3-09-1475/46 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1475

Haldusasi

A.K

ÕVVTK

Tallinna

linnakomisjoni

27. aprilli 2009 otsuse nr 12950 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 01. detsembril 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.K

Vastustaja: ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon

Esindaja: Aldi Alev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.K kaebus.

2. Tühistada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 27. aprilli 2009 otsus nr 12950.

3. Teha ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonile ettekirjutus vaadata uuesti läbi A.K

taotlus aurulaevade Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev mõtteliste osade

kompenseerimise kohta.

4. Saata kohtuotsus kaebuse esitajale ja vastustaja esindajale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. A.K esitas 13. jaanuaril 1992 Vihula Vallavalitsusele avalduse, milles taotles muuhulgas oma

vanaisale M.T-le aurulaevades Toomas, Cathrine, Lake Lucerne, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev

kuulunud laevaosade kompenseerimist. Vihula Vallavalitsus edastas avalduse lahendamiseks

Tallinna Linnavalitsusele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

(edaspidi ÕVVTK) Tallinna Linnakomisjon jättis 05. juuni 2006 otsusega nr 12830 A.K taotluse

rahuldamata, asudes seisukohale, et vara kuulumine M.T-le ei ole tõendatud. A.K vaidlustas

otsuse halduskohtus. Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008 otsusega haldusasjas 3-06-1527

tühistati eelnimetatud otsus osaliselt ning kohustati ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni A.K

taotluse uueks läbivaatamiseks aurulaevade Toomas, Lake Lucerne, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev

osas.

2. 13. jaanuaril 2009 edastas Tallinna Linnavalitsus avalduse aurulaeva Lake Lucerne osas

lahendamiseks ÕVVTK Pärnu linnakomisjonile, kuna nimetatud laeva kodusadamaks oli Pärnu.

3. 27. aprilli 2009 otsusega nr 12950 jättis ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon teistkordselt

rahuldamata A.K taotluse aurulaevade Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev mõtteliste osade

kompenseerimiseks, kuna vara kuulumine kaebuse esitaja vanaisale ei ole tõendatud. Otsuse

kohaselt ei kajastu kaebuse esitaja vanaisa nimi ei laevakinnistusregistris ega natsionaliseerimisele

kuuluvate laevade nimekirjades, samuti ei nähtu Riigiarhiivist Tallinna Maa-ametile edastatud

laevatoimikutest dokumente, mis tõendaksid M.T omandiõigust nimetatud laevadele.

KAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. A.K on Tallinna Halduskohtule esitanud kaebuse, milles taotleb ÕVVTK Tallinna

Linnakomisjoni 27. aprilli 2009 otsuse nr 12950 tühistamist ning linnakomisjoni kohustamist

avalduse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja märgib esiteks, et otsuse tegemisel ei ole

arvestatud asjaoluga, et tema vanaisa perekonnanimi oli enne muutmist Tr ning samuti ei ole

linnakomisjon arvestanud kaebuse esitaja poolt esitatud täiendavate dokumentidega, mis

kinnitavad, et tema vanaisal oli osalus kuues laevas. Oma väite kinnituseks on kaebuse esitaja

esitanud A/S Tallinna Laevaühisus koostatud dokumendid, kus loetletakse vaidlusaluste laevade

(all)osanikuna ka M.T või M.Tr nime.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja selgitab, et 01. oktoobril 1937 jõustunud laevade kinnistamise ja registreerimise

seaduse kohaselt pidid laevaomanikud hiljemalt 31. detsembriks 1939 laskma oma laevad kanda

avalikku laevakinnistusregistrisse, kuhu kanti ka andmed laeva omanike kohta, kusjuures

nimetatud seaduse § 19 kohaselt loeti kinnistatud laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või

füüsiline isik või laevaühing, kelle nimele laev või laevaoa oli kantud laevakinnistusregistrisse.

Vastustaja leiab seega, et laeva omanikeks tuleb lugeda isikud, kes olid omanikuna kantud

laevakinnistusregistrisse. Vastustaja märgib ka, et põhiosanikud võisid oma osaluse piires võtta

endale allosanikke, kuid kui allosanikke laevaregistrisse omanikena ei kantud, ei olnud nende

omandiõigus juriidiliselt vormistatud ning omandireformi aluste seaduse mõistes ei ole tegemist

laevaomanikega.

6. Vastustaja märgib, et natsionaliseeritud laevade ja nende osanike nimekirjas on loetletud

aurulaevad Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev, ent nende laevade osanike nimistus ei leidu M.T

nime. Teiseks viitab vastustaja Riigiarhiivi 24. oktoobri 2008 kaaskirjaga nr 18-7-3.6/7471/MS

Tallinna Maa-ametile edastatud koopiatele eelnimetatud laevade laevatoimikutes olevatest

omandiõigust tõendavatest dokumentidest, mille hulgas on laevatunnistused koos väljavõtetega

laevakinnistusregistri II jaost, kus on märgitud laeva omanikuks oleva laevaühingu osanikud, kelle

hulgas ühegi vaidlusaluse laeva puhul pole aga M.T nime ning samuti puuduvad igasugused muud

tõendid, mis kinnitaksid M.T omandiõigust.

7. Mis puudutab kaebuse esitaja poolt esitatud A/S Tallinna Laevaühisus koostatud dokumente,

siis leiab vastustaja, et neis on kajastatud küll summad, mida M.T (Tr) on olnud õigus laevade

teenitud kasust saada, ent need ei kinnita, et tegemist oli laevaosa omamise tõttu mitte muul alusel

saadud tuluga. Vastustaja möönab, et tuluteadaannete kohaselt võib eeldada, et M.T oli 1938

aastal nimetatud laevade allosanik, kuid omandiõigus tekkis alles vastavate andmete kandmisega

laevaregistrisse.

8. Vastustaja märgib ka, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi lepingut, mis kinnitaks, et M.T oli

sõlminud laevade mõtteliste osade omandamiseks lepingud ja täitnud lepingutega endale vara

omandamiseks võetud kohustused ning tema omandiõigus jäi laevakinnistusraamatusse kandmata

lepingu pooltest mitteolenevatel põhjustel.

9. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheidetega, mis puudutavad arhiividest dokumentide ja

andmete kogumist, leides et ta on pöördunud andmete saamiseks korduvalt Riigiarhiivi poole

ning puudub alus kahelda arhiivist edastatud informatsiooni ja dokumentide õigsuses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et A.K kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. ÕVVTK Tallinna

Linnakomisjon ei ole piisava põhjalikkusega välja selgitanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid

ning seetõttu on vaidlustatud otsus ebapiisavalt põhjendatud.

11. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et aurulaevad Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev

ja Alev natsionaliseeriti ega selles, et natsionaliseeritud laevad on omandireformi objektiks Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 11 mõistes. Vaidlus taandub aga küsimusele,

kas kaebuse esitaja vanaisa M.T (varasema perekonnanimega Tr või Tr) oli kõnealuste laevade

kaasomanik nende õigusvastase võõrandamise ajal. Vabariigi Valitsuse 28. 08. 1991. a määrusega

nr 161 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi määrus VV määrus

nr 161/1991) punkti 18 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avalduse läbivaatamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase

võõrandamise hetkel. VV määruse nr 161/1991 punktis 21 sätestatakse, et vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase

võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule, kusjuures seda asjaolu

tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude

dokumentidega. Eelviidatud määruse §-st 23 tuleneb ÕVVTK komisjoni kohustus pöörduda vara

kuuluvust tõendavate dokumentide saamiseks arhiivide, riigiorganite, asutuste ja ettevõtete poole,

kui taotlejal vajalikud andmed või dokumendid puuduvad. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb

ÕVVTK linnakomisjonile kohustus kontrollida taotleja poolt esitatud tõenditest nähtuvaid

asjaolusid ning koguda ise asjassepuutuvaid tõendeid, mis taotleja poolt väidetud asjaolusid kas

siis kinnitavad või ümber lükkavad. Maa tagastamise ja kompenseerimise menetluses on

haldusorganil seega tavapärasest ulatuslikum kohustus ise tõendeid koguda. Arhiividest ning

muudest asutustest asjassepuutuvate dokumentide ja teabe nõudmine on VV määrus nr 161/1991

kohaselt üheselt pandud ÕVVTK komisjonile ning sellest tulenevalt saab komisjon otsuse

tegemisel tugineda mingisugust asjaolu kinnitavate tõendite puudumisele vaid juhul kui ta

eelnevalt on teinud kõik mõistliku ja endast sõltuva, et vastavate asjaolude kohta tõendeid

hankida. Küsimuse osas, kas mingisugune vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal teatud

isikule omandiõiguse alusel või mitte, saab ÕVVTK komisjon eitava otsustuse teha esiteks juhul

kui on mõistlikku kahtlust välistavad andmed, et vara kuulus omandiõiguse alusel mõnele teisele

isikule või kui vara omandiõiguse kohta puuduvad igasugused arvestatavad tõendid.

12. Käesoleval juhul on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon lähtunud otsuse tegemisel eelkõige

laevakinnistusregistrisse tehtud kannetest, mida tõendavad Riigiarhiivi poolt 24.10.2008 kirjaga nr

18-7-3.6/7471/MS edastatud koopiad Teedeministeeriumi Veeteede Valitsuse arhiivifondis

vaidlusaluste aurulaevade laevatoimikutes olevatest omandiõigust tõendavatest dokumentidest

1938-39. aastast. Seejuures on komisjon asunud seisukohale, et kuna laevakinnistusregistri näol oli

tegemist õigustloova registriga, tuleb laevade omanikena käsitada isikuid, kes olid omanikuna

laevakinnistusregistrisse kantud. Selles, et laevakinnistusregistrisse olid kantud sellised andmed,

nagu vastustaja väidab, ei ole poolte vahel iseenesest ka vaidlust, nagu vaidlust pole ka selles, et

laevakinnistusregistrisse kantud andmetega samasugused andmed laevade omanike kohta

sisaldusid ka 26. augustil 1940 koostatud natsionaliseerimisele kuuluvate laevade nimekirjas

vaidlusaluste laevade kohta tehtud kannete juures. Samas on kaebuse esitaja esitanud kohtule A/S

Tallinna Laevaühisus (kes oli ka eelnimetatud laevakinnistusregistri andmetel aurulaevade Maret,

Mall, Mai, Olev ja Alev disponendiks) koostatud dokumendid, millest nähtub, et M.T või M.Tr oli

nimetatud laevade (all)osanik. Ka on kaebuse esitaja esitanud teatised, milles kinnitatakse, et

aurulaevas Toomas kuulub M.T-le 2,837% ning samuti on esitatud M.T volitatud isiku teade

Tallinna-Harju II jaoskonna maksuinspektorile (tl. 83), kus ta väidab enda osaluseks aurulaevas

Toomas olevat 2,837% ning vastulause (tl. 83 pöördel), kus on vaidlustatud maksuinspektori

otsus maksusumma määramise kohta muuhulgas aurulaeva Toomas osalusest saadud tulult. Kuna

vastustaja ei ole neist tõenditest nähtuvaid asjaolusid vaidlustanud, tuleb lugeda, et poolte vahel ei

ole vaidlust selles, et neis dokumentides märgitud aegadel on kaebuse esitaja vanaisale M.T-le

arvestatud kasumieraldisi vaidlusaluste laevade teenitud kasumist.

13. Vaidlustatud otsuses on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leidnud, et eelnimetatud

dokumendid ei kinnita, et tegemist oli just laevaosade omamise tõttu, mitte muul alusel saadud

tuluga. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses on vastustaja seda seisukohta täiendanud, märkides, et

põhiosanikud võisid oma osaluse piires võtta endale allosanikke, kuid kui allosanikke

laevaregistrisse omanikena ei kantud, ei olnud nende omandiõigus juriidiliselt vormistatud ning

tegemist ei ole laevaomanikega. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja oma sellist seisukohta

adekvaatselt põhjendanud. Vastustaja ei ole seejuures viidanud ühelegi õigusnormile ega

kokkuleppele, mis põhiosanike ja allosanike vahelisi suhteid sel moel kirjeldaks. Ei nähtu, et

ÕVVTK komisjon oleks kindlaks teinud, milline oli nö. laeva allosanike või laeva teenitud

kasumist kasumieraldisi saanud, ent laevakinnistusregistrisse laevaühingu osanikuna mittekantud

isiku õiguslik saatus ja suhe selle isiku suhe laevasse.

14. Haldusasjas 3-06-1527 nõustus Tallinna Ringkonnakohus samas asjas tehtud halduskohtu

otsuses toodud kohtu seisukohaga, et kaebuse esitaja poolt esitatud tõendite alusel võib järeldada,

et M.T oli laevade mõtteliste osade (kaas)omanikuks 1940. aasta jaanuaris ja mais. Samas leidis

ringkonnakohus, et pole tõendatud, et pärast nimetatud aega oleks M.T oma kaasomandiosad

võõrandanud. Lisaks leidis ringkonnakohus, et laevakinnistusregistri kannet ei saa lugeda ainsaks

omandiõigust tõendavaks dokumendiks ning ainuüksi allosanike laevakinnistusregistrisse

kandmata jätmine nende (kaas)omanikuks olemist ei välista. Kuigi haldusasjas 3-06-1527

menetluses ei olnud esitatud tõendeid laevakinnistusregistri II jao kannete kohta, eeldas

ringkonnakohus eeltoodud seiskoha kujundamisel nähtavasti, et registri II jao kanded ühtivad

laevade natsionaliseerimist puudutavatest dokumentidest nähtuvatega. Eeltoodust tulenevalt ei

saa väita, et laevakinnistusregistri andmete pinnalt oleks mõistliku kahtluseta ilmne, et

vaidlusaluste laevade omanikeks olid vaid registrisse laevaühingu osanikena kantud isikud ning

M.T laevade kaasomanikuks ei olnud.

15. Asja uuel läbivaatamisel on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon sisuliselt tuginenud tõenditele,

mida asja esmakordsel lahendamisel, so. ÕVVTK 08 juuni 2006 otsuse tegemisel, aluseks ei

võetud, ent mille olemasolu eeldades leidis ringkonnakohus eelnimetatud kohtuasjas, et need ei

välista M.T omandiõigust. Kohtu hinnangul on haldusasjas 3-06-1527 võetud ringkonnakohtu

seisukoht siduv nii haldusorganile asja uuel läbivaatamisel kui ka kohtule haldusorgani uue otsuse

õiguspärasuse kontrollimisel, ent ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtu suunistest juhindunud ega asjas tähtsust omavaid asjaolusid täiendavalt

kontrollinud.

16. Olukorras, kus laevakinnistusregistri andmed ei kinnita M.T omandiõigust, samas kui laeva

disponendi poolt koostatud dokumentides kajastatakse seda isikut laevaühingu allosanikuna,

kellele arvestatakse kasumieraldisi laeva teenitud kasumilt, kusjuures jõustunud ja haldusorganile

siduvas kohtuotsuses on leitud, et selliste allosanike kinnistusregistrisse kandmata jätmine nende

(kaas)omanikuks olemist ei välista, tulnuks ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil asja uuel

läbivaatamisel pöörduda arhiivide jt. VV määruse nr 161/1991 punktis 24 nimetatute poole

eelkõige vaidlusaluste laevaühingute tegevuse ning selle liikmete vaheliste suhete ning

vaidlusaluste laevade omandiõiguse teket ja üleminekut puudutavate täiendavate tõendite

saamiseks.

17. Laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse (RT 1937,9,73) § 19 kohaselt loeti kinnistatud

laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või füüsiline isik, kelle nimele on laev või laevaosa kantud

laevakinnistusregistrisse. Sama seaduse §-s 23 nähti ette laeva või laevaosa omandiõiguse

üleandmise notariaalses vormis ning §-dest 38 ja 46 tulenes, et laevakinnistusregistri näol on

tegemist õigustloova registriga. Selle seaduse § 39 kohaselt kanti laevakinnistusregistri II jakku

laevaomaniku nimi või laevaühingu nimi ning selle osanike nimed. Laevaühingu moodustamist

reguleeris kaubalaevade omanduse ja vastutuse seaduse (RT 1930, 100, 650), mille §-s 18 sätestati,

et kui mitme isiku päralt olevat laeva kasutatakse ühisel arvel sõitudeks ärilisel otstarbel, siis

moodustavad need isikud laevaühingu; § 19 kohaselt oli laevaühingu otsustusorganiks ühingu

osanikkude koosolek, kusjuures hääled jagunesid vastavalt osade suurusele; § 20 lõikest 3

nähtuvalt moodustati laevaühing vastava lepinguga ning §-s 29 nähti ette kasude ja kahjude

jaotamine laevaühingu osanikkude vahel nende osade suurusele vastavalt. Eeltoodust võis

laevaühingu näol olla tegemist tänases mõistes seltsingulepingu alusel moodustatud seltsinguna,

mis kanti sisuliselt laeva omanikuna ka laevakinnistusraamatusse.

18. Eeltoodud sätetest nähtub, et laevaühingu moodustasid isikud, kelle päralt laev oli ning nende

vahel jaotati laeva tegevuse kasum ja kahjum. Allosaniku mõistet ei kasutatud ei laevade

kinnistamise ja registreerimise seaduses ega kaubalaevade omanduse ja vastutuse seaduses, ent

eeltoodust järeldub loogiliselt, et kasumieraldisi tehti vastavalt osalusele ühises asjas ehk laevas

ning kui eeldada, et laevaühingu näol oli tegemist seltsinguga, kus laev kui asi oli seltsinglaste

kaasomandis, saab loogiliselt järeldada, et kõik seltsinglased, kellele arvestati kasumieraldisi, olid

ka laeva kaasomanikud. Selle asjaolu kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, millised olid

laevaühingu

allosanikena

nimetatud

isikute

suhted

osanikena

nimetatud

ning

laevakinnistusregistrisse kantud isikutega ning milline otsustusõigus oli allosanikel laevaühingu

juhtimisel. Juhul kui ilmneb, et nimetatud allosanikud osalesid laevaühingu otsustusprotsessis

samamoodi laevakinnistusregistrisse kantud osanikega, on nende eristamine omandiõiguse

seisukohast meelevaldne. Vastavat teavet saab ÕVVTK linnakomisjon näiteks laevaühingu

lepingust või laevaühingute tegevust tol ajal reguleerinud õigusaktidest. Seejuures on võimalik, et

ilmneb, et allosanikul mingisugust omandisuhet laevasse siiski ei ole, ning allosaniku ja osaniku

(laeva kaasomaniku) vahel on mingisugused võlaõiguslikud suhted, millest tulenevalt saab

allosanik teatud osa (põhi)osanikule jaotamisele kuuluvast kasumist. Neid asjaolusid ei ole

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon aga kontrollinud.

19. Samuti leiab kohus, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise menetluses on kogutud vastandlikke tõendeid vara omandiõiguse kohta,

hõlbustaks vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemist omandiõiguse teket ja üleminekut

kajastavate dokumentide uurimine. Vastustaja poolt kohtule esitatud Teedeministeeriumi

Veeteede Valitsuse laevakinnistusinspektori poolt välja antud laevatunnistuste kohaselt on

vaidlusalused aurulaevad kantud laevakinnistusregistrisse aastatel 1938 (Toomas), 1930 (Maret,

Mall), 1935 (Olev ja Alev). Laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse § 46 kohaselt hoitakse

laevakinnistusregistrisse tehtud kannete aluseks olevaid dokumente laevatoimikus. Riigiarhiivi 24.

oktoobri 2008 kirjast nr 18-7-3.6/7471/MS nähtuvalt on laevatoimikutes olevatest

dokumentidest edastatud üksnes omandiõigust tõendavad dokumendid 1938-39. aastast.

Omandiõiguse teket või üleandmist puuduvaid algdokumente (nt. ostu-müügilepinguid) on nende

hulgas napilt, ent võib eeldada, et need sisalduvad jätkuvalt viidatud laevatoimikutes.

Kontrollimaks M.T omandiõiguse olemasolu, pidanuks ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon

selgitama välja kõik kättesaadavad andmed nende laevade omandiõiguse ja selle muutumise kohta.

Seda aga tehtud ei ole, lähtutud on vaid laevakinnistusregistri kannetest, mille kohta on aga

jõustunud kohtuotsuses leitud, et need ei välista M.T (kaas)omanikuks olemist.

20. Kohus nõustub vastustajaga siiski selles, et kaebuse esitaja poolt esitatud tõendid ei ole

iseenesest M.T omandiõiguse tõendamiseks piisavad. Nagu juba eelpool märgitud, on võimalik, et

kasumieraldisi, mida M.T-le on arvestatud ning millelt on maksuhaldur talle määranud kindlaks ka

tulumaksukohustuse, sai M.T mingisugusel muul õiguslikul alusel, olemata laeva kaasomanik.

Kohtu hinnangul ei saa seda võimalust aga ilma kontrollimata eeldada. Samuti ei saa isiku

omandiõigust eeldada üksnes seetõttu, et laevaühing on isikule arvestanud kasumieraldisi ja et

isikut on kajastatud laeva(ühingu) allosanikuna. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et ÕVVTK

Tallinna Linnakomisjon peab A.K kaebuse uuesti läbi vaatama ning nõudma arhiividest

dokumente, mis kajastaksid vaidlusaluste laevade omandiõiguse tekke ja üleminekuga seotud

küsimusi ning nö. allosanike õiguslikku staatust laevakinnistusregistrisse kantud laevaühingutes.

Siiski ei ole ÕVVTK komisjoni kohustus tõendeid otsida ja välja nõuda piiramatu. Juhul kui

komisjon on teinud kõik mõistliku täiendavate tõendite ja andmete saamiseks, eelkõige

pöördudes asjakohaste taotlustega VV määruse nr 191/1991 lisas nimetatud arhiivide poole, ent

täiendavaid tõendeid saada võimalik ei ole, on alust jätta taotlus tõendamatuse tõttu rahuldamata.

See tähendab, et kui lisaks kogutud tõenditele ei ole võimalik leida muid tõendeid, mis kinnitaksid

M.T omandiõigust, saab ÕVVTK linnakomisjon lähtuda laevakinnistusregistri kui avaliku ja

õigustloova registri andmetest ega pea M.T omandiõigust eeldama kaebuse esitaja poolt esitatud

ning laevakinnistusregistri andmete suhtes vastandlike tõendite alusel. Siiski ei saa käesoleval ajal

väita, et täiendavate tõendite kogumise võimalused oleksid ammendunud.

21. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheiteid, mis puudutavad päringute esitamisel

kaebuse esitaja vanaisa varasema perekonnanimega mittearvestamist. Ka vastustaja ei ole vastu

vaielnud, et M.T kandis varem perekonnanime Tr, mida mõnel juhul on kirjutatud ka kujul Tr.

Isiku perekonnanime muutusega tuleb vastustajal mõistagi arvestada ka edaspidiste tõendite

kogumisel.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93

lg 1 sätestatakse, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei

mõisteta. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude vastustaja kanda jätmist ning tõendanud

250 krooni suuruse menetluskulu (riigilõiv) kandmist. Nimetatud menetluskulu tuleb vastustajalt

kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik