2-09-11126/25 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2009, Tartu kohtumaja

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. detsember 2009 kell 14.00, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-09-11126

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS-i hagi Helle Reinvaldi vastu

56 749.98 krooni ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

56 749.98 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: Swedbank Liising AS (rk 10434248; asukoht

Liivalaia 8, 15039 Tallinn)

hageja esindaja: volikirja alusel Silva Kark (postiaadress

Rakvere

5,

41592

Jõhvi;

e-post:

silva.kark@swedbank.ee)

kostja: Helle Reinvald

Menetlus

kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Swedbank Liising AS-i hagi Helle Reinvaldi vastu.

2. Välja mõista Helle Reinvaldilt põhivõlg 56 749.98 krooni (viiskümmend kuus tuhat

seitsesada nelikümmend üheksa krooni ja üheksakümmend kaheksa senti) solidaarselt

Eerik Kalpusega , kellelt Pärnu Maakohus mõistis võla välja 01.06.2009 maksekäsu

määrusega, Swedbank Liising AS-i kasuks.

3. Välja mõista Helle Reinvaldilt viivis 7% aastas tasumata põhivõlalt, välja arvatud

intressilt 4489.74 krooni, alates 18.06.2009 kuni võla tasumiseni Swedbank Liising AS-i

kasuks, kusjuures viivisenõue kokku ei või ületada põhivõla summat.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta kõik menetluskulud Helle Reinvaldi kanda, sellest riigilõiv 1702.54 krooni

solidaarselt Eerik Kalpusega , kellelt Pärnu Maakohus mõistis riigilõivu välja

01.06.2009 maksekäsu määrusega.

5. Menetlusosaline

võib

nõuda

Tartu

Maakohtult

menetluskulude

rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates

lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega.

6. Välja mõista Helle Reinvaldilt menetluskulu 185.- krooni riigi kasuks. Raha tasuda

otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul Rahandusministeeriumi kontole nr

10220034800017 (SEB), nr 221023778606 (Swedbank) või nr 333416110002 (Danske

Bank AS Eesti Filiaal), viitenumber 2800049874; selgitusse märkida kohtuasja number

2/7

ning isiku nimi, kelle eest raha tasuti. Otsuse võib saata sundtäitmisele, kui kohustatud

isik ei ole raha tasunud otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

7. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

8. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohtuotsuse kättetoimetamine

9. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele ja saata Kohtute Raamatupidamiskeskusele.

MENETLUSE KÄIK

1. 17.03.2009

esitas

Swedbank

Liising

AS

maksekäsu

kiirmenetluse

avalduse

Eerik Kalpuse ja Helle Reinvaldi vastu 56 751.17 krooni väljamõistmiseks (tlk 6-8).

01.06.2009 määrusega tegi kohtunikuabi E. Kalpuse suhtes maksekäsu, kohustades

E. Kalpust tasuma hagejale põhinõude 56 751.11 krooni ja menetluskulu 1702.54 krooni

(tlk 19). H. Reinvaldi suhtes lõpetas kohtunikuabi 01.06.2009 määrusega maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses (tlk 4-5).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. 13.03.2007 sõlmisid hageja ja E. Kalpus liisingulepingu nr 0155598L, mille esemeks oli

Mazda 6, 2.0, XXX XXX, ehitusaasta 2003. Hageja andis vara kuni 15.03.2012 E.

Kalpuse valdusesse ja kasutusse, E. Kalpus kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus

sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule. 13.03.2007 sõlmisid hageja ja

E. Kalpus liisingulepingu nr 0155598L teenuste lisa, mille alusel andis hageja

E. Kalpusele kasutamiseks Statoili kütuse krediitkaardi. 12.03.2007 sõlmisid hageja ja

E. Kalpus vara vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimise kohustusega kindlustusleppe nr

0155598L. Liisingulepingust tulenevate E. Kalpuse kohustuste täitmise tagamiseks

sõlmis hageja 13.03.2007 kostjaga käenduslepingu nr 0155598L, käendatavaks summaks

184 343.39 krooni. Pärast käenduslepingu allkirjastamist tekkinud kostja arusaamine, et

ta ei ole suuteline kohustusi täitma, ei ole aluseks kohustuste täitmisest vabastamiseks.

3. E. Kalpus rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata

perioodi 16.05.2008-15.09.2008 eest osamaksed 7677.60 krooni ja intressi 4489.74

krooni. 22.08.2008 saatis hageja põhivõlgnikule ja kostjale teatise liisingulepingu

ülesütlemise kohta, milles palus tasuda võla 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest või

võtta kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust. Põhivõlgnik ega kostja

võlga ei kustutanud ja hagejaga ühendust ei võtnud. Seetõttu luges hageja liisingulepingu

erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 23.09.2008.

3/7

4. Liisingulepingu üldtingimuste p-i 7.5 kohaselt kohustus põhivõlgnik andma seoses

liisingulepingu ülesütlemisega vara valduse hagejale üle. 30.09.2008 tagastati OÜ

Reeborn kaasabil avariiline vara treileriga üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. Aktist

tulenes, et auto vasakpoolne nina on avariiline, vasakpoolsel tagauksel on kriimdefekt ja

tagastangel kriimdefektid. Hageja andis vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile.

Vara müüki suunamise aktis määrati vara realiseerimise maksumuseks 95 000 krooni (sh

käibemaks), mis on sõiduki väärtus VÕS § 367 lg 3 kontekstis (Riigikohtu lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08). Hind 95 000 krooni oli põhjendatud, sest autol olid välised

defektid. Sõiduki väärtus tagastamise hetkel ei erinenud oluliselt sõiduki tegelikust

müügihinnast. Vara realiseeriti üheksa päeva jooksul (30.10.2008) hinnaga 90 000 krooni

(hind käibemaksuta 76 271.19 krooni), mis on parim ja kiireim tulemus ning turuväärtuse

ja müügihinna vahe oli alla 10% (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08). Kui

müük toimub vabaturu tingimustes, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme

müümisel. Osutatud teenuste eest esitas Reeborn OÜ hagejale arve nr A 08924 summas

2500 krooni (käibemaksuta; vara tagastamise eest makstav tasu) ning Saksa Auto AS

arved nr 282603007 ja 282603008 summas 5209.19 krooni (käibemaksuta; vara

müügieelse tehnilise ülevaatuse, teostatud remonttööde ja realiseerimise eest makstav

tasu). Hageja on arved tasunud.

5. Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 133 021.17 krooni, mis koosneb järgmistest

summadest: vara jääkmaksumus 101 931.56 krooni (käibemaksuta); debitoorne võlg

23 380.42 krooni (osamaksed 7677.60 krooni, intress 4489.74 krooni ning perioodi

16.04.2008-15.10.2008 eest kütusekaardi kuumaksed 75 krooni, kütusekaardi eest

kasutatud teenused 680.75 krooni, ostetud kütus 4697.25 krooni, käibemaks teenuste ja

kütuse eest 1014.08 krooni, kindlustusmaksed 4746 krooni); vara tagastamise ja

realiseerimisega seotud kulud 7709.19 krooni (käibemaksuta). Vara realiseerimisest

saadud 76 271.19 krooni ei kata hageja liisingulepingust tulenevat nõuet põhivõlgniku

vastu. Seetõttu tuleb kostjal hüvitada vahe 56 749.98 (133 021.17 - 76 271.19). Hageja

viitab liisingulepingu üldtingimuste p-idele 3.7, 7.4, 7.4.1, VÕS §-le 367.

6. 13.11.2008 ja 30.12.2008 kirjades palus hageja vastavalt põhivõlgnikul ja kostjal tasuda

võla 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest või võtta kokkulepete sõlmimiseks hagejaga

ühendust. Põhivõlgnik ega kostja võlga ei kustutanud ja hagejaga ühendust ei võtnud.

7. Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik taotles hagejalt lepingu lõpetamist seoses

makseraskuste tekkimisega ja soovis liisingueseme tagastada. Kui põhivõlgnik soovib

lepingu ennetähtaegselt lõpetada, peab ta leidma ise sõidukile ostja. Kui ta ostjat ei leia,

tuleb arvestada sellega, et müügikahju jääb tema kanda. Kostja üritas müüa sõidukit

hinnaga 140 000 krooni, mis ei vastanud tegelikule turuväärtusele, mistõttu tal ei

õnnestunud ostjat leida ja vältida müügikahju tekkimist.

8. 15.09.2009 istungil nõustus hageja esindaja sellega, et tegemist on tarbijalepingutega.

Hageja ei alustanud auto müüki enne liisingulepingu ülesütlemist.

9. Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja 56 749.98 krooni ning viivise protsendina

põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. 18.06.2009 hagiavalduses

palus hageja mõista viivise välja liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (0,026%

päevas), 29.09.2009 avalduses aga VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (tlk 15-17, 59-61,

70-73, 74-77, 101-103).

KOSTJA VASTUS

10. Kostja hagi ei tunnista. Hageja tegi kostjaga käenduslepingut sõlmides vea. Kostja

sissetulek oli väike ning tal oli kaks ülalpeetavat. Oli ilmselge, et kui põhivõlgnik oma

kohustust ei täida, siis ei ole ka kostja käendajana võimeline arveid tasuma. Kostja ja

põhivõlgnik mõtlesid esialgu, et on võimelised autot üleval pidama. Alates 2007. a maist

võtsid nad korduvalt hagejaga ühendust, et hageja pikendaks maksegraafikut, muudaks

4/7

muul viisil lepingut või võtaks auto tagasi, sest nad olid hinnanud oma võimeid üle.

Leping jäi muutmata, sest tasu selle eest oli 1000 krooni. Hageja ei võtnud ka autot

tagasi. Kostja ja põhivõlgnik proovisid autot ise müüa, kuid see ei õnnestunud. Nad tegid

auto eest viimase makse 2008. a mais ning soovisid auto tagastada. Hageja reageeris alles

2008. a septembris. Kui hageja oleks palvetele koheselt reageerinud, ei oleks võlga

tekkinud. Kostjal ei ole võimalik kõiki tõendeid esitada, sest toimunust on möödas pikk

aeg. Auto ülevaatuse aktis toodud vigastused olid olemas juba auto ostmisel (tlk 50-51).

11. 15.09.2009 kohtuistungil kinnitas kostja, et on nõus vara jääkväärtuse suurusega ning

sellega, et esitatud arved on tasumata. Kostja ja põhivõlgnik soovisid auto hagejale

tagastada juba enne kui hageja selle ise ära võttis. Vist 2008. a mais öeldi neile, et auto

tuleks viia Liivalaia 8 Tallinnasse või AS-i Saksa Auto. Autoga ei saanud Tallinnasse

sõita, sest kindlustus ja ülevaatus olid lõppenud. Kostja tunnistab hagi kasutatud teenuste

ja kütuse osas. E. Kalpus tankis veel 2008. a augustis ja septembris. Kulutused 7709.19

krooni on küsitavad. Kostja teatas hagejale, et raha auto äraviimiseks ei ole, ning hageja

korraldas auto äraviimise. Kostja ei oska midagi öelda treileri hinna, realiseerimistasu

suuruse ega selle kohta, kas AS Saksa Auto on teinud auto juures midagi üleliigset.

Kriimdefektid olid autol juba ostmisel (tlk 70-72). 09.11.2009 istungil vaidlustas kostja

selle, et hageja maksis kindlustusmakseid. Liisingulepingu kehtivuse ajal, natuke enne

auto tagastamist, sõitis E. Kalpuse sõber autoga vastu puud. Auto jäi selliseks nagu ta

pärast avariid oli. Kostja ja põhivõlgnik teadsid, et kindlustus on maksmata ega esitanud

seetõttu kindlustusandjale avaldust. Kostja ei ole nõus sellega, et tema käendab teenuse

osutamise lepingutest tulenevaid nõudeid (tlk 102-103).

KOHTU SEISUKOHT

12. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 13.03.2007 sõlmisid hageja ja E. Kalpus

liisingulepingu nr 0155598L, mille alusel sai E. Kalpus oma valdusse ja kasutusse

sõiduauto Mazda 6 2.0 (ehitusaasta 2003) ning kohustus tasuma hagejale selle eest

lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule (tlk 22-29). VÕS

§ 361 järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt

määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

13. 13.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0155598L, mille järgi kohustus

kostja tagama solidaarselt liisinguvõtja E. Kalpusega 13.03.2007 liisingulepingust nr

0155598L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste

kohase ja täieliku täitmise. Käendatavaks summaks on 184 343.39 krooni (tlk 18). VÕS

§ 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS

§ 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja

vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS

§ 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta

vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi

maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu

ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega

seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest

õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus,

et kostja vastutab hageja ees E. Kalpuse liisingulepingust ja selle lisadest tulenevate

kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga 184 343.39 krooni ulatuses. Asjaolu,

et kostja arvates ei olnud ta juba lepingu sõlmimise ajal maksevõimeline (tlk 50), ei anna

alust teda kohustuste täitmisest vabastada.

14. Kostja väidab, et põhivõlgnik soovis auto tagastada juba 2008. a mais (tlk 51).

Telefonikõnede eristused (tlk 55-58) ning tunnistaja ütlused kinnitavad, et tõepoolest on

5/7

põhivõlgnik ja/või käendaja pöördunud hageja poole korduvalt juba enne hageja poolt

lepingu ülesütlemist. Tunnistaja Maren Aabi ütluste kohaselt töötas tema hageja juures ja

oli vaidlusaluse liisingulepingu haldur. Kostja ja põhivõlgnik võtsid temaga seoses

makseraskustega ühendust, kuid ta ei mäleta, kas kliendid soovisid lepingu lõpetada ja

auto tagastada (tlk 101). Kostja seletusest ilmneb aga, et liisingulepingu lõpetamine

2008. a mais ei õnnestunud ning põhivõlgnik liisingueset ei tagastanud, vaid jätkas auto ja

teenuste kasutamist kuni 2008. a septembrini. E. Kalpus tankis veel 2008. a septembris

ning natuke enne auto tagastamist toimus avarii (tlk 71-72, 102). Poolte vahel ei ole

vaidlust selle üle, et kostja ega põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingust tulenevaid

kohustusi alates 2008. a maist nõuetekohaselt ja hageja ütles seetõttu liisinguleping

23.09.2008 üles (tlk 34, 51).

15. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 järgi peab liisinguvõtja pärast liisinguandjapoolset

lepingu

ülesütlemist

ja

liisingueseme

võõrandamist

hüvitama

liisinguandjale

liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud

summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud

kulude hüvitamata osade vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine,

liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste

p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki

liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja

kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Kohus leiab, juhindudes

Riigikohtu 08.10.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 17 toodust, et

liisingulepingu üldtingimuste p-id 3.7 ja 7.4.1 on kostjat ebamõistlikult kahjustavad VÕS

§ 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nendega võetakse kostjalt

võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust.

Kohaldada tuleb VÕS §-i 367.

16. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei

ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja

hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui

ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

17. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli tasuda

jäänud osamaksete summa 101 931.56 krooni ilma käibemaksuta ning osamaksete võlg

7677.60 krooni ja intressivõlg 4489.74 krooni (tlk 51, 70, 74-75). Seda kinnitavad ka

arved ja maksegraafik (tlk 25, 30-33).

18. 13.03.2007 sõlmisid hageja ja E. Kalpus liisingulepingu nr 0155598L teenuste lisa, mille

alusel andis hageja E. Kalpusele kasutamiseks Statoili kütuse krediitkaardi (tlk 78).

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu teenuste lisast tulenev võlg on

kokku 6467.08 krooni (tlk 30-33, 71, 75). Kohus ei nõustu kostjaga, et tema ei vastuta

nimetatud kohustuste täitmise eest (tlk 102). Kohustused tulenevad liisingulepingu lisast,

kostja on käenduslepingu p-ga 1 võtnud kohustuse vastutada ka liisingulepingu lisadest

tulenevate kohustuste täitmise eest (tlk 18).

19. 12.03.2007 sõlmisid hageja ja E. Kalpus kindlustusleppe nr 0155598L seoses

liisinguesemeks oleva sõiduki vabatahtliku kindlustuslepinguga (tlk 81). Poolte vahel ei

ole vaidlust, et põhivõlgnik ega käendaja ei tasunud liisingueseme eest nõuetekohaselt

kindlustusmakseid (tlk 102). Swedbank Varakindlustus AS-i kinnituse kohaselt on

tasunud hageja 15.05.2008-15.10.2008 E. Kalpuse kasutuses olnud sõiduauto eest

standardkasko makseid 4746 krooni. Seega on kostja kahtlused, et hageja ei ole

kindlustusmakseid tasunud, alusetud (tlk 102). Liisingulepingu üldtingimuste p-i 6.3.2

kohaselt kohustub liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel

ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud. Kui vastavad kulud on kandnud

6/7

liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vastavad summad

liisinguandja poolt nimetatud tähtajaks ja korras.

20. Maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus Reeborn OÜ-le vara tagastamise

teenuse eest arve nr A 08924 alusel 2500 krooni (käibemaksuta) (tlk 36). Poolte vahel ei

ole vaidlust selle üle, et liisingueseme valdust ei antud pärast lepingu ülesütlemist

hagejale nõuetekohaselt üle. Kostja seletuse kohaselt teatas ta hagejale, et raha auto

äraviimiseks ei ole, ning hageja korraldas ise kostja parklast auto äraviimise (tlk 72).

Kohus leiab, et hageja kasutas vara tagasisaamiseks põhjendatult OÜ Reeborn abi.

Maksekorraldustega on tõendatud, et hageja tasus Saksa Auto AS-ile arve nr 282603007

alusel müügieelse tehnilise ülevaatuse, remonttööde ja pesu eest 632.92 krooni

(käibemaksuta) (tlk 37) ning sõiduki realiseerimise eest arve nr 282603008 alusel

4576.27 krooni (käibemaksuta) (tlk 38). Üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et

sõiduki vasakpoolne nina on avariiline, vasakpoolsel tagauksel ja tagastangel on

kriimdefektid (tlk 35). Kostja seletusest ilmneb, et natuke enne hagejale vara tagastamist

sõideti autoga vastu puud (tlk 102). Seetõttu leiab kohus, et kostja vaidleb remonttööde

eest esitatud arvele vastu põhjendamatult (tlk 72). Põhjendatud on ka hageja poolt auto

realiseerimise eest makstud tasu, tegemist on lisakuluga, mille hageja oli sunnitud

kandma liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Müügivahendustasu 6% liisingueseme

müügihinnast on mõistlikult põhjendatud ning selline protsendina müügivahendustasu

maksmine motiveerib pakkujat võõrandama liisinguandja vara parimal võimalikul viisil.

Kostja on leidnud, et hageja kulutused on küsitavad, kuid ei ole avaldanud, milline oleks

mõistlik kulutuste suurus, ega esitanud ühtegi tõendit (tlk 72). Kohus on seisukohal, et

hageja lisakulud on mõistlikud.

Riigikohus on leidnud 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 ja 08.11.2006 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, et auto tagastusteenuse tasu, auto müügiteenuse tasu ning

auto remondi ja keemilise pesu tasu võivad olla põhimõtteliselt hüvitatavad lisakuludena

VÕS § 367 lg 4 järgi.

21. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt kokku

133 021.17 krooni – vara jääkmaksumus 101 931.56 krooni (käibemaksuta); debitoorne

võlg 23 380.42 krooni; vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 7709.19 krooni

(käibemaksuta). VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

22. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, mis on kohalik

keskmine müügihind (turuhind).

23. Hageja leiab, et liisingueseme väärtus tagastamise hetkel oli selle müüki suunamise hind.

Kuna sõiduki väärtus tagastamise hetkel ei erinenud aga oluliselt sõiduki tegelikust

müügihinnast, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada viimast

(tlk 60). Samuti leiab hageja, et konkreetse eseme väärtus ehk turuhind selgubki selle

müümisel (tlk 76). Hageja viitab 08.10.2008 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, kus

Riigikohus märkis, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav

lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme

turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada

ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus;

lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.

Liisinguese tagastati hagejale 30.09.2008 (tlk 35). 24.10.2008 müüki suunamise aktis on

märgitud sõiduki alghinnaks 95 000 krooni (tlk 63). 30.10.2009 müüs hageja sõiduki

hinnaga 90 000 krooni (käibemaksuta 76 271.19 krooni) (tlk 39, 64). Seega on müüki

7/7

suunamise ja müügihinna vahe väiksem kui 10%. Hageja müüs sõiduki suhteliselt

lühikese aja jooksul pärast sõiduki tagasisaamist. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud

seda, et hageja lähtub tegelikust müügihinnast, mitte müüki suunamise aktis märgitud

hinnast. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et auto väärtus selle

hagejale tagastamise ajal oli hageja poolt väidetust suurem. Kostja taotlusel Eesti

Konjunktuuriinstituudilt nõutud andmete kohaselt oli vaidlusaluse sõidukiga sarnase

sõiduki keskmine turuväärtus 2008. a II kvartalis 119 600.- krooni koos käibemaksuga

(tlk 92–95). See ei tõenda aga vaidlusaluse auto väärtust selle liisinguandajale

tagastamise hetkel. Liisingueseme tagastamine toimus 2008. a III kvartalis ning üldist

majanduslangust arvestades olid hinnad selleks ajaks langenud. Lisaks oli vaidlusalune

sõiduk avariiline, mida konjunktuurinstituudile päringut tehes ei arvestatud. Seega

kinnitab tõend pigem hageja seisukohta sõiduki väärtuse kohta. Kuna liisinguleping

lõpetati alles 2008. a septembris, ei ole asjakohane kostja väide, et kui auto oleks müüdud

varem, oleks selle väärtus olnud kõrgem (tlk 72). Liisingulepingu üldtingimuste p-i 7.4

kohaselt kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele alles liisingulepingu

ülesütlemisel (tlk 28). Samas nähtub kostja esitatud müügikuulutustest, et ka

põhivõlgnikul endal ei õnnestunud müüa sõidukit varem kõrgema hinnaga (tlk 52-54, 84-

90). Kohus nõustub hagejaga, et käesolevas asjas tuleb arvestada liisingueseme tegelikku

müügihinda.

24. Kostja poolt hagejale hüvitatavast summast 133 021.17 krooni tuleb seega maha arvata

liisingueseme väärtus 76 271.19 krooni. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja

56 749.98 krooni solidaarselt põhivõlgniku E. Kalpusega, kellelt Pärnu Maakohus mõistis

võla välja 01.06.2009 maksekäsu määrusega (tlk 19).

25. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Liisingulepingu p-i 5.1 kohaselt on viivisemäär

7% aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 6 ei ole viivist lubatud nõuda intressi

tasumisega viivitamise korral. Kohus leiab, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja

viivis 7% aastas tasumata põhivõlalt, va intressilt 4489.74 krooni (nagu on ka Tartu

Ringkonnakohus leidunud oma 12.10.2009 otsuses tsiviilasjas nr 2-08-4533), alates

nõude 18.06.2009 hagi vormis kohtule esitamisest kuni võla tasumiseni. Viivisenõue

kokku ei või ületada põhivõla summat.

26. Lähtudes TsMS §-st 162 lg-test 1-3 ja § 173 lg-test 1, 4 ning arvestades hagi rahuldamist,

tuleb jätta kõik menetluskulud kostja kanda, sellest riigilõiv 1702.54 krooni solidaarselt

E. Kalpusega, kellelt Pärnu Maakohus mõistis riigilõivu välja 01.06.2009 maksekäsu

määrusega (tlk 19).

27. TsMS § 143 p 2, § 146 lg 1 p 3 ja § 179 lg 1 alusel tuleb mõista kostjalt riigi kasuks välja

dokumentaalse tõendi saamise kulu 185 krooni, mille riik maksis kostja taotlusel AS-ile

Eesti Konjunktuuriinstituut auto hinna kohta tehtud päringu eest (tlk 96).

Kohtunik