3-08-2221/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2221

Haldusasi

OÜ Reisona ja OÜ Mikloro kaebused Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 24.10.2008

maksuotsuse nr 12-5/891 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 08. mail 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Reisona

Kaebuse esitaja: OÜ Mikloro

Kaebuse esitajate esindaja: adv. Aleksei Ratnikov

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindada: Sven Veltmann

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Reisona ja OÜ Mikloro kaebused osaliselt.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 24. oktoobri 2008

maksuotsus nr 12-5/891 osas, millega määrati tasumisele kuuluv tolli- ja

käibemaks maksuotsuses nimetatud kiirnuudlite impordilt.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Kohustada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskust arvutama ning

teatama kaebuse esitajale maksuotsuse jõusse jäänud osa kohaselt tasumisele

kuuluvad maksusummad 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

arvates.

5. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Reisona

(registrikood 10014799) kasuks välja menetluskulu 4500 (neli tuhat viissada)

krooni.

6. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi maksuhaldur) 24. oktoobri 2008

maksuotsusega nr 12-5/891 pandi OÜ-le Reisona ja OÜ-le Mikloro kohustus tasuda 276 810

krooni tollimaksu ning 49 824 krooni käibemaksu. Maksuotsuses asuti seisukohale, et OÜ

Reisona kaudse esindajana deklareeris OÜ Mikloro ajavahemikul 18. maist 2005 kuni 28.

juulini 2008 vabasse ringlusesse lubamiseks Venemaalt imporditud kiirnuudleid, kasutades

kaubakoodi 2104101090, ent oleks pidanud kasutama kaubakoodi 1902301090 ning

kiirvalmistatavat kartulipüreed, kasutades vale Merusing lisakoodi ning arvestades tollimaksu

lähtudes kauba pakendile märgitud netomassist, mis aga ei kajastanud tegelikku netomassi

kombineeritud nomenklatuuri üldreeglite mõistes.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. OÜ Reisona ja OÜ Mikloro esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 24. oktoobril 2008 maksuotsuse nr 12-5/891

tühistamist. Esiteks leiavad kaebuse esitajad, et maksuhaldur ei taganud neile

maksumenetluses ärakuulamisõigust, andes kontrollakti kohta vastuväidete esitamiseks

ebamõistlikult lühikese tähtaja. Kaebuse esitajad leiavad, et arvestades haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 75 sätestatud tähtaega, oleks pidanud kontrollaktile vastuväidete esitamise

tähtajaks olema 30 päeva, ent tegelikult anti aega üksnes 5 päeva. Viidates Riigikohtu lahendile

nr 3-3-1-23-06, leiab kaebuse esitaja, et ärakuulamisõiguse rikkumine toob kaasa maksuotsuse

tühistamise, sõltumata maksuotsusele antavast sisulisest hinnangust. Samuti on kaebuse

esitajad seisukohal, et maksuhaldur ei võimaldanud neil maksumenetluse käigus tutvuda asjas

kogutud dokumentidega, rikkudes seega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 37 lõiget 1.

3. Kaebuse esitajad leiavad, et maksuotsus on ka sisuliselt õigusvastane, kuna maksuotsusest ei

selgu, kuidas tegi maksuhaldur kindlaks, et imporditud kauba näol oli tegemist nuudliroaga, mitte

aga supiga. Kaebuse esitajad viitavad Komisjoni määrusele nr 635/2005 teatavate kaupade

klassifitseerimise kohta kombineeritud nomenklatuuris ning leiavad, et nende imporditud toode ei

vasta määruses nimetatud kaubakoodi 19023010 tunnustele, kuna vaidlusaluses tootes on

kuivatatud nisujahunuudleid 20 grammi vähem kui määruses nimetatud tootes, toode ei ole

pakendatud kaussi, pakendis ei ole 250 ml mahutavat vahpolüstüreenkaussi, vaidlusaluse toote

peab panema eraldi keraamilisse anumasse, pakendile kantud valmistusjuhendi kohaselt tuleb

nuudlitele lisada üle 350 ml vett, mis on pea kaks korda rohkem kui määruses nimetatud nuudlite

puhul, vaidlusaluse toote valmistamiseks ei pruugi piisata 3 minutist, vaid selleks kulub 3 kuni 5

minutit, vaidlusaluse toote valmistamise eelduseks on suletud anum, mida määruses aga ei

nimetata. Kaebuse esitajad rõhutavad, et impordideklaratsioonidele kanti kaubakood vastavalt

sellele, kuidas kauba tootjatehas oli toote valmistanud, st. supina. Ka heidavad kaebuse esitajad

maksuhaldurile ette, et viimane ei ole uurinud vaidlusalust toodet piisava hoolsusega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Maksuhaldur peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja

ei nõustu kaebuse esitajate väitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta, märkides, et mõlemat

kaebuse esitajat teavitati kontrolli tulemustest 09. oktoobri 2008 kontrollaktiga, kusjuures

vastustaja oli nõus pikendama kontrollaktile vastamise tähtaega juhul, kui esitatakse tollivõla

ulatuses tagatis vastavalt ühenduse tolliseadustiku artiklile 225. Samuti leiab vastustaja, et OÜ

Mikloro ärakuulamisõiguse minetamine ei ole sõltunud maksuhalduri tegevusest, vaid isiku

ebaõige aadressi kajastamisest äriregistrist. Vastustaja on seisukohal, et maksuotsuse maht ei ole

selline, millele eriarvamuse esitamiseks võiks kuluda arvestatav aeg ning samas on maksuotsuses

käsitletud OÜ Reisona poolt 14. oktoobril 2008 esitatud esialgses arvamuses esitatud vastuväiteid.

Samuti selgitab vastustaja, et OÜ Mikloro pidi olema käimasolevast menetlusest teadlik, kuivõrd

maksuhalduri 19. augusti 2008 korralduse täitmiseks ilmus maksuhalduri juurde OÜ Reisona

volituse alusel OÜ Mikloro esindaja Olga Letunova. Vastustaja leiab, et kuivõrd OÜ Mikloro

tegutseb deklarandina ning on tolliala asjatundja, siis pidi ta olema teadlik, et tariifse

klassifikatsiooni kontrollile võib järgneda täiendava maksukohustuse määramine.

5. Vastustaja väitel ei ole kaebuse esitajatel kuidagi takistatud asjas kogutud dokumentidega

tutvumist, vaid kaebuse esitajad ei ole seda kunagi teha soovinud.

6. Vaidlusaluste nuudlite tariifse klassifitseerimise kohta märgib vastustaja, et tollile esitati kaup

komplektina, mille koostisosad olid jaemüügipakendis ning kuivõrd sellele komplektile annavad

põhiiseloomu nuudlid, siis tuleb toode kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreegli

3b kohaselt klassifitseerida koodiga 19023010. Samas selgitab vastustaja, et toodet ei saa

klassifitseerida rubriiki 2104, sest lisatava vee hulk ei ole piisav supi või puljongi valmistamiseks,

vaid lisatav vesi annab sellele nuudliroa omadused. Vastustaja leiab ka, et kuigi kauba arvetel on

kiirvalmistatavate nuudlite järgi sulgudes märgitud „supp“, ei ole toode pakendil oleval kirjeldusel

märgitud „supp“ vaid „kiirvalmistatavad nuudlid“.

7. Kiirvalmistatava kartulipüree tariifse klassifitseerimise kohta selgitab vastustaja, selle toote

deklareerimisel on kaebuse esitaja kasutanud vale Merusing lisakoodi, mille alusel arvestatakse

kaubale rakenduva põllumajandusmaksu osa. Vastustaja hinnangul pidanuks kasutama kõigi

kontrollitud kiirvalmistatavate kartulipüreede puhul lisakoodi 7015, ent kaebuse esitaja kasutas

vahel ka lisakoodi 7000. Lisaks märgib vastustaja, et toote netokaaluna tulnuks käsitleda pakendil

näidatud puhaskaalu, mitte pakendil näidatud netokaalu, kuivõrd pakendil näidatud netokaal

hõlmas ka väikepakendi massi.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb

osaliselt rahuldada ning vaidlustatud maksuotsus tuleb tühistada osas, millega pandi kaebuse

esitajatele täiendava tollimaksu ja käibemaksu tasumise kohustus maksuotsuses nimetatud

kiirnuudlite impordilt. Muus osas on kaebus põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta.

17. Maksuotsuses nimetatud kiirnuudlite importi puudutavas osas on poolte vahel vaidlus kauba

tariifse klassifitseerimise õigsuses, kusjuures eri meelt on pooled küsimuses, kas konkreetsed

tooted tuleb klassifitseerida EL kombineeritud nomenklatuuri (KN) rubriigis 2104, nagu on

teinud kaebuste esitajad või rubriigis 1902, nagu on pidanud õigeks maksuhaldur.

18. Kaupade importimisel Euroopa Liitu klassifitseeritakse kaubad vastavalt Nõukogu määruses

26587/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas toodud

kombineeritud nomenklatuuri (KN) kohaselt. Kõnealust määruse lisa on korduvalt muudetud.

Vaidlustatud maksuotsustest nähtuvalt on kaebuse esitaja deklareerinud kõnealuseid tooteid

aastatel 2006-2008. Sel ajal on KN kehtinud kolmes redaktsioonis: 2006. aastal komisjoni

määrusega (EÜ) 1719/2005 kehtestatud redaktsioonis, 2007. aastal komisjoni määrusega (EÜ)

1549/2006 kehtestatud redaktsioonis ning 2008. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1214/2007

kehtestatud redaktsioonis. Käesoleva asja lahendamise seisukohast olulised sätted, eelkõige

vaidlusaluste KN rubriikide kirjeldused ning kaupade klassifitseerimise üldreeglid, on nimetatud

redaktsioonides sarnased. 2008. aastal kehtinud redaktsioonis on muutunud rubriigi 2104

alamrubriikide numeratsioon ning kirjeldused, kuivõrd erinevalt varasematest redaktsioonidest ei

eristata enam kuivatatud suppe muudest suppidest, ent see erisus ei ole käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohast oluline.

19. KN klassifitseerimise üldreegli nr 1 kohaselt peab ametlik klassifitseerimine toimuma lähtuvalt

rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest

tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud. KN rubriigi 1902 kirjeldus on

järgmine: „Pastatooted, kuumtöödeldud või kuumtöötlemata, täidisega (näiteks liha- või muu täidisega) või

täidiseta, muul viisil toiduks valmistatud või mitte: spagetid, makaronid, nuudlid, lasanje, gnocchi, ravioolid,

canneloni jms; kuskuss, valmistoiduna või mitte“. Rubriigi 2104 kirjeldus on aga seevastu järgmine:

„Supid ja puljongid, valmistised nende valmistamiseks; homogeenitud toidusegud kahest või enamast

komponendist“. Kohtu hinnangul on selline toode tollile esitamise ajal (st. pooltootena) hõlmatud

nii rubriigi 1902 (pastatoode-nuudlid) kui ka rubriigi 2104 (valmistis supi valmistamiseks)

kirjeldusega ning üksnes vaadeldud KN rubriikide kirjelduste põhjal ei saa välistada vaidlusaluse

toote kuulumist ükskõik kumba rubriiki ning seega on tegemist olukorraga, kus toode osutub

esmapilgul klassifitseeritavaks kahte rubriiki. Sisuliselt on vaidlusaluse toote näol tegemist

jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud tootega, mis koosneb nuudlitest,

maitseainesegust ning õlist, mis on seejuures jaemüügipakendi sees üksteisest eraldatud. Selline

tootekomplekt kujutab endast pooltoodet, mille komponendid tuleb selleks, et toodet saaks

eesmärgipäraselt tarbida, omavahel segada ja lisada vett. Vastustaja on leidnud, et KN I jaos

sätestatud klassifitseerimise üldreegel nr 3b kohaselt tuleb vaidlusalune toode klassifitseerida

rubriiki 1902, kuna põhiomaduse annavad sellele nuudlid. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu.

Klassifitseerimise üldreeglist 3b tuleneb, et jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud

kaup, mis osutub esmapilgul klassifitseeritavaks kahte või enamasse rubriiki ning seejuures ei

kirjelda üks rubriik kaupa teistest täpsemalt, klassifitseerida selle materjali või komponendi järgi,

mis määrab kauba põhiomaduse, kui selline kriteerium on rakendatav. Käesoleval juhul ei ole

selline kriteerium otseselt rakendatav ning toote lugemine nuudliroaks või nuudlisupiks ei sõltu

niivõrd sellest, millises vahekorras on jaemüügipakendis nuudlid ja ülejäänud ained

(maitseainesegu ja õli), vaid nuudlite (nuudliroa) ja nuudlisupi eristamisel tuleb lähtuda sellest,

millise toidu valmistamiseks on konkreetne toode mõeldud. See, milline valmistoit tootest

valmistatakse, on oluline eelkõige selle tõttu, et rubriigi 2104 kirjelduses ongi kesksel kohal toote

kasutusotstarve, kuivõrd see rubriik hõlmab ka valmistised supi valmistamiseks. Kohtu hinnangul

asjaolu, et valdava osa tollile esitatud tootekomplekti sisust moodustavad nuudlid, ei välista

kuidagi seda, et tegemist on valmistusega supi valmistamiseks, mis tuleb klassifitseerida rubriiki

2104 ning nuudlite või valmistisega nuudlisupi valmistamiseks, on kesksel kohal hoopis toote

kasutamise eesmärk.

20. Tuleb märkida, et supi mõistet ei ole KN gruppi 21 puudutavates märkustes ega lisamärkustes

avatud ning selle mõiste sisu ei selgitata ka Euroopa Komisjoni poolt nõukogu määruse (EMÜ)

2658/87 artikli 9 lõike 1 punkti a teise alapunkti ja artikli 10 kohaselt vastu võetud kombineeritud

nomenklatuuri selgitavates märkustes ega ka näiteks harmoniseeritud süsteemi rubriikide

kirjeldustes ega harmoniseeritud süsteemi selgitavates märkustes. Eeltoodut arvestades leiab

kohus, et mõistet supp on KN-s kasutatud tavatähenduses ning supina tuleb käsitada sellist rooga,

mida inimeste üldine ja tavapärane arusaam supiks nimetada lubab. Eesti Kirjakeele

Seletussõnaraamatu (V köide, 4. vihik, Eesti Keele Instituut 2000) kohaselt on supp „taimedest,

lihast, kalast, jahust vms. leem, millele lisatud toiduained jäävad hrl. leemesse“. Kohtu hinnangul saab

tavatähenduses supina mõista niisiis vedelikku (näiteks puljongit), mille sees on harilikult

mingisugused muud (tahked) toiduained (näiteks juurvilja- või lihatükid, nuudlid jne). Suppi

eristab muudest roogadest (näiteks hautisest või pastaroast) just toiduna tarbitava leeme

olemasolu ning seetõttu leiab kohus, et nuudlisuppi ja nuudleid (nuudlirooga) on võimalik

eristada lähtudes sellest, kas valmistoiduna on selles arvestatav kogus leent või mitte. Kuna see,

kas toote valmistamisel jääb valmistoidu osana ka arvestatav leemeosa on või mitte, sõltub

vaidlusaluse toote puhul aga mitte komplektina esitatud tootest endast, vaid hoopis lisatava vee

hulgast, siis ei saa seda, milline komponent annab tootele tema põhiomaduse, hinnata üksnes

jaemüügipakendis sisalduvate komponentide enda pinnalt, vaid tuleb silmas pidada ka toote

tarbimiseks valmistamise viisi. Vastasel korral muutuks rubriigi 2104 kirjelduses kasutatav mõiste

„valmistis supi valmistamiseks“ sisutühjaks, kuna vastustaja lähenemist kasutades tuleks mistahes

supisegud klassifitseerida segus enim esineva või kõige tooniandvama komponendi (näiteks

kuivatatud juurviljad vms) järgi.

21. Käesolevas asjas kohtuistungil läbi viidud vaatluse tulemusena selgus, et valmistades tootest

toidu vastavalt pakendile kantud juhisele, saadi toit, mis koosnes nuudlitest ja leemest, kusjuures

nuudlite eraldamisel jäi leent alles umbes 200 ml. Arvestades kogu valmistoidu mahtu, oli leeme

osakaal selles arvestatav ning seetõttu leiab kohus, et pakendile kantud valmistamisõpetust

järgides saadi supina käsitatav toit, mistõttu tuleb vaidlusalune toode klassifitseerida kui valmistist

supi valmistamiseks. Sellele, et leem on vaidlusalusest tootest valmistatud toidu tarbitav osa, viitab

ennekõike pakendil olev valmistamisjuhend, mille kohaselt on toit valmis pärast 3 kuni 5

minutilist ootamist, ilma, et oleks ette nähtud vee eraldamine (nuudlite kurnamine). Seetõttu ei ole

põhjust arutada selle üle, kas pärast nuudlite kurnamist, mida vaatluse käigus tehti selleks, et

tuvastada tekkinud leeme kogus, oleks tegemist veel supiga või mitte. Eelnevast tuleneb, et

vaidlusalusest tootest valmistatud toit koosneb nuudlitest ja leemest ning leem on valmistoidu osa

ning iseloomustab seda supina. Kohus leiab samas, et asjaolu, kas toote pakendile on märgitud, et

tegemist on supiga või mitte, ei ole klassifitseerimise seisukohast oluline, kui toote

valmistamisjuhendi kohaselt saadakse sellest toit, mis on käsitatav supina.

22. Kohus leiab, et vastustaja on vääralt kohaldanud analoogiat komisjoni määrusega (EÜ) nr

635/2005 teatavate kaupade klassifitseerimise kohta kombineeritud nomenklatuuris ning teinud

sellest määrusest eksliku järelduse, nagu kuuluksid kõik tooted, mis sisaldavad ülekaalukas osas

määruses esitatud näites kajastatud nuudleid, klassifitseerimisele KN rubriigis 1902. Vaidlust ei

ole siinkohal selles, et komisjoni määruses kajastatud nuudliroog ei ole käesolevas asjas vaidluse

all oleva tootega identne. Kohus nõustub vastustajaga selles, et põhimõtteliselt on sarnased

konkreetsete toodete klassifitseerimist puudutavad määrused analoogia korras kohaldatavad ka

määruses kajastatud tootega sarnaste toodete suhtes. Sellisele võimalusele on viidatud ka Euroopa

Kohus kohtuasjas C-130/02. Asjaolu, et komisjoni määrus (EÜ) nr 635/2005 on vastu võetud

ajaliselt pärast Euroopa Kohtu eelviidatud lahendi tegemist, ei ole siinkohal oluline, kuivõrd

Euroopa Kohtu seisukoht on põhimõttelist laadi ning selle kohaselt on seda liiki määruste, nagu

on ka komisjoni määrus (EÜ) nr 635/2005, sätteid võimalik analoogia korras kohaldada ka

määruses konkreetselt käsitlemata, ent määruses käsitletud tootega sarnaste toodete suhtes. Küll

aga leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole analoogia korras komisjoni määrusest (EÜ) nr

635/2005 juhindumine võimalik, kuna selles määruses käsitletud toode on põhimõtteliselt erinev

käesolevas asjas vaidluse all olevast tootest. Komisjon on oma määruses märkinud, et seal

käsitletud toodet ei ole võimalik klassifitseerida rubriiki 2104, kuna kaussi lisatava vee hulk ei ole

piisav supi või puljongi valmistamiseks. Kohtu hinnangul kinnitab see veelkord, et teatud

nuudleid sisaldava pooltoote liigitamine kas supiks (valmistis supi valmistamiseks) või nuudliteks

sõltubki peaasjalikult sellest, mil määral on tootja ette näinud sellele vee lisamise ning milline on

tootele lisatava vee funktsioon. Komisjoni viidatud määruses käsitletud toode koosneb umbes 80

grammist nuudlitest ja 11 grammist maitseainetest, millele tuleb lisada mitte rohkem kui 200 ml

keeva vett. Käesolevas kohtuasjas vaidluse all oleva toote pakendile on märgitud netomass 60

grammi. Kuigi pakendis olevate maitseainete ja õli mass ei ole teada, siis on ilmne, et nuudlibriketi

mass on kindlasti väiksem kui 60 grammi. Vett tuleb vaidlusalusele tootele lisada aga 350 ml.

Kohtuistungil läbi viidud vaatluse tulemusena selgus, et 5 minutit (pakendil märgitud

maksimaalne ooteaeg) pärast seda, kui nuudlitele vesi lisati, oli võimalik kurnamise teel eraldada

valmistoidust 200 ml vett. Seega imendus vähem kui 60 grammi nuudlite sisse umbes 150 ml vett.

Kõrvutades selle tulemuse komisjoni määruses käsitletud tootega, ilmneb, et määruses käsitletud

80 grammi nuudlite hulka peaks imenduma umbes 200 ml. vett ehk teisisõnu kogu vesi, mis

määruses käsitletud toote valmistamisõpetuse kohaselt lisada tuleks, imbuks eelduslikult nuudlite

sisse ning valmistoidus ei oleks, vähemalt mitte arvestatavas koguses leent. Just selles osas

komisjoni määruses käsitletud toode ning käesolevas asjas vaidluse all olev toode erinevadki ning

analoogia korras ei saa määruses esitatud seisukohta kohaldada. Niisiis, erinevalt komisjoni

määruses käsitletud tootest, millest ei ole pakendile kantud valmistamisõpetuse järgimisel

võimalik saada suppi ja mida ei saa seetõttu klassifitseerida ka rubriigis 2104, on see vaidlusaluse

toote valmistamisel saadavaks toiduks just supp.

23. Kohus ei saa õigeks ei saa pidada vastustaja poolt kohtule esitatud klassifitseerija E.K e-kirjas

esitatud väidet, et klassifitseerimise seisukohast ei ole oluline, kui palju vett tootele lisada.

Komisjoni määruse kohaselt välistab seal käsitletud toote supina klassifitseerimise just

valmistamisõpetuse kohaselt lisatava vee kogus, mis leiti olevat ebapiisav supi valmistamiseks.

Sellest tuleb kohtu hinnangul järeldada, et lisatava vee kogus ongi olulisim karakteristik, mille

alusel saab väita, et tegemist on supiga ning käesolevas asjas vaidluse all oleva toote

valmistamisõpetuse järgsel valmistamisel saadaksegi supp, kuna valmistoit sisaldab arvestatava

koguse leent.

24. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud maksuotsus tühistada osas, millega määrati kaebuse

esitajatele täiendavalt tasumisele kuuluvad maksusummad maksuotsuses nimetatud „kiirnuudlite“

impordilt.

25. Kuigi kaebuse esitajad on vaidlustanud maksuotsuse tervikuna, ei ole nad seejuures esitanud

ühtki sisulist vastuväidet maksuotsuse osale, milles maksuhaldur käsitleb kiirvalmistatava

kartulipüree tariifset klassifitseerimist. Seega tuleb asuda seisukohale, et kiirvalmistatava

kartulipüree klassifitseerimise materiaalse õiguspärasuse osas vaidlust poolte vahel ei ole. Samas

on kaebuse esitaja taotlenud arusaadavalt maksuotsuse tervikuna tühistamist sel põhjendusel, et

maksuhaldur on rikkunud menetlusnorme ning eelkõige ei ole taganud kaebuse esitajatele

ärakuulamisõigust.

26. Kuivõrd kiirnuudleid (nuudlisuppi) puudutavas osas kuulub maksuotsus tühistamisele juba

eeltoodud põhjustel, siis hindab kohus menetlusnormide rikkumisega seotud väiteid üksnes osas,

mis puudutab maksuotsuse ülejäänud osa. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et

maksuotsus tuleks ülejäänud osas tühistada ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu. Asja materjalidest

nähtub, et OÜ-le Reisona on maksuhaldur esitanud maksumenetluses koostatud kontrollakti ning

andnud võimaluse selle kohta oma vastuväiteid esitada. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate väitega,

et vastuväidete esitamiseks antud tähtaeg oli ebamõistlikult lühike. Arvestades maksuotsuse

mahtu ning selles käsitletud küsimuste hulka, ei saa viiepäevast tähtaega pidada ebamõistlikult

lühikeseks, nagu kaebuse esitajad on arvanud. Seejuures on OÜ Reisona esitanud maksuhaldurile

kontrolliaktile vastuväidete esitamiseks antud tähtaja jooksul oma esialgse seisukoha kontrolliakti

suhtes, mis suuresti kattub ka halduskohtule esitatud kaebuse põhjendustega. Tõsi on, et OÜ-le

Mikloro ei ole maksuhaldur kontrollakti enne maksuotsuse tegemist kätte toimetanud, ent

maksuhaldur on selgitanud, et see oli tingitud sellest, et OÜ Mikloro ei asunud registrisse kantud

asukohas. Kohtumenetluses ei ole kaebuse esitajad sellele väitele vastu vaielnud ning seega ei ole

poolte vahel vaidlust selles, et maksuhaldur saatis OÜ-le Mikloro kontrollakti posti teel. Siinkohal

rõhutab kohus aga, et olukorras, kus kaebuse esitajad ei ole isegi kohtumenetluses esitanud sisulisi

vastuargumente maksuotsuse sellele osale, mis puudutas kiirvalmistatava kartulipüree tariifset

klassifitseerimist, ei ole alust arvata, et neil oleks selles osas olnud võimalik esitada mingisuguseid

sisulisi vastuväiteid kontrollaktile, kui vastuväidete esitamiseks oleks olnud rohkem aega (OÜ

Reisona puhul) või kui kontrollakt oleks enne kätte toimetatud enne maksuotsuse tegemist (OÜ

Mikloro puhul). Seetõttu asub kohus seisukohale, et isegi kui leiaks tuvastamist, et kaebuse

esitajatele ärakuulamisõigust nõuetekohaselt ei tagatud, ei oleks põhjust asuda seisukohale, et see

võis tuua kaasa materiaalses mõttes vale otsuse tegemise kiirvalmistatava kartulipüree

klassifitseerimise ja selles osas täiendava tolli- ja käibemaksu määramise osas. Kohus ei nõustu

kaebuse esitajate seisukohaga, et ärakuulamisõiguse rikkumine tingib igal juhul haldusakti

tühistamise. Sarnast üldist järeldust ei saa teha ka kaebuse esitajate poolt viidatud Riigikohtu

lahendist haldusasjas 3-3-1-23-06. Viidatud kohtuasi puudutas ehitusloa kehtetuks tunnistamist,

mis on avara kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus ning erineb käesolevas asjas vaidluse all olevast

maksuotsusest märkimisväärselt. Samuti leiab kohus, et kaebuse esitajad ei saa rünnata

maksuotsuse kiirvalmistatava kartulipüree impordi maksustamist puudutavat osa väitega, et neile

ei antud piisavalt aega selleks, et esitada oma sisulised vastuväited kiirnuudlite klassifitseerimist

puudutavatele kontrollakti seisukohtadele. Väär on ka kaebuse esitajate seisukoht, et kontrollaktile

vastuväidete esitamise tähtaeg peaks olema haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 75 tulenevalt 30

päeva. Kontrollaktile vastuväidete esitamist ei ole põhjust samastada haldusakti peale vaide

esitamisega. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitajate poolt kohtuistungil väidetuga, et maksuhaldur

oleks pidanud kaebuse esitajate seaduslikelt esindajatelt võtma selgitused enne kontrollakti

koostamist. Sellest nõuet seadusest ega ärakuulamisõiguse olemusest ei tulene ning

maksumenetluses ongi tavapärane, et ärakuulamisõigus tagatakse kontrollakti tutvustamisega.

27. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitajate väitega, et neil ei võimaldatud haldusorganis tutvuda

asjas kogutud dokumentidega. Vaidlust ei ole selles, et maksuhaldur on oma 19. augusti 2008

korraldusega nr 25786 teinud OÜ-le Reisona teatavaks kontrolli läbiviimise ja selle mahu.

Vastustaja väitel ilmus korralduses näidatud ajal maksuhalduri juurde OÜ Reisona volituse alusel

hoopis OÜ Mikloro seaduslik esindaja, mis tähendab, et ka OÜ Mikloro oli läbi viidavast

menetlusest teadlik. Kaebuse esitajad ei ole väitnud, et nad oleksid soovinud kogu menetluse

vältel kordagi maksuhalduri juures dokumentidega tutvuda ning et neile oleks sellest keeldutud. Ei

maksukorraldust ega üldist haldusmenetlust reguleerivatest seadustest ei tulene aga, et

haldusorgan peaks ise aktiivselt asuma samme selleks, et menetluse käigus kogutud dokumentide

isikule tutvustada. Asjas kogutud tõendeid ning nende pinnalt kujundatud maksuhalduri

seisukohti tutvustati kaebuse esitajatele aga kontrollaktis.

28. Viimaks märgib kohus, et kaebuse esitajate väide, et maksuhaldur ei selgitanud välja asjas

tähtsust omavaid asjaolusid, on paljasõnaline ja põhjendamata, kuivõrd kaebuse esitajad ei ole

toonud välja ühtegi kiirvalmistatava kartulipüree tariifset klassifitseerimist ja sellest tulenevat

impordi maksustamist puudutavat asjaolu, mille maksuhaldur oleks tähelepanuta või välja

selgitamata jätnud ning seetõttu on väide uurimispõhimõtte rikkumisest sisutu.

29. Eeltoodu tõttu tuleb kaebuse ülejäänud osas rahuldamata ning maksuotsus ülejäänud osas

jõusse jätta. Vältimaks maksuotsuse osalise tühistamise tagajärjel tekkivat segadust, kohustab

kohus maksuhaldurit 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvutama välja ning teatama

kaebuse esitajatele maksuotsuse jõusse jäänud osa kohaselt tasumisele kuuluvad maksusummad.

MENETLUSKULUD

30. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi 2. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust

tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Kaebuse

esitajad on siiski kaebuses taotlenud enda menetluskulude väljamõistmist ning kohtule on esitatud

maksekorralduse koopia, mille kohaselt on OÜ Reisona tasunud riigilõivu 5000 krooni. Muid

kuludokumente esitatud ei ole. Vaidlustatud maksuotsusele lisatud tabelis on kajastatud

maksuvõla kujunemine ning tabelist nähtub, et valdavalt on võlg tekkinud seoses maksuotsuses

nimetatud kiirnuudlite impordiga, kiirvalmistatava kartulipüree ja nuudlisuppide maksustamisest

tekkinud täiendav maksukoormus moodustab alla 1% kogu maksuotsusega nõutavast summast.

Neil asjaoludel leiab kohus, et OÜ Reisona kasuks tuleb vastustajalt välja mõista riigilõiv 4500

krooni ulatuses.

Kristjan Siigur

kohtunik