3-08-2398/155 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Lahendi teatavakstegemine

23. juuli 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2398 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus pikendada A.M.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Kodakondsusja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa pikendamist

– A.M. (sündinud xx xx xxxx Ukrainas) Kohtuistungi toimumise aeg

22. juuli 2009. a, Tallinn Resolutsioon

1. Jätta Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus A.M.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks rahuldamata.

2. Vabastada A.M. viivitamatult väljasaatmiskeskusest. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt 3. augustil 2009. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ukrainast pärit Venemaa Föderatsiooni kodanik A.M. teenis aastatel 1974-1991 NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelasena ning tal on III järgu kapteni auaste. A.M.ile on Rootsi valitsuse poolt eraldatud finantsabi eest ostetud elamispind Venemaal Sankt-Peterburgis. Talle oli antud tähtajaline elamisluba kui erusõjaväelasele alates 31.12.1996 kuni 31.12.1998. 27.11.1998 esitas A.M. uue taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, kuid selle andmisest keelduti Vabariigi Valitsuse 26. veebruari 1999 korraldusega nr 246-k välismaalaste seaduse (edaspidi: VMS) § 12 lg 4 p 7 ja lg 5 ning Vabariigi Valitsuse 14. mai 1996 määrusega nr 130 kinnitatud “Välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalasele ja nende perekonnaliikmetele elamisloa andmise korra” punkti 1 alusel.

2. 11.08.2004 vormistas Kodakondsusja Migratsiooniamet A.M.ile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi: VSS) § 7 lg 1, § 8 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks

59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 09.10.2004. Ettekirjutuse vormistamise ajaks oli A.M. Eestis seadusliku aluseta viibinud ligi 6 aastat. A.M. ei ole 11.08.2004 lahkumisettekirjutust vaidlustanud ega ka täitnud.

3. 28.11.2008 kell 11.15 pidasid Kodakondsusja Migratsiooniameti Tallinna migratsioonibüroo inspektorid Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiva A.M.i 48-tunniks kinni ja toimetasid ta Kodakondsusja Migratsiooniameti väljasaatmiskeskusesse.

4. 29.11.2008 määrusega andis Tallinna Halduskohus Kodakondsusja Migratsiooniameti taotluse alusel loa A.M.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.01.2009. A.M.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega on Kodakondsusja Migratsiooniameti taotluste alusel pikendatud Tallinna Halduskohtu 28. jaanuari 2009, 27. märtsi 2009 ja 28. mai 2009 määrusega kuni 28. juulini 2009. a.

5. 22.07.2009 esitas Kodakondsusja Migratsiooniamet Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada A.M.i kinnipidamise tähtaega taas kahe kuu võrra vastavalt VSS §-le 25, kuna kehtiva reisidokumendi puudumisel ei ole isiku väljasaatmist võimalik käesoleval ajal lõpule viia. Taotluse kohaselt on isik keeldunud osutamast abi reisidokumendi vormistamisel, mistõttu tegi Kodakondsusja Migratsiooniamet A.M.i suhtes tagasivõtutaotluse isiku tagasivõtmiseks Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni tagasivõtulepingu alusel, mille Välisministeerium vahendas Vene Föderaalsele Migratsiooniteenistusele. 02.06.2009 edastati Välisministeeriumile Vene Föderaalse Migratsiooniteenistuse poolt vastus A.M.i tagasivõtutaotlusele. Venemaa keeldus isikut tagasi võtmisest põhjusel, et ta on pikaajaliselt elanud Eesti Vabariigis seaduslikel alustel ning seepärast ei saa teda käsitleda illegaalse immigrandina. A.M.ile tehti 15.07.2009 Vene Föderaalse Migratsiooniteenistuse vastus teatavaks ning järjekordselt pakuti täita tagasipöördumistunnistuse vormistamiseks vajalik taotlusankeet. A.M. keeldus ankeedi täitmisest põhjendades oma keeldumist sooviga Eestisse elama jääda ning asjaoluga, et ta on kaotanud kõik sidemed Venemaaga.

6. A.M. palub jätta Kodakondsusja Migratsiooniameti taotluse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et Kodakondsusja Migratsiooniameti järjekordne taotlus A.M.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ei ole enam põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. A.M. tuleb väljasaatmiskeskusest vabastada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 465 lg 5 kohaselt kuulub kohtumäärus viivitamatule täitmisele.

8. A.M.il puuduvad jätkuvalt VMS § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Haldusaktid, millega isikule keelduti elamisloa andmisest ja kohustati Eestist lahkuma, on kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud. Eestis viibimist ei seadusta automaatselt ei elamisloa taotlemine, lähisugulaste olemasolu ega asjaolu, et isikul on Eestis olemas elatusallikad ja väidetavalt ka elukoht. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele on riigil õigus otsustada selle üle, missugustel tingimustel lubada välismaalane oma territooriumile. Iga Eestis viibiv välismaalane on kohustatud täitma Eesti seadusi, kohtuotsuseid ja haldusakte. Õiguslikult on täiesti irrelevantne asjaolu, mida arvab Vene Föderatsioon sellest, kellel on Eesti Vabariigis õigus elada.

9. Väljasaatmine ei ole põhimõtteliselt muutunud võimatuks. Pole tuvastatud, et Vene Föderatsioon keelduks tema kodakondsust omava A.M.i vastuvõtmisest, kui viimane selleks soovi avaldaks. Väljasaatmise täideviimist takistab A.M.il Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Esiteks on A.M.il võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks on õiguslikult võimalik sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite kaudu isiku enda tahteavalduseta. 1. juunil 2007. a jõustus Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping. Kohus on seisukohal, et nimetatud lepingu järgi tuleks Vene Föderatsioonil A.M. tagasi võtta. Väljasaatmise perspektiivide hindamisel on aga õiguslikust hinnangust tähtsam see, kuidas lepingupool lepingut faktiliselt täidab. 2. juunil 2009. a edastati Välisministeeriumile Vene Föderaalse Migratsiooniteenistuse poolt vastus A.M.i tagasivõtutaotlusele, millega Venemaa keeldus isiku tagasi võtmisest. Seega on selge, et tagasivõtulepingu alusel A.M.i väljasaatmine on perspektiivitu.

10. A.M.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on kestnud alates 28. novembrist 2008. a. Jõustunud kohtulahenditega on tuvastatud, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on olnud kohane sunnivahend kallutamaks A.M.ki kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine eesmärgiga isik riigist välja saata on kooskõlas põhiseaduse ning rahvusvaheliste konventsioonide sätetega, see on rahvusvaheliselt aktsepteeritud praktika ning see iseenesest pole käsitatav isiku põhiõiguste rikkumisena, kui ei ületata kinnipidamise mõistlikku aega.

11. Seega tekib küsimus, kas illegaali tuleks kinni pidada väljasaatmiskeskuses tähtajatult kuni tema „murdumiseni“ ja reisidokumentide vabatahtliku taotlemiseni. Kohus vastab sellele küsimusele eitavalt. Isikut ei tohi väljasaatmiskeskuses kinni pidada määramatu aja jooksul, sest see on ilmselt ebaproportsionaalne meede võrreldes saavutatava kasuga.

12. Hinnata tuleb, kui tõenäoline ja perspektiivikas on see, et A.M.i taotleb vabatahtlikult reisidokumenti Vene Föderatsiooni asumiseks, nagu Kodakondsusja Migratsiooniameti ametnik talle 15. juuli 2009. a vestluses soovitas. Siinkohal arvestab kohus alljärgnevaid asjaolusid. Isik ise on ennast juba üle poole aasta asetanud teadlikult olukorda, kus tema vabadusõigused on intensiivselt piiratud

– see annab kinnitust tõsisest soovimatusest Eestist ära minna. Teada on ka see, et A.M. on pärit Ukrainast, mitte Venemaalt, millega tal pole peale kodakondsuse ja pensioni mingeid sidemeid. Tema lähedased elavad Eestis, siin on tema harjumuspärane elukeskkond. A.M. vanuses ja olukorras isiku puhul on usutav, et n.ö uue elu alustamine teises riigis on üsna raske. Kodakondsusja Migratsiooniametki märgib kohtule esitatud taotluses: „Kuna ka isikul puudub soov Eestist lahkuda ning seda on ta korduvalt kinnitanud, siis ei ole oodata ka koostööd vabatahtlikul lahkumisel ning väljasaatmisel ja dokumentide taotlemisel Vene Föderatsiooni Suursaatkonnast.“ Kõiki neid asjaolusid ja kohtuistungil isiku ülekuulamisel saadud vahetut muljet arvestades peab kohus ebatõenäoliseks, et A.M. „murdub“ sellise aja jooksul, mil tema kinnipidamist väljasaatmiskeskuses võiks pidada mõistliku aja piiresse mahtuvaks.

13. Isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamine ja seal kinnipidamine on olemuselt mõeldud siiski lühiajaliseks või suhteliselt konkreetselt prognoositava kestvusega abinõuks. Sisuliselt samasugusele seisukohale on oma märgukirjas Kodakondsusja Migratsiooniametile asunud ka õiguskantsler (http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Kontrollk_ik_KMA_V_ljasaatmiskeskuses se__mai_2007(1).doc). A.M.i allumatus Eesti õiguskorrale, tema sisuliselt Eesti riigilt järeleandmisi väljapressiv käitumismuster ja tema kodakondsusjärgse riigi tegevusetus oma kodaniku tagasivõtmisel on vaieldamatult seadusevastane ja mitteaktsepteeritav.

Teisalt tuleb arvestada, et riik ei vabane inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamise kohustusest ka õiguserikkujate suhtes meetmete võtmisel. Inimese pikaajaline kinnipidamine väljasaatmiskeskuses riivab intensiivselt tema vabadusõigusi. Isiku kohustus taluda avalikes huvides kinnipidamisega seotud kitsendusi ei saa olla lõputu. Ehkki kinnipidamise alus ja eesmärk on legitiimne, võib ülemäära pikalt kestev kinnipidamine muutuda aja jooksul inimväärikust rikkuvaks. Riigikohus on pidanud vajalikuks rõhutada, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk (3-3-1-2-06).

Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsuses nr 3-3-1-45-06 punktis 10 leiti: „Kolleegium märgib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.“ Seaduste rakendamine ei tohi kaasa tuua ebainimlikku kohtlemist. Kohus on seisukohal, et A.M.i kinnipidamine, arvestades kinnipidamise pikkust ja tingimusi ning nende mõju inimese tervisele ja väärikusele, on väljasaatmise väheste perspektiivide valguses muutunud ebaproportsionaalseks.

Kohus, kaaludes igakülgselt ja põhjalikult kollideeruvaid väärtusi – isiku õigust vabadusele ühelt poolt ning teiselt poolt avalikku huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isikuväljasaatmiseks – on veendumusel, et sellise isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on muutunud olukorras, kus pika aja jooksul pole õnnestunud väljasaatmist täide viia, põhiseadusevastaseks. Arvestades A.M.i isikut, tema tervist ja olukorda, ei pea kohus isikut tema vabastamise korral praegusel ajal väga suureks ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule.

14. Käesolev kohtumäärus ei legaliseeri A.M.i Eestis viibimist. Isik on Eestis jätkuvalt ebaseaduslikult ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.

Villem Lapimaa