2-06-29384/63 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-06-29384

Tsiviilasi

OÜ Saaremaa Raadio hagi TÜ Oma Saar vastu

kaubamärgile Oma Saar klass 16 kaupade „ajalehed“

suhtes omandiõiguse tunnustamiseks, kaubamärgi

jagamiseks

nõusoleku

andmise

kohustuse

tunnustamiseks

ja

kaubamärgiomaniku

õigusi

rikkuva tegevuse keelamiseks ja lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30.06.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

TÜ Oma Saar apellatsioonkaebus

11.01.2010

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant TÜ Oma Saar (registrikood 10083085, asukoht

Tallinna t 9 Kuressaare linnas Saaremaal), lepinguline

esindaja adv Ants Nõmper

Vastustaja OÜ Saaremaa Raadio (registrikood 10372926,

asukoht Komandandi t 1 Kuressaare linnas Saaremaal),

lepinguline esindaja adv Andres Tamm

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 30.06.2009 otsus tühistada osas, millega maakohus

tunnustas kostja kohustust esitada tulenevalt poolte vahel 18.09.1998 sõlmitud

lepingust Patendiametile avaldus kaubamärgi Oma Saar (registreering nr

21325) jagamiseks kaheks registreeringuks ja hageja kandmiseks registrisse

kaubamärgi Oma Saar eraldatava osa, kaubamärgiklass 16 kaupade

„ajalehed“, omanikuna, ning jaotas menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue kohustada kostjat

esitama avaldus Patendiametisse rahuldamata.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja lugeda otsuse resolutsioon

kehtivaks järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Tunnustada

OÜ Saaremaa Raadio omandiõigust osale kaubamärgist Oma Saar

(registreering nr 21325), kaubamärgiklass 16 kaubad „ajalehed“ osas; 3)

Jätta rahuldamata hageja nõue tunnustada TÜ Oma Saar kohustust esitada

tulenevalt

OÜ-ga

Saaremaa

Raadio

18.09.1998

sõlmitud

lepingust

Patendiametile

avaldus

kaubamärgi

Oma

Saar

jagamiseks

kaheks

registreeringuks ja OÜ Saaremaa Raadio kandmiseks registrisse kaubamärgi

Oma Saar eraldatava osa omanikuna; 4) Kohustada TÜ-d Oma Saar

lõpetama OÜ Saaremaa Raadio õigusi rikkuv tegevus, mis seisneb Saare

maakonnas ajalehe „Oma Saar“ väljaandmises ja hoiduma edaspidi

kaubamärgi „Oma Saar“ kaubamärgiklassis 16 kaupade „ajalehed“

kasutamisest

ilma

OÜ

Saaremaa

Raadio

nõusolekuta;

5)

Hageja

menetluskuludest jätta 2/3 kostja kanda ja kostja menetluskuludest jätta 1/3

hageja kanda.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta kummagi poole enda kanda.

6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid

mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude

kandmiseks.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 01.11.2006 esitas OÜ Saaremaa Raadio (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Pärnu

Maakohtusse TÜ Oma Saar (edaspidi kostja, apellant) vastu omandiõiguse

tunnustamiseks. Menetluse käigus muutis hageja korduvalt nõudeid, paludes

tunnustada OÜ Saaremaa Raadio omandiõigust kaubamärgile Oma Saar (registreering

nr 21325) kaubamärgiklassis 16 kaupade "ajalehed" suhtes; tunnustada TÜ Oma Saar

kohustust esitada Patendiametile tulenevalt OÜ-ga Saaremaa Raadio 18.09.1998

sõlmitud ostu-müügilepingust avaldus kaubamärgi Oma Saar (registreering nr 21325)

registreeringu jagamiseks kaheks registreeringuks nii, et hagejale kuuluks registreering

kaubamärgile Oma Saar klassis 16 kaupade "ajalehed" suhtes; kohustada TÜ-d Oma

Saar lõpetama OÜ Saaremaa Raadio õigusi rikkuv tegevus, mis seisneb Saare

Maakonnas ajalehe „Oma Saar" väljaandmises ja hoiduma edaspidi kaubamärgi Oma

Saar kaubamärgiklassis 16 kaupade "ajalehed" kasutamisest ilma OÜ Saaremaa

Raadio nõusolekuta.

2. Nõuete põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 17.09.1999 ostu-müügilepingu, millega

hageja omandas kostjalt ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õiguse, nime ja tellijad.

06.10.2006 teatas kostja, et keelab hagejal kaubamärgi kasutamise. Avaldust

põhjendas kostja sellega, et 17.09.1999 kehtinud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 21

sätestas, et kaubamärgiomanik (litsentsiaat) võib litsentsilepingu alusel anda

kaubamärgi

kasutamise

õiguse

teisele

isikule/teistele

isikutele

(litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse

pärast riigilõivu tasumist. Nimetatud lepingu grammatilise, süstemaatilise ja

teleoloogilise tõlgendamise pinnal saab jõuda vaid ühele järeldusele - kostja andis

litsentsilepinguga, tasu eest, hagejale õiguse kasutada viie aasta jooksul (kuni

17.09.2004) viimase poolt ajalehe väljaandmisel täisühingule kuuluvat kaubamärki

Oma Saar. Litsentsilepingu kohta ei tehtud registrisse märget.

3. Kostja kaubamärgi Oma Saar omanikuna keelas kõigil füüsilistel ja juriidilistel

isikutel nimetatud kaubamärgi kasutamise omaniku loata, sealhulgas kaubamärgi

avaldamise teatmeteostes, käsiraamatutes, õpikutes, erialakirjanduses või muudes

paberkandjal ja elektrooniliselt eksisteerivates publikatsioonides. KaMS § 22 lg 1

kohaselt võib kaubamärgiomanik registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või

juriidilisele isikule kas kõigi või osade kaupade või teenuste suhtes. Sama sätte 2.

lõike kohaselt vastava kandemuudatuse tegemine riiklikus kauba- ja teenuste registris

oli seotud vaid riigilõivu tasumisega ning omas informatiivset, mitte õigustloovat

iseloomu. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 lg 1 kohustus ostu-müügilepingu järgi müüja

vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustus vara vastu võtma ja maksma selle

eest kindlaksmääratud rahasumma.

4. Müügilepinguga fikseerisid pooled kirjalikus vormis oma tahteavaldused, mille

kohaselt kostja loovutas hagejale kokkulepitud tasu eest ajalehe „Oma Saar“ välja

andmise õiguse, sealhulgas ajalehe nime/tähise ehk kaubamärgi, samuti tellijad.

Hageja kohustus võõrandatava vara vastu võtma ja selle eest kokkulepitud tasu

maksma. Koos ajalehe väljaandmise õiguste ülevõtmisega kohustus hageja üleviimise

korras üle võtma enamiku kostja töötajatest, kes olid olnud seotud ajalehe "Oma Saar"

väljaandmisega. Täiendavalt kohustus kostja mitte välja andma viie aasta jooksul

mistahes iseloomu ja pealkirjaga ajalehte Saare maakonna jaoks. Mainitud

tahteavaldusi ja nende viidatud sisu kinnitasid hageja ja kostja esindajad ka

19.09.1998 ajalehes "Meie Maa" ilmunud artiklis pealkirjaga "Meie Maa omandas

ajalehe Oma Saar" ja samal kuupäeval ajalehes "Oma Saar" ilmunud artiklis

pealkirjaga "Meie Maa ja Oma Saar ühendavad jõu".

5. Kostja on loovutanud müügilepinguga hagejale kaubamärgi Oma Saar (registreering

nr 21325) klassis 16 kaupade "ajalehed“ suhtes, kuid vaatamata sellele ei ole

käesoleva ajani esitanud Patendiametile avaldust vastava asjaolu kohta riiklikus

kauba- ja teenindusmärkide registris kandemuudatuse tegemiseks. Seega tuleb sellist

kannet pidada ebaõigeks, kuna see ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Kuna

tegemist ei ole üksnes tehingust tuleneva nõudega ei kohaldu 3-aastane hagi aegumise

tähtaeg.

6. Kaubamärgi omandamine ei sõltu selle registreerimisest. Pooltevaheline leping sõlmiti

18.09.1998 ning see vormistati kirjalikult 17.09.1999. Lepingu sõlmimise ajal kehtis

KaMS-i redaktsioon, mille kohaselt ei olnud kaubamärgi omandiõiguse tekkimine

seotud selle registreerimisega kaubamärgiregistris. Selle põhimõtte tõi alles seaduse

uus redaktsioon, mille järgi alates 01.05.2004 registreeritud kaubamärgi võõrandamine

ja muudatus jõustub registrisse kandmisest.

7. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 2 kohaldatakse asjaolule või

toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või

toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega pooltevahelisele tehingule

kohaldatakse kehtinud seaduse redaktsiooni ning kostja väide, et kaubamärgi

omandiõigus tekib selle registreerimisest, ei ole õige. Kuna käesolevale juhtumile

kohaldub vana seaduse redaktsioon, siis läks vaidlusaluse kaubamärgi omandiõigus

hagejale üle lepingu sõlmimisest 18.09.1998.

8. Hageja nõue on suunatud kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise, selle jagamise ja

kaubamärgiomaniku õigusi rikkuva tegevuse keelamise ja lõpetamise nõudele. Seega

on tegemist omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega. Tulenevalt tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg-st l on sellise nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude

sissenõutavaks muutumisest. Hageja kasutas ostetud kaubamärki heauskselt kuni

17.08.2006, mil kostja kirjalikult teatas, et hoopiski tema on kaubamärgi omanik ning

keelab hagejal selle kasutamise alates 01.09.2006. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab

aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest. Kui õigustatud isik võib nõuda

teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg

kohustuse rikkumisest. Hageja oli pärast ajalehe kaubamärgi omandamist õigustatud

nõudma, et kostja hoiduks võõrandatud kaubamärgi kasutamisest. 17.08.2006 kirjani

kostja seda ka tegi. Kirjaga andis ta hagejale teada, et hakkab võõrandatud kaubamärki

kasutama. Seega algas nõude aegumine kohustuse rikkumisest ehk 17.08.2006 ning

nõue ei olnud aegunud hagi esitamisel 31.10.2006. Tegemist on vaidlusega

kaubamärgi omandiõiguse üle, kus tegelik kaubamärgi omanik nõuab kaubamärgi

ebaseaduslikult kasutajalt selle tegevuse lõpetamist. Seega on tegemist omandiõigusest

tuleneva väljaandmisnõudega TsÜS § 155 lg 1 mõttes. Juhul, kui kohus leiab, et

tegemist on tehingust tuleneva nõudega, muutus nõue sissenõutavaks alles 17.08.2006,

milleni hageja kaubamärki heauskselt kasutas ja millest tulenevalt hagi ei ole aegunud.

9. Müügilepingu alusel kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise osas kuuluvad

kohaldamisele müügilepingu sõlmimise ajal, see on 18.09.1998 kehtinud õigusaktid:

KaMS-i kuni 01.01.2004 kehtinud redaktsioon, TsÜS-i 10.07.1998-01.07.2002

kehtinud redaktsioon, asjaõigusseaduse (AÕS) 01.04.1999-10.07.2003 kehtinud

redaktsioon ja TsK.

10. Kehtinud TsÜS § 61 lg 1 kohaselt oli tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud

tahteavalduses. Tehingu tõlgendamisel lähtuti TsÜS § 64 lg l kohaselt tehingu teinud

isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Tehingut tõlgendab kohus,

kui ta selgitab välja tehingu teinud isikute tegeliku tahte. Kostja rajab oma põhilised

vastuväited üksnes uue KaMS-i sättele, mille kohaselt kaubamärgi omandiõiguse

üleminekuks on vaja see kanda kaubamärkide registrisse. Kuna hageja sinna kantud ei

ole, siis ei ole ka kaubamärgi omandiõigus kostja väidetel üle läinud ning ta ei ole

saanud oma oletatavaid õigusi realiseerida kolmandate isikute vastu. TsK § 242 lg 1

kohaselt kohustus ostu-müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse,

ostja aga vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma.

11. Müügilepinguga 17.09.1999 fikseerisid pooled kirjalikus vormis oma 18.09.1998

kokkulepitud tahteavaldused, mille kohaselt kostja loovutas hagejale kokkulepitud

tasu eest ajalehe “Oma Saar” väljaandmise õiguse, ajalehe nime/tähise ehk

kaubamärgi, samuti tellijad. Hageja kohustus võõrandatava vara vastu võtma ja selle

eest kokkulepitud tasu maksma. Vande all üle kuulatud A. P. ja T. H. sõnade kohaselt

oli TÜ Oma Saar esindaja T. P., kes soovis müüa ajalehe väljaandmise õigust kõigega

koos, mis sinna juurde kuulus, sealhulgas ajalehe kaubamärki, et mitte minna

pankrotti. Just T. P. oli see, kes otsis üles A. P., mitte vastupidi. Kui kostja väidab, et

ta ei müünud viidatud lepingus kaubamärki 80 000 krooni eest, siis mida ta müüs.

Lepingu tekstist nähtub, et kostja võõrandas ja hageja omandas ajalehe „Oma Saar“

väljaandmise õiguse, nime ja tellijad ning kohustus üle võtma suurema osa kostja

töötajatest, säilitades nende tööstaaži. Seega lepingu objektidest ajalehe „Oma Saar“

väljaandmise õigus selle nimega (ehk kaubamärk) oleks hinnatav rahaliselt, tellijate ja

töötajate ülevõtmine kujutab endast kohustuste ülevõtmist. Seejuures mitte väikeste

rahaliste kohustuste ülevõtmist, mis oli fikseeritud ka 1998. aasta raamatupidamise

aruandes. Nii on 1998. aasta septembrikuus ajalehe kojukandekulud võrreldes

augustikuuga suurenenud 69 110 kroonilt 78 579 kroonile (ja seda poolteise nädala

eest septembris) ning 109 465 kroonile oktoobris ja seda „Oma Saare“ tellijate arvel,

kes tulid üle „Meie Maasse“.

12. Mainitud tahteavaldusi ja nende viidatud sisu kinnitasid hageja ja kostja esindajad

(kostja esindajana T. P.) ka 19.09.1998 ajalehes “Meie Maa” ilmunud artiklis

pealkirjaga “Meie Maa omandas ajalehe Oma Saar” ja samal kuupäeval ajalehes “Oma

Saar” ilmunud artiklis pealkirjaga “Meie Maa ja Oma Saar ühendavad jõu”. Nii on T.

P. 19.09.1998 viimases „Oma Saares“ kirjutanud: ”Lepiti kokku, et Meie Maa

omandab Oma Saare nime ja võtab enda kanda kohustused Oma Saare tellijate ees.“

Oma Saare nime omandamine ongi kaubamärgi omandamine ostmise- müümise teel.

Veel ütles T. P. selles artiklis, et Oma Saare nimi jääb elama - seda hakkab kandma

uus laupäeviti ilmuv nädalalõpulisa. Ajalehe „Oma Saar“ nime on selles artiklis

läbivalt mõeldud kui ajalehe kaubamärki. Samasuguse artikli, kuhu oli alla kirjutanud

ka T. P., avaldas 19.09.1998 „Meie Maa“. Kusagil ei ole T. P. nimetanud, et Oma

Saare nimi jääb elama ainult 5. aastaks, või et töötajad võetakse 5 aasta pärast Oma

Saarde tagasi. Seega müüdi sisuliselt ajalehe „Oma Saar” ettevõte äriseadustiku (ÄS)

§ 5 mõttes kogu oma asjade, õiguste ja kohustustega, sealhulgas kaubamärgiga.

13. Kostja väide, et nii enne lepingu sõlmimist kui ka ajavahemikul 2000-2004 on ta

pakkunud hagejale kaubamärki müüa ja selleks täiendava lepingu sõlmimist, on vale.

Kostja on pakkunud müügiks juriidilist isikut TÜ Oma Saar, kuid kaubamärk ajalehe

osas oli müüdud juba 1998 ning seda ei olnud kostjal võimalik müügiks pakkuda.

Poolte vahel sõlmitud tehingu tekstis on täpselt öeldud, et ostja omandab müüja poolt

väljaantava ajalehe „Oma Saar” väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Seega on pooled

kokku leppinud väga täpselt selle momendi, millal kaubamärgialased õigused müüjalt

ostjale üle lähevad - siis kui ostja selle nime all hakkab välja andma ajalehte ning

töötajad ja tellijad ühelt teisele üle lähevad – see toimus 20.09.1998.

Kostja vastuväited

14. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt taotles kostja hagis esitatud nõuete

suhtes aegumise kohaldamist. Lisaks on kostja seisukohal, et 17.09.1999 kirjalikult

vormistatud lepingu sõlmimisel ei olnud poolte tahe registreeritud kaubamärgi Oma

Saar omandiõiguse osaline üleminek hagejale. TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuleb lähtuda

tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei

tulene teisiti. Poolte tahet on võimalik välja selgitada kõigi tõenditega, sealhulgas

tunnistajate ütlustega. Poolte tahte väljaselgitamiseks tuleb arvestada ka nende

käitumist enne väidetava lepingu sõlmimist, lepingu sõlmimise ajal ja pärast seda.

15. Lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus oli juttu kaubamärgi Oma Saar

võõrandamisest täiendava tasu eest, kuid hageja loobus sellest pakkumisest. Seetõttu

ei kajastatud lepingu p-s 1 kaubamärgi võõrandamist, mistõttu ei olnud kummagi

poole tahe tol hetkel suunatud kaubamärgi omandiõiguse osalisele üleminekule.

Hageja ei teinud kuni 2006. aasta sügisel vaidluse tekkimiseni ühtegi toimingut,

millest nähtuks, et ta pidas ennast kaubamärgi omanikuks ajalehtede osas. Hageja

kandmiseks kaubamärgiomanikuna registrisse pärast lepingu sõlmimist ei olnud

vajalikud kostja poolsed täiendavad tahteavaldused või toimingud, eeldusel, et

kaubamärk osaliselt loovutati. Riikliku kauba- ja teenindusmärkide registri pidamise

põhimääruse

p

kohaselt

on

kaubamärgi

loovutamise

kande

aluseks

kaubamärgiomaniku või teise õigustatud isiku kirjalik avaldus. P 82 kohaselt, kui

avalduse esitajaks on loovutuse saaja, peab ta avaldusele lisama loovutamist või

üleminekut tõendava dokumendi või selle notariaalselt või patendiameti poolt

tõestatud ärakirja. Hageja muudatuse tegemist registrisse ei taotlenud.

16. KaMS 01.05.2004 jõustunud redaktsiooni § 4 lg 2 kohaselt saab registreeritud

kaubamärgi suhtes ainuõigust teostada ainult kaubamärgiomanikuna kauba- ja

teenindusmärkide registrisse kantud isik. Seega oleks hageja pidanud hiljemalt 2004

taotlema kaubamärgi osalise võõrandamise kande tegemist ning enda kandmist

registrisse, kui ta pidas ennast omanikuks ja soovis kaubamärgist tulenevat ainuõigust

teostada. Hageja ei ole kandnud kaubamärgi omanikuks olemisest tulenevaid

kohustusi ega seisnud hea kaubamärgi kehtivuse pikenemise eest. KaMS § 8 lg 2

kohaselt kehtib kaubamärgi õiguskaitse 10 aasta möödumiseni registreeringu tegemise

kuupäevast ning õiguskaitse kehtivusaega võib pikendada kaubamärgiomaniku nõudel

10 aasta kaupa. Kaubamärgi Oma Saar registreerimisest möödus 2006. aastal 10

aastat,

mistõttu

kostja

esitas

01.06.2006

avalduse

kaubamärgi

kehtivuse

pikendamiseks ning tasus selleks ette nähtud riigilõivu. Hageja kaubamärgi kehtivuse

pikendamist taotlenud ei ole.

17. Tähise Oma Saar kasutamine nädalalõpu lisa pealkirjana ei tõenda, et hageja pidas

ennast kaubamärgi omanikuks. Ka on hageja käsitlenud kaubamärki kostjale

kuuluvana kõikide kaupade osas, kui taotles vahetult enne vaidluse jõudmist kohtusse

teises tsiviilasjas (nr 2-06-15921) hagi tagamiseks kaubamärkide registrisse

kaubamärgi võõrandamise keelumärke tegemist kogu registreeringu, see tähendab

kõikide kaupade, osas.

18. OÜ Saaremaa Raadio muutis oma tõlgendust lepingust, taotles keelumärke tegemist

ning esitas avalduse Patendiametile võõrandamise kande tegemiseks alles peale seda,

kui kostja 06.10.2006 teatas hagejale, et keelab kaubamärgi edasise kasutamise, kuna

soovib ise jätkata selle nime all ajalehe väljaandmist Saaremaal. Teise ajalehe turule

tulek tähendas hageja monopoolse seisundi lõppemist ja võimalikku lugejate arvu

vähenemist. Seega, arvestades poolte käitumist enne lepingu sõlmimist, lepingu

sõlmimise ajal ja pärast seda ning tunnistajate ütlusi, ei olnud poolte tahe 17.09.1999

kirjaliku lepingu sõlmimisel registreeritud kaubamärgi Oma Saar omandiõiguse

osaline üleminek hagejale.

19. Omandiõiguse üleminek eeldab käsutustehingut, mis peab sisaldama selgesõnalist

kokkulepet konkreetse õiguse üleminekuks. Sellist käsutustehingut aga poolte vahel

sõlmitud ei ole. Ka hageja ise on nõustunud, et käsutustehing puudub, väites, et

omandiõiguse üleminekuks on vajalik veel täiendavate toimingute tegemine. Selliste

toimingute tegemise kohustus saab kostjal tuleneda ainult lepingust. Ka esitas hageja

nõude tuvastada kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmise kohustus. Juhul, kui

kohus tuvastab hageja omandiõiguse kaubamärgile, puudub hagejal vajadus nõuda

kostjalt kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmist. Siis saab hageja ise taotleda

võõrandamise kande tegemist, esitades selleks kaubamärgimääruse §-s 35 toodud

dokumendid ja andmed. Nõusolek oleks vajalik vaid siis, kui omandiõigus ei ole üle

läinud ning hagejal on lepingust tulenevalt õigus nõuda käsutustehingu tegemist. Sel

põhjusel keeldus ka Patendiamet 27.10.2006 kaubamärgi võõrandamise kande

tegemisest, kuna registrikande tegemise avaldusele lisatud ostu-müügilepingust ei

tulenenud kaubamärgi võõrandamist osa või kõikide kaupade osas ja seega oli kande

tegemiseks vajalik omaniku kirjalik kinnitus selle kohta, et kaubamärk on tõesti

võõrandatud. Kuna omandiõigus hagejale üle ei läinud, siis ei saa kostja

põhimõtteliselt rikkuda hageja õigusi kaubamärgile Oma Saar.

Esimese astme kohtu otsus

20. 30.06.2009 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi. Kohus tunnustas OÜ Saaremaa

Raadio omandiõigust osale kaubamärgist Oma Saar (registreering nr 21325), klass 16

kaupade "ajalehed" suhtes ja TÜ Oma Saar kohustust esitada, tulenevalt OÜ-ga

Saaremaa

Raadio

18.09.1998

sõlmitud

(kirjalik

leping

17.09.1999)

ostu-

müügilepingust, Patendiametile avaldus kaubamärgi Oma Saar jagamiseks kaheks

registreeringuks ja OÜ Saaremaa Raadio kandmiseks registrisse kaubamärgi Oma

Saar eraldatava osa, klass 16 kaupade „ajalehed“, omanikuna. Kohus kohustas TÜ-t

Oma Saar lõpetama OÜ Saaremaa Raadio õigusi rikkuv tegevus, mis seisneb Saare

maakonnas ajalehe „Oma Saar“ väljaandmises ja hoiduma edaspidi kaubamärgi Oma

Saar kaubamärgiklassis 16 kaupade „ajalehed“ kasutamisest ilma OÜ Saaremaa

Raadio nõusolekuta.

21. VÕSRS § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud

enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Seega müügilepingu alusel kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise osas kuuluvad

kohaldamisele müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusaktid: KaMS kuni

01.01.2004 kehtinud redaktsioon, TsÜS 10.07.1998–01.07.2002 kehtinud redaktsioon,

AÕS 01.04.1999–10.07.2003 kehtinud redaktsioon ja TsK.

22. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 18.09.1998 sõlmisid nad ostu-müügilepingu,

millega hageja omandas kostja poolt välja antava ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise

õiguse, nime ja tellijad. Tehingu hinnaks oli 80 000 krooni. Ostja võttis üle osa müüja

töötajatest, säilitades nende tööstaaži. Müüja kohustus viie aasta jooksul alates lepingu

sõlmimisest mitte välja andma ajalehte Saare maakonna jaoks. Alates septembrist

1998 ilmus „Oma Saar“ ajalehe „Meie Maa“ laupäevalisana. Kuni aasta lõpuni said

ajalehe „Oma Saar“ tellijad ajalehte „Meie Maa“ koos laupäevalisaga. Tellimuse eest

kuni aasta lõpuni makstud raha üle ei antud, sest TÜ Oma Saar oli majanduslikult

raskes seisus ega suutnud hagejale maksta ka võlgasid. Otsuse tegemise ajaks on kogu

kaubamärgi omanikuna kantud registrisse endiselt TÜ Oma Saar.

23. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas eelnimetatud leping oli sisuliselt ostu-müügi- või

litsentsileping. Kehtinud KaMS § 22 lg 1 järgi võis kaubamärgivaldaja registreeritud

kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osa kaupade või

teenuste suhtes. Riigikohus on asunud seisukohale, et asjas on oluline pooltevahelise

õigussuhte tuvastamine, see tähendab kas kostja loovutas kaubamärgi hagejale ja kui

loovutas, siis kas õigus kaubamärgile läks lepingu kohaselt hagejale üle või hagejal

tekkis sellest lepingust üksnes õigus nõuda kaubamärgi ülekandmist, see on nõuda

lepingu täitmist. Alles pärast kaubamärgiomaniku tuvastamist on võimalik võtta

seisukoht hageja nõuete aegumise kohta, sest hageja soov tuvastada, et tema on

kaubamärgiomanik, ei allu aegumisele. Kehtinud TsÜS § 142 lg 1 järgi aegus

seaduses sätestatud tähtaja jooksul üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist

või sellest hoidumist. Seega õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada

ei saa.

24. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue. Enne 01.05.2004 kehtinud

KaMS järgi kaubamärgiomaniku vahetumiseks ei olnud tingimata vajalik

registrikande tegemine registrisse. Alles 01.05.2004 jõustunud KaMS § 18 lg 3 nägi

ette, et registreeritud kaubamärgi võõrandamine või üleminek jõustub vastava

muudatuse registrisse kandmise kuupäeval. Samuti ei anna varem kehtinud KaMS-i

muud sätted alust arvata, et kaubamärgi üleminekuks oli vajalik vastava kande

tegemine kaubamärgiregistrisse. Kuigi õigussuhte tuvastamine ei allu aegumisele,

võib teatud juhtudel õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla

põhjendamatu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 järgi võib hageja

esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise

tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on

aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu.

25. Praeguses asjas soovis hageja tuvastada, et ta on kaubamärgiomanik, et teha vastav

registrikanne ka kaubamärgiregistrisse ja keelata kostjal kaubamärgiomaniku õiguste

rikkumine. Kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid. Samas

tuleb TsÜS § 4 1.lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet,

mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte

reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kuna TsÜS-st ega ka

KaMS-st ei tulenenud enne 01.05.2004, millise aja jooksul saab kaubamärgiomanik

nõuda kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris enda nimele, kui kaubamärk on

talle loovutatud, tuleb lähtuda TsÜS § 155 lg-st 1, mis reguleerib muu hulgas

omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõude aegumistähtaega.

26. Kaubamärgiomaniku tuvastamiseks on vaja eelkõige hinnata poolte ostu-

müügilepingut, mille pooled vormistasid kirjalikult 17.09.1999, et selgitada välja, kas

kostja loovutas viidatud lepinguga kaubamärgi enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 22

mõttes osaliselt hagejale, see tähendab kas kaubamärk läks lepingu alusel hagejale

osaliselt üle. Selleks tuleb tuvastada, milles pooled kokku leppisid, arvestades enne

01.07.2002 kehtinud TsÜS §-s 64 sätestatut. Kui pooled leppisid kokku kaubamärgi

osalises loovutamises ja kaubamärk anti hageja kasutusse nimetatud osas, võib hageja

olla kaubamärgiomanik hoolimata sellest, et kaubamärgiregistrist nähtuvalt on

kaubamärgiomanik kostja. Kaubamärgiregistrist nähtuval kaubamärgiomaniku kandel

oli tehingu tegemise ajal eelkõige informatiivne tähendus kolmandate isikute suhtes.

Kaubamärgi loovutamise korral kaubamärgiregistris kaubamärgiomaniku muutumise

kohta kande tegemata jätmine ei tähendanud seda, et kaubamärki ei loovutatud.

27. Kehtinud TsÜS § 64 lg 1 järgi lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute

tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Lg 2 kohaselt tehingu

tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult

suuremas ulatuses. Vande all üle kuulatud hageja seadusliku esindaja A. P. ütluste

kohaselt pakkus kostja esindaja T. P. hagejale müügiks ajalehte, tasumine toimus

tasaarvestusega hageja müügikioskites ajalehe müügi eest laekuvatest summadega.

Müüdi kaubamärgi osa. Kostjale pidi jääma õigus kasutada seda nime

täisosaühinguna. Lepinguga anti kaubamärk hageja omandisse. Lepingu teksti täiendas

A.P. sellega, et pani sisse viieaastase ajalehe väljaandmise piirangu kostja kui müüja

jaoks. „Oma Saar“ oli sel ajal raskes seisundis ja kui hageja ei oleks ajalehte ära

ostnud, oleks kostja olnud sunnitud ajalehte välja andvad töötajad lahti laskma ja

tellijatele raha tagastama. Tehingu sõlmimise ajal oli juttu ka kaubamärgi

registreerimisest, kuid T. P. sõnul pidi see toimuma hiljem. Kõik ajalehe

väljaandmisega seotud kulud läksid hagejale üle, tellijad hakkasid saama „Meie

Maad“, mille laupäevalisana ilmus ajaleht „Oma Saar“. Kogu ülevõtmine toimus

päevapealt 20.09.1998 ja seda kajastasid ka mõlemad ajalehed. Mingist tähtajast

üleandmisel juttu ei olnud. Hiljem oli kõne all ka kogu ettevõtte üleandmine, kuid siis

enam kaubamärgist ei räägitud, mis on ka selge, sest kaubamärk oli müüdud.

28. Tunnistaja T. H. sõnul ei kasutatud tehingu sõlmimisel sellist mõistet nagu

kaubamärk, kuid nime ja väljaandmisõiguse omandamise all mõisteti siiski

kaubamärgi omandamist, sest ajaleht osteti ju ära. Tunnistaja koostas lepingu teksti,

küsitledes selleks läbirääkimisi läbi viinud T. P.d ja A. P.t ning saatis neile lepingu

projekti. A.P. tegi sellesse paranduse, lisades TÜ Oma Saar kohustuse mitte anda viie

aasta jooksul välja ajalehte Saaremaa jaoks. Keegi ei ole hiljem enam rääkinud

kaubamärgi müügist, kuigi kostja seda tõendada püüab. Kogu firma ülevõtmisest ei

olnud A.P. huvitatud ja kinnitas, et soovis saada vaid ajalehe omanikuks. Töötajad

viidi OÜ-sse Saaremaa Raadio tähtajata, mitte viieks aastaks, nagu on väitnud kostja

(kui leping oleks sõlmitud tähtajalisena).

29. Tunnistaja T. P. kinnitas, et ei müünud kaubamärki, vaid andis lepingus märgitud

summa eest üle vaid ajalehe väljaandmise õiguse, sest endal ei olnud selleks vajalikke

ressursse. Hiljem pakuti A. P.le ka kaubamärki, kuid ta ei olnud huvitatud. Kui hiljem

võlgadest räägiti, siis oli jutt, et kuna raha ei ole, siis on võimalus, et A.P. omandab

võlgade katteks kaubamärgi või kogu ettevõtte vara, sealhulgas kaubamärgi. Kuna A.

P.l kaubamärgi vastu huvi ei olnud, siis ei ole seda ka pakkumises. Selleks, et hageja

oleks omandanud kaubamärgi, mille väärtus 1997.aastal oli miljoni ringis, oleks

tulnud teha teine leping Patendiametis. Kuna A.P. kaubamärki mingiks väärtuseks ei

pidanud, ei peetud selle üle ka läbirääkimisi. 80 000 krooni maksti turu loovutamise

eest. Tunnistaja leidis, et nimi ja kaubamärk on kaks iseasja. Nime loovutamise ajal oli

oluline, et tellijad ei jääks ilma leheta.

30. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid kaubamärgi väärtuse kohta tehingu tegemise

ajal. Isegi kui selle väärtus oli 1997. aastal miljoni ringis (kogu kaubamärk), ei saa

selle järgi hinnata kaubamärgi ajalehtede osa väärtust.

31. Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt müüdi lepinguga ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise

õigus viieks aastaks. Sel ajal oli majanduslik seis selline, et kõige õigem otsus oli

tellijad ja töötajad üle anda OÜ-le Saaremaa Raadio, kui seda ei oleks tehtud, oleksid

nii „Meie Maa“ kui „Oma Saar“ põhja läinud, sest hakkas ilmuma kolmas ajaleht, kes

võttis „Oma Saarest“ töötajad ära.

32. Poolte tunnistajate ütlused on vasturääkivad. Kohus möönab, et tehingu poolte tahe

võiski sel ajal olla erinev, kuid kostja ei ole oma tahet kirjalikult vormistatud lepingus

väljendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et väljendas oma tahet anda tehinguga

ajutiselt üle kaubamärgi kasutusõigus läbirääkimiste käigus hagejaga. Kehtinud TsÜS

§ 61 lg 4 järgi ei loeta tahteavaldust isiku tahtega vastuolus olevaks, kui isik tegelikult

ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes teadlikult tegeliku tahte avaldamata. Antud juhul

ei ole kostja avaldanud, et soovib ajalehe kui terviku (sealhulgas nime ehk tähise,

mille all ajaleht ilmus) müümise asemel anda ajutiselt üle vaid ajalehe väljaandmise

õigus.

33. Juhul, kui ei ole üheselt selge poolte ühine tahe, siis tuleb lepingut tõlgendada nii,

nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Seega saab lähtuda vaid lepingu 1999 koostatud formuleeringust, mille kohaselt müüdi

hagejale ajalehe „Oma Saar“ nimi, mida saab käsitleda kaubamärgina. Lepingu tekstist

ei selgu, et müüdud oleks vaid ajutist väljaandmisõigust. Lepingu grammatilise ja

süstemaatilise tõlgendamise tulemusena on kohus jõudnud järeldusele, et TÜ Oma

Saar müüs Saaremaa Raadio OÜ-le ajalehe kõigega, mis selle juurde kuulus ja on üsna

ebatõenäoline, et 1999 maksti 80 000 krooni vaid ajalehe nime kasutamise eest-

töötajad ja tellijad ei ole müügiartikkel omaette. Sõlmitud leping ei anna alust selle

käsitlemiseks litsentsilepinguna. Keeleliselt analüüsides saab nime omandamise all

siiski üheselt mõista selle ostja poolt endale saamist ehk omandiks saamist.

34. TsK § 165 lg 1 järgi loeti leping sõlmituks, kui poolte vahel oli saavutatud kokkulepe

kõigis selle olulistes punktides. TsK § 242 lg 1 kohaselt on ostu-müügilepingu

oluliseks tingimuseks asja hind. Antud juhul ei ole küll lepingusse märgitud, et

tehingu hind 80 000 krooni on müüdava asja hind, kuid ei tunnistajate ütlused ega

leping ei anna alust arvata, et tegu oli tasuga turu loovutamise eest. Kostja soovis

ajalehe võõrandada, kuna oli sattunud majanduslikult halba seisu, ajalehe

väljaandmine ei olnud majanduslikult tulus, investorit ei leitud, mistõttu ettevõte oli

makseraskustes. Seda kinnitab ka asjaolu, et tellijate poolt makstud raha hagejale

ajalehe üleandmise ajal üle ei antud, vaid hageja pidi jätkama ajalehe „Oma Saar“

tellijatele lehe väljaandmist ja kätte toimetamist oma rahaliste vahendite arvelt.

Usutavaks ei saa pidada kostja tunnistajate ütlusi, et müüdi vaid nime, mis ei ole

kaubamärk, sest antud juhul oli tegu siiski tähisega, mida kasutati lehe väljaandmisel

ja mida tulebki käsitleda kaubamärgina.

35. Ostu-müügilepingu teiseks oluliseks tingimuseks oli müügieseme omandi üleandmine

müüja poolt. Asjaolu, et lepinguga ajalehed liideti, kinnitab ajalehes „Meie Maa“

19.09.1998 ilmunud artikkel ja samal päeval ajalehes „Oma Saar“ ilmunud artikkel,

mille kohaselt leppisid ajalehtede väljaandjad kokku, et OÜ Saaremaa Raadio

omandab „Oma Saare“ nime ja võtab enda kanda kohustused „Oma Saare“ tellijate

ees. Edasi ilmus „Oma Saar“ juba „Meie Maa“ laupäevalisana. Kehtinud KaMS § 22

lg

järgi

juriidiliste

isikute

lõpetamisel,

ühinemisel,

jagunemisel

ja

ümberkujundamisel või kaubamärgi pantimisel muutub kaubamärgi juriidiline staatus.

Kuna kaks ajalehte sisuliselt liideti, muutus ka liidetud ajalehe kaubamärgi staatus.

Õiguse analoogiat rakendades saab öelda, et vallasomand tekib vallasasja

üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku

leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92).

36. Kuigi kostja kaubamärgi üleandmist ei tunnista, on rida kaudseid tõendeid, mis

kinnitavad kaubamärgi üleandmist. Nendeks on ühelt poolt ajalehtede reaalset liitmist

käsitlevad tõendid, mida juba eelpoolt on analüüsitud. Samuti esitas kostja OÜ

Saaremaa Raadio 1999. aasta bilansi, millest nähtub, et arvele on võetud

immateriaalne vara väärtusega 67 796 krooni, mis OÜ Saaremaa Raadio esitatud

õiendi ja kohtuistungil antud selgituse kohaselt oli TÜ-lt Oma Saar omandatud

kaubamärk. Kaubamärgi arvelevõtmist kinnitab ka akt nr 4 immateriaalse põhivara

arvele võtmise kohta, üleandja TÜ Oma Saar. Eeltoodust tulenevalt omandas 1998.

aastal sõlmitud ja 1999. aastal kirjaliku lepinguna vormistatud tehingu tulemusena

hageja kaubamärgi Oma Saar ajalehtede osa ja hageja nõue omandiõiguse

tunnustamiseks sellele kaubamärgi osale on põhjendatud.

37. Tõeseks ei saa pidada kostja väidet, et hageja ei ole avaldanud soovi enda kandmiseks

registrisse kaubamärgi omanikuna. 18.10.2006 see avaldus esitati. Kuna selle ajani

toimus kaubamärgi kasutamine probleemideta, ei esitatud ka avaldust Patendiametile.

Alates 2006. aastast asus kostja ise sama nime all välja andma ajalehte ja siis asus

hageja oma õigusi kaitsma. 27.10.2006 keeldus Patendiamet hageja avalduse alusel

kaubamärgi võõrandamise kohta registrikande tegemisest, kuna leidis, et kaubamärgi

omandi üleminek ei ole avaldaja poolt tõendatud. Patendiamet on jätnud tähelepanuta,

et lisaks väljaandmise õigusele omandas hageja ka ajalehe nime ehk tähise, mis

kaubamärgiseaduse mõistes ongi kaubamärk.

38. Kostja on hagejale ette heitnud, et viimane ei ole esitanud avaldust kaubamärgi

kehtivuse pikendamiseks ja 01.06.2006 pidi kostja seda ise tegema. Kostja pidigi selle

avalduse tegema, sest põhiosas jäi kaubamärk endiselt kostja omandisse ja kogu

kaubamärgi suhtes ei oleks hageja sellist avaldust teha saanud. Kostja väide, et

hagejale pakuti kaubamärki müügiks hiljem ei ole tõendamist leidnud. 25.08.2003

hagejale saadetud kirjas TÜ Oma Saar maksevõlast on kostja pakkunud muu hulgas, et

annab hagejale üle kogu Leheäri tegevuse, see on ajalehekioskid, kauba, põhi- ja

käibevara. Kirjas ei ole juttu kaubamärgist. Mis omakorda kaudselt kinnitab, et lehe

väljaandmisega ja turustamisega seotud kaubamärgi osa oli võõrandatud tegelikult

juba varem.

39. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse

üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses

sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kehtiva

TsÜS § 155 lg 1 järgi omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja

pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks

muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb antud juhul kohaldada

aegumistähtaega vastavalt kehtivale seadusele, mis tähendab, et hageja nõuete suhtes

ei saa aegumist kohaldada.

40. Kehtinud AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku

aluseta tema asja valdab. Lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse

tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse.

Kuna vaidlusaluse tehinguga omandas hageja kaubamärgi osa klass 16 kaubad

„ajalehed“ on tal õigus nõuda kostjalt nõusoleku andmist kaubamärgi jagamiseks

selliselt, et kaubamärgiregistris eraldatakse võõrandatud osa kaubamärgist eraldi

registreeringuks ja eraldatud kaubamärgi osa omanikuna hageja kandmiseks

registrisse.

41. AÕS § 89 järgi on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise

kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust

eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist.

Asudes 2006 välja andma ajalehte „Oma Saar“ on kostja rikkunud hageja

omandiõigust võõrandatud kaubamärgi osale, mistõttu hageja nõue tema õigusi

rikkuva tegevuse lõpetamiseks on põhjendatud. Võõrandanud kaubamärgi tehinguga ei

saa kostja seda enam kasutada ajalehe väljaandmiseks, vaid saab seda teha vaid hageja

nõusolekul.

Apellatsioonkaebus

42. TÜ Oma Saar palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse, jätta uue otsusega hagi

rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.

43. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tehingu sisu väljaselgitamisel rikkunud

TsMS § 438 lg-t 1, jättes hindamata apellandi tõendid ja vastuväited poolte käitumise

kohta enne ja pärast lepingu sõlmimist. Vastavalt A. P., T. P. ja T. K. vande all antud

ütlustele olid läbirääkimiste ja suulise tehingu sõlmimise juures OÜ Saaremaa Raadio

esindaja A.P. ning TÜ-st Oma Saar T. P. ja T. K.. Seega poolte ühise tahte

väljaselgitamisel ei saa lähtuda T. H. ütlustest, kuna ta ei viibinud läbirääkimiste ega

suulise kokkuleppe sõlmimise juures. T. P. ja T. K. vande all antud ütluste kohaselt ei

võõrandatud 1998. aastal sõlmitud suulise lepinguga kaubamärki. Läbirääkimiste

käigus pakuti ka kaubamärki müüa, kuid A.P. ei olnud huvitatud kaubamärgi

omandamisest. Seda möönab A.P. oma ütlustes ka ise. Samas olukorras mõistlik

inimene, kelle ainuke huvi on omandada konkreetne kaubamärk, nõuab kas teiselt

lepingupoolelt või tutvub ise kaubamärgiregistris andmetega kaubamärgi kohta (reg

nr, kaupade loetelu, litsentside, patentide, keelumärgete olemasolu) või tunneb

vähemalt huvi selle vastu, mis on vajalik kaubamärgiomanikuks saamiseks. Olukorras,

kus vastustaja lepingu sõlmimise ajal ei oleks suutnud piiritleda nn omandatavat

kaubamärki, ei saa väita, et vastustaja tahe oli suunatud konkreetse apellandi nimele

registreeritud kaubamärgi osa omandamisele.

44. T. P. ja T. K. ütlused on erinevalt A. P. ütlustest kooskõlas vastustaja hilisema

käitumisega, millest kuni vaidluse tekkimiseni ei nähtunud, et vastustaja oleks pidanud

ennast kaubamärgi Oma Saar omanikuks. Lepingu p-s 1, milles A. P.l oli võimalus

teha vajalikud muudatused, mitte üksnes ei puudu andmed, mis võimaldaksid

piiritleda konkreetset kaubamärki, mida väidetavalt võõrandati, vaid puudub

igasugune viide ka kaubamärgile kui sellisele. Eeltoodule vaatamata on maakohus

leidnud, et ei saa usutavaks pidada kostja tunnistajate ütlusi, et müüdi vaid nime, mis

ei ole kaubamärk, põhjendamata sellist seisukohta.

45. Lepingu eesmärgiks oli muuta vastustaja positsiooni Saaremaa kohalike lehtede turul,

mida kinnitab vastustaja esindaja poolt nõutud tingimus, et apellant võtab lepinguga

kohustuse mitte anda välja (mistahes nime all) ajalehte Saare maakonna jaoks. T. P.

vande all antud ütluste kohaselt langes varsti peale tehingut ära ka kolmas leht ja

„Meie Maa“ jäi ajaleheturule ainuvalitsejaks. Eeltoodule vaatamata on maakohus

leidnud, et lepingusse ei ole märgitud, et tehingu hind 80 000 krooni on müüdava asja

hind ning ei tunnistajate ütlused ega leping ei anna alust arvata, et tegu oli tasuga turu

loovutamise eest.

46. Vastustaja tunnistas veel 2006. aasta septembris samade poolte vahel teises Pärnu

Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas (nr 2-06-15921) võlanõude üle apellandi

omandiõigust kaubamärgile kõikide kaupade, sealhulgas ajalehtede osas. Vastustaja

taotles hagi tagamiseks kaubamärkide registrisse kaubamärgi Oma Saar võõrandamise

keelumärke tegemist kogu registreeringu osas. Vastustaja ei teinud kuni vaidluse

tekkimiseni teistele isikutele (nt Patendiamet, muud ametiasutused, kolmandad isikud)

ühtegi tahteavaldust või toimingut, millest nähtuks, et vastustaja pidas ennast

kaubamärgi Oma Saar omanikuks ajalehtede osas. Maakohus on jätnud tähelepanuta,

et hageja esitas avalduse enda kandmiseks registrisse kaubamärgi omanikuna alles

pärast vaidluse tekkimist ning käesolevas asjas hagi tagamise taotlusega kohtu poole

pöördumist.

47. Vastustaja ei ole kandnud kaubamärgi omanikuks olemisest tulenevaid kohustusi ega

seisnud hea kaubamärgi kehtivuse pikenemise eest. Kaubamärgi registreerimisest

möödus 10 aastat, mistõttu esitas apellant avalduse kaubamärgi kehtivuse

pikendamiseks ning tasus selleks ette nähtud riigilõivu. Vastustaja kaubamärgi

kehtivuse pikendamist taotlenud ei ole. Kui kohus leidis, et omandiõigus läks üle,

läksid sellega üle lisaks õigustele ka kõik kohustused, sealhulgas kohustus kaubamärgi

jõushoidmiseks tasuda riigilõiv ning esitada Patendiametile avaldus pikendamiseks.

48. T. P. vande all antud ütluste kohaselt pakkus ta 2003. aastal vastustajale müüa

kaubamärki Oma Saar, kui arutati apellandi võlgnevusi vastustaja ees ning võimalikku

leheäri üleminekut, kuid läbirääkimiste käigus koostatud kirjas TÜ Oma Saar

maksevõlast kaubamärki ei mainitud, kuna A. P.l ei olnud selle vastu huvi. Vaatamata

sellele on maakohus leidnud, et kirjas ei ole juttu kaubamärgist, jättes põhjendamata,

miks vande all antud seletust kaubamärgi mainimata jätmise kohta kirjas ei saa

arvestada.

49. Tähise Oma Saar faktiline kasutamine nädalalõpu lisa pealkirjana ei tõenda, et

vastustaja pidas ennast kaubamärgiomanikuks. Kaubamärgi registreerimine ja

omanikuks saamine annab õiguse keelata teistel identsete tähiste kasutamise (KaMS §

14). Mingit tähist võib kasutada ka ilma kaubamärki registreerimiseta, see tähendab

kui tegemist ei ole nt toiduainete või lõhkeainete käitlemise loale sarnase õigusega,

mis on suunatud taotleja enda tegevuse võimaldamisele. Käesoleval juhul toimus

nimetuse kasutamine apellandi loal. Vastustaja raamatupidamisdokumentidest ja 1999.

aasta bilansist ei nähtu, et vastustaja oleks raamatupidamises arvele võtnud

kaubamärgi Oma Saar, kuna mõlemas dokumendis puuduvad igasugused viited

kaubamärgile.

50. Maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg-d 1, kui leidis, et poolte vahel puudub vaidlus

selles, et pooled sõlmisid ostu-müügilepingu, millega hageja omandas kostja poolt

antava ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Apellant on

nõustunud vastustajaga üksnes selles, et poolte vahel sõlmiti leping, küll aga on

apellant vaielnud vastu sellele, et sõlmitud lepingu näol oli ka sisuliselt tegemist ostu-

müügilepinguga. Tegemist oli turust loobumise kokkuleppega, millega anti

vastustajale kaubamärgi kasutusõigus 5 aastaks. Lepingus kasutatud mõistete osas

tuleb arvestada, et lepingu sõlmimise juures ei olnud juriste ning selle koostamisel

lähtuti tavakodaniku teadmistest ja arusaamadest.

51. Maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-d 1, mille kohaselt kohus hindab seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, kui luges

käsutustehingu sõlmimise tuvastatuks tõendite põhjal, millest käsutustehingu

sõlmimise fakti ei tulene. Tuginedes KaMS § 22 lg-le 1, mis käsitleb juriidiliste

isikute ühinemisel, jagunemisel ja ümberkorraldamisel kaubamärgi juriidiliste staatuse

muutumist, on maakohus leidnud, et kuna sisuliselt kaks ajalehte liideti, siis muutus ka

liidetud ajalehe kaubamärgi staatus. Maakohus ei ole arvesse võtnud, et aset ei leidnud

TÜ Oma Saar ja OÜ Saaremaa Raadio kui juriidiliste isikute liitmist, samuti ei läinud

tehinguga üle kõik TÜ Oma Saar õigused ja kohustused seoses ajalehe „Oma Saar“

väljaandmisega (nt üle võeti üksnes osa ajalehe töötajaid). Kaubamärgi kui õiguse

üleandmiseks on vajalik käsutustehingu sõlmimine. Käsutustehing peab sisaldama

selgesõnalist kokkulepet konkreetse õiguse üleminekuks. Ajalehe ega kolmanda isiku

koostatud entsüklopeedia artikkel ei asenda pooltevahelist selgesõnalist kokkulepet

kaubamärgi omandi üleandmise kohta. Samuti ei selgu artiklitest, et pooled vaatamata

vastava dokumendi tõendina esitamata jätmisele käesolevas asjas siiski sellise eraldi

kokkuleppe sõlmisid. Nimetuse „Oma Saar“ kasutusele võtmise aluseks oli apellandi

luba nimetuse kasutamiseks, mitte omandi üleminek.

52. Asjas antud ütluste kohaselt toimus mõni päev peale suulise lepingu sõlmimist 1998.

aastal tööraamatute ja tellijate andmebaasi üleandmine. Vastustaja tunnistaja T. H.

ütluste kohaselt koostati üleminevate töötajate ja tööraamatute kohta akt,

dokumentatsiooni oli ette valmistanud T. P.. T. P. ütlused kinnitavad T. H. ütlusi, kelle

ütluste kohaselt ei ole ta näinud akti nime ega kaubamärgi üleandmise kohta. T. P.

ütluste kohaselt nime kohta üleandmise akti ei ole. T. P. ütluste kohaselt anti üle ka

tellijate andmebaas, see tähendab apellant tegi vastustajale kättesaadavaks

andmebaasis olevad andmed. Eeltoodust tulenevalt puudub erinevalt tööraamatutest ja

töölepingustest kaubamärgi üleandmise kohta akt. Käsutustehinguna ei saa olla

käsitletav umbmäärane tekst lepingus ega ajalehe või kolmanda isiku koostatud

entsüklopeediaartiklid.

53. Riigikohtu otsuse (tsiviilasjas nr 3-2-1-97-99) kohaselt ei tõenda omandiõiguse

üleminekut

tehingu

kajastamine

raamatupidamises.

Seega

vastustaja

raamatupidamisdokumendid

ei

saa

põhimõtteliselt

tõendada

omandiõiguse

üleminekut. Lisaks eeltoodule ei nähtu põhivara arvele võtmise aktist ega bilansist, et

üleüldse oleks arvele võetud vara olnud kaubamärk, bilansis on kajastatud kulu

arenguväljaminekuna ning maksumus vastab kogu tehingu maksumusele. Maakohus,

tuginedes otsuse tegemisel tõendile, mida ei võtnud asja materjalide juurde, on

rikkunud TsMS 436 lg-d 2, mille kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. Maakohus on omandiõiguse üleandmise tuvastamisel tuginenud

muuhulgas OÜ Saaremaa Raadio juhatuse liikme 31.03.2009 koostatud õiendile „Oma

Saare võlgnevused“, mis tõendavat kaubamärgi immateriaalse varana arvele võtmist

OÜ Saaremaa Raadio poolt. Esiteks ei ole tegemist TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiga

hagimenetluses ning teiseks otsustas maakohus dokumenti mitte võtta asja materjalide

juurde.

54. Lisaks valele seadusele tuginemisele on maakohus jätnud tuvastamata nõude

rahuldamise eelduseks olevad KaMS §-s 14 sätestatud asjaolud. Samuti ei ole

maakohus andnud hinnangut õiguste rikkumise lõpetamise nõudele esitatud apellandi

vastuväidetele ja tõenditele. Nõude rahuldamise aluseks olevata asjaolude tuvastamata

jätmise ning vastuväidete osas seisukoha võtmata jätmisega on maakohus rikkunud

TsMS § 438 lg-t 1, mille kohaselt kohus peab hindama tõendeid ning otsustama,

millised asjaolud on tuvastatud.

55. Kaubamärgiomaniku õigus keelata teistel isikutel teatud tähiste kasutamine

äritegevuses saab tulla üksnes KaMS §-st 14, mille kohaldamine eeldab kasutatava

tähise ja kaubamärgi identsuse või sarnasuse tuvastamist ning kaupade identsuse või

samaliigilisuse tuvastamist. Maakohus ei ole tuvastanud, kas apellant kasutab

väidetavalt vastustajale kuuluva kaubamärgiga identset või sarnast tähist.

56. Kui eeldada, et omandiõigus on üle läinud, seab kehtiva KaMS § 4 lg 2

kaubamärgiomaniku ainuõiguse teostamise eelduseks, et vastav isik on kantud kauba-

ja teenindusmärkide registrisse. Vastustaja ei ole omanikuna kantud registrisse.

Apellant on jätkuvalt kaubamärgi omanik mistahes muude trükitoodete osas.

Kaubamärgi võõrandamine ühe trükise liigi osas ei piira automaatselt apellandile alles

jäänud kaupade loetelust tulenevaid õiguseid.

57. Maakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 64 lg-d 1, kui leidis, et poolte ühist tahet ei

ole võimalik välja selgitada ning lähtus lepingu tõlgendamisel mõistliku isiku

arusaamisest, kuid selle väljaselgitamisel arvestas üksnes 1999.aastal vormistatud

lepingu teksti, jättes muud asjaolud tähelepanuta. 1999.aastal vormistatud lepingu

tekstist ei tulene kaubamärgi võõrandamise kokkulepet. Samuti on maakohus valesti

kohaldanud TsÜS § 64 lg-d 4, kui leidis, et apellant on teadlikult jätnud tegeliku tahte

mitte võõrandada kaubamärki väljendamata.

58. Maakohus on viitega Riigikohtu otsusele leidnud, et TsÜS § 64 lg-st 1 tulenevalt peab

kohus kindlaks tegema, milline oli poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel ning kui ei

ole üheselt selge poolte ühine tahe, siis tuleb lepingut tõlgendada nii nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Selle

tulemusel on maakohus leidnud, et lähtuda saab vaid lepingu 1999. aastal koostatud

formuleeringust, mille kohaselt müüdi hagejale ajalehe „Oma Saar“ nimi, mida saab

käsitleda kaubamärgina. Sellega on maakohus läinud vastuollu käesolevas asjas antud

Riigikohtu seisukohaga, et kaubamärgiomaniku tuvastamiseks on vaja eelkõige

hinnata poolte 18.09.1998 ostu-müügilepingut, mille pooled vormistasid kirjalikult

17.09.1999. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb seega hinnata 1998. aastal sõlmitud

suulist lepingut ning hindamine ei piirne üksnes lepinguga. Kui ka kohus leidis, et

poolte ühist tahet ei ole võimalik välja selgitada ning lähtuda tuleb lepingupooltega

sarnase mõistliku isiku arusaamast, ei anna see alust lepingu sõlmimise asjaolude

kõrvalejätmiseks ning üksnes kirja pandud teksti grammatilis-süstemaatiliseks

analüüsiks. Ka lepingu objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvesse võtta konkreetse

lepingu sõlmimise asjaolusid (sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi), lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist jne.

59. Sõlmitud tehingu näol ei olnud tegemist vastustaja ja apellandi igapäevase tegevuse

raames sõlmitava lepinguga, lepingu sõlmimise juures ei osalenud juristid. Seetõttu ei

saa tehingu olemuse välja selgitamisel lähtuda rangelt 1999. aastal allkirjastatud

lepingu teksti pealkirjast „ostu-müügileping“ ega ka terminist „omandab“. Seda

seisukohta kinnitab ka lepingu kirjalikus tekstis kasutatud konstruktsioon, mille

kohaselt OÜ Saaremaa Raadio omandas muuhulgas ka ajalehe „Oma Saar“ tellijad.

Võib eeldada, et tavakodanik teab üksnes kõige levinumaid lepingu nimetusi (ostu-

müügi, laenu- ja tööleping), mistõttu nendest eelistati hetkel kõige sobivamana

tundunud nimetust. Lepingu tekstist ei tulene, et lepingu objektiks oleks olnud

kaubamärk. Kuivõrd kaubamärgi puhul on tegemist individualiseeritava objektiga, siis

võib ka tavakodanike puhul ostu-müügilepingu sõlmimisel eeldada, et püütakse

omandatavat objekti individualiseerida mistahes oluliste tunnuste abil. Käesoleval

juhul seda tehtud ei ole.

60. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole oma tahet kirjalikult

vormistatud lepingus väljendanud. Läbirääkimistel apellandi poolt osalenud T. P.

vande all antud ütluste kohaselt oli ta tundnud Patendiametis huvi kõikide

kaubamärgiga seotud küsimuste vastu. Seega oli apellandi esindaja hästi informeeritud

kaubamärgi mõiste sisust ning õiguslikust tähendusest. Lepingu tekstis kaubamärgile

kui sellisele igasuguse viite puudumisega on apellant väljendanud oma soovi mitte

võõrandada mistahes kaubamärki ning veel vähem konkreetset kaubamärki ajalehtede

osas. Apellant on tõendanud T. P. ja T. K. vande all antud ütlustega, et läbirääkimiste

käigus ei olnud vastustaja kaubamärgi omandamisest huvitatud, mistõttu puudus

apellandil igasugune põhjus eraldi väljendada tahet mitte võõrandada kaubamärki.

Arvestades seda, et 1997. aastal oli apellant pidanud kaubamärgi Oma Saar fig

põhjendatud müügihinnaks ligikaudu 1 miljonit krooni, ei oleks apellant 1998. aastal

nõustunud lisaks tellijate üleandmisele ja 5 aastaks lehe väljaandmisest hoidumise

kohustuse võtmisele võõrandama ka kaubamärki kõige olulisema kauba – ajalehtede

osas kõigest 80 000 (67 796+ käibemaks) krooni eest.

61. Maakohus on kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise nõude lahendamisel

tuginenud vääralt vana AÕS §-le 89 KaMS-i sätete asemel ning jätnud tuvastamata

selle nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on maakohus vääralt

kohaldanud KaMS-i asemel vana AÕS § 80 lg-d 2 vastustaja nõude osas kohustada

apellanti esitama Patendiametile avaldus kaubamärgi registreeringu jagamiseks kaheks

registreeringuks nii, et vastustajale kuuluks registreering kaubamärgile Oma Saar

klassis 16 kaupade „ajalehed“ suhtes. Kaubamärgiomaniku õigus keelata teistel

isikutel teatud tähiste kasutamine äritegevuses saab tulla üksnes KaMS §-st 14 ning

nõude rahuldamine eeldab KaMS §-s 14 sätestatud asjaolude tuvastamist.

62. Kaubamärkide õiguskaitset, kaubamärkidega seonduvaid õiguseid ja kohustusi

reguleerib KaMS § 1 lg 1 kohaselt KaMS. Mistahes toimingute tegemise kohustus

saab apellandil tuleneda ainult sellest seadusest või lepingust. Mingisugust muud alust

nõuda toimingute tegemist apellandilt ei ole. Kui maakohus tuvastas, et kaubamärgi

Oma Saar omandiõigus on vastustajale üle läinud (millega apellant ei nõustu), puudub

igasugune põhjus kohustada apellanti esitama kaubamärgi kande jagamise avaldust,

see tähendab läbi viima jagamise menetlust koos sellega kaasnevate kuludega.

Vastavalt KaMS §-le 35 võib avalduse esitada ka vastustaja, mistõttu ei ole apellant

kohustatud tegema Patendiametile kindla sisuga tahteavaldust. Kaubamärgimääruse §

35 lg 1 kohaselt, kui avalduse esitab uus taotleja või uus kaubamärgiomanik, lisatakse

avaldusele kaubamärgi võõrandamist tõendav dokument, millele on alla kirjutanud

taotleja või kaubamärgiomanik. Kuivõrd Patendiamet leidis, et 1999.aastal

vormistatud lepingust ei tulene, et apellant oleks kaubamärgi omandiõiguse üle

andnud, võib võõrandamist tõendavat dokumenti TsÜS § 68 lg 5 kohaselt asendada

käesolevas asjas tehtav kohtuotsus.

Vastustaja seisukoht

63. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

64. Kolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele ning

tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaal- ja

menetlusõiguse

normide

ebaõige

kohaldamise

tõttu.

Tühistatud

osas

on

ringkonnakohtul võimalik teha uus otsus. Tühistamata osas peab kolleegium

vajalikuks osaliselt täiendada maakohtu põhjendusi. Samuti võtab kolleegium

tühistamata osas apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende

tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

65. Esmalt vastab kolleegium apellatsioonkaebusele osas, milles maakohtu otsuse

tühistamiseks apellandi väited alust ei anna. Poolte vahel puudub vaidlus, et

17.09.1999 vormistati kirjalikult nende vahel eelnevalt (18.09.1998) sõlmitud

vaidlusalune leping. Samas asjas antud Riigikohtu juhiste kohaselt tuli pooltevahelise

õigussuhte tuvastamiseks eelkõige tõlgendada nimetatud lepingut, arvestades

seejuures ka tol ajal kehtinud TsÜS § 64, ja selgitada välja, kas kostja loovutas selle

tehinguga vaidlusaluse kaubamärgi osa tol aja kehtinud KaMS-i § 22 mõttes.

Nimetatud sätte lg 1 kohaselt võis kaubamärgiomanik registreeritud kaubamärgi

loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osade kaupade või teenuste

suhtes. TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda selle teinud isikute

tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulenenud teisiti; lg 2 kohaselt tuli eelistada

tõlgendust, mille kohaselt tehing jäi kehtima võimalikult suuremas ulatuses; lg 3

kohaselt tuli kahtluse korral tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks. Riigikohtu

otsuse nr 3-2-1-33-02 15.03.2002 kohaselt tuli tõlgendamisel juhinduda ka TsÜS §

108 lg-st 1, mille kohaselt tuli tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel

toimida heas usus.

66. Maakohus on vaidlustatud otsuses Riigikohtu juhistest lähtudes jõudnud tõlgendamise

tulemusena veendumusele, et vaidlusaluse lepingu sõlmimisel oli poolte tahe suunatud

muu hulgas ka kaubamärgi Oma Saar osalisele võõrandamisele ja seda kaubaklassi

„ajalehed“ osas. Maakohus on hinnanud kõiki poolte esitatud tõendeid (hageja ja

kostja seaduslike esindajate A. P. ja T. P. vande all antud seletusi (t II kd lk 126, 130-

131), tunnistajate T. H. ja T. K. ütlusi (t II kd lk 128, 133), aga ka dokumentaalse

tõendina vaidlusaluse lepingu teksti (t I kd lk 3) kogumis ja põhjendanud, miks ta

võttis eelkõige arvesse lepingu kirjaliku teksti, mitte aga tunnistajate osaliselt

vasturääkivad ütlused. Kõiki neid tõendeid oli kohtuistungil uuritud. Seega vastab

maakohtu otsus selles osas nii TsMS § 436 lg-le 3 kui § 442 lg-le 8. TsMS § 232 lg-ga

1 kooskõlas hindas maakohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

ning asus oma siseveendumuse alusel seisukohale, et 17.09.1998 tehinguga võõrandas

kostja hagejale muu hulgas ka osa (ajalehed) 08.11.1996 registreeritud kaubamärgist

OMA SAAR.

67. Apellant heidab maakohtule muu hulgas ette, et poolte tahte välja selgitamisel on

lähtutud tunnistaja T. H. ütlustest, kes aga ei viibinud ei läbirääkimiste ega suulise

kokkuleppe sõlmimise juures. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt

nähtub T. H. ütlustest, et tema vormistas tehingu kirjaliku teksti ja küsitles sel

eesmärgil lepingu suuliselt sõlminud isikuid. Seega sai talle teada olla lepingu

sõlminud isikute tegelik tahe kokkulepete saavutamise ajal ja kogumis teiste

tõenditega said tema ütlused olla kohtule tõendamisvahendiks poolte tahte välja

selgitamisel.

68. Apellant on kaebuses välja toonud, et maakohus ei võtnud seisukohta järgmiste kostja

tõendite/väidete kohta, millega sooviti tõendada hageja käitumist lepingu sõlmimise

eel, ajal ja peale seda: A. P. seletus selle kohta, et ta ei tutvunud kaubamärgiregistriga

ega tundnud huvi, mida on vaja teha kaubamärgi omanikuks saamiseks; et lepingu

kirjaliku teksti koostas hageja ja A. P.l oli võimalus teha teksti vajalikud muudatused,

kuid lepingu p-st 1 mitte ainult ei puudu andmed, mis võimaldaksid piiritleda

konkreetset kaubamärki, vaid selles puudub igasugune viide kaubamärgile kui

sellisele; lepingu eesmärgiks oli muuta hageja positsiooni Saaremaa kohalike lehtede

turul, mida kinnitab hageja esindaja poolt nõutud tingimus, et kostja võtaks kohustuse

mitte anda välja ajalehte Saare maakonna jaoks; et T. P. seletuse kohaselt oli 80 000

krooni näol tegemist kompensatsiooniga turu loovutamise eest; et veel 2006. aasta

septembris tunnistas hageja kostja omandiõigust kaubamärgile kõikide kaupade, seal

hulgas ka ajalehtede, osas, kui taotles hagi tagamist teises pooltevahelises tsiviilasjas;

et kuni 2006. aasta sügisel vaidluse tekkimiseni ei teinud hageja ühtegi tahteavaldust

ega toimingut, millest nähtuks, et ta pidas ennast ajalehtede osas kaubamärgi

omanikuks; et hageja ei ole kandnud kaubamärgi omanikuks olemisest tulenevaid

kohustusi ega ole hea seisnud selle kehtivuse pikenemise eest; et T. P. seletuse

kohaselt pakkus kostja hagejale 2003. aastal kaubamärki OMA SAAR müüa, kuid

A.P. ei tundnud selle vastu huvi; et tähise „Oma Saar“ kasutamine nädalalõpu lisa

pealkirjana ei tõenda, et hageja pidas ennast kaubamärgi omanikuks, kasutamine

toimus kostja loal.

69. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-100-99 10.11.1999 tuli poolte tahte

väljaselgitamisel lähtuda muu hulgas ka nende käitumisest enne lepingu sõlmimist,

sõlmimise ajal ja pärast seda. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole

tõepoolest kõiki neid kostja poolt esitatud väiteid/asjaolusid otsuses üksikasjalikult

käsitlenud, kuid tegemist ei ole olulise menetlusõiguse rikkumisega, sest ükski neist ei

lükka ümber maakohtu lõppjäreldust pooltevahelise tehingu tõlgendamise kohta ega

anna veenvat alust kostja seisukohtadega nõustumiseks. Ringkonnakohtul on võimalik

selline mööndus kõrvaldada.

70. Väiteid 2006. aastal toimunu kohta on maakohus käsitlenud otsuse 14.leheküljel.

Kuidagi ei saanud avaldada mõju hageja omandiõigusele juhatuse liikme A. P.

puudulikud teadmised omandatava/omandatud kaubamärgi osa registreerimise

vajadusest ja passiivsus end vastavate asjaoludega kurssi viia. Riigikohus on lahendis

nr 3-2-1-73-08 23.09.2008 selgitanud, et enne 01.05.2004 kehtinud KaMS järgi ei

olnud kaubamärgi omaniku vahetumiseks tingimata vajalik registrikande tegemine

kaubamärgiregistris. Ka puuduvad tsiviilasjas veenvad tõendid selle kohta, et enne

17.08.2006 kirja (t I kd lk 173) ja 06.10.2006 avaldust (t I kd lk 4-10) oleks kostja

vaidlustanud hageja poolt vaidlusaluse kaubamärgi osa kasutamist ja et sellega seoses

oleks registreerimine hageja jaoks vajalikuks ja aktuaalseks muutunud. Peale kostja

avaldust reageeris hageja aga praktiliselt koheselt, esitades 16.10.2006 Pärnu

Maakohtusse menetletava hagiavalduse ja 18.11.2006 Patendiametisse avalduse

omandatud kaubamärgi osas registreeringu muutmiseks. T. P. seletus selle kohta, et

veel aastal 2003 pakkus ta hagejale kaubamärki müüa, kuid hageja ei olnud sellest

huvitatud, ei ole veenev, sest seda ei toeta muud asjas kogutud tõendid ja kostja

täisosanikuna on T. P. vaidluse tulemusest varaliselt huvitatud isikuks. Asjaolu, et

pooled ei kasutanud kirjalikus lepingus väljendit „kaubamärk“, ei välista iseenesest

maakohtu järeldust, et lepingu p-s 1 ostja poolt omandatavate objektide seas nimetatud

„nime“ all pidasid pooled silmas kaubamärgina registreeritud tähist OMA SAAR

(vähemalt ostja pidas seda silmas ja müüja ei väljendanud vastupidist). Mõlema

seadusjärgse esindaja seletuse ja tunnistaja T. K. ütlustega on tõendatud, et

lepingueelsetel läbirääkimistel oli poolte vahel teemaks ka kaubamärk, kuid ei samade

ega muude tsiviilasjas kogutud ja uuritud tõenditega ei leidnud usaldusväärselt ja

veenvalt tõendamist, et mida selles osas kokku lepiti. T. P. seletuse ja T. K. ütluste

kohaselt oli ajaleht Oma Saar 1998. aastaks raskes varalises olukorras, kuna Saaremaal

ilmus kolm ajalehte ja müügi eesmärgiks oli, et tellijad saaksid lehte edasi ja töötajad

jääksid tööle. A. P. seletusest nähtub, et aastaks 1998 oli kostjal hageja ees võlgnevus

80 000 krooni, milline tasaarvestati ostuhinnaga. Seega ei ole uuritud tõenditega

kooskõlas kostja väide, et lepingu eesmärgiks oli hageja positsiooni muutmine

Saaremaa kohalike ajalehtede turul, vaid kostja seadusjärgne esindaja ise on seletanud,

et lepingu eesmärgiks oli ajalehe Oma Saar tellijate ja töötajate huvide kaitsmine.

71. Iseenesest õige on apellandi väide kaebuses selle kohta, et apellant kostjana ei ole

kunagi omaks võtnud, et poolte vahel oli 18.09.1998 sõlmitud ostu-müügileping.

Samas ei ole maakohus vaidlustatavas otsuses vastava asjaolu omaksvõtust lähtunud.

Otsuse 10.leheküljel (ülevalt 2.lõik) on maakohus esmapilgul eksitavalt väitnud, et

„poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et …sõlmisid pooled…ostu-müügilepingu.“,

kuid ülejärgmises lõigus on sõnaselgelt öelnud, et „Poolte vahel on vaidlus selle üle,

kas eelnimetatud leping on sisuliselt ostu-müügi või litsentsileping.“ Seega pidas

maakohus 2.lõigus silmas vaidluse puudumist 18.09.1998 lepingu sõlmimise fakti,

mitte aga sõlmitud lepingu sisu, üle.

72. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-2-1-73-08 23.09.2008, et iseenesest on õige kostja

väide, et kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid; samas

tuleb TsÜS § 4 1.lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet,

mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte

reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Vaidlusaluse tehingu

sõlmimise ajal kehtinud KaMS ei reguleerinud registreeritud kaubamärgi loovutamisel

omandiõiguse tekkimist. Küll aga saab sarnaseks õigussuhteks pidada AÕS-s

reguleeritavat vallasomandi tekkimist (§ 92). Nimetatud sätte kohaselt tekib

vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle

omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Maakohus

tuvastas 18.09.1998 lepingu tõlgendamise teel, et pooled olid leppinud kokku

kaubamärgi osa (ajalehe nime Oma Saar) üleminekus hagejale. Samuti, et kaubamärgi

selle osa üleandmist tõendab asjaolu, et selle nime all hakkas koheselt peale lepingu

sõlmimist ilmuma hageja poolt väljaantava ajalehe Meie Maa laupäevalisa ja kostja

lõpetas ajalehe nimetusega Oma Saar väljaandmise (t I kd lk 189-200).

73. Apellant ei ole kaebuses selgitanud, millisele materiaalõiguslikule alusele toetudes ta

väidab, et kaubamärgi üleandmiseks pidi poolte vahel olema sõlmitud selgesõnaline

kokkulepe konkreetse õiguse üleminekuks ehk siis miks tuleb kaubamärgile

omandiõiguse tekkimisel enne 01.05.2004 võtta aluseks kinnisomandi tekkimist

reguleerivad sätted. Sellise eraldi kokkuleppe vajadust ei tõenda asjaolu, et töötajate ja

nende töölepingute ning -raamatute üleandmise kohta koostati vastav eraldi akt (t lk

188). 18.09.1998 sõlmitud tehing ei saanud töötajate osas kuidagi reguleerida omandi-

või muud taolist suhet. Lisaks nähtub aktist, et töötajate osas ei sõlminud akti mitte

18.09.1998 tehingu pooled, vaid töötajad andis üle kostja poolt asutatud iseseisev

äriühing OÜ Saare Seitung. Tehingu p-s 1 nimetatud kolmanda objekti „tellijad“

üleandmise kohta ei ole samuti eraldi kokkulepet kohtule esitatud, vaid kostja tegi

hagejale „kättesaadavaks vastavas andmebaasis olnud andmed“ (kaebuse p 2.1.14).

Seega sisuliselt samuti andis vastava andmebaasi valduse hagejale kui omandajale üle.

74. Maakohtu põhjendustest tuleb jätta välja viide kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 22

lg-le 1 (14.lehel 3.lõik), sest seejuures on ekslikult tsiteeritud tol ajal kehtinud KaMS §

23, kuid käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et oleks toimunud ükski selles sättes

reguleeritud õiguste ülemineku alustest (juriidiliste isikute lõpetamine, ühinemine,

jagunemine

või

ümberkujundamine

või

kaubamärgi

pantimine).

Omandaja

raamatupidamisdokumendid saavad olla dokumentaalseteks tõenditeks TsMS § 272 lg

1 mõttes ja omada tõenduslikku jõudu kogumis teiste tõenditega, kui pooled ei ole

kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).

75. Põhjendatud on apellandi etteheide maakohtule selle kohta, et muude tõendite hulgas

on kohus hinnanud ka hageja juhatuse liikme poolt 31.03.2009 välja antud õiendit (t II

kd lk 135), mille vastuvõtmist tõendina aga toimikust ei nähtu. Istungil 02.04.2009 on

kohus sellest selgesõnaliselt keeldunud (t II kd lk 123) ja kuigi samal istungil anti

pooltele õigus esitada täiendavaid tõendeid kuni 01.05.2009 (samas lk 124), nähtub

järgmise istungi protokollist, et kohus on dokumendid tagastanud ja ka toimiku

materjalide avaldamisest ei nähtu viide peale eelmist istungit esitatud õiendile (samas

lk 142). Seega ei nähtu toimikust, et kohus oleks kohtuistungil seda tõendit uurinud ja

tulenevalt TsMS § 438 lg-dest 2 ja 3 puudus maakohtul õigus tugineda otsuses sellele

tõendile. Samas ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, sest

tulenevalt õiendi sisust (hageja juhatuse liikme poolt allkirjastatud TÜ Oma Saar

võlgnevustest aastatel 1998 kuni 2005, seejuures viideteta raamatupidamise

algdokumentidele) ei saanud see tõend omada olulist tähtsust maakohtu

lõppjäreldustele.

76. Nõustuda tuleb apellandiga, et kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise nõude

lahendamisel tuleb AÕS sätete asemel tugineda KaMS-i kehtiva redaktsiooni sätetele,

kuid lõppjärelduses on maakohtu otsustus ka selle nõude osas õige. Poolte vahel

puudub vaidlus, et kostja hakkas nimetuse all Oma Saar ajalehte välja andma uuesti

sügisel 2006, see on kehtiva KaMS-i redaktsiooni ajal. Eelnevalt leidis tuvastamist, et

ajalehtede osas ei olnud kostja selleks ajaks enam vastava kaubamärgi OMA SAAR

omanik. Kauba- ja teenindusmärkide õiguskaitset ning kaubamärkidega seonduvaid

õigusi ja kohustusi reguleerib KaMS (§ 1 lg 1). KaMS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on

kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel isikutel äritegevuses kasutada

õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis

on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Sama

seaduse § 57 lg 1 p 1 kohaselt võib kaubamärgiomanik esitada hagi ainuõigust

rikkunud isiku vastu muu hulgas õigusrikkumise lõpetamiseks. Toimiku materjalidest

ei nähtu, et kostja oleks maakohtus esitanud alternatiivseid vastuväiteid õigustrikkuva

tegevuse lõpetamise nõudele. Kostja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et on

senini kogu kaubamärgi omanik ega ole seetõttu rikkunud hageja õigusi. Kuna kohus

leidis, et tegelikkuses ei ole kostja enam ajalehtede osas vaidlusaluse kaubamärgi

omanikuks ja muid vastuväiteid sellele nõudele ei olnud esitatud, siis puudus kohtul

võimalus ja kohustus seda osa otsusest täiendavalt põhjendada.

77. Küll aga tuleb apellandiga nõustuda, et kohtul puudub seaduslik alus kohustada kostjat

esitama Patendiametisse avaldus vaidlusaluse kaubamärgi jagamiseks. Selles osas

tuleb maakohtu otsus tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normide olulise

rikkumise tõttu. Maakohus ei ole selle nõude osas otsust põhjendanud (rikutud on

seega TsMS § 436 lg-t 1) ja on lähtunud ebaõigest materiaalõigusest (AÕS-i eelmise

redaktsiooni §-st 80). Selle nõude lahendamisel tuleb lähtuda KaMS-st ja selle alusel

välja antud kaubamärgimäärusest (edaspidi määrus). KaMS-i § 18 lg 1 kohaselt võib

kaubamärki võõrandada kas kõigi või osade kaupade või teenuste suhtes. Vastavalt

määruse § 35 lg-le 1 esitab kaubamärgi võõrandamise kohta kande tegemiseks

taotleja, kaubamärgiomanik, uus taotleja või uus kaubamärgiomanik kirjaliku avalduse

ning andmed riigilõivu tasumise kohta. Sama sätte lg 2 kohaselt, kui avalduse esitab

uus taotleja või uus kaubamärgiomanik, lisatakse avaldusele kaubamärgi võõrandamist

tõendav dokument, millele on alla kirjutanud taotleja või kaubamärgiomanik. Ei

KaMS-st ega määrusest ei tulene kaubamärgi võõrandaja kohustust esitada registrisse

avaldus vastava kande tegemiseks ega kohustust anda vastava kande tegemiseks

registrile nõusolek. Hagejal uue omanikuna on õigus ise esitada vastav avaldus (sisu ja

vorm reguleeritud samuti määruse §-s 35).

78. Maakohtu otsuse osalisel tühistamisel ja selles osas uue otsuse tegemisel tuleb

otsustada uuesti ka menetluskulude jaotamine. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad

hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei

jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta neid täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas kuulub rahuldamisele kolmest hageja

nõudest kaks, siis leiab kolleegium, et õiglane on jätta hageja kanda 1/3 kostja

kuludest ja kostja kanda 2/3 hageja kuludest.

79. Apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamisel on mõistlik ja õiglane jätta kummagi poole

menetluskulud tema enda kanda.

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok