3-09-1750/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-09-1750

Otsuse kuupäev

26.10.2009

Kohtunik

Tamara Hristoforova

Kohtuasi

Xi kaebus vanglate relvastatud üksuse toimingute –

10.10.08.a füüsilise jõu kasutamine Xi suhtes, vanglate

relvastatud üksuse liikmete vaatamise takistamine tema

suhtes füüsilise jõu kasutamise ajal, 10.10.08.a ilma riieteta

10 küki sooritamise käskimine – õigusvastasuse tuvastamine

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja X;

Vastustaja Justiitsministeerium

Resolutsioon

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib

lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Viru Vangla peaspetsialist-korrapidaja 09.10.2008.a otsusega nr 29 paigutati alates

09.10.2008.a kella 22.20-st kinnipeetav X eraldi lukustatud kambrisse.

Justiitsministeeriumi asekantsleri 09.10.2008.a suulise korralduse alusel kutsuti 10.10.2008

hommikuks Viru Vanglasse kokku vanglate relvastatud üksus eesmärgiga otsida läbi Viru

Vangla S9 ja E hoone elusektsiooni kambrid ja seal viibivad kinnipeetavad.

12.08.2009.a saabus Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla kinnipeetava X kaebus vanglate

relvastatud eriüksuse liikmete 10.10.2008.a tegevuse peale, mille käigus tekitati kaebajale

kehavigastusi ja alandati tema inimväärikust.

27.08.2009.a määrusega võttis kohus Xi kaebuse menetlusse.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebuse kohaselt põletati 09.10.08 Viru Vangla avatud sektsiooni S-16 kambris 9249 ära

magamismadrats. Selles kambris elab 2 kinnipeetavat (X ja M.Ivanov). Vanglaametnikud

leidsid, et madratsi pani põlema kinnipeetav X ja sellega seoses paigutati X 09.10.08 õhtul

peakorrapidaja käskkirja alusel isoleeritud kambrisse (sektor P-1) nr l63. Kambris 163 oli

kaebuse esitaja üksi, ilma madratsi ja muude magamistarveteta, ilma isiklike asjadeta.

Kaebaja selgitab, et enne kambrisse 163 paigutamist otsisid valvurid ta läbi (keelatud

esemeid ei avastatud), samuti ei väljendanud kaebuse esitaja sel õhtul mitte mingit

agressiivsust. 10.10.08, kohe peale hommikust loendust, mis viiakse läbi kell 8-9 hommikul,

tulid kambrisse nr 163 umbes 8-10 inimest eriosakonna ametnikku. Kõigil oli seljas

ühesugune erivorm ja ees maskid, nad andsid kaebuse esitajale käsu: „käed pea taha, molu

põrandale“. Kaebaja märgib, et ta keeldus täitmast seda ametnike korraldust, mispeale löödi

ta jõuga pikali, pandi näoga põranda poole pikali ja suruti käed selja peale. Samuti sai

kaebuse esitaja tugeva löögi jalaga vasaku rinna osasse ja veel mitu kergemat lööki - lükati

käte ja jalgadega.

Kaebuse kohaselt sel momendil, kui eriosakonna ametnikud tarvitasid kaebuse esitaja suhtes

füüsilist jõudu, pani keegi ametnikest käe kaebuse esitaja silmadele, mistõttu ei olnud

kaebajal võimalik ära tunda töötajaid personaalnumbri järgi, mis on iga eriosakonna ametniku

vormi peal, milline ametnik millise tegevuse sooritas. Kohe peale seda, kui eriosakonna

ametnikud tarvitasid kaebuse esitaja suhtes füüsilist jõudu ja lõpetasid kambri läbiotsimise,

sai X eriosakonna ametnikelt uue korralduse, mis seisnes selles, et kaebuse esitaja pidi

põrandalt püsti tõusma (kusjuures kaebaja ei tohtinud ametnikke vaadata), võtma seljast kõik

riided ja tegema ilma riieteta 10 kükki. X nõustus täitma neid korraldusi.

Kaebaja märgib, et pöördus eriosakonna ametnike 10.10.08.a tegevuse osas kirjalikult

eriosakonna ülemuse härra Lauri Abeli poole. L.Abel selgitas oma vastustes Xle, et 10.10.08

kasutasid eriosakonna ametnikud kaebuse esitaja suhtes füüsilist jõudu ja põhjuseks oli see, et

ta keeldus täitmast nende seaduslikke korraldusi (heita näoga põranda poole pikali maha ja

panna käed pea peale), samuti selgitas L.Abel, et Xl keelati eriosakonna ametnike tegevust

jälgida, sest see tuleneb eriosakonna ametnike tegutsemistaktikast, ja ilma riieteta pidi kaebuse

esitaja tegema kükke sellepärast, et ametnikud saaksid veenduda, et tema kehas (keha küljes,

liikmete vahel) ei ole keelatud esemeid.

X on nõus, et kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametnike seaduslikke korraldusi. Samas

leiab kaebuse esitaja, et seaduslik saab olla ainult selline korraldus, mis on seaduses kirjas või

mis on seaduse delegatsiooni alusel väljendatud normatiivse aktina. Riigikohus leidis otsuses

nr 3-3-1-103-06, et kinnipeetava poolt ametniku korralduse täitmata jätmine võib olla

põhjendatud ainult sellisel juhul, kui ametniku poolt antud korraldus vastab haldusmenetluse

seaduse § 63 lg 2 sätestatud tunnustele - viidates haldusakti tühisuse tunnustele. Kaebuse

esitaja leiab, et eriosakonna ametnikel ei olnud 10.10.08 õigust käskida tal heita näoli pikali

mustale põrandale ja panna käed pea peale, sest kaebuse esitaja ei kujutanud endast mitte

mingisugust ohtu eriosakonna ametnike grupile ega teistele vangla töötajatele, samuti ei

ohustanud ta vangla vara. Samuti ei ilmutanud kaebuse esitaja agressiivsust ega kujutanud

ohtu vanglapersonalile. Kaebaja märgib, et teistes vanglates kästakse kambri läbiotsimisel

panna kinnipeetavatel lihtsalt käed seinale või voodile või olla näoga seina suunas. Kuna

kambris 163 ei olnud kaebajal isiklikke asju, ei olnud eriosakonna töötajatel mingit alust

kasvõi oletada, et kaebuse esitaja võib neile osutada mingi esemega ükskõik missugust

füüsilist vastupanu. Kaebaja arvates ei olnud seega kambri läbiotsimisel vajalik käskida temal

olla näoga põranda suunas, kuna see ei olnud olukorda arvestades proportsionaalne.

Lähtudes ülaltoodust, oletab kaebuse esitaja, et 10.10.08 keeldus ta täitmast eriosakonna

ametnike tühiseid korraldusi, sest ametnikel polnud aluseid, käskida Xl näoli mustale

põrandala pikali heita ja panna käed pea peale. Tühise korralduse täitmata jätmise eest

kasutasid eriosakonna ametnikud 10.10.08 kaebuse esitaja suhtes füüsilist jõudu, mis on

kaebuse esitaja meelest seadusevastane, kuna vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 lähtuvalt,

võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel enesekaitsevahendeid

ning füüsilist jõudu ainult enda ohutuse tagamiseks. Samuti võib olla vanglateenistuja poolt

kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamine õigustatud mingis muus eriolukorras. Kaebaja

selgitab, et 10.10.08, peale seda, kui ta sai ametnikelt korralduse „heita näoga põranda poole

pikali ja panna käed pea peale“, ei osutanud ta ametnikele mingisugust füüsilist vastupanu ega

ähvardanud neid millegagi, mida kinnitab oma vastustes ka L.Abel ise. See tähendab, et

10.10.08 ametnike poolt Xi suhtes füüsilise jõu kasutamine oli seadusevastane, sest puudusid

VangS § 71 lg 2 osutatud asjaolud, mille järgi vanglaametnik kinnipeetava suhtes füüsilist

jõudu tarvitada võib. Kaebaja leiab, et VangS § 71 lg 2 ei vasta põhiseadusele ning nimetatud

normist ei nähtu, millistel konkreetsetel juhtudel on vanglaametnik õigustatud füüsilist jõudu

kasutama. Kaebaja arvates ületasid eriüksuse ametnikud 10.10.2008.a. vägivalda kasutades

oma ametialaseid ülesandeid ning füüsilise jõu kasutamine ei olnud õigustatud ega vajalik.

Kaebaja selgitab täiendavalt, et ühes oma vastustest kirjutas eriosakonna ülemus talle, et

10.10.08 keelati tal jälgida eriosakonna ametnike tegevust sel ajal, kui ametnikud kasutasid

kaebuse esitaja suhtes füüsilist jõudu, sest see (eriosakonna ametnike tegevuse vaatamine)

lähtub vangla eriosakonna ametnike tegevustaktikast. Kaebuse esitaja aga märgib, et teda

alandas see, et 10.10.08 haarasid eriosakonna ametnikud tema näost kätega kinni, et ta ei saaks

jälgida ametnike tegevust. Kaebuse esitaja leiab, et eriosakonna ametnike tegevuse jälgimise

keelamine oli seadusevastane, kui ametnikud tarvitasid tema suhtes füüsilist jõudu.

Kinnipeetava suhtes seadusevastaselt füüsilise jõu tarvitamise eest võib ametnikku

kriminaalkorras karistada. Pidades silmas seda, et kõik eriosakonna ametnikud olid riietatud

ühesugusesse eriosakonna vormi ja neil olid maskid ees, saaks konkreetse õigusrikkumise

toime pannud eriosakonna ametniku ära tunda personaalnumbri järgi, mis on iga eriosakonna

ametniku rinna ja selja peal. Selle tõttu sel ajal, kui eriosakonna ametnikud kasutasid kaebuse

esitaja suhtes 10.10.08 füüsilist jõudu, pani keegi ametnikest oma kätega Xi silmad kinni ja

kaebuse esitajal on nüüd võimatu öelda, kes täpselt ametnikest tema suhtes füüsilist jõudu

kasutas. Iga eriosakonna ametniku vormiriietusel olev personaalnumber on mõeldud selleks,

et kui keegi ametnikest paneb toime õigusrikkumise, saaks konkreetse ametniku tuvastada,

kes õigusrikkumise toime pani. Samuti ei lubatud kaebajal vaadata eriüksuse ametnikke, kui

kaebaja riietus läbiotsimise jaoks lahti. Kaebaja leiab, et tulenevalt eeltoodust oli kaebuse

esitajal õigus vaadata eriosakonna ametnikke, kui nad 10.10.08 tema suhtes füüsilist jõudu

kasutasid.

Lisaks selgitab kaebaja, et ühes oma vastustest kirjutas L.Abel, et X pidi tegema 10 kükki ilma

riieteta selle jaoks, et ametnikud saaksid veenduda, et kaebuse esitaja kehal pole keelatud

esemeid. Kaebuse esitaja leiab, et 10.10.08 pidi ta tegema ilma riieteta 10 kükki selleks, et

saaks alandada tema inimväärikust. Selline arvamus tekkis kaebuse esitajal seoses sellega, et

sellist korraldust (teha paljana 10 kükki) annavad eriosakonna ametnikud ainult noortele

kinnipeetavatele ja kui keegi seda tegemast keeldub, siis kasutavad ametnikud selle

kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu (näiteks hakkavad käsi või jalgu väänama, suruvad

kinnipeetava näoli maha, annavad mõned õrnemad löögid kinnipeetavale). Sellised andmed

sai kaebuse esitaja pärast vestlust teiste noorte kinnipeetavatega. Kaebaja leiab, et kui sooviti

teda läbi otsida ning avastada kehaõõnsustest keelatuid esemeid, siis seda oleks pidanud

tegema meditsiinitöötaja mitte relvastatud üksuse liikmed.

Samuti on kaebuse esitaja rääkinud eriosakonna ametnike tegevusest täiskasvanud (üle 21-

aastaste) kinnipeetavatega ja tuli välja, et täiskasvanud kinnipeetavatele ei anna eriosakonna

ametnikud korraldust täiesti paljana 10 kükki teha, kuid korraldust: „käed pea peale, molu

põrandasse“ annavad eriosakonna ametnikud kõigile kinnipeetavatele, kelle kambrites nad

läbiotsimist korraldama hakkavad. Kaebaja arvates ei tohiks kükkide tegemise arv olla üle 2

ning leiab, et seetõttu 10 küki tegemine oli ebaproportsionaalne ning mittevajalik.

Lähtuvalt VangS § 71 lg 71, peale kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamist viiakse läbi

kinnipeetava tervise kontroll, tervisekontrolli tulemused kantakse protokolli. 10.10.08, kohe

peale seda, kui eriosakonna ametnikud olid X suhtes füüsilist jõudu kasutanud, tutvus

meditsiinitöötaja kaebuse esitaja tervisliku seisundiga ja fikseeris kaenla all 1,5 cm pikkuse

hematoomi (mis tekkis peale seda, kui keegi ametnikest lõi Xle jalaga vasakusse rinnaosasse),

vasakul käel 7,5 mm pikkuse marrastuse ja lõual 1 cm pikkuse vigastuse (2 viimast vigastust

sai kaebuse esitaja, kui ametnikud teda jõuga näoli põrandale surusid). Samuti märgib

kaebuse esitaja, et 10.10.08, sel momendil, kui eriosakonna ametnikud olid tema kambris nr

163, oli ta väga hirmul, sest ta kartis, et saab ametnikelt väga kõvasti peksa. Sellised mõtted

tekkisid kaebuse esitajal kohe peale seda, kui eriosakonna ametnikud olid tema suhtes ilma

igasuguse põhjuseta ja seletusi andmata füüsilist jõudu kasutanud.

Kaebuse esitaja põhjendatud huvi on saada Justiitsministeeriumilt tulevikus kompensatsiooni

Põhiseaduse § 25 alusel talle tekitatud kahju eest ning ühtlasi omab kaebaja preventiivset

huvi, et edaspidi ei kasutaks relvastatud üksuse liikmed kinnipeetavate suhtes

ebaproportsionaalseid meetmeid.

Lähtuvalt eeltoodust palub X tunnistada vanglate relvastatud üksuse ametnike toimingud -

10.10.08 X suhtes füüsilise jõu kasutamine; Xil eriosakonna ametnike vaatamise takistamine,

kui ametnikud tarvitasid 09.10.08 X suhtes füüsilist jõudu; 09.10.08 Xl ilma riieteta 10 küki

sooritamise käskimine – õigusvastaseks.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Justiitsministeerium leiab, et X kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu.

1. Põhjendatud huvi

Vastustaja märgib, et tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks isiku põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks.

Isikul saab olla huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks siis, kui tal on vahetu puutumus

selle toiminguga, sellel on vahetu mõju isiku kaitstavatele õigustele ja vabadustele ning

õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise või õigusliku kasu. Konkreetsetel

juhtudel on kohtupraktikas põhjendatud huvi seondatud ka õigusvastasuse tuvastamise

preventiivse toimega, s.o edasiste rikkumiste vältimisega, ja hilisema kahju hüvitamise

taotluse esitamisega.

Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt

on isikul õigus pöörduda halduskohtusse, kui tema õigusi on rikutud. Tegemist on esimese

eeltingimusega kaebuse esitamisel- subjektiivsete õiguste rikkumine. Riigikohtu

halduskolleegium on 07.03.2002 otsuses nr 3-3-1-9-02 leidnud, et HKMS § 7 lõige 1 kohaselt

võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle õigusi haldusakt

rikub. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja

vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest,

muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid

õigusi.

Tuvastamiskaebuse puhul on teiseks eeltingimuseks põhjendatud huvi olemasolu. HKMS § 7

lg 1 kohaselt on isikul halduskohtusse pöördumisel õigus tuvastada toimingu õigusvastasus,

kuid sellisel juhul peab isik välja tooma, milles seisneb tema põhjendatud huvi. Põhjendatud

huviks võib ennekõike olla isiku rehabiliteerimise vajadus või soov vältida õigusrikkumise

kordumist, samuti hilisem kahjunõude esitamine. Seega tuvastamiskaebuse esitamise

eelduseks lisaks subjektiivsete õiguste rikkumisele peab kaebuse esitajal olema eriline

põhjendatud huvi, st õigusvastasuse kindlakstegemine peab aitama isikul oma õigusi kaitsta.

Põhjendatud huviks võib olla küll kahjunõude esitamine, kuid paljasõnalist väidet kahju

hüvitamise kaebuse esitamise kohta tulevikus ei saa lugeda põhjendatud huviks. Relvastatud

üksus toimis õiguspäraselt. Isik ei ole välja toonud tõendeid selle kohta, et milles seisnes tema

tervise kahjustus ja inimväärikuse alandamine. Paljasõnalisi väiteid ei saa võtta põhjendatud

huvina. Kui isik tundis ebamugavust ei tähenda see, et tema inimväärikust oleks alandatud.

Seega kaob ära eeldus kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks. Seonduvalt moraalse kahjuga,

kuulub hüvitamisele ainult kahju õigushüvedele, mis on toodud riigivastustuse seaduse § 9 lg-

s 1 toodud loetelus. Ükski neist mittevaralise kahju hüvitamise tingimustest ei ole täidetud.

HKMS § 10 lg 3 kohaselt märgitakse kaebuses haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks kaebuse esitaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks.

Kaebuses toodud asjaolusid ei saa käsitleda põhjendatud huvina, kuna need ei võimaldaks

isikul oma olukorda rehabiliteerida või vältida sarnaste õigusrikkumiste kordumist (tegemist

ei ole olnud õigusrikkumisega), samuti ei ole võimalik kahjunõude esitamine. Vaidlustatud

toimingud ei rikkunud kaebaja õigusi, mistõttu on ebaloogiline järeldada, et isikul on

aktsepteeritav põhjendatud huvi, mis seisneb kahju hüvitamises. Relvastatud üksus ei ole

käitunud õigusvastaselt, samuti ei ole kinnipeetavale tekitatud kahju. Sellest tulenevalt ei saa

olla ka kahju hüvitamine antud asjas põhjendatud huviks.

Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebuse osas ei ole täidetud HKMS § 7 lg 1 nõue ja

palub kohtul pärast asjaolude täpsustamist kinnipeetava poolt lõpetada menetlus HKMS § 24

lõige 1 punkt 1 alusel.

2. Õiguslik regulatsioon relvastatud üksuse kasutamise osas läbiotsimisel

Vangistusseaduse (VangS) § 109 lõige 3 kohaselt moodustatakse vangla juurde relvastatud

üksus eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksus (RÜ) on moodustatud vanglaametnikest,

kellele kehtivad vanglaametnikele õigusaktidest tulenevad õigused ja kohustused. Relvastatud

üksuse ülesanded ja töökorra kehtestas justiitsminister 12. detsembri 2002. a määrusega nr 81

“Relvastatud üksuse tegevuse kord“ (määrus nr 81). Nimetatud määruse §-st 1 tulenevalt on

Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate vanglate juurde moodustatud relvastatud üksuse

põhiülesanne kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning

eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Määruse § 5 lõike 2 punkti 6 kohaselt

võtab relvastatud üksus osa vangla või kinnipeetava läbiotsimisest.

24.juulini 2009. aastani kehtinud VangS § 68 lg 1 sõnastuse kohaselt on vanglaametnikel

õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu-ja olmeruumide, samuti

teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks.

Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. 24.07.2009 jõustusid

vangistusseaduse muudatused, millest tulenevalt asendati sõna „vanglaametnikel“ sõnadega

„vanglateenistuse ametnikul“. Viidatud sätte eesmärki ja mõtet muudatus ei mõjutanud.

Justiitsministri 1. aprilli 2003. a määrus nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle

järelevalve korraldamine“ 4. peatükk reguleerib läbiotsimise korraldust detailsemalt.

Nimetatud määruse § 47 kohaselt otsitakse isik läbi kas täielikult või mitte täielikult,

läbiotsimine toimetatakse kohas, kus on tagatud isiku privaatsus ning läbiotsimist teostavad

läbiotsitavaga samast soost isikud. Nimetatud määruse § 48 lg 1 p-st 3 tulenevalt on

kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib

läbiotsimise ajal objektil.

3. Relvastatud üksuse poolt 10. oktoobril 2008.a toimunud läbiotsimine

Relvastatud üksuse 10. oktoobri 2008.a toimunud läbiotsimise tingis eelmisel päeval Viru

Vanglas toiminud olukord, kus kinnipeetavad võtsid pantvangi vanglateenistuja, mille

lahenedes kinnipeetavad väljendasid oma vastumeelsust vangla suhtes. Pärast 09.10.2008

pantvangikriisi oli olukord vanglas pingeline ning esines vajadus rakendada relvastatud üksust

10.10.2008 vangla julgeoleku tagamiseks ja võimalike õigusrikkumiste ennetamiseks.

09.10.2009 õhtusel ajal oli S9 hoone sektor S16, kus paiknes ka kaebaja, rahutu

(kinnipeetavad tagusid vastu kambrite uksi ja karjusid). 09.10.2008 õhtul ligikaudu kell 22.00

süütas kinnipeetav X oma kambris madratsi. X paigutati seejärel P-hoone 1. osakonna

lukustatud kambrisse.

„Relvastatud üksuse tegevuse korra“ § 6 lõige 1 sätestab, et üksuse ülesannete täitmiseks

annab kirjaliku korralduse asekantsler. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et edasilükkamatutel

juhtudel annab asekantsler üksuse ülemale suulise korralduse. 09.10.2008 andis asekantsler

relvastatud üksuse ülemale telefoni teel suulise korralduse 10.10.2008 hommikuks kutsuda

Viru Vanglasse kokku relvastatud üksus eesmärgiga tagada vanglas täiendav julgeolek ja

sisekord ning ennetada uusi võimalikke erakorralisi olukordi. „Relvastatud üksuse tegevuse

korra“ § 6 lõikest 3 tulenevalt informeeris asekantsler üksuse kokkukutsumisest ministrit

kirjalikult 10.10.2008 teatega nr 11-15/11500.

4. Kaebaja mitteallumine relvastatud üksuse liikme korraldusele

Kaebaja väide, nagu oleksid tema kambrisse sisenenud 8-10 RÜ liiget, on paljasõnaline ja

tõendamata. Relvastatud üksuse ülem (RÜ ülem) Lauri Abel esitas kaebusele vastamise

käigus Justiitsministeeriumile 23.10.2008 kokkuvõtte kaebaja läbiotsimisest, millest nähtub,

et 10.10.2008 hommikul toimunud relvastatud üksuse ürituse raames sisenesid kell 08.15

kaebaja kambrisse 3 relvastatud üksuse liiget. Justiitsministeeriumi puudub põhjus kahelda

RÜ ülema poolt saadetud memo sisu tõelevastavuses.

Tulenevalt eelneval päeval aset leidnud pantvangikriisist, Xi poolt kambris madratsi

süütamisest ja üleüldisest pingelisest olukorrast vanglas, oli RÜ ülem Lauri Abel enda sõnade

kohaselt andnud üksuse liikmetele eelnevalt korralduse, et kambrisse sisenemisel antakse

kinnipeetavatele korraldus heita pikali ja panna käed kuklale. Arvestades vanglas valitsenud

olukorda ja õhkkonda, oli sellise suunise andmine põhjendatud, kuna antud asendist on

kinnipeetaval vanglaametnikku kõige raskem rünnata ja samas ei põhjusta asend

kinnipeetavale ülemäärast ebamugavust. Kaebajale, nagu teistelegi kinnipeetavatele, anti

vastav korraldus.

Korralduste eesmärgiks oli võtta kinnipeetav ohutult kontrolli alla, et talle oleks võimalik teha

turvakontroll ja seejärel teostada kambri põhjalik läbiotsimine. Kui kinnipeetav korraldusele

ei allu ja seeläbi takistab relvastatud üksuse liikmetel ülesandeid täita või ründab ametnikke,

siis tuleb kinnipeetava vastupanu mahasurumiseks või ründe elimineerimiseks kasutada

füüsilist jõudu või erivahendeid.

Kambrisse sisenemisel kaebajale antud korraldused olid konkreetsed, lühikesed ja selged,

millele kinnipeetav oli kohustatud alluma. Kaebaja ei allunud tema kambrisse sisenenud

relvastatud üksuse liikmete korraldusele heita pikali ja panna käed kuklale. Seda tunnistab ka

kaebaja ise oma kaebuses. Kaebaja takistas oma käitumise ja korraldustele mitteallumisega

teadlikult läbiotsimist ning relvastatud üksuse liikmete teenistuskohustuste täitmist, mistõttu

oli vaja tarvitusele võtta meetmed vastuhaku mahasurumiseks. Seetõttu võtsid RÜ liikmed

kaebajal kätest kinni ja surusid kinnipeetava jõuga maha.

VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et seaduslik on ainult selline korraldus, mis on seaduses kirjas

või mis on seaduse delegatsiooni alusel väljendatud normatiivse aktina. Mõeldav ei oleks

olukord, kus kõik võimalikud korraldused, mille andmise vajadus võib vanglaametnikul oma

töös ette tulla, oleksid sätestatud seaduses või muus aktis. Korralduse seaduslikkuse

hindamisel tuleb arvesse võtta korralduse eesmärki ning selle seotust vanglaametniku

teenistuskohtuste täitmisega ja õigusaktidega. Antud juhul oli korraldus suunatud kaebaja

ohutult (nii kaebajale endale kui ka relvastatud üksuse liikmetele) kontrolli alla võtmisele

seoses üksuse liikmete teenistusülesannete täitmisega (kambri läbiotsimine). Antud korraldus

oli kõike eeltoodut arvestades vajalik, eesmärgipärane ning mõistlik.

Lisaks õigustele on kinnipeetavatel vanglas ka kohustused. VangS §-s 67 on sätestatud

kinnipeetava põhilisimad kohustused. VangS § 67 p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav julgeoleku

tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike

seaduslikele korraldustele. Neile korraldustele peab kinnipeetav alluma vastuvaidlemata ja

viivitamata. Riigikohtu halduskolleegium on oma 1. märtsi 2007. aasta otsuses nr 3-3-1-103-

06 käsitlenud kinnipeetava poolt vanglaametniku korraldusele mitteallumise temaatikat.

Kohus on otsuse punktis 14 asunud seisukohale, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata

jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63

Ig-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine

haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust

täita. Samuti on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtuga selles, et üksnes kinnipeetava

teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse

seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Riigikohus leidis, et

ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini

tagamist vanglas.

Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu ei peaks ta alluma talle antud korraldustele.

Kinnipeetav peab alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut.

Mõeldav ei ole olukord, kus kinnipeetav vaidleks ametnikuga korralduse seaduslikkuse üle

või selle üle, kas ametnik oleks üldse pidanud, saanud ja võinud talle sellist korraldust anda.

Siinkohal on ka Riigikohus eespool viidatud lahendis leidnud, et kui ka hiljem kohases

menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud

seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole

rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Eeltoodu tõttu ei ole kinnipeetaval

üldjuhul õigust jätta täitmata vanglaametniku korraldust ning väär on kaebaja arusaam, et ta ei

pidanud alluma üksuse liikmete korraldusele.

5. Kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine

Ekslik on kaebaja arusaam, et vanglaametnik ei või teenistusülesannete täitmisel kasutada

põhjendatud juhul füüsilist jõudu.

VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS §

71 lõike 2 põhjal võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse

tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Seega annab vangistusseadus

vanglaametnikule selgesõnalise õiguse kasutada teenistuskohustuste täitmisel füüsilist jõudu.

Relvastatud üksuse liikmed on vanglaametnikud, kellele kehtivad jõu kasutamisel ühesugused

õigused vaatamata sellele, kas nad tegutsevad relvastatud üksuse liikme või

vanglaametnikuna.

Füüsilise jõu kasutamise vajaduse üle otsustatakse igal üksikul juhul eraldi. Iga juhtum on

unikaalne ja seda hinnatakse vastavate asjaolude põhjal. Jõu kasutamise mõistlikkuse

hindamisel võetakse kindlasti arvesse nii olukorra spetsiifilisust, kinnipeetava isikut, vanust

kui ka sugu ning ametniku positsiooni olukorras. Nii läbiotsimiste kui muude toimingute

korral tuleb tagada muuhulgas toiminguid läbiviivate vanglaametnike (relvastatud üksuse

liikmete) julgeolek kui ka toimingute läbiviimise võimalus.

Asjakohane ei ole kaebaja väide, et ta ei ilmutanud agressiivsust ega ohustanud vangla vara

või ametnikke. Kuna Kaebaja ei allunud RÜ liikmete seaduslikele korraldustele, siis oli jõu

kasutamine vajalik. Korraldustele mitteallumisega väljendas kaebaja selget allumatust ning

mistahes rünnakuohu maandamiseks miinimumini fikseeriti kinnipeetav vastu põrandat.

Arvestades eelmisel õhtul kaebaja poolt toimepandud madratsi põletamist ja vanglas

toimunud sündmusi ja õhkkonda, ei olnud välistatud kinnipeetava füüsiline vastuhakk. Seega

on paljasõnaline kaebaja väide, et tema poolt ei olnud RÜ liikmetele mingit ohtu. RÜ liikmed

ei pidanud jääma ootama kinnipeetava poolset võimalikku rünnet või muud vastupanu.

Kaebaja väide, et kambris 163 ei olnud tal isiklikke asju, mistõttu ei olnud eriosakonna

töötajatel mingit alust oletada, et kaebuse esitaja, olles kambris 163, võib neile osutada mingi

esemega ükskõik missugust füüsilist vastupanu, on paljasõnaline. Vaatamata sellele, kas

Kaebajal olid kambris isiklikud asjad või mitte, ei ole välistatud kinnipeetava poolne füüsiline

vastupanu. Samuti on paljasõnaline kaebaja väide nagu oleksid RÜ liikmed oletanud, et

kaebaja võib neid rünnata mingi esemega.

VangS § 71 lõike 71 kohaselt kontrollitakse pärast erivahendi, teenistusrelva või jõu

kasutamist kinnipeetava suhtes tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse.

Pärast kinnipeetava kontrolli alla võtmist, kambri läbiotsimist ja kaebaja täielikku läbiotsimist

kontrollis tema terviseseisundit Viru Vangla meditsiiniosakonna õde. Meditsiiniosakonna õe

koostatud dokumendist nähtub, et Xl esinesid minimaalsed vigastused (turse 1 cm, hematoom

pikkusega 1,5 cm, marrastus käel 7x5 mm), kuid meditsiinilist abi kinnipeetav ei vajanud. Kui

fikseeritud vigastused ka tekkisid RÜ tegevuse tulemusel, mida aga ei saa väita õe koostatud

üldsõnalise dokumendi alusel, millelt ei nähtu vigastuste „värskust“, siis ei kahjustatud

kaebaja tervist suuremal määral, kui tema enda tegevusest tingitud meetmete (füüsilise jõu)

kasutamisega paratamatult kaasnes. Arvestades fikseeritud vigastuste iseloomu, ei oleks

kindlasti tegemist ka märkimisväärse kaebaja tervise kahjustamisega.

Kinnipeetava allumatuse korral lähtuti meetme valikul selle efektiivsusest, eesmärgi

saavutamise kiirusest kui ka meetme sobilikkusest antud olukorra lahendamiseks. Füüsilist

jõudu rakendati kaebaja suhtes mitte rohkem kui vaja ning proportsionaalselt lähtuvalt

olukorrast.

6. Relvastatud üksuse liikmete tegevuse jälgimise keelamine

Tõele aga ei vasta kaebaja väide, et tal ei olnud üldse võimalik näha, mis numbritega RÜ

liikmed tema kambris viibisid. Tõele vastab kaebaja väide, et relvastatud üksuse ülem vastas

oma 11.03.2009 kirjas nr 1-13/8072-1 kaebaja 15.02.2009 selgitustaotlusele, et: „Vanglate

relvastatud üksuse liikmete poole vaatamise keelamine tuleneb üksuse tegutsemise taktikast".

RÜ ülema 11.03.2009 lühike kirjalik selgitus aga ei ütle ning seega ei tõenda, et kinnipeetaval

on tulenevalt üksuse tegutsemise taktikast keelatud RÜ liikmete poole vaatamine kogu nende

kambris viibimise ajal. Nagu nähtub kaebaja enda kaebusest, siis oli tal ametnike tegevuse

jälgimine keelatud ajal, kui tema suhtes tarvitati füüsilist jõudu. Füüsilist jõudu aga tarvitati

kaebaja suhtes üksnes peale seda, kui ta ei täinud korraldust heita põrandale pikali ja panna

käed pea peale.

Kaebusele vastamisel paluti selgitusi ka relvastatud üksuse ülemalt, kes selgitas, et

taktikalistel kaalutlustel ei tohi kinnipeetav ringi vaadata talle turvakontrolli tegemise või

tema läbi otsimise ajal. Selline taktika tuleneb vajadusest tagada kinnipeetavat läbi otsiva

ametniku turvalisus. Kui kinnipeetaval ei ole võimalik jälgida talle lähenevat ametnikku - nt

kust suunast ametnik läheneb, kuidas hakkab läbi otsima - siis on kinnipeetaval ametnikku

raskem rünnata. Kui kinnipeetav näeb ametnike paiknemist, on tal võimalik oma tegevus

kiiresti läbi mõelda ning läbiotsijate ründamine on lihtsam. Muude tegevuste ajal (RÜ

liikmete kambrisse sisenemine, korralduse andmine pikali heitmiseks, korraldus lahti

riietumiseks ja kükkide tegemiseks, RÜ liikmete kambrist lahkumine) ei olnud kaebajal

takistatud ega keelatud RÜ liikmete vaatamine või jälgimine. Justiitsministeeriumil ei ole

alust kahelda RÜ ülema selgituste tõele vastavuses.

Vastustaja rõhutab, et kirjeldatud põhjustel korralduse andmise eesmärk ei olnud RÜ liikmete

numbrimärgi varjamine, vaid läbiotsijate ohutuse tagamine. Kinnipeetaval on võimalik

numbrit näha muul ajal või vajadusel esitada hiljem kirjalik pöördumine saamaks teada, mis

numbritega ametnikud teostasid tema läbiotsimise.

7. Korraldus lahti riietuda ja sooritada kükke

Kaebuse esitaja seisukoht, nagu ta pidi tegema kükke tema alandamiseks, on alusetu ja

tugevasti liialdatud. VangS § 68 lg 1 sõnastuse kohaselt on vanglaametnikel õigus teostada

kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu-ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja

territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist

teostavad temaga samast soost isikud. VangS § 68 lg-st 4 tulenevalt kehtestab läbiotsimise

korra justiitsminister määrusega.

Justiitsministri 1. aprilli 2003. a määrus nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle

järelevalve korraldamine“ 4. peatükk reguleerib läbiotsimise korraldust detailsemalt.

Nimetatud määruse § 47 kohaselt otsitakse isik läbi kas täielikult või mitte täielikult,

läbiotsimine toimetatakse kohas, kus on tagatud isiku privaatsus ning läbiotsimist teostavad

läbiotsitavaga samast soost isikud. Nimetatud määruse § 48 lg 1 p-st 3 tulenevalt on

kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib

läbiotsimise ajal objektil. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt on vanglaametnikul õigus

kinnipeetav läbi otsida ka juhul, mis on lõikes 1 nimetamata.

RÜ liikmed otsisid läbi kaebaja kambri. Kuna kinnipeetav viibis läbiotsimise ajal objektil,

tulenes justiitsministri määruse „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve

korraldamine“ § 48 lg 1 p-st 3 kohustus otsida läbi ka kinnipeetav. Ühtlasi oli selleks

põhjendatud vajadus välistada kinnipeetaval keelatud esemete olemasolu (teostatud

läbiotsimiste käigus leiti keelatud esemeid). Arvestades kinnipeetava tegevust ja seda, et enne

sektorist S16 äraviimist otsiti kinnipeetav läbi mittetäielikult ning vahetult enne kinnipeetava

eraldatud kambrisse paigutamist ei teostatud Viru Vangla vanemvalvuri Kaja Vikkovi

selgituste kohaselt läbiotsimist, esines põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib omada keelatud

esemeid. Selline läbiotsimine oli asjaolusid arvestades vajalik vangla julgeoleku säilitamiseks

ja tagamiseks.

Seda, kas on vajalik teha kinnipeetava täielik või mittetäielik läbiotsimine, otsustavad

läbiotsijad. Antud juhul tehti Kaebaja täielik läbiotsimine veendumaks, et keha õõnsustesse,

keha pinnale ega tuharate vahele ei oleks peidetud keelatud esemeid. Kaebaja pidi riietuma

lahti, et ametnikel oleks võimalik veenduda, et keha välispinnal ei oleks keelatud esemeid.

10.10.2008 läbiotsimise käigus leiti kinnipeetavatelt keelatud esemeid. Kükkide tegemine on

isikupuutumatust kõige vähem riivav viis veendumaks, et keelatud esemeid ei oleks peidetud

kehaõõnsustesse. Seetõttu anti kaebajale korraldus sooritada kükke. Kaebaja pidi sooritama

täpselt niipalju kükke, et ametnikud saaksid veenduda keelatud esemete kehaõõnsustes

mittepaiknemises.

Kaebaja väide, et kükkide sooritamise korraldusega täielikku läbiotsimist teostatakse vaid

noorte kinnipeetavate puhul, on paljasõnaline. 2008. aastal lahendas Tartu Halduskohtu Tartu

kohtumaja haldusasjas nr 3-08-1858 1979. aastal sündinud kinnipeetava kaebuse

Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse 27.08.2008 toimingu peale. Seega ei olnud

vaidlustatud toimingute ajal tegemist noore kinnipeetavaga. Kaebuse esitaja palus tunnistada

õigusvastaseks toiming, mille kohaselt tuli Kaebajal läbiotsimist toimetanud ametniku käsul

lahti riietuda ja teha kükke mitme ametniku juuresolekul. Kohus jättis kaebuse rahuldamata.

10. märtsi 2009 otsusega jättis Tartu Ringkonnakohus kaebaja apellatsiooni rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus ei võtnud kinnipeetava kassatsioonkaebust

menetlusse. Juba ainuüksi selle kohtumenetluses olnud haldusasjaga on tõendatud, et kaebaja

väide, nagu ainult noored kinnipeetavad peavad tegema kükke, on alusetu. Kükkide

sooritamise korraldus antakse kinnipeetavatele vastavalt vajadusele sõltumata kinnipeetava

vanusest.

Kaebaja täielikku läbiotsimist teostasid temaga samast soost ametnikud ning tagatud oli

läbiotsimise privaatsus. Samuti ei olnud sel ajal sinna kambrisse paigutatud teisi

kinnipeetavaid peale kaebuse esitaja. Läbiotsimise toestamisel järgiti õigusaktide nõudeid

ning asjaolu, et see ei pruugi läbiotsitavatele meeldida on arusaadav, kuid VangS § 41 lõige 1

kohaselt peavad vangistuses viibivad isikud paratamatult taluma neid ebameeldivusi, mis

kaasnevad paratamatult vanglas kinnipidamisega.

8. Inimväärikuse alandamine

Antud juhul ei rikutud relvastatud üksuse tegevusega kaebaja inimväärikust. Inimväärikus on

kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik

võib kinnipeetavana kogeda. Ilmselgelt tekitab vanglas viibimine juba iseenesest

ebamugavust ja kannatusi, mida suurendavad sellised olukorrad nagu läbiotsimised või

vanglateenistujate korralduste täitmine. Eeltoodu on aga vanglatingimuste paratamatu ja

lahutamatu osa. Ka VangS § 41 lõikes 1 on sätestatud, et kinnipeetavat, arestialust või

vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust, ning kindlustab, et karistuse

kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui

need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava

kohtlemise. Ka põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust

alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et riigil on

kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust,

ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega

kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on

oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel juhtudel.

Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIÕK praktika poole.

Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab

väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIÕK on nentinud, et vangistusega

kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse

alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme

tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse

kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu,

vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et hinnates minimaalse

raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii

kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast.

Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIÕK praktikas inimväärikust

alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks

ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule

tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on

kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad

sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine

kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus;

kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku

juuresolekul jne.

Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et sellist teguviisi tsiviliseeritud

ühiskonnas ei aktsepteerita ning käsitletakse inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on

ka ilmselge, et kaebaja viidatud inimväärikuse alandamine RÜ liikme seaduslikule

korraldusele mitteallumise ja seetõttu tema suhtes füüsilise jõu kasutamise osas, füüsilise jõu

kasutamise ajal RÜ liikmete tegevuse jälgimise mittelubamise ning täieliku läbiotsimise

teostamise osas, ei ole asjakohased ning on selgelt liialdatud. Samuti rõhutab vastustaja, et

juhul kui isiku suhtes on tulnud kasutada proportsionaalset jõudu, mis on tingitud isiku enda

käitumisest, siis ei ole tegemist inimväärikust alandava kohtlemisega, vaid

ebaproportsionaalne jõu kasutamine küündib artikkel 3 rikkumiseks.

Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et haldusasjas tuleb menetlus HKMS § 24 lg 1 p

1 alusel lõpetada, kui asjaolude analüüsimisel selgub, et asi ei kuulu halduskohtu pädevusse,

sest kaebuse osas ei ole täidetud HKMS § 7 lg 1 nõue.

Juhul, kui kohus ei jäta kaebust läbi vaatamata, palub vastustaja jätta kaebus HKMS § 26 lg 1

p 6 alusel rahuldamata, kuna RÜ tegevus on olnud õiguspärane.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Kohus, tutvunud kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta

rahuldamata.

Toimikust on näha, et X 09.10.2008.a õhtul kella 22.00 paiku Viru Vangla S9 hoone sektoris

S16 süütas oma kambris 9249 madratsi. Seejärel oli X paigutatud alates kella 22.20 P-hoone

1. osakonna kambrisse nr 163 (t.l. 14). 10.10.2008.a kell 08.15 kambris, kus viibis X oli

teostatud relvastatud üksuse poolt kambri ja isiku läbiotsimine.

Kaebaja vaidlustab vanglate relvastatud eriüksuse liikmete 10.10.2008.a tegevust läbiotsimise

teostamise käigus: vaidlustab läbiotsimise vajadust, korralduste õigsust, füüsilise jõu

kasutamist, keeldu vaadata eriosakonna ametnike peale, korraldust teha ilma riieteta 10 kükki.

Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et Xi kaebuse esitamisel puudus põhjendatud

huvi ja taotleb lõpetada menetlus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest X õigusi ei ole rikutud.

Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Käesolevas asjas kuulub tuvastamisele, kas kaebaja

õigused olid rikutud 10.10.2008.a teostatud läbiotsimise käigus relvastatud üksuse poolt.

Kohus leiab, et toimiku materjalidega on tuvastatud, et X sai läbiotsimise käigus

kehavigastusi ja kaebaja põhjendatud huviks võib igal juhul lugeda seoses ülalnimetatuga

kahju nõudmine õigusvastasuse tuvastamise puhul.

Kuni 24.07.2009.a kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 sõnastuse kohaselt on

vanglaametnikel õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist tema isiklike asjade, elu- ja

olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete

avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud.

Justiitsministri 01.04.2009 määrus nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle

järelevalve korraldamine“ 4. peatükk reguleerib läbiotsimise korraldust detailsemalt.

Nimetatud määruse § 47 kohaselt otsitakse isik läbi kas täielikult või mittetäielikult,

läbiotsimine toimetatakse kohas, kus on tagatud isiku privaatsus ning läbiotsimist teostavad

läbiotsitavaga samast soost isikud. Täielik läbiotsimine seisnebki isiku läbiotsimises selliselt,

et ta võtab ära kõik riided. Nimetatud määruse § 48 lg 1 p-st 3 tulenevalt on kinnipeetava

läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal

objektil.

Vangistusseaduse § 109 lõige 3 kohaselt moodustatakse vangla juurde relvastatud üksus

eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksuse ülesanded ja töökorra kehtestas justiitsminister

12.12.2002. a määrusega nr 81 “Relvastatud üksuse tegevuse kord“. Nimetatud määruse § 5

lõike 2 punkti 6 kohaselt võtab relvastatud üksus osa vangla või kinnipeetava läbiotsimisest.

10.10.2008.a kasutati relvastatud üksust Viru Vanglas Justiitsministeeriumi asekantsleri

09.10.2008.a suulise korralduse alusel: 10.10.2008.a hommikuks kutsuda Viru vanglasse

kokku relvastatud üksus eesmärgiga tagada vanglas täiendav julgeolek ja sisekord ning

ennetada uusi võimalikke erakorralisi olukordi. „Relvastatud üksuse korra“ § 6 lg-st 3

tulenevalt informeeris asekantsler üksuse kokkukutsumisest ministrit kirjalikult 10.10.2008.a

teatega nr 11-15/11500.

Toimiku materjalidega on tõendatud, et relvastatud üksuse 10.10.2008.a toimunud

läbiotsimise tingis eelmisel päeval Viru Vanglas toimunud olukord, kus kinnipeetavad võtsid

pantvangi vanglateenistuja, mille lahenedes kinnipeetavad väljendasid oma vastumeelsust

vangla suhtes. Ei ole kahtlust, et pärast 09.10.2008.a pantvangikriisi oli olukord Viru Vanglas

pingeline ning esines vajadus rakendada relvastatud üksust 10.10.2008.a vangla julgeoleku

tagamiseks ja võimalike õigusrikkumiste ennetamiseks.

09.10.2009 õhtusel ajal oli S9 hoone sektor S16, kus paiknes ka kaebaja, rahutu

(kinnipeetavad tagusid vastu kambrite uksi ja karjusid). 09.10.2008 õhtul ligikaudu kell 22.00

süütas kinnipeetav X oma kambris madratsi. X paigutati seejärel P-hoone 1. osakonna

lukustatud kambrisse. Seega järgnenud päeval oli täielik läbiotsimine õigustatud ja vajalik.

Vastustaja teatas, et kambrisse sisenesid 3 relvastatud üksuse liiget ja ei ole usaldusväärne

kaebaja väide, et sisenesid 8-10 relvastatud üksuse liiget nii väikesesse kambrisse.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et relvastatud üksuse liikmete korraldus „heita pikali

ja panna käed kuklale“, võttes arvesse valitsevat olukorda, oli adekvaatne ja vajalik.

Korralduste eesmärgiks oli võtta kinnipeetav ohutult kontrolli alla, et talle oleks võimalik teha

turvakontroll ja seejärel teostada kambri põhjalik läbiotsimine. Kui kinnipeetav korraldusele

ei allu ja seeläbi takistab relvastatud üksuse liikmetel ülesandeid täita või ründab ametnikke,

siis tuleb kinnipeetava vastupanu mahasurumiseks või ründe elimineerimiseks kasutada

füüsilist jõudu või erivahendeid.

Kambrisse sisenemisel kaebajale antud korraldused olid konkreetsed, lühikesed ja selged,

millele kinnipeetav oli kohustatud alluma. Kaebaja ei allunud tema kambrisse sisenenud

relvastatud üksuse liikmete korraldusele heita pikali ja panna käed kuklale. Seda tunnistab ka

kaebaja ise oma kaebuses. Kaebaja takistas oma käitumise ja korraldustele mitteallumisega

teadlikult läbiotsimist ning relvastatud üksuse liikmete teenistuskohustuste täitmist, mistõttu

oli vaja tarvitusele võtta meetmed vastuhaku mahasurumiseks. Seetõttu võtsid RÜ liikmed

kaebajal kätest kinni ja surusid kinnipeetava jõuga maha.

VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Kohus leiab, et relvastatud üksuse liikmete korraldus oli seaduslik, vajalik, eesmärgipärane

ning mõistlik, sest korralduse eesmärk oli suunata kaebaja ohutult kontrolli alla võtmisele

seoses üksuse liikmete teenistusülesannete täitmisega – kambri läbiotsimine.

Korralduse mittetäitmisega rikkus kaebaja VangS § 67, mille kohaselt on kinnipeetav

julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma

vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Neile korraldustele peab kinnipeetav alluma

vastuvaidlemata ja viivitamata.

Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et korraldus oli seadusevastane ja nagu ei peaks ta

alluma talle antud korraldustele. Kinnipeetav peab alluma vanglaametnike korraldustele,

tagamaks vangla julgeolekut. Mõeldav ei ole olukord, kus kinnipeetav vaidleks ametnikuga

korralduse seaduslikkuse üle või selle üle, kas ametnik oleks üldse pidanud, saanud ja võinud

talle sellist korraldust anda. Kohus leiab, et on väär kaebaja seisukoht, et ta ei pidanud alluma

üksuse liikmete korraldusele „heita pikali ja panna käed kuklale“. Erakorralises situatsioonis

(kaebaja pani madratsi põlema ja vanglas oli rahutus seoses eelmisel päeval vanglaametniku

pantvangi võtmisega) oli see korraldus mõistlik.

Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et füüsilise jõu kasutamine tema suhtes oli

põhjendamatu.

VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS §

71 lõike 2 põhjal võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse

tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Seega annab vangistusseadus

vanglaametnikule selgesõnalise õiguse kasutada teenistuskohustuste täitmisel füüsilist jõudu.

Relvastatud üksuse liikmed on vanglaametnikud, kellele kehtivad jõu kasutamisel ühesugused

õigused vaatamata sellele, kas nad tegutsevad relvastatud üksuse liikme või

vanglaametnikuna.

Kohtu seisukohaselt füüsilise jõu kasutamise vajaduse otsustab vanglateenistuja hinnates

olukorda, kinnipeetavat isikut, vanust ja samuti ametnike julgeoleku tagamise vajadust.

On tõestatud, et kaebaja süütas eelnevalt madratsi, ta paigutati eraldatud kambrisse, oli

erakorraline situatsioon pantvangikriisi pärast, ta oli agressiivne.

Kuna kaebaja ei allunud relvastatud üksuse liikmete seaduslikele korraldustele, siis oli jõu

kasutamine vajalik. Korraldustele mitteallumisega väljendas kaebaja selget allumatust ning

mistahes rünnakuohu maandamiseks miinimumini fikseeriti kinnipeetav vastu põrandat.

Kohtu arvates ei oma tähtsust asjaolu, et kambris 163, kus X oli, ei olnud tal isiklikke asju ja

vanglateenistujatel ei olnud alust oletada, et ta neid ründab. See asjaolu ei välista füüsilise

vastupanu osutamise võimalikkust.

VangS § 71 lõike 71 kohaselt kontrollitakse pärast erivahendi, teenistusrelva või jõu

kasutamist kinnipeetava suhtes tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse.

Pärast kinnipeetava kontrolli alla võtmist, kambri läbiotsimist ja kaebaja täielikku läbiotsimist

kontrollis tema terviseseisundit Viru Vangla meditsiiniosakonna õde. Meditsiiniosakonna õe

koostatud dokumendist nähtub, et Xl esinesid minimaalsed vigastused (turse 1 cm, hematoom

pikkusega 1,5 cm, marrastus käel 7x5 mm), kuid meditsiinilist abi kinnipeetav ei vajanud.

Ei ole välistatud, et kaebaja sai nimetatud vigastused kui avaldas allumatust, ei täitnud

vanglateenistujate korraldusi ja nad olid sunnitud tarvitusele võtma lubatud abinõud.

Kinnipeetava allumatuse korral lähtuti meetme valikul selle efektiivsusest, eesmärgi

saavutamise kiirusest kui ka meetme sobilikkusest antud olukorra lahendamiseks. Füüsilist

jõudu rakendati kaebaja suhtes kohtu arvates mitte rohkem kui vaja ning proportsionaalselt

lähtuvalt olukorrast. Saadud vigastused olid minimaalsed ja kaebaja ise provotseeris nende

tekkimist.

Tõele aga ei vasta kaebaja väide, et tal ei olnud üldse võimalik näha, mis numbritega

relvastatud üksuse liikmed tema kambris viibisid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et

relvastatud üksuse ülem vastas õigesti oma 11.03.2009 kirjas nr 1-13/8072-1 kaebaja

15.02.2009 selgitustaotlusele, et: „Vanglate relvastatud üksuse liikmete poole vaatamise

keelamine tuleneb üksuse tegutsemise taktikast". Nagu nähtub kaebaja enda kaebusest, siis oli

tal ametnike tegevuse jälgimine keelatud ajal, kui tema suhtes tarvitati füüsilist jõudu.

Füüsilist jõudu aga tarvitati kaebaja suhtes üksnes peale seda, kui ta ei täinud korraldust heita

põrandale pikali ja panna käed pea peale.

Relvastatud üksuse ülem asjakohaselt selgitas, et taktikalistel kaalutlustel ei tohi kinnipeetav

ringi vaadata talle turvakontrolli tegemise või tema läbiotsimise ajal. Selline taktika tuleneb

vajadusest tagada kinnipeetavat läbi otsiva ametniku turvalisus. Kui kinnipeetaval ei ole

võimalik jälgida talle lähenevat ametnikku - nt kust suunast ametnik läheneb, kuidas hakkab

läbi otsima - siis on kinnipeetaval ametnikku raskem rünnata. Kui kinnipeetav näeb ametnike

paiknemist, on tal võimalik oma tegevus kiiresti läbi mõelda ning läbiotsijate ründamine on

lihtsam. Muude tegevuste ajal (relvastatud üksuse liikmete kambrisse sisenemine, korralduse

andmine pikali heitmiseks, korraldus lahti riietumiseks ja kükkide tegemiseks, relvastatud

üksuse liikmete kambrist lahkumine) ei olnud kaebajal takistatud ega keelatud relvastatud

üksuse liikmete vaatamine või jälgimine. Nimetatud vastustaja seisukoht on põhjendatud.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et korraldus kükkide tegemiseks on inimväärikust alandav.

VangS § 68 lg 1 sõnastuse kohaselt on vanglaametnikel õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad

temaga samast soost isikud.

Relvastatud üksuse liikmed otsisid läbi kaebaja kambri. Kuna kinnipeetav viibis läbiotsimise

ajal objektil, tulenes justiitsministri määruse „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle

järelevalve korraldamine“ § 48 lg 1 p-st 3 kohustus otsida läbi ka kinnipeetav. Ühtlasi oli

selleks põhjendatud vajadus välistada kinnipeetaval keelatud esemete olemasolu (teostatud

läbiotsimiste käigus leiti keelatud esemeid).

Seda, kas on vajalik teha kinnipeetava täielik või mittetäielik läbiotsimine, otsustavad

läbiotsijad. Antud juhul tehti kaebaja täielik läbiotsimine veendumaks, et keha õõnsustesse,

keha pinnale ega tuharate vahele ei oleks peidetud keelatud esemeid. Kaebaja pidi riietuma

lahti, et ametnikel oleks võimalik veenduda, et keha välispinnal ei oleks keelatud esemeid.

10.10.2008 läbiotsimise käigus leiti kinnipeetavatelt keelatud esemeid ja see kinnitab, et

läbiotsimine oli õigustatud. Kükkide tegemine on isikupuutumatust kõige vähem riivav viis

veendumaks, et keelatud esemeid ei oleks peidetud kehaõõnsustesse. Seetõttu anti kaebajale

korraldus sooritada kükke. Kaebaja pidi sooritama täpselt niipalju kükke, et ametnikud

saaksid veenduda keelatud esemete kehaõõnsustes mittepaiknemises.

Kaebaja täielikku läbiotsimist teostasid temaga samast soost ametnikud ning tagatud oli

läbiotsimise privaatsus. Samuti ei olnud sel ajal sinna kambrisse paigutatud teisi

kinnipeetavaid peale kaebuse esitaja. Läbiotsimise teostamisel järgiti õigusaktide nõudeid

ning asjaolu, et see ei pruugi läbiotsitavatele meeldida on arusaadav, kuid VangS § 41 lõige 1

kohaselt peavad vangistuses viibivad isikud paratamatult taluma neid ebameeldivusi, mis

kaasnevad paratamatult vanglas kinnipidamisega.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et läbiotsimist toimetanud ametniku käsk kükke teha on

põhjendatud sellega, et see on kõige vähem isikut riivav viis veendumaks, et keelatud esemeid

ei ole peidetud keha õõnsustesse või tuharate vahele.

Kaebaja süütas 09.10.2008.a osakonna S16 kambris 9249 madratsi ning seoses sellega viidi ta

üle eraldatud kambrisse ja see asjaolu annab piisava põhjuse läbi otsida isikut ja kambrit, kus

ta viibis (t.l. 14). Madratsi süütamine ja vanglaametniku pantvangi võtmine on erakorralised

sündmused ja vangla julgeoleku ja sisekorra tagamiseks, samuti rikkumiste ennetamiseks ja

tõkestamiseks oli õigustatud relvastatud üksuse toiming – antud korraldus riidest lahti võtta ja

sooritada 10 kükki.

Kohus leiab, et käesolevas asjas ei rikutud relvastatud üksuse tegevusega kaebaja

inimväärikust. Inimväärikus on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku

ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda.

VangS § 41 lõikes 1 on sätestatud, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil,

mis austab tema inimväärikust, ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine

ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava

kohtlemise. Ka põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust

alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et riigil on

kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust,

ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega

kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad.

Kohus on tuvastanud, et läbiotsimise ajal oli kaebaja kambris üksi ja seal viibisid peale tema

ainult relvastatud üksuse liikmed, kes teostasid läbiotsimist ja seega kõrvalisi isikuid kambris

ei viibinud ja kaebaja õigusi ei olnud rikutud.

Kaebaja väide, et korraldus sooritada alasti 10 kükki oli tehtud selleks, et teda alandada, ei

leidnud tõendamist. Ei ole asjakohane kaebaja väide, et analoogne korraldus antakse ainult

noortele kinnipeetavatele ja selle pärast temale anti see korraldus tema alandamiseks. Kohtul

ei ole alust kahelda vastustaja väites, et vajaduse korral see korraldus antakse kõikidele.

Samuti ei saa lugeda inimväärikuse alandamiseks kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamist

vanglateenistujate poolt. See oli tehtud põhjusel, et kaebaja ei täitnud vanglateenistujate

seaduslikke ja vajalikke korraldusi. Teenistusülesannete täitmisel võivad vanglaametnikud

kasutada füüsilist jõudu julgeoleku tagamiseks. Kaebaja ei vaidlusta, et ta ei täitnud

vanglateenistujate korraldusi (t.l. 2) ja keeldus korraldusi täitmast. Seega kaebaja väited

inimväärikust alandava kohtlemise osas on paljasõnalised. Kaebaja käitumine (korralduse

mittetäitmine) tingis vanglateenistujate poolt läbiotsimise teostamise eriti põhjalikult ja

kasutatud meetod oli ainuke, mis andis võimaluse seda teha ilma meditsiinitöötaja kaasabita,

kes võivad teostada läbivaatust kehasiseselt.

Seadus ei sätesta piiranguid ning vangla ja Justiitsministeerium võivad kohaldada selliseid,

mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõtetega ei tohi moonutada seaduses sätestatud teiste

õiguste ja vabaduste olemust.

Kuna läbiotsimise eesmärgiks oli vangla julgeoleku tagamine ja selline võimalus on seaduses

otseselt ette nähtud ning läbiotsimisel järgiti VangS § 68 lg 1 ning määrusest nr 81 tulenevat

korda ning kasutati kaebaja suhtes kõige vähem isiku õigusi riivavat läbiotsimisviisi, siis ei

ole alust asuda seisukohale, et selline tegevus kahjustas kinnipeetava inimväärikust.

Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et antud juhul järgiti läbiotsimise teostamisel

õigusaktide nõudeid, järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata. Asjaolu, et see ei pruugi

läbiotsitavale meeldida, on arusaadav, kuid VangS § 41 lg 1 kohaselt peavad vangistuses

viibivad isikud paratamatult taluma neid ebamugavusi, mis kaasnevad paratamatult vanglas

kinnipidamisega.

Tamara Hristoforova

Kohtunik