2-07-18633/58 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-07-18633

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko

Nõmm

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.12.2009, Tallinn

Tsiviilasi

Aare Perniku hagi Fortum Elekter AS vastu Viimsi

vallas Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx x asuva

elamu vahetus läheduses paikneva elektriõhuliini

õigusvastasuse

tuvastamiseks

ja

elektriõhuliini

kõrvaldamiseks kostja kulul ja paigaldamiseks

vastavalt ohutusnõuetele.

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

50 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 27.02.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aare Perniku apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja Aare Pernik (ik xxxxxxxxxxx, elukoht Xxxxxx

xxx x, Xxxxxxxxx, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxxx),

esindaja adv Ilmar-Erik Aavakivi

Kostja Fortum Elekter AS (registrikood 10224137,

askoht Tööstuse 2, 90506 Haapsalu), seaduslikud

esindajad Vladimir Beldjajev ja Kaupo Kuurberg,

lepinguline esindaja adv Anu Sander

Kolmas isik Viimsi Vallavalitsus (asukoht Nelgi tee 1,

74001 Viimsi, Harjumaa)

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 27.02. 2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja Aare Perniku kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva

2(14)

jooksul otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

11.05.2007 esitas Aare Pernik kohtule hagi Fortum AS vastu Viimsi vallas Xxxxxxxxx

alevikus Xxxxxx xxx x asuva elamu vahetus läheduses paikneva elektriõhuliini

õigusvastasuse tuvastamiseks ja elektriõhuliini kõrvaldamiseks kostja kulul ja paigaldamiseks

vastavalt ohutusnõuetele.

Hagiavalduse kohaselt kuulub Aare Pernikule Viimsi vallas, Xxxxxxxxx alevikus,

Xxxxxx xxx x asuv kinnistu, millel asuvat elamut ta kasutab elukohana (edaspidi elamu).

Elamu garaaži kohal ja vahetus läheduses kulgeb 0,4-kilovoldine elektriõhuliin, mis kuulub

Fortum Elekter AS-le (edaspidi elektriõhuliin).

Spetsialisti arvamusega on kindlaks tehtud, et elektriõhuliini kõrgus ja kaugus elamust ei

vasta õigusaktides ettenähtud nõuetele. Viimsi Vallavalitsusel, Fortum Elekter AS-1,OÜ-1

Jaotusvõrk ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioonil puuduvad mistahes dokumendid, mis

kajastaksid elektriõhuliini rajamise seaduslikkust, vastavust ohutusnõuetele või tema rajamise

aega. Ka AS Elektrikontrollikeskus on 31.05.2004 eksperthinnangus tuvastanud, et õhuliinide

ehitusaja kohta puudub dokumentaalne tõestus. Elamu on rajatud seaduslikul alusel, 1970

kinnitatud projekti alusel ja vastavalt ehitamise ajal kehtinud korrale, riiklikult vastu võetud.

1999 aastal garaaži ja aia vahele ehitatud katusealune (varikatus) ei ole ettenähtud kinnitatud

ehitusprojektis. Varikatuse paigaldamise eesmärk oli vältida elektrivoolu kahjustavat toimet

inimestele ja koduloomadele - voolu all olevad juhtmed on neljal korral katkemise tõttu

vedelenud elamu aias. Elektriõhuliini vastavust ohutusnõuetele varikatuse olemasolu või

puudumine ei mõjuta, s.t ka ilma viimaseta paikneks elektriõhuliin elamule liiga lähedal.

Hageja esindaja on 07.03.2007 kirjaga esitanud Fortum Elekter AS-le järelepärimise

küsimuses, kas ja millal kostja kõrvaldab seadusliku aluseta ja ohutusnõuetele mittevastava

elektriõhuliini (lisa 9), kuna elektriõhuliin tuleb lugeda seadusliku aluseta rajatiseks.

Kostja on elektriõhuliini korduvalt uuendanud (kaablit välja vahetanud). Näiteks 1982 ja

2005, tehes seda Viimsi Vallavalitsusega eelnevalt kooskõlastamata ja hageja arvamust

elektriõhuliini paiknemise osas arvesse võtmata.

Käesolevas asjas tuleb esmajoones järgida isikute tervise ja üldise ohutuse huvides

kehtestatud õigusnorme. Perioodil 30.01.1999-01.07.2003 Vabariigi Valitsuse 20.01.1999

määrusega nr 22 kinnitatud "Elektri-, gaasi-, ja kaugküttevõrgu kaitsevööndite ulatus", mille

punkti 3 alapunkti 1 kohaselt on kaitsevööndi ulatuseks alla 1 kilovoldise pingega liinide

korral piki õhuliine maa-ala ja õhuruum, mida piiravad liini teljest mõlemal pool 2 meetri

kaugusel paiknevad mõttelised vertikaaltasandid. Samasugused nõuded esitati hilisemas,

Vabariigi Valitsuse 02.07.2002 määrusega nr 211 kehtestatud normistikus „Elektripaigaldise

kaitsevööndi ulatus" § 2 p-s 1. 20.07.2007 jõustus uus elektriohutusseadus. Seoses sellega on

majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määrusega nr 19 kehtestatud

„Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord". Ka nimetatud

normatiivakt näeb kuni 1 kilovoldise pingega liinide korral kaitsevööndi ulatusena ette 2

meetrit. Ilmneb, et 2-meetrine kaitsevöönd on kehtinud ja kehtib elektriõhuliini ning temale

3(14)

sarnaste rajatiste puhul muutumatult. Hageja on elektrisüsteemide projekteerimise ja

elektritööde teostamisega tegeleva A.P. Antikor OÜ ainuosanik ja juhataja, kes omab

elektritööde teostamiseks A-klassi pädevustunnistust. Hageja teadmiste kohaselt kehtis 2-

meetrise kaitsevööndi nõue ka Nõukogude Liidu ajal kõikides liiduvabariikides. Täpsele

normatiivaktile viitamine on käesoleval juhul raskendatud, kuna puuduvad mistahes

dokumendid elektriõhuliini või samas paigas asunud eelnevate liinide-rajatiste ehitamise aja

kohta. Nõukogude ajal kehtis üleliiduliselt normistik „Pravila ustroistva elektroustanovok" ja

selle eestikeelne väljaanne „Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad". Ka nendes omaaegsetes

normdokumentides ei ole mingit erinevust kaitsevööndite ehk kujade suhtes võrreldes praegu

kehtivatega. Samad omaaegsed normdokumendid nõuavad ka projektdokumentatsiooni iga

paigaldise kohta, mida täpsustab veel „Tarbijate Elektriseadeldiste Ekspluatatsiooni Eeskiri".

Käesolevas asjas kaitsevööndi ulatust kui ohutusnõuet järgitud ei ole. Nii hageja kui ka

ekspertide tehtud fotod ja koostatud skeem, mis on lisatud AS-i Elektrikontrollikeskus

31.05.2004 eksperthinnangule näitavad, et vaidlusaluse kaitsevööndi ulatuse nõuet on

sedavõrd oluliselt rikutud, et elektriõhuliini katkemise korral on tõenäoline oht kõigi elamu

kasutajate elule ja tervisele. Sealjuures AS Elektrikontrollikeskuse spetsialisti arvamuse lk 2

p-s 2 on tuvastatud, et rikutud ei ole vaid vertikaalselt elektriõhuliinist allapoole kulgeva ja

mõlemal pool elektriõhuliini 2-meetrise vaba vööndi moodustamise nõuet, vaid rikutud on ka

vastavate tööde tegemisel praktikas 1965-1977 kohaldatud „Elektriseadmete ehituse eeskirja",

mille kohaselt peab kaabelliini kõrgus tee pinnast olema vähemalt 6 meetrit. Praegusel juhul

on see 3,8 meetrit.

Käesoleval ajal kehtiv ehitusseadus omavolilise ehitise definitsiooni ei sätesta.

Põhimõtteliselt on see samasugune kui 01.01.2003 kehtinud planeerimis-ja ehitusseaduse

(PES) §-s 42 sätestatu, mille kohaselt oli ilma ehitusloata püstitatud ehitis omavoliline ehitis.

Elektriõhuliin on püstitatud ehitusloata, kuna puuduvad mistahes kinnitatud projekt või muu

ehitusdokumentatsioon, seega on tegemist omavolilise ehitisega.

Kostjal on võimalik ilma märkimisväärsete kulutusteta elektriõhuliin elamu vahetus

läheduses ümber seada selliselt, et elektriõhuliini paiknemine oleks kooskõlas kõigi

ohutusnõuetega. Sõstra teel paikneb õhuliini mast, mida on võimalik kasutada elektriõhuliini

ümbersuunamiseks selliselt, et see kulgeb elamust piisavalt kaugelt. Taolise lahenduse

võimalikkust ei välistanud ka Fortum Elekter AS poolte 27.02.2007 kohtumisel, kuid samas

keeldus kostja selgesõnaliselt vastavate kulutuste kandmisest. Samas on korduvalt

elektriõhuliini uuendanud (rekonstrueerinud), mis on muuhulgas seisnenud olemasoleva

kaabli väljavahetamises. Selle käigus oleks kostja saanud elektriõhuliini elamu juures

hõlpsasti ümber suunata.

Elektriõhuliini

asetus

põhimõtteliselt,

samuti

kaabli

taaspaigaldamine

nn.

rekonstrueerimise käigus elamu omaniku käest luba küsimata ning Vabariigi Valitsuse ning

majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud ohutusnõudeid eirates rikub

oluliselt põhiseaduses sätestatud omandi puutumatuse ja tervise kaitse põhiõigusi.

Hageja palus:

1. Tuvastada Viimsi vallas Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx x asuva Elamu vahetus

läheduses paikneva, Fortum Elekter AS-le kuuluva elektriõhuliini mittevastavus

ohutusnõuetele (õigusvastasus). Tuvastamine on hagejale oluline, kuna elektriõhuliini

korduvast katkemisest (mis ei ole välistatud ka edaspidi) tulenevalt võib osutuda

vajalikuks kahju hüvitamise nõude esitamine kostja või mõne kolmanda isiku vastu.

2. Kohustada Fortum Elekter AS omal kulul kõrvaldama elektriõhuliin ja paigutama see

õigusaktides sätestatud ohutusnõuete kohaselt.

3. Välja mõista Fortum Elekter AS-lt Aare Perniku kasuks menetluskulud.

Kuivõrd vaidlusaluse elektriõhuliini õigusvastasus ei seisne mitte ainult ohutusnõuete

rikkumises, vaid ka ehitise seadusevastasuses (omavolilisuses) ehitusõiguse mõttes, täpsustas

4(14)

hageja haginõude punkti 1 ja palus sõnastada see järgnevalt: „Tuvastada Viimsi vallas

Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx x asuva elamu vahetus läheduses paikneva, Fortum Elekter

AS-le kuuluva elektriõhuliini õigusvastasus, mis seisneb mittevastavuses elektriohutuse

alastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele ja rajatise ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike

lubade ja kooskõlastuste puudumises." Tegemist oli eelkõige keelelise täpsustusega, sest

pooled on vastavates küsimustes vaielnud asja arutamise algusest peale.

Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejale kuuluva kinnistu kohal kulgev elektriõhuliin on

ehitatud 1966. Nimetatud asjaolu nähtub Eesti Energia AS (Tallinna Elektrivõrk) ja kostja

vahel 1995 mais allkirjastatud aktist, millega Sõstra tee madalpinge õhuliin nr 3339 kostjale

üle anti. Seega on vaidlusalune elektriõhuliin püstitatud enne, kui hageja elamu, garaaž või

õhuliini kaitsevööndis paiknevad hõbekuused. Kostja on vaidlusaluse elektriõhuliini omanik

alates 1995 maikuust. Samadel mastidel asub Viimsi vallale kuuluv välisvalgustuse

(tänavavalgustuse) kaabelliin, mis paikneb mastil kõige madalamal. Nimetatud asjaolule on

viidatud ka hageja poolt kohtule esitatud AS-i Elektrikontrollikeskus eksperthinnangus ning

hageja ei ole sellele vastu vaielnud.

17-24.05.2004 teostas kostja vaidlusaluse elektriõhuliini remondi, mille käigus asendas

õhuliini paljasjuhtmed õhukaablitega ning tõstis temale kuuluvad õhukaablid kõrgemale.

Õhuliini trass jäi samaks. Remonttööd teostati koostöös Viimsi vallaga, kes samal ajal

uuendas samadel mastidel asuvat, vallale kuuluvat, välisvalgustuse liini. Kuivõrd hageja

kinnistul ei asu ühtegi masti, siis puudus vajadus hageja kinnistule siseneda.

AÕSRS § 15² lg 1 tulenevalt on hagejal vaidlusaluse elektriõhuliini talumise kohustus ja

seda sõltumata sellest, kas tegemist on õiguslikul alusel ehitatud tehnorajatisega või mitte

Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku

või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

01.04.1999. Hagejale kuuluv Xxxxxx xxx x maaüksus kanti kinnistusraamatusse 24.09.1997,

vaidlusalune elektriõhuliin rajati 1966. AÕSRS § 15² lg 1 kehtiv redaktsioon ei sätesta

tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse

olemasolu. Õigusliku aluse nõue kehtis enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumise

kohustuse tingimusena alates 01.04.1999-31.12.2002. Alates 01.01.2003 ei näe AÕSRS § 15²

lg 1 ette tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu enne 01.04.1999

püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimiseks. Nimetatud seisukohta on väljendanud

ka Riigikohus oma 26.10.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 (otsuse p 17). Samuti toetab

eelnimetatud seisukohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise

seaduse muutmise seaduse eelnõu (1067 SE) seletuskiri. Nimetatud seadusega kehtestati

AÕSRS § 15² lg 1 kehtiv sõnastus. Eelnõu seletuskirja kohaselt on kinnisasja omanik

kohustatud igal juhul taluma tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa

esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Nimetatud erandi eesmärk

on kaitsta enne maa esmakinnistamist püstitatud tehnorajatiste ja -võrkude püsimist, et tagada

üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste olemasolu ning võimaldada avalikkusel tarbida

elektrit, gaasi, vett, soojust jms. Nimetatud eesmärgi seaduspärasust on tunnistanud

Riigikohus oma 30.04.2004 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (otsuse

p 29). Aastakümneid tagasi ehitatud tehnorajatiste ja -võrkude dokumentatsioon on puudulik

ega ole tihtipeale säilinud, mistõttu õigusliku aluse nõude kehtimisel tuleks märkimisväärne

osa tehnorajatistest ja -võrkudest ümber ehitada või likvideerida. AÕSRS § 15² lõike 4

kohaselt võib kinnisasja omanik, kellel on AÕSRS § 15² lg-test 1 või 2 tulenev

talumiskohustus, nõuda tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval

kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või

-rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Vaidlusaluse õhuliini ümberpaigutamine on

5(14)

tehniliselt võimalik, ümberpaigutamisega seotud kulud on aga AÕSRS § 15² lg 4 alusel

kohustatud tasuma hageja.

Vaidlusalune elektriõhuliin on ohutu ja vastab Eesti Vabariigis kehtivatele

ohutusnõuetele. Vaidlusalune elektriõhuliini kaugus hagejale kuuluvast elamust või kõrgus

maapinnast ei saa olla mittenõuetekohane, sest puuduvad vaidlusaluse elektriõhuliini

suhtes kehtivad nõuded kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Elektripaigaldise

kaitsevööndi ulatus ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest, vaid kaitsevööndi

eesmärk on kaitsta elektriõhuliini, takistades elektriõhuliini lähedasel maa-alal ilma

elektriõhuliini omaniku loata ehitus- ja muu sarnane tegevus, mis võib osutuda takistavaks

liini funktsioneerimisele. Elektriõhuliini kaitsevööndi eesmärgiks ei ole kaitsta tervist.

Vastavalt elektriohutusseaduse (EOS) § 12 lg 1 on elektripaigaldise kaitsevöönd

elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus

ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kitsendatakse kinnisasja kasutamist ning hageja ei ole

esile toonud ühtegi tervisekaitse normi rikkumist kostja poolt.

Vaidlusalune elektriõhuliin on 2004 uuendatud ning vastab sellisena EOS-s ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Nimetatud asjaolu kinnitab AS Elektritsentrumi

poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus. Nõukogude ajal kehtinud

normistikus "Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad" (EEE) sätestatud nõuded elektriõhuliini

kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele. Seda

esiteks põhjusel, et vaidlusalune elektriliin on praegusesse asukohta rajatud varem, kui sinna

on püstitatud hageja elamu. Elektriõhuliini rajamisel 1966 ei olnud seetõttu vajalik EEE-s

sätestatud nõuetega, mis puudutavad kaugust elamust või kõrgust maapinnast, arvestada.

Teiseks puudub Eesti Vabariigis hetkel madalpinge elektriõhuliinide (sh 0,4-kilovoldiste

elektriõhuliinide) üldkehtiv võrgustandard, mis kehtestaks nõuded selliste liinide lubatud

kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast. On olemas vaid OÜ Jaotusvõrk poolt välja

töötatud 0,4-20 kV võrgustandard EE 10421629-JV ST, mis on aga üksnes OÜ Jaotusvõrk

sisene dokument ning ei oma seega üldkehtivat mõju. Kuivõrd käesoleval hetkel

paigaldatavatele madalpinge õhuliinidele üldkehtivaid nõudeid kaugusele hoonetest või

kõrgusele maapinnast ette nähtud ei ole, siis ei saa ka varem ehitatud liinide osas kohaldada

nende ehitamise ajal kehtinud vastavaid nõudeid.

EOS § 49 lg 1 kohaselt peab enne elektriohutusseaduse jõustumist turule lastud

elektriseade või -paigaldis olema ohutu ja vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise

hetkel kehtinud nõuetele. Nimetatud sätte eesmärgiks on mitte lugeda uute, rangemate nõuete

kehtestamisega mittevastavaks elektriseadmeid ja -paigaldisi, mis nende ehitamise või

kasutusele võtmise hetkel vastasid tollal kehtinud nõuetele. Vaatamata sellele, et EEE

kohaldamisele ei kuulu, vastab kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin EEE-s

õhukaablitele sätestatud nõuetele puutuvalt kaugusesse hoonetest ja kõrgusele maapinnast.

Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavuse kontrollimisel EEE-le ei saa lähtuda hageja poolt

tellitud ekspertiisist, sest AS-i Elektrikontrollikeskus tehtud ekspertiis on tehtud

paljasjuhtmetega liinile 07.05.2004. 17-24.05.2004 asendati vaidlusaluse elektriõhuliini

paljasjuhtmed aga õhukaablitega. Paljasjuhtmega ja õhukaabliga liini konstruktsioon on

erinev, samuti kehtisid EEE-s paljasjuhtmetele ja õhukaablitele erinevad nõuded.

Käesoleval hetkel koosneb hageja kinnistu kohal kulgev õhuliin kolmest õhukaablist,

millest kaks ülemist kuuluvad kostjale. Remondi käigus suurendati kostjale kuuluvate

õhukaablite kõrgust maapinnast, neist alumine paikneb hetkel ca 6,2 meetri kõrgusel

maapinnast. Vastavalt EEE 7. trüki punktile nr 2.4.55 pidi õhukaabel paiknema 5 m kõrgusel

maapinnast. Samuti on muutunud Viimsi vallale kuuluva välisvalgustuse õhuliini paiknemine

võrreldes hageja poolt tellitud ekspertiisi teostamise ajaga. Välisvalgustuse kaabel paikneb

hageja krundile sissesõidu kohal 6 meetri kõrgusel, milline vastab EEE-s sätestatud nõudele.

6(14)

2004 maikuus toimunud õhuliini remondiga seoses muutus ka kostjale kuuluvate

õhukaablite kaugust hageja garaažist. Käesoleval hetkel ei lähe kostjale kuuluvad õhukaablid

üle garaaži katuse, vaid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri

kaugusel, milline kaugus vastab EEE-s sätestatud nõudele. Vastavalt EEE 7. trüki punktile nr

2.4.57 pidi õhukaabli horisontaalkaugus pimeseinalt (lausseinalt) olema vähemalt 0,2 meetrit.

Kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin vastab ka OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4 -

20 kV võrgustandardile EE 10421629-JV ST, seda vaatamata sellele, et vaidlusalune

elektriõhuliin ei pea nimetatud standardile vastama. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavust OÜ

Jaotusvõrk

nimetatud

standardile

kinnitab

AS

Elektritsentrumi

poolt

väljaantud

elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus.

Hageja avaldus hagi muutmiseks tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel rahuldamata.

Tegemist on hagi eseme muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes, mitte keelelise täpsustusega,

nagu väidab hageja. Senini on hageja tuvastusnõude sisuks olnud üksnes vaidlusaluse

elektriõhuliini ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamine. Ehitusõiguslike dokumentide

puudumisele on hageja tuginenud üksnes kui hageja teise nõue - kohustamisnõude - aluseks

olevale asjaolule, kuid ei ole selles osas esitanud tuvastushagi. Vastavalt TsMS § 368 lg-le 1

võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks vaid siis, kui tal

on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja ei ole õiguslikku huvi põhjendanud,

mistõttu tuleks hageja 28.10.2008 esitatud tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2

alusel keelduda.

Lisaks sellele, et hageja ei ole õiguslikku huvi põhjendanud, ei saa hagejal olla õiguslikku

huvi vaidlusaluse elektriõhuliini väidetava õigusvastasuse tuvastamiseks tulenevalt

ehitusõiguslike dokumentide puudumisest. Õiguslik alus vaidlusaluse elektriõhuliini

kulgemisele üle hageja kinnistu tuleneb AÕSRS § 15² lg 1, millest tulenevalt on hagejal

vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes talumiskohustus sõltumata sellest, kas see elektriõhuliin on

rajatud (ehitus)õiguslikul alusel või mitte. Samamoodi ei saa hagejal olla õiguslikku huvi ka

igasuguse ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu. Hagejal saab olla õiguslik huvi

üksnes sellise ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu, milline mittevastavus annaks

hagejale õiguse nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamist tema kinnistult. Hageja

tuvastushagi ohutusnõuetele mittevastavause tuvastamiseks kuulub seega läbivaatamisele

üksnes osaliselt (TsMS § 423 lg 2 p 2).

Lisaks on hageja leidnud, et ohutusnõuetega on vastuolus ka elektriõhuliini paiknemine

garaaži katuse kohal. Kostja on 28.06.2007 vastuse hagiavaldusele väitnud, et õhukaablid

paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel ning ei lähe

seega üle katuse. Pärast 2008 aasta aprillis toimunud masti vahetust jäi liini telg samaks, kuid

õhukaablite projektsioon veidi muutus. Põhjuseks see, et kostja püüdis paigaldada õhukaablid

hageja poolt ebaseaduslikult, ilma liinivaldaja loata, õhuliini kaitsevööndisse istutatud

hõbekuuskede tüvedest eemale. Uus mast on ka kõrgem. Kostja kuuluva alumise õhukaabli

gabariit on masti juures üle 7 meetri ning garaaži (mis hageja poolt esitatud asendiplaani järgi

on majandushoone) katuselt on kostjale kuuluva õhukaablini vähemalt 3 meetrit. Õhukaablite

kulgemine üle garaaži katuse ei ole õigusaktidega vastuolus ega anna alust pidada liini

ohtlikuks.

Esimese astme kohtu otsus

Pärnu Maakohus 27.02.2009 otsusega jättis hagi rahuldamata ja mentluskulud hageja

kanda.

Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja kinnistul asuv elektriõhuliin on ehitatud sinna

seaduslikul alusel, vastavalt ehitusseadusele.

Pooled ei esitanud kohtule üheselt tõlgendavaid tõendeid asjaolu kohta, kumb püstitati

enne, kas hagejale kuuluv elamu või kostjale kuulev elektriliin. Küll aga on hageja esitanud

7(14)

kohtule tõendi selle kohta, et elamu oli elektrivõrguga ühendatud juba 1980. Vaidlusalust

õhuliin on rekonstrueeritud 1982 ja anti kostja bilanssi 1995, kusjuures vastuvõtuaktis on liini

ehitusajaks märgitud 1966. Seetõttu puudub kostjal ka vastav dokumentatsioon.

Riigikohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud seisukohta, et kinnisasja omanik on

kohustatud taluma tehnovõrku, kui see on püstitatud enne 1999. aastat isegi siis, kui tegemist

on ebaseadusliku ehitisega. Otsuses 3-2-1-14-06 on riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et

omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale

enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi

on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama teha

tehnorajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik

võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Kuna

01.01.2003 kehtivas redaktsioonis AÕSRS § 15² lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks

õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut

läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 01.04.1999, taluma sõltumata sellest, kas

tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte.

Hageja kinnistu kanti kinnistusraamatusse 24. 09. 1997. Kinnisasjale rajatud õhuliin on

püstitatud varem ja eelduslikult toimus see selleaegse omaniku nõusolekul. Liini kaudu

toimub kogu tänava varustamine elektrienergiaga, s.t. õhuliin on eesmärgipärases kasutuses

avalikes huvides.

AÕSRS § 15² lg 4 järgi paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kinnisasja omanik

nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale

kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu

või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud.

Eeltoodust tulenevalt jäi hageja nõue, tunnistada elektriliin õigusvastaseks ehitamiseks

vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumise tõttu, rahuldamata.

Hageja on veendunud, et elektriõhuliin ohustab tema ja teiste majaelanike tervist. Kõigi

eelduste kohaselt peaks elektriliin vastama selle püstitamise ajal kehtinud ohutusnõuetele.

Kuna liini põhjalik rekonstrueerimine viidi läbi 1982, siis tuleks lähtuda ka sel ajal kehtinud

korrast. Vaatamata asjaolule, et 2004 liini paljasjuhtmed asendati kaetud kaabliga, mis on

ohutuse seisukohalt oluline muudatus, tuleb lähtuda siiski sel ajal kehtinud, selleliigiliste

õhuliinide ohutust käsitlevatest normdokumentidest.

Mõlemad pooled on viimasel kohtuistungil tunnistanud, et liini on peale hagi esitamist

tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja pigem on liini viidud ehitisest kaugemale. Seetõttu

ei saanud arvesse võtta hageja poolt esitatud eksperthinnangut (tlk. 8), sest peale nimetatud

hinnangu andmist 2004 aastal on olukord oluliselt muutunud. Vaidlust ei olnud selle üle, et

liini all paiknevad hageja poolt istutatud hõbekuused, mis varasemalt on põhjustanud liini

katkemise ja mille tõttu hagejale on tehtud ettekirjutusi (tlk. 13).

Kohus ei võtnud tõenditena arvesse hageja esitatud spetsialistide hinnanguid, kuna

nendes toodud järeldused ja sisuliselt õiguslikud hinnangud põhjustavad kahtluse nende

erapooletuse suhtes. S. Vertsinski on hageja kauaaegne tuttav ja jäi mulje, et ta ei ole

arvamuse andmisel olnud erapooletu. Seda süvendas veelgi asjaolu, et kohtu poolt määratud

ekspert on spetsialistide arvamusele andnud täiesti vastupidise arvamuse.

Kohaldades hageja viidatud EEE, siis selle p. 2.4. 57 kehtestab õhukaablite kauguseks

hoonete ja rajatiste seinast vähemalt 0,2 m, siis seda vaidlusalune õhuliin kahtlemata ka on.

Kostja on kohtule esitanud vaidlusaluse liini nõuetekohasuse tunnistuse koos kasutuselevõtule

eelneva tehnilise kontrolli aruandega (tlk 47-51), mille kohaselt vaidlusalune elektripaigaldis

vastab kehtestatud nõuetele ja selle võib ettenähtud otstarbel kasutamiseks pingestada.

Vastupidiselt hagejale on Viimsi Vallavalitsus veendunud, et paigaldatud õhukaablid

vastavad Eesti Energia ettevõttestandardile EE 10421629-JV ST 5-5:2002, osa 5: 0,4 kV

õhuliinid (tlk 108).

8(14)

Esitatud tõenditega on ümber lükatud ka hageja väide, et vaidlusalune elektriõhuliin on

maapinnast 3,8 m kõrgusel. Tegelikult on liini kõrgus 6,2 m maapinnast (tlk. 52).

Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg 3 kohaselt on standard käesoleva seaduse

tähenduses üldiseks ja korduvaks kasutamiseks standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud

dokument, mis sisaldab tehnilist kirjeldust või juhiseid tegevuse või selle tulemuse kohta ning

mille kasutamine on vabatahtlik. Seega ettevõttesisesed standardid (Eesti Energia, OÜ

Jaotusvõrk) kehtivad ennekõike ettevõttesiseselt ja kuivõrd neid ei ole õigusaktides

kohustuslikuks tehtud, siis on olemasolevate standardite järgimine vabatahtlik. Eestis

üldkohustuslikku standardit ei ole, mis reguleeriks 0,4 kV õhuliini ohutusnõudeid. Seda

kinnitab ka Tehnilise Järelvalve Amet (tlk. 177).

Seetõttu tuleb antud juhul lähtuda eelkõige EOS-st, mille § 12 sätestab elektripaigaldise

kaitsevööndi definitsiooni ja kehtivad kasutuspiirangud. Vabariigi Valitsuse 02.07.2002

määrusega nr. 211 kinnitatud elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus § 2 p 1 järgi alla 1 kV

õhuliini kaitsevööndi ulatus on 2 m mõlemal pool liini telge.

Kohtu poolt määratud ekspertiisi (tlk. 197) kohaselt vaidlusalune õhuliin ei ole ohtlik.

Elektriõhuliini kaitsevöönd ei välista ehitiste paiknemist selles, kuid kaitsevööndis kehtivad

teatud tegevuspiirangud, mis kitsendab teatud määral inimese tegevust kaitsevööndis, sest

need tegevused on vaja eelnevalt kooskõlastada elektripaigaldise omanikuga, antud juhul

kaabelõhuliini valdajaga. Kohtuistungil antud vastustes (T II lk. 56-59) on ekspert kinnitanud,

et paljasjuhtmete asendamisega AMKA kaabliga on liin muudetud sisuliselt ohutuks.

Kaitsevöönd 2 m ei määra, et hoone peaks paiknema 2 m kaugusel liinist.

Eeltoodust tulenevalt on kaitsevöönd ette nähtud eelkõige elektripaigaldise kaitseks.

Ohutusnõuete rikkumisest saab rääkida eelkõige siis, kui kaitsevööndis on EOS § 12 lg 2 ja 3

eirates pandud toime teatud tegusid. Seega ei saa rääkida ka vaidlusaluse elektriõhuliini

ohutusnõuetele mittevastavusest.

Otsuse tegemisel võttis kohus arvesse, et vaidlusalune liin ei kulge mitte ainult hageja

kinnistul, vaid üle kõigi samal tänavapoolel paiknevate kinnistute. Õhuliin ei paikne elamu

kohal, vaid pigem hagejale kuuluva garaaži katuse serva lähedal. Kostja on teinud kõik endast

oleneva, et liini ohutuks muuta ja on saavutanud sellega parima võimaliku tulemuse. Liini

suhtes on ekspert andnud arvamuse, et liin on inimestele täiesti ohutu, kui seda hooletusest ja

lubamatute tegevustega ei rikuta. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

Aare Pernik palub tühistada maakohtu otsuse ja hagi rahuldada, millega tuvastada Viimsi

vallas Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx x asuva elamu vahetus läheduses paikneva, Fortum

Elekter AS-le kuuluva elektriõhuliini õigusvastasus, mis seisneb mittevastavuses

elektriohutuse alastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele ja rajatise ehitamiseks vajalike

ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumises ja kohustada Fortum Elekter AS omal

kulul kõrvaldama elektriõhuliin ja paigutama see õigusaktides sätestatud ohutusnõuete

kohaselt. Välja mõista Fortum Elekter AS-lt Aare Perniku kasuks kõigis kohtuastmetes

kantud menetluskulud.

Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse eksperdiarvamusega kindlaks teha

elektriõhuliinil paiknevate kaablite täpne asukoht elamu suhtes. Taolise faktilise asjaolu

mittetuvastamine kujutab endast menetlusõigusnormide olulist rikkumist. Vaatamata kohtu

poolt ekspertiisi läbiviimisele, on kohus käesoleva vaidluse tõenäoliselt olulisima faktilise

asjaolu jätnud eksperdiarvamusega või paikvaatlusega tuvastamata.

Kohtuekspert ei hinnanud elektriliiniga seonduvaid asjaolusid ja selle ohtlikkust kogumis.

Samas on hageja lugenud oluliseks just kõigi elektriliinil paiknevate kaablite täpse asukoha

kindlakstegemist ja elektriliini kui terviku ohutuse/ohtlikkuse tuvastamist. Seega on

kohtuekspertiis asja lahendamise seisukohalt oluliste faktide osas selgelt puudulik.

9(14)

OÜ Tehnokontrollikeskus antud eksperdiarvamus on vastuoluline. Kohus on nimetatud

arvamusele andnud põhjendamatult määrava tähtsuse kostjale soodsates aspektides ja jätnud

arvesse võtmata elektriliini ohtlikkusele viitavad asjaolud. Kohtuekspert hr Raivo Roasto on

vaidlusalust elektriõhuliini lugenud „tavaolukorras ohutuks”. Hageja poolt esitatud kolmes

spetsialistiarvamuses on asutud vastupidisele seisukohale. Maakohus on Aare Perniku poolt

esitatud spetsialisti arvamused täiesti kõlbmatuks lugenud. Maakohus on jätnud AS

Elektrikontrollikeskus spetsialisti arvamuse tähelepanuta põhjendusega, et peale hagi

esitamist on Fortum Elekter AS tõstnud Elektriõhuliini alumise kaabli elamu katuse suhtes 2,6

m kõrgusele ja seega on olukord peale hinnangu andmist 2004 oluliselt muutunud. Samas

kohtu poolt tellitud OÜ Tehnokontrollikeskus 25.06.2008 eksperdiarvamus on ka lähtunud

just 2004 tehtud töödest. Märkimisväärselt hiljem, 2008 oktoobris (peale kostja poolseid

viimaseid elektriõhuliini remonditöid) koostatud ja hageja poolt 28.10.2008 esitatud

spetsialistiarvamustes asusid hr Aleksei Sjusjukalov ja hr Sergei Vertsinski seisukohale, et

olemasolev dokumentatsioon ei tõenda liinirajatise ohutust ja ka käesolevaks ajaks faktiliselt

kujunenud olukord ei võimalda eeldada liinirajatise ohutust. Maakohus ei arvestanud hageja

esitatud spetsialistide arvamusi ka põhjusel, et kahtles spetsialistide erapooletuses. Samas on

hageja ka kohtuekspert Raivo Roastoga pikaaegne tuttav.

Maakohus on rajanud otsuse valedele faktilistele eeldustele. Kohus on otsuses öelnud, et

mõlemad pooled on viimasel kohtuistungil tunnistanud, et liini on peale hagi esitamist

tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja pigem on liini viidud ehitisest kaugemale. Hageja ei

ole taolist faktilist asjaolu tunnistanud. Seega on esimese astme kohus ekslikult omistanud

hagejale „tunnistuse”, mida ta ei ole andnud. Taoline ekslik faktiline eeldus on üks olulistest

asjaoludest, millele kohtuotsus on rajatud. Maakohus ei ole arvesse võtnud ka

eksperdiarvamusega tuvastatud faktilisi asjaolusid. OÜ Tehnokontrollikeskus 25.06.2008.a

arvamuses on tuvastatud, et tänavavalgustuse kaabelõhuliini kõige madalam läbirippe koht

kinnistul oleva garaaži katuse horisontaalpinnast on 1,87 m ja maapinnast 5,2 m. Kohus on

kaevatavas otsuses leidnud, et tegelikult on liini kõrgus 6,2 m maapinnast. Samuti on

eksperdiarvamuse sisuga vastuolus maakohtu järeldus, et liini on peale hagi esitamist tõstetud

katuse suhtes 2,6 m kõrgusele.

Kohus on teinud tõenditest ebaõige järelduse ja leidnud, et ei ole teada, kumb püstitati

enne, kas elamu või elektriõhuliin, kuna mistahes tõendid nende faktiliste eelduste

kinnitamiseks puuduvad. Vastupidi, tõendatud on pädevate ametkondade ja kostja enda poolt

1982 lugemine elektriõhuliini ehitusaastaks ja samas elamu kasutamine 1971aastast. Ühtlasi

ei ole kohus püüdnudki vastata Aare Perniku argumendile, mille kohaselt võis elektriõhuliini

ligikaudses asukohas olla algselt tegemist individuaalelamute ehitamise ajaks püstitatud

ajutise liiniga.

Kohus on õigusaktide tõlgendamisel ja hageja talumiskohustuse määratlemisel omistanud

ebaproportsionaalselt suure kaalu küsimusele, kas elektriõhuliini ebaseaduslikult püstitatud

rajatiseks lugemine annaks aluse nõuda selle kõrvaldamist hageja kinnistult. Aare Perniku

kõrvaldamisnõue ei põhine vaid ehitus- ja asjaõiguslikul ebaseaduslikkusel, vaid arvesse tuleb

võtta ka elektriliini asukoha mittevastavust kaitsevööndi (nn. kuja) nõuetele, sealhulgas elamu

ja elektriõhuliini vahelist vahekaugust. Teiseks tuleb antud juhul tekkinud huvide konflikti

tingimustes arvesse võtta, kumba ehitist on pädevad ametivõimud lugenud aastakümnete

vältel seaduslikuks ehitiseks ja kumba mitte. Seega tuleb olukorras, kus elektriõhuliin on

mitmeid kordi katkenud ja kostja on teinud hagejale ettekirjutuse „kaitsevööndisse ehitatud

elamu osa likvideerimiseks”, vastandlikke huvisid kaaluda ja vastata küsimusele, kas Aare

Perniku ja tema perekonnaliikmete huvi elada ohutus keskkonnas on kaalukam kui Fortum

Elekter AS huvi elektriõhuliini mitte ümber paigutada ja säästa seeläbi rahalisi vahendeid.

Isegi kui hagejale oleks elektriõhuliini suhtes omistatav teatud talumiskohustus, kuuluks

maakohtu poolt viidatud AÕSRS § 15² asemel kohaldamisele hoopis AÕS § 158¹ lg 2.

10(14)

Käesoleval juhul on Aare Pernikule kui kinnisasja omanikule elektriõhuliinist tulenev

kitsendus ebaproportsionaalselt suur just elektriohutuse alaste nõuete mittejärgimise ja seeläbi

inimeste tervise ohustamise ning kodu puutumatuse kui põhiõiguste rikkumise tõttu.

Kohus on ebaõigesti tõlgendanud EOS eesmärki ja see on viinud ebaõige lahendini.

Maakohus on jätnud arvesse võtmata EOS §-s 1 toodud eesmärgi, millest ilmnevalt on

seaduse eesmärgiks inimesele, varale ja keskkonnale elektrist tulenevate ohtude ja

elektromagneetiliste häirete vältimine ja vähendamine. Seega seadus seab esikohale inimese

ja tema vara.

Fortum Elekter AS on viidanud enda õigusliku positsiooni põhistuses Riigikohtu

26.10.2006 otsuse nr 3-2-1-14-06 punktile 17, milles on käsitletud AÕSRS § 15² lg 1 sisu.

Samas ei toeta nimetatud otsuse sisu kostja seisukohti. Esiteks on Aare Pernik esimeses

kohtuastmes läbivalt rõhutanud seisukohta, et Fortum Elekter AS poolt viidatud kohtuotsus ei

käsitle olukorda, kus elektriõhuliin paikneb ohutusnõuete vastaselt ehk teisisõnu paikneb

elamu elektriõhuliini kaitsevööndis. Teiseks on Riigikohus otsuse nr 3-2-1-14-06 punktis 17

viidanud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsusele asjas

nr 3-4-1-3-04, millega tunnistati AÕSRS § 15² lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas,

milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul

alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Seega tuleb

AÕSRS § 15² lg-t 1 tõlgendada kooskõlas põhiseadusega ja võimaldada huvitatud isikutel

nõuda enda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist ka muul alusel kui eesmärgipärase kasutuse

lõppemine. Riigikohus on AÕSRS § 15² tõlgendamisel ja kohaldamisel lugenud oluliseks

vastandlike huvidega poolte huvide kaalumise, kuid esimese astme kohus ei ole vaidlevate

poolte huve kaalunud.

Käesoleva asja lahendamise seisukohalt on ühtlasi oluline sama Riigikohtu otsuse punktis

37 toodud seisukoht: Talumiskohustust peab olema võimalik vaidlustada ka siis, kui

kinnistuomanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku

huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist

oleks võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Selline regulatsioon

võimaldaks paindlikult lahendada juhtumid, mil kinnistu omanik leiab, et tema õigusi

kahjustatakse ebaproportsionaalselt.

Elektriõhuliini ümberpaigutamine nii, et see ei kulgeks üle hageja garaaži katuse on

tehniliselt lihtsalt teostatav ja kohtueelsed läbirääkimised ning esimeses astmes toimunud

arutelud on näidanud, et vastava tehnilise lahenduse põhimõttelise võimalikkuse suhtes ei ole

pooltel erimeelsusi. 2007 kevadtalvel toimunud läbirääkimistel hindas Fortum Elekter AS

vastava tehnilise lahenduse maksumuseks ligikaudu 40 000 krooni. Seega on tegemist

Riigikohtu otsuse punktis 37 kirjeldatud olukorraga, milles on tehnorajatist võimalik ilma

suuremate lisakulutusteta ümber paigutada.

Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-3-04 punktist 43 ilmneb, et AÕSRS § 15² lg 1 kohaldamine

võib olla vastuolus ka põhiseaduses sätestatud muude põhiõigustega. PS §-s 28 on sätestatud

igaühe õigus tervise kaitsele. EOS ja selle alusel antud õigusakte tuleb tõlgendada just seda

põhiõigust silmas pidades. Samuti on PS §-s 33 sätestatud kodu puutumatus. Taoline

põhiõigus ei ole hagejale sugugi tagatud.

Kohtu poolt täiendavalt viidatud AÕSRS § 15² lg 2 ei kohusta hagejat taluma vaidlusalust

elektriõhuliini, kuna nimetatud sätte rakendamise eelduseks on: 1) tehnorajatise kuulumine

AÕS §-s 158¹ lg-s 1 nimetatud võrguettevõtjale; 2) selle püstitamine omaniku nõusolekul

enne 1999.aasta 1. aprilli; 3) tehnorajatise kasutamine eesmärgipäraselt ja avalikes huvides.

Kui kohus leiab, et AÕSRS § 15² on osaliselt vastuolus põhiseadusega, tuleb see jätta

kohaldamata. AÕSRS § 15² lg 1 ja lg 2 on praeguses redaktsioonis võimalik kohaldada

koosmõjus EOS sätetega ja seeläbi kooskõlas põhiseaduse §-dega 28, 32 ja 33. Maakohtu

otsuses osundatud talumiskohustus isegi siis, kui tegemist on ebaseadusliku ehitisega, ei saa

11(14)

tähendada

elektriohutuse

seisukohalt

ohtliku

(materiaalõiguslikult

seadusevastase)

tehnorajatise talumise kohustust. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et AÕS RS § 15² lg 1 ja lg

2 on ka praeguses redaktsioonis põhiseadusevastased, palub apellant ringkonnakohtul need

kohaldamata jätta.

Hageja nõuded põhinevad kehtival õigusel ja need tuleb rahuldada. AÕSRS § 15² lg 3

kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud talumiskohustuse puudumisel on kinnisasja

omanikul õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt

asjaõigusseaduse §-s 89 sätestatud korras või kokku leppida tehnovõrgu või -rajatise

ümberpaigutamises kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku kulul. Esitatud hagiavalduses

ongi nõutud elektriõhuliini kõrvaldamist Fortum Elekter AS kulul.

Menetluskulude jaotust tuleb igal juhul muuta. Kostja on tunnistanud ja maakohus on

tuvastanud, et Fortum Elekter AS on vaidlusalusel elektriliinil paiknevaid kaableid peale

hagiavalduse esitamist pingutanud-tõstnud ning kandemasti välja vahetanud. Seetõttu osutub

igal juhul täiesti põhjendamatuks kõigi menetluskulude hageja kanda jätmine. Isegi kui

hagiavaldus jääks rahuldamata, ei oleks TsMS § 162 mõtte kohane kõigi menetluskulude

hagejast füüsilise isiku kanda jätmine. Sel juhul tuleks kohaldada TsMS § 162 lg 4, mille

kohaselt võib kohus asjaoludest tulenevalt jätta menetluskulud poolte endi kanda. Oluliseks

asjaoluks on siinkohal kostja poolt hagiavalduse osaline tunnistamine enda tegevuse kaudu,

mis seisneb elektriõhuliini väidetavas ümberpaigutamises ja õhukaablite väidetavas

eemaldamises elamu katusest.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 27.02.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud

otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis

ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.

TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS

§ 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba hagiavalduses toodud seisukohti ja neile on

maakohus hinnangu andnud. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei korda

neid pikemalt.

Apellatsioonkaebuse punktides 2.1 ja 2.5 leiab hageja, et maakohus on rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme, kuna jättis rahuldamata hageja taotluse paikvaatluse või

ekspertarvamusega kindlaks teha vaidlusaluse elektriõuliini täpne paiknemine hageja hoone

suhtes, s.t. kõrgus ja kaugus hoonest. Kolleegium apellandi väidetega ei nõustu. Maakohus

leidis õigesti, et Eestis üldkohustuslikku standardit ei ole, mis reguleeriks 0,4 kV õhuliini

ohutusnõudeid. Seda kinnitab ka Tehnilise Järelvalve Amet (tlk. 177). Elektripaigaldise

kaitsevööndi ulatus, millele hageja on menetluses tuginenud, ei määra elektripaigaldise

nõutavat kaugust hoonetest. Kuivõrd sellised kohustuslikud nõuded puuduvad, siis ei ole

võimalik ka elektriõhuliini ja hoone vahekauguse põhjal teha järeldust elektriõhuliini

ohtlikkuse või mittevastavuse kohta.

12(14)

Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt ei oma asja lahendamise

seisukohalt tähtsust, kas vaidlusaluse elektriõhuliini kõige alumine juhe, s.o. Viimsi

Vallavalitsusele kuuluv tänavavalgustuse juhe asub 1,87 meetri, 2,5 meetri või 2,6 meetri

kõrgusel hageja garaaži katusest või kas see juhe asub 5,2 meetri või 6,2 meetri kõrgusel

maapinnast. See, millisel nimetatud kõrgustest vaidlusaluse elektriõhuliini alumine juhe asub,

ei mõjutaks kuidagi asja lahendamise tulemust. Samamoodi ei mõjutaks asja lahendamise

tulemust see, kui kõrgel garaaži katusest või maapinnast paiknevad vaidlusaluse

elektriõhuliini need kaks ülemist juhet, mis kuuluvad kostjale. Asjas esitatud tõendite põhjal

on üheselt selge, et ükski vaidlusaluse elektriõhuliini juhe ei paikne sellisel kõrgusel, et

inimene sellele tavaolukorras kogemata vastu puutuks.

Apellatsioonkaebuse punktis 2.2 ja 2.3 leidis hageja, et eksperdiarvamus on asja

lahendamise seisukohalt oluliste faktide osas selgelt puudulik, kuivõrd ekspert ei ole hinnanud

elektriõhuliini kui terviku ohutust. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja nõuetest tulenevalt

on maakohus õigesti palunud eksperdil hinnata ning ekspert on õigesti hinnanud

elektriõhuliini kui terviku ohutust tulenevalt hageja nõuetest. Hageja on nõudnud üksnes

Sõstra tänava elektriõhuliini selle osa, mis ületab tema kinnistut, ümberpaigutamist ja seda

põhjusel, et hageja arvates paikneb elektriõhuliin selles osas ohutusnõuete vastaselt tema

hoonele liiga lähedal. Kolleegiumi arvates ei ole eksperdiarvamus vastuoluline. Hageja

kaebusest ka ei selgu, milles see vastuolulisus seisneb. Hageja ei ole maakohtus taotlenud

kordusekspertiisi läbiviimist.

Ebaõiged on ka hageja poolt apellatsioonkaebuse punktis 2.8 ja 2.9 toodud väited, mille

kohaselt ei ole ekspert arvesse võtnud hinnangu andmisel kostja poolt peale hagiavalduse

esitamist tehtud töid vaidlusaluse elektriliini osas ja kohtu kaalutlused ekspert R. Roasto

erapooletuse või usaldatavuse osas ei ole põhjendatud. Ekspertiisiaktist nähtub, et ekspert käis

kohal Xxxxxx xxx x 05.06.2008 ja vaidlus puudub selle, et selleks ajaks olid kõik tööd juba

kostja poolt lõpetatud. Hageja väide on eksitav, kuna ekspertiisiaktist nähtub, et samal ajal oli

kohal ka hageja Aare Pernik ja seega oli talle teada aeg, millal ekspert kohal käis (t.l. 197, I

kd). Kaebuse punktist 2.9 ei selgu, miks ekspert hageja nägemust mööda ei olnud erapooletu

või usaldatav ekspertarvamuse andmisel. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid R. Roastu

eksperdiks määramisele.

Maakohus on põhjendatult jätnud tõenditena arvestamata hageja poolt esitatud

spetsialistide Aleksei Sjusjukalovi ja Sergei Vertsinski arvamused ja seda piisavalt

põhjendanud. Kaebuses toodud väited ei anna alust nimetatud tõenditele teistsugust hinnangut

anda.

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme vaidluse lahendamisel. AÕSRS §

152 lg 1 ls 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või

-rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

1999. aasta 1. aprilli. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja maa esmakinnistamine on

toimunud enne 01.04.1999.a (maa esmakinnistamine toimus 24.09.1997.a) ning et

vaidlusalune elektriõhuliin on rajatud enne maa esmakinnistamist. Nimetatud faktiliste

asjaolude osas puudus poolte vahel ka vaidlus. Hagiavaldusest nähtub, et vaidlusalune

elektriõhuliin oli olemas ja kulges üle Xxxxxx xxx x krundi juba siis, kui tema omandas sellel

krundil asuva hoone, s.o vähemalt 1980. aastal. Kolleegium nõustub kostja väidetega, mille

kohaselt AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas vaidlusalune

elektriõhuliin rajati tegelikult veelgi varem. Maakohus on põhjendatult leidnud, et AÕSRS

§ 152 lg 1 sätte kohaldamise tingimuseks on üksnes tehnorajatise püstitamine enne maa

esmakinnistamist ja enne 01.04.1999.a ning et enne maa esmakinnistamist, kui maa

esmakinnistamine on toimunud enne 01.04.1999, püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse

tekkimise tingimuseks ei ole tehnorajatise püstitamise õigusliku aluse olemasolu. Maakohus

on õigesti viidanud ka Riigikohtu lahendile 3-2-1-14-06, kus märgitakse, et kuna 1. jaanuarist

13(14)

2003. a kehtivas redaktsioonis AÕSRS § 152 lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks

õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut

läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 1. aprilli 1999. a, taluma sõltumata sellest, kas

tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte.

Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole hageja viitamine apellatsioonkaebuses Riigikohtu

lahendile 3-4-1-3-04. Asjakohane on vastustaja seisukoht, mille kohaselt lähtudes Riigikohtu

otsuse punktidest 36-38 ning otsuse resolutsiooni punktist 1 kehtestati AÕSRS § 152 lg 4

(jõustus 26.03.2007), mis annab kinnisasja omanikule õiguse nõuda tehnorajatise

ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja

omanik hüvitab tehnorajatise ümberpaigutamise kulud. Seetõttu ei ole õige väide nagu

võimaldaks AÕSRS § 152 nõuda tehnorajatise kõrvaldamist üksnes juhul, kui tehnorajatist ei

kasutata eesmärgipäraselt. Eelnevast tulenevalt ei oma apellatsioonkaebuse punktis 2.15

tsiteeritud Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-4-1-3-04 käesoleva vaidluse lahendamisel

tähtsust. Seetõttu ei ole põhjendanud ka hageja etteheide maakohtule Riigikohtu seisukohtade

arvestamata jätmise kohta.

Apellatsioonkaebuses on hageja toonud esile asjaolusid, mida pole esitatud hagiavalduses

või selle täpsustustes. Kaebuses tugineb hageja asjaolule, mille kohaselt peab

talumiskohustust olema võimalik vaidlustada ka siis, kui kinnistu omanikule tekkiv kahju on

oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui

talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist oleks võimalik ilma

suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Selline regulatsioon võimaldaks paindlikult

lahendada

juhtumid,

mil

kinnistu

omanik

leiab,

et

tema

õigusi

kahjustatakse

ebaproportsionaalselt. See seisukoht tuleneb Riigikohtu lahendist 3-4-1-3-04 ja kolleegium

nõustub sellega. Kuid antud tsiviilasjas ei ole hageja hagiavalduses sellele tuginenud ega

selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud, mis võimaldanuks maakohtul anda hinnangut.

. Antud asjas esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et vaidlusaluse elektriõhuliini

talumiskohustus takistaks kinnistu sihipärast kasutamist ja et kinnistu omanikule tekkiv kahju

on oluliselt suurem avalikust huvist. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt

AÕSRS § 152 lg 2 kohaldamiseks puudub käesoleval juhul vajadus, kuivõrd hageja

talumiskohustus tuleneb sama paragrahvi esimesest lõikest. AÕSRS § 152 lg 2 sätestab

talumiskohustuse tekkimise tingimused juhuks, kui lõike 1 alusel talumiskohustus puudub, s.t

juhuks, kui tehnorajatis on püstitatud küll enne 01.04.1999, kui mitte enne maa

esmakinnistamist.

Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Maakohus ei pidanud vaidluse

lahendamisel tuginema AÕS §-le 1581 lg 2. Vaidlusaluse elektriõhuliini puhul on tegemist

olemasoleva ning enne 01.04.1999.a püstitatud tehnorajatisega, siis kuulub antud juhul

kohaldamisele AÕSRS § 152. Elektriõhuliin on ohutu ja vastab õigusaktides sätestatud

nõuetele ning hagejal on vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes AÕSRS § 152 lg 1 ls 1 tulenev

talumiskohustus. Seetõttu puudub hagejal ka seaduslik alus nõuda elektriõhuliini

ümberpaigutamist kostja kulul.

Kolleegium leiab, et maakohus on menetluskulud jätnud põhjendatult hageja kanda.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse punktis 2.19 esitatud väide, mille kohaselt nagu oleks

kostja oma tegevusega hagiavaldust osaliselt tunnistanud, mistõttu pidanuks kohus jätma

poolte menetluskulud nende enda kanda. Kolleegium nõustub kostja väidetega, mille kohaselt

on kostja pärast hagiavalduse esitamist vahetanud välja üksnes õhuliini masti, mis paikneb

hageja kinnistu lähedal, kuid kinnistu piiridest väljaspool (hageja kinnistul ei paikne ühtegi

õhuliini masti). Hageja ei ole esitanud nõuet õhuliini masti vahetamiseks või selle ohtlikkuse

tuvastamiseks, siis ei saa seda tegevust käsitleda hagi osalise rahuldamisena.

14(14)

Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava ostuse

tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja

TsMS § 171 lg 1 alusel Aare Perniku kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm