2-08-4700/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-08-4700

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 18.septembril 2009, Tallinn Tsiviilasi Alexander Sinotovi hagi Intertakso OÜ vastu saamatajäänud töötasu ja lõpparve väljamõistmiseks ning töötamatu väljastamise kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22.05.2009 otsus Tsiviilasjahind apellatsioonimenetluses

36 399 krooni Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Alexander Sinotovi apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Alexander Sinotov (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx xxxxxxx xxxxx), esindaja adv Kadi Mägi

Kostja Intertakso OÜ (registrikood 11332337, asukoht Mooni 24, Tallinn 10613), seadusjärgne esindaja juhatuse liige Hanoglan Salimov, lepinguline esindaja Peeter Malve

RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 22.05.2009 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

2(5) järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik 18.10.2007 pöördus Alexander Sinotov Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) poole avaldusega, milles palus välja mõista tööandjalt Intertakso OÜ saamata jäänud töötasu kogusummas 7544 krooni, hüvitise töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest summas 599 krooni. Samuti palus hageja kohustada tööandjat tagastama tööraamatu ja välja mõista keskmise palga tööraamatu väljastamisega viivitamise (tööraamatu kinnipidamise) eest. 09.01.2008 TVK otsusega lõpetati töövaidlusasjas menetlus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 15 lg 1 p 4 alusel.

Töövaidluskomisjon leidis, et poolte vahel puudub töölepinguline suhe, mistõttu hageja avalduse lahendamine ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse. 08.02.2008 esitas Alexander Sinotov Harju Maakohtule hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hageja palus mõista Intertakso OÜ-lt välja lõpparve koosseisus saamata palga summas 7200 krooni ning hüvitise töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest 599 krooni, kokku 7799 krooni. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista 3600 krooni suuruse hüvitise lõpparve kinnipidamise eest ning kohustada kostjat viie tööpäeva jooksul pärast asjas tehtava kohtuotsuse jõustumist väljastama hagejale tööraamatu.

Hageja väidete kohaselt töötas ta alates 11.08.2007 töölepingu alusel Intertakso OÜ-s taksojuhina töötasuga 3600 krooni kuus. Tööleasumisel nõudis kostja esindaja Hanoglan Salimov hagejalt tööraamatut ning isikut tõendavate dokumentide ärakirjasid. 12.10.2007 teatas tööandja töölepingu lõpetamisest. Töölepingu lõpetamise põhjustest hagejat seejuures ei teavitatud. Töötamise ajal (s.o 11.08.2007-12.10.2007) tööandja hagejale töötasu ei maksnud. Samuti ei maksnud kostja töölepingu lõpetamisel hagejale lõpparvet ega tagastanud tööraamatut.

Hüvitiste ja keskmise palga arvutamisel on hageja lähtunud töölepingus kokkulepitud palgamäärast 3600 krooni kuus. Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel puudus töölepinguline suhe. Hageja väidab alusetult, et poolte tahe oli 11.08.2007 asetleidnud läbirääkimistel ja lepingu sõlmimisel suunatud töösuhte loomisele. Pooled vormistasid töölepingu tegelikult töövõtulepingusuhte varjamiseks ja see leidis aset hageja enda soovil. Tööleping vormistati üksnes selleks, et hageja saaks esitada selle Tallinna Transpordiameti vastavale loakomisjonile ja saada sealt endale taksoteenuse osutamiseks vajalik luba.

Lepingute sõlmimise päeval hagejal kostjale sellist luba ette näidata polnud ja hageja käis kostjale tungivalt peale, et ta saab selle ja palus anda tööd taksojuhina. Ilma nimetatud loata ei või keegi Tallinnas taksoteenust osutada ning kostja ei saanud siin mingit erandit teha. Hageja kinnitas, et ta on füüsilisest isikust ettevõtjana arvel ja võib töövõtulepingu alusel töötada. Töösuhte puudumist kinnitavad ka hageja enda poolt esitatud tõendid (lepingud), millest nähtub, et näiteks töölepingu vormistamise päeval allkirjastatud täiendava lisalepinguga on pooled sisuliselt tühistanud töölepingu punkti 5, mis on töölepingu kohustuslik tingimus töölepingu seaduse (TLS) § 26 p-st 6 lähtuvalt.

Nimelt leppisid pooled lisalepinguga kokku, et hageja ei saa palka tehtud töö eest, samuti ei ole tal ka õigust tasulisele puhkusele. Poolte kokkuleppe kohaselt hageja üksnes rentis kostjale kuuluvat autot ja pidi maksma selle eest renditasu 250 krooni päevas. Samuti ei ole hageja millegagi tõendanud, et ta oleks töösuhte loomise eesmärgil kostjale üldse tööraamatut andnudki. Üksnes töösuhte korral omaks tööraamat ja selle asumine kostja käes tähtsust. Kostja käes hageja tööraamatut ei ole.

3(5)

Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 22.05.2009 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel oli õiguslik vaidlus selle üle, kas nende vahel kehtis alates 11.08.2007 tööleping (s.t oli töösuhe) TLS § 1 mõttes või mitte. Poolte esitatud tõenditest lähtudes puudus poolte vahel töösuhe TLS § 1 mõttes. Pooled on asja materjalidest nähtuvalt allkirjastanud 11.08.2007 taksojuhi lepingu nr 6, mis oma sisu poolest iseenesest vastab TLS § 26 lg-s 1 loetletud töölepingu tingimustele (tlk 9). Samal päeval on pooled aga allkirjastanud töölepingu lisatingimused, mille kohaselt ei saa hageja palka töö ega puhkuse eest.

Alexander Sinotov rendib firma autot ja maksab rentasu 250 krooni. Samas lisas on pooled kokku leppinud, et kui hageja ei maksa ettenähtud renditasu, on kostjal õigus lõpetada leping ja rentija peab tagastama sõiduauto kostjale. Töölepingu viidatud lisaga on pooled seega välistanud mitmete töölepingule (töösuhtele) omaste tingimuste laienemise pooltevahelisele õigussuhtele (TLS § 26 lg 1 p 6 ja p 8). Töölepinguna vormistatud leping koos selle lisadega on pigem vaadeldav käsunduslepinguna (VÕS 35. ptk). Samuti on pooled 11.08.2007 sõlminud määramata tähtajaks sõiduauto kasutusvalduse lepingu (TVK tlk 7-8), mis on sisuliselt vaadeldav rendilepinguna VÕS § 339 tähenduses.

Sellele viitab ka poolte vahel 11.08.2007 sõlmitud leping nr 6 (TVK tlk 10). Eeltoodust järeldus, et tööleping poolte vahel sõlmiti teise tehingu (või tehingute) varjamiseks ning taolisele varjatud tehingule tuleb kooskõlas TLS §-ga 9 kohaldada selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Seega tuleb pooltevahelisele õigussuhtele kohaldada ülalviidatud võlaõigusseaduse norme. Õiguslikult asjakohatud on hageja väited, et ta ei mõistnud lepinguid ja lisasid allkirjastades nende sisu eesti keele ebapiisava oskuse tõttu.

Dokumentide allkirjastamisega on hageja enda tahet väljendanud. Tsiviilkäibe kindluse tagamise vajadusest lähtuvalt tuleb eeldada tahteavalduse vastavust selle tegija tegelikule tahtele, vähemalt seni kuni tehingut ei ole tühistatud eksimuse, pettuse vms tõttu. Lisaks ei oleks hagejal võimalik taksoveoteenuse osutamisega Tallinnas eeldatavalt tegeleda. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse vastavalt TLS §-le 8, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Käesoleval juhul on ülalkäsitletud tõendite põhjal siiski üheselt selge, et pooled soovisid sõlmida teistsugust lepingut, s.t mitte töölepingut. Lisaks tegutsevad taksojuhid kohtule teadaolevalt tavapäraselt füüsilisest isikust ettevõtjatena ning töölepingute sõlmimist tuleb ette üksnes erandjuhtudel. Hageja esitatud kviitung 1250 krooni tasumise kohta kostja kassasse ei tõenda päevakassa vastuvõtmist kostja poolt. Kviitungil puuduvad arusaadavad märked 1250 krooni tasumise aluse kohta. Töösuhte olemasolu ei tõenda ka kostja esindaja Hanoglan Salimovi kiri, millel on käsikirjaline märge selle kohta, et hageja tööraamat asub kostja käes.

Üksnes hageja tööraamatu võimalikust asumisest kostja valduses ei saa teha järeldust töösuhte olemasolu kohta poolte vahel. Kuivõrd poolte vahel töösuhe puudus, puudus vajadus hinnata hageja poolt esitatud palga ja hüvitiste arvestuste õiguslikku põhjendatust.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses, otsuse tegemise võimatuse korral suunata asi uuele läbivaatamisele esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse norme. Alusetu on kohtu viide TLS § 8, sest poolte vahel ei olnud vaidlust töölepingu olemuse üle,

4(5) sest kohtule esitati poolte poolt 11.08.2007 sõlmitud tööleping. Peale selle ei vaidlustanud kostja seda fakti, et hageja lubati tööle ja töötaski kostja juures. Õige ei ole kohtu tõlgendus ja viide TLS § 9 poolte poolt töölepingu sõlmimisest teise tehingu varjamiseks. Hageja poolt ei olnud mingit tahtlust ja ta ei pannud toime mingit tegevust selleks, et varjata töölepinguga teist tehingut. Oma otsuses ei märkinud kohus, milliste tõendite alusel tehti järeldus, et hageja varjas töölepinguga sõiduauto rendilepingut ja miks sõiduauto kasutamine ei võinud olla töösuhte koostisosaks. Kohus jättis alusetult tähelepanuta TLS § 17 sätestatu, mille kohaselt sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsaim. Asjaolu tõendab vaidlustatava kohtuotsuse aluseks olnud järelduste motiveerimatus ja põhjendamatus. Kohus ei uurinud kostja nõudeid põhjendavaid tõendeid, kuna neid ei esitatud. Samuti ei ole kohus märkinud, millistel tõenditel rajanevad tema järeldused. Seega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 1 p 3 ja § 442 lg 8.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 22.05.2009 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Kolleegiumi arvates tuvastas maakohus hagiavalduses toodud asjaolude ja kohtule esitatud tõendite alusel ebaõigesti, et poolte vahel puudus töösuhe. Hageja on nii avalduses töövaidluskomisjonile, kui ka hagiavalduses kinnitanud, et ta soovis sõlmida kostjaga töölepingu. Hageja väidete kohaselt leidis ta kostja kuulutuse lehes Referent, milles otsiti tööle taksojuhti ning sellel põhjusel ta kostja poole pöördus (T.l.71).

Pooled on ühel meelel selles, et Tallinna linnas saab taksojuhina töötada vaid Tallinna Transpordiameti vastava loakomisjoni litsentsi alusel, mis väljastatakse isikule, kes töötab töölepingu alusel või osutab teenust füüsilisest isikust ettevõtjana. Vaidlus puudub ka selles, et hageja ei ole vormistanud ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks. Seega saigi hageja töötada taksojuhina hageja juures vaid töölepingu alusel. Vastasel korral ei oleks talle litsentsi väljastatud. 2007 kehtinud TLS § 26 lg 1 kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepped tehtava töö ja selle keerukusastme osas, tööaja kohta, töötasu kohta, töö tegemise asukoha kohta, tööle asumise aja kohta.

Poolte vahel sõlmiti 11.08.2007 tööleping nr 6, mis vastab TLS §-is 26 lg 1 sätestatud tingimustele (t.l.9). Selle lepingu alusel väljastati hagejale ka litsents taksojuhina töötamiseks. Kostja vastuväide, mille kohaselt sõlmiti töölepinguid taksojuhtidega harva, ei muuda töölepingu sõlmimist hagejaga olematuks. Seda enam, et kostja on sõlminud ka teiste isikutega töölepinguid taksojuhina töötamiseks nagu nähtub apellatsioonkaebusele lisatud kohtuotsusest (t.l.68-70). Nimetatud tõend on kostjale teada. TLS § 8 kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Antud asjas on ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu, sest muidu ei oleks hageja saanudki töötada taksojuhina. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Töölepingu sõlmimist tõendab ka tööandaja kiri hagejale 18.10.2007, milles tööandja tugineb ise just töölepingust tulenevale töösuhtele (t.l.7). Samuti tõendab hageja väiteid tööandja kiri, milles kinnitatakse, et hageja tööraamat asub tööandja firmas (t.l.8). Maakohus on põhjendamatult leidnud, et need tõendid ei tõenda töösuhte olemasolu. Kostja ei ole neid tõendeid ümber lükanud, vaid on esitanud vaid paljasõnalisi vastuväiteid.

Asjaolu, et 11.08.2007 sõlmiti hagejaga ka töölepingu lisatingimused, ei muuda töölepingut olematuks. Maakohtul tulnuks hinnata, kas töötajaga sõlmitud lisatingimused olid

5(5) kooskõlas sel ajal kehtiva töölepingu seaduse sätetega. Nimetatud lisatingimuste kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja ei saa palka töö ega puhkuse eest, rendib firma autot ja maksab renditasu (t.l.10). TLS § 15 kohaselt töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses ette nähtust, on kehtetud. Kokkulepe, mille kohaselt hageja ei saa tehtud töö eest palka ega puhkusetasu on töötaja jaoks halvemat seaduses ettenähtust. Kokkulepe tööja puhkusetasust ilmajäämise kohta on oluliselt halvem töötaja jaoks võrreldes seadusega ja seega on selline kokkulepe tühine, nagu õigesti leiab ka hageja. Kolleegium leiab, et asi tuleb saata hageja rahaliste nõuete üle otsustamiseks maakohtule. Maakohus ei ole hageja rahalistele nõuetele hinnangut andnud ega nende õigsust kontrollinud. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt teinud seda ebaõigesti ja ei ole andnud hinnangut suurele osale tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Ülle Jänes Iko Nõmm

Jõustunud Riigikohtu 25 01 2010 otsuses nr. 3-2-1-160-09 toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2009. a otsuse tsiviilasjas nr 2-08-4700 resolutsioon muutmata. Muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.