3-09-1027/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuaril 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1027 Haldusasi R.V.u kaebus Tallinna Vangla direktori 14. jaanuari 2009. a käskkirja nr 1 tühistamiseks Asja läbivaatamine Avalik kohtuistung 6. jaanuaril 2010. a Tallinnas Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt 11. veebruaril 2010. a. Juhul kui apellatsioonkaebuse koostamiseks vajatakse menetlusabi, tuleb ka sel juhul apellatsioonkaebus esitada hiljemalt 11. veebruaril 2010. a. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 14. jaanuari 2009. a käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ punktiga 1 otsustati lubada kinnipeetavatel teha ühe kaupluse korra ajal sisseoste maksimaalselt järgmistes kogustes: leivaja saiatooted 2 kg; rasvained 1 kg; juust ja juustutooted 1 kg; kondiitritooted 2 kg; kuivsupp, puljong ja kiirmakaronid 15 pakki; sinep, mädarõigas, ketšup, majonees 2 kg; mesi 600 g; puuja köögiviljad 5 kg; konservid 1 kg; piimatooted 3 l; mahl, vesi ja karastusjoogid 5 l; lihaja vorstitooted 2 kg; kohv, kakao ja tee 1,5 kg; halvaa ja šokolaad 1 kg; kompvekid (v.a karamell) 1 kg; müsli, maisihelbed, kartulikrõpsud, pähklid ja päevalilleseemned 2 kg; kalatooted 1 kg; maitseained ja suhkruasendaja 1 kg; 0,5 kg tubakat või 2 plokki või

20 pakki sigarette; 3 tubakasuitsetamise vahendit; 10 toosi tuletikke; hügieenitarbed 1 tk igat liiki eset; 6 rulli tualettpaberit; ümbrikud, margid, postkaardid 20 tk igat liiki eset; 1 plokk kirjapaberit;

vihik, kaustik 5 tk; 5 kirjutusvahendit; 4 patareid; pesupulber, pesuloputusvahend, nõudepesuvahend

1 tk igat liiki eset. Käskkirja punktides 2 ja 3 otsustati, et punktis 1 loetlemata kaupa on lubatud osta mõistlikus koguses inspektor-kontaktisiku nõusolekul ning olmeelektroonika seadmeid on lubatud osta ametniku loal. Käskkiri kehtestati alates 26. jaanuarist 2009. a ning inspektor-kontaktisikutel tuli see teha kinnipeetavatele teatavaks.

2. Justiitsministeeriumi 30. märtsi 2009. a vaideotsusega nr 11-7/2754 jäeti rahuldamata Tallinna Vanglas kinni peetava R.V.u vaie Tallinna Vangla 14. jaanuari 2009. a käskkirja nr 1 kehtetuks tunnistamiseks. Ministeerium leidis, et Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine kaevatava käskkirjaga on seaduslik ja põhjendatud. Lisaks leiti, et käskkiri ei riku R.V.u õigusi, sest ta pole kuni vaide esitamiseni vangla kauplusest sisseoste teinud rahaliste vahendite puudumise tõttu.

3. R.V. esitas 11. mail 2009. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 14. jaanuari 2009. a käskkirja nr 1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on vangla direktor ületanud käskkirja andmisel pädevust ja ebaõigesti tõlgendanud sisseostude tegemist reguleerivaid vangistusseaduse sätteid. Kehtestatud piirangud on ebamõistlikud ja ebaproportsionaalsed. Käskkiri on vastuolus ka haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 54, 55 ja 56 sätestatud nõuetega, samuti PS §-dega 19 ja 32. Käskkiri rikub kaebaja VangS §-st 48 tulenevat õigust osta vangla kauplusest kaupu Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära piires sellises koguses, nagu ta ise õigeks peab. Kaebuse kohaselt on kaebajal kohtusse pöördumiseks preventiivne huvi: ta ei pea ootama raha laekumist ja siis soovida osta mõnda kaupa lubatud kogusest rohkem. Kohtumenetluses kehtib põhimõte, et isik ei tohi lasta endale ise kahju tekitada, mistõttu ei ole mõistlik oodata kuni kaebajale keeldutakse kauba müümisest lubatud kogust ületavas osas.

4. Tallinna Vangla palub jätta R.V.u kaebuse rahuldamata, leides, et kaevatav käskkiri on õiguspärane ja ei riku R.V.u õigusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas 13. augustil 2009. a tehtud kohtumäärusega jäeti R.V.u kaebus HKMS § 7 lg 1 ja § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise motiivil. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2009. a määrusega tühistati Tallinna Halduskohtu 13. augusti 2009. a määrus, pidades ebaõigeks halduskohtu põhjendusi kaebeõiguse puudumisest. Vastavalt TsMS § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu seisukohad asja uuesti läbivaatavale halduskohtule siduvad. Halduskohus loeb seega tuvastatuks, et R.V.ul on kaebeõigus Tallinna Vangla direktori 14. jaanuari 2009. a käskkirja nr 1 vaidlustamiseks, ehkki tal ei olnud kaebuse esitamise hetkeni rahalisi vahendeid vangla kauplusest kaupu osta ja temale ei oldud keeldutud kaupade müümisest viitega kaevatavale käskkirjale.

6. Kohus leidis, et R.V.u kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla direktori 14. jaanuari 2009. a käskkiri nr 1 on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ning sellega kehtestatud piirangud on proportsionaalsed ja kaalutlusvigadeta. Haldusakt vastab HMS § 55-57 sätestatud vorminõuetele. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

7. Ebaõige on kaebuse väide, et käskkirjaga on loodud õigusnorme, milleks vangla direktoril puudub pädevus. Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla direktori 14. jaanuari 2009. a käskkiri nr 1 käsitatav üldkorraldusena. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Erinevalt määrusest kui õigustloovast aktist (mille andmiseks puudub vangla direktoril pädevus) on käskkirjaga kehtestatud eeskirjade toimeala territoriaalselt üheselt piiratud ning adressaatide ring igal ajahetkel objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav – käskkirja adressaatideks on ainult Tallinnas Vanglas kinni peetavad isikud.

8. VangS § 48 lg 1 sätestas 14. jaanuaril 2009. a kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. VangS § 48 lõike 2 kohaselt võib kinnipeetav paragrahvi lõikes 1 nimetatud sisseoste teha ühes kuus Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära piires. Kohus leiab, et VangS §-st 48 otseselt ei tulenenud võimalust piirata kinnipeetava poolt ühe ostukorra ajal ostetavate kaupade kogust/mahtu. Ainus kitsendus seisnes selles, et ühes kuus peab sisseostude maksumus jääma kuupalga alammäära piiresse. Sisekorraeeskirjades saab kehtestada sisseostude tegemise korra, mitte piirangud, kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tõlgenduse kohaselt tähendab õigusmõiste „kord“ seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid (24. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-02, punkt 25 ning 25. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-3-09, punkt 20). VangS § 48 lg 1 sätestatud mõiste „vangla kontrollimisel“ tähendab vastavalt seaduseelnõude seletuskirjadele seda, et sisseostude tegemine vanglakaupluses, mida võib opereerida ereettevõte, toimub vangla kontrolli ehk järelevalve all. Seda tõlgendust kinnitab 20. märtsil 2008. a vastu võetud seaduse, millega muudeti VangS § 48 lg 1 sõnastust (sõnad „vangla vahendusel“ asendati sõnadega „vangla kontrollimisel“), seletuskirjas kajastatud sätte kujunemislugu. Mõiste „vangla kontrollimisel“ kasutamine selles sättes ei ole erinevalt vaideotsuses ekslikult märgitust seega iseseisvaks aluseks seada vangla poolt piiranguid sisseostude kogustele.

9. Selleks aluseks aga on VangS § 41 lg 2, mis sätestab: „Kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.” VangS § 48 lg 11 sätestab piirangu ühes kuus sisseostude maksumusele, mitte aga ühel ostukorral müüa lubatud kaupade kogustele. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut ostetavate esemete kogusele, on vangla direktoril pädevus see kehtestada VangS § 41 lg 2 alusel. Kohus märgib, et kaupluses müügilolevate asjade sortimendi, müümise korra ja aja määramist vangla kaalutlusõiguse piires on viitega varasemale kohtupraktikale peetud lubatavaks ka vangistusseaduse kommentaarides („Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne“ 2009, autorid L. Madise,

P. Pikamäe ja J. Sootak, lk 109).

10. Järgmiseks tuleb kontrollida, kas piirangute kehtestamisel on kinni peetud VangS § 41 lg 2 sätestatud nõuetest: julgeoleku tagamise ja vangistuse täideviimise (õiguskorra tagamine ja kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele) eesmärk, inimväärikuse ja proportsionaalsuse põhimõtted.

11. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt on selle eesmärgiks tagada vangla julgeolek, kuna suurtes kogustes sisseostude tegemine kinnipeetavate poolt ning sisseostude kambris hoidmine raskendab vanglas läbiotsimiste teostamist, suurendab keelatud esemete peitmise võimalusi ning ohustab seeläbi vangla julgeolekut. Selline põhjendus piirangu eesmärgi kohta on kohtu hinnangul kooskõlas seadusega, rikkumata vangistuse täideviimise põhimõtteid.

12. Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-08-1832, mille peale esitatud kassatsioonkaebust ei võtnud Riigikohus menetlusse, asuti analoogilise Viru Vangla direktori käskkirja proportsionaalsuse kontrollimisel alljärgnevatele seisukohtadele, mida jagab ka käesolevat haldusasja lahendav kohus: “Proportsionaalsuse põhimõtte järgimise hindamisel loetakse sobivaks abinõu, mis soodustab piiranguga seatud eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.

Lähtudes piirangu eesmärgist, milleks on vangla, s. h ka kinni peetavate isikute endi julgeoleku tagamine, on piirang ringkonnakohtu hinnangul sobiv, sest aitab ära hoida või vähendada tegevusi (suurem võimalus peita kambrisse keelatud esemeid, läbiotsimiste teostamise raskendamine tulenevalt ostetud ja kontrollimist vajavate esemete suuremast hulgast, isiku enda tarbimisvajadust ületavate ostude puhul ostetud asjade üleandmise või vahetamise võimalus, mis omakorda tekitab kinnipeetavate vahel võlasuhteid, millede lahendamine võib viia kinni peetavate isikute tülideni ja füüsiliste konfliktideni), mille toimumine ja toimepanek ohustab ilmselgelt vangla julgeolekut.

Abinõu on vajalik, kui piirangu eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Lähtudes piirangu eesmärgist ja eelpoolkirjeldatud võimalustest ohu tekkimiseks vangla ja kitsamalt ka kinni peetavate isikute endi julgeolekule juhul, kui kinni peetava isiku poolt ühe ostukorra raames tehtavatele sisseostudele ei oleks seatud koguselist piirangut, loeb ringkonnakohus abinõu vajalikuks, sest ilma sisseostude kogust piiramata ei ole efektiivselt võimalik saavutada olukorda, kus kinni peetava poolt ostetud ja kambris hoitavad asjad (s. h toiduained ja hügieenitarbed koos pakenditega jne.) ei muutuks vahenditeks, millega on võimalik takistada läbiotsimiste efektiivset teostamist, kalduda kõrvale keelust hoida kambris keelatud esemeid, tekitada kinni peetavate isikute vahelisi alluvusja võlasuhteid jne.

Ringkonnakohtu hinnangul ei hoia vangla vahendusel ostetavate kaupade võimalikust põhjendamatult suurest kogusest ja selle kambris hoidmisest tulenevaid julgeolekuriske ära VangS §-st 48 lg 11 tulenev piirang, et kinnipeetav võib ühes kuus teha sisseoste kuupalga alammäära piires ega ka VSKE §-st 57 lg 3 tulenev piirang, mille kohaselt kinnipeetava enda juures ja laos olevate lubatud asjade kaal kokku ei või ületada 30 kg, sest näiteks vangla kaudu ostetavaid toiduaineid, hügieenivahendeid ja muid n. ö äratarvitatavaid asju ei arvestata VSKE §-s 57 lg 3 märgitud lubatud asjade piirkaalu hulka.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Käskkirjaga nr 168 reguleeritakse kinni peetavate isikute sisseostude kogust konkreetsete käskkirjas toodud kaubaartiklite lõikes ühe ostukorra kohta ning sisseoste on kinni peetavatel isikutel Viru Vanglas võimalik teha vangla vahendusel kaks korda kuus, mis tähendab seda, et iseenesest on kinni peetavatel isikutel võimalik ühes kuus osta käskkirjas nr 168 loetletud kaupa kahekordses koguses.

Käskkirjas toodud loetelu kohaselt võib kinni peetav isik ühes kuus osta näiteks 4 kg leivaja saiatooteid, 5 kg juustu ja suitsuvorsti, 4 l piimatooteid, suitsutatud lihatooteid 2 kg, halvaad ja šokolaadi kokku 2 kg, komme 2 kg, tualettseepi, šampooni jt. hügieenivahendeid 2 tk iga eset, 2 pakki A4 paberit, 2 vihikut, 2 kirjaplokki jne. Kuna vangla kaupluses pakutavad toiduained on eelkõige võimalus lisatoidu ostmiseks, sest Viru Vangla pakub kolm korda päevas kinni peetavatele isikutele sooja toitu, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul käskkirjas nr 168 toiduainete koguste osas kehtestatud piirangud oma ulatuselt ebaproportsionaalsed.

Sama kehtib ka muude loetelus toodud kaupade liikide osas. Samuti on piiratud kogustes osta võimaldatud kaupade loetelu koostatud selliselt, et kinni peetav isik saab valida mitme sarnase kaubakategooria vahel ja soovi korral ka korraga osta sarnase kaubakategooria kaupu (näiteks halvaa ja šokolaad ning lisaks kommid, paber, vihik ja kirjaplokk eraldi jne). Lähtudes eeltoodust ei ole ringkonnakohtu arvates kehtestatud piiranguga sekkutud kinni peetavate isikute õigustesse (iseotsustamise õigus seonduvalt omandi käsutamise õigusega, mis tuleneb VangS §-st 48 lg 1) sellise ulatusega ja nii intensiivselt, et see kaaluks üle piirangu kehtestamise eesmärgi, milleks on vangla ja kitsamas mõttes ka vanglas viibivate kinni peetavate isikute endi julgeoleku tagamine.”

13. Kohtu hinnangul ei ole R.V.u kaebuses esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti selle kohta, et kehtestatud koguselised piirangud rikuvad tema inimväärikust. Argumentatsioon lähtub algusest peale ebaõigest eeldusest, et kaebaja peab saama osta nii palju kui heaks arvab – see ei ole kooskõlas vangistuse olemuse ja VangS §-s 41 sätestatud printsiipidega. Isegi kui mõne kaubagrupi osaks oleks kaebaja või mõne teise kinnipeetava individuaalsed eelistused ja soovid suuremad kui lubatud, ei tähenda see seda, et seeläbi on rikutud põhiseadusega tagatud inimväärikust. Kohtu arvates on ilmseks liialduseks R.V.u kohtuistungil esitatud väide, et piirangute tõttu ei saa ta tarbida soovitud koguses teed, kohvi ja kakaod (kahe nädala jooksul 1 kg teed ja 500-600 gr kohvi, lisaks kakaod) – isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et kaebajal polnud niikuinii raha nende ostmiseks, tuleb arvestada, et käskkirjaga on lubatud kaheks nädalaks osta 1,5 kg kohvi, teed ja kakaod, mis peaks piisavalt katma kuumi jooke isegi väga tiheda tarbija vajadused, lisaks vangla poolt sööklas tagatud kuumadele jookidele. Isegi kui mõni kinnipeetav sooviks kahe nädala jooksul tarbida rohkem kui 1,5 kg kohvi, teed ja kakaod, ei saa kuidagi väita, et selline kitsendus rikuks inimõigusi, arvestades, et vangistuse tõttu ei ole tegemist oma elu korraldamisel täiesti vaba inimesega. Mõistlik ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega on kehtestada koguselised piirangud ühtselt kõikidele kinnipeetavatele. Ehkki Tallinna Vanglas on lubatud kogused osaliselt mõnevõrra erinevad Viru Vanglas lubatutest, jäävad koguste piirmäärad vangla direktorile antud kaalutlusõiguse piiridesse, kuna need ei ole ilmselgelt ebamõistlikud või ebavajalikud ning puuduvad mistahes andmed ja tõendid selle kohta, et piirangute kehtestamise eesmärk oli muu kui käskkirja põhjendustes loetletud julgeolekuohtude ennetamine. Käskkiri on piisavalt motiveeritud, selle mõttekäik ja järeldused on selged ja arusaadavad. Motivatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid kaalutlusvea toimepanemisele.

Villem Lapimaa