2-09-51469/15 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

2-09-51469

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Aivar Pellja

Määruse tegemise aeg ja koht

23.veebruar 2010.a. Valga kohtumaja

Tsiviilasja number

2-09-51469

Tsiviilasi

Võlgniku pankrotiavaldus X AS pankroti

väljakuulutamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik: X AS (reg kood xxxxxxxx asuk.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Esindaja: juhatuse liige H. I. S. (is kood

xxxxxxxxxxx)

Võlgniku

lepinguline

esindaja:

V.

K. (vandeadvokaat,

xxxxxx

Advakaadibüroo,

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Võlausaldaja/määruskaebuse esitaja/: Eesti Vabariik

xxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxx

kaudu

(xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Võlausaldaja /määruskaebuse esitaja/: D B A/S Eesti

filiaal

(reg

kood

xxxxxxxx,

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Lepinguline esindaja: P. K. , Advokaadibüroo G&P

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Võlausaldaja: AS F TT

Lepinguline esindaja: D. P. , Advokaadibüroo

xxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

ajutine pankrotihaldur: Vello Luik, OÜ Valga

Advokaadibüroo, Vabaduse 5, Valga linn

RESOLUTSIOON

Rahuldada

täielikult

Eesti

Vabariigi

xxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxx kaudu esitatud määruskaebus ning tühistada Tartu

Maakohtu

10.12.2009.a

kohtumäärus

millega

kohus

lõpetas

X

AS

pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

Teha tsiviilasjas uus kohtumäärus millega :

1. Kuulutada välja X AS pankrot 23.veebruaril 2010.a. kell 13:00.

2. Pankrotihalduriks nimetada Anne Tammer (vandeadvokaadi tunnistus nr

135, Advokaadibüroo Tammer&Tammer, Kalevi tn 9 Tartu 51010, tel 7

333591, fax 7 333592).

3. Võlausaldajate esimene üldkoosolek pidada 22.märtsil 2010.a. kell 14:00

Tartu Maakohtu Valga kohtumajas (Vabaduse 10 Valga linn, istungisaalis).

4. Võlausaldajatel on õigus ja kohustus esitada kahe kuu jooksul pankrotiteate

väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama

haldurile kõigis oma nõuetest võlgniku vastu (PankrS § 93 lg 1).

5. Avaldada viivitamata teade pankrotimääruse kohta väljaandes Ametlikud

Teadanded (PankrS § 33).

6. Jätta menetluse tagamise abinõud muutmata, lubades võlgniku varade, sh

pangakontode, käsutamist pankrotihaldurile Anne Tammer`ile.

7. Pankrotimäärus kuulub viivitamatule täitmisele.

8. Kohustada X AS (pankrotis) juhatuse liiget H. I. S. `t andma enne

võlausaldajate esimest üldkoosolekut (22.03.2010.a kell 13.45) võlgniku

vande.

9. Kohustada X AS (pankrotis) ajutist pankrotihaldurit Vello Luikè andma

viivitamatult pankrotiteate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded

kõik X AS (pankrotis) pankrotimenetlusega seonduvad dokumendid üle

pankrotihaldur Anne Tammer`ile ning seejärel ajutine pankrotihaldur

vabastada.

10. X AS (pankrotis) pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuste

täitmist võib vastu võtta üksnes X AS (pankrotis) pankrotihaldur Anne

Tammer.

Jätta läbi vaatamata D B A/S Eesti poolt 12.01.2010 esitatud määruskaebus Tartu

Maakohtu 10.12.2009.a kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-09-51469.

Edasikaebamise kord

Määrusele saab esitada 15 päeva jooksul pankrotiteate avaldamisest määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu.

I ASJAOLUD ja MENETLUSE KÄIK

08.10.2009 esitas võlgnik Tartu Maakohtule pankrotiavalduse X AS suhtes pankroti

väljakuulutamiseks.

Kohtumäärusega 08.10.2009.a algatas kohus X AS suhtes pankrotimenetluse.

Kohtuistung toimus 01.12.2009 ning 10.12.2009.a kohtumäärusega lõpetas kohus X AS

pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

Ajutise pankrotihalduri poolt esitatud aruandest nähtuvalt :

1. X AS üldiseloomustus

X AS (registrikood xxxxxxxx) äriregistri esmakanne on 16.12.1996 (kuni 04.06.1999 ärinimi

aktsiaselts X).

Ettevõtja

aadress

on

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.

Majandusaasta aruandes näidatud põhitegevusala oli X AS-il enda või renditud kinnisvara

üürileandmine ja käitus; EMTAK kood: 682011 / EMTAK 2008

Tegevusalad registrikaardil olid metall-, puidu- ja plastmassdetailide ning tööriistade tootmine

ja konstrueerimine; info-, reklaami- ja arvutiteenused; kirjastustegevus; praktiline abi ja

konsultatsioonid (s.h juriidilised ja raamatupidamisalased) äriettevõtetele; transporditeenused;

marketingiteenused; kinnisvaratehingud ja hoonete haldus; tööstus- ja toidukaupade jae-,

hulgi- ja komisjonikaubandus ning vahendustegevus.

Pankrotimenetluse alustamisel võlgniku majandustegevust ei toimunud.

Aktsiakapitali suurus on 20 000 000 krooni.

Äriühingu aktsionär on

T& T osaühing registrikood xxxxxxxx, asukoht xxxxxxx

xxxxxx xxxxxxx alevik xxxxxxx vald xxxxxxxx, osamaks 20 000 000

krooni.

Juhatuse liige on H. I. S. , isikukood xxxxxxxxxxx elukoht xxxxxx vald, xxxxxxxx. Kuni

29.04.2009 oli nõukogu esimees.

Nõukogu liikmed olid kuni 15.09.2009 P. E. ja K. K. .

Võlgniku

raamatupidamist

ja

aruandlust

korraldab

juhatuse

liige,

raamatupidamisdokumendid asuvad xxxxxxxxxxxxxxxxxx.

Pankrotimenetluse alustamisel puuduvad võlgnikul töötajad.

X AS varad

Põhi ja käibevara

Pangakontol raha 915.60 EEK

Kassas rahalisi vahendeid ei ole

Äriühingule kuuluvat vara ei ole

KOKKU vara 915.60 EEK

N B F P E Filiaali vastusest nähtuvalt on X AS-il konto pangas, saldo 915.63 EEK.

AS S vastusest nähtuvalt omab võlgnik arvelduskontot AS-is S, konto jääk null.

AS S P vastusest nähtub, et võlgnik omab kontot S Ps, konto saldo 0 EEK.

P b E Filiaali vastusest nähtub, et võlgnik ei oma pangas arvelduskontosid.

D B AS vastusest nähtub, et võlgnik ei ole omanud arvelduskontot D B AS Eesti filiaalis.

AS E K vastusest nähtub, et võlgnik ei ole hetkel ega pole olnud E K klient.

DnB N P vastusest nähtub, et võlgnikul puuduvad kontod DnB N Ps.

AS UC B E filiaali vastusest nähtub, et pangal puudub kliendisuhe võlgnikuga.

T Ä vastusest näthuvalt ei ole võlgnikul kontot.

Kinnisturaamatu elektroonilise andmebaasi kohaselt ei ole X AS nimel kinnistuid.

Ehitisregistri elektroonilises andmebaasis registreeritud ehitisi X AS nimel ei ole.

Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse kirjast nähtub, et võlgniku nimele on registreeritud

universaal VW Passat 1988.a. ja mahtuniversaal PEUGEOT BOXER 2002.a.

Ajutise halduri arvamuse kohaselt ei kata võlgniku vara pankrotimenetluse kulusid.

X AS kohustused

X AS maksuvõlgnevus 28.10.2009 seisuga on

Erijuhtude tulumaks 12 500 EEK

Käibemaks 10 296 380 EEK

Kinnipeetud tulumaks 461 945 EEK

Kogumispensionimakse 13 865 EEK

Maamaks 1 908 EEK

Sotsiaalmaks 1 014 576 EEK

Töötuskindlustusmakse 8 290 EEK

KOKKU 11 809 464 EEK

Arvestuslik intress 1 356 215, 09 EEK

X AS ajutisele haldurile teadaolevad võlausaldajad :

E V AS 3865 EEK

F OÜ 1440 EEK

Ülaltoodust tulenevalt on X AS võlgnevus võlausaldajate ees käesoleval ajal 13 170 984

EEK .

Hinnang X AS maksejõuetuse olemasolu, iseloomu ja põhjuste kohta.

Halduri poolt tuvastatult käesoleval hetkel on X AS-il rahalisi vahendid ja vara 915.63 EEK.

Võlgniku rahalised kohustused on 13 170 984 krooni.

X AS majandustegevus käesoleval hetkel on lõppenud.

Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid ja vara kohustuste täitmiseks.

Eeltoodust tulenevalt on võlgnik maksejõuetu ja maksejõuetus on alalise iseloomuga.

X AS on asutatud 1996. a. Aktsiaseltsi põhitegevusalaks oli enda või renditud kinnisvara

üürileandmine ja käitus.

30.04.2009 X AS võõrandas kinnistu xxxxxxx xxxxxx registriosa nr xxxxxxx K H OÜ-le

(registrikood xxxxxxxx) ostuhinnaga 59 000 000 krooni.

14.05.2009 võõrandas X AS ettevõtte (osaühingu osa, sõiduauto, bilansis olevad varad, asjad

ja kohustused, töölepingud), sauti kinnistu müügilepingust tulenevad õigused OÜ-le G H

(registrikood xxxxxxxx).

09.10.2009 Viru Maakohtu Narva kohtumaja otsusega on välja kuulutatud OÜ G H pankrot.

Seoses kinnistu ja ettevõtte võõrandamisega lõppes äriühingu majandustegevus.

Ajutisel halduril puudub info tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimaluste kohta.

Hinnang juhtorganite ja tegevjuhi tegevuse kohta

Olemasolevad andmed ei anna ajutisele haldurile alust väita, et võlgniku maksejõuetuse

põhjuseks oleks kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga.

Hinnang võlgniku majandustegevuse jätkamise ja tervendamise võimaluste kohta

Võlgniku majandustegevus on lõppenud, puuduvad töötajad. Kujunenud olukorras ei näe

ajutine haldur võimalust võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja tervendamiseks.

PankrS § 29 lg 1 kohaselt kohus lõpetab määrusega pankrotimenetluse, pankrotti välja

kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku

vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise

võimalus.

Kohus lõpetas 10.12.2009.a. kohtumäärusega X AS pankrotimenetluse pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu.

II Kohtumäärusele esitas 28.12.2009.a määruskaebuse M-ja T.

Määruskaebuse esitaja vastuväited Tartu Maakohtu 10.12.2009.a määrusele.

Pankrotimenetluse lõpetamiseks PankrS § 29 lõikes 1 nimetatud alusel oleks kohus pidanud

tuvastama, et

a) võlgnik on püsivalt maksejõuetu;

b) võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks;

c) puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.

X AS suhtes toimuvas (ajutises) pankrotimenetluses on Tartu Maakohus tuvastanud võlgniku

maksejõuetuse.

Samas, 10.12.2009.a. määruses ei põhjendanud kohus, mille alusel ta tuli järeldusele, et

võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, jättes tuvastamata pankrotivara

hulka kuuluvate asjade väärtuse ning pankrotimenetluse kulutuste prognoositava suuruse.

Ebaõige on Tartu Maakohtu seisukoht, et käesolevas pankrotimenetluses puudub vara

tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Määruskaebuses toodud (vt määruskaebuse p.

2.2) asjaolude kohaselt on X AS-l võimalused teatud tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnustada, samuti nõuda kahjulikke tehingute tegemise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist

tehinguid sooritanud võlgniku juhtorganite liikmetelt. Seega, isegi tuvastades, et võlgnikul ei

jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, ei saanud kohus lõpetada pankrotimenetlust

PankrS § 29 lg 1 alusel. Kohus võib lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata,

raugemise tõttu, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja

nõuetest kolmandate isikute vastu, kuid sel juhul PankrS § 29 lg 2 alusel, eelnevalt pakkudes

tasuda pankrotiavalduse esitajale ning võlausaldajatele (PankrS § 29 lg 2 koosmõjus § 30 lg

1) pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. 10.12.2009.a

määrusest tuleneb, et Tartu Maakohus oli teadlik, et X AS kõige suuremaks võlausaldajaks on

Eesti Vabariik xxxxx-xxxxxxxxxxxxxx kaudu nõudega 13 165 679,09 krooni. Võib eeldada,

et nii suure nõudega võlausaldaja tunneb huvi pankrotimenetluse jätkamise vastu ning tasub

pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Määruskaebuse

esitaja on seisukohal, et Tartu Maakohus on jätnud täitmata ka muud ajutise

pankrotimenetluse ülesanded, mis on toodud määruskaebuse punktis 2.3.

2.1 Põhjendamata on Tartu Maakohtu seisukoht, et võlgnikul ei jätku vara

pankrotimenetluse kulude katteks.

2.1.1 Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on võlgniku varaks: pangakonto N B F P E Filiaalis,

saldo 915.63 EEK; võlgniku nimele registreeritud universaal VW Passat 1988.a. ja

mahtuniversaal PEUGEOT BOXER 2002.a. Aruandes haldur ei andnud hinnangut võlgniku

nimele registreeritud sõidukite väärtusele, samuti ei arvestanud pankrotimenetluse kulusid,

vaid väitis paljasõnaliselt, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks.

Järelduse tegemisel, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, lähtus Tartu

Maakohus üksnes ajutise halduri aruandes väidetust. Kuigi PankrS § 22 lg 2 p 1 järgi on

ajutise halduri kohustuseks selgitada välja võlgniku vara ning kontrollida, kas võlgniku vara

katab pankrotimenetluse kulud, peab PankrS § 3 lg 3 kohaselt pankrotiasja menetlev kohus

omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on

pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise.

Hinnangu andmisel, kas võlgnikul jätkub vara pankrotimenetluse kulude katteks või mitte,

oleks Tartu Maakohus pidanud algul tuvastama pankrotivara hulka kuuluvate asjade väärtuse,

seejärel arvestama pankrotimenetluse kulusid, ning lõpuks võrdlema pankrotimenetluse

kulude suurust pankrotivara väärtusega.

10.12.2009.a. määrusest ei selgu, mille alusel tuli Tartu Maakohus järeldusele, et

võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kuna Tartu Maakohus jättis

tuvastamata pankrotivara hulka kuuluvate asjade väärtuse ning arvestamata

pankrotimenetluse kulusid, siis ei ole 10.12.2009.a määrus põhjendatud ja kuulub

tühistamisele.

2.1.2 Määruskaebuse esitaja hinnangul on võlgnikul piisavalt vara pankrotimenetluse kulude

katteks. Võlgniku nimele on registreeritud universaal VW Passat 1988.a. ja mahtuniversaal

PEUGEOT BOXER 2002.a. Veebiportaali www.auto24.ee andmete kohaselt moodustab

PEUGEOT BOXER 2002.a. turuhind 50 000 – 85 000 krooni (lisa 3), VW Passat 1988.a

5500 – 15 000 krooni (lisa 4). Seega X AS pankrotivara väärtus minimaalsel hinnangul on ca

55 000 krooni, mis on pankrotimenetluste praktika kohaselt üldjuhul piisav pankrotimenetluse

kulutuste katteks.

2.2. Põhjendamatu ja väär on Tartu Maakohtu seisukoht, et X AS pankrotimenetluses

puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.

Määruskaebuse esitajale jääb arusaamatuks, millel tugineb Tartu Maakohtu järeldus, et

käesolevas pankrotimenetluses puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.

Ajutise halduri aruandest ega Tartu Maakohtu 10.12.2009.a. määrusest ei nähtu, et ajutine

haldur ega kohus oleks analüüsinud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist

võlgniku poolt tehtud tehinguid (PankrS § 110 lg 1 punktis 3 sätestatud vara tagasivõitmise

alus) ega viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku poolt lähikondsetega

tehtud tehinguid (PankrS § 110 lg 1 punktis 4 sätestatud vara tagasivõitmise alus). Ajutise

halduri aruandest ega Tartu Maakohtu 10.12.2009.a. määrusest ei nähtu, et ajutine haldur ega

kohus oleks analüüsinud võlgniku raamatupidamise dokumente tuvastamaks, et puudub vara

tagasinõudmise võimalus.

Ajutise halduri aruandest ega Tartu Maakohtu 10.12.2009.a määrusest üldse ei tulene, et

võlgnik on esitanud haldurile või on võlgnikult nõudnud raamatupidamise dokumente

vastavalt PankrS § 22 lg-s 4 sätestatule. Veel kuus kuud enne pankrotiavalduse esitamist oli

võlgniku omandis kinnistu (registriosa xxxxxxx) suurusega 45 523 m² xxxxxxx vallas,

xxxxxxxx, xxxxxxx xxxxxx. Kinnistul asusid rida tootmis- ning laohooneid. Samuti oli

võlgniku omandis nimetatud kinnistu territooriumil asuv tegutsev metallkonstruktsioonide

ning treilerite tootmisega tegelev ettevõte.

Ajutise halduri aruandes ja Tartu Maakohtu 10.12.2009.a. määruses on märgitud, et

30.04.2009 X AS võõrandas xxxxxxx xxxxxx kinnistu registriosa nr xxxxxxx K H OÜ-le

(registrikood xxxxxxxx) ostuhinnaga 59 000 000 krooni ning 14.05.2009 võõrandas X AS

ettevõtte (osaühingu osa, sõiduauto, bilansis olevad varad, asjad ja kohustused, töölepingud),

samuti kinnistu müügilepingust tulenevad õigused OÜ-le G H (registrikood xxxxxxxx).

Kuigi nimetatud tehingute tagajärjel muutus X AS täiesti varatuks, ei analüüsinud ajutine

haldur ega kohus nimetatud tehingute sisu, vaid on märkinud, et puudub info vara

tagasivõitmise ja tagasinõudmiste kohta.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutega on põhjustatud

X AS maksevõime oluline vähenemine (või koguni maksejõuetus), mille tagajärjel oli X AS

võlausaldajate huvid kahjustatud. Määruskaebuse esitaja hinnangul on 30.04.2009 ja

14.05.2009 tehingud võimalik kehtetuks tunnistada nii tagasivõitmise üldistel alustel (PankrS

§ 110), kui ka PankrS § 111 sätestatud alustel (kinke iseloomuga tehingud).

Määruskaebuse esitaja hinnangul on 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tegemine käsitletav

raske juhtimisveana vastavalt PankrS § 28 lg 2. Lisaks 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute

tagasivõitmise alustele peab pankrotihaldur esitama kahju hüvitamise nõude rakse juhtimisvea

teinud juhtorgani liikme(te) vastu.

2.2.1 Hinnang 30.04.2009 müügitehingule.

Kuigi formaalselt 30.04.2009 tehing on müügileping ja selles on märgitud ka müügihind

(30.04.2009 müügilepingu punkt 3.1), kõiki asjaolusid arvestades on alust väita, et 30.04.2009

tehingu sisuks ja tegelikuks eesmärgiks oli kinnistu omandiõiguse tasuta üleandmine OÜ-le G

H, kasutades siinjuures vahelülina OÜ-d K H.

Antud järeldust kinnitab järgmine faktoloogia: 30.04.2009 sõlmis AS X müügilepingu OÜ-ga

K H, millega kohustus AS X müüma OÜ-le K H xxxxxxx xxxxxx kinnistu (registriosa nr

xxxxxxx), OÜ K H aga tasuma müügihinna 59 mln krooni. Kohest tasumist 30.04.2009

müügilepingus ei olnud ette nähtud. 14.05.2009 võõrandas AS X OÜ-le G H ettevõtte,

sealhulgas ka 30.04.2009 müügilepingust tulenevaid õigusi. 11.06.2009 sõlmisid OÜ K H

(müüjana), AS X (kinnistu omanikuna1) ja OÜ G H (ostjana) müügilepingu, millega kohustus

OÜ K H müüma OÜ-le G H xxxxxxx xxxxxx kinnistu, OÜ G H aga tasuma müügihinna 59

mln krooni; AS X kohustus andma nõusoleku OÜ G H omanikuna kandmiseks

kinnistusraamatusse.

30.04.2009, 14.05.2009 ja 11.06.2009 tehingute tagajärjel läks xxxxxxx xxxxxx kinnistu AS

X omandist OÜ G H omandisse. Müügihinna 59 mln krooni tasumise nõudeõigus on OÜ-l K

H OÜ G H vastu vastavalt 11.06.2009 müügilepingule; ning müügihinna 59 mln krooni

tasumise nõudeõigus on OÜ-l G H OÜ K H vastu vastavalt 30.04.2009, 14.05.2009

lepingutele.

Kuna 30.04.2009 ja 11.06.2009 müügilepingute järgi kohest tasumist ei olnud ettenähtud ning

käesoleval hetkel on OÜ G H ja OÜ K H vastastikud müügihinna tasumise kohustused

võimalik lõpetada tasaarvestusega, siis järelikult 30.04.2009, 14.05.2009 ja 11.06.2009

tehingute sisuks oli võimaldada xxxxxxx xxxxxx kinnistu omandiõiguse tasuta üleandmist AS

X omandist OÜ G H omandisse. Antud eesmärki silmas pidades võib põhjendatult väita, et

30.04.2009 müügitehingu pooltel ei olnud juba müügilepingu sõlmimise ajal tegelikku tahet

30.04.2009 müügilepingus ettenähtud müügihinda tasuda.

Ülaltoodu alusel on 30.04.2009 müügitehing tagasivõidetav PankrS § 111 sätestatud

alustel kui kinke iseloomuga tehing. Määruskaebuse esitaja seisukoha järgi võib

pankrotihaldur kaaluda ka 30.04.2009 müügitehingu tühisuse tuvastamise nõude

esitamist vastavalt TsÜS §-s 89 sätestatule. 30.04.2009 müügitehing on näilik, kuna

sellega taheti varjata teist tehingut - xxxxxxx xxxxxx kinnistu tasuta üleandmist AS X

omandist OÜ G H omandisse.

Seoses kinnistu 30.04.2009 müügitehinguga peab määruskaebuse esitaja vajalikuks juhtida

tähelepanu asjaolule, et kinnistu müügihinnast 59 mln krooni moodustas käibemaks 9 mln

krooni (30.04.2009 müügilepingu punkt. 3.1), mille tasumine eeltoodud asjaoludest tulenevalt

ei olnud tagatud. 28.12.2009.a seisuga maksukohustuslaste registri andmetel moodustab

maksuvõlg (ilma intressita) 11 812 639,00 krooni, millest 9 mln krooni moodustab

30.04.2009 müügitehingust deklareeritud käibemaks. Kinnistu müük on vastavalt

Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554, edaspidi KMS) § 16 lg 2 p 3 maksuvaba, kuid

30.04.2009.a kirjaga teatas AS X, et vastavalt KMS § 16 lg 3 xxxxxxx xxxxxx kinnistu

(registriosa nr xxxxxxx) müügist lisatakse käibemaks (lisa 8). Seega võttis AS X

vabatahtlikult 30.04.2009 müügitehingust käibemaksu tasumise kohustuse, milleks ei olnud ta

kohustatud. Kuna 30.04.2009 müügitehingu pooltel ei olnud juba müügilepingu sõlmimise

ajal tegelikult tahet 30.04.2009 müügilepingus ettenähtud müügihinda tasuda ja AS-l X

puudus muu vara müügitehingust tuleneva maksukohustuse täitmiseks. Seisuga 11.06.2009 ei

olnud veel OÜ K H kinnistusraamatusse kinnistu omanikuga kantud. müügitehingust

käibemaksu tasumise kohustuse võtmine on käsitletav põhjendamatu kohustuse võtmisena

Karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364, edaspidi KarS) § 384 mõttes ja raske juhtimisveana

vatavalt PankrS § 28 lg 2 .

Lisaks 30.04.2009 müügitehingu tagasivõitmise alustele peab pankrotihaldur esitama

kahju hüvitamise nõude raske juhtimisvea teinud juhtorgani liikme(te) vastu.

2.2.2 Hinnang 14.05.2009 müügitehingule.

14.05.2009.a ettevõtete müügilepingu punkti 1.1 kohaselt on lepingu esemeks X AS omandis

olev organisatsiooniliselt iseseisev ettevõte, mis koosneb OÜ X M, reg kood xxxxxxxx osast,

sõiduautost Volkswagen Golf Variant 1,9TDI, riikliku registreerimismärgiga xxxxxxx,

müügilepingu lisaks 1 olevas bilansis loetletud varadest, asjadest ja kohustustest ning

müügilepingu lisas 2 loetletud lepingutest (sh töölepingust) ning Rapla notar K. P. ´i poolt

30.04.2009, xxxxxxxx, tõestatud lepingust (kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping

ja asjaõigusleping).

14.05.2009.a ettevõtete müügilepingu lisaks 1 oleva X AS bilansi järgi moodustas seisuga

30.04.2009.a X AS omakapital 30 112 403, 65 krooni. 14.05.2009. ettevõtete müügilepingu

punkti 3.1 kohaselt kohustus OÜ G H tasuma X AS-le (müüja 1) ettevõtte võõrandamise eest

900 000,50 krooni, siinjuures 50 senti oli, vastavalt müügilepingu punktile 3.2, tasutud

sularahaga enne lepingu sõlmimist, aga müügihinna 900 000 krooni tasumine on, vastavalt

müügilepingu punkti 3.3, seotud edasilükkava tingimusega, mille saabumine on käesoleval

hetkel võimatu.

Ülaltoodust tuleneb, et 14.05.2009 tehinguga võõrandas võlgnik ettevõtte bilansilise

väärtusega 30 112 403, 65 krooni 50 senti eest. Seega on 14.05.2009 ettevõtte

müügileping on võimalik tagasivõimise korral kehtetuks tunnistada PankrS § 111

sätestatud alustel kui kinke iseloomuga tehing.

2.3. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et X AS ajutises pankrotimenetluses on jäetud

täitmata ka muud ajutise pankrotimenetluse ülesanded.

Vastavalt PankrS § 22 lg 5 esitab ajutine haldur käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

ülesannete täitmise kohta kohtule kirjaliku aruande ja arvamuse võlgniku maksejõuetuse

tekkimise põhjuste kohta. Arvamuses märgib ajutine haldur, kas maksejõuetuse põhjuseks on

kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu.

PankrS § 28 lg 1 järgi kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse

tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab kohus sellest prokurörile või

politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. PankrS § 28 lg 2 järgi kui

pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga,

märgib kohus seda lahendis.

Ajutise halduri aruandest ei nähtu, et pankrotihaldur oleks analüüsinud X AS maksejõuetuse

põhjusi. Ajutine pankrotihaldur üksnes märkas aruandes, et “olemasolevad andmed ei anna

ajutisele haldurile alust väita, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oleks kuriteo tunnustega

tegu või rakse juhtimisviga”.

Samas ei nähtu ajutise halduri aruandest, et ajutine haldur oleks analüüsinud võlgniku

raamatupidamise dokumente maksejõuetuse põhjuste tuvastamiseks (ajutise halduri aruandest

üldse ei tulene, et võlgnik on esitanud haldurile või on võlgnikult nõutud raamatupidamise

dokumente vastavalt PankrS § 22 lg-s 4 sätestatule).

Määruskaebuse esitaja hinnangul on X AS maksejõuetuse põhjuseks rea kahjulike

tehingute tegemine, millega loovutas X AS kogu oma vara ja võttis suures ulatuses

põhjendamatuid kohustusi, ning mida saab käsitleda rakse juhtimisveana PankrS § 28

lg 2 mõttes.

PankrS § 28 lg 2 järgi loetakse raskeks juhtimisveaks füüsilisest isikust võlgniku või

juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või

raske hooletuse tõttu. TsÜS § 35 kohaselt peab juriidilise isiku juhatuse liige oma seadusest

või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja

olema juriidilisele isikule lojaalsed (hoolsus- ja lojaalsuskohustused). ÄS §-st 306 lg 2 tuleneb

AS juhatuse liikmele kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

Riigikohus on oma 06.05.2003.a. lahendis, samuti 02.06.2003.a. kohtuotsuses tsiviilasjas nr

3-2-1-67-03 märkinud, et otstarbeka käitumise kohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab

olema (1) hoolas, (2) otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ning (3) ei tohi võtta

juriidilisele isikule põhjendamatuid riske.

30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutega on võlgnik loobunud kogu X AS omandis olevast

varast (xxxxxxx xxxxxx kinnistu ja kinnistu territooriumil asuv ettevõte). Lisaks kogu

omandis olevast varast tasuta loobumisele, tekkis X AS-l 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute

tegemise tagajärjel maksuvõlg (30.04.2009 tehingust deklareeritud ja tasumata jäetud

käibemaks 9 mln krooni ulatuses). Lühikese perioodi jooksul kogu X AS omandis olevast

varast loobumist vastutasu saamata ning suures ulatuses põhjendamatu kohustuse võtmist ei

saa pidada tegutsemiseks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Seega on 30.04.2009 ja

14.05.2009

tehingute

tegemisel

võlgniku

juhtorgani

liikmed

oma

hoolsus-

ja

lojaalsuskohustusi rikkunud. Arvestades tehingute tegemise iseloomu ei ole kahtlust, et

juhtorgani liikmed on oma kohustusi rikkunud tahtlikult (eriti arvestades 30.04.2009 tehingule

käibemaksu vabatahtlik lisamine).

30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tagajärjel muutus X AS täiesti varatuks, lisaks tekkis

maksuvõlg 9 mln krooni ulatuses. Kuigi hetkel on raske hinnata, kas nimetatud tehingud olid

X AS maksejõuetuse põhjuseks (pole välistatud, et ka tehingu tegemise ajal oli võlgnik juba

maksejõuetu), on ilmne, et nimetatud tehingutega on põhjustatud võlgniku maksevõime

olulist vähenemist.

Seega on X AS juhtorgani liikmete tegevuses raske juhtimisvea tunnused.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tegemisel on

X AS juhtorgani liikmete poolt toime pandud KarS §§-des 384 ja 217² sätestatud

kuriteod.

Vastavalt KarS §-le 384 füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse

või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise,

kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise

eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe

võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline

vähenemine või tema maksejõuetus, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase

vangistusega.

30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tagajärjel:

a) läks X AS omandist välja kogu bilansil olev väärtuslik vara bilansilise väärtusega 30 112

403, 65 krooni;

b) tekkis X AS käibemaksu tasumise kohustus 9 mln krooni, mida X AS ei olnud võimeline

täitma;

Vastutasuks sai AS X 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutest kokku 50 senti.

Eeltoodust järeldub, et AS X pankrotivara vähenes 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute

tagajärjel ca 39 112 403,15 krooni võrra (krooni 30 112 403, 65 krooni (ettevõtte bilansiline

väärtus) + 9 mln krooni (KM kohustuse tekkimine) – 50 senti). Kogu bilansil oleva vara

võõrandamine vastutasu saamata on vara kahjustamine, vara põhjendamatu loovutamine ning

vara raiskamine KarS § 384 mõttes. Kuna 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutega võõrandati

kogu bilansil olev vara ja tekkiva maksukohustuse täitmine ei olnud võimalik, siis 30.04.2009

müügileping (selle tagajärjel KM kohustuse 9 mln krooni tekkimise tõttu) on käsitletav

põhjendamatu kohustuse võtmisena KarS § 384 mõttes.

Pankrotivara vähenemine 39 112 403,15 krooni ulatuses annab alust väita, et 30.04.2009 ja

14.05.2009 tehingutega on põhjustatud AS X maksevõime oluline vähenemine (või koguni

maksejõuetus). KarS § 384 mõttes on karistatav nii maksejõuetuse põhjustamine kui ka see,

kui vara kahjustamisega vähendatakse oluliselt maksevõimet sellise võlgniku puhul, kelle

maksejõuetus saabub muudel põhjustel4.

KarS § 217² kohaselt seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele

isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise eest või teise isiku varaliste

huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui

puudub käesoleva seaduse §-s 201 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse rahalise

karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Juriidilise isiku juhtorgani liikmel on üldine kohustus täita oma seadusest või põhikirjast

tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ning olla lojaalne

juriidilise isikule (TsÜS § 35). Äriühingu juhatuse liikmel on kohustus järgida äriühingu

nimel tehingute tegemisel äriühingu huve. Usalduse kuritarvitamisega on tegemist juhul, kui

juhatuse liige ei tegutse äriühingu huvidest lähtudes ja sõlmib äriühingule kahjuliku tehingu

teise isikuga, mille tagajärjel tekkib äriühingul suur kahju. AS X pankrotivara vähenes

30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingute tagajärjel 39 112 403,15 krooni võrra. Seega on

30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingutega AS-le X tekitatud suur kahju tulenevalt

Karistusseadustiku rakendamise seaduse (RT I 2002, 56, 350) § 8 p-st 2.

3. Määruskaebuse esitaja taotlused

3.1. Määruskaebuse esitaja palub tühistada Tartu Maakohtu 10.12.2009.a. määrus

tsiviilasjas nr 2-09-51469 täies ulatuses.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et X AS ajutises pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-09-

51469) jättis Tartu Maakohus tuvastamata pankrotivara hulka kuuluvate asjade väärtuse ning

pankrotimenetluse kulutuste prognoositava suuruse. Seetõttu ei ole põhjendatud 10.12.2009.a

määruses Tartu Maakohtu seisukoht, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude

katteks.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et on väär 10.12.2009.a. määruses Tartu Maakohtu

seisukoht, et X AS pankrotimenetluses puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise

võimalus.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et Tartu Maakohus on jätnud täitmata ka muud ajutise

pankrotimenetluse ülesanded, mis on toodud määruskaebuse punktis 2.3.

Ülaltoodud põhjenduste kohaselt leiab määruskaebuse esitaja, et Tartu Maakohtu

10.12.2009.a määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud, mistõttu palub tühistada määrus täies

ulatuses.

3.2. Määruskaebuse esitaja palub teha uus määrus, millega rahuldada X AS

pankrotiavaldus ja kuulutada välja AS X pankrot.

Määruskaebus punktis 3.1 toodud rikkumised on menetlusliku iseloomuga ning,

määruskaebuse

esitaja

seisukohalt,

need

on

võimalik

kõrvaldada

määruskaebuse

menetlemisel.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197, edaspidi TsMS) § 662 lg 3 kohaselt

võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Määruskaebuses

toodud (vt määruskaebuse p. 2.1.2) asjaolude kohaselt on võlgnikul piisavalt vara

pankrotimenetluse kulude katteks. Määruskaebuses toodud (vt määruskaebuse p. 2.2)

asjaolude kohaselt on X AS-l võimalused teatud tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnustada, samuti nõuda kahjulikke tehingute tegemise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist

tehinguid sooritanud võlgniku juhtorgani(te) liikme(te)lt.

Kuna X AS maksejõuetus on tuvastatud (ja selles ei ole ka vaidlust) ning on võimalik

tuvastada, et on võlgnikul piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks, siis on alust teha

uus määrus, millega rahuldada X AS pankrotiavaldus ja kuulutada välja AS X pankrot.

Kui pärast pankroti välja kuulutamist selgub, et olemasolevast varast ikkagi ei jätku

pankrotimenetluse kulude katteks, võib pankrotihaldur teha võlausaldajatele ettepaneku

tasuda pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu poolt määratud summa

vastavalt PankrS § 158 lg-le 6.

3.3. Määruskaebuse esitaja palub edastada prokuratuurile (või politseile) kuriteoteate

kriminaalmenetluse

alustamise

otsustamiseks

seoses

AS

X

maksejõuetuse

põhjustamisega.

Määruskaebuses toodud asjaolude ja põhjenduste kohaselt on alust väita, et AS X

maksejõuetuse põhjuseks olid kuritegude tunnustega teod.

PankrS § 28 lg 1 järgi kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse

tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab kohus sellest prokurörile või

politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes PankrS § 29 lg 5, 28 lg 1, § 31, TsMS § 667 lg 2 palub

määruskaebuse esitaja:

1. tühistada täies ulatuses Tartu Maakohtu 10.12.2009.a määrus tsiviilasjas nr 2-09-

51469, millega määras Tartu Maakohus lõpetada X AS pankrotimenetlus, pankrotti

välja kuulutamata, raugemise tõttu;

2. teha uus määrus, millega rahuldada X AS pankrotiavaldus ja kuulutada välja AS X

pankrot;

3. edastada prokuratuurile (või politseile) kuriteoteade kriminaalmenetluse alustamise

otsustamiseks seoses AS X maksejõuetuse põhjustamisega.

III Samuti esitas 10.12.2009.a kohtumäärusele määruskaebuse D B A/S Eesti filiaali

esindaja.

Määruskaebuses esitatu kohaselt

1. Kaebajal on kaebeõigus vastavalt PankrS § 29 lg 7

1.1. PankrS § 8 lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku

vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Kuni 31.12.2009

kehtinud PankrS § 44 lg 3 välistas pankrotivõlausaldajate hulgast isiku, kellel oli õigus

rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu

tagatisõiguse alusel. Seega oli varasemalt välistatud pandipidaja, sealhulgas hüpoteegipidaja

või kommertspandipidaja õigus esitada määruskaebus määruse peale, millega kohus lõpetas

pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

1.2. PankrS § 44 lg 3 on 01.01.2010 jõustunud seadusemuudatusega tunnistatud kehtetuks,

mille tulemusena on ka pandipidaja nüüdsest pankrotivõlausaldaja PankrS § 8 lg 3 mõttes.

Enne 2010. aasta 1. jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni kohaldatakse pankroti

menetlemisele üksnes juhul, kui pankrot kuulutati välja enne nimetatud sätte kehtetuks

tunnistamist (PankrS § 193 lg 3).

1.3. Samuti on kommertspandi objektiks olnud vara võõrandamise tulemusena tekkinud

kaebajal leppetrahvi nõue (vt p 2.4). Kehtivast PankrS § 29 lg 7 sõnastusest tulenevalt võib

pankroti raugemise määruse peale määruskaebuse esitada ka võlausaldaja, kes ei ole esitanud

pankrotiavaldust.

1.4. Arvestades, et kaebajale kuulub võlgniku poolt võõrandatud kinnisasjale seatud hüpoteek

ja leppetrahvi nõue võlgniku vastu, ning lähtudes eeltoodud põhjendustest, on kaebaja

õigustatud esitama käesoleva määruskaebuse pankrotivõlgniku suhtes läbi viidud

pankrotimenetluse raugemise määruse peale seaduses sätestatud korras.

2. Raugemise määrus tuleb tühistada. Võlgniku pankrot on võimalik ja PankrS § 2 tulenevalt

ka vajalik lõpuni menetleda. Kaebaja on nõus tasuma kohtu deposiiti kohtu poolt määratud

rahasumma pankrotimenetluse kulude katteks.

2.1. PankrS § 2 alusel on pankrotimenetluse eesmärgiks muu hulgas võlausaldajate nõuete

rahuldamine võlgniku vara arvel PankrS ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise

kaudu. PankrS näeb eelnimetatud eesmärgi täitmise vahendina ette tehingu tagasivõitmise, kui

võlgniku poolt tehtud tehing oli võlausaldajate huve kahjustav.

2.2. Raugemismääruses viidatud xxxxxxx kinnistu võõrandamistehing on täiesti ilmselgelt

tagasivõidetav pankrotivarasse, kuna tehingul puudus igasugune majanduslik vastusooritus.

Kohtumääruse kohaselt võõrandati kõne all olev kinnistu 59 000 000 krooni eest, mida aga

faktiliselt ei tasutud. Seega on tehing ilmselgelt tehtud võlausaldajate huvide kahjustamise

eesmärgil ja kuulub PankrS § 110 sätestatud alustel ilmselt tagasivõitmisele. Kuigi

tagasivõitmise aluste kontrollimine ei kuulu käesoleva määruskaebuse raamidesse, on

kohtumääruses väljatoodud xxxxxxx kinnistu tehinguga sarnaste tunnustega tehinguid

kohtupraktikas tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud.

2.3. Nimetatud kinnistu müügist oleks ilmselgelt võimalik rahuldada pankrotivõlausaldajate

nõudeid ning täita PankrS § 2 tulenevat eesmärki. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd kohus ei

ole raugemise otsustamisel kaalunud enne 01 01 2010 kehtinud PankrS § 30 lg 2 tulenevat

kaalutlusõigust anda teistele võlausaldajatele võimalus deponeerida kohtu poolt näidatud

kontole

kohtu

poolt

määratud

summa

pankrotimenetluse

kulude

katmiseks.

Kohtudiskretsiooni kasutamata jätmine olukorras, kus see ilmselt võimaldaks paremini

realiseerida pankrotimenetluse eesmärke on kaebaja hinnangul PankrS § 30 lg 2 rikkumine.

Lisaks, kohtumääruses puuduvad vastuolus TsMS § 465 lg 2 p 8 põhjendused selle kohta,

miks kohus nimetatud võimaluse kasutamise kaalumata jättis. Et kohtule antud

diskretsiooniõigus oli kohustava iseloomuga, kinnitab ka asjaolu, et alates 01 01 2010

kehtima hakanud PankrS § 29 lg 3 kehtestab keelu lõpetada menetlust raugemise tõttu enne,

kui

on

ammendatud

võimalused

hankida

kulude

katmiseks

vajalikud

vahendid

võlausaldajatelt.

2.4. Kuna X varale oli seatud kommertspant, mis tagas nõudeid summas 4 000 000 ja

kommertspandiga tagatud vara võõrandamine oli sanktsioneeritud leppetrahviga 2%, siis on D

Bil leppetrahvi nõue Xu vastu summas vähemalt 80 000. Kontrollimist vajab ka

kommertspandiga kaetud varaga sooritatud tehingute tagasivõidetavus, kuna võlausaldajal on

tekkinud põhjendatud kahtlus, et kommertspandi esemeks olnud ettevõtte võõrandamine ei

olnud täielik.

2.5. Kaebaja on valmis pankrotimenetluse kulude katteks tasuma kohtu deposiiti kohtu poolt

määratud summa vastavalt PankrS § 30 lg 2.

Pankrotimenetluse eesmärgist lähtuvalt peaks kohus toetama pankrotimenetluse lõpuleviimist,

seda eriti juhul, kui võlausaldaja on valmis tagama pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalikud

kulud.

Sellisel juhul puuduvad objektiivsed põhjused pankrotimenetlust mitte taastada. Kaebaja kui

võlausaldaja leiab, et pankrotimenetlus on käesoleval juhul lõpetatud ennatlikult

tagasivõidetavate nõuete olemasolu piisavalt kontrollimata, samuti ei ole kaalutud võimalust

võita .

3. Käesolevale menetlusdokumendile allakirjutanud advokaat kinnitab oma esindusõiguse

olemasolu.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes PankrS § 29 lg 7 palub määruskaebuse esitaja :

1) tühistada Tartu Maakohtu 10.12.2009 määrus asjas 2-09-51469;

2) taastada Tartu Maakohtus pankrotimenetlus X AS suhtes.

IV Võlgniku lepingulise V.K.l esindaja seisukohad M-ja T määruskaebuse osas.

Maakohus lahendas asja ainuõigel võimalikul viisil. Määruskaebus ei ole usaldusväärne.

Samas määruskaebuse esitaja on asunud juba ette võlgnikku süüdi mõistma tõsistes

seaduserikkumistes. Seetõttu võlgnik palub määruskaebuse menetlemisel põhjalikult vastata

käesolevatele võlgniku vastuväidetele.

Võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks

Määruskaebuses viidatud võlgniku nimel registreeritud sõidukid ei ole võlgniku omad ja

neid sõidukeid ei ole olemas. ARK-s registreeritud andmed ei ole kehtivad ega õiged. ARK

registrikandel ei ole õigusliku tähendust. ARK kande tähendus on informatiivne ehk

deklaratiivne, mitte õigust loov (konstitutiivne). ARK kanne ei muuda neid sõidukeid

võlgniku omadeks ega olemasolevateks. Mõlemad sõidukid on hävinenud rasketes avariides,

kus

sai

kannatada

ja

hukkus

inimesi.

Sõidukid

on

utiliseeritud.

Võlgniku

raamatupidamisarvestuses on taoline kasutuskõlbmatuks muutunud vara maha kantud. Ühtlasi

on liikluskindlustuse seaduse järgi liikluskindlustus kohustuslik kindlustus. Nii kohustusliku

liikluskindlustuse kui ka võlaõigusseaduse järgi vabatahtliku sõidukikindlustuse ehk

niinimetatud kaskokindlustuse sätete kohaselt kindlustatud vara osas pärast hävinud või

kahjustatud asjast tekkinud kahju hüvitamist läheb hüvitatud asja omandiõigus

kindlustusandjale seaduse alusel. Isegi ilma kindlustusjuhtumiteta, juhul kui sõidukid oleksid

säilinud, kuulunud võlgnikule, siis hiljemalt võlgniku ettevõtte üleminekuga oleks nende

omandiõigus ikkagi võõrandatud. Ettevõtte müügilepingu tingimuste alusel ettevõttesse

kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja

kohustused, muuhulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte koosseisu kuuluvad ka mistahes

muud üleandja esemed, nende olulised osad ja päraldised, viljad ja kasu, hüved, soodustused

ja väärtused, valdused, pandiõigused ja muud tagatisõigused, sealhulgas käendused, garantiid,

hüpoteegid, muud piiratud õigused, koormatised, vaidlused ja menetlused, raha ja

väärtpaberid jne. Ettevõtte koosseisus lähevad üle kõik ettevõttega seotud õigused ja

kohustused, sõltumata sellest, kas need otseselt teenivad ettevõtte majandamist või mitte.

Lepingu ülesandeks on eelkõige lihtsustada ettevõtte kui õiguste ja kohustuste kogumi

üleandmist võrreldes kõikide ettevõtte moodustavate õiguste ja kohustuste eraldi

üleandmisega. Lepingu mõtte kohaselt ettevõte koosnes ka loetlemata muudest esemetest (vt

nt p-d 1.9., 2.1.1., 2.2.6., 2.3.1.). Lepingu poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et

mõlemapoolne tahe ja eesmärk oli ettevõtte üleminek, sealhulgas tervikvara võõrandamine.

Seega tegelikult võlgnikul ei ole sõidukeid (toodud asjaoludel oleks nimetatud sõidukite

olemasolul nende väärtus tühine) ega saa olla ka mistahes muud pankrotivara

pankrotimenetluse kulude katteks. Haldur, kohus ega määruskaebuse esitaja ei saa tuvastada

taolise vara olemasolu ega hinnata selle väärtust. Võlgnik on avaldanud ja kinnitanud

haldurile ja kohtule, et võlgnikul ei ole vara, mida analüüsida ja hinnata. Määruskaebuse

väited ei ole asjakohased.

Määruskaebuses viidatud 30.04.2009 ja 14.05.2009 tehingud ei ole tagasivõidetavad

PankrS alusel ega vaidlustatavad TsÜS alusel

Määruskaebuse esitaja hinnangud ja seisukohad vastavalt TsÜS §-89 sätestatule

tehingute tühisuse tuvastamise nõude kaalumiseks ei ole asjakohased tulenevalt RKo

23. september 2005 asjas nr 3-2-1-80-05 p-dest 23 ja 27. Tsiviilkolleegium võttis

seisukoha, et seadusandja on võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid mis

kitsendavad TsÜS § 66 lg 1 rakendusala. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate

negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks võlgniku pankroti korral sätestatud pankrotiseaduses

tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut. Nii saab ostu-müügilepingu

tagasivõitmise korras võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu kehtetuks tunnistada

esmajoones 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 43 järgi. Kohtud on põhjendanud ostu-

müügilepingu heade kommete vastasust ja tühisust sisuliselt samamoodi (võlausaldajate

huvide teadlik kahjustamine võlgniku poolt), mis on aluseks PankrS § 43 järgi tehingu

kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise korras. Tagasivõitmise hagi esitamiseks on nimetatud

sättes aga ette nähtud täiendavad nõuded esmajoones tehingu tegemise aja ja tõenduskoormise

ulatuse kohta, samuti on PankrS § 50 lg-s 2 nõudele ette nähtud kolmeaastane

aegumistähtaeg. Tagasivõitmise nõude saab kohtusse hagina esitada PankrS § 50 lg 1 järgi

üksnes haldur võlgniku esindajana. Võlaõigusliku ostu-müügilepingu tühisusele vastuolu tõttu

heade kommetega saab tugineda üldjuhul lepingu pool, kes saab esitada ka tagasitäitmise

nõudeid, ning võlausaldajatel võimalust võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks ei ole.

Tehingu tühisuse tuvastamiseks oli 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi ette

nähtud kümneaastane aegumistähtaeg. Kolleegiumi arvates on PankrS § 43 eelnevast

tulenevalt erisätteks TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Ei oleks põhjendatud, kui sisuliselt samal alusel,

mis on ette nähtud PankrS §-s 43 nimetatud nõude rahuldamiseks, loeks kohus lepingu

tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Sel juhul välditaks esmajoones pankrotiseaduses

ette nähtud piiranguid tagasivõidetavate tehingute tegemise ja tagasivõitmise nõuete esitamise

aja kohta ja muudetaks eriregulatsioon suuresti sisutuks. Kolleegiumi arvates oli seadusandja

eesmärgiks tagasivõitmise instituudi kehtestamisel just võlausaldajate huvisid kahjustavate

tehingute üle peetavate vaidluste koondamine pankrotimenetlusse ja võimalikult lühikesse

ajavahemikku. Seega ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 kolleegiumi arvates ulatuses, milles

põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu

tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS

§ 66 lg 1 kohaldamist erinormina nt TsÜS §-de 69, 70, 72-74 suhtes on rõhutatud ka

Riigikohtu viidatud otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-80-02, 3-2-1-108-02, 3-2-1-29-04 ja 3-2-1-

103-96. Ka on viidatud Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-76-01 ja 3-2-1-102-02

tehingute võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu heade kommetega vastuolus olevaks

lugemise kohta tehtud rendi- ja kasutusvalduslepingute kohta, mille tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks puudus 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduses võimalus.

Küll ei välista kolleegium, et võlausaldajate huvisid kahjustavad tehingud võivad olla heade

kommetega vastuolus ja seega tühised samaaegselt muul põhjusel. Eelnevast tulenevalt ei ole

vaidlustatud ostu-müügileping kolleegiumi arvates esitatud põhjendustel ja tuvastatud

asjaolude järgi vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kolleegium märgib samuti, et

eelkirjeldatuga samasugune on vahekord ka kehtiva TsÜS § 86 ja pankrotiseaduse

tagasivõitmise aluste vahel võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Lisaks märgib kolleegium,

et 1. jaanuarist 2006. a jõustuva täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 on ette nähtud

tehingu

tagasivõitmise

korras

kehtetuks

tunnistamise

võimalus

ka

väljaspool

pankrotimenetlust ning võlausaldajate jaoks. Kuigi kohtu tuvastatud asjaolud võiksid

iseenesest olla piisavad hüpoteegi seadmise lepingu lugemiseks vastuolus olevaks heade

kommetega kolmandate isikute kahjustamise tõttu, on pankrotiseaduses ette nähtud sätted

selliste

pandilepingute

tagasivõitmise

korras

kehtetuks

tunnistamiseks

esmajoones

1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 48 järgi. Pankrotiseaduse tagasivõitmise sätted on

kolleegiumi arvates erisäteteks TsÜS-i sätetele tehingu heade kommete vastasuse kohta (vt ka

põhjendusi otsuse p-des 23 ja 26). Seega ei ole kolleegiumi arvates hüpoteegi seadmise leping

tuvastatud asjaoludel näilik ega tühine ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada hüpoteegi

seadmise lepingu tühisuse tunnustamise osas ning kolleegium teeb selles osas uue otsuse,

millega jätab hagi hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata.

Määruskaebuse esitaja tehingu tühisusele rajatud seisukohad rõhutavad vastuolulisi

asjaolusid, millega vaieldakse ise endale vastu. Tühine tehing on kehtetu algusest peale, aga

määruskaebuse esitaja väidab, et omab selle sama tehingu alusel nõuet võlgniku vastu nagu

see oleks kehtiv tehing (sic!). Tühisest tehingust ei saa võlgnikul tekkida maksukohustust.

Tühine tehing välistab määruskaebuse esitaja nõude. Määruskaebuse esitaja ei saa esitada

nõuet võlgniku vastu tühise tehingu alusel. Tehingu tühisusele tuginemine ja tehingu tühisuse

tuvastamise nõudes hagi esitamine pankrotimenetluses ei anna määruskaebuse esitajale

võlausaldajale kohaseid õigusi. Seega määruskaebuse esitaja poolt on omaks võetud, et muu

hulgas võlgniku pankroti välja kuulutamise nõudmine tehingu tühisuse tuvastamiseks on igal

juhul ilmselt alusetu ja pahatahtlik.

30.04.2009 kinnistu müügilepinguga ei muutunud võlgnik varatuks ega maksejõuetuks,

niisamuti ei põhjustatud sellega maksevõime vähenemist. Müügilepingu alusel müüdi

kinnistu kokkulepitud ostuhinnaga, mis ei ole alla turuväärtuse. Määruskaebuse esitaja ei

ole tõendanud ega isegi väitnud, et kinnistu ostuhind oleks jäänud vastupidiselt alla

turuväärtuse. Tulenevalt RKo-st 22. jaanuar 2001 asjas nr 3-2-1-78-01, kinkeiseloomuga

tehingus tuleb tuvastada, et müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed. VÕS § 208 lg

1 alusel on müügilepingu tehing, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma

ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu. Seadus lubab müügilepingus ostuhinda ajatada, mis on ka üldises

tsiviilkäibes tavaline praktika. 03.04.2009 tehing vastab täielikult müügilepingu tunnustele.

Müügilepingu poolte vahel kokkulepitud suuruses ostuhinna tasumise kohustus on kindlasti

võlgnikule mitte kahjulik vaid väga kasulik tingimus. Müügilepingu alusel võlgnikul tekkis

ostuhinna nõue ostja vastu. Seega ei muutunud võlgnik tehingu tagajärjel varatuks, mistõttu

määruskaebuse esitaja väited tehingu kinkeiseloomu ja sel alusel tagasivõitmise kohta ei ole

asjakohased.

30.04.2009 kinnistu müügilepingut rikuti ostja poolt, kuid ostja poole lepingu rikkumine

ei ole tehingu tagasivõitmise võimaluse alus. Siinkohal määruskaebuse esitaja väited

tagasivõitmise üldistel alustel tehingu kehtetuks tunnistamiseks on arusaamatud, sisustamata

ja meelevaldsed. Lepingu rikkumise korral on võimalik nõuda rikkumise lõpetamist, lepingu

täitmist, rakendada õiguskaitseabinõusid lepingu ja seaduse alusel. Võlgnik tegutses heas usus

vastavalt oma võimalustele mõistlikul viisil koostöös pangaga ning tegi kõik endast oleneva

lepingu täitmise saavutamiseks, mis oleks olnud kõigi huvides.

30.04.3009 kinnistu müügilepingus ostuhinnale käibemaksu lisamine võlgniku poolt oli

seadusest tulenevalt kohustuslik, mitte vabatahtlik. Samas tuleb arvesse võtta, et

võlgniku põhjendamatut kohustuse võtmist oleks võimalik pankrotimenetluses tagasi

võita, mistõttu määruskaebuse esitaja nõue võlgniku pankrotimenetluses langeks ära.

Tegelikult võlgniku teate esitamine käibemaksu lisamise kohta oli üksnes seadusega nõutud

formaalsuse täitmine. Kinnistu soetamisel, parenduste, muude investeeringute, kinnistuga

seotud kaupade ja teenuse ostukäibelt on võlgnik arvestanud ja taotlenud algusest peale

pidevalt enammakstud sisendkäibemaksu tagastamist. Seetõttu võlgnikul tegelikult puudus

valikuvabadus ja õigus jätta kinnistu müügilepingus ostuhinnale käibemaks lisamata.

Ostuhinnale käibemaksu lisamata jätmise korral oleks võlgnik pidanud tegema tagantjärgi ja

tagasiulatuvalt oma maksudeklaratsioonides parandusi, millest oleksid ikkagi tekkinud

täitmata maksukohustused, ulatuslik käibemaksu maksuvõlg intressidega ja sellelt omakorda

erisoodustusena ettevõtte tulumaks. Määruskaebuse esitaja määruskaebuse vastupidised

väited on ebaausad ja seadusevastased. Määruskaebus esitaja seisukohad on kallutatud ja

erapoolikud, rikkudes muu hulgas maksuhaldurile kohustuslikke maksumenetluse sätteid,

kohustust võtta arvesse nii maksukohustuslase maksukohustusi suurendavaid kui ka

vähendavaid asjaolusid.

30.04.2009 kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et kinnistu oli

koormatud hüpoteegiga, mistõttu müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei

moodustata pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata

võlausaldajate nõudeid, sh määruskaebuse esitaja nõudeid. Määruskaebuse esitaja ei ole

tõendanud ega isegi väitnud, et kinnistu ei olnud koormatud hüpoteegiga. Määruskaebuse

esitaja on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Kinnistu

müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas määruskaebuse esitaja

huve. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise

üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid 3-2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09

etc). Antud juhul ei ole müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid

mõttetu, kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada

võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel (PankrS § 2). Kinnistu müügist laekuva raha arvelt

on võimalik rahuldada ainult hüpoteegipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste

pandiga tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegipidaja võib nõuda

sundtäitmist igakordselt omanikult, mistõttu kinnistu kuulumine võlgniku pankrotivarasse ei

ole vajalik. Hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja kinnistut võlgniku

pankrotivarasse tagasi võita. Võlgnikule jääb arusaamatuks määruskaebuse esitaja sisuliselt

meelevaldne

nõudmine

saavutada

pankroti

väljakuulutamine

lihtsalt

pankroti

väljakuulutamise pärast ja tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast.

30.04.2009 kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et võimaliku

tagasivõitmise tulemusena tagasitäitmisest tulenevalt langeb ära ka määruskaebuse

esitaja käibemaksunõue võlgniku vastu. Tagasivõitmise tagajärg on tehingu kehtetuks

tunnistamine, millega luuakse olukord mille kohaselt tehingut ei ole toimunud ja taastatakse

tehingu eelne olukord. See tähendab, et sel juhul võlgnikul ei tekkinud käivet, käibemaksu

arvestamise, deklareerimise ega maksmise kohustust. Tagasivõitmise korral ei ole

määruskaebuse esitajal nõuet, mida rahuldada, ta ei ole võlausaldaja. Lõpptulemusena

määruskaebuse esitajal tegelikult puudub nõudeõigus pankroti välja kuulutamisest ja

tagasivõitmisest moodustatava võlgniku pankrotivara arvelt tekkivale rahale. Sellega ilmselt

langeb ära maksejõuetus ja pankroti alus. Taoline müügilepingu tagasivõitmine ei ole

otstarbekas vaid mõttetu, kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki

rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel (PankrS § 2). Järjekordselt jääb

arusaamatuks, mis on määruskaebuse esitaja eesmärk, mida tegelikult ja miks tahetakse

saavutada.

14.05.2009 ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et

ettevõtte tervikvara ehk võlgniku vallasvara oli koormatud kommertspandiga, mistõttu

ettevõtte

müügilepingu

võimaliku

tagasivõitmise

tulemusena

ei

moodustata

pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate

nõudeid, sh määruskaebuse esitaja nõudeid. Ettevõtte müügileping ei saanud kahjustada

võlausaldajate huve, sealhulgas määruskaebuse esitaja huve. Määruskaebuse esitaja ei ole

tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on

võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid 3-

2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). Antud juhul ei ole ettevõtte

müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu, kuna ei täida

seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku

vara arvel (PankrS § 2). Võlgniku pankrotivara müügist laekuva raha arvelt on võimalik

rahuldada ainult kommertspandipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste pandiga

tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kommertspandipidaja võib nõuda sundtäitmist

igakordselt omanikult, mistõttu müüdud ettevõtte tervikvara kuulumine võlgniku

pankrotivarasse ei ole vajalik. Kommertspandipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja

ettevõtte müügilepinguga võõrandatud tervikvarasid võlgniku pankrotivarasse tagasi võita.

Võlgnikule jääb arusaamatuks määruskaebuse esitaja sisuliselt meelevaldne nõudmine

saavutada

pankroti

väljakuulutamine

lihtsalt

pankroti

väljakuulutamise

pärast

ja

tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast.

14.05.2009 ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et

ettevõtte üleminekul läksid ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused ja

võlausaldajatel on võimalik oma nõudeid jätkuvalt rahuldada nende samade varade

arvelt ka edaspidi, mistõttu võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Seejuures ühe

võlgniku asemel on võlausaldajal kaks solidaarset võlgnikku ning määruskaebuse

esitaja ongi esitanud kõik nõuded ka võlgniku õigusjärglase ehk võlgniku ettevõtte ostja

vastu – kogu vara on täielikult säilinud, vara ei ole kahjustatud, vara ei ole

põhjendamatult loovutatud, vara ei ole raisatud. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud

ega isegi suutnud nimetada ühtegi vara, mis ei ole säilinud. Määruskaebuse esitaja on ilmselt

püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Ettevõtte üleandmisel

lähevad ettevõtte kohustused üleandjalt omandajale üle ettevõtte üleandmise poolte ja

võlausaldaja tahtest sõltumata seaduse alusel, millega tagatakse ettevõtte üleandmisel

võlausaldajate kaitse. Vastasel juhul saaks ettevõtte üleandja kuritarvitada üleandmise

regulatsiooni temale ebameeldivatest kohustustest vabanemiseks. RKo 5 mai 2004 asjas nr 3-

2-1-54-04 rõhutab, et kohustuste üleminekuks ei ole vaja eraldi kokkulepet, sest kohustused

lähevad ettevõtte võlausaldajate ja töötajate huve silmas pidades ettevõtte omandajale üle

automaatselt. Oluline on VÕS § 182 lg 3, mille kohaselt ei kehti kolmandate isikute kohta

ettevõtte üleandja ja omandaja kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse ettevõttega

seotud kohustuste üleminekut. Ettevõtte üleandja ja omandaja vastutavad solidaarselt

võlausaldaja ees enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks

muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut.

Ettevõtte üleandja ja omandaja kokkuleppega on nimetatud sättest keelatud kõrvale kalduda

võlausaldaja kahjuks (VÕS § 183 lg 1). Nimetatud reeglitest kolmandate isikute kahjuks

kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Ettevõtte üleminekul lähevad ettevõttesse kuuluvad

asjad, õigused ja kohustused üle ühelt isikult teisele. Ettevõtte üleminekul saab ettevõtte

omandaja ettevõttesse kuluvate asjade, õiguste ja kohustuste üleandja õigusjärglaseks. Kui

ettevõte antakse üle müügilepinguga, siis täidetakse müügileping ettevõtte üleandmise teel.

Seaduse kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel omandajale üle kõik ettevõttesse kuuluvad

ettevõtte majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused, lepingud ning muud

ettevõttega seotud kohustused (VÕS § 180). Sätte eesmärk on kahtlemata võlausaldajate

kaitse. Kohustuste üleminek ettevõtte üleminekul erineb oluliselt VÕS §§-des 175–178

sätestatud kohustuse ülevõtmise üldisest korrast. Nimetatud korra kohaselt läheb kohustus

seniselt võlgnikult üle uuele võlgnikule nende vahel sõlmitud lepingu alusel ainult siis, kui

võlausaldaja sellega nõustub. Ettevõtte tehingulise ülemineku korral tuleb juhinduda VÕS §-

st 182 lg 2 kui erinormist, mille kohaselt pole ettevõtte ülemineku korral võlausaldaja

nõusolek kohustuse ülemineku eeldus. Ettevõtte üleminekul võetakse üldkorrast teistmoodi

üle ka lepingud. Üldpõhimõte on, et üks lepingupool võib anda oma lepingust tulenevad

õigused ja kohustused üle kolmandale isikule üksnes teise lepingupoole nõusolekul

(VÕS § 179 lg 1). Seevastu ettevõtte üleminekul lähevad lepingud ettevõtte omandajale üle

lepingupoole nõusolekust sõltumata. VÕS § 65 lg 1 alusel, kui mitu isikut peavad täitma

kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Võimalik vastutuse jagamise kokkulepet

ettevõtte üleandja ja omandaja vahel ei saa välistada, et kolmandate isikute ees vastutavad nad

ikkagi solidaarselt. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste

võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas ulatuses

(VÕS § 69 lg 2). Seaduse kohaselt eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on

kohustatud isik ettevõtte omandaja. Kui ettevõtte omandaja täidab võlausaldaja ees solidaar-

kohustuse ning soovib tasutud raha ettevõtte üleandjalt hiljem tagasi nõuda, siis on ettevõtte

omandaja kohustus tõendada, et tegelikult oli kohustatud isik hoopis ettevõtte üleandja. Sama

kehtib siis, kui pärast ettevõtte üleminekut täidab võlausaldaja ees kohustuse ettevõtte

üleandja. Ettevõtte omandaja ja üleandja kui solidaarvõlgnike omavahelise vaidluse puhuks

sätestab võlaõigusseadus erireegli tõendamiskoormise korral. Seega peab vaidluse korral

ettevõtte omandaja tõendama, et kohustatud isik oli hoopis ettevõtte üleandja. Kokkuvõttes

võlgnik kordab, seadusest tulenevalt ettevõtte müügileping ei saanud kahjustada

võlausaldajate huve, sealhulgas määruskaebuse esitaja huve. Määruskaebuse esitaja ei ole

tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on

võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid 3-

2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc).

14.05.2009 ettevõtte müügilepinguga müüdi ettevõtte tervikvara kokkulepitud

ostuhinnaga, mis ei ole alla turuväärtuse, võttes arvesse, et ettevõtte tervikvara ehk kogu

võlgniku vallasvara bilansis oli koormatud kommertspandiga ja ettevõtte üleminekul

läksid ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused. Määruskaebuse esitaja

ei ole võtnud arvesse, et ettevõtte tervikvarade eest vastutasuks võeti üle kommertspant

ja võlgniku kohustused. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et

võlgniku varad ei olnud koormatud kommertspandiga ja ettevõtte üleminekuga ei läinud

ostjale üle võlgniku kohustused. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud,

mis on taolise kommertspandiga koormatud vara tegelik turuväärtus, kui see ei saa olla

lepingu poolte vahel kokkulepitud ostuhind. Määruskaebuse esitaja on ilmselt püüdnud kohut

eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Tulenevalt RKo-st 22. jaanuar 2001 asjas

nr 3-2-1-78-01, kinkeiseloomuga tehingus tuleb tuvastada, et müügilepingus olid poolte

kohustused ebavõrdsed. Määruskaebuse esitaja väited tehingu kinkeiseloomu ja sel alusel

tagasivõitmise kohta ei ole asjakohased.

Määruskaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks tuleb tagasi võita pandilepingud,

kinnistule seatud hüpoteek ja kogu vallasvarale seatud kommertspant. Juhul kui kohus

kuulutab välja võlgniku pankroti, siis võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamine on

võimalik üksnes pandilepingute tagasivõitmisel. Pandilepingud on seatud kolmanda isiku

kohustuste tagamiseks ilma, et võlgnik oleks selle eest midagi vastu saanud pandipidajalt või

kolmandalt isikult. Pandipidaja peab siinkohal tõendama, et poolte kohustused ei olnud

ebavõrdsed. Seejuures pandilepingutega tagati võlgniku emaettevõtte kohustusi pandipidaja

ees vastuolus ÄS § 281 lg-tega 3-5. Kogu vara suhtes on pandipidaja Sampo Pank. Kõik

võlgniku tehingud ja probleemid on seotud Sampo Pank võimu all korraldatud ja juhitud

tegevustega, mille ees võlgnik on kaitsetu. Määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses

viidanud pandipidaja huvidele, pandilepingute tagasivõitmise võimalusele Sampo Pank suhtes

ega

pandilepingutest

tingitud

mõjudele

võlgniku

maksevõime

tekkimise

suhtes.

Määruskaebus esitaja on määruskaebuses jätnud analüüsimata ja hindamata olukorra ja

tehingud pandipidaja suhtes või ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud

olulisi asjaolusid.

Pankrotimenetluses on selgitatud välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused,

ning kontrollitud, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud, PankrS § 22 lg 2 p

1 kohaselt. Määruskaebuse esitaja tõlgendus ei tulene seadusest

Väidetavate tagasivõitmise võimaluste kasutamine eeldab pankrotimenetluse kulude

katteks kohtu deposiiti kohtu määratud suurema summa tasumist, mis on ilmselt

suurusjärkudes kordades rohkem, kui määruskaebuse esitaja paljasõnaliselt ja

meelevaldselt esitatud väide pankrotimenetluse praktika kohaselt üldjuhul piisava

summa kohta. Teadaolevalt nõutakse võlgniku pankroti väljakuulutamist ja pankrotivara

moodustamist tagasivõitmise nõuetest ja muudest nõuetest kolmandate isikute vastu, kus iga

tsiviilasja hind oleks mitu korda üle 10 000 000 (kümme miljonit) krooni. Riigilõivuseadusest

tulenevalt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti

tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Järelikult viidatud tehingute

tagasivõitmiseks peab vastavates hagides vastavalt iga hagi hinnale tasuma menetluskuludeks

kokku miljoneid kroone. Võlgniku võlausaldajad ei ole maksejõuetud ja ilmselt võivad seda

teha, kusjuures määruskaebuse esitaja on ise oma määruskaebuses lubanud seda

määruskaebuse esitaja suhtes eeldada. See on oluline, kuna Riigikohus on pankrotihalduri

esitatud hagides leidnud TsMS § 183 lg 2 alusel, et on olemas võlausaldajad, kelle soovimatus

menetluskulude tasumist finantseerida, ei ole piisavaks põhjuseks menetluskulude tasumisest

vabastamiseks. TsMS § 183 lg 2 kohaselt Eesti pankrotivõlgnik võib taotleda menetlusabi

andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta

pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist

huvi omavad isikud, muu hulgas pankrotivõlgniku pärijad, liikmed, osanikud, aktsionärid,

juhtorgani liikmed või pankrotivõlausaldajad. See tähendab, et antud juhul peaks lisaks

võlgnikule olema maksejõuetud ka kõik võlausaldajad, kuna menetlusabi saab anda juhul kui

võlausaldajad ei suuda kulusid kanda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2009 kohtuotsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09 p-s 12 on esitatud seisukohad, et tagasivõitmise hagi korral tuleb

riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib

pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud,

et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda.

Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab kolleegiumi arvates pankrotihalduri kui hageja

õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma

teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. Riigikohus asus 9. aprilli 2008. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08 seisukohale, et TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist

huvi omav isik (praegusel juhul võlausaldaja) saab menetluskulusid kanda ning vastupidist

tuleb tõendada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-

08 p 17 antud vastuses kassatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et ringkonnakohus võttis

hageja apellatsioonkaebuse menetlusse ilma hagejale menetlusabi andmise jätkamise

vajalikkust kontrollimata ega vastanud kostjate väitele, et hagejale ei ole alust menetlusabi

anda, märkis kolleegium järgmist. Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab

kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas

järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi

andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 järgi võib Eesti

pankrotivõlgnik taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa

või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud

kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud. Järelikult menetlusabi antakse, kui

menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik

saab menetluskulusid kanda. Asjas ei ole tõendatud, et varalist huvi omav isik ei saanud

menetluskulusid kanda. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 183 lg-s 2 sätestatut, märkides,

et ei ole alust menetlusabi andmisest keelduda.

Ajutine haldur ja kohus on kontrollinud, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse

kulud. Teadaolevalt on võlgnik varatu. Ilmne, et võlgniku olematu vara arvelt

pankrotimenetluse kulusid katta ei ole võimalik. Kohtule tehti ettepanek PankrS § 29 lg 1

ja 2 alusel lõpetada pankrotimenetlus, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata

võlgniku maksejõuetusele, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks.

Kohus võib lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu,

vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt

tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja ei

maksa kohtu deposiiti PankrS § 30 lõikes 2 nimetatud summat. PankrS § 30 lg 1 ja 2 kohaselt

kohus ei lõpeta PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetlust, kui võlgnik, võlausaldaja või

kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa.

Kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest või muudest nõuetest

kolmandate isikute vastu, võib kohus nõuda avalduse esitajalt pankrotimenetluse kulude

katteks kohtu määratud summa maksmist kohtu deposiiti. Antud asjas peaks kohus hakkama

nõudma pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratavat summat, mille

eeldatav suurus võib olla 3 000 000 krooni.

Seadusest tulenevalt on võlgniku maksejõuetuse põhjus muu asjaolu, mitte kuriteo

tunnusega tegu ega raske juhtimisviga. Kuriteokaebuse ja tsiviilhagi kahju hüvitamise

nõudes esitamine juhtorgani liikme vastu on alusetu

Ajutine haldur ja kohus ei pea maksejõuetuse tekkimise asjaolusid täpsemalt kajastama,

kui maksejõuetuse algpõhjuseks on olnud muu asjaolu. PankrS § 22 lg 5 kohases

arvamuses märgib ajutine haldur, kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu,

raske juhtimisviga või muu asjaolu. Ka näiteks lõpparuandes peab haldur märkima, kas

maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu

asjaolu (PankrS § 162 lg 3). PankrS § 28 lg 1 lause 1 kohaselt juhtimisvea peab ära märkima

vaid juhul, kui see tõesti põhjustas maksejõuetuse. PankrS § 28 alusel, kui ilmneb, et võlgnik

on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab haldur või

kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Kui

pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga,

märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või

juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või

raske hooletuse tõttu. Määruskaebuse esitaja väited määruskaebuses ei ole seoses

maksejõuetuse

tekkimise

põhjustega.

Määruskaebuse

esitaja

ise

möönab

samuti

määruskaebuses, et on raske hinnata, kas tema nimetatud tehingud olid maksejõuetuse

põhjuseks (pole välistatud, et ka tehingute tegemise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu), kuid

määruskaebuse esitaja arvates on väidetavalt siiski ilmne, et nimetatud tehingutega on

põhjustatud maksevõime olulist vähenemist. Teatud majanduslik seisund või õiguslik seisund

vms, mis ei saa olla juhtorgani kohustuse rikkumine, ei saa olla maksejõuetuse tekkimise

põhjuseks. Näiteks, võlgniku maksejõuetus on võlgniku maksejõuetus – võlgniku

maksejõuetus ei saa olla võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjus. Määruskaebuse esitaja

vastupidised väited ei ole asjakohased.

Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses korduvalt eksinud, varjanud olulisi

asjaolusid ja oma vastuoluliste väidetega eksitanud kohut asjaoludega, mis ei saa olla

kuriteokaebuse ega tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude aluseks. Kriminaalmenetluse

alustamisele on seatud täpsed ettekirjutused, mille järgimine on garantiiks isikute õiguste ja

vabaduste riive vastu põhjendamatuks kriminaalmenetlusest kerkivate piirangute või sunni

läbi. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi äärmiselt intensiivselt riivav menetlus, mistõttu

selle alustamine peab olema põhjendatud ulatusliku ja tõsise ühiskondlike normide

rikkumisega, mis väärivad vastavalt karistusõiguslikku sekkumist. KrMS § 193 lubab

kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS §

199 lg 1 sätestatud asjaolud. Eelpool viidatud põhjustel on seaduses ette nähtud vastav

kaalumis- ehk otsustusmenetlus, mille käigus tuleb diskretsiooniotsuse vormis hinnata, kas on

piisavalt teavet, mis võimaldaks möönda kuriteo tunnusega teo toimepanemist, tingiks edasise

uurimise vajaduse ning võimaldaks kriminaalmenetlust vaid siis, kui pädeva menetleja arvates

esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või

prokuratuurile teate esitamine, milles isikut süüdistatakse kuriteos, ei ole piisav põhjus

kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt isiku

subjektiivse arvamuse põhjal, et keegi on tema arvates pannud toime kuriteotunnusega teo.

Kõnealusel juhul ei ole sedastatud informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse

alusena ning kuivõrd määruskaebuses esitatud ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada

kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Võlgnik on

seisukohal, et kuriteokaebuse esitamata jätmine kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu on

põhjendatud ja seaduslik. Karistusõiguse keskseks põhimõtteks on nn nullum crimeni

põhimõte, mille kohaselt saab isikut või isikuid kriminaalkorras karistada vaid juhul, kui isiku

või isikute tegevus vastab karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisule ning lubamatu on

kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteokaebuses osutatud tegevus ei ole

küllaldase konkreetsusega subsumeeritav ühegi karistusseadustiku eriosa süüteo koosseisu

alla. KrMS § 6 sätestab, et kriminaalmenetlust ei viida läbi, kui esineb KrMS §-s 199

sätestatud menetlustvälistav asjaolu. KrMS § 199 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse alusse

puudumine kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Kriminaalmenetluse alus on KrMS §

194 lg 2 kohaselt kuriteo tunnuse sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (kuriteoteates).

Üldtunnustatud seisukoha järgi tõlgendatakse viimast definitsiooni nii, et kuriteoteatest peab

nähtuma kriminaalmenetluseks piisav kuriteokahtlus. Käesoleval juhul puuduvad sellised

andmed, millised võimaldaksid kriminaalmenetluse alustamist. Seadusandja poolt kirjeldatava

süüteo mõisteline maht ning normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige teokirjeldusest.

Võlgnik on seisukohal, et esitatud määruskaebuse esitaja väited määruskaebuses on selles

osas deklaratiivsed ning emotsionaalselt paljasõnalised, seega puuduvad igasugused viited

käsitletud kuritegudele. Määruskaebuses esitatud asjaolude ebaõigus ja tõendamatus,

määruskaebuse esitaja ebakindlus ja vaieldavus kinnitavad kohustusliku koosseisu puudumist.

Kohus ei saa pankroti välja kuulutamise lahendamisel või pankroti raugemise

lahendamisel teha pankrotimenetlusega seotud sisulistes õigusprobleemides ära ka (eel-)

otsuseid tagasivõitmiseks või kriminaalasja alustamiseks või delikti nõudeks või muuks,

milleks on vajalikud eraldi asjades mahukad, keerulised, pikad ja kulukad

mitmeastmelised menetlused. Määruskaebuse esitaja määruskaebusega seatud vastupidised

ootused ei ole põhjendatud ega tulene seadusest. Otsitud ja selektiivselt esitatud asjaolud,

kontekstist väljarebitud ja tendentslik veenmine ei saa olla aluseks õigusemõistmisele.

Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, palub võlgniku lepinguline esindaja jätta

määruskaebus täies ulatuses rahuldamata ning 10.12.2010 kohtumäärus tsiviilasjas nr

2-09-51469 muutmata.

V Omapoolsed vastuväited määruskaebustele esitas ka võlgniku seaduslik esindaja,

juhatuse liige H. I. S. . M-ja T vastus määruskaebusele kattub võlgniku lepingulise

esindaja poolt esitatud vastuväidetega ning kohus neid üle ei korda.

Vastuväidete kohaselt D B A/S Eesti filiaali määruskaebusele märgib võlgniku esindaja

järgmist

Määrus on avaldatud. Määruskaebust ei saa lugeda esitatuks. Määruskaebus tuleb jätta läbi

vaatamata ja tagastada kaebajale

Teade määruse kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 10.12.2009. Kohane teade on

vabalt

teadaande

otsingu

tulemusena

avalikult

kättesaadav

interneti

aadressil

https://www.ametlikudteadaanded.ee/index.php?act=1&teade=1035325.

Kaebaja

esitatud

vastupidised väited on valed. Kaebaja esindaja või kaebaja või mõlemad nii kaebaja esindaja

kui ka kaebaja on ilmselt raske hooletuse tõttu või tahtlikult jätnud tähele panemata teate

avaldamise.

Kaebaja on lasknud mööda määruskaebuse esitamise tähtaja ja kaebajal ei ole õigust

määruskaebust esitada hiljem. Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema

10.12.2009 ehk teate avaldamisest (vt alates 01.01.2010 kehtiv PankrS § 29 lg 7 ja enne

01.01.2010 kehtinud PankrS § 29 lg 5). Määruskaebuse esitamise tähtaeg oli 15 päeva ja see

möödus 25.12.2009 pühadele ja nädalavahetusele langenud tähtpäeva tõttu edasilükkavalt

järgmisel tööpäeval 28.12.2009. Kaebaja ei esitanud määruskaebust tähtaegselt. Kaebaja

esitas määruskaebuse 12.01.2010 ehk oluliselt hiljem, pärast määruskaebuse tähtaja

möödumist. Kaebaja on minetanud õiguse määruskaebuse esitamiseks. Alates 01.01.2010

kehtiva PankrS § 29 lg 7 ja enne 01.01.2009 kehtinud PankrS § 29 lg 5 alusel, kui määruse

peale esitab määruskaebuse võlausaldaja, kes ei ole esitanud pankrotiavaldust, hakkab

määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema teate avaldamisest arvates. TsMS § 66 alusel, kui

menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut

hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. See kehtib sõltumata sellest,

kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati.

Kaebaja ei taotle tähtaja ennistamist ja menetlus ei ole ennistunud. Kaebaja ei ole

esitanud avaldust tähtaja ennistamise taotlemiseks. Kohus ei ole määruskaebuse esitamise

tähtaega ennistanud. TsMS § 67 lg 2 kohaselt tähtaja ennistamist võib taotleda 14 päeva

jooksul, alates päevast, millal menetlustoimingu tegemise takistus ära langes. TsMS § 68 lg-te

1-3 ja 5 kohaselt menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse, tuleb teha

tähtaja ennistamise avalduse esitamisega üheaegselt. Tähtaja ennistamise lahendab kohus

määrusega. Tähtaja ennistamisel ennistub menetlus.

Kaebajal ei olnud takistust, millega vabandada määruskaebuse esitamisega hilinemist.

Kaebaja hilinemise kohta esitatud väited määruskaebuse esitamisel on rajatud ilmselgele

pahatahtlikule valele, mille kohaselt justnagu ei ole teadet määruse kohta Ametlikes

Teadaannetes avaldatud, kui tegelikult on teade avaldatud määruse tegemisega samal päeval.

Kaebaja esindaja või kaebaja või mõlemad, nii kaebaja esindaja kui ka kaebaja, on ilmselt

raske hooletuse tõttu või tahtlikult jätnud tähele panemata teate ja ka määruskaebuse esitamise

tähtaja. Hilinemine on tingitud kaebaja enda seadust eiravast ja pahausksest käitumisest.

Kaebaja ei ole esitanud hilinemise kohta ühtegi mõjuvat põhjust. Mõjuv põhjus tähendab

TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus.

Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-58-07, 3-2-1-148-06, 3-2-1-97-03).

Kaebaja on jätnud hilinemise täielikult põhistamata. Kaebaja vastupidi väidab meelevaldselt,

et ta ei olegi hilinenud (sic!).

Kaebajal ei ole kaebeõigust

Kaebaja ei saa 10.12.2009 kehtinud seaduse alusel 10.12.2009 tehtud ja 25.12.2009 jõustunud

kohtumääruse tühistamiseks tugineda alles 01.01.2010 muutunud ja jõustunud redaktsioonis

PankrS sätetele (kaebaja viidatud alates 01.01.2010 kehtivas redaktsioonis § 29 lg 3 ja 7, § 30

lg 2 etc). Kohus pidi 10.12.2009 määruse tegemisel kohaldama sel ajal kehtivat seadust.

Kohus ei saanud 10.12.2009 määruse tegemisel kohaldada ega rakendada veel jõustumata

seadust. Niisamuti, kohus ei saa 10.12.2009 määrusele rakendada seadust tagasiulatuvalt

kaebaja määruskaebuse lahendamisel ehk ilma normi oluliselt rikkumata.

Määruskaebust ei saa esitada isik, kes ei ole pankrotivõlausaldaja. Määruse kohase

PankrS § 44 lg 3 alusel, kaebaja ei ole pankrotivõlausaldaja. Määruse kohase PankrS § 44

lg 3 alusel, pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku

vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti

väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. Määruse peale võivad võlgnik ja pankrotiavalduse

esitanud võlausaldaja esitada erikaebuse. Kui pankrotimenetlus algatati võlgniku avalduse

alusel, võib määruse peale erikaebuse esitada ka võlausaldaja (määruse kohane PankrS § 29 lg

5). Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei ole kohtule esitanud võlgniku suhtes võlausaldaja

pankrotiavaldust ja pandiga tagatud väidetava nõudega puuduvad kaebajal selleks seadusega

kohustuslikud eeldused. Puudub vaidlus selle üle, et määruse tegemise ja jõustumise ajal

kehtinud PankrS § 44 lg 3 alusel, kaebaja ei ole pankrotivõlausaldaja. Puuduv vaidlus selle

üle, et määruse tegemise ja jõustumise ajal kehtinud PankrS § 44 lg 3 alusel, kaebaja on isik,

kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel

pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta.

Kaebaja ei ole võlausaldaja. Võlgnik ei võta omaks kaebaja esitatud vastupidiseid

paljasõnalisi väiteid ja asjaolusid. Võlgnik vaidleb kaebaja nõudele vastu. Kaebajal ei ole

ühtegi nõuet võlgniku vastu. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. Kaebaja ei ole üldse

esitanud ühtegi tõendit. Kaebaja ei ole vabastatud tõendamisest. TsMS §-st 230 lg 1 tuleneb,

et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-09. Võlgniku ja kaebaja

vahel ei ole võlaõiguslikke suhteid, millest tulenevaid kohustusi täita. Võlgnik on täitnud

kaebaja eest kõik (asjaõiguslikud) kohustused, ilma selle eest midagigi (ükskõik mida) vastu

saamata. Võlgniku ja kaebaja vahel oli asjaõiguslik suhe. Võlgniku ja kaebaja vahel sõlmiti

pandilepingud kolmanda isiku kohustuste tagamiseks ilma, et võlgnik oleks selle eest midagi

vastu saanud. Kaebaja ja võlgniku vahel sõlmitud pandilepingute poolte kohustused on

ilmselgelt ebavõrdsed. Kaebaja sai pandid. Võlgnik ei saanud midagi vastu kaebajalt ehk

pandipidajalt ega kolmandalt isikult, kelle kohustusi kaebaja ehk pandipidaja ees

pandilepinguga tagati. Kaebajal puudub igasugune vastusooritus võlgnikule. Kaebaja kui

pandipidaja peab siinkohal tõendama, et poolte kohustused ei olnud ebavõrdsed. Seejuures

pandilepingutega tagati võlgniku emaettevõtte kohustusi pandipidaja ees vastuolus ÄS § 281

lg-tega 3-5. Kaebuse esitaja on määruskaebuses püüdnud kohut eksitusse viia varjates

nimetatud olulisi asjaolusid.

Kaebaja ei ole pandipidaja võlgniku vara suhtes. Puudub vaidlus, et võlgniku pandi ese

on võõrandatud. Võlgnik on varatu. Võlgnikul ei ole vara, mille suhtes kaebaja saaks olla

pandipidaja. Kaebaja pandipidaja õigused ei ole kohased. Kaebaja väidetavat nõuet tagav

pandi ese ei ole võlgniku vara, mida saaks võlgniku pankrotimenetluses kasutada kaebaja või

teiste võlausaldajate väidetavate nõuete rahuldamiseks. Kaebaja väidetava nõude rahuldamine

võlgniku pankrotimenetluses ei ole võimalik. Kaebaja viitab sellele, et tal oleks justnagu

pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõue võlgniku vastu, aga pankrotihaldur ei saaks

kaebajale esimeses järgus raha välja maksta, kuna pankrotimenetlusse ei laeku raha pandi

eseme müügist. Kuna pandi ese ei kuulu võlgnikule, siis pankrotihalduril ei ole õigust

käsutada ja valitseda seda kolmandale isikule kuuluvat vara. Pankrotihaldur ei või ka nõuda

kolmandale isikule kuuluva pandi eseme müüki, korraldada selle müüki ja nõuda selle

müügist raha laekumist võlgnikule ega pandipidajale-võlausaldajale.

Kaebaja on esitanud nõude vale isiku vastu. Pankrotivõlgniku vastu võib esitada

pankrotimenetluses

esimeses

rahuldamisjärgus

eesõigusnõude

ainult

selline

pankrotivõlausaldaja, kellel on pandiõigus just võlgniku vara suhtes. PankrS § 8 lg 3

pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on

tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Viidatud pankrotiseaduse sättes nimetatud

nõudeõigus ei tähenda vaid võlaõiguslikku nõuet. Nimetatud sätte kohaselt on

pankrotivõlausaldajaks ka pandipidaja, kellel on AÕS § 276 lg-st 1 tulenev õigus nõuda

pandieseme realiseerimist. Seega peab kolmandast isikust pandipidaja oma nõude

rahuldamiseks esitama pantija pankrotimenetluses asjaõigusliku pandieseme realiseerimise

nõude pankrotiseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-

166-04). Kaebaja on ilmselt esitanud sellise asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude,

aga ta esitas sellise nõude vale isiku vastu. Kaebaja on esitanud sellise nõude võlgniku

pankrotimenetluses ilma võlgniku vastu vastavat nõudeõigust omamata. Kaebaja nõue on

tagatud kolmanda isiku poolt temale kuuluva varaga. Võlgnik ei ole pandiõigussuhte pool.

Sellise pandiõiguse alusel ei saa esitada nõudeid võlgniku vastu. Tegelikult peab kaebaja oma

nõude rahuldamiseks esitama asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude kolmanda isiku

vastu, kes kinnisasja igakordse omanikuna on allutatud kohesele sundtäitmisele.

Kaebajal kui väidetaval võlausaldajal on võimalik rahuldada oma nõuet kolmandale

isikule kuuluva pandieseme arvelt täitemenetluse seadustikus ettenähtud tingimustel ja

korras, või kolmanda isiku pankroti korral kolmanda isiku pankrotivara arvelt

pankrotiseaduses ettenähtud tingimustele ja korras, ilma OÜ X osavõtuta. AÕS § 276 lg

1 kohaselt võib asja pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on

seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole

kohaselt täidetud. AÕS § 278 kohaselt võib pantija olla võlgnik või kolmas isik. Kaebajal ei

ole pandiõigust võlgniku ühegi asja suhtes. Võlgnikul pole vara, mille arvelt oleks kaebajal

võimalik võlgniku pankrotimenetluses pandiõigust kasutada. Juhul kui kaebajal on kohaselt

täitmata pandiga tagatud nõue, siis on kaebajal õigus nõude rahuldamisele kolmanda isiku

vara arvel väljaspool võlgniku pankrotimenetlust.

Kaebaja poolt on tõendamata jäetud pandiõiguse kehtimine, võlgniku pandi eseme

olemasolu. Kommertspandilepingus on fikseerimata panditud vara kirjeldus, hind ja asukoht.

Samas puudub vaidlus, et ajas on tuvastatud, et võlgnik on võõrandanud pandi eseme ja on

varatu. Samal ajal on väidetavalt kommertspandi rahaline suurus miljonites kroonides.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist nr 3-2-1-120-03 tuleneb, et pandi esemena kolmandale

isikule kuuluv vara ei muutu võlgniku varaks, mille arvel saaks võlausaldaja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses esimeses järgus rahuldada. Võlausaldajale jääb võimalus rahuldada oma

nõue pandi esemena kolmandale isikule kuuluva vara arvel kohaldades pandiõigusele

vastavalt asjaõigusseaduses pandi kohta sätestatut. Asja läbivaatamisel peab kohus võtma

kõigepealt seisukoha selle kohta, kas esinevad kaebaja pandiõiguse teostamiseks vajalikud

tingimused, s.t kas kaebajal on võlgniku vara suhtes pandiõigus, ning seejärel lahendama

määruskaebuses vaidluse määruse üle.

Määruskaebuses viidatud tehingud ei ole tagasivõidetavad

xxxxxxx kinnistu müügilepingus ei puudunud majanduslik vastusooritus. Müügilepingu

alusel müüdi kinnistu kokkulepitud ostuhinnaga, mis ei ole alla turuväärtuse. Kaebaja ei

ole tõendanud ega isegi väitnud, et kinnistu ostuhind oleks jäänud alla turuväärtuse ehk, et

ostuhind summas 59 000 000 krooni oleks võlausaldajaid kahjustav. Tulenevalt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 22. jaanuar 2001 lahendist nr 3-2-1-78-01, kinkeiseloomuga tehingus tuleb

tuvastada, et müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed. VÕS § 208 lg 1 alusel on

müügilepingu tehing, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu. Seadus lubab müügilepingus ostuhinda ajatada, mis on ka üldises

tsiviilkäibes tavaline praktika. 03.04.2009 tehing vastab täielikult müügilepingu tunnustele.

Müügilepingu poolte vahel kokkulepitud suuruses ostuhinna tasumise kohustus on kindlasti

võlgnikule mitte kahjulik vaid väga kasulik tingimus. Müügilepingu alusel võlgnikul tekkis

ostuhinna nõue ostja vastu. Seega ei muutunud võlgnik tehingu tagajärjel varatuks, mistõttu

kaebaja väited tehingu kinkeiseloomu ja sel alusel tagasivõitmise kohta ei ole asjakohased.

xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingut rikuti ostja poolt, kuid ostja poole lepingu

rikkumine ei ole tehingu tagasivõitmise võimaluse alus. Siinkohal kaebaja väited

tagasivõitmise alustel tehingu kehtetuks tunnistamiseks on arusaamatud, sisustamata ja

meelevaldsed. Paljasõnaline on kaebaja viide sarnaste tunnustega tehingute kohtupraktikas

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohta. Kaebaja ei ole samas vastuoluliselt

suutnud nimetada ühtegi kohast lahendit. Kaebaja kohaselt kuuluvad tagasivõitmisele

tehingud, kus pankrotivõlgnikule on jäetud tasumata. Kaebaja taoline tõlgendus ei tulene

seadusest. Lepingu rikkumise korral on võimalik nõuda rikkumise lõpetamist, lepingu

täitmist, rakendada õiguskaitseabinõusid lepingu ja seaduse alusel. Võlgnik tegutses heas usus

vastavalt oma võimalustele mõistlikul viisil ning tegi kõik endast oleneva lepingu täitmise

saavutamiseks, mis oleks olnud kõigi huvides.

xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte

müügilepingu alusel ettevõtte üleminekuga läks üle nõue xxxxxxx tehase kinnistu ostja

vastu ja ka xxxxxxx tehase kinnistu müügileping, mistõttu võlgnik ei ole enam xxxxxxx

tehase müügilepingu pool. xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu müüja poolel on võlgniku

asemele astunud ettevõtte müügilepingu ostja. Võlgnik ei ole xxxxxxx tehase kinnistu

müügilepingu pool, aga lepingut saab vaidlustada ainult see isik, kes on lepingu pooleks.

Seega oleks tagasivõitmise hagi vastaspoolele kahju tekitamise eesmärgil teadlikult esitatud

põhjendamata hagi, et muuhulgas põhjustada vastaspoolele alusetute nõuetega tarbetut

kohtuskäimist ja ebavajalike kohtukulude tekkimist, mida kohus ei tohi lubada (TsMS § 200

lg 3). xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu tagasivõitmise hagi rahuldamine ei ole võimalik.

Võlgnik eeldab, et xxxxxxx tehase kinnistu lepingu vaidlustamine ei saa olla edukas, kuna see

oleks ilmselt pahatahtlikult lepingu vaidlustamine, mille pooleks hageja ise ei ole. Kohtul

puudub alus hinnata müüja (kes ei ole võlgnik) ja ostja vahelise müügitehingu seaduslikkust

võlgniku tagasivõitmise hagi põhjal. Vastavad põhimõttelised seisukohad tulenevad

muuhulgas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.05.2000 lahendist nr 3-2-1-58-00.

xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et kinnistu on

ostja poolt võõrandatud edasi, mistõttu heauskse ostja suhtes müügilepingu

tagasivõitmise võimalus puudub või pahauskse ostja suhtes müügilepingu võimaliku

tagasivõitmise tulemusena ei moodustata pankrotivara kinnistu pankrotivarasse

tagastamisega, vaid jätkub sama olukord, kus võlgnikul on ostja vastu nõue.

Tagasivõitmise tagajärjel tekiks mõlemapoolne restitutsioon, mille tulemusena võlgniku nõue

ostja vastu ei oleks isegi enam võrdne ostuhinnaga vaid võib olla sellest oluliselt väiksema

turuväärtusega. Igal juhul ei ole antud müügilepingu tagasivõitmisel võimalik tagastada

kinnistut, kuna see kinnistu ei ole ostja varas säilinud ja seetõttu on võlgnikule selle

väljaandmine võimatu. Sel juhul on üldse kaheldav, ka tagasivõitmine on võimalik, kuna

tagasivõitmine on võimalik üksnes juhul, kui ostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise

võimaluse aluseks olevatest asjaoludest (PankrS § 119 lg 3). Seadusega eeldatakse ostja

heausksust. Tagasivõitmisel peab haldur hakkama tõendama ostja pahausksust. Seega

seadusest tulenevalt eeldatavasti ostja ei teadnud tagasivõitmise võimaluse aluseks olevatest

asjaoludest, mistõttu tagasivõitmise võimalus kas puudub üldse või pahauskse ostja

tõendamise korral tagasivõitmise tagajärjel tekib hüvitamise nõue ostuhinna nõude asemele.

Nõude asendamisel nõudega ei ole müügilepingu tagasivõitmine põhjendatud ega otstarbekas,

vaid mõttetu.

xxxxxxx tehase kinnistu müügilepingu suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et kinnistu oli

koormatud hüpoteegiga, mistõttu müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei

moodustata pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata

võlausaldajate nõudeid. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kinnistu ei olnud

koormatud hüpoteegiga. Puudub vaidlus selle üle, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga.

Kinnistu müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas kaebaja huve.

Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks

eelduseks

on

võlausaldajate

huvide

kahjustamise

tuvastamine

(vt

Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc).

Antud juhul ei ole müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu,

kuna ei täida seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate

nõudeid võlgniku pankrotivara arvel (PankrS § 2). Kinnistu müügist laekuva raha arvelt on

võimalik rahuldada ainult hüpoteegipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste pandiga

tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegipidaja võib nõuda sundtäitmist

igakordselt omanikult, mistõttu kinnistu kuulumine võlgniku pankrotivarasse ei ole vajalik.

Hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja kinnistut võlgniku pankrotivarasse tagasi

võita. Siinkohal jääb arusaamatuks kaebaja sisuliselt meelevaldselt esitatud paljasõnaline

väide, et võlgnik võõrandas kinnistu pankrotivarasse sattumise vältimiseks. Niisamuti on

arusaamatu nõudmine saavutada pankroti väljakuulutamine lihtsalt pankroti väljakuulutamise

pärast ja tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast.

Kommertspandi objektiks olnud vara, see tähendab kommertspandi esemeks olnud

ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte

tervikvara ehk võlgniku vallasvara oli koormatud kommertspandiga, mistõttu ettevõtte

müügilepingu võimaliku tagasivõitmise tulemusena ei moodustata pankrotivara, mille

arvelt oleks võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid. Ettevõtte

müügileping ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sealhulgas kaebaja huve. Kaebaja ei

ole tõendanud vastupidist. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks

on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid

nr 3-2-1-58-03, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc). Antud juhul ei ole ettevõtte

müügilepingu tagasivõitmine ka põhjendatud ega otstarbekas, vaid mõttetu, kuna ei täida

seadusest tulenevat pankrotimenetluse eesmärki rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku

vara arvel (PankrS § 2). Võlgniku pankrotivara müügist laekuva raha arvelt on võimalik

rahuldada ainult kommertspandipidaja nõudeid, kuna sellest rahast ei jätku teiste pandiga

tagamata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kommertspandipidaja võib nõuda sundtäitmist

igakordselt omanikult, mistõttu müüdud ettevõtte tervikvara kuulumine võlgniku

pankrotivarasse ei ole vajalik. Kommertspandipidaja nõude rahuldamiseks ei ole vaja

ettevõtte müügilepinguga võõrandatud tervikvarasid võlgniku pankrotivarasse tagasi võita.

Siinkohal jääb arusaamatuks kaebaja sisuliselt meelevaldselt esitatud paljasõnaline väide, et

võlgnik võõrandas ettevõtte tervikuna kolmandale isikule varale seatud kommertspandi

realiseerimise takistamiseks, kui see tegelikult ju ei taksita realiseerimist. Niisamuti on

arusaamatu nõudmine saavutada pankroti väljakuulutamine lihtsalt pankroti väljakuulutamise

pärast ja tagasivõitmine lihtsalt tagasivõitmise pärast.

Ettevõtte müügilepingu tagasivõitmise suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et ettevõtte

üleminekul läksid ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused ja

võlausaldajatel on võimalik oma nõudeid jätkuvalt rahuldada nende samade varade

arvelt ka edaspidi, mistõttu võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Seejuures ühe

võlgniku asemel on võlausaldajal kaks solidaarset võlgnikku ning kaebaja ongi esitanud

kõik nõuded ka võlgniku õigusjärglase ehk võlgniku ettevõtte ostja vastu – kogu vara on

täielikult säilinud, vara ei ole kahjustatud, vara ei ole põhjendamatult loovutatud, vara

ei ole raisatud. Kaebaja on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi

asjaolusid. Kaebaja vastupidised vihjed on ainetud. Ettevõtte üleandmisel lähevad ettevõtte

kohustused üleandjalt omandajale üle ettevõtte üleandmise poolte ja võlausaldaja tahtest

sõltumata seaduse alusel, millega tagatakse ettevõtte üleandmisel võlausaldajate kaitse.

Vastasel juhul saaks ettevõtte üleandja kuritarvitada üleandmise regulatsiooni temale

ebameeldivatest kohustustest vabanemiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-

54-04 rõhutatakse, et kohustuste üleminekuks ei ole vaja eraldi kokkulepet, sest kohustused

lähevad ettevõtte võlausaldajate ja töötajate huve silmas pidades ettevõtte omandajale üle

automaatselt. Oluline on VÕS § 182 lg 3, mille kohaselt ei kehti kolmandate isikute kohta

ettevõtte üleandja ja omandaja kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse ettevõttega

seotud kohustuste üleminekut. Ettevõtte üleandja ja omandaja vastutavad solidaarselt

võlausaldaja ees enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks

muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut.

Ettevõtte üleandja ja omandaja kokkuleppega on nimetatud sättest keelatud kõrvale kalduda

võlausaldaja kahjuks (VÕS § 183 lg 1). Nimetatud reeglitest kolmandate isikute kahjuks

kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Ettevõtte üleminekul lähevad ettevõttesse kuuluvad

asjad, õigused ja kohustused üle ühelt isikult teisele. Ettevõtte üleminekul saab ettevõtte

omandaja ettevõttesse kuluvate asjade, õiguste ja kohustuste üleandja õigusjärglaseks. Kui

ettevõte antakse üle müügilepinguga, siis täidetakse müügileping ettevõtte üleandmise teel.

Seaduse kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel omandajale üle kõik ettevõttesse kuuluvad

ettevõtte majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused, lepingud ning muud

ettevõttega seotud kohustused (VÕS § 180). Sätte eesmärk on kahtlemata võlausaldajate

kaitse. Kohustuste üleminek ettevõtte üleminekul erineb oluliselt VÕS §§-des 175–178

sätestatud kohustuse ülevõtmise üldisest korrast. Nimetatud korra kohaselt läheb kohustus

seniselt võlgnikult üle uuele võlgnikule nende vahel sõlmitud lepingu alusel ainult siis, kui

võlausaldaja sellega nõustub. Ettevõtte tehingulise ülemineku korral tuleb juhinduda VÕS §-

st 182 lg 2 kui erinormist, mille kohaselt pole ettevõtte ülemineku korral võlausaldaja

nõusolek kohustuse ülemineku eeldus. Ettevõtte üleminekul võetakse üldkorrast teistmoodi

üle ka lepingud. Üldpõhimõte on, et üks lepingupool võib anda oma lepingust tulenevad

õigused ja kohustused üle kolmandale isikule üksnes teise lepingupoole nõusolekul

(VÕS § 179 lg 1). Seevastu ettevõtte üleminekul lähevad lepingud ettevõtte omandajale üle

lepingupoole nõusolekust sõltumata. VÕS § 65 lg 1 alusel, kui mitu isikut peavad täitma

kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Võimalik vastutuse jagamise kokkulepet

ettevõtte üleandja ja omandaja vahel ei saa välistada, et kolmandate isikute ees vastutavad nad

ikkagi solidaarselt. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste

võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas ulatuses

(VÕS § 69 lg 2). Seaduse kohaselt eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on

kohustatud isik ettevõtte omandaja. Kui ettevõtte omandaja täidab võlausaldaja ees solidaar-

kohustuse ning soovib tasutud raha ettevõtte üleandjalt hiljem tagasi nõuda, siis on ettevõtte

omandaja kohustus tõendada, et tegelikult oli kohustatud isik hoopis ettevõtte üleandja. Sama

kehtib siis, kui pärast ettevõtte üleminekut täidab võlausaldaja ees kohustuse ettevõtte

üleandja. Ettevõtte omandaja ja üleandja kui solidaarvõlgnike omavahelise vaidluse puhuks

sätestab võlaõigusseadus erireegli tõendamiskoormise korral. Seega peab vaidluse korral

ettevõtte omandaja tõendama, et kohustatud isik oli hoopis ettevõtte üleandja. Kokkuvõttes

võlgnik kordab, seadusest tulenevalt ettevõtte müügileping ei saanud kahjustada

võlausaldajate huve, sealhulgas kaebaja huve. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist.

Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks kohustuslikuks eelduseks on võlausaldajate huvide

kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-58-03, 3-2-1-43-

07, 3-2-1-115-07, 3-2-1-21-09 etc).

Ettevõtte müügilepinguga müüdi ettevõtte tervikvara kokkulepitud ostuhinnaga, mis ei

ole alla turuväärtuse, võttes arvesse, et ettevõtte tervikvara ehk kogu võlgniku

vallasvara bilansis oli koormatud kommertspandiga ja ettevõtte üleminekul läksid

ostjale üle tervikvaradega koos kõik võlgniku kohustused. Kaebaja ei ole võtnud

arvesse, et ettevõtte tervikvarade eest vastusoorituseks võeti üle kommertspant ja

võlgniku kohustused. Puudub vaidlus selle üle, et võlgniku varad ei olnud koormatud

kommertspandiga. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et ja ettevõtte üleminekuga ei

läinud ostjale üle võlgniku kohustused. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, mis on

taolise kommertspandiga koormatud vara tegelik turuväärtus, kui see ei saa olla lepingu

poolte vahel kokkulepitud ostuhind. Kaebaja on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates

nimetatud olulisi asjaolusid.

Kaebajale tagatise andmine kuulub pankrotimenetluses tagasivõitmisele. Võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks tuleb tagasi võita kaebajaga sõlmitud pandilepingud, xxxxxxx

tehase kinnistule seatud hüpoteek ja vallasvarale seatud kommertspant. Juhul kui kohus

kuulutab välja võlgniku pankroti, siis võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamine on

võimalik üksnes pandilepingute tagasivõitmisel. Pandilepingud on seatud kolmanda isiku

kohustuste tagamiseks ilma, et võlgnik oleks selle eest midagi vastu saanud pandipidajalt või

kolmandalt isikult. Pandipidaja peab siinkohal tõendama, et poolte kohustused ei olnud

ebavõrdsed. Seejuures pandilepingutega tagati võlgniku emaettevõtte kohustusi pandipidaja

ees vastuolus ÄS § 281 lg-tega 3-5. Kogu vara suhtes on pandipidaja kaebaja. Kõik võlgniku

tehingud ja probleemid on seotud kaebaja võimu all korraldatud ja juhitud tegevustega, mille

ees võlgnik on kaitsetu. Näiteks, võlgnikku on oluliselt mõjutanud isiklikult A. R. , kes on

kaebaja juhatuse liige, koos A. L. (AS Q V, kes on kaebaja suur võlgnik), kes oli tema

töökaaslane xxxxxxxxxxx, pankrotihaldur E. S. , kes on vandeadvokaat L. G. sõber, kes on

omakorda kaebaja lepinguline esindaja. Kuna võlgnik ei allunud nende omakasule, siis asuti

pahatahtlikult kaebaja kaudu Võlgnikku selle eest nii-öelda karistama, võlgnikule kahju

tekitama, et võlgnikku ja temaga seotud isikute majanduslikku jätkusuutlikkust ja vastupanu

hävitada. Kaebaja ei ole määruskaebuses viidanud pandilepingute tagasivõitmise võimalusele

ega pandilepingutest tingitud mõjudele võlgniku maksevõimetuse tekkimise suhtes. Kaebaja

on määruskaebuses jätnud analüüsimata ja hindamata olukorra ja tehingud pandipidaja suhtes

või on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Tekib

põhjendatud kahtlus, kuidas oli võimalik kaebaja poolt taolistel tingimustel nii suures ulatuses

laenu andmine. Kaebaja vastuoluline käitumine on seoses määruskaebusega tingitud ilmselt

hiljuti tekkinud sisemistest probleemidest.

Kaebaja ja võlgniku vahel sõlmitud pandilepingute suhtes tuleb võtta arvesse asjaolu, et

võimaliku pandilepingute tagasivõitmise tulemusena tagasitäitmisest tulenevalt langeb

ära ka kaebaja väidetav nõue võlgniku vastu. Tagasivõitmise tagajärg on tehingu kehtetuks

tunnistamine, millega luuakse olukord mille kohaselt tehingut ei ole toimunud ja taastatakse

tehingu eelne olukord. See tähendab, et sel juhul võlgnikul ei tekkinud kohustust, mida

rikkuda, mille alusel võlgnikule leppetrahvi nõuet esitada. Tagasivõitmise korral ei ole

kaebajal nõuet, mida rahuldada, ta ei ole võlausaldaja. Lõpptulemusena kaebajal tegelikult

puudub nõudeõigus pankroti välja kuulutamisest ja ka tagasivõitmisest moodustatava

võlgniku pankrotivara arvelt tekkivale rahale. Sellega ilmselt langeb ära maksejõuetus ja

pankroti alus. Järjekordselt jääb arusaamatuks, mis on kaebaja eesmärk, mida tegelikult ja

miks tahetakse saavutada.

Pankrotimenetluses on kontrollitud kaebaja viidatud tagasivõitmise võimalusi ja

asjaolu, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud

Väidetavate tagasivõitmise võimaluste kasutamine eeldab pankrotimenetluse kulude

katteks kohtu deposiiti kohtu määratud suurema summa tasumist. Teadaolevalt nõutakse

võlgniku pankroti väljakuulutamist ja pankrotivara moodustamist tagasivõitmise nõuetest ja

muudest nõuetest kolmandate isikute vastu, kus iga tsiviilasja hind oleks mitu korda üle

10 000 000 (kümme miljonit) krooni. Riigilõivuseadusest tulenevalt tsiviilasja hinna puhul üle

10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui

1 500 000 krooni. Järelikult viidatud tehingute tagasivõitmiseks peab vastavates hagides

vastavalt iga hagi hinnale tasuma menetluskuludeks kokku miljoneid kroone. Võlgniku

võlausaldajad ei ole maksejõuetud ja ilmselt võivad tasuda menetluskuludeks määratud

summa, kusjuures kaebaja on ise oma määruskaebuses lubanud seda kaebaja suhtes eeldada.

See on oluline, kuna Riigikohus on pankrotihalduri esitatud hagides leidnud TsMS § 183 lg 2

alusel, et on olemas võlausaldajad, kelle soovimatus menetluskulude tasumist finantseerida, ei

ole piisavaks põhjuseks menetluskulude tasumisest vabastamiseks. TsMS § 183 lg 2 kohaselt

Eesti pankrotivõlgnik võib taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui

kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa

eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, muu hulgas

pankrotivõlgniku

pärijad,

liikmed,

osanikud,

aktsionärid,

juhtorgani

liikmed

või

pankrotivõlausaldajad. See tähendab, et antud juhul peaks lisaks võlgnikule olema

maksejõuetud ka kõik võlausaldajad, kuna menetlusabi saab anda juhul kui võlausaldajad ei

suuda kulusid kanda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-

2-1-13-09 p-s 12 on esitatud seisukohad, et tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda

lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada

TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et

pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline

TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab kolleegiumi arvates pankrotihalduri kui hageja õigustatud

huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele

isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 9. aprilli 2008. a

lahendis nr 3-2-1-18-08 seisukohale, et TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi

omav isik (praegusel juhul võlausaldaja) saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb

tõendada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 lahendis nr 3-2-1-18-08 p 17 antud

vastuses kassatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et ringkonnakohus võttis hageja

apellatsioonkaebuse menetlusse ilma hagejale menetlusabi andmise jätkamise vajalikkust

kontrollimata ega vastanud kostjate väitele, et hagejale ei ole alust menetlusabi anda, märkis

kolleegium järgmist. Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi

edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises

kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise

majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 järgi võib Eesti pankrotivõlgnik

taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole

põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid

asja vastu varalist huvi omavad isikud. Järelikult menetlusabi antakse, kui menetluskulusid ei

saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid

kanda. Asjas ei ole tõendatud, et varalist huvi omav isik ei saanud menetluskulusid kanda.

Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 183 lg-s 2 sätestatut, märkides, et ei ole alust

menetlusabi andmisest keelduda.

Ajutine haldur ja kohus on kontrollinud, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse

kulud. Teadaolevalt on võlgnik varatu. Ilmne, et võlgniku olematu vara arvelt

pankrotimenetluse kulusid katta ei ole võimalik. Kohtule tehti ettepanek PankrS § 29 lg 1

ja 2 alusel lõpetada pankrotimenetlus, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata

võlgniku maksejõuetusele, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks.

Kohus võib lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu,

vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt

tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja ei

maksa kohtu deposiiti PankrS § 30 lõikes 2 nimetatud summat. PankrS § 30 lg 1 ja 2 kohaselt

kohus ei lõpeta PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetlust, kui võlgnik, võlausaldaja või

kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa.

Kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest või muudest nõuetest

kolmandate isikute vastu, võib kohus nõuda avalduse esitajalt pankrotimenetluse kulude

katteks kohtu määratud summa maksmist kohtu deposiiti. Antud asjas peaks kohus hakkama

nõudma pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratavat summat, mille

eeldatav suurus võib olla 3 000 000 krooni.

Kohus ei saa pankroti välja kuulutamise lahendamisel või pankroti raugemise

lahendamisel teha pankrotimenetlusega seotud sisulistes õigusprobleemides ära ka (eel-)

otsuseid tagasivõitmiseks või muuks, milleks on vajalikud eraldi asjades mahukad,

keerulised, pikad ja kulukad mitmeastmelised menetlused. Määruskaebuse esitaja

määruskaebusega seatud vastupidised ootused niiöelda piisavalt kontrollitud kaalumise

kaalumisele ei ole põhjendatud ega tulene seadusest. Otsitud ja selektiivselt esitatud asjaolud,

kontekstist väljarebitud ja tendentslik veenmine ei saa olla aluseks õigusemõistmisele.

Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, palub võlgniku seaduslik esindaja jätta

määruskaebus täies ulatuses rahuldamata ning 10.12.2010 kohtumäärus tsiviilasjas nr

2-09-51469 muutmata.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab esitatud andmete põhjal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning võlgniku

pankrot tuleb välja kuulutada PankrS § 31 kohaselt.

Kohus, olles tutvunud esitatud määruskaebuste, võlgniku seisukohtade, ajutise pankrotihalduri

ettekande ja toimiku kõigi materjalidega ja avaldusega, on järeldusel, et võlgniku poolt

esitatud pankrotiavaldus X AS suhtes pankroti väljakuulutamiseks tuleb rahuldada.

Võlgnik on kohtule esitatud pankrotiavalduse taotlenud välja kuulutada X AS pankrot.

Eesti Vabariigi xxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxx kaudu esitatud

määruskaebus tuleb täielikult rahuldada.

D B A/S Eesti filiaali poolt esitatud määruskaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning tuleb jätta

läbi vaatamata. Teade määruse kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 10.12.2009. Teade on

vabalt

teadaande

otsingu

tulemusena

avalikult

kättesaadav

interneti

aadressil

https://www.ametlikudteadaanded.ee/index.php?act=1&teade=1035325. Määruskaebus esitati

12.01.2010.a ja tähtaja ennistamist kaebaja ei taotlenud.

18.01.2010.a

kohtumäärusega

kohus

määras

X

menetluse

raugemise

vältimiseks

pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruseks 60 000 krooni

ja maksmise tähtajaks 10 päeva määruse kättetoimetatuks lugemisest arvates.

01.02.2010 on D B A/S tasunud kohtu deposiitarvele 25 000 krooni. Samuti on 01.02.2010.a

tasunud kohtudeposiiti 25 000 krooni ning 28.01.2010 AS F TT 10 000 krooni. Seega on

võlausaldajad tasunud kokku kohtu deposiitarvele 18.01.2010.a kohtumäärusega nõutud

60 000 krooni.

PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 või 2

sätestatud alustel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude

katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa.

Kohtu poolt määratud summa on kohtu deposiiti tasutud ning eeltoodu alusel tuleb

viivitamatult välja kuulutada X AS pankrot, otsustada võlausaldajate esimese

üldkoosoleku toimumise aeg ja koht, avaldada pankrotiteade ning nimetada

pankrotihaldur.

Edasise pankrotimenetluse käigus tuleb kaaluda võimalusi teatud tehingud tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnustada, samuti kahjulikke tehingute tegemise tagajärjel tekkinud

võimaliku kahju hüvitamist võlgniku juhtorganite liikmetelt. Kui pärast pankroti välja

kuulutamist selgub, et olemasolevast varast ikkagi ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks,

võib pankrotihaldur teha võlausaldajatele ettepaneku tasuda pankrotimenetluse kulude katteks

kohtu deposiiti kohtu poolt määratud summa vastavalt PankrS § 158 lg-le 6.

Võlausaldajate hinnangul on X AS maksejõuetuse põhjuseks rea kahjulike tehingute

tegemine, millega loovutas X AS kogu oma vara ja võttis suures ulatuses põhjendamatuid

kohustusi, ning mida saab käsitleda rakse juhtimisveana PankrS § 28 lg 2 mõttes.

PankrS § 28 lg 2 järgi loetakse raskeks juhtimisveaks füüsilisest isikust võlgniku või

juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või

raske hooletuse tõttu. TsÜS § 35 kohaselt peab juriidilise isiku juhatuse liige oma seadusest

või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja

olema juriidilisele isikule lojaalsed (hoolsus- ja lojaalsuskohustused). ÄS §-st 306 lg 2 tuleneb

AS juhatuse liikmele kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

Võlausaldajad on arvamusel, et X AS maksejõuetuse põhjuseks rea kahjulike tehingute

tegemine, millega loovutas X AS kogu oma vara ja võttis suures ulatuses põhjendamatuid

kohustusi, ning mida saab käsitleda rakse juhtimisveana PankrS § 28 lg 2 mõttes.

Võlgnik vaidleb pankroti väljakuulutamisele vastu. Kui võlgnik on järginud seadusest või

põhikirjast tulenevaid kohustusi hoolsalt ja tegutsenud majanduslikult otstarbekal viisil, ei ole

põhjusi kartuseks. Pankrotimenetlus võib raugemisega lõppeda ka peale pankroti

väljakuulutamist PankrS § 29 ja 158 alusel.

PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

X AS on maksejõuetu ja tema majanduslik olukord ei võimalda võlausaldajate nõudeid

rahuldada.

Võlgniku tunnistas kohtule, et ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei

ole käesoleval hetkel võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnik on

maksejõuetu.

Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et võlgniku maksejõuetus on alalise

iseloomuga.

PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

PankrS § 31 lg 7 järgi kuulub pankrotiotsus viivitamatult täitmisele.

PankrS § 86 alusel kohustab kohus võlgnikku vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed

vara, võlgade ja majandustegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged.

Nõusoleku X AS pankrotihaldurina tegutsemiseks on andnud pankrotihaldur vandeadvokaat

Anne Tammer.

Kohtunik