2-06-24266/21 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2009, Tallinn

Tsiviilasja number

2-06-24266

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

OÜ Deltatron hagi Viktor Revini ja Kaitse Pro AS-i

vastu

rendilepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks ja valduse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamiseks

53 474.46 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.02.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

OÜ Deltatron apellatsioonkaebus

Viktor Revini ja Kaitse Pro AS-i vastuapellatsioonkaebus

Hageja OÜ Deltatron (registrikood xxxxxxxxx, asukoht

xxxxxx xxx xxxxxxx), esindaja Aleksei Smelov

Kostja Viktor Revin (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxx xxx x-xx xxxxxxx)

Kostja Kaitse Pro AS (registrikood xxxxxxxx, asukoht

xxxxx xxx x-xx xxxxxxx), kostjate esindaja adv Enno

Heringson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 18.02.2009 otsus tühistada.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.

3. Mõista Viktor Revinilt ja Kaitse Pro AS-lt solidaarselt välja OÜ Deltatron

kasuks 1192.90 (üks tuhat ükssada üheksakümmend kaks krooni 90 senti) krooni

tekitatud kahju hüvitamiseks.

4. Mõista Viktor Revinilt ja Kaitse Pro AS-lt solidaarselt välja viivis kohtuotsuse

tegemise päeva seisuga suuruses 378.15 (kolmsada seitsekümmend kaheksa

krooni 15 senti) krooni ja edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

põhinõude täieliku täitmiseni.

5. Menetluskulud esimeses astmes jätta 98,7% ulatuses OÜ Deltatron ja 1,3%

ulatuses solidaarselt Viktor Revini ja Kaitse Pro AS-i kanda.

6. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, vastuapellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

7. Apellatsioonimenetlusega seotud kulud jätta OÜ Deltatron kanda.

8. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei

peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 11.09.2006 esitas OÜ Deltatron (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse

Viktor Revini (edaspidi kostja I, vastuapellant I), Kaitse Pro AS-i (edaspidi kostja II,

vastuapellant II) ja AS-i Mirson BG (kostja III, kustutatud äriregistrist 04.01.2008)

vastu. Hageja palus tuvastada hageja ja AS-i Mirson BG vahelise allrendilepingu

ülesütlemise tühisuse, välja mõista kostjatelt I ja II solidaarselt valduse rikkumisega

tekitatud kahju 119 621.46 krooni, millest 43 278 krooni on valduse omavolilise

rikkumisega tekitatud otsene kahju, 76 343.46 krooni saamata jäänud tulu ja 5507.57

krooni

viivis

seisuga

01.01.2007

ning

alates

02.01.2007

viivis

vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 113. Samuti esitas hageja nõude valduse taastamiseks.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja III ja hageja 14.09.2005

allüürilepingu Pinna t 19 Tallinnas asuvate ruumide kasutamiseks tähtajaga kuni

01.10.2006. Allüürile antud ruumides tegutses hageja kiosk Miniturg. 14.09.2005

maksis hageja kostjale III arve nr 297 alusel ettemaksuna 30 444 krooni kioski

kasutamise eest kuni 01.10.2006. AS Desinegraator oli andnud mitteeluruumid üürile

kostjale III, kelle seadusjärgse esindaja kostja I 13.06.2006 avalduse alusel rendileping

lõpetati. Alates 14.06.2006 sõlmis omanik rendilepingu kostjaga II, kelle seadusjärgseks

esindajaks on samuti kostja I. 19.06.2006 kutsus kostja III juhatuse liige kostja I kokku

Pinna t 19 asuvate ruumide allrentnike koosoleku, teatamaks, et üürilepingud tuleb

ümber vormistada seoses üürniku vahetumisega. Kostja III kustutati registrist

20.01.2008.

3. Kostja I tegutses elektri väljalülitamisel, hagejate töötajatele juurdepääsu takistamisel

ning hageja kasutusõiguse mittetunnustamisel omavoliliselt. Seadus ei andnud kostjatele

õigust hageja valdust ära võtta või rikkuda. Hagejaga sõlmitud allüürilepingu

lõpetamiseks suunatud tegude toimepanemine sai võimalikuks, kuna kostja I oli

samaaegselt nii kostja III kui kostja II seadusjärgseks esindajaks. Kostja III seadusjärgse

esindajana oli kostjal I volitus taotleda AS-lt Desintegraator üürilepingu ennetähtaegset

lõpetamist. Kostja II seadusjärgse esindajana oli tal õiguslik võimalus sõlmida kostja

nimel AS-ga Desintegraator uus üürileping samade ruumide suhtes. Kostja II, kui

väidetav uus üürnik, ei olnud ruumide valdaja uue üürilepingu sõlmimisel AS-ga

Desintegraator, kuna ruumid olid hageja valduses. Nimetatud põhjusel ei saanud kostja

II esitada valduse kaitsest tulenevaid nõudeid. Kostja II ei ole ka ruumide omanik, kellel

oleks vindikatsiooninõue ruumide tegeliku valdaja vastu, samuti puudub tal ka

kondiktsiooninõue hageja vastu.

4. Hageja on teinud järelepärimisi vaidlusaluste mitteeluruumide kasutusõigusega seonduva

selgitamiseks. 18.07.2006 vastustest nähtub, et kostja I, tegutsedes üürniku kostja III

nimel, lõpetas omal algatusel üürilepingu AS-ga Desintegraator ja sõlmis viimasega kohe

uue üürilepingu kostja II nimel, kelle juhatuse liikmeks ja osanikuks on kostja I. Hageja

nõudis kostjatelt AS Desintegraator ja kostja III vahelise üürilepingu ülesütlemise teadet

ning kostjaga II sõlmitud üürilepingu koopia ettenäitamist, kuid kostjad ei esitanud

nimetatud dokumente, viidates sellele, et üürilepingu lõpetamine toob kaasa

allüürilepingute lõppemise. Kostja I nõudis allüürnikelt uute allüürilepingute sõlmimist ja

üüritasu maksmist. Kuivõrd hageja keeldus üüritasu maksmisest, nõudis kostja ruumide

vabastamist ja lõpuks võttis omavoliliselt hageja valduse ära. AS Desintegraator ei pidanud

vajalikuks sekkuda üürniku ja allüürnike vahelisse vaidlusesse. 05.07.2006 pöördus

hageja politseisse kriminaalmenetluse alustamiseks.

5. Kostjad ei esitanud hagejale avaldust sõlmitud allüürilepingu ülesütlemise kohta ning

ettepanekule lõpetada valduse ja allüürilepingu rikkumine kostja I ei reageerinud. Asja

omanik AS Desintegraator ei nõudnud hagejalt ruumide vabastamist ning kostjatel ei olnud

õigust nõuda hagejalt allüürile antud ruumide vabastamist. Kostjad II ja III ei saanud

hagejalt nõuda ruumide vabastamist allüürilepingu kehtivuse ajal ega pärast esialgse

üürilepingu lõpetamist.

6. Kostjaga III sõlmitud üürilepingu ülesütlemine ning samade ruumide kostja II kasutusse

andmine on õiguslik kasutus ning nendes sisaldub käsutustehing. Kostjaga III sõlmitud

üürilepingu lõpetamine ning samade ruumide andmine kostja II kasutusse riivas

allüürniku õigust kasutada ruume. Käsutused on tühised, kuna kostjad ja AS

Desintegraator tegid koostööd kostja I poolt esindatavale kostjale III kahju tekitamiseks.

7. Kostja I oli teadlik, et kioskis hoitakse kaupa, muu hulgas ka külmikus. Elektri

väljalülitamisel möönis kostja kioski külmikus hoitava kauba riknemist. Seega tegutses

kostja kaudse tahtlusega kauba riknemise suhtes. Ühtlasi oli kostja teadlik, et kui hageja

vabastab kioski, ei saa ta tulu sama kioski majandustegevusest. Kostja tegevus oligi

suunatud hageja majandustegevuse lõpetamisele. Seega tegutses kostja otsese tahtlusega

hageja tegevuse seiskamiseks ja hagejalt tulu saamise võimaluse äravõtmiseks.

8. Kostja I tegevus oli vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega, kuivõrd selle

eesmärgiks oli allüürnikule kahju tekitamine, st tasu saamine ühe ja sama teenuse eest

kahekordselt. Kostja I oli kostja III juhatuse liige ja aktsionär, kellele kuulus 1/4 kostja

III

aktsiakapitalist.

Juhatuse

liikmena

lasus

kostjal

I

lojaalsuskohustus

ja

konkurentsikeeld kostja III suhtes. Samuti oli kostja I kohustatud kostja III ees

korraldama esindatava lepinguliste kohustuste nõuetekohast täitmist otstarbekamal

viisil. Hageja tasus kostjale III ettemaksuna üüritasu asja kasutamise eest kuni

01.10.2006, millest kostja I oli teadlik ning oli seega kohustatud toimima heas usus ning

korraldama poolte ladusat koostööd ning allüürilepingu täitmist. Kostja I eiras tahtlikult

hageja õigusi, lõpetas omal soovil üürilepingu AS-ga Desintegraator ja võttis osa kostja

III ärist üle, tegutsedes kostja II nimel ja huvides. AS-ga Desintegraator sõlmitud

üürilepingu lõpetamine üürniku kostja III algatusel oli otseses vastuolus nii kostja III

enda kui hageja huvidega. Puudusid igasugused mõistlikud põhjused üürilepingu

lõpetamiseks või allüürnikelt topelttasu nõudmiseks.

9. Kostja I tekitas hagejale kioski tegevuse lõpetamisega kahju summas 119 621.46

krooni. Otsene kahju 43 278 krooni seisneb elektri väljalülitamisega põhjustatud kauba

riknemises, töötajate koondamisega kaasnenud kulutustes, tööseisakust tulenenud kuludes

ning otsestes kuludes, millised on tekkinud konflikti lahendamisel kohapeal. 03.07.2006

läbiviidud revisjoniga tuvastati, et kioskis muutus kõlbmatuks elektri väljalülitamise tõttu

jäätis maksumusega 1192.90 krooni ning 12.07.2006 - 14.07.2006 läbiviidud revisjoniakti

kohaselt muutus kõlbmatuks elektri väljalülitamise tõttu jäätis väärtuses 3262 krooni.

10. Kostjate tegude tõttu muutus kioski tegevuse jätkamine võimatuks. Hageja ei saanud enam

tagada tööd kioskis töötanud kahele töötajatele. Kioski tegevuse lõpetamine määramata ajaks

tõi kaasa vajaduse töötajad koondada ning maksta töötajatele seaduses sätestatud hüvitised ja

hüvitistega kaasnevad maksud. Kokku on töötajatele töölepingute lõpetamisel koondamise

tõttu välja makstud 28 118 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks 9279 krooni ulatuses ning

töötuskindlustusmakse 84 krooni. Seega kandis hageja seoses töötajate koondamisega kahju

37 481 krooni.

11. Seoses elektri välja lülitamisega tekkisid hagejal lisaks muud kulud: valvesüsteemi aku

vahetus 413 krooni, kioski kindlustuskulud 104 krooni, kahe töötaja tööseisak 01.07.2006 -

106.80 krooni, sotsiaalmaks tööseisaku ajal 36 krooni, 12.07.-14.07.2006 revidendi töö

kioskis 3 tundi 107.20 krooni, juristi töö konflikti lahendamisel 3 tundi 142 krooni, juristi

tasule

arvestatav

sotsiaalmaks

krooni,

töötajate

ja

juhtkonna

vahelised

mobiiltelefonikõned 100 krooni ja transpordikulud 250 krooni.

12. Valduse rikkumise tagajärjel ei saanud hageja jätkata kaubandustegevust ja sellest tulu

saamist allüürilepingu tähtaja möödumiseni ehk kuni 01.10.2006. Saamata jäänud tulu

suuruse kindlakstegemisel saab võtta aluseks eelmise aasta sama perioodi müüginäitajad.

2005. aasta juulis, augustis ja septembris teenis hageja kasumit kokku 60 350 krooni.

2006. aasta juuni ja juuli müüginäitajad annavad tunnistust sellest, et kioski Miniturg

kaubandustegevus oli 2006 suvel edukam kui 2005. aasta samal perioodil. Seega võis

hageja saada 2006 juulis, augustis ja septembris vähemalt sama suurt kasumit kui 2005.

aasta samal perioodil. Kostjad on kohustatud saamata jäänud tulu hüvitama.

13. Samuti jäi hagejal saamata kioski tegevuse lõpetamise tõttu reklaamiraha summas

15 993.46 krooni. Hageja, AS Poderi Kinnisvara, OÜ Vimonte ja OÜ Vestros sõlmisid

koostöölepingu

reklaami

valdkonnas.

AS

Poderi

Kinnisvara

saab

kaupade

maaletoojatelt reklaamiraha kaupade müümise eest kioskites, muu hulgas ka Pinna t 19

asuvas kioskis. Reklaamiraha arvestatakse ja makstakse AS-le Poderi Kinnisvara iga

kioski eest eraldi. Kioski tegevuse jätkamisel võinuks AS Poderi Kinnisvara nõuda

reklaamiraha tasumist ka kioski eest kuni vaidlusaluste ruumide allüürilepingu tähtaja

möödumiseni ehk kuni 01.10.2006. Kioski tegevuse lõpetamisega kaotas AS Poderi

Kinnisvara õiguse nõuda lepingupartneritelt reklaamiraha nimetatud kioski eest

ajavahemikus 01.07.2006 kuni 30.09.2006, kuivõrd nimetatud ajavahemikus oli kiosk

suletud ja reklaamitasu saamine oleks alusetu. Reklaamiraha saamata jäämine on vara-

line kahju, mis kuulub kostjate poolt hüvitamisele. AS Poder Kinnisvara loovutas

nimetatud nõude hagejale.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kooskõlas

TsMS § 461 lg-ga 4 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 56 lg-ga 3 nõuab hageja

viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses alates rahalise kohustuse sissenõutavaks

muutmisest ehk alates 15.07.2006. Seisuga 01.01.2007 on viivise suurus 5507.57

krooni.

Kostjate vastuväited

15. Kostjad hagi ei tunnistanud.

16. Vastuväidete kohaselt kasutas hageja Pinna t 19 kioskit hageja ja kostja III vahel sõlmitud

allüürilepingu alusel. Kostja III üüris nimetatud pinda kinnisasja omanikult AS-lt

Desintegraator üürilepingu alusel. Kostjal III oli kaks juhatuse liiget: V. M. ja kostja I.

Äriühingu juhtimisega tegeles üksnes V. M.. Samas laekus kostjale I üürileandjalt info,

et kostja III on jäänud olulisi summasid võlgu, samuti polnud äriühingu

raamatupidamises kajastatud allüürnikelt saadud makseid, kuigi kostjale I teadaolevalt

oli V. M. vastavad summad allüürnikelt saanud ja nende saamist isegi kirjalikult

kinnitanud. Samuti puudus kostjal I juurdepääs sõlmitud lepingutele ja nagu hiljem

selgus,

siis

polnudki

mitmete

allüürnikega

üldse

vormistatud

korrektseid

allüürilepinguid. 03.04.2006 soovis V. M. üürilepingu ümbervormistamist enda kui

füüsilisest isikust ettevõtja nimele. 26.04.2006 tegi Harju Maakohtu registriosakond

hoiatusmääruse kostja III registrist kustutamiseks, kuna majandusaasta aruanne oli

esitamata, nimetatud info jõudis kostjani I sama aasta maikuus. Hoiatusi oli äriühing

saanud ka varasemalt, lisaks oli 2006. aastal tekkinud äriühingul oluline

maksuvõlgnevus. Kostja I leidis, et peab asuma V. M.i poolt tekitatud probleeme

lahendama. Kostja I asus täitma oma seadusest tulenevaid kohustusi ning pärast

kohtumisi nii üürileandjaga kui kokkuleppel teise juhatuse liikmega esitas AS-le

Desintegraator 13.06.2006 üürilepingu ülesütlemise avalduse.

17. 14.06.2006 sõlmis AS Desintegraator uue põhiüürilepingu kostjaga II. Hoone uus

põhiüürnik kutsus 19.06.2006 kokku allüürnike koosoleku, millest võttis osa ka hageja

esindaja. Koosolekul teavitas kostja I allüürnikke vana põhiüürilepingu lõppemisest ning

tegi ettepaneku sõlmida uued allüürilepingud samadel tingimustel nagu olemasolevad

allüürilepingud. Ainsa allüürnikuna keeldus uue allüürilepingu allakirjutamisest hageja.

Algselt väideti kostjatele, et vaidlusaluse kioskipinna allüürnik on OÜ Monohansa, kelle

teine juhatuse liige A. F. oli ka hageja juhatuse liige, ning kohtumistele ilmus märgitud

äriühingut esindama juhatuse liige E. P. (praegune nimi L.). Asjaolu, et tegelikuks

allüürnikuks oli hageja, sai kostjatele teatavaks hiljem.

18. Kostja II kui põhiüürnik tasub AS-le Eesti Energia üüritavates ruumides allüürnike poolt

tarbitud elektrienergia eest. Allüürnikud tasuvad kommunaalteenuste eest kostjale

allüürilepingute alusel. Kuna kostja II ja hageja vahel ei sõlmitud allüürilepingut kioski

ruumide kasutamiseks, puudus ka alus kommunaalteenuste vahendamiseks hagejale

ning kostja lõpetas hageja poolt hõivatud ruumide varustamise elektrienergiaga alates

11.07.2006, hoiatades hagejat sellest eelnevalt ette 28.06.2006 ning 10.07.2006.

19. Tõendamata ja alusetu on hageja väide, et kostja I ja AS Desintegraator tegid koostööd

üürniku õiguste üleandmisel kostjale II, tekitades sellega väidetavalt kahju kostjale III.

Kostja I hoidis hoopis ära suurema kahju tekkimise kostjale III ja tagas selle, et

allüürnikel ei saaks tekkida mingeid kahjusid, kuivõrd sõlmis koheselt kostja II nimel

uue rendilepingu samal eesmärgil kui senine. Antud juhul ei ole seega kostjale III

mingit kahju tekkinud, mida tõendab asjaolu, et vastav äriühing ei ole kostja I vastu

nõudeid esitanud. Samuti ei ole tekkinud kahju ka teistele allüürnikele, peale hageja. Ei

saa küll väita seda, et allüürileping oleks hageja ja kostja III vahel automaatselt

lõppenud, kuid igal juhul kaotas hageja vastavast hetkest õiguse oma üüripinda

kasutada.

20. Kostjal II oli täielik õigus nõuda hagejalt valduse üleandmist, millest tulenevalt on

alusetud hageja viited nagu oleks kostja hageja valdust mingil viisil rikkunud. Järelikult

on ka asjakohatud ja ainetud hageja viited omavolile. Seega ei saa hageja tugineda

asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 40, millest lähtuvalt ei saa hageja ka oma nõuet

põhjendada AÕS §-ga 45, kuna kostja ei saanud endale omavolilist valdust. Kostja ei

olnud VÕS § 288 lg-st 6 nähtuvalt omavoliline valdaja, mida kinnitab ka AS-i

Desintegraator pöördumine nii hageja kui teiste allüürnike poole, millest tulenevalt on

selge, et AS Desintegraator tunnustas kostja VÕS § 288 lg-st 6 tulenevat õigust. Seega

on väär hageja seisukoht, mille kohaselt puudus kostjal kui väidetaval uuel üürnikul

igasugused nõudeõigused hageja kui üüritud asja tegeliku valdaja vastu. Hagejaga

sõlmitud üürileping oleks nagunii lõppenud 01.10.2006. Kostjate tegevuses ei olnud

mitte ühtegi vägivalla, omavoli vms õigusvastast elementi, samuti andis hageja oma

kioski valduse ise tagasi 12.10.2006.

21. Asjakohatu on hageja viide VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille kohaselt on kahju tekitamine

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse

või valduse rikkumisega. Kostjad ei ole hageja valdust õigusvastaselt rikkunud.

Mistahes väidetava kahju oleks hageja saanud ise ära hoida, sõlmides selleks uue

allüürilepingu, milleks kostja korduvalt oma tahet avaldas. Kostjatele on arusaamatu,

miks hageja ei soovinud uut allüürilepingut sõlmida. Viited sellele, nagu oleks kostja

nõudnud üüri ka varasemalt kostjale III tasutud ettemaksuga hõlmatud aja eest, on

tõendamata.

22. Kahjusummad ei ole põhjendatud ja on suures osas tõendamata. Kostjad hoiatasid

hagejat ette elektrienergiaga varustamise lõpetamisest, seega oleks hageja saanud

vältida jäätise sulamist ja väidetava kahju tekkimist. Kostjatele jääb arusaamatuks, kui

hageja kandis väidetavalt juba 03.07.2006 kahju summas 1192.90 krooni, siis miks

paigutas hageja kostjate hoiatusest hoolimata kioskisse uuesti jäätist veel 3262 krooni

ulatuses. Seega isegi juhul, kui hagejate kahjunõue oleks õiguslikult põhjendatud,

kuuluks see sulanud jäätise osas täies ulatuses rahuldamata jätmisele VÕS § 139 lg 1

alusel. Pigem võiks äriseaduse (ÄS) §-s 187 sätestatut arvestades hageja nii selle kui

ülejäänud vastavad kahjunõuded pöörata oma juhatuse liikme A. F. vastu, kes jäätisega

seotud kahju osas oli kahju tekkimise ohust informeeritud, kuid ei eemaldanud kioskist

jäätist. Veelgi enam, juba korra väidetavalt kahju kandnuna paigutas hageja kioskisse

veel ligi kolm korda suuremas väärtuses jäätist. Aktid ei tõenda, et tõepoolest vastav

kogus jäätist kioskis eksisteeris. Ka lisatud fotodelt ei ole nii suure hulga jäätise

olemasolu tuvastatav. Esitatud tõendid jäätise sulamise kohta ei ole usaldusväärsed.

23. Hagejaga sõlmitud üürileping oleks lõppenud 01.10.2006. Jääb selgusetuks, millist

rakendust oleks hageja siis oma töötajatele planeerinud. Hageja ei ole esitanud mitte

mingeid tõendeid selle kohta, et alates 01.10.2006 olnuks temal oma töötajatele uus töö

pakkuda. Seega oleks märgitud hetkel pidanud hageja oma töötajad nagunii koondama.

Samas juhul, kui alates 01.10.2006 oleks uus töövõimalus eksisteerinud, saanuks hageja

rakendada töölepinguseaduse (TLS) § 68 lg-s 1 sätestatud võimalust saata töötajad

osaliselt tasustatavale puhkusele kuni kolmeks kuuks.

24. Tõendatud on üksnes valvesüsteemi aku vahetuse fakt ja kindlustuskulu katmine. Samas

oleks hagejal mõistliku käitumise puhul, so uue allüürilepingu sõlmimisel, ära jäänud

aku vahetamise vajadus, samuti oleks hageja saanud kioskit eesmärgipäraselt kasutada,

millest tulenevalt kohaldub VÕS § 139. Sama kohaldub ka kahe töötaja kahetunnisele

tööseisakule, samuti jääb arusaamatuks vastava kahju tekkimine üldse, kui töötajad

oleksid tööl olnud, oleks neile tulnud ikkagi palka maksta, millest tulenevalt saaks

kahetunnisest tööseisakust tulenev kahju väljenduda üksnes saamata jäänud tulus.

Ülejäänud viidatud kulud on üksnes väidetavad ja dokumentaalselt tõendamata. On

selgusetu, kas hageja ei oleks pidanud juristile ja revidendile muidu viidatud summasid

tasuma. Arvestades, et summadele on lisatud ka sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse,

siis võib eeldada, et nimetatud isikud tegid tööd oma põhipalga raames ja eraldi kulusid

sellega hagejale ei kaasnenud. Mobiilside pidamine 100 krooni eest on tõendamata,

samuti ei ole selge, millest tuleneb 250 kroonine transpordikulu.

25. Kasumiaruande kohaselt oli 2005.aasta kasumiks vaid 601 krooni, kusjuures 2004.aasta

kasum oli 1529 krooni. Ei ole usutav, et majandusüksuses Miniturg vaidlusalusel pinnal

suutis hageja 2005. aastal ainuüksi juulis toota kasumit summas 21 760 krooni, so ühe

kuuga enam kui 36 korda rohkem kui kogu äriühingu aastakasum. Sellisel juhul peaksid

hageja teised majandusüksused tootma pidevat kahjumit või peaks majandusüksus

Miniturg olema muudel kuudel olulises kahjumis. Kuivõrd majandusüksus Miniturg

asus tavapärases elamurajoonis, siis ei ole usutav, et vastavaid majandustulemusi

mõjutaks nii oluliselt valitsev aastaaeg. 2006. majandusaasta aruande kohaselt oli hageja

248 715 krooni suuruses kahjumis. Märgitust tulenevalt ei ole usutav ega põhjendatud,

et ainuüksi juuli keskpaigast kuni septembri lõpuni 2006 oleks äriühingu kasum olnud

väidetud 60 350 krooni. Kui võrrelda hageja 2005. ja 2006. aasta majandustegevust, siis

nähtub, et 2006 müügitulu on ca 4 korda väiksem kui 2005 oma. Vaidlusalused

sündmused leidsid aset aasta keskel, millest tulenevalt võiks 2005 ja 2006 olla

võrreldavad, kui hageja müügitulu oleks olnud ca 2 korda väiksem. Hageja poolt

saamata jäänud tulu näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga. Hageja ei ole antud

juhul toonud välja mingeid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt ei kuulu deliktilise

vastutuse korral talle hüvitamisele saamata jäänud tulu, mida võib antud juhul käsitleda

kui puhtmajanduslikku kahju. Kahjunõue väidetavalt saamata jäänud tulu osas on

alusetu ja see ei kuuluks hüvitamisele isegi, kui oleks tõendatud selle suurus. Saamata

jäänud reklaamiraha summas 15 993.46 krooni on vaieldamatult puhtmajanduslik kahju

ning seda ei saanud kostjad mitte mingil juhul ette näha.

26. Hageja ja kostja I vahel ei eksisteeri mingit eraldi õigussuhet. Kostja I on käitunud nii

kostja II kui kostja III juhatuse liikmena märgitud äriühingute huvide kohaselt. Kostja I

ei saa vastustada selle eest, et märgitud äriühingute huvid ei kattunud hageja omadega.

Kostja ei ole teinud mitte ühtegi õigusvastast tegu ega rikkunud temale seadusega

pandud kohustusi.

Esimese astme kohtu otsus

27. 18.02.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja

ja kostja III vahel 14.09.2005 sõlmitud allüürilepingu ülesütlemine oli tühine. Kohus

jättis rahuldamata hageja nõude kostja I vastu rendilepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostjalt II mõistis

kohus hageja kasuks välja tekitatud kahju suuruses 5010.70 krooni. Määrusega samast

kuupäevast lõpetas kohus menetluse kostja III vastu seoses juriidilise isiku

õigusjärgluseta lõppemisega ning võttis vastu hageja loobumise nõuetest valduse

taastamiseks ja edasistest valduse rikkumistest hoidumiseks.

28. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 üürilepingu

mõiste, mille kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele

isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle

eest tasu (üüri). Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja III sõlmisid 14.09.2005

allüürilepingu Pinna t 19 Tallinnas asuva kioski kasutamiseks tähtajaga kuni

01.10.2006. Allüürile antud ruumides tegutses hageja kiosk Miniturg. Hageja tasus

14.09.2005 kogu üüri ette, st kuni 01.10.2006. Tõendeid, millest nähtuks, et hagejal oli

kommunaalkulude võlgnevus arvestatud perioodi eest, esitatud ei ole.

29. Vaidlust ei ole, et Kostja I, olles kostja III juhatuse liige, lõpetas 13.06.2006

ennetähtaegselt üürilepingu AS-ga Desintegraator ruumide Pinna t 19 Tallinnas

rentimiseks. Vaidlust ei ole, et sama isik, olles kostja II juhatuse liige, sõlmis

14.06.2006 üürilepingu samade ruumide rentimiseks.

30. VÕS § 323 lg 1 järgi üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekul uuele

üürileandjale üüritud asja võõrandamise või koormamise tõttu (käesoleva seaduse

§ 291) võib uus üürileandja üürilepingu kolme kuu jooksul käesoleva seaduse §-s 312

sätestatud ülesütlemistähtaega järgides üles öelda, kui lepingut ei või varem lõpetada.

Elu- või äriruumi üürilepingu võib omandaja sel põhjusel üles öelda üksnes juhul, kui ta

vajab üüritud ruumi tungivalt ise. Vastavalt VÕS § 323 lg-le 2, kui uus üürileandja ütleb

tähtajalise üürilepingu üles käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud juhul enne lepingu

tähtaja möödumist, vastutab eelmine omanik lepingu lõppemisega üürnikule tekitatud

kahju eest. VÕS § 325 lg 1 alusel võivad üürileandja ja üürnik elu- või äriruumi

üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist

võimaldavas

vormis.

VÕS

§

lg

p-de

1-4

kohaselt

üürileandja

ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: üüritud asi;

lepingu lõppemise päev; ülesütlemise alus; eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul

ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg.

31. Tõendamist leidis asjaolu, et 19.06.2006 korraldas kostja I koosoleku, teavitamaks vana

põhiüürilepingu lõppemisest ning tegemaks ettepaneku sõlmida uued allüürilepingud.

Selgusetuks jääb, millist juriidilist isikut koosolekul kostja I esindas. Hageja

koosolekule kutsumine ja esindaja koosolekul osalemine ei ole samastatav VÕS-s

sätestatud üürilepingu ülesütlemisavalduse esitamisega. Seega, kas hageja esindaja

tunnistaja L. B. osales koosolekul või ei, ei oma tähtsust VÕS-i §-s 325 sätestatud

nõuete järgimise osas. Kostja põhjendus, et ta ei tunne seadust ning kostja III juhatuse

liikmete vahel olid lahkhelid, mistõttu puudus tal teave äriühingu faktilisest tegevusest,

ei ole vabandatav. Samuti ei saa kostja III sisesuhetes olevad lahkhelid ja

informatsioonipeetus mõjutada suhteid kolmandate isikutega. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 31 lg 5 kohaselt loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise

isiku tegevuseks. Hageja seisukohalt oli tegemist allüürilepingu sõlmimisel üürileandja

seadusliku esindajaga. Seega probleemid kostja III sisesuhetes ei ole hagejale siduvad.

32. Tõendeid, millest nähtuks, et hagejale oleks saadetud või hageja oleks saanud VÕS §-s

325 sätestatud nõuetele vastava üürilepingu ennetähtaegse ülesütlemisavalduse

kirjalikult, esitatud ei ole. Tunnistaja L. T., kes rendib samuti Pinna t 19 ruume, kinnitas

oma ütlustega, et ka temale ei esitatud kirjalikku üürilepingu ülesütlemisavaldust.

Üürilepingu ennetähtaegse ülesütlemise avalduse mittesaatmine välistab ülesütlemise

seaduslikkuse. Tuginedes eeltoodule, oli kostja III ja hageja vahel 14.09.2005 sõlmitud

allüürilepingu suuline ülesütlemine tühine.

33. Kostja II ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta ütles äriruumi üürilepingu üles põhjusel,

et ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. Seega puudus vajadus üürilepingu ülesütlemiseks

VÕS § 323 lg-des 1 ja 2 sätestatud mõtte kohaselt. Kostjate väide, et hagejal puudus

huvi uue lepingu sõlmimiseks, mida kinnitavad oma ütlustega tunnistajad S. S. ja N. Z.,

kes väidetavalt kuulsid sarnast jutuajamist erinevatel aegadel kostja I ja hageja esindaja

vahel, ei vabanda VÕS §-s 325 sätestatud nõuete eiramist.

34. Vastavalt VÕS § 6 lg-le 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea

usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 278 p-de 2 ja 3 kohaselt, kui üüritud asjal tekib

lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea omal kulul

kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda

üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist vastavalt VÕS §-s 279 sätestatule ja

nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist.

35. Tunnistaja L. B. ütlustega leidis tõendamist, et 01.07.2006 ja 11.07.2006 lülitati kostja

poolt välja elekter hagejale renditud ruumides. Samuti tehti takistusi hageja töötajate

sisenemiseks, kuna ukselukud olid ära vahetatud. Tunnistaja J. R. ütlustega leidis

kinnitust, et kostja II lubas 01.07.2006 elektri välja lülitada, kui hageja uuele lepingule

alla ei kirjuta. Kirja koopiat, mida tunnistaja väidetavalt 30.06.2006 hageja renditud

ruumides müüjale üle andis, esitatud ei ole. Eelmärgitud kiri tulnuks kätte toimetada

hageja seaduslikule esindajale, mitte kolmandatele isikutele.

36. Kostjad ei olnud õigustatud välja lülitama hageja kasutatavates ruumides elektrit ja

tegema takistusi hageja töötajatel ruumidesse sisenemiseks. Hagejal ei olnud

võlgnevusi, mistõttu oli kostja käitumine ennatlik põhjendusega, et tal tuleb elektri eest

tasuda. Tõendeid selle kohta, et hageja oleks keeldunud kommunaalkulude eest

tasumast, esitatud ei ole. Hagejal oli kehtiv rendileping ja rent kuni 01.10.2006 tasutud,

seega ruumide kasutamiseks oli õiguslik alus olemas. Kostja käitumine ei olnud ka

kooskõlas VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

37. TsÜS § 37 lg 1 kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse

rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees

solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku

üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Kuna kostja I tegutses

juriidilise isiku juhtorgani liikmena, mitte füüsilise isikuna, tuleb käesolevas vaidluses

tema tegevust käsitleda kui juhatuse liikme tegevust, mis välistab tema vastutuse

füüsilise isikuna.

38. Tunnistajate L. B., L. K. ja E. L. ütlustes, et vaidlusaluses ruumis oli jäätise hoidmiseks

külmik olemas, puudub alus kahelda. Esitatud fotode koopiad vaidlusalusest ruumist, va

külmikust, ei muuda eeltoodud arvamust. Kauba mahakandmise aktidega on tõendatud

külmikus oleva jäätise sulamine, mis rahalises väärtuses on kokku 4454.90 krooni ja

mida saab lugeda hageja kahjuks. Kostja pidi ette nägema elektri väljalülitamise

tagajärgi, sh kahju tekkimise võimalust. Kostjale oli teada, et hageja kasutas renditud

pinda müügipinnana, kus asus toidukaup, sh ka jäätis. Seega on kostja käitumine kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos),

mistõttu on hageja õigustatud saama kostjalt kahju hüvitamist sulanud jäätiste eest

4454.90 krooni ulatuses.

39. Tõendatud on, et kostja tegevuse tagajärjel, st et kostja ei lasknud hagejat renditud

ruumidesse ja lülitas elektri välja, oli vajalik valvesüsteemi aku vahetus maksumusega

413 krooni, samuti tekkis kahe töötaja tööseisak 01.07.2006, mis tuli hagejal tasustada

summas 106.80 krooni (+ sotsiaalmaks tööseisaku ajal 36 krooni), mille hüvitamine hagejale

on põhjendatud.

40. Kindlustuskulude 104 krooni, 12.07.-14.07.2006 revidendi töö kioskis 3 tundi 107.20 krooni,

juristi töö konflikti lahendamisel 3 tundi 142 krooni, juristi tasule arvestatav sotsiaalmaks 48

krooni, töötajate ja juhtkonna vahelised mobiiltelefonikõned 100 krooni ja transpordikulud

250 krooni ei ole kahjuna tõendatud. Tunnistaja L. K. ütlustest ilmnes, et ta osutab pikema

aja vältel igakuuliselt raamatupidaja-revidendi teenuseid hagejale. Tunnistaja L. B. ütluste

kohaselt osutab ta pikema aja vältel igakuuliselt tegevdirektori, personali direktori ja juristi

teenuseid hagejale. Seega said tunnistajad jätkata tavapäraselt tööd ning ei põhjustanud

hagejale täiendavaid kulutusi.

41. Põhjendatud ei ole hageja nõue summas 37 481 krooni, mis on töötajatele välja makstud

hüvitis. Kuna vastavalt töölepingu p-le 1.7 oli töötajate töökohaks kioskid Tallinnas, mis

kuuluvad tööandjale, siis puudub põhjuslik seos kostja käitumise ja hageja poolt töölepingute

lõpetamise osas. Seega puudub kahju hüvitamiseks põhjuslik seos.

42. VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt

asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui

kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib

seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seega kahjustatud isik peab tõendama

neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus ja kahju tekitaja peab nõude

ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks seda tõenäolist tulu siiski saadud.

Tuginedes seaduse sätte mõttele peab hageja tõendama, millest nähtub tulu saamise

tõenäosus ja kostja peab ümber lükkama, et tulu ei saadud teatud põhjustel. Kostja on

esitanud hageja majandusaasta aruanded, mille kohaselt oli 2004. aasta kasum 1529

krooni ja 2005. aasta kasum 601 krooni. Õiged on kostja väited, et tõendamata on

kasumi saamine 2006. aasta 3 kuu jooksul, mõistlikuks ei saa pidada kasumi suurust,

mis on suurem kui 2 eelmise aasta kogusumma. Seega on hageja nõue saamata jäänud

tulu summas 76 343.46 krooni saamiseks tõendamata. Tunnistaja S. S. ütlused ei oma

tõendamise seisukohalt kaalu, kuna tunnistaja on tutvunud kostjate vahendusel eelnevalt

tsiviilasja toimiku materjalidega.

43. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna kahju suurus oli ebaselge, siis

puudus kohase täitmise võimalus, mis omakorda välistab viivise saamise.

Apellatsioonkaebus

44. OÜ Deltatron palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi

rahuldamata ja uue otsusega mõista vastustajatelt solidaarselt välja tekitatud kahju

hüvitisena 58 485.16 krooni või alternatiivselt mõista nimetatud kahju välja kostjalt II.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda.

45. Kaebuse põhjenduste kohaselt tugines maakohus töötajatele väljamakstud hüvitise

summas 37 481 krooni vastustajalt välja mõistmata jätmisel ainult töölepingule. Samal

ajal ei ole keegi väitnud, et hagejal oli tol ajal mitu kioskit, vastupidi, hagejal oli tol ajal

ainult üks kiosk ja nimelt kostjate tegevuse tõttu oli hageja sunnitud oma töötajad

koondama. Seda kinnitas ka tunnistaja L. B.. Seega on kahjul, mis on seotud töötajate

koondamisega, hüvitamiseks alus ja põhjuslik seos kostjate tegevusega.

46. Maakohtu seisukoht reklaamiraha osas on täiesti ebaselge ega ole põhjendatud.

Hagiavalduses põhjendas hageja ja kinnitas vastavate tõenditega, miks ta leiab, et

kostjad tekitasid hagejale kahju ka summas 15 993.46 krooni.

47. Maakohtu järeldused kostja I vastutuse osas ei ole piisavalt põhjendatud. Apellant on

seisukohal, et kostja I kannab solidaarset vastutust tekitatud kahju eest.

Vastustaja seisukoht ja vastuapellatsioon

48. Kostjad I ja II paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldada

vastuapellatsioonkaebuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

49. Poolte vahel puudus lepinguline suhe ning kostjal II puudus kohustus hagejat elektriga

varustada, seega ei ole kostja II rikkunud mitte ühtegi oma lepingulist kohustust.

Hagejal puudus tulenevalt VÕS § 288 lg-st 6 õigus kõnealust üüripinda koos hüvedega,

sh elektrit, kasutada. Kostja II hoiatas hagejat ette elektrienergiaga varustamise

lõpetamise osas – järelikult oleks hageja saanud hoolika käitumise korral väidetavat

kahju vältida. Veelgi enam, kui hageja kandis väidetavalt juba 03.07.2006 kahju

summas 1192.90 krooni, siis miks paigutas ta kostja hoiatusest hoolimata kioskisse

uuesti jäätist veel 3262 krooni ulatuses. Seega isegi juhul, kui apellandi kahjunõue oleks

õiguslikult põhjendatud, kuuluks see sulanud jäätise osas täies ulatuses rahuldamata

jätmisele VÕS § 139 lg 1 alusel. Käesoleval juhul on maakohus jätnud nimetatud sätte

kohaldamata. Lisaks ülalviidatud VÕS-i sätetele ja pooltevahelise suhte valesti

kvalifitseerimise tõttu lepinguliseks, on kohtu poolt rikutud ka ülaltoodud normi. VÕS §

139 lg-st 2 tulenevalt oleks pidanud apellant ise olema aktiivne.

50. ÄS § 187 sätestatut arvestades võiks hageja vastavad kahjunõuded pöörata oma juhatuse

liikme A. F. vastu, kes jäätisega seotud kahju osas oli kahju tekkimise ohust

informeeritud. Toimikus olevate tõenditega ei ole tõendatud sulanud jäätis 4454.90

krooni väärtuses. Esitatud aktid ei tõenda, et tõepoolest vastav kogus jäätist kioskis

eksisteeris. Ka lisatud fotodelt ei ole nii suure hulga jäätise olemasolu tuvastatav.

Fotosid jäätisest ega isegi mitte külmikust, kus neid oleks saanud hoida, esitatud ei ole.

Korrektne oleks olnud kaasata inventuuri juurde ka kostja II esindajad või sõltumatud

tunnistajad. Seega on esitatud tõendid ebausaldusväärsed, sh arvestades ka asjaolusid

seoses tunnistajate ütlustega. Nimelt ei ole tunnistajate ütlused usaldusväärsed

olukorras, kus vaidlusalusest ruumist on tehtud hulgaliselt fotosid, kus aga mitte ühegi

pealt ei nähtu külmikut. E. L. ei osanud kõnealust külmikut üldse kirjeldada, samuti ei

kirjeldanud külmikut L. K.. Vaid tunnistaja L. B. kirjeldas külmikut kui tavalist Ingman

külmhoone poolt paigaldatud külmikut. Arvestades, et tegemist oli üsna väikese

ruumiga ning isegi seda pildistades ei jäänud külmik peale, siis ei saanud see olla suur

(isegi juhul, kui külmik tõesti eksisteeris). Aktist nähtub, et kokku sulas väidetavalt 549

ühikut jäätist. Ei ole tõenäoline, et selline kogus üldse mahuks väiksesse külmikusse.

Eeltoodust tulenevalt ei ole usutav, et külmik üldse eksisteeris. Juhul, kui külmik siiski

eksisteeris, ei tõenda see fakt veel asjaolu, et külmikus sulas jäätis just sellises koguses

nagu väidab apellant. Sulanud jäätist ei käsitle oma tunnistustes mitte ükski tunnistaja

peale L. K., kes viis läbi inventuuri. Samas ei nähtu, et L. K. oleks alla kirjutanud kauba

mahakandmise aktidele. Ei ole loogiline, et isik, kes teeb inventuuri, mille käigus

selgub, et osa kaubast tuleb maha kanda, ei allkirjasta vastavaid dokumente, kusjuures

L. K. ise kinnitab, et oleks pidanud seda tegema. Toimikus on aga kaks ilma L. K.

allkirjata dokumenti. Selline asjaolu viitab vastavate dokumentide ebausaldusväärsusele

ning need ei kinnita asjaolu, et sulanud oleks just väidetud kogus jäätist. L. K. ise ei

kinnita üldse, et ta oleks täiesti kindel olnud asjaolus, mille kohaselt olevat jäätis olnud

sulanud. On selge, et niivõrd väikese müügipunkti puhul puudutas inventuur ka jäätist,

eriti seetõttu, et see tuli maha kanda.

51. Esitatud tõenditest ei nähtu mitte kulutuste suurus jäätisele, so otsene kahju, vaid ka

saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu väljamõistmine on aga deliktiõiguse alusel

küsitav. Seega on tõendamata ja ka eeltoodud muudel põhjustel alusetu kostjalt välja

mõistetud summast 5010.70 kroonist sulanud jäätise summa kokku 4454.90 krooni.

Ülejäänud 5010.70 kroonist moodustab 413 krooni signalisatsioonisüsteemi aku eest ja

106.80 krooni + sotsiaalmaks 36 krooni kahe töötaja tööseisaku eest. Ka nimetatud

kulude eest kostjad ei vastuta juba ülaltoodud põhjustel. Ainetud on üldse viited sellele,

et

kui

elekter

on

ära,

siis

signalisatsioonisüsteemi

aku

läheb

läbi.

Signalisatsioonisüsteemi aku funktsiooniks ongi see, et kui vool läheb ära, töötab aku

pealt signalisatsioonisüsteem edasi. Erinevalt patareist saab akut laadida. Tõenäolisem

on aga hoopis see, et aku oli juba enne kõnealuseid sündmusi läbi.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

52. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada

ja vastuapellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Asjas on võimalik vastavalt TsMS § 657

lg 1 p-le 2 teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1

kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on kaevatud (va otsuse järgmine punkt).

53. TsMS § 656 lg 4 kohaselt kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda

osa, mille peale edasi ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa

tühistada. Määrusega 18.02.2009 (t II kd lk 418-419) lõpetas maakohus TsMS § 428 lg

1 p 5 alusel menetluse kostja III osas, kuna juriidilisest isikust kostja oli lõppenud

õigusjärgluseta. Määrust ei vaidlustatud ja seega on lõppenud menetlus kõigis nõuetes,

millised olid suunatud kostja III vastu. Üheks selliseks nõudeks oli tuvastada hageja ja

kostja III vahelise allrendilepingu ülesütlemise tühisus. Seega selle nõude osas ei saanud

maakohus peale menetluse lõpetamist enam sisulist otsustust teha ning vaidlustatud

otsuse resolutsiooni p 2 tuleb TsMS § 431 lg 2 kohaselt tühistada. Juhul, kui selle

asjaolu tuvastamine oli vajalik menetlusse jäänud nõuete lahendamisel, pidid maakohtu

põhjendused ja järeldused kajastuma otsuse põhjendavas osas.

54. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kohtuotsuse tegemise seisuga oli menetluses varalise

kahju hüvitamise nõue kostjate I ja II vastu solidaarselt, kusjuures hageja näol on

tegemist allüürnikuga, kes kasutas vaidlusaluseid mitteeluruume kostjaga III sõlmitud

allüürilepingu alusel. Kostja II näol on tegemist uue üürnikuga, kes kasutab hoonet, kus

vaidlusalused ruumid asuvad, üürilepingu alusel, milline sõlmiti hoone omanikuga peale

kostjaga III üürilepingu lõpetamist. Kostja I on füüsiline isik, kes oli kostja III ja on

senini kostja II juhatuse liige.

55. Hageja nõue kostjate I ja II vastu põhineb järgmistel faktilistel asjaoludel: 1) peale

üürilepingu lõpetamist kostja III nimel ja uue üürilepingu sõlmimist kostja II nimel

kutsus kostja I 19.06.2006 kokku allrentnike koosoleku, kus teatas, et seoses üürniku

vahetumisega tuleb kõik allrendilepingud ümber vormistada; 2) ööl vastu 01.07.2006

lülitas kostja I vaidlusalustest ruumidest elektri välja ega lasknud hageja töötajaid

ruumidesse, lõplikult lülitati elekter välja 11.07.2006. Hageja on seisukohal, et kostja II

nimel võttis kostja I hageja valduse ära omavoliliselt ja seiskas seeläbi hageja tegevuse

ning et kostja I tegevus oli vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega nii kostja

III kui kostja II juhatuse liikmena.

56. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle: 1)

kostja III ja Pinna t 19 asuva kinnistu omaniku AS-i Desintegraator vahel oli sõlmitud

kinnistul asuva hoone kasutamiseks üürileping; 2) hageja ja kostja III sõlmisid

14.09.2005 allüürilepingu samas asuva kioski kasutamiseks tähtajaga kuni 01.10.2006

(leping t I kd lk 23-24); 3) kostja I kostja III juhatuse liikmena lõpetas 13.06.2006

ennetähtaegselt üürilepingu hoone omanikuga; 4) kostja I kostja II juhatuse liikmena

sõlmis 14.06.2006 hoone omanikuga samade ruumide suhtes uue üürilepingu (leping t II

kd lk 326-328).

57. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et uue üürilepingu sõlmimisel rakendub

eelmise üürniku poolt sõlmitud allüürilepingutele VÕS § 323. Nimetatud säte reguleerib

üürilepingu ülesütlemist üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekul VÕS-i §-s 291

sätestatud juhul ehk üüritud kinnisasja omaniku vahetumisel. Seadus ei anna alust

analoogia alusel samu sätteid rakendada ka allüürilepingutele. Kolleegium nõustub

vastuapellantide seisukohaga, et vastavalt VÕS § 288 lg-le 6 lõppes 13.06.2006

üürilepingu lõppemisega ka hageja kui allüürniku õigus 14.09.2005 lepingu alusel enda

valdusesse ja kasutusse saadud ruume edasi kasutada. Viidatud sätte kohaselt ei või

allkasutaja kasutada asja pärast üürilepingu lõppemist. Üürileping lõppes 13.06.2006.

Seega samal kuupäeval lõppes hageja õigus kasutada allkasutusse saadud ruume ning

edasine kasutamine muutus ebaseaduslikuks ja seda vaatamata asjaolule, et

allkasutusleping iseenesest üürilepingu lõppemisega ei lõppenud, kuna lepingu kohaselt

ei olnud pooled selliselt kokku leppinud.

58. Puudub vaidlus, et hageja sai 19.06.2006 koosolekul teada kostja III ja hoone omaniku

vahelise üürilepingu lõppemisest ja kostjaga II sõlmitud uuest üürilepingust. Samuti

puudub vaidlus, et hageja keeldus nii allüüritud ruumide vabastamisest kui uue

üürnikuga uue allüürilepingu sõlmimisest. Seega jäid ruumid, mille kasutamise õigus oli

lõppenud, edasi hageja otsesesse valdusesse.

59. Järgnevalt leiab kolleegium vastuse küsimusele, kas ruumide uuel üürnikul oli õigus

esitada eelmise üürniku allüürniku vastu ruumide valduse vabastamise nõue ja teha

takistusi ruumide kasutamisele. VÕS § 288 lg 6 mõtte kohaselt andis kehtiv

allüürileping hagejale kui allüürnikule õiguse ruume kasutada ja keelduda asja

väljaandmisest, kuid seda vaid allüürilepingujärgse üürileandja, so kostja III, suhtes.

Kostja II ja hageja vahel lepinguline suhe puudus. Seejuures ei oma tähtsust, et mõlema

juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks oli üks ja sama füüsiline isik, so kostja I. Kostja

II ei ole väitnud, et ta tegutses ruumide omaniku, kellele kuulus ruumide

väljanõudeõigus AÕS § 80 alusel, nimel. Vastavate volituste andmist uuele üürnikule ei

nähtu ka 14.06.2006 üürilepingust ega muudest kohtule esitatud materjalidest.

Kolleegium ei nõustu kostjate esindaja seisukohaga, et kostja II väljanõudeõigus tulenes

VÕS § 288 lg 6 viimasest lausest. Nimetatud lause kohaselt on antud otsenõue

allkasutaja vastu üürileandjale, kes ei ole asja omanik ega ole allkasutajaga lepingulistes

suhetes. Käesolevas vaidluses kostja II selliseks isikuks ei olnud --- ta ei olnud küll

hoone Pinna t 19 omanikuks ega ka hagejaga lepingulistes suhetes, kuid ta ei olnud ka

üürileandjaks VÕS § 334 lg 5 mõttes. VÕS § 288 lg 6 viimast lauset tuleb rakendada

TsÜS § 2 (õiguse analoogia) alusel koosmõjus VÕS § 314 lg-ga 5, mille kohaselt on

üürilepingu lõppemisel üürileandjal õigus nõuda asja välja ka kolmandalt isikult, kellele

üürnik asja kasutada andis.

60. Eeltoodu alusel on tõendatud, et peale kostja II ja hoone omaniku vahel 14.06.2006

üürilepingu sõlmimist säilisid hageja ja kostja III vahel 14.09.2005 sõlmitud lepingul

põhinevad õigussuhted ning hageja ja kostja II vahel lepingulisi suhteid ei tekkinud.

Kuni allkasutuslepingu lõppemise/lõpetamiseni säilis hagejal ja kostjal III VÕS §-s 76

sätestatud kohustus lepingut täita ja vastavalt õigus lepingu täitmist nõuda, kuid kostjal

II ei tekkinud õigust nimetatud lepingusse ega hageja valdusega seonduvasse sekkuda,

ka ei tekkinud kostjal II lepingulisi kohustusi hageja suhtes. Kostjal II võis olla

nõudeõigus oma lepingupartneri, so hoone omaniku, vastu, kuid nende suhete analüüs

väljub käesoleva hagi piiridest.

61. Kuna kostja I ja kostja II ning hageja vahel puudusid lepingulised suhted, saab nende

vastutus hageja ees tuleneda vaid lepinguvälisest õigusvastasest kahju tekitamisest.

VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. Hageja nimetas oma rahaliste nõuete õigusliku alusena VÕS § 1045 lg 1 p-d

5, 6 ja 8. Nimetatud sätete kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui

see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega või

isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega või heade kommete vastase

käitumisega. Õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldusena peab hageja

tõendama kostjate õigusvastase käitumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose kostjate

käitumise ning kahju vahel vastavalt VÕS § 127 lg-le 4. Kostjad vabanevad vastutusest,

kui tõendavad vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1, et ei olnud kahju tekkimises süüdi.

62. Kolleegium on seisukohal, et otsuse p-des 60 ja 61 käsitletud asjaolude alusel on

tõendatud hageja väide, et kostja II juhatuse liige kostja I rikkus hageja valdust tema

kasutuses olnud ruumidele õigusvastaselt sellega, et takistas hageja töötajaid 01.07.2006

ruumidesse sisenemisel ning lülitas nii 01.07.2006 kui 10.07.2006 ruumidest elektri

välja. Sellega takistasid kostjad valdamist AÕS § 40 lg 3 mõttes. Nimetatud sätte

kohaselt on valduse rikkumiseks valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu

teostamisel. Poolte vahel puudub vaidlus, et elektri välja lülitamise tõttu ei olnud hageja

töötajatel võimalik 01.07.2006 ruumidesse siseneda ega peale 11.07.2006 ruume senisel

otstarbel (kioskina kauplemiseks) kasutada. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostjate

sellist tegevust on alust nimetada omavoliks AÕS § 40 lg 2 mõttes. Nimetatud sätte

kohaselt on omavoli valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine.

Eelpool põhjendas kolleegium seisukohta, et kostjatel I ja II puudus hageja valduses

olnud ruumide suhtes väljanõudeõigus. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-123-05

30.11.2005 rõhutanud, et isegi kui isikul oli lõppenud õigus renditud ruume kasutada ja

tekkinud kohustus need üle anda, ei tähenda see, et rendileandjal oleks olnud õigus

ruumid jõuga oma valdusesse võtta ning et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi

nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Käesolevas asjas

realiseerisid kostjad hageja valduse rikkumisega isegi mitte neile, vaid kostjale III ja

hoone

omanikule,

kuuluvaid

õigusi.

Samas

lahendis

leidis

riigikohus,

et

deliktiõiguslikult on kaitstud ka valdus, mille õiguslik alus on ära langenud. Seega ei

oma kostjate õigusvastase käitumise tuvastamisel tähtsust asjaoludel, et alates

13.06.2006 oli lõppenud hageja valduse õiguslik alus ja et kostja II ja hageja vahel

puudus lepinguline suhe, mille kohaselt oleks kostja II olnud kohustatud hagejat

elektriga varustama.

63. Kolleegium on samuti seisukohal, et elektri välja lülitamisega sekkusid kostjad

õigusvastaselt hageja majandustegevusse VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 mõttes.

Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid hageja väidetele, et peale elektri välja lülitamist

(elektrita) ei olnud vaidlusaluseid ruume võimalik kioskina erinevate kaupadega

(sealhulgas toidukaupadega) kauplemiseks kasutada 01.07.2006 (mõni tund) ja alates

11.07.2006 täielikult. Seega saab asuda seisukohale, et elektri väljalülitamisega seiskus

selles kioskis täielikult hageja majandustegevus ja seda oluliseks ajaks (kioski valduse

andis hageja üle alles 12.10.2006, t II kd lk 329).

64. Küll aga on kolleegium asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist ei

leidnud kostjate selline õigusvastane käitumine, mis annaks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8

sätestatud aluse kostjate deliktilisele vastutusele. Nimetatud sätte kohaselt on kahju

tekitamine õigusvastane, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

Seega sisaldab selles sättes reguleeritud delikt teotunnusena tahtlust ja teo heade

kommete vastasust. Selle sätte kohaldamine eeldab kohtu hinnangut, kas kahju tekitaja

tegu oli kooskõlas heade kommetega või mitte ning kas kahju tekitaja tahtlus oli

suunatud kannatanu kahjustamisele. Kahju tekitaja tahtluse (otsese või kaudse)

tõendamiskoormus lasub seejuures hagejal (kannatanul), sest tema peab tõendama teo

õigusvastasuse. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 5 on (otsene) tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine. Selle sätte mõtte kohaselt on tahtlus teadlikkus oma käitumise

õigusvastasusest ja sellise õigusvastase tagajärje soovimine. Kaudse tahtluse korral ei

soovi isik õigusvastase tagajärje saabumist, aga saab aru, et selline tagajärg võib

saabuda

ja

on

sellega

nõus.

Kostjad

on

nii

kohtumenetluse

kestel

kui

vastuapellatsioonkaebuses selgitanud, et kostja I oli vaidlusaluste sündmuste toimumise

ajal (aastal 2006) seisukohal, et üürilepingu lõppemisega lõppevad automaatselt ka kõik

allüürisuhted ja et temal uue üürniku esindajana on väljanõudeõigus endise allüürniku

vastu ning et selline arusaam oli valdav nagu nähtub Tallinna Ringkonnakohtu

28.12.2007 lahendist, mille Riigikohus muutis 16.04.2008, kui selgitas lahendis nr 3-2-

1-26-08 allüürisuhte lõppemisega seonduvat. Hageja on toonud välja asjaolud, millede

alusel võiks asuda seisukohale kostja I käitumise heade kommete vastasuses (kostja I

oli nii kostja III kui kostja II juhatuse liige ehk siis nii allüürileandja kui uue üürniku

juhatuse liige ja pidi seega olema teadlik allüürisuhtest ja hageja poolt tasutud

ettemaksust ning korraldama tekkinud olukorra selliselt, et allüürnikele kahju ei tekiks

jne), kuid ei ole välja toonud asjaolusid, millede alusel saaks asuda seisukohale, et

kostjad elektrit välja lülitades oleksid saanud aru (oleksid teadnud) oma teo

õigusvastasusest ja soovinud selle õigusvastast tagajärge.

65. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et kostja I kui kostja II juhatuse liige füüsilise

isikuna võib kanda hageja ees deliktiõiguslikku vastutust solidaarselt kostjaga II. Sel

juhul peab juhatuse liikme tegevus sisaldama deliktilise vastutuse mingit koosseisu.

TsÜS § 31 lg-st 5 ja VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt vastutab juriidiline isik juhatuse

liikmega solidaarselt, kui juhatuse liikme õigusrikkumine on seostatav juriidilise isiku

tegevusega. Otsuse p-des 64 ja 65 jõudis kolleegium järeldusele, et mõlemad kostjad,

seega siis ka kostja I, käitus õigusvastaselt, kui takistas hageja valdust ja seiskas tema

majandustegevuse. Kostja I juhatuse liikmena tegi konkreetsed õigusvastased teod

(andis

korralduse

elekter

välja

lülitada),

mille

tagajärjel

seiskus

hageja

majandustegevus. Delikti ei kujuta juriidilise isiku juhtorgani liikme poolt selliste

kohustuste rikkumine, mis olid tal enda juriidilise isiku ees ja sellisele rikkumisele

tuginedes ei saa juriidilise isiku võlausaldaja nõuda endale kahju hüvitamist juhtorgani

liikmelt. Seega ei saa kostja I deliktilise vastutuse aluseks olla väidetud lojaalsuse jmt

kohustuste rikkumine kostja III ja/või kostja II suhtes.

66. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja deliktilise vastutuse korral kahju

tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Seega eeldatakse deliktilise vastutuse korral süü (hooletus VÕS § 104

lg 3 mõttes) olemasolu. Sama sätte lg 2 kohaselt tuleb süü hindamisel arvestada isiku

olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Vastutust

piiravad asjaolud on sätestatud VÕS §-s 1052. Kolleegium on asja sisulise arutamise

tulemusena seisukohal, et kostjad ei tõendanud veenvalt endal süü puudumist hagejale

kahju tekitamises. Otsuse p-s 66 leidis küll tõendamist tahtluse puudumine, kuid

hooletuse puudumine tõendatud ei ole. Süü element on seotud rikkumistegevusega.

VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine,

objektiivse hoolsusnormi rikkumine. Kolleegium on seisukohal, et kostja I vähemalt

kahe juriidilise isiku igapäevase majandustegevuse eest vastutava mõistliku inimesena

oleks pidanud ette nägema, et elektri välja lülitamisel ruumidest, mida kasutati kioskina,

kus kaubeldi muu hulgas (enamikus) toiduainetega, võib kaasneda nende kaupade

riknemine ning et kindlasti kaasneb sellega võimatus samal otstarbel neid ruume edasi

kasutada. Vastavalt TsÜS § 138 lg-le 1 ning VÕS §-dele 6 ja 7 pidi ta käituma heas usus

ja mõistlikult ning pöörduma hoone omaniku poole, et saada tema nimel

tegutsemiseõigus allüürniku suhtes või endise üürniku (allüürileandja) juhatuse liikmena

tegema seaduslikke toiminguid allüürilepingu lõpetamiseks, samuti andma hagejale

selge korralduse ja mõistliku aja ruumide vabastamiseks. Tunnistajate S. S. ja J. R.

ütlustega on tõendatud, et 28.06.2006 koostas kostja II hagejale kirja, et alates

01.07.2006 ei võimaldata enam juurdepääsu ruumidele, see kiri viidi kohale alles

30.06.2006 (t II kd lk 403, 405) ja juba järgmisel päeval lülitati elekter välja ning

takistati juurdepääsu. Selline käitumine ei olnud mõistlik ega hageja suhtes hoolas ei

kostja I ega seeläbi ka kostja II poolt.

67. Vastavalt hagiavaldusele moodustas hageja kahju kokku 119 621.46 krooni, sealhulgas

riknenud kauba maksumus 4454.90 krooni, kahe töötaja koondamise tõttu välja makstud

37 481 krooni, muud kulud kokku 1343 krooni ja saamata jäänud tulu 76 343.46 krooni.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt II välja hageja kasuks riknenud

kauba (jäätise) maksumuse 4454.90 krooni ja muudest kuludest valvesüsteemi aku

vahetuse 413 krooni ja tööseisakuga tekkinud kulud kahele töötajale 106.80 krooni.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja töötajate koondamisega seotud kulude ja

saamata jäänud tulu (reklaamiraha) suuruses 15 993.46 krooni väljamõistmata jätmise.

Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustavad kostjad maakohtu poolt rahuldatud rahasumma

väljamõistmise.

68. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama sätte lg 5 kohaselt

tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu

mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 128 lg 4 kohaselt

on saamata jäänud tuluks kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema

poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud; saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise

võimaluse kaotamises. VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud

isikust tulenevate asjaolude või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab,

vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju

tekkimist. Sama sätte lg 2 kohaselt kohaldatakse lg-s 1 sätestatut ka juhul, kui

kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis

oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.

69. Esmalt on kolleegium seisukohal, et kahju ulatuse kindlaks tegemisel ei saa jätta

tähelepanuta asjaolu, et hageja õigus allüürilepingu alusel tema kasutuses olnud ruume

kasutada oli kahju tekkimise ajaks juba lõppenud, hageja esindajat oli koosolekul

19.06.2006 sellest teavitatud ja hageja oli kohustatud need vabastama, kui ta ei

soovinud sõlmida uut allüürilepingut kostjaga II. Hagejal oli küll õigus realiseerida oma

allüürilepingust tulenevaid õigusi, näiteks nõuda kostjalt III tagasi osaliselt ettemaksu

ja/või ruumide kasutamisõiguse lõppemisega talle tekkinud kahju hüvitamist, kuid tal ei

saanud olla õiguslikku ootust kasutada samu ruume ilma õigusliku aluseta kuni

allüürilepingu kehtivuse lõpuni. Hageja seaduslikud esindajad pidid ja neil oli võimalik

ette näha juba kostja III ja omaniku vahel sõlmitud üürilepingu lõpetamisest teada

saamisest alates, et seniste ruumide edasi kasutamise õiguse lõppemise tõttu, kui nad ei

sõlmi või nendega ei soovita sõlmida uut allüürilepingut, tuleb neil ruumid vabastada.

Seega ei saanud nad arvestada edasiselt samade ruumide kasutamiselt reklaamiraha

teenimisega ega töötajate tööga kindlustamisega ega üldse mistahes viisil nende

ruumide edasise kasutamisega. Küll aga said nad arvestada mõistliku ajaga, mis neile

antakse ruumide vabastamiseks. Otsuse p-s 67 jõudis kohus järeldusele, et sellist

mõistlikku aega enne 01.07.2006 kostjad hagejale ei andnud. Samas sama kuu

üheteistkümnendaks kuupäevaks oli hagejal piisavalt aega, et võtta seisukoht äriühingu

edasise tegevuse kohta --- kas sõlmida uus allrendileping või ruumid vabastada ega

saanud olla arusaama, et uus ruumide seadusjärgne kasutaja jätkab senise allüürileandja

asemel allüürilepingu täitmist. Vastavalt VÕS §-le 179 oleks tekkinud olukorras olnud

võimalik allüürilepingu ülevõtmine uue üürniku poolt, kuid konkreetsel juhul seda ei

toimunud. Seega oli hagejal võimalik 11.07.2006 elektri välja lülitamisega toimunud

kahju ära hoida ja selle välja mõistmine kostjatelt ei ole põhjendatud.

71. Eeltoodust tulenevalt on mõistlik ja põhjendatud mõista kostjatelt I ja II solidaarselt

välja kahju, mis tekkis hagejale seoses valduse takistamisega 01.07.2006 ja milleks on

riknenud (sulanud) jäätise turuväärtus 1192.90 krooni, milline on tõendatud aktiga nr

03072006/1 03.07.2006 (t I kd lk 53). Kolleegium ei nõustu kostjate vastuväitega, et

tõendatud ei ole, et hageja kioskis oleks üldse olnud jäätisekülmik, kus jäätis oleks

saanud üles sulada. Nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistajate L. B., L. K. ja E. L.

ütlustega (t II kd lk 394, 396, 398), kes kõik kinnitasid, et kioskis oli külmkapp.

Asjaolu, et hageja poolt esitatud fotodelt (t I kd lk 29-38) seda ei nähtu, ei lükka ümber

tunnistajate ütlusi. Kolleegiumil puudub ka alus kahelda 03.07.2006 hageja juhatuse

liikme, raamatupidaja ja müügijuhi poolt allkirjastatud akti tegelikkusele vastavuses.

72. Hageja on seostanud kahjuna selle kuupäevaga veel kahele töötajale tööseisaku ajal

(kaks tundi) makstud töötasu 53,40 x 2 = 106.80 krooni + sotsiaalmaks selle pealt 2 x

18 = 36 krooni, mille osas maakohus samuti hagi rahuldas. Selles osas on kolleegium

seisukohal, et tõendatud ei ole, et tegemist oleks kahjuga, milline tekkis kostjate

õigusvastase tegevuse tagajärjel. Nimelt oleks hageja pidanud 01.07.2006 tööpäeva eest

oma töötajatele maksma töötasu ka siis, kui kostjate õigusvastast tegevust ei oleks

toimunud ja kiosk oleks olnud kauplemiseks avatud kogu tööpäeva vältel. Samuti ei

nõustu kolleegium maakohtuga selles, et põhjendatud kahjuna on tõendatud kioski

valvesüsteemi aku vahetuseks kulunud rahasumma 413 krooni. Nimetatud summa

tasumist tõendab Orvos Tec OÜ arve nr M45 (t I kd lk 56), millest nähtub, et hageja

poolt väidetud rikete kõrvaldamise ja aku vahetuse eest esitati arve 20.07.2006.

Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, millal konkreetselt vahetus toimus. Ka ei nähtu

hagimaterjalidest (sealhulgas hagiavalduse p-st 1.5.1.c), et aku tühjenemine oleks

toimunud seoses 01.07.2006 kahetunnise elektrikatkestusega. On loogiline, et see

toimus peale valvesüsteemi pikemaajalist autonoomsel toitel töötamist, seega peale

11.07.2006, mil elektrit tagasi ei lülitatudki. Kuna hagejal puudus õiguslik alus kioskit

siis veel kasutada, ei olnud tal ka vajadust teha kulutusi selle valvele ja kindlasti ei

olnud see kulu seotud kostjate õigusvastase tegevusega.

73. Eelpool asus kolleegium seisukohale, et hageja põhinõue on põhjendatud 1192.90

krooni ulatuses ning tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 on hageja õigustatud rahuldatud

põhinõudelt nõudma ka viivitusintressi (viivist). Küll aga ei saa kolleegium nõustuda

hageja seisukohaga (hagiavalduse p 3.4), et viivist tuleb arvestada alates 15.07.2006 ehk

päevast, mil hageja arvates muutus rahaline kohustus sissenõutavaks. Käesolevas

vaidluses kuulub rakendamisele VÕS § 113 lg 2, mille kohaselt kui kahju tuleb hüvitada

muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist

alates ajahetkest, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või

pidi sellest teada saama. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sai Kaitse Pro AS

hagiavalduse, milles nõuti kahju hüvitamist, koos lisadega kätte kohtu kaudu

04.10.2006 (t II kd lk 271) ja Viktor Revin 23.10.2006 (samas lk 272). Kuna kostjad

vastutavad solidaarselt on mõistlik ja õiglane lugeda kahju tekkimisest teada saamise

päevaks 23.10.2006 ja viivist hakata arvestama alates 24.10.2006. Vastavalt TsMS §-le

367 ja tulenevalt VÕS-i §-st 94 arvestab kolleegium viivise kindlas suuruses välja

kohtuotsuse tegemiseni, seega kuni 26.11.2009 järgmiselt: 1) periood 24.10.2006 kuni

31.12.2006 AT-s avaldatud viimane intressimäär 9,75%, viivitatud päevi 68, seega

viivis 1192.90-st 9,75%:365x68= 21.67 krooni; 2) periood 01.01.2007 kuni 30.06.2007,

intress 10,5%, päevi 181, seega viivis 1192.90-st 10,5%:365x181=62.11 krooni; 3)

periood 01.07.2007 kuni 31.12.2008, intress 11%, päevi 550, seega viivis 1192.90-st

11%:365x550= 197.73 krooni; 4) periood 01.01.2009 kuni 30.06.2009, intress 9,75%,

päevi 181, seega viivis 1192.90-st 9,75%:365x181= 57.68 krooni; 5) periood

01.07.2009 kuni 26.11.2009, intress 8%, päevi 149, seega viivis 1192.90-st

8%:365x149=38.96 krooni. Seega kokku kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja mõistmisele viivis summas 378.15 krooni ja edasi juba vastavalt AT-s

avaldatavale viimasele intressimäärale kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

74. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb poolte menetluskulud maakohtus jaotada vastavalt

TsMS § 164 lg-le 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna hagi kuulub

rahuldamisele 1,3% ulatuses (nõudest 119 621.46 krooni kuulub rahuldamisele

1192.90+378.15=1571.90 krooni), jäävad menetluskulud 1,3% osas solidaarselt kostjate

(vastavalt TsMS § 165 lg-le 3) ja 98,7% osas hageja kanda.

75. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellandi

kanda,

kuna

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

kuid

vastuapellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok