3-09-1599/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1599

Haldusasi

Harju maavanema protest Keila Vallavalitsuse 27.

märtsi 2008 korralduse nr 256 täieliku ning 30. aprilli

2008 korralduse nr 401 osalise tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 16. oktoobril 2009

Menetlusosalised

Protesti esitaja: Harju maavanem

Esindaja: Kaire Vingel

Vastustaja: Keila Vallavalitsus

Esindaja: Ive Eevel

Kolmas isik: M.A

Kolmas isik: M.A

Kolmas isik: L.A

Kolmas isik: Ol.A

Kolmas isik: Estonian Archives in the U.S., INC

Kolmandate isikute esindaja: Jaak Mikk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Harju maavanema protest.

2. Tühistada Keila Vallavalitsuse 27. märtsi 2008 korraldus nr 256.

3. Tühistada Keila Vallavalitsuse 30. aprilli 2008 korraldus nr 401 osas, millega

tagastati maa Ol.A-le E.A pärijana (2/15), Estonian Archives in the U.S. INC-le

(1/15), L.A-le (1/10) ja M.A-le (3/10).

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Saata kohtuotsus menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA PROTESTITAVAD HALDUSAKTID

1. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 13. aprilli 1994 otsusega nr 3263 tunnistati Keila vallas

asuva endise kinnistu nr 1636 suhtes omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes 1/5

suurustes osades E.A, R.M.A, O.A, Ol.A ja R.M.

2. O.A suri 27. veebruaril 1994. 08. mail 2005 esitas tema abikaasa M.A Eesti notarile tema

pärandi vastuvõtmise avalduse (tl. 57) ning 10. augustil 2006 väljastas notar pärimisõiguse

tunnistuse (tl. 60), mille kohaselt päris O.A-le kuulunud 1/5 maa tagastamise või

kompenseerimise nõudeõiguse M.A. Kõnealuse pärimisõiguse tunnistuse edastas notar Keila

Vallavalitsusele, kus selle saabumine registreeriti 16. augustil 2006 (tl. 32). 21. aprillil 2008

sõlmitud lepinguga loovutas M.A eelnimetatud nõudeõiguse M.A-le.

3. R.M.A suri 3. oktoobril 2000 Rootsis. 30. mail 2006 esitasid L.A ja M.A Eesti notarile

pärandi vastuvõtmise avalduse (tl. 63) ning 10. augustil 2006 väljastas notar pärimisõiguse

tunnistuse (tl. 66), mille kohaselt pärisid R.M.A-le kuulunud 1/5 maa tagastamise või

kompenseerimise nõudeõiguse võrdsetes mõttelistes osades L.A ja M.A. Kõnealuse

pärimisõiguse tunnistuse edastas notar Keila Vallavalitsusele, kus nende saabumine

registreeriti 16. augustil 2006 (tl. 32).

4. E.A suri 19. juulil 2004. 30. mail 2006 esitasid L.A, M.A, O.A ja R.M Eesti notarile tema

pärandi vastuvõtmise avalduse (tl. 63). 23. mail 2007 esitas Eesti notarile E.A pärandi

vastuvõtmise avalduse Estonian Archives in the U.S. INC (tl. 68). 24. juulil 2007 väljastas

notar pärimisõiguse tunnistuse (tl. 71), mille kohaselt pärisid E.A-le kuulunud 1/5 maa

tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse 2/3 suuruses mõttelises osas Ol.A ning 1/3

suuruses mõttelises osas Estonian Archives in the U.S. INC. Kõnealuse pärimisõiguse

tunnistuse edastas notar Keila Vallavalitsusele, kus selle saabumine on registreeritud 27. juulil

2007 (tl. 70).

5. 28. märtsi 2008 korraldusega (tl. 34) ennistas Keila Vallavalitsus Ol.A ja Estonian Archives

in the U.S. INC osas pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ning 30. aprilli 2008

korraldusega nr 401 otsustas Keila Vallavalitsus tagastada Kloogaranna külas Aulemetsa ja

Aule maaüksused 1/3 mõttelises osas Ol.A-le, 1/15 mõttelises osas Estonian Arehives in the

U.S. INC-le, 1/10 mõttelises osas L.A-le, 3/10 mõttelises osas M.A-le ja 1/5 mõttelises osas

R.M-ile.

PROTESTI ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

6. Harju maavanem esitas Tallinna Halduskohtule protesti, milles taotleb Keila Vallavalitsuse

27. märtsi 2008 korralduse nr 256 täielikku tühistamist ning Keila Vallavalitsuse 30. aprilli

2008 korralduse nr 401 tühistamist osas, millega otsustati maa tagastamine L.A-le, M.A-le,

Estonian Archives in the U.S. INC-le ja Ol.A-le E.A pärijana. Maavanem ei protesti niisiis

korraldust osas, millega otsustati õigusvastaselt võõrandatud maast 1/5 tagastamine O.A-le

ja 1/5 tagastamine R.M-ile.

7. Protesti esitaja viitab esiteks Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määrusega nr 36

kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktile 56 ning leiab, et

käesoleval juhul ei nähtu, et õigustatud subjektid oleksid esitanud taotlusi maa tagastamise

menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaja pikendamiseks ning et Keila

Vallavalitsus oleks tähtaega pikendanud.

8. Teiseks leiab protesti esitaja, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on seadusandja ette

näinud erikorra, mis hõlmas kohustust esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus kindla

tähtaja jooksul. Seejuures viitab protesti esitaja järgmistele õigusnormidele:

maareformi seaduse (MRS) § 192 lg 3 (16. juulist 2000 kuni 27. novembrini 2005

kehtinud redaktsioonis);

teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (2MRsÕMS) § 26 lg 2

(mis tunnistati kehtetuks 1. jaanuaril 2003 jõustunud maareformiseaduse muutmise

seaduse (MRSms) §-ga 11);

MRSms § 12 (mis kehtib senini);

MRS § 192 lg 3 (alates 27. novembrist 2005 kehtivas redaktsioonis);

Maareformi seaduse muutmise seaduse (mis jõustus 27. novembril 2005, edaspidi

MRSms2005) § 26.

9. Protesti esitaja selgitab, et O.A suri ja tema pärand avanes 27. veebruaril 1994 Rootsi

Kuningriigis ning sel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 157 lg 3

kohaselt kuulus maa tagastamise nõudeõiguse pärimise osas kohaldamisele Rootsi õigus, ent

Rootsi Kuningriigis toimunud pärimist kajastavad tõendid maatoimikust puuduvad ega ole ka

teada, kas O.A pärija esitas kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse tähtaegselt, see

tähendab hiljemalt 27. augustil 2006.

10. R.M.A kohta märgib protesti esitaja, et tema suri ja tema pärand avanes 3. oktoobril 2000

Rootsi Kuningriigis ning sel ajal kehtinud pärimisseaduse (PäS) §-st 117 ning maa tagastamise

või kompenseerimise nõudeõiguse pärimist reguleerivatest erinormidest tulenevalt pidanuks

tema pärijad pöörduda maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole enne 1.

jaanuari 2004 ning esitama seepeale kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus hiljemalt

27. augustil 2006, ent maatoimikust ei nähtu, kas eelnimetatud tähtaegu on järgitud.

11. E.A kohta märgib protesti esitaja, et tema suri ja tema pärand avanes 19. juulil 2004 Ameerika

Ühendriikides ning PäS §-st 117 ning maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse

pärimist reguleerivatest erinormidest tulenevalt tulnuks tema pärijatel pöörduda maa

tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole hiljemalt 19. juulil 2005 ning esitada

seepeale kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus hiljemalt 27. augustil 2006, ent

pärijad pöördusid notari poole alles 2006. aasta mais ning pärimisõiguse tunnistus esitati

kohalikule omavalitsusele mitte varem kui 24. juulil 2007.

12. Protesti esitaja on seisukohal, et MRS § 192 lõikes 3 ning MRSms2005 sätestatud tähtaegu ei ole

kohalikul omavalitsusel võimalik haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 34 lg 1 alusel

ennistada ning neist sätetest tuleneb kaalutlusõiguseta kohustus tähtaegade möödalaskmise

korral maa tagastamise menetlus lõpetada ning kompenseerimise menetlust mitte alustada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Keila Vallavalitsus ei pea protesti põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Esmalt leiab vastustaja, et pärimisõiguse piiramine on äärmiselt oluline sekkumine isiku

põhiõigustesse ning see saab õigustatud olla vaid juhul kui isik teadlikult ei tee talle teatavaks

tehtud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid. Vastustaja hinnangul on MRSms2005 § 26 vastuolus

põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega, arvestades et tähtaeg sätestati maareformi

seaduse muutmise seaduse rakendussätetes.

14. Teiseks leiab vastustaja, MRS §-s 2 sätestatud maareformi eesmärgist tulenevalt annavad

MRS § 192 ning MRSms2005 § 26 kohalikule omavalitsusele üksnes võimaluse maa tagastamise

menetlus lõpetada ning menetluse lõpetamine ei saa olla eesmärk omaette.

15. O.A osas märgib vastustaja, et kuna Rootsi Kuningriigis ei väljastata pärimisõiguse

tunnistusi, siis ei olnud O.A pärijal võimalik sellist tunnistust ka kohalikule omavalitsusele

esitada ning alles lähtudes MRSms2005 §-st 26 pöördus pärija esindaja Eesti notari poole, kes

väljastas pärimisõiguse tunnistuse 10. augustil 2006, mis omakorda on Keila Vallavalitsuses

registreeritud 16. augustil 2006.

16. R.M.A osas leiab vastustaja, et MRS § 192 lõikest 1 ning TsÜS § 157 lõikest 3 tulenevalt

tulnuks pärimisele kohaldada pärandaja viimase elukohamaa, see tähendab Rootsi Kuningriigi

seadust ning kohustust pöörduda Eesti notari poole R.M.Aule pärijatel ei olnud. Kohustus

vastav pärimisõiguse tunnistus esitada tulenes alles 27. novembril 2005 jõustunud MRSms2005

§-st 26, misjärel pöörduski pärijate esindaja Eesti notari poole, kes väljastas 10. augustil 2006

pärimisõiguse tunnistuse, mis on omakorda Keila Vallavalitsuses registreeritud 16. augustil

2009.

17. E.A osas nõustub vastustaja sellega, et tema pärijad on MRS § 192 lõikes 3 sätestatud

tähtaja mööda lasknud, ent kohalikul omavalitsusel oli õigus tähtaeg ennistada. Vastustaja

hinnangul on kohalikul omavalitsusel eelnimetatud sätte kohaldamisel avar kaalutlusruum.

Vastustaja selgitab, et E.A pärijateks olid Saksamaal elav eakas vend ning Ameerika

Ühendriikides asuv juriidiline isik, kellel ilmselgelt ei olnud võimalik igal ajal Eestisse

pärimisõiguse tunnistust nõudma tulla ning samas esitas Ol.A siiski esimesel võimalusel notrile

pärandi vastuvõtmise avalduse. Samuti selgitab vastustaja, et E.A testamendi leidmine

Ameerika Ühendriikidest ning seega ka kogu pärimisasja lahendamine võttis aega pärijatest

mittesõltuvatel põhjustel.

18. Vastustaja leiab, et kuivõrd isik saab pärijaks pärandi vastuvõtmisest, mitte aga

pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest, siis peavad olukorras, kus tagastamismenetluse on

asunud isik, kes peab end õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse

lõpetamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) eeldatav pärija peab olema jätnud

tegemata omapoolsed toimingud; 2) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara

tagastamise menetlust; 3) toimingud peavad olema tegemata jääänud mõjuva põhjuseta.

Vastustaja viitab Riigikohtu lahenditele 3-2-1-12-03 ja 3-2-1-121-05, kus leiti, et isikul tekib

subjektiivne õigus maa tagastamist nõuda alates pärimise hetkest, mitte pärimisõiguse

tunnistuse väljastamise hetkest ning seega ei omanud pärimisõiguse tunnistuste mittetähtaegne

esitamine sugugi nii suurt tähtsust, et tagastamismenetlus igal juhul lõpetada oleks tulnud.

19. Vastustaja on seisukohal, et MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 sätestatud tähtaegu on

võimalik HMS § 34 lg 1 alusel ennistada. Seejuures viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu

otsusele haldusasjas 3-08-513 (p. 18) ja Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-615.

Vastustaja leiab, et MRSms2005 § 26 sätestatud tähtaeg ei ole õigust lõpetava, vaid

distsiplineeriva iseloomuga, viidates siinkohal Tallinna Halduskohtu otsustele haldusasjades nr

3-08-555, 3-08-1575 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-513. Ka viitab

vastustaja halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-2187, kus leiti, et maa tagastamise

menetluse lõpetamine MRS § 192 lg 3 alusel on välistatud kui vastava otsuse tegemise ajaks on

nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud ning sel juhul oleks menetluse lõpetamine

võimalik vaid juhul kui selleks esineks kas ülekaalukas avalik huvi või õigustatud subjekti õigusi

üles kaaluvad kolmandate isikute õigused.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT

20. Kohtuistungit toetas kolmandate isikute esindaja vastustaja positsiooni ning leidis

maavanema protesti põhjendamatu olevat.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et Harju maavanema protest on põhjendatud ja tuleb rahuldada

ning protestitd osas tuleb Keila Vallavalitsuse korraldused tühistada. E.A, R.M.A ja O.A maa

tagastamise nõudeõigus ei ole nende pärijatele üle läinud, kuna pärima õigustatud isikud ei

pöördunud õigeaegselt nõudeõiguse kui erilise pärandvara vastuvõtmiseks notari poole ega

esitanud seepeale notarilt saadud pärimisõiguse tunnistust tähtaegselt kohalikult omavalitsusele.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et eelnimetatud tähtajad on materiaalõigusliku

iseloomuga ning kohalik omavalitsus ei saa kaalutlusõiguse alusel otsustada nende ennistamist.

22. Käesolevas asjas ei ole vaidlust kohtuotsuse jaos „Asjaolud ja protestitavad haldusaktid“

välja toodud asjaolude üle. Protestis on vastustaja küll väitnud, et maatoimikust ei selgu, millal

on vastavad pärimisõiguse tunnistused Keila Vallavalitsusele esitatud, ent samas ei ole protesti

esitaja esitanud ühtegi vastuväidet vastustaja väitele, et O.A ja R.M.A pärandvara osas saabusid

need notarilt vallavalitsusele 16. augustil 2008 ning E.A osas 27. juulil 2007. Menetlusosaliste

vahel on vaidlus aga MRS § 192 lg 3 ja sellega seotud üleminekusätete (eelkõige MRSms §-i 12

ja MRSms2005 § 26) tõlgendamise ja kohaldatavuse üle.

23. 07. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid. 02.

märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või kompenseerimist

on õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel. 16. juulil 2000 jõustus

MRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb

nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul

pärandi avanemisest arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide

muutmise seadusega (edaspidi 2MRsÕms), mille § 26 sisaldas kuni 01. jaanuarini 2003

kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui pärand on avanenud enne 2MRsÕms

jõustumist (st. enne 16. juulit 2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus

pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta

jooksul 2MRsÕms jõustumisest arvates. Viimatinimetatud norm tunnistati kehtetuks 01.

jaanuaril 2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s

12 sätestati omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui

pärand avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi

avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates. 27. novembril 2005

jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti MRS

§ 192 lg 3 sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab

üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele

kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul

pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei

alustata“. Seejuures sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on avanenud enne MRSms2005

jõustumist (ehk siis enne 27. novembril 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või

nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule

omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle

esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates ning kui pärimisõiguse tunnistust

nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise

menetlust ei alustata.

24. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning

pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud

regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et kuni 27. novembrini 2005

reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise

tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse

kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast. Kohus leiab, et MRS § 192 lg 3 ning selle

rakendussätted, millest käesoleval juhul on oluline eelkõige MRSms § 12, reguleerivad maa

tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi pärimist ning tegemist on

erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes.

25. Kohtu hinnangul on nii protesti esitaja kui vastustaja asunud ekslikult seisukohale, nagu

kuuluksid nende omandireformi õigustatud subjektide puhul, kelle pärandi avanemise koht on

välisriigis, maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse pärimisele välisriigi õigust. MRS

§ 192 lõikes 1 kasutatud mõiste Eesti tsiviilseaduse sätted all peetakse silmas vara pärimist

reguleerivaid Eesti õigusnorme ning nõudeõiguse pärimisele mistahes muu riigi õiguse

kohaldamine,

olgugi

et

see

võib

olla

ette

nähtud

rahvusvahelise

eraõiguse

kollisiooninormidega, on välistatud. Sarnasele seisukohale on haldusasjas nr 3-06-1587 tehtud

otsuses asunud ka Tallinna Ringkonnakohus, leides, et MRS § 192 lg 3 oli erinorm ka

rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 24 suhtes, mille kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandaja

viimase elukohariigi seadust. Käesoleval juhul ei ole nõudeõiguse pärimise seisukohast

eeltoodu tõttu seega oluline, kas või milliseid pärimistoiminguid välisriigi seaduse alusel tehtud

on. Eeltoodust tulenevalt on väär ka vastustaja seisukoht, et kuivõrd O.A ja R.M.A pärand

avanes välismaal, siis ei olnud neil võimalik pärimisõiguse tunnistust esitada, kuna Rootsi

notarid selliseid tunnistusi ei väljasta. Kuna nõudeõiguse pärimine toimus Eesti õiguse

kohaselt, tulnuks ka nende isikute, kelle pärandi avanemise koht on välisriigis järelt

nõudeõigust pärima õigustatud isikutel pöörduda nõudeõiguse pärimiseks avaldusega Eesti

notari poole.

26. O.A pärandi avanemise ajal (samuti 07. juunil 1996, mil jõustus nõudeõiguse pärimist

võimaldav MRS § 192 lg 1) oli pärimisõigust reguleerivaks Eesti seaduseks ENSV

Tsiviilkoodeks, mille §-i 551 kohaselt pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma,

kusjuures seda sai teha kas pärandvara faktiliselt valitsema või valdama asudes või notarile

kirjaliku avalduse esitamisega. R.M.A ja E.A pärandite avanemise ajal reguleeris pärimist 01.

jaanuaril 1997 jõustunud pärimisseaduse (PäS), mille §-s 4 sätestati, et pärimiseks peab

pärandaja pärandi vastu võtma. PäS § 117 lg 1 ning § 118 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks

esitada notarile avaldus kas notari poolt selleks määratud tähtaja jooksul või kui notar sellist

tähtaega andnud ei olnud, siis mitte hiljem kui 10 aasta möödumisel pärandi avanemisest. PäS §

117 lg 3 kohaselt loeti pärandaja pärandi vastu võtnuks ka juhul kui pärimisavaldust notarile

tähtaegselt ei esitanud, küll aga oli asunud selle tähtaja jooksul pärandvara või selle osa

valdama, kasutama või käsutama.

27. MRS §-s 192 ning MRSms §-s 12 sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni

sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks.

Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik üksnes

notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti

seaduses ette teistsugused tähtajad võrreldes PäS §-s 118 sätestatud tähtaegadega. Kohus

järeldab, et MRS § 192 ning MRSms § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise

nõudeõiguse pärimine näiteks ka muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama

hakkamisega.

28. Kuivõrd O.A suri ja tema pärand avanes 27. veebruaril 1994, siis oleksid tema pärijad

pidanud MRS § 192 lg 3 jõustumist (st. pärast 16. juulit 2000) pöörduma maa tagastamise

nõudeõiguse pärimiseks notari poole hiljemalt 16. juulil 2001 ehk ühe aasta jooksul 2MRsÕms

jõustumisest (2MRsÕms § 26 lg 2). Seadusandja pikendas hiljem seda tähtaega selliselt, et

pärimisavaldusega notari poole pöördumiseks oli sellistel isikutel aega kuni 01. jaanuarini 2004

(MRSms § 12), kuna tegemist oli olukorraga, kus pärand avanes enne 01. jaanuari 2003. On

ilmne, et enne 1. jaanuari 2004 ei ole O.A-lt nõudeõigust pärima õigustatud isikud nõudeõiguse

pärimiseks avaldusega notari poole pöördunud.

29. R.M.A suri ja tema pärand avanes 03. oktoobril 2000, mis tähendab, et alates 16. juulist

2000 kehtinud MRS § 192 lg 3 kohaselt oleks nõudeõiguse pärimiseks tulnud notari poole

pöörduda aasta jooksul pärandi avanemisest ehk hiljemalt 03. oktoobril 2001, ent MRSms §-s

12 pikendati seda tähtaega kuni 01. jaanuarini 2004, kuna samuti oli tegemist olukorraga, kus

pärand oli avanenud enne 1. jaanuari 2003. Ei nähtu, et R.M.A-lt nõudeõigust pärima

õigustatud isikud oleksid enne 1. jaanuari 2004 nõudeõiguse pärimiseks notari poole

pöördunud.

30. 19. detsembril 2008 haldusasjas nr 3-06-1587 ning 18. veebruaril 2009 haldusasjas nr

3-07-1211 tehtud otsustes asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et pärast MRS § 192

lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas

enam vastu võtta ega sellest loobuda. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et O.A ja R.M.A

järelt pärima õigustatud isikud oleksid enne 01. jaanuari 2004 maa tagastamise nõudeõiguse

pärimiseks (vastavas osas pärandi vastuvõtmiseks) notari poole pöördunud. Eelviidatud

lahendites leidis ringkonnakohus samuti, et pärast eelnimetatud normis sätestatud tähtaja

möödumist notarile esitatud pärimisavalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistus on maa

tagastamise nõudeõiguse osas tühine ning seepeale ei ole maareformi kohustatud subjektil

kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Ringkonnakohtu

eelviidatud otsused on jõustunud, üks neist edasi kaebamata, teine aga pärast Riigikohtu-

poolset kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ning halduskohtu hinnangul on

neis avaldatud seisukohad asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Käesoleval juhul

tulenes pärima õigustatud isikutele seadusest kohustus esitada maa tagastamise nõudeõiguse

vastuvõtmiseks notarile avaldus ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates ning jättes sellel

tähtajal avalduse esitamata kaotas kolmas isik võimaluse maa tagastamise nõudeõigust pärida.

31. E.A pärand avanes 19. juulil 2004. Sel ajal kehtinud MRS § 192 lõikes 3 nähti samuti ette, et

nõudeõiguse pärimiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise

koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates ning seega tulnuks notarile

vastav avaldus esitada hiljemalt 19. juulil 2005. Selle tähtaja jooksul vastavat avaldust notarile ei

esitatud. Alates 27. novembrist 2005 kehtib MRS § 192 lg 3 uues redaktsioonis, kus ei nähta

enam ette tähtaega notari poole pöördumiseks, vaid sätestatakse tähtaeg pärimisõiguse

tunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamiseks. Selle normiga seonduvaks üleminekusätteks

on MRSms2005 § 26, kus sätestatakse, et kui pärand on avanenud enne 27. novembrit 2005

(nagu see oli ka E.A puhul) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik

ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud

pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul

MRSms2005 jõustumisest arvates (ehk hiljemalt 27. augustil 2006). Vaidlust ei ole ka selles, et

eelnimetatud normis sätestatud tähtaja jooksul ei ole E.A järelt nõudeõigust pärima õigustatud

isikud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust esitanud. Samas möönab kohus, et

isegi kui nad oleksid seda teinud, ei muudaks see olukorda, kuna nõudeõiguse pärimiseks

notarile avalduse esitamise tähtaeg (ühe aasta pärandi avanemisest) oleks siiski mööda lastud

ning nõudeõiguse pärimine seega võimatuks muutunud.

32. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et O.A järelt nõudeõigust pärima õigustatud

isikutele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks seaduses sätestatud tähtaega on kohalikul

omavalitsusel võimalik ennistada. Haldusasjas 3-08-615 tehtud otsuses viitas Tallinna

Ringkonnakohus oma varasemale praktikale ning kordas seisukohta, et MRS § 192 lõike 3

kehtivas redaktsioonis ja MRSms2005 §-s 26 sätestatud tähtajad ei ole ennistatavad ning

maareformi kohustatud subjektil ei ole nende tähtaegade rikkumise korral maa tagastamise

menetluse jätkamise osas kaalutlusõigust. Ringkonnakohus märkis samuti, et järeldusega, et

tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid

materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse

tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise – on haldusasjas 3-3-1-60-09

tehtud otsuses nõustunud ka Riigikohus.

33. Mis puutub vastustaja seisukohta, et MRSms2005 §-s 26 sätestatud tähtaeg on

distsiplineeriva ning motiveeriva toimega, sest normi eesmärgiks on tagada maareformi

tõrgeteta kulgemine, mitte välistada nõudeõiguse pärijate õigust maa tagastamisele või

kompenseerimisele, viitab kohus samuti Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjades nr 3-08-

385 ja 3-08-615 tehtud otsustes võetud järgmisele seisukohale: „Õige on küll halduskohtu

seisukoht, et [MRSms2005] § 26 eesmärk on maareformi kiirendamine, mitte õigustatud subjekti pärija

ilmajätmine maa tagastamise nõudeõigusest. Kuid ehkki normi tõlgendamisel tuleb muuhulgas juhinduda

normi eesmärgist, ei ole norm oma eesmärgiga samastatav, mistõttu ei saa normi sisu taandada normi

eesmärgile. Õigustatud subjekti kohalikule omavalitsusele määratud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse

mitteesitanud õigusjärglase ilmajätmine õigusest maa tagastamisele või kompenseerimisele, mis on

[MRSms2005] § 26 teise lause kohaldamise tagajärjeks, on seadusandja ettenähtud vahend normi eesmärgi

saavutamiseks. [MRSms2005] § 26 teine lause näeb pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumise

tagajärjena selgelt ja ühemõtteliselt ette tagastamise menetluse lõpetamise ja kompenseerimise menetluse

mittealustamise ning seda sätet ei saa ignoreerida. Ringkonnakohus märgib, et säte ei omaks halduskohtu ja

kaebuse esitajate viidatud distsiplineerivat toimet, kui pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumisele ei

järgneks õiguslikke tagajärgi“. Haldusasjas nr 3-08-385 tehtud otsuses leidis ringkonnakohus ka, et

MRSms2005 § 26 teise lause sisustamisel ei oma tähtsust, kas kohalik omavalitsus on selles sättes

toodud õiguslikust tagajärjest maa tagastamise õigustatud subjekti õigusjärglast teavitanud või

mitte ning kas teavitamata jätmisega on kohalik omavalitsus rikkunud mingisuguseid

menetlusnorme. Sellistest asjaoludest pole viidatud sättes toodud õigusliku tagajärje saabumine

sõltuvusse seatud.

34. Vastustaja on oma seisukoha toetuseks viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari

2009 otsusele haldusasjas nr 3-08-513, kus ringkonnakohus leidis, et MRS § 192 lõikes 3 ning

MRS ms §-s 26 sätestatud tähtaegu on võimalik ennistada. Halduskohus leiab, et haldusorganil

on põhimõtteliselt võimalik ennistada neid tähtaegu, mis on kas õigusaktidega või haldusorgani

enda poolt isikule kehtestatud mingisuguste selliste haldusorganile suunatud toimingute

tegemiseks, nii on põhimõtteliselt võimalik asuda seisukohale, et ennistada oleks võimalik

kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks seaduses sätestatud tähtaega,

küll aga ei pea kohus võimalikuks, et haldusorgan saaks ennistada seaduses sätestatud tähtaja,

mille jooksul peab isik pärandi vastuvõtmiseks pöörduma notari poole. Lisaks tuleb tähele

panna, et haldusasja nr 3-08-513 esemeks olnud vaidluse asjaolud erinevad käesoleva vaidluse

asjaoludest märkimisväärselt, kasvõi selle poolest, et haldusasjas nr 3-08-513 tehtud otsusest

nähtuvalt oli isik tegelikult maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks seaduses ettenähtud

tähtaja jooksul notarile avalduse esitanud, ent talle väljastatud pärimisõiguse tunnistus oli (siiski

ilmselt isiku enda tegevusetusest või notarile antud ebapiisavast teabest tingituna) puudulik ega

kajastanud pärandvarana maa tagastamise nõudeõigust. Samas kajastus sellel tunnistusel

pärandvarana õigusvastaselt võõrandatud maal asunud hooned ning sellegi osas leidis

ringkonnakohus, et oleks tulnud eeldada, et isik päris ka nende hoonete juures oleva maa

tagastamise nõudeõiguse, mis on hoonete pärimisega loomuldasa seotud. Samuti oli nimetatud

asjas isik esitanud puuduliku pärimisõiguse tunnistuse seaduses sätestatud tähtaja jooksul

kohalikule omavalitsusele ning liiatigi tuvastas kohus, et kohalik omavalitsus oleks juba märksa

varem saanud pärimisregistri kaudu teavet õigustatud subjekti võimalike pärijate kohta ja oleks

pidanud omalt poolt astuma samme selleks, et pärijad välja selgitada. Haldusasja 3-08-513

lahendamisel on ringkonnakohus rõhutanud just konkreetse juhtumi erilisi asjaolusid. Kohtu

hinnangul käesoleva asja puhul selliseid erilisi asjaolusid ei esine.

35. Kohus ei nõustu viimaks ka vastustaja seisukohaga, et nõudeõiguse pärimiseks seaduses

tähtaegade kehtestamine selliselt, et vastavad normid sisalduvad maareformi seaduse muutmise

seaduse rakendussätetes, on vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega.

Vastavaid tähtaegu kehtestavad normid on nõuetekohaselt seadusena vastu võetud ning

avaldatud ning kõigile kättesaadavad.

36. Asjaolu, et käesoleval juhul ei toetaks protestitud haldusaktide tühistamine otseselt MRS

§ 192 lõike 3 kehtestamisel seadusandja eesmärgiks olnud maareformi kiirendamist, ei anna

kohtu hinnangul siiski alust protesti rahuldamata jätmiseks või õigusvastase haldusakti

kehtimajätmiseks. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud otsuses on võetud

seisukoht, milles kohaselt ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus

soodustus (asi, raha, õigus vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla

kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt

(materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu. Lisaks ei nõustu kohus

seisukohaga, et avalik huvi vaidlusaluse maa mittetagastamise suhtes sootuks puudub. Ei saa

tähelepanuta jätta, et maa eraomandisse andmiseks on erinevaid võimalusi nii maareformi

raames kui väljaspool seda, maa tagastamise korral antakse riigi omandis olev maa

eraomanikule tasuta, samas on muid võimalusi selle erakätesse andmiseks tasu eest (nt. maa

erastamine, riigi maareservina riigi omandisse jäetava maa müük enampakkumisel jms). Kuigi

maa tagastamine on ette nähtud nö. esimese võimalusena (peale maa ostueesõigusega

erastamise, mis käesoleval juhul kõne alla ei tule), ei saa siiski asuda seisukohale, et

omandireformi objektiks tunnistatud maa tuleks igal juhul tagastada, lähtudes üksnes

omandireformi eesmärgist ning jättes kõrvale seaduses sätestatud materiaalõiguslikud ja

menetluslikud piirangud.

37. Vastustaja on leidnud, et juhul kui tagastamismenetlusse on astunud end õigustatud

subjekti pärijaks pidav isik, on eeldab tema suhtes menetluse lõpetamine seda, et isik on

mõjuva põhjuseta jätnud kohaliku omavalitsuse poolt antud tähtaja jooksul vajalikud

toimingud tegemata ning just nende toimingute tegematajätmine takistab menetluse

lõpuleviimist. See arutlus pole iseenesest väär, ent käesolevas asjas asjakohatu, kuna käesoleval

juhul soovisid pärima õigustatud isikud tagastamise menetlusse astuda pärast seda, kui seaduses

sätestatud tähtaeg notarile pärimisavalduse esitamiseks oli ammu möödunud. Sellises olukorras

ei oleks kohalik omavalitsus saanud ega pidanudki andma mingisugust täiendavat tähtaega

pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks.

38. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 annab maavanemale väga ulatusliku

järelevalvepädevuse kohaliku omavalitsuse organite haldusaktide õiguspärasuse üle, sama

paragrahvi 2. lõikest tuleneb ka maavanema õigus pöörduda protestiga halduskohtu poole.

Samamoodi, nagu haldusorgan peab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 67 tulenevalt

arvestama isikut soodustava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisel isiku usaldust, et

haldusakt jääb kehtima, tuleb kohtul seda usaldust arvestada ka maavanema protesti

lahendamisel. Sarnast seisukohta on 16. oktoobril 2002. aasta haldusasjas 3-3-1-41-02 tehtud

otsuses väljendanud ka Riigikohus, leides et kuigi HMS §-d 64-70 ei reguleeri otseselt

haldusakti tühistamist halduskohtu poolt, on nendes sätetes õiguspärase ootuse ja usalduse

kaitseks kehtestatud põhimõtted halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka

haldusakti tühistamisel kohtu poolt, kui kaebus esitati haldusakti andmisest oluliselt hiljem.

39. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada,

arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut. HMS § 67 lg 2 keelab isikut soodustava haldusakti

kehtetuks tunnistamise, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära

haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil

muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi

haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Siinkohal viitab kohus ka Riigikohtu poolt haldusasjas nr

3-3-1-51-01 tehtud otsuses võetud seisukohale, et õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik

tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks

tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik

käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist

juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud

isikule kahjulikuks. Ühelgi juhul ei saa isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele kui ta pidi

olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult

haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kolmandad

isikud oleksid tegelikult protestitud Keila Vallavalitsuse korralduste kehtimajäämist usaldades

oma elukorraldust märkimisväärselt muutunud või sellele usaldusele tuginedes mingisuguseid

märkimisväärseid kulutusi või toiminguid teinud. Tuleb tähele panna, et isik, kellele maa

omandireformi käigus tagastada otsustatakse, saab maa omandiõiguse vastava kande tegemisest

kinnistusraamatusse. Käesoleval juhul ei ole kolmandad isikud tagastatud maa omanikuna

kinnistusraamatusse kantud ning seega ei ole ta tagastatud maa omanikuks saanud. Ei ole ka

muid tõendeid selle kohta, et kolmandad isikud oleks korralduse kehtimajäämist põhjendatult

usaldades mingisuguseid kulutusi teinud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kolmandatel isikutel ei

ole tekkinud õiguspärast ootust õigusvastase haldusakti kehtimajäämise suhtes.

40. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93

lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad igaühe menetluskulud tema enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik