2-09-13340/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-09-13340

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2009. a Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-09-13340

Tsiviilasi

AS Betoonimeister

Tartu

hagi

Endel

Mesipuu

vastu

73 880,48 krooni ja viiviste väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

73 880,48 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

-

hageja AS Betoonimeister Tartu (registrikood 11351636;

asukoht Tähe 135B, 51013 Tartu);

-

lepinguline

esindaja

Margus

Rebane

(Cavere

Õigusbüroo OÜ; asukoht Lennuki 22, 10145 Tallinn);

-

kostja Endel Mesipuu

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista Endel Mesipuu’lt AS Betoonimeister Tartu kasuks 86 550,98 krooni, millest

73 880,48 krooni on põhinõue ja 12 670,50 krooni viivisenõue perioodi eest 15.04.2008. a

kuni 23.03.2009. a.

3. Välja mõista Endel Mesipuu’lt AS Betoonimeister Tartu kasuks viivis protsendina

põhinõudelt 73 880,48 kroonilt alates 24.03.2009. a kuni põhinõude täitmiseni 0,05 %

päevas, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada põhinõude summat.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud 87 % ulatuses Endel Mesipuu ja 13 % ulatuses AS Betoonimeister Tartu kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates

kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE (tl 4-6)

AS Betoonimeister Tartu (hageja) ja Tartu Betoonelement OÜ sõlmisid 04.03.2008. a müügilepingu

nr BMT 080304 tsementbetooni müügiks Tartu Betoonelement OÜ-le. Viimane sai kogu kauba

kätte, kuid tasus selle eest üksnes osaliselt. Hageja esitas Tartu Betoonelement OÜ-le arve

nr T 803025 summas 83 880,48 krooni maksetähtajaga 14.04.2008. a. Kauba eest on tasumata

73 880,48 krooni.

Kuna Tartu Betoonelement OÜ kustutati 16.02.2009. a äriregistrist, siis nõuab hageja Endel

Mesipuu’lt (kostja) Tartu Betoonelement OÜ kohustuste täitmise tagamiseks 04.03.2008. a

sõlmitud käenduslepingu alusel müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist.

Hageja palub kostjalt välja mõista 99 221,48 krooni, millest 73 880,48 krooni on põhinõue ja

25 341 krooni sissenõutavaks muutunud viivis 23.03.2009. a seisuga, ning alates 24.03.2009. a

viivise protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni 0,1 % päevas. Menetluskulud jätta kostja

kanda.

KOSTJA VASTUS (tl 41)

Kostja ei tunnista hagi, vaieldes sellele vastu. Vastuse kohaselt ei ole kostja kunagi hagejaga ühtegi

käenduslepingut sõlminud ega sõlmida tahtnud, kuna ei soovi vastutada isikliku varaga Tartu

Betoonelement OÜ kohustuste täitmise eest. Käenduslepingus kirjapandu ei vasta kostja tahtele ja

seda kinnitab ka allkirja puudumine esimesel lehel. Allkiri käenduslepingu teisel lehel on saadud

kostja tahtliku eksimusse viimisega. Kostja tühistab hageja poolt kohtule esitatud käenduslepingu.

Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, siis taotleb kostja viivise vähendamist, sest

viivis on ebamõistlikult suur. Kostja on pensionär ega suuda viivist tasuda. Põhivõlgnikul lõppes

majanduslanguse käigus ehitustöö ja samuti jäädi talle võlgu, mistõttu ei saanud Tartu

Betoonelement OÜ hageja arvet tasuda. Menetluskulud jätta hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kohtule on esitatud käendusleping nr 080304 (tl 10-11), mis on sõlmitud 04.03.2008. a hageja ja

kostja vahel tagamaks tingimusteta ja tagasivõtmatult hageja ning Tartu Betoonelement OÜ vahel

04.03.2008. a sõlmitud müügilepingust nr BMT 080304 tulenevate maksekohustuste täielikku ja

õigeaegset täitmist Tartu Betoonelement OÜ poolt. Seega ei vasta tõele kostja väide, et tema ei ole

kunagi hagejaga ühtegi käenduslepingut sõlminud.

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 142 lõike 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja

kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

04.03.2008. a sõlmitud müügilepinguga nr BMT 080304 (tl 8-9) kohustus põhivõlgnik Tartu

Betoonelement OÜ müüdud kaubabetooni eest tasuma peale arve väljastamist. Kauba maksumuse

arvestuse aluseks olid lisaks lepingule kauba saatelehed ja hageja hinnakiri. Kostja ei ole vaielnud

vastu asjaolule, et Tartu Betoonelement OÜ on kauba kätte saanud ja et kohtule esitatud

saatelehtede (tl 13-28) alusel on Tartu Betoonelement OÜ-le 31.03.2008. a väljastatud tasumiseks

arve nr T803025 (tl 12) summas 83 880,48 krooni maksetähtajaga 14.04.2008. a. Vaidlus puudub

ka selles, et hagejale on nimetatud arvest tasutud 10 000 krooni ja tasumata on 73 880,48 krooni.

Kostja on vastuses hagile (tl 41) selgitanud, et põhivõlgnikul lõppes majanduslanguse käigus

ehitustöö, samuti jäid põhivõlgnikule võlgu teised isikud, mistõttu ei saanud ta hageja arvet tasuda.

Seega on kostja tunnistanud põhivõlgniku poolt oma lepingulise kohustuse – tasuda müüjale kauba

eest – rikkumist.

Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktide 1

ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul

olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid

ei esine.

VÕS § 145 lõike 1 kohaselt tekib käendaja vastutus automaatselt solidaarsena põhivõlgniku

vastutuse kõrvale juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendati. VÕS § 65 lõikest 1

tuleneb, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või

mõnelt neist. Käenduslepingu punktist 2.1.2 nähtub, et kokku on lepitud solidaarvastutuses ja

punktist 2.3, et juhul, kui käendaja vastu esitatakse nõue, on käendaja kohustatud kaasama

põhivõlgniku asjast osavõtmiseks. Kuna põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud, siis puudub

võimalus tema kaasamiseks ja nõude saab esitada vaid käendaja vastu.

Kostja väitel ei tahtnud tema käenduslepingut sõlmida, kuna ei soovi vastutada isikliku varaga Tartu

Betoonelement OÜ kohustuste täitmise eest. Samuti ei vasta käenduslepingus kirjapandu tema

tahtele, mida kinnitab allkirja puudumine esimesel lehel. Allkiri käenduslepingu teisel lehel on

saadud kostja tahtliku eksimusse viimisega, mistõttu kostja tühistab hageja poolt kohtule esitatud

käenduslepingu. Kohus leiab, et kostja vastavasisulised väited on paljasõnalised ja esitatud

eesmärgiga vastutusest vabanemiseks. Tavaliselt on käenduslepingu sõlmimise põhjuseks teatav

käendaja ja põhivõlgniku vaheline suhe, mille tulemusena on käendaja valmis võlgniku kohustusi

käendama. On ilmselge, et käenduslepingu sõlmimine on seostatav põhivõlgniku, kelle juhatuse

liikmeks oli kostja, majandustegevusega. Iga tehingu aluseks on tahe, mida väljendatakse

tahteavalduses kindla õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Käenduslepinguga võttis kostja vastutuse

riski juhuks, kui põhivõlgnik ei suuda oma kohustusi võlausaldaja ees täita. Käenduslepingust, mille

kostja on allkirjastanud, nähtub, et käendaja vastutab kohustuse täitmise eest tagatisena oma varaga.

Seega olid kostjal tahte kujunemiseks tegelikud asjaolud teada. Tõsiseltvõetav ei ole kostja väide, et

tahte puudumist lepingu sõlmimiseks kinnitab allkirja puudumine käenduslepingu esimesel lehel.

Ka müügilepingul on poolte allkirjad vaid lepingu viimasel lehel poolte andmete ja rekvisiitide

juures. Kui tehing olekski tehtud olulise eksimuse tõttu, siis toimub selle tühistamine seaduses

sätestatud korras tühistamisavalduse tegemisega tehingu teisele poolele. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (edaspidi TsÜS) § 99 lõike 1 punkti 2 kohaselt võib tehingu tühistada eksimuse korral kuue

kuu jooksul, arvates eksimusest teadasaamisest. Käendusleping sõlmiti 04.03.2008. a, kuid

eksimusele viitab kostja alles 29.06.2009. a (kirjalikus vastuses hagile). Nimetatud tõsiasi kinnitab

kohtu veendumust selles, et kostja, saades teada nõudest tema vastu, esitab paljasõnalisi

vastuväiteid vastutuse vältimiseks. Kuna käendusleping on kehtiv, vastutab kostja käendatava

kohustuse eest täies ulatuses. VÕS § 145 lõike 2 kohaselt vastutab käendaja ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise

eest. Käenduslepingu punktist 2.1.1 nähtub, et pooled leppisid kokku selles, et kui põhivõlgnik ei

täida oma raha maksmise kohustust, kohustub käendaja võlausaldaja nõuded täitma oma vara või

vahendite arvelt täies ulatuses, tasudes võlausaldajale nii põhisumma, intressid, viivised, kahju kui

sissenõudmiskulud.

Hageja palub VÕS § 108 lõike 1 alusel täita kostjal põhivõlgniku raha maksmise kohustus ja kuna

põhivõlgnik on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, siis nõuab hageja kostjalt VÕS § 113

lõike 1 alusel viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 108 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Müügilepingu alusel oli põhivõlgnikul raha maksmise kohustus, mida ta rikkus.

Hagiavalduse kohaselt võlgnetakse hagejale 73 880,48 krooni. Kostja võlgnetava summa suurust

vaidlustatud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 73 880,48 krooni

põhivõlgnevuse katteks.

Hageja nõuab kostjalt 23.03.2009. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 25 341 krooni

väljamõistmist ja edasi alates 24.03.2009. a viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni.

Viivise arvutamisel (tl 29) on hageja lähtunud arvel näidatud viivise määrast 0,1 % päevas ja

perioodist

15.04.2008. a

kuni

23.03.2009. a

ning

võtnud

aluseks

võlgnetava

summa

73 880,48 krooni. Arvutuse kohaselt võlgneb kostja hagejale 343 viivitatud päeva eest kokku

25 341 krooni. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on

tunnistanud rahalise kohustuse täitmata jätmist, seega on hageja õigustatud viivist nõudma.

Traditsioonilises majanduskäibes on kohustuse sissenõutavus seotud arve esitamisega. Hageja poolt

koostatud arvel on olulise tingimusena märgitud maksetähtaeg ning maksega viivitamise korral

viivis 0,1 % päevas. Kostja on esitanud kohtule taotluse sissenõutavaks muutunud viivise

vähendamiseks VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 lõike 1 alusel.

Tulenevalt VÕS § 113 lõikest 8 viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kostja leiab vastuses hagile, et tasumisele kuuluv viivis on

ebamõistlikult suur ja tema pensionärina ei suuda seda maksta. Hageja ei ole kostja viivise

vähendamise taotlusele vastuväidet esitanud. VÕS § 162 lõike 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud. Asjaoludest nähtuvalt on

põhivõlgnik tasunud hagejale 10 000 krooni, mis on ca 9 % arvel märgitud summast. Oluliseks

tuleb pidada ka hageja huvi saada kätte müüdud kauba eest võlgnetav rahasumma. Samas on hageja

kui tegutseva äriühingu majanduslik olukord ilmselgelt pensionärist kostja omast parem. Kohus

arvestab siinjuures ka asjaoluga, et kohustus muutus sissenõutavaks 15.04.2008. a, kuid hageja

esitas täitmisnõude alles 27.03.2009. a kohtule hagiavaldust esitades, lastes viivisel koguneda

rohkem kui 11 kuud. Kohus arvestab veel asjaoluga, et käendajal puudub võimalus esitada

tagasinõue põhivõlgniku vastu. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus sissenõutavaks muutunud

viivist poole võrra ehk 12 670,50 kroonini. Seega arvestuslikult vähendab kohus kokkulepitud

viivise määra 36,5 % aastas ½ võrra ehk 18,25 %-ni. Nimetatud viivise määr on suurem kui

seadusjärgne viivise määr. Riigikohus on 14.06.2005. a otsuses nr 3-2-1-60-05 asunud seisukohale,

et põhjendatud ei ole viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kohus leiab, et

viivise määr 18,25 % aastas on mõistlik VÕS § 162 lõike 1 tähenduses. Hageja ei ole ka tõendanud,

et ta on saanud seoses raha maksmise viivitamisega kahju suuremas ulatuses 18,25 %-st viivise

määrast arvestatud viivis. Eeltoodut arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

12 670,50 krooni sissenõutavaks muutunud viivise katteks perioodi eest 15.04.2008. a kuni

23.03.2009. a.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub mõista välja viivise põhinõudelt 73 880,48 kroonilt alates 24.03.2009. a kuni

põhinõude täieliku tasumiseni määraga 0,1 % päevas. Viivise vähendamise taotluse rahuldamisest

tulenevalt mõistab kohus täiendava viivise protsendina välja alates 24.03.2009. a kuni põhinõude

täitmiseni 0,05 % päevas, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada põhinõude summat.

Eeltoodud põhjenduste alusel leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele

osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 86 550,98 krooni, millest 73 880,48 krooni on

põhinõue ja 12 670,50 krooni sissenõutavaks muutunud viivis perioodi eest 15.04.2008. a kuni

23.03.2009. a. Väljamõistmisele kuulub ka 24.03.2009. a alates viivis protsendina põhinõudelt

73 880,48 kroonilt kuni põhinõude täitmiseni 0,05 % päevas, kusjuures viivisenõuded kokku ei või

ületada põhinõude summat.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt,

aga tunduvalt alla poole nõudest, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes

osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 86 550,98 / 99 221,48 x 100 = 87 % ulatuses kostja ning

13 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik