3-09-1037/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. september 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1037

Haldusasi

OÜ

Demomark

kaebus

Kultuuriministri

07.04.2009

käskkirja nr 128 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 10. septembril 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Demomark;

Esindaja: Gennadi Mihelson

Vastustaja: Kultuuriministeerium,

Esindaja: Liina Urboja.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse kinnitatud

paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Kaebaja ostis kinnistu 17.11.2005 kinnistu Narva – Jõesuu linnas Nurme tn 33 . Kinnistul asuvad

kaks hoonet ja kaks rajatist.

2. 13.05.2008 tegi Narva-Jõesuu Linnavalitsus Muinsuskaitseametile ettepaneku võtta vastavalt

muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 11 lõikele 1 ajutise kaitse all Narva-Jõesuus, Nurme tn 33

asuv hoone, et teha kindlaks hoone mälestiseks tunnistamise vajadus. Muinsuskaitseameti

peadirektori 26.05.2008 käskkirjaga nr 14-A võeti Narva-Jõesuu linnas, Nurme tn 33 asuv elamu

kuueks kuuks ajutise kaitse alla.

3. Kultuuriministri 07.04.2009 käskkirjaga nr 128 tunnistati kultuurimälestiseks Narva – Jõesuu

linnas asuv puitelamu aadressil Nurme 33. Käskkiri avaldati Riigi Teataja Lisas 16.04.2009. Kaebajat

teavitas kultuuriministri 07.04.2009 käskkirjast nr 128 Muinsuskaitseamet 15.04.2009 kirjaga nr 1.1-

7/892.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ja tuleb tühistada.

4. Esiteks leiab kaebaja, et haldusakt on õigusvastane, kuna see tuginev võltsitud ekspertiisile.

Peale selle on kaebajal ekspertiisi osas ka sisulised etteheited. Kaebajale väidab, et talle ei olnud

tagatud võimalus võtta osa ekspertiisi tegemisest ja ta ei olnud teadlik, et tema omandi kohta

ekspertiis tehakse. Kaebaja leiab, et käskkirjas nimetatud hoone on ammu kaotanud mälestise

tunnused, hoone tehniline seisund on halb ning seisundi parendamiseks vajalik konstruktsioonide

asendamine põhjustab asja autentsuse kadumise. Eksperthinnangu tegemisel ei ole piisavalt uuritud

hoone

madalvundamenti,

hoone

puidust

kandekonstruktsioone,

jäigastavaid

ja

piirdekonstruktsioone, hoone puidust vahe- ja katuselagesid, puidust väliseinu. Hoones täielikult

puudub kanalisatsioon ja pesemisvõimalused. Kasutatakse lokaalset küttegaasi ning ahjukütet.

Katus ei oma välimuselt, ehituselt ega kate materjali pooles ( alumiiniumi läikega metall ) ei

võimalda tunnistada nimetatud hoonet arhitektuurimälestiseks.

5. Teiseks leiab kaebaja, et haldusakt on õigusvastane, kuna selle andmisel ei viidud läbi avatud

haldusmenetlust, milleks tulenes kaebaja hinnangul vajadus põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 32 ja

HMS §-dest 46 – 53.

6. Kolmandaks leiab kaebaja, et käskkirjast ei ole võimalik välja lugeda kaitsevööndi ulatust.

7. Neljandaks leiab kaebaja, et teda oleks pidanud haldusmenetlusse kaasama, milleks tema

hinnangul tuleneb vajadus põhiseaduse §-dest 32 ja 33. Vaidlustatav haldusakt on suunatud kaebaja

õiguste ja kohustuste reguleerimisele, seega juba haldusmenetluse algusest tuli kaebajat käsitleda

menetlusosalisena ning täita selgitamiskohustust (HMS § 35 lg 1 p 1.2 ja 3 ja § 36 lg 1 p 1, p 2, p 3

ja p 4 ). Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud andma enne vaidlustatava käskkirja andmist talle

võimaluse esitada kirjalikus vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajat ei ole

tutvustatud vaidlustatava haldusakti aluseks olevate dokumentidega so eksperthinnanguga ja

koosoleku protokolliga, vaid nende olemasolust ja tutvumise võimalustest teavitati teda alles peale

vaidlustatava haldusakti avaldamist.

8. Viienda etteheitena toob kaebaja välja selle, et kaitsevööndist tulenevad kitsendused puudutavad

otseselt nii kaebaja kui ka naaberkinnisasja omanikke, tekitades täiendavaid kohustusi, millest tuli

neid teavitada juba haldusmenetluse algul. Naaberkinnistu omanikud oleks tulnud samuti

haldusmenetlusse kaasata. Kaebajale ja naaberkinnisasja omanikele seatakse kitsendusi nii mälestise

sihtotstarbelise kasutamise, mälestisel tegevuse (remont, ehitamine, ehitise laiendamine juurde-,

peale-või allaehitamisel ning lammutamisel, katusealuse väljaehitamisel ning kangialuse ja õue kinni-

ja täisehitamisel, muudeti kinnistu maakasutamise sihtotstarvet, keelati sisuliselt kinnistul

täiendavate ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja vee-küttetrasside rajamine, ning mulla-ja

ehitustööd, puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine). Naaberkinnisasjade omanikel

keelati kaugvaate sulgemise ja mälestise suhtes sobimatute ehitiste püstitamine ilma nende arvamust

ärakuulamata ja neid haldusmenetlusest teavitamata.

9. Veel leiab kaebaja, et haldusmenetluse käigus oleks pidanud teostama keskkonnamõjude

hindamise.

10. Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et vastustaja ei ole õigesti kohaldanud uurimisprintsiipi. Vastustaja

ei ole kaebaja hinnangul enne käskkirja väljaandmist selgitanud välja asjas olulise tähendusega

asjaolusid hoone tehnilise seisundi ja konstruktsioonide kohta. Asja mälestise tunnuste vastavuse

hindamisel on vääralt otsustatud hoone arhitektuuriline väärtus. Võimalik on, et mälestiseks on

hoonelt eemaldatavad osad, kuid sellist teavet vastustaja kaebajale edastanud ei ole. Käskkirjast ei

ole võimalik aru saada, kas tegemist on kinnis- või vallasmälestusega. Mälestise liigitamise kohustus

on vastustajal MukS § 3 lg 1 ja lg 2 kohaselt ( „ mälestis on kinnis-või vallasmälestis vastavalt asjade

kinnis-ja vallasasjadeks liigitamisele” ), seega haldusakt ei ole üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Kultuuriminister vastustajana ei nõustu kaebusega ja esitab järgmised vastuväited.

Kultuuriministri 07.04.2009 käskkiri nr 128 on antud vastavuses HMS §-ga 54. Käskkiri on

õiguspärane ja antud selleks pädeva haldusorgani poolt, selle õiguslikuks aluseks on MuKS § 12

lõige 1 ja § 25 lõige 1 ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrus nr 286 „Kultuurimälestiseks

tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise

kord“ (edaspidi Kord). Käskkiri on kaalutlusvigadeta, proportsionaalne ning vastab vorminõuetele.

Käskkirja andmisel ja sellele eelnenud toimingute läbiviimisel on järgitud MuKSi, selle alusel antud

õigusaktide ning HMS-st tulenevaid nõudeid haldusmenetlusele.

12. Muinsuskaitseameti peadirektori 26.05.2008 käskkirja nr 14-A punkti 2 kohaselt tuli teavitada

kõnealuse elamu omanikku hoone kaitse alla võtmisest, samuti tehti käskkirjaga Muinsuskaitseameti

peainspektorite osakonnale ülesandeks selgitada kuue kuu jooksul välja hoone vastavus mälestise

tunnustele

ja

valmistada

ette

eksperdihinnang

esitamiseks

Muinsuskaitse

Nõukogule.

Muinsuskaitseamet teavitas oma 30.05.2008 kirjaga nr 1.1-7/1147 hoone omanikku OÜd

Demomark ajutise kaitse alla võtmisest ning piirangutest, mis vastavalt MuKSile laienevad ajutise

kaitse alla võetud objektile. Seega teadsid OÜ Demomark esindajad nendele kuuluva hoone

võimalikust kultuurimälestiseks tunnistamise protsessist juba alates ajutise kaitse alla võtmisest.

Teavitamisele ei järgnenud kaebuse esitaja OÜ Demomark poolt vastuväidete esitamist ega

ettepanekute tegemist.

13. Muinsuskaitseamet asus teostama ekspertiisi hoone mälestise tunnustele vastavuse osas.

Ekspertiisi teostajaks määrati Muinsuskaitseameti peainspektorite osakonna nõunik Madis Tuuder.

Kuna hoone seisis tühjana, võttis Muinsuskaitseamet ühendust hoone omaniku OÜ Demomark

esindajaga, et pääseda ekspertiisi teostamiseks hoone territooriumile ja siseruumidesse. Hoone

ülevaatamine ja pildistamine Madis Tuuderi poolt toimus 13.10.2008 ja kohal viibis ning hoone

siseruumidesse lubas eksperdi OÜ Demomark esindaja Andrei Polikarpov. Madis Tuuder selgitas

A. Polikarpovile ekspertiisi sisu ja vajadust ning tutvustas ka mälestiseks tunnistamise menetluse

käiku (lisatud M. Tuuderi e-kirjaga antud kinnitus nimetatud kohtumise osas). Pretensioone ega

ettepanekuid sellele järgnevalt hoone omaniku poolt Muinsuskaitseametile ei esitatud. Lähtuvalt

eeltoodust on alusetu kaebuse esitaja väide, et temale ei tagatud võimalust võtta osa ekspertiisi

tegemisest ja ta ei olnud teadlik, et nimetatud ekspertiisi koostatakse. Eksperthinnang sisaldab

muuhulgas fotosid hoone siseruumidest, mis tõendab omakorda, et omanik lubas eksperdil viibida

hoones. Samuti oli kaebuse esitajal võimalus ekspertiisi tegemise käigus juhtida tähelepanu tema

hinnangul olulistele aspektidele hoone juures ning esitada ka oma suulised või kirjalikud vastuväited

ekspertiisile. Seda aga kaebuse esitaja ei teinud.

14. Vastavalt MuKS § 12 lõikele 1 tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga

Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Muinsuskaitse

Nõukogu on selleks seadusega volitatud organ, mis koosneb asjaomaste institutsioonide pädevatest

esindajatest.

Seega pärast ekspertiisi tegemist esitati see koos eksperdihinnanguga Muinsuskaitseameti juures

tegutsevale Muinsuskaitse Nõukogule. Antud hoone mälestiseks tunnistamise ettepanekut arutas

Muinsuskaitse Nõukogu oma 17.12.2008 koosolekul.

15. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja oli nõus hoone mälestiseks tunnistamisega ja üritas protsessi

Muinsuskaitseameti poolt isegi kiirendada. Antud asjaolu tõendab OÜ Demomark poolt 01.12.2008

Muinsuskaitseametile saadetud kiri nr 131, milles kaebuse esitaja küsib, millal tunnistatakse asi

mälestiseks, et hoone omanikul oleks võimalik kasutada MuKS-st tulenevaid võimalusi toetuse

taotlemiseks mälestise säilimise tagamiseks. Muinsuskaitseamet vastas oma 23.12.2008 kirjaga nr

1.1-7/2429 OÜ-le Demomark, et Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul otsustati esitada

kultuuriministrile ettepanek võtta arhitektuurimälestisena kaitse alla muude objektide hulgas ka

Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuv hoone. Samas kirjas informeerib Muinsuskaitseamet hoone

omanikku ka võimalusest esitada taotlus toetuse saamiseks mälestise konserveerimiseks,

restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste loomiseks. Seega kaebuses esitatud väide nagu

Muinsuskaitseamet ei oleks järginud MuKS-st ja HMS-st tulenevaid menetlusnõudeid mälestiseks

tunnistamise haldusakti andmisel, on alusetu. Kaebuse esitaja moonutab teadlikult fakte, mis

puudutab mälestiseks tunnistamisele eelnenud menetlust ning esitab asjakohatuid väiteid.

16. Vastustajana ei nõustu ka väitega, et haldusakt on kaalutlusvigadega hoone tehnilise seisundi,

konstruktsioonide ja mälestise tunnuste osas. Narva-Jõesuu linna eesmärk mälestiseks tunnistamise

ettepaneku tegemisel oli kaitsta viimaseid linnas säilinud puitpitsiga kaunistatud elamuid, millest

üheks on ka vaidlusalune elamu. Muinsuskaitseameti poolt koostatud ekspertiisi kohaselt on hoone

väärtushinnanguna ning mälestise tunnusena nimetatud, et tegemist on 19. sajandi lõpul valminud

ning käesoleval ajal väheseid autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri

esindavaid objekte. Elamul on säilinud kohalikule kuurordiarhitektuurile omane mahulahendus ning

rohkesti terviklikult säilinud puitpitsdekoori. Hoone tehniline seisund on hinnatud eksperdi poolt

rahuldavaks, mainitud on ka hoone vundamendi suhteliselt halba seisukorda, kuid see ei ohusta

otseselt mälestise säilimist. Hoone remonditööde vajalikkust ja ka võimalikkust on tunnistanud ka

OÜ Demomark oma kirjas, mis on käesoleva vastuse lisaks nr 6 ja milles ei ole kaheldud hoone

säilitamise või selle renoveerimise võimalustes. Eksperthinnang annab hoonele kultuuriväärtust

omistava tunnuse mitte vaid läbi hoonele paigaldatud detailidele (puitpitsdekoor vms) vaid hoonele

tervikuna-nii arhitektuurilises mahulises kui ka miljööväärtuslikus mõttes. Lisaks on vastustaja

esindaja viibinud 15.07.2009 Narva-Jõesuus ning veendunud tänavalt asuvate vaadete põhjal, et

tavatingimustele vastavalt on tegemist rahuldavalt säilinud ja ilmselgelt oma piirkonna vastavat

ajastut iseloomustava hoonega. Vaieldamatult on hoone edasiseks säilitamiseks vajalikud

renoveerimistööd, mille osas on Muinsuskaitseamet ka olnud nõus võimalusel toetama. Lisatud on

vastusele ka 15.07.2009 vastustaja esindaja poolt tehtud fotod hoone välisvaadetega kahelt

ümbritsevat tänavalt.

17. Kuna kultuuriministri käskkirjaga on tunnistatud arhitektuurimälestiseks puitelamu, siis ei oma

mingisugust tähtust asjaolu, et käskkirjas ei ole märgitud, kas tegemist on kinnismälestise või

vallasmälestisega-vastavalt MuKS § 3 lõikele 1 on mälestis kinnis- või vallasmälestis vastavalt

kinnis- ja vallasasjadeks liigitamisele. Seega lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dest 50 ja 54

on kinnisasi maapinna piiritletud osa (maatükk) ja selle oluline osa sellega püsivalt ühendatud asi

nagu ehitis.

18. Asjakohatu on ka väide, et käskkirjadest ei ole välja kaitsevööndi ulatust ja see mõjutab ka

naaberkinnisasjade omanike õigusi. Vastavalt käskkirja punktile 2 on mälestisele määratud

kaitsevöönd vastavalt kaardile, millega saab tutvuda Muinsuskaitseametis. Samuti viitab käskkirja

punkt 3, et eksperthinnangu ning käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitse Nõukogu protokolliga saab

tutvuda Muinsuskaitseametis. Pärast kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja andmist teavitas

Muinsuskaitseamet oma 15.04.2009 kirjaga nr 1.1-7/892 OÜd Demomark veelkord mälestiseks

tunnistamisest, milles samuti viitas võimalusele tutvuda kõikide käskkirja aluseks olevate

dokumentidega

Muinsuskaitseametis

ning

viitas

ka

mälestise

registreerimisnumbrile

kultuurimälestiste riiklikus registris, mis on avalik register ning milles on võimalik näha samuti

kaardil nii mälestise kui kaitsevööndi asukohta. Vastavalt eksperthinnangule (ja sellele lisatud

skeemile) on mälestise kaitsevööndi ulatus piiratud kinnistu piiridega, see ei ulatu

naaberkinnisasjadele.

19. Vastavalt HMS §-le 56 esitatakse kirjaliku haldusakti põhjendus haldusaktis või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Otstarbekusest

lähtuvalt ei tooda Riigi Teatajas avaldatavas haldusaktis ära kogu ekspertiisiakti sisu ning sinna

juurde kuuluvaid jooniseid ja plaane.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste

menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.

21. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamine ja kaitsevööndi

kehtestamine kujutab endast omandikitsendust PS § 32 lõike 2 tähenduses, et kaebuse esitajale ei

tutvustatud enne vaidlustatud haldusakti vastuvõtmist eksperthinnangut ning Muinsuskaitse

Nõukogu protokolli (samuti ei olnud kaebuse esitajat kutsutud Muinsuskaitse Nõukogu istungile).

22. Pooled vaidlevad selle üle, kas käskkirja aluseks olev eksperthinnang on tõendina arvestatav, kas

hoonel on arhitektuuriline väärtus, kas kaitsevöönd on kehtestatud õigesti, kas käskkiri vastab

vorminõuetele (on põhjendatud), kas vastustaja kaasas kaebajat piisaval määral mälestiseks

tunnistamise ja kaitsevööndi seadmise menetlusse, kas asjas oleks pidanud viima läbi avatud

menetluse ja keskkonnamõju hindamise, kas vaidlustatud käskkirjast nähtub kaitsevööndi ulatus ja

kas see mõjutab ka naaberkinnisasjade omanike õigusi.

23. Esiteks vajab lahendamist küsimus, kas kaebuse esitaja oli haldusmenetlusse kaasatud ja sai seal

esitada oma argumente. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud andma enne vaidlustatava

käskkirja andmist talle võimaluse esitada kirjalikus vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Kaebajat ei ole tutvustatud vaidlustatava haldusakti aluseks olevate dokumentidega, so

eksperthinnanguga ja koosoleku protokolliga, vaid nende olemasolust ja tutvumise võimalustest

teavitati teda alles peale vaidlustatava haldusakti avaldamist. Kohus leiab, et asja mälestiseks

tunnistamise menetlusse on vaja kaasata ka asja omanik. Omanik on haldusakti adressaat HMS § 11

lõike 1 puntki 2 tähenduses. Adressaati tuleb menetluse alustamisest teavitada, samuti täita

selgitamiskohustust (HMS § 36) ja anda isikule võimalus esitada suulisi ja kirjalikke selgitusi (HMS

§ 40). Käesoleval juhul haldusorgan seda nõuetekohaselt teinud ei ole. Ekspertiisi teostanud Madis

Tuuder on e-kirja teel saatnud küll Kultuuriministeeriumile kinnituse, et täitis ekspertiisi tehes ka

selgitamiskohustust (A. Polikarpovile), ent loogiliselt peaksid selgitusi andma juristid, mitte

arhitektuuriala asjatundjad. Samas leiab kohus, et nimetud menetluslike rikkumiste tõttu ei ole

haldusakt veel iseenesest õigusvastane. Asjas nähtub, et tegelikkuses oli kaebuse esitaja mälestiseks

tunnistamise menetlusest teadlik. Muinsuskaitseameti peadirektori 26.05.2008 käskkirjaga nr 14-A

võeti Narva-Jõesuu linnas, Nurme tn 33 asuv elamu kuueks kuuks ajutise kaitse alla, see käskkiri

edastati ka OÜ-le Demomark. Muinsuskaitseamet teavitas oma 30.05.2008 kirjaga nr 1.1-7/1147

hoone omanikku OÜd Demomark ajutise kaitse alla võtmisest ning piirangutest, mis vastavalt

MuKSile laienevad ajutise kaitse alla võetud objektile. Seega pidi kaebaja alates nimetatud käskkirja

kättesaamise hetkest olema teadlik kaitse alla võtmise menetlusest. Lisaks sellele on OÜ Demomark

saatnud 01.12.2008 Muinsuskaitseametile kirja nr 131, milles küsib, millal tunnistatakse asi

mälestiseks, et hoone omanikul oleks võimalik kasutada MuKS-st tulenevaid võimalusi toetuse

taotlemiseks mälestise säilimise tagamiseks. Muinsuskaitseamet vastas oma 23.12.2008 kirjaga nr

1.1-7/2429 OÜ-le Demomark, et Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul otsustati esitada

kultuuriministrile ettepanek võtta arhitektuurimälestisena kaitse alla muude objektide hulgas ka

Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuv hoone. Samas kirjas informeerib Muinsuskaitseamet kaebuse

esitajat ka võimalusest esitada taotlus toetuse saamiseks mälestise konserveerimiseks,

restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste loomiseks. Kohus leiab aga, et kohases

haldusmenetluses tulnuks esitada kaebuse esitajale hoonele tehtud ekspertiisi akt. Kuna aga kaebuse

esitaja sai ekspertiisiaktiga tutvuda kohtumenetluses ja esitada selle osas ka oma vastuväited, on

kaebuse esitaja sisuliselt saanud oma arvamuse ekspertiisi osas öelda. Küll aga peaks haldusorgan

edaspidi kindlasti tutvustama asja omanikule tema asja kohta tehtud ekspertiisiakti, et sellised

vastuväited saaksid võimalusel siiski lahendatud juba haldusmenetluses.

24. Teiseks lahendab kohus küsimuse käskkirjas mainitud ekspertiisi kui tõendi lubatavusest.

Nimelt leiab kaebaja, et vastustaja esitatud ekspertiis on võltsitud. Kaebaja heidab ette seda, et

eksperthinnangul puuduvad allkirjad ja kuupäev, seda ei kajastata Kultuuriministeeriumi sissetulnud

dokumentide registris. Kohtu hinnangul ei ole selliseks väiteks alust. Esiteks leiab kohus, et vaidlust

ei ole selles, et eksperdiks olnud Madis Tuuder külastas 13.10.2008 kaebaja kinnistut ja tutvus seal

asuva hoonega, seejuures oli kohapeal kaebaja juhatuse liige A. Polikarpov. M. Tuuderi ekspertiisile

on viidatud ka Muinsuskaitse Nõukogu 21.11.2008 protokollis. Kaebaja viited hoonest tehtud

fotodel näha oleva rohu pikkuse kohta ei välista kohtu hinnangul asjaolu, et pildid tehti

oktoobrikuus. Selline väide on seda kummastavam, et kaebuse esitaja sisuliselt ei eita seda, et

13.10.2008 M. Tuuder kinnistut külastas ja hoonega tutvus, mil tõenäoliselt tehti ka viidatud fotod.

Kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et ekspertiisi aluseks olevaid raamatuid ei ole olemas, ei pea

kohus tõsiseltvõetavateks. Pealegi on ekspertiisis kajastatud arhitektuurialased teosed eelkõige

illustreeriva tähendusega, kirjeldades ajaloolist tausta, hoone on ekspert lugenud mälestise tunnuseid

omavaks siiski konkreetse analüüsi tulemusena ja kohus ei leia, et viidatud teostel oleks sellel

määrav tähendus. Madis Tuuder töötab Muinsuskaitseametis, on selle kodulehel olevate andmete

kohaselt (http://www.muinas.ee/muinsuskaitseamet/andmed )peainspektorite osakonna nõunik,

lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise eriala. Kohus ei kahtle selles, et

Madis Tuuderil olid piisavad erialased teadmised kõnealuse ekspertiisi läbiviimiseks. Kohus tegi

istungil ettepaneku kutsuda M. Tuuder ekspertiisi teostamise asjaolude osas kohtusse tunnistajana

ütlusi andma, kuid kaebaja leidis, et see ei anna asjas midagi, kuna isik on vastustaja töötaja. Ka

sellest järeldab kohus, et kaebaja teadis ekspertiisist ega soovinud selle väidetavat võltsitust eksperdi

kohtus küsitlemisega paljastada (mis olnuks kõige loogilisem oma väite tõendamiseks). Ka ei ole

kaebaja taotlenud uue ekspertiisi tegemist. Asja materjalidest nähtub ka, et kaebuse esitaja oli

tegelikult teadlik ekspertiisi tegemisest. Eelkõige toimus vaatlus 13.10.2008 juhatuse liikme A.

Polikarpovi teadmisel ja kohaolekul. Kohtu hinnangul ei viita miski ekspertiisi võltsitusele ega

sellele, et seda ei olnud olemas enne käskkirja andmist. Et asjas kogutud tõendite pinnalt peaks seda

teadma ka kaebuse esitaja ise, tuleb pidada esitatud võltsimiskahtlust pahatahtlikuks käitumiseks.

25. Mis puutub kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud dokumentatsiooni kinnistu omandamise ja

selle seisukorra kohta leiab kohus, et nimetatud dokumendid ei lükka ümber eksperdiarvamuses

tehtud järeldusi. Hoone omandiõigus ei ole käesoleval juhul üldse oluline, lisaks ei ole selles ka

vaidlust. Ekspert on võtnud arvesse hoone remondi vajadust ja asjaolu, et hoonele on peale selle

valmimist lisatud teatud uusi detaile (nt uus katus), mis ei pruugi sobida kokku algse arhitektuuriga,

kuid mis eksperdi hinnangul siiski ei võta hoonelt mälestise tunnuseid. Kohtu hinnangul on

ilmselge, et asjaolu, et hoones puudub kanalisatsioon, pesemisvõimalused, hoone tehniline seisund

on halb, seal kasutatakse lokaalset küttegaasi ning ahjukütet, ei mõjuta hoone arhitektuurilist

väärtust. Kaebaja näib ajavat segi hoone arhitektuurilise väärtuse selle tehnilise seisukorraga.

Remondivajadus võib hoopis suurendada hoone kaitsmise vajadust, kuna vastustaja on viidanud

sellele, et paljud Narva-Jõesuu arhitektuurilise väärtusega hooned on rikutud oskamatute ja

sobimatute remontidega.

26. Kolmandaks peatub kohus haldusmenetluses teostatud kaalumisel ja haldusakti põhjendustel.

Kaevatavast aktist ei selgu faktilisi ega õiguslikke põhjendusi akti vastuvõtmiseks, milliste esitamise

kohustus tuleneb HMS §-st 56. Sisuliselt teeb käskkiri teatavaks vaid resolutsiooni. Vastustaja viitab

sellele, et kuna MuKS kohaselt on kohustus avaldada asja mälestiseks tunnistamise käskkiri Riigi

Teataja Lisas (edaspidi RTL), siis haldusakti endasse põhjendusi ei kirjutata. HMS § 56 lg 1 teise

lauses on sätestatud põhjenduste esitamise alternatiivne võimalus, esitades põhjendused

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käskkirja lõpus

tehakse viide väljavõttele Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist ja Muinsuskaitseameti

eksperthinnangule, millega on võimalik soovi korral tutvuda Muinsuskaitseametis. Kohtu hinnangul

tuleb põhjenduste viiteliselt esitamisel haldusaktis viidata konkreetsele dokumendile, kus haldusakti

põhjendus on esitatud kompaktselt ja selgelt, nõnda, et huvitatud isikul on võimalik viidatud

dokumendiga tutvudes mõista, miks on sellise sisuga haldusakt antud, millistest asjaoludest on selle

andmise puhul lähtutud ning milliseid huve ja kuidas kaalutud. Kohtu hinnangul ei ole viide

käskkirja vastuvõtmist põhjendavatele dokumentidele piisavalt selge, kuna konkreetseid dokumente

(kuupäevad, numbrid) ei ole mainitud. Ka nähtub Muinsuskaitseameti 15.04.2009 kirjast nr 1.1-

7/892, millega kaebuse esitajat teavitati vaidlustatud käskkirja vastuvõtmisest, et kaebuse esitajale

anti

teada

Muinsuskaitse

Nõukogu

koosoleku

protokollist

ja

Muinsuskaitseameti

eksperthinnangust, millega on võimalik soovi korral tutvuda Muinsuskaitseametis. Kohtu hinnangul

oleks vastustaja pidanud kaebuse esitaja huvide kaitseks vähemasti saatma koos asjaomase

käskkirjaga selle põhjendusi sisaldavad dokumendid kaebuse esitajale.

27. Haldusakti põhjendamine on vajalik eelkõige selleks, et nii akti adressaadil kui vajadusel hiljem

ka kohtul, oleks võimalik hinnata akti õiguspärasust. Arvestada tuleb ka sellega, et kui isikutel on

haldusakti vaidlustamiseks aega vaid 30 päeva, siis muutub kaebeõiguse teostamine keerukaks, kui

aktis endas mingeid põhjendusi ei ole ja tuleb asuda põhjendusi otsima mujalt. Tõusetuks küsimus,

kas tuleks kaebeõiguse teostamisel hakata kaebetähtaega lugema ehk hoopis põhjenduste

kättesaamisest või siis vähemalt arvestada akti ja põhjenduste kättesaamise vahele jäänud aega

vajadusel tähtaja ennistamise menetluses. Sel põhjusel on põhjenduste esitamine haldusaktis vaid

viiteliselt iseenesest ebamugav haldusakti adressaadile. Oleks soovitav, et põhjendusi sisaldavad

dokumendid esitatakse sel juhul vähemalt haldusakti lisana, et need oleksid samaaegselt

kättesaadavad. Iseenesest on tõsi, et väärtuseks omaette on ka akti selgus, ülevaatlikkus ja jälgitavus.

MukS § 12 lõike 4 kohaselt tehakse asja mälestiseks tunnistamise käskkiri avalikult teatavaks RTL-s,

mida käesoleval juhul on ka tehtud. Vastustaja selgituste kohaselt ei lisata sellisel juhul käskkirja

põhjendusi, kuna see koormaks liigselt RTL-i. Kohtu hinnangul ei saa aga lubatavaks pidada

olukorda, kus RTL-s avaldamise kohustus tooks kaasa ilma kohaste põhjendusteta haldusaktide

vastuvõtmise lubatavuse. Tõenäoliselt õnnestuks ületada RTL-i ülekoormatuse probleem kasvõi

RTL-s vaid käskkirja väljavõtte (sissejuhatus, kirjeldav osa, resolutsioon) avaldamise teel, kusjuures

käskkirja täisversioon saadetaks haldusakti adressaatidele. Praegust praktikat mälestiseks

tunnistamise käskkirjade vormistamisel peab kohus ebamõistlikuks, haldusakti adressaadi huve

mitte arvestavaks ja kaasaja haldusõiguse standarditele mittevastavaks. Et aga käskkiri

põhimõtteliselt viitab selle aluseks olnud dokumentidele ja need ka kohtule esitatud on, siis leiab

kohus, et eelnimetatud vormipuudused siiski käskkirja tühistamise aluseks ei ole.

28. MuKS § 12 lõike 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga

Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Seda on

vastustaja käesoleval juhul ka teinud. Siiski on vastustaja jätnud kahe silma vahele äärmiselt olulise

aspekti: asja mälestiseks tunnistamisega kitsendatakse paratamatult selle omaniku omandiõigust.

Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 19 lõikest 8 kui asutus, ametnik

või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni

(suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on

järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse

üldtunnustatud põhimõtteid. PS § 11 teise lause kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud

olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust. Ka omandiõiguse kitsendus peab olema ka proportsionaalne: kohane, vajalik ja

mõõdukas. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et riik ei piiraks isikute õigusi ega tekitaks neile

muid koormavaid tagajärgi ilmaasjata, vaid ainult hädavajaduse korral. Vaidlustatud haldusaktist ega

selle aluseks olevatest dokumentidest ei nähtu, et haldusorgan oleks hoone arhitektuurimälestiseks

tunnistamisel kaalunud avalikku huvi (kultuuriväärtusega hoone säilimise tagamine) ja selle alusel

piiratavat erahuvi (eraomanikele hoone tavapärase kasutamise oluline takistamine) või vähemalt ei

nähtu see kaevatavast haldusaktist. Aktis on viidatud eksperthinnangule, milles on piisava

põhjalikkusega analüüsitud seda, et vaidlusalusel hoonel on arhitektuuriline väärtus, mis vajab

kaitsmist. Mõistagi ei sisalda kultuuriministri kaalutlusi eksperthinnang, kuna selle teostas

arhitektuuri ala asjatundja, kes hindas vaid seda aspekti, kas hoonel on mälestise tunnuseid ning kas

see vajaks kaitsevööndit. Niisamuti on Muinsuskaitse Nõukogu andnud hinnangu vaid hoone

mälestise tunnustele ja kaitsevööndi suurusele. Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste

ekspertnõukogu koosoleku 21.11.2008 protokollist nähtub, et nõukogu on otsustanud pidada

hoonet Nurme tn 33 Narva-Jõesuus mälestise tunnustele vastavaks ja pakutud kaitsevööndit –

olemasolev krunt – optimaalseks, et vältida uute suurte ehitusmahtude rajamist visuaalset liiga

lähedale mälestisele, ning nõukogult ei saagi enamat oodata. Sealt edasi on käsitletud mälestiseks

tunnistamise teemat Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul, mille protokollist nähtub, et

kuulati ära Madis Tuuderi tutvustus ja otsustati tunnistada Nurme tn 33 puitelamu

arhitektuurimälestiseks. Lisaks on kirjeldatud lühidalt mälestuse tunnuseid: „üks väheseid autentsel

kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegse kuurordiarhitektuuri näiteid, rajatud 19. sajandi lõpul.

Hoone on tuntud kui kaupmees Fadejevi maja, ta on säilinud terviklikult ning teda on säästlikult

hooldatud. Nimetatud mälestise kaitsevööndiks määrata ala vastavalt lisatud kaardile, et tagada

mälestise säilimine talle omases keskkonnas, vaated Lembitu tänavalt ja Nurme tänavalt.“

29. Kohus ei näe aga, et kultuuriminister oleks haldusmenetluses andnud kohase hinnangu

omandikitsenduse proportsionaalsusele – sellele, kas mälestise säilimiseks tehtavad kitsendused ei

kaalu üles mälestise omaniku huvi tema omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele.

Väär oleks arvata, et pelgalt asjaolu, et hoonel on arhitektuurimälestise tunnused, toob ilmtingimata

kaasa selle hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamise. Ka sellisel juhul on vaja viia läbi kohane

haldusmenetlus ja kaaluda omaniku huve avalike huvidega. Mida intensiivsemad piirangud omandile

seatakse, seda enam peavad need olema õigustatud. Need õigustused peaksid olema mälestise

omanikule ka arusaadavalt teatavaks tehtud, kas haldusaktis või vähemalt selle lisades. Käesoleval

juhul ei näe kohus, et sellist kaalumist oleks toimunud. Seda peaks tegema kultuuriminister, võttes

aluseks eksperthinnangu, Muinsuskaitse Nõukogu otsuse ja mälestise omaniku selgitused.

Nimetatud kaalutluste puudumine tähendab haldusakti põhjendamispuudust. Seega on haldusakti

andmisel HMS §-s 56 sätestatud põhjendamiskohustust ilmselgelt rikutud.

30. Siiski leiab kohus, et vaatamata eeltoodule puudub vaidlustatud käskkirja tühistamiseks alus.

HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus rõhutab veelkord, et omaniku erahuvide ja

mälestiseks tunnistamise kui avaliku huvi kaalumata jätmine kujutab endast tõsist vormilist puudust

haldusmenetluses. Siiski leiab kohus, tuginedes kohtumenetluses kogutud materjalidele ja ning

poolte seisukohtadele, et haldusakti tühistamine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia

põhimõttega. Kohus on veendunud selles, et kui vastustaja viiks uuesti läbi haldusmenetluse ja

seekord teostaks kaalutlusõigust, siis võtaks vastustaja vastu samasuguse otsuse. Seetõttu oleks akti

formaalsetel põhjustel tühistamine ebaotstarbekas.

31. Vastustaja esitatud eksperthinnang on aga koostatud piisavalt põhjalikult, selles on põhjendatud

loogiliselt ja veenvalt, milles seisneb hoone arhitektuuriline väärtus ja miks on vaja teda kaitsta.

Vastustaja kinnitab, et Narva-Jõesuu linna eesmärk vaidlusaluse elamu mälestiseks tunnistamise

ettepaneku tegemisel oli kaitsta viimaseid linnas säilinud puitpitsiga kaunistatud elamuid, millest

üheks ongi vaidlusalune elamu. Ekspertiisi kohaselt on hoone väärtushinnanguna ning mälestise

tunnusena nimetatud, et tegemist on 19. sajandi lõpul valminud ning käesoleval ajal väheseid

autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindavaid objekte. Elamul

on säilinud kohalikule kuurordiarhitektuurile omane mahulahendus ning rohkesti terviklikult

säilinud puitpitsdekoori. Hoone tehniline seisund on hinnatud eksperdi poolt rahuldavaks, mainitud

on ka hoone vundamendi suhteliselt halba seisukorda, kuid see ei ohusta otseselt mälestise säilimist.

Eksperthinnang annab hoonele kultuuriväärtust omistava tunnuse mitte vaid läbi hoonele

paigaldatud detailidele (puitpitsdekoor vms) vaid hoonele tervikuna-nii arhitektuurilises mahulises

kui ka miljööväärtuslikus mõttes.

32. Mis puutub kaalumisse, siis kohaldatud kitsendus on kahtlemata sobiv, kuna tagab paremini

hoone säilimise, samuti vajalik, kuna teist nii efektiivset, ent kaebajat vähem riivavat meedet

tõenäoliselt ei ole. Mis puutub mõõdukusse ehk proportsionaalsusse kitsamas tähenduses, siis

kaebaja erahuvid väärivad kahtlemata kaitsmist, kuid kaebaja ei ole kohtumenetluses toonud välja

ühtegi erilist asjaolu, mille tõttu tema kui omaniku huvid saaksid hoone mälestiseks tunnistamise

tõttu

ebaproportsionaalselt

kitsendatud.

Selliseid

poolt

ja

vastuargumente

mälestiseks

tunnistamiseks peaks kaaluma vastustaja ise ning kohtu ülesanne oleks vaid kontrollida kaalutluste

ratsionaalsust (samas mitte ühe või teise valiku otstarbekust). Käesoleval juhul leiab kohus aga, et

kogutud

tõendite

pinnalt

on

ilmne,

et

vastustaja

oleks

siiski

otsustanud

hoone

arhitektuurimälestiseks tunnistada. Avalik huvi mälestise kaitsmiseks kaaluks üles omaniku erahuvi

hoonet ja kogu kinnistut vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seetõttu ei tunnista kohus haldusakti

puudulike kaalutluste tõttu õigusvastaseks.

33. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd arhitektuurimälestiseks tunnistati „puitelamu“,

siis ei oma mingisugust tähtust asjaolu, et käskkirjas ei ole märgitud, kas tegemist on kinnismälestise

või vallasmälestisega.

34. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjast nähtub kaitsevööndi ulatus: viidatakse lisatud kaardile,

mille vastustaja ka kohtule esitanud on. Kaitsevööndiks on tunnistatud kogu Nurme tn 33 krunt.

35. Kaebuse esitaja väited avatud menetluse ja keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta ei

põhine ühelgi õigusnormil, mistõttu need väited ei ole käesolevas vaidluses asjakohased.

36. Halduskohtusse saab pöörduda kaebaja vaid enda õiguste kaitseks (HKMS § 7 lõige 1). Seetõttu

jätab kohus tähelepanuta kaebuse esitaja väited naaberkinnistute omanike kaasamise vajaduse kohta.

37. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et ehkki vaidlustatud käskkiri on mitmete formaalsete puudustega

ja selle andmise menetluses on esinenud puudusi, on see kohtumenetluses kogutud tõendeid ja

esitatud seisukohti arvestades siiski õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus (eelkõige

arvestades HMS § 58). Käesolevas otsuses väljatoodud puudusi tasuks kindlasti tulevikus vältida,

kuid vaatamata sellele on vastustaja siiski järginud uurimisprintsiipi, selgitanud välja asjas olulised

asjaolud ja teinud asjas õiguspärase otsuse.

38. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 10. VEEBRUARI 2010.A OTSUSE RESOLUTSIOON

Jätta OÜ Demomark apellatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Halduskohtu 25.09.2009 otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse

põhjendustega. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.