2-07-48045/16 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.05.2009, Tallinn

Tsiviilasja number

2-07-48045

Tsiviilasi

V. S. hagi AS-i Liviko vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.12.2008 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

AS-i Liviko apellatsioonkaebus

27.04.2009

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant AS Liviko (registrikood 10117341, asukoht

Masina t 11 Tallinnas), lepinguline esindaja adv Janno

Kuusk

Vastustaja V. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxx xx xxx-xx xxxxxxxxx), lepinguline esindaja

Tõnu Kõrda

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

17 093.91 krooni

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 01.12.2008 otsus V. S. hagis AS-i Liviko vastu kutsehaigusega

tekitatud kahju hüvitamiseks jätta muutmata ja AS-i Liviko apellatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.

3. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise

kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

S e l g i t u s e d :

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada, üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei

peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 16.11.2007 esitas V. S. (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse AS-i

Liviko vastu kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamiseks. Hageja palus

kostjalt välja mõista hüvitise perioodi 01.02.2007 kuni 30.11.2007 eest ühekordselt

suuruses 32 895.70 krooni ning alates 01.12.2007 igakuiselt 3289.57 krooni ning

lisakulutuste hüvitamiseks 3709.60 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja

lisakulutuste hüvitamise nõuet ja palus välja mõista lisakulude katteks kokku 6359.60

krooni. Samuti täpsustas igakuise hüvitise suurust selliselt, et perioodi 01.02.2007

kuni 31.12.2007 eest oleks see 8640 krooni kuus, perioodil 01.01.2008 kuni

16.03.2008 9936 krooni kuus ja alates 17.03.2008 vastavalt 7736 krooni kuus. Hageja

arvestas maha 2200 krooni suurust saadavat töötasu alates 17.03.2008.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt töötas hageja kostja ja tema õiguseelnejate juures

kokku 45 aastat. Alates aastast 1961 töötas ta Tallinna Likööri ja Viinatehases

töölisena ja kuni 2007 AS-s Liviko liinitöölisena. 29.12.2006 tuvastati tal SA PERH

Kutsehaiguste ja Töötervishoiukeskuses kutsehaigus - ülekoormushaigus, mis avaldub

mõlema käe karpaalkanalite sündroomis ja käte müofastsiaalsetes valudes. Arstlik

ekspertiis tuvastas, et töökeskkonna ohuteguriks olid sundasendid ja korduvad

ühetaolised liigutused kätele. Kutsehaigus kujunes välja aastatel 1961-2006. Hageja

töövõimekaotus on 30% ja see tuvastati Tallinna Pensioniameti AEK poolt 01.02.2007

ning selle põhjuseks on kutsehaigus. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 06.02.2007.

Hageja oli arvel tööhõiveametis alates 01.10.2007. Hagejal on tekkinud kaotatud

töötasu näol varaline kahju.

3. Kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda hageja 2006 septembri-, augusti-, juuli-,

aprilli- ja jaanuarikuude ning 2005 detsembri-, oktoobri-, septembri-, augusti-, juuli- ja

juunikuude palgast, kui hageja sai töötada täieliku arvu tööpäevi. 2007 alampalk oli

3600 krooni, 2006 3000 krooni ja indeks 1,2 (3600:3000), 2005 2690 krooni ja indeks

1,338 (3600:2690). Indekseerimine toimub kooskõlas VV määruse nr 172 10.06.1992

p-dega 11 ja 12. Keskmine sissetulek hüvitise määramisel on 10 965.24 krooni

(131 582.92:12). Hageja töövõimekaotus on 30% ja seega on igakuine hüvitis

10 965.24 * 30% = 3289.57. Kuna töövõime kaotus tuvastati 01.02.2007, siis oli hagi

esitamise kalendrikuu lõpuni 30.11.2007 tasumata 10 kuu hüvitis kokku 32 895.70

krooni. Seoses tervisekahjustusega on hageja kandnud ka lisakulusid: kokku 3709.60

krooni, millest 349.60 krooni on kulunud ravimitele ja 3360 krooni massaažile.

4. Kostja õigusvastane tegu leidis aset perioodil 1961 kuni 2006, kuna hageja pidi

töötama vahetult ohutegurite III riskitaseme tingimustes, kastide kokkupanekul isegi

IV riskitasemel. III riskitaseme puhul on ohutegur arvestatav ja võib põhjustada

terviskahjustuse ning tuleb tarvitusele võtta vajalikud meetmed, IV puhul aga ei tohi

töökohal tegevust alustada enne, kui ohtu on vähendatud vastavate meetmetega,

kaitsevahenditega. Kutsehaiguse põhjustasid füsioloogilised ohutegurid - sundasendid,

korduvad ühetaolised liigutused, põhiline koormus langes kätele, hoolimata

erinevatest tööoperatsioonidest. Kostja rikkus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

(TTOS) § 13 lg 1 p-e 13 ja 14, lg-t 4, § 12 lg-t 5, § 13 p-i 6.2 nõudeid ja

sotsiaalministri 14.12.2000.a määruse nr 80 § 5 lg 2 nõudeid. Kostja ei korraldanud

töökeskkonda, selle sisekontroll oli puudulik, ei koostanud kirjalikku tegevuskava

terviserikke vältimiseks, vähendamiseks, ei nõustanud piisavalt töötajaid ennetamaks

haigusi, ei taganud töötervishoiuteenuseid hagejale. Kui kostja oleks täitnud

eelmainitud kohustusi, oleks hageja haigestumine olnud ebatõenäoline ja seega poleks

tekkinud ka kahju.

5. Kostja rakendatud abinõud hageja töötamise perioodil ei olnud piisavad haiguse

vältimiseks. Kostja tellis OÜ-st Medicover riskianalüüsi alles aastal 2001, samal ajal

kui TTOS jõustus juba 26.07.1999, töökaitseseadus (TKS) kehtis varem. Kostja jättis

täitmata nõude, mille kohaselt tuli mõõta töötingimuste kahjulikkust ja pidada

arvestust töökohal mõjuvate ohtlike ja kahjulike tegurite kohta ja säilitada tulemusi 45

aastat. Seega jäid välja selgitamata ohutegurid, mis kahjustasid hageja tervist. 2001

riskianalüüs valmis siis, kui hageja oli töötanud kostja ja tema õiguseelnejate juures

juba 40 aastat, tegemist on tööandja raske hooletusega. Kostja esitatud üks

tegevuskava on koostatud pärast riskianalüüsi 5 aastat hiljem, kui hageja töötas kostja

juures viimaseid kuid. 2006 detsembrikuus diagnoositi hagejal kutsehaigus ja teine

riskianalüüs koostati kostja poolt peale hageja töötamise lõppu. Töökeskkonna

riskianalüüs on kuupäevata. Ohutustehnika eeskirjad ja juhendid puudutavad vaid

tööohutusalaseid norme, ent ei käsitle tervishoiualaseid juhendamisi, väljaõpet. Hageja

on andnud allkirja, et on tutvunud instruktsioonidega, ent ei nähtu, et tegemist oleks

olnud tervishoiualase instruktaažiga.

6. Kostja ei ole täitnud ka VV määrusega nr 324 20.10.1993 kinnitatud ettevõttes

töökaitsealase koolituse korraldamise juhendit. Kostja ei ole töökaitsealases

juhendamises pööranud tähelepanu sellele, et see peab sisaldama tutvustatud

tööprotsessi, töökoha kahjulikke mõjureid, profülaktikat, kutsehaiguse asjaolusid,

põhjuseid, töötervishoiu küsimusi. VV määrusega 22.07.1992 nr 214 on kinnitatud

tööde loetelu, kus on vaja töötajate eelnevat kontrolli ja perioodilist kontrolli ja

tervistkahjustavaks tööks on selline töö, kus on sundasendid püstiseismise, lokaalse

lihaspinge, peamiselt kämbla ja õlavarrelihaste pingutustega. Esimene tervisekontroll

oli alles 2005 ja selle käigus ei uuritud üldse füsioloogilisi mõjureid - sundasendeid,

stereotüüpseid liigutusi, mis olid aga 2006 tuvastatud kutsehaiguse põhjusteks. Ka ei

täitnud kostja NSVL tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirja nr 555 nõudeid,

mis kehtisid Eestis kuni 31.05.2000. Nimelt pidi tööandja tagama nendele isikutele,

kelle töö oli seotud lokaalse lihaspingega, eriti randme ja õlavarrelihaste pingega,

perioodilise arstliku kontrolli vähemalt 1 kord 2 aasta jooksu 4 arsti osavõtul (terapeut,

neuroloog, kirurg, günekoloog). Hageja on kõik oma haiguslehed esitanud kostjale, ka

selle kohta, et hagejal oli käe-operatsioon. Sellest operatsioonist ei tekkinud hagejal

mingit püsivat töövõimet. Kostja ei ole tõendanud, et tema tegevus ei olnud kahju

põhjuseks. 2001 läbiviidud 4-liikmeline terviskontroll ei tehtud käskkirja nr 555

alusel, pealegi kajastab terviskontrolli akt nakkushaiguste kontrollimist ja sellest ei

nähtu, et oleks kontrollitud hageja luude ja lihaskonna seisundit.

Kostja vastuväited

7. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja õigusvastaselt käitunud

ega rikkunud tööohutuse ja tervishoiualastest normidest tulenevaid kohustusi, kostja ei

ole süüdi hagejal tekkinud kahjus ja kostja ei vastuta hagejal tekkinud

tervisekahjustuse ja sellest tingitud varalise kahju eest.

8. OÜ Medicover tegi 2001 riskianalüüsi kostja juures ja pärast seda koostas kostja

tegevuskava ning ette nähti terviseriskide vähendamise ja nende vältimise

ennetusabinõud. Kostja on teinud muudatusi tootmistegevuse ergonoomiliseks

tegemiseks,

parandatud

on

valgustamistingimusi,

ruumide

isolatsiooni,

soojuskindlustust, paigaldatud on ergonoomilised töötoolid, tõstealused, pudeliasetaja,

oli võimaldatud kasutada isikukaitsevahendeid. Lisaks on pärast aastat 2001

koostanud tegevuskava ja seda on täiendatud riskide vähendamiseks. Viidatud riskide

tingimustes töötas hageja lühikest aega - ainult juhtudel, kui toimis eksporttellimuste

täitmine. Siis tehti spetsiaalsed 6-8 inimesest koosnevad töögrupid, kes täitsid

hoogtöökorras märgitud ülesandeid ja neid oli aastas kokku vaid 20 tööpäeva ulatuses.

Grupi suurus tagas tööoperatsioonide vahelduse ja vajaliku puhkeaja, kõigil olid

isikukaitsevahendid. III riskiastmega ohutegurid on keskmise riskiga ja selleks peab

tööandja

planeerima

meetmeid

ohutegurite

kõrvaldamiseks

sõltuvalt

teguri

kahjulikkusest ja seega ei tähenda III riski tegur kahjulikkust tervisele ega koheselt

kutsehaigust, tööandja peab vaid vajadusel pöörama teatud teguritele suuremat

tähelepanu ohutuse tagamiseks. Seega ei ole õige, et kostja sundis hagejat töötama

kõrge riskiastmega töötingimustes, arvestamata vajadusi teha töötingimustes

muudatusi. Ühelgi teisel hageja kolleegil ei ole kutsehaigust välja kujunenud.

9. Hageja asus kostja juurde tööle 1961 ja kostjal ei ole säilinud esmajuhendamist

kajastavad dokumendid. TTOS § 13 lg 1 p 13 järgi tuleb korraldada töötervishoiualane

juhendamine enne tööle asumist või kui muutuvad tehnoloogiad või need uuenevad.

Kostjal ei ole kohustust selliseid üle 45 aastaseid dokumente säilitada, hageja peab ise

tõendama, et teda pole juhendatud enne tööle asumist. Hilisema töösuhte käigus on

tutvustatud ohutusnõudeid, seda on näha ka töötervishoiuarsti selgitusest.

10. Puudub seos hageja kutsehaiguse ja sisekontrolli puudulikkuse vahel, samas on kostja

töökeskkonna sisekontrolli teostanud. Pärast kontrolli aastal 2001 tegi kostja uuendusi

tööruumides, uuendas seadmeid, et tagada ohutu keskkond töötajaile. Kostja koostas

kirjaliku tegevuskava riskide vältimiseks, vähendamiseks.

11. Kostja on nõustanud töötajaid, ennetamaks nendel haiguste tekkimist. Töötajad, sh

hageja, on saanud kostja kulul pöörduda tasuta iga-aastasele tervisekontrollile, sh

kasutada ujulat kostja kulul. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni

11.05.2007 ettekirjutusele kostja vastas ja näitas, milliseid töötervishoiuteenuseid ta

töötajaile võimaldab. Kõigil töötajail oli võimalik tutvuda riskianalüüsiga, sh oli

sellega võimalik tutvuda tsehhimeistri ja tootmisdirektori juures. Asjaolu, et hageja ei

pidanud

vajalikuks

tutvuda

riskianalüüsiga,

näitab

tema

hoolimatust

töötervishoiunormidesse ja nõuetesse. Analüüs valmis aastal 2001 ja hageja ei ole

ühtegi nõuet ega pretensiooni kostjale selle analüüsiga seonduvalt esitanud.

12. Asjaolu, et hageja töötas kostja juures erinevatel tööoperatsioonidel ja et tekkis

kutsehaigus, ei tähenda, et hageja tervis oleks kahjustatud õigusvastase käitumise

tulemusel. Hageja töötas aastatel 1993-2001 pudelite pealasetajana ja töö käigus olid

küll sundasendid, kuid tegemist oli plasttaaraga ning ta pidi asetama kasti 2 korda 2

pudelit kaaluga ca 600-800 g. Liini ääres olid tõstealused, astmelauad, tõstukid,

selleks, et töö koormaks vähem töötajat – kostja oli seega võtnud tarvitusele meetmed.

13. Hageja kätt opereeriti 1999, kuid infot selle kohta ei ole kostjale edastatud ja alles

kutsehaiguse uurimise kokkuvõttest sai kostja teada hageja kutsehaigusest. Hageja ei

ole teavitanud oma tervise seisundist tsehhi meistrit. Kui seda oleks kostja teadnud

varem, oleks saanud tarvitusele võtta vastavad abinõud - leida hagejale tööülesanded,

mis tema tervist vähem koormavad. Kuid sellest hoolimata, et kostja ei teadnud hageja

tervisest midagi, võimaldas kostja tal vahetada tööülesandeid kergemate vastu ning

tuli vastu tema soovidele, vähendamata tema töötasu. Hageja on rikkunud oma

hoolsuskohustust teavitada kostjat oma tervislikust seisundust, tegemist on jämeda

hoolsuskohustuse rikkumisega. Iga-aastane tervisekontroll tunnistas hageja sobivaks

töötama toiduaineteliini operaatorina, hageja ei esitanud kostjale mingeid kaebusi ja

kostjal puudus alus kahelda selles, et hageja tervis ei võimalda tal tööd teha või et töö

ei sobi hageja füüsiliste võimetega. Hagejal diagnoositud kutsehaigus võib olla muu

haigestumise tagajärg. Märgitud randme ehk karpaalkanali sündroom kujuneb välja

kõige sagedamini 45-54 eluaastal ja kõik need juhud ei ole kutsehaigused. Hageja ei

ole teinud kostja juures rasket füüsilist tööd käsitsi.

14. Ehkki kostjal puuduvad dokumendid tööohutuse kohta, sh juhendamise jms kohta, ei

tähenda see, et kostja oleks jätnud oma kohustused täitmata ja et hageja oleks seetõttu

saanud tervisekahjustuse. Hageja on käinud 13.10.2001 toimunud 4 arstist koosnevas

tervisekontrolli komisjonis ja ta tunnistati sobivaks töötamaks liinioperaatori

ametikohal. Hageja ei ole esitanud ühtegi kaebust kostjale tervise kohta ja kostjal

puudus alus eeldada, et töö on hagejale sobimatu, tervist kahjustav. Kui aastatel 1960-

1980 oleks olnud töötervishoiu järelvalves selliseid puudusi, mida hageja ette heidab,

oleks pädevad ametnikud sellele ka tähelepanu juhtinud, kostja ja tema õiguseellase

näol on tegemist väga kaua turul olnud toiduainete tööstuse sfääris tegutseva tootjaga.

Hageja viidatud VV määrusest nr 324 ja sotsiaalministri määrusest nr 80 tulenevad

rikkumised on asjakohatud, hageja asus tööle 1961 ja tema esmane juhendamine

toimus siis ja mitte hilisemate aktide kehtivuse ajal.

15. Hageja on teinud väga erinevaid töid, tööd ei ole seotud ühe ja sama liigutusega ning

viimased 19 aastat töötas ta toiduainete liini operaatorina, kus füüsiline pingutus

puudus- vaja oli nuppu vajutada. Korduvaid liigutusi ja sundasendeid esineb kõigi

tööde juures, mis ei tähenda aga kostja vastutust. Hageja töö ei olnud seotud lokaalse

lihaspingega. Töövõimetuslehele ei kanta diagnoosi ja selle tõttu ei saanud tööandja

teavet hageja haigusest. Asjaolu, et hageja töötab lastesõimes, ei tähenda seda, et ta

oleks teinud pingutusi, et leida endisega samaväärne töö. Hagejat on alates 1993

korduvalt teavitatud töökaitse- ja ohutusjuhenditest ja ta on nendega tutvunud.

Esimese astme kohtu otsus

16. 01.12.2008 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis AS-lt Liviko

V. S. kasuks perioodi 01.02.2007 kuni 30.11.2008 eest ühekordse hüvitisena välja

41 755.70

krooni

ja

alates

01.12.2008

igakuiselt

1740.60

krooni

ning

tervisekahjustusega seotud kulutuste katteks 4769.70 krooni.

17. Otsuse põhjenduste kohaselt töötas hageja alates 1961 Tallinna Likööri- ja

Viinatehases töölisena ja kuni 06.02.2007 AS-s Liviko liinitöölisena. 29.12.2006

tuvastati SA PERH Kutsehaiguste ja Töötervishoiukeskuses hagejal kutsehaigus–

ülekoormushaigus. Arstliku ekspertiisi otsusega nr 321306 01.02.2007 on tuvastatud

hageja töövõime kaotus 30% seoses kutsehaigusega. Kostja lõpetas hagejaga

töölepingu 06.02.2007 tervise tõttu. Nende asjaolude üle vaidlus puudub. Seega on

asjas tõendatud hageja töötamine kostja ja tema õiguseelnejate juures, hagejal

kutsehaiguse kui tervisekahjustuse tekkimine ja asjaolu, et hageja ei ole tööd kaotanud

endast sõltuvatel asjaoludel, vaid põhjusel, et ta ei saanud seoses kujunenud

kutsehaigusega enam tööd kostja juures jätkata. Esitatud SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Kutsehaiguse

ja

Töötervishoiukeskuse

teatisest

nähtub,

et

kutsehaiguse põhjuseks on sundasendid, korduvad ühetaolised liigutused kätele ja et

see kujunes välja aastail 1961-2006. Kuigi kostja väitis, et hagejal tekkinud haigus ei

pruugi olla kutsehaigus, esitades selle kohta väljavõtte Teabekirjanduse OÜ poolt

2007 avaldatud raamatust „Kutsehaigused: riskitegurid ja ennetamine“, ei ole sellega

ümber lükatud asjaolu, et hagejal diagnoositud haigus on kutsehaigus. Tegemist on

võimaliku arvamusavaldusega, mis ei ole tehtud konkreetselt hageja kohta.

18. Kuna kutsehaigus kujunes välja perioodil 1961-2006, siis pidid tervist kahjustavad

teod aset leidma vaadeldaval perioodil. Nii tuleb asjas kohaldada võlaõigusseaduse jne

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi nii võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut

kui ka tsiviilkoodeksi (TsK) kahju tekitamist reguleerivaid sätteid (kahju põhjustanud

tegu, sündmuse aeg). TsK § 448 lg 1 alusel tuli kahju tekitajal hüvitada teisele isikule

tekitatud kahju, v a kui ta tõendas, et ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1043 järgi

peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju

tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045

lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

kannatanule tervisekahjustusega.

19. Hagejaga lõpetati tööleping 06.02.2007 seoses sellega, et tervis ei võimaldanud tal

tööd kostja juures jätkata. Tööturuameti õiendist nähtub, et hageja võeti tööotsijana

arvele 01.10.2007 ja vastavalt esitatud töökoha õiendile töötab hageja alates

17.03.2008 XXXXXXXXXXX P. ning saab kuus 2200 krooni palka. Hageja palk oli

septembrikuus 2006, s o siis, kui ta töötas terve kuu kostja juures, 7300 krooni, milles

vaidlus puudus. Kuna kostja lõpetas hagejaga töölepingu sellepärast, et hageja ei

saanud tervise tõttu kostja juures tööd jätkata, siis võrreldes tema saadud palka kostja

juures ja käesoleval ajal teenitavat palka, on tõendatud, et hageja on kaotanud oma

senise sissetuleku, sest tema sissetulek on väiksem, kui kostja juures. Kostja ei ole

ümber lükanud asjaolu, et hageja varanduslik olukord on muutunud pärast töösuhte

lõppemist kostjaga. Hageja on tõendanud ka kohtule esitatud apteekide kviitungite ja

AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla arvetega asjaolu, et ta on teinud lisakulutusi ravile ja

massaažile. Seega on kahjuna vaadeldavad lisaks kaotatud sissetulekule ka kulud

ravimitele ja muudele tervishoiuteenustele. Eeltoodu alusel on hagejal tekkinud seoses

tervisekahjustusega (kutsehaigusega) sissetuleku vähenemine ning täiendavalt kulud,

mis on tervisekahjustusest tingitud varaline kahju ja mille ulatust reguleerivad VÕS §

130 lg 1 ja § 128 lg 1 ning 2, kuna tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju

tekkimine leidis aset pärast 01.07.2002.

20. Varaline kahju on see osa sissetulekust, mis kannatanul jääb saamata seoses

tervisekahjustusega. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud

isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS §

128 lg 1 ja 2 ning § 130 lg 1 kohaselt moodustab tervise kahjustamise korral kahju

tervisekahjustamisest tekkinud kulud, sh vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest

tekkinud ja edasise majandusliku võimaluse halvenemisest tekkinud kahju. Kuna

hagejal on tekkinud seoses temal esineva kutsehaigusega ja sellest tuleneva

töövõimekaotusega 30% ulatuses tervisekahju, siis on vaadeldav sissetuleku kaotusest

tekkinud varaline kahju proportsioonis tema töövõime kaotusega, st 30% ulatuses

kooskõlas VÕS § 130 lg-ga 1 ning lisaks on kahjuks tervisekahjustusega seotud ja

kantud ülalmainitud muud kulud.

21. Töölepinguseaduse (TLS) § 49 p 4 järgi kohustub tööandja kindlustama ohutud

töötingimused. TTOS § 2 sätestab, et töötervishoiuna mõistetakse töötaja

tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö

kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu

edendamist ning lg 2 alusel mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja

tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis

võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Sama seaduse § 9 lg 1

sätestab, et füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste

kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud

samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. TTOS § 12 lg 1

järgi peab tööandja tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga

seotud olukorras. TTOS § 13 lg 1 p 1-4, 6-6.1 alusel kohustub tööandja viima läbi

töökohas töökeskkonna sisekontrolli, analüüsima selle tulemusi, korraldama

töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja ohutegurid ja nende mõju

töötajate tervisele, koostama tegevuskava ohutegurite mõju vähendamiseks töötajate

tervisele, rakendama abinõusid seaduse §-des 6-9 nimetatud ohutegurite mõju

vähendamiseks töötajate tervisekahju vähendamiseks, teavitama töötajaid riskianalüüsi

tulemustest (redaktsioonid 1999 ja 01.07.2003). VV määruse nr 214 22.07.1994 § 4

alusel kuuluvad nende tööde hulka, kus tuleb läbi viia töötajate perioodiline

tervisekontroll, tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega - peamiselt kämbla ja

õlavarrelihaste pingutusega. Kutsehaiguse uurimiskokkuvõttest nähtub, et hageja pidi

töötama vahetult ohutegurite III riskitaseme tingimustes, kastide kokkupanekul isegi

IV riskitasemel. Veel nähtub kokkuvõttest, et III riskitaseme puhul on ohutegur

arvestatav ja võib põhjustada terviskahjustuse ning tuleb tarvitusele võtta vajalikud

meetmed, IV puhul aga ei tohi töökohal tegevust alustada enne, kui ohtu on

vähendatud vastavate meetmetega, kaitsevahenditega. Kutsehaiguse põhjustasid

füsioloogilised ohutegurid: sundasendid, korduvad ühetaolised liigutused, põhiline

koormus langes kätele, hoolimata erinevatest tööoperatsioonidest ja et see viis

kutsehaiguse tekkimiseni.

22. Tunnistaja T. H., kes töötas hagejaga koos kuni 03.06.1998, ütluste kohaselt töötas

hageja kõige rohkem pesumasina peal, lisaks ladus pudeleid kastidesse. Tema ütluste

järgi tuli terve päev, 8 h, töötada kätega. Töötajatel kontrolliti kopse, samuti käisid

töötajad mammoloogi juures, kuid lihaseid ega käsi ei kontrollitud. Tunnistaja ütles, et

neile õpetati, kuidas tuli masinatel töötada, kuid seda, millised haigused võivad seoses

tööga tekkida, tööandja ei rääkinud. Tunnistaja J. V. ütles, et kogu aeg käis

tööohutusalane juhendamine, iga kvartal tuli töötajaid instrueerida, kuidas masinatega

töötada. Töötajad, sh hageja, käisid tööandja tuusikutega sanatooriumides, lisaks oli

töökohas olemas velskripunkt. Esimesed tervisekontrollid toimusid 1992, 1993, edasi

kontrolliti 2 aasta tagant tervist: kopse, vererõhku, nägemist, käidi ka kutsehaiguste

kliinikus

Hiiul.

Nõukogude

ajal

1980-1988

tehti

minutit

iga

päev

tervisevõimlemist, võimles ka hageja, kohapeal käis töötingimusi kontrollimas

sanitaar-epidemioloogia jaam. Tunnistaja K. A., kes töötas AS-s Liviko alates 1988,

ütles, et hageja tegi erinevaid töid: töötas villimismasinal, etiketimasinal, pesumasinal,

tegi pappkaste. Tunnistaja on teinud samu töid, töö oli mitmekesine, tuli teha erinevaid

liigutusi, teatud töö juures nagu prakeerimine tuli lihtsalt tööportsessi jälgida ning

üldiselt oli töö organiseeritud nii, et töötajad vahetasid omavahel tööoperatsioone,

kusjuures vahepeal olid puhkepausid. Tunnistaja ütles, et pudelite ladumine

pappalustele toimus käsitsi, teatud aja tagant mindi teisele poole masinat pudeleid

alustele laduma. Olenevalt asjaoludest, võidi poole tunni jooksul panna kastidesse ca

3000 pudelit, siis oli puhkus ja olenes pudeli suurusest, muudeti liini kiirust, suurema

pudeli puhul oli kiirus väiksem. Hageja töötas plastpudelitega, töös olid vaheajad ja

see oli juba nii nõukogude ajal. Tööandja juures mõõdeti valgust, müra, kontrolliti

südant, silmi, kopse, võeti verd. OÜ-s Medicover käisid nad ca 7 aastat tagasi, pärast

seda käib tervisekontroll kahe aasta tagant. Tunnistaja M. M., kes töötab kostja juures

1972.aastast, ütles, et hageja töötas kõige pikemat aega pesumasina peal, siis villimis-

ja korkimismasina peal, oli prakeerija ja dekoorija, pudeli laduja, toodangu laduja,

pudeliladuja oli ta 1,5 aastat.

23. Hinnates tunnistajate ütlusi omavahel, oli küll hageja töö vahelduv: ta tegi tööd

prakeerijana,

pudeliladujana,

sh

täispudeliladujana,

tegi

pappkaste,

töötas

pesumasinal, oli osaliselt seotud jälgimisega, eriti töötades prakeerijana, ent sisuliselt

oli tema töö seotud kätega ja kordusid samad liigutused, sundasendid. Hinnates

esitatud uurimiskokkuvõtet, on hageja tõendanud, et tema töö oli seotud riskiga ja

selle töötingimuse kui riski negatiivset mõju tema tervisele.

24. Tunnistajate ütlustest nähtub, et kostja teostas töötajate tervise kontrolli, kuid

põhiliselt kontrolliti töötajate silmi, veresoonkonda, kopse, kuid seda, et oleks

kontrollitud hageja lihaste ja liigeste olukorda, ei nähtu. Kostja on tõendanud, et ta on

taganud hagejale tervisekontrolli, ent ei ole tõendanud, et oleks kontrollitud

töötingimuste mõju hageja tervisele eriti osas, mis seondub hageja kutsehaigusega, s o

sundasendite, korduvate liigutuste mõju tema lihaskonnale ja liigestel, eriti kätele. OÜ

Medicover riskianalüüsist nähtub, et füsioloogilisi ohutegureid uuriti alles 2001

novembris ja selle uuringu järgi oli pudeliasetaja, karpide panija töö III riskiastmega,

mis tõendab küll kostjapoolselt hoolt nende mõjurite kindlakstegemisel, küll aga ei

tõenda, et kostja oleks kontrollinud seda, kas nendel mõjuritel oli ka negatiivne

tagajärg hageja tervisele.

25. Kohtule esitati ohutustehnika instruktsioon nr 1, selle uuendatud versioon,

töökaitsejuhendi väljavõte instruktsioonide tutvustamise raamatust, töökaitsejuhendid

nr 69, 62, 61, 60, 57, 37, 21, 20, 19a, 2 ja 1, väljavõtted vastavast raamatutest, kuhu

hageja on andnud allkirjad nendega tutvumise kohta, kuid kõigist nendest juhenditest

nähtub, et kostja poolt on läbiviidud vaid töökaitsealane juhendamine masinatega

töötamiseks ja eelkõige käitumiseks traumade korral. Seda kinnitas ka tunnistaja J. V.

oma ütlustega. Nimelt ütles J. V., et selline instruktaaž viidi läbi kvartaalselt. Mingeid

tõendeid aga selle kohta, et instruktaaž oleks olnud tööga seoses olevate sundasendite

osas ning nende mõju vältimiseks/vähendamiseks tervisele, ei ole kostja esitanud.

Eeltoodust järeldub, et kostja on küll korra, s o 2001, kontrollinud TTOS § 9 järgi

töökeskkonna riskitegureid, antud juhul siis hageja tervisele mõju avaldavaid

riskitegureid § 13 lg 1 p-de 1-4 järgi, kuid see ei tähenda, et ta oleks tõendanud, et ta

oleks täitnud oma kohustust tagada füsioloogiliste mõjurite vältimist/vähendamist

töötajate, antud juhul hageja tervisele, sh seda, et kostja oleks rakendanud TTOS § 13

lg 1 p-des 6 ja 6.1 ning VV 22.07.1992 määruse nr 214 § 4 alusel vajalikke meetmeid

nende mõjurite vähendamiseks. Kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks kontrollinud

ohutegurite mõju hageja tervisele. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks täitnud NSVL

Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirjast nr 555 tulenenud nõudeid (kehtisid

Eestis kuni 31.05.2000), mille kohaselt pidi tööandja tagama hagejale, kuna tema töö

oli seotud lokaalse lihaspingega, eriti randme ja õlavarrelihaste pingega, perioodilise

arstliku kontrolli vähemalt 1 kord 2 aasta jooksu 4 arsti osavõtul (terapeut, neuroloog,

kirurg, günekoloog). Esitatud OÜ Medicover tervisetõend 13.10.2001 kinnitab hageja

lubatavust töötada toiduainete tööstuses, kuna temal ei esinenud rindkere elundites

patoloogilisi leide ning puudusid ka patogeensed mikroobid, kuid ei kinnita seda, et

hagejal oleks kontrollitud käte ja õlavarrelihaste seisundit. Tervisekontrolli otsusest

09.09.2005 nähtub, et hageja võib töötada toiduainete liinioperaatorina ning samas

kontrolliti müra, tolmu, tuuletõmbuse ja liimiaurude mõju tervisele, mitte aga

sundasendite mõju hageja kätele. Kostja koostas tegevuskava mõjurite vähendamiseks

alles 2006 mais koos riskianalüüsiga. 07.02.2006 tervisekontrolli otsuses on märgitud,

et hageja peab tegelema tervisevõimlemisega ja kandma randmekaitseid ja tugisidet,

soovitatud on massaaži, ent mainitud otsus ja tegevuskava on tehtud alles siis, kui

hagejal oli kutsehaigus sisuliselt välja kujunenud, sest haigus tuvastati 2006

detsembris.

26. Seega ei ole kostja oma seadusest tulenevat kohustust - selgitada välja, kuidas

ohutegur on mõjunud hageja tervisele, täitnud ega võtnud tarvitusele meetmeid nende

mõjurite vähendamiseks hageja tervisele ja tervisekahju tekkimisele ning on rikkunud

TTOS § 12 lg-t 1 ja § 13 lg 1 p-e 2, 3, 4, 6 ning 6.1 ja VV määruse nr 214 §-st 4

tulenevaid ning ülalviidatud NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirjast nr

555 tulenevaid nõudeid. Eeltoodu tõttu on olnud kostjapoolne kohustuse rikkumine

jätkuv (rikkumine leidis aset enne VÕS-i jõustumist ja jätkub pärast seda) ja on kuni

30.06.2002 kehtinud TsK § 448 lg 1 alusel õigusvastane. Kuna ohuteguril oli mõju

hageja tervisele, põhjustades talle tervisekahju, on kohustuse rikkumine alates

01.07.2002 kehtiva VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel õigusvastane. 2007

töökeskkonna sisekontrolli korraldamise käskkiri on koostatud juunis 2007, s o pärast

hageja töölt lahkumist ning seega ei ole nimetatud tõendil vaidluse lahendamisel

tähendust.

27. Kuna ohuteguril oli tervistkahjustav mõju hagejale ja põhjustas talle terviskahjustuse

kutsehaiguse näol, siis on kostja õigusvastasel teol otsene põhjuslik seos hagejal

tekkinud tervisekahjuga TsK § 448 lg 1 ja VÕS § 1043 järgi ning kostja ei ole

tõendanud, et ta ei ole tekkinud kahjus süüdi. 2001 AS-i Medicover poolt läbiviidud

riskianalüüs ja alles 2006 tehtud tegevuskava riskide vähendamiseks ei välista kuidagi

kostja süüd hagejale tekkinud kutsehaiguses, sest kostja ei ole tõendanud, et ta oleks

korraldanud hagejale vastava-alase tervisekontrolli ja vastavate meetmete tarvitusele

võtmise vältimaks tervisekahju tekkimist kutsehaiguse näol. Eeltoodu alusel on kostja

vastutav hagejal tekkinud tervisekahjustuse tekkimises. Mis puutub hageja väitesse, et

kostja ei ole korraldanud VV määruse nr 324 20.10.1993 järgi piisavat koolitust

töötervise ja tööohtude alal, siis tunnistaja J. V.i ütlustega ja ülalmainitud

instruktsioonide ja juhenditega on kostja tõendanud, et töökaitsealane koolitus on läbi

viidud, tööohutusjuhenditega on hagejat tutvustatud. Seega ei ole sellist kohustust

kostja rikkunud.

28. Pooltel puudus vaidlus tegelikult kahju ulatuse üle. Küll aga peab kohus VÕS § 127

ja VÕS § 130 lg 1 alusel arvestama hüvitamisele kuuluva kahju määramisel seda, kui

suur on hageja töövõime kaotus. VÕS § 127 järgi on kahju hüvitamise eesmärk

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS

§ 130 lg 1 alusel on tervisekahjustuse puhul varaliseks kahjuks terviskahjustusest

tekkinud

kulud,

osalisest

töövõimetusest

tekkinud

kahju,

sh

sissetulekute

vähenemisest tekkinud kahju. Vaidlus puudub selles, et hageja töövõime kaotus on

30%. Seega saab kahju olla VÕS § 130 lg 1 järgi 30% ulatuses kaotatud sissetulekust,

sh tuleb arvestada asjaolu, et alates 17.03.2008 on hageja keskmine sissetulek 2200

krooni kuus.

29. Kahju arvestamise aluseks olevat perioodi ei ole kostja vaidlustanud. Vaidlus puudus

selles, et keskmine liinioperaatori palk oli alates 01.02.2007 8640 krooni, alates

01.01.2008 kuni 16.03.2008 9936 krooni kuus. Seega on hageja poolt saamata jäänud

töötasu arvates perioodil 01.02.2007 kuni 31.12.2007 kokku 95 040 krooni, millest

30% VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt on kaotatud osaline tasu, so 28 512 krooni.

Perioodil 01.01.2008 kuni 16.03.2008 on saamata jäänud tasu 24 699,60 krooni

(jaanuar, veebruar kokku 19 872 krooni ja märtsi 10 päeva tasu vastavalt 4728.60

krooni) ja 30% sellest on vastavalt 7380.20 krooni.

30. Alates 17.03.2008 läks hageja tööle ja saab palka 2200 krooni kuus. Kuna

liinioperaatori palk on jätkuvalt 2008.aastal keskmiselt 9936 krooni kuus, siis

arvestades maha saadava palga 2200 krooni kuus, on saamata jäänud töötasu arvestus

alates 17.03.2008 järgmine: alates 17.03.2008-31.03.2008 on 4052.20 krooni (7736 :

21 * 11), millest 30% on 1215.70 krooni, edaspidi arvates 01.04.2008 - 30.11.2008 on

saamata jäänud töötasu vastavalt 8 * 7736 = 61 888 krooni, millest 30% on 18 566.40

krooni. Alates 01.12.2008 on igakuine hüvitis seega 7736 kroonist 30%, mis on

vastavalt 2320.80 krooni.

31. Seega on kokku hageja poolt saamata jäänud töötasu ehk varaline kahju kuni

30.11.2008 seisuga ühekordses summas vastavalt 28 512+7380.20+1215.70+18

566.40 = 55 674.30 krooni. Igakuise hüvitise suurus oleks alates 01.12.2008 vastavalt

2320.80 krooni.

32. Kostja ei ole vaidlustanud lisakulutuste suurust, so kulusid, mille hageja on teinud

ravimitele ja tervise taastamisele kokku summas 6359.60 krooni, mis on hageja kahju

VÕS § 130 lg 1 ja § 128 lg 2 tähenduses.

33. Kostja väitis, et hageja ei ole teavitanud teda temal esinenud tervisehäiretest. Nimetatu

nähtub ka tunnistaja M. M.i ütlustest. Tunnistaja kinnitas, et hageja ei ole talle kui

vahetule ülemusele teada andnud oma terviseprobleemidest. Seda, et hageja ei saa

enam seoses temal esinenud tervisekahjustusega sama tööd jätkata, sai teada alles siis,

kui selgus kutsehaigus 2006. Hageja ei ole neid väiteid ümber lükanud. Hageja

selgitused ei ole tõendiks. Hageja tervisekaardist nähtub, et talle tehti juba 2001

parema käe karpaalkanali operatsioon ja 10 aastat varem tehti talle karpaalkanalisse

hormoonsüste, seega olid hagejale teada temal esinevad tervisehäired seonduvalt

kätega juba 2001, kuid mingeid tõendeid selle kohta, et ta tööandjat oleks teavitanud,

et tal on tervisehäired, mille tõttu võib tal olla kätega töö raskendatud, ei ole hageja

esitanud. Olgugi, et hageja märkis, et kostja jättis täitmata oma töötajatele

informatsiooni andmise kohustuse TTOS § 13 lg 1 p 6 järgi sellest, milline on

ohuteguri mõju hageja tervisele, ei saa sellise kohustuse täitmata jätmine olla aga

aluseks sellele, et hagejal kui töötajal ei oleks olnud kohustust omapoolselt ka kostjat

informeerida töötingimuste ja ohutegurite mõjust tema tervisele.

34. VÕS § 139 lg 3 alusel võib tervisekahjustuse korral kahju hüvitist kohus vähendada,

kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. TTOS §

14 lg 5 p 4 sätestab, et kui töö on kahjulik töötaja tervisele, siis on töötajal õigus

keelduda tööst või peatada töö tegemine ja p 5 alusel nõuda enda üleviimist sobivale

tööle või töötingimuste kergendamist. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud

endast oleneva vältimaks talle terviskahjustuse tekkimist või selle kahjustava tegevuse

lõpetamist ja kasutanud selleks talle tulenevaid õigusi pärast seda, kui talle tehti 2001

parema käe karpaalkanali operatsioon. Hageja on oma teavitamiskohustuse täitmata

jätmisega ja oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimata jätmisega osaliselt ise

põhjustanud endale tervisekahju, mis on vaadeldav kohtu arvates raske hooletusena

VÕS § 139 lg 3 ja § 104 lg 4 järgi, mis on käibes vajaliku hoole olulisel määral

järgimata jätmine ning kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 462 lg 1 järgi vaadeldav

kannatanu

raske

ettevaatamatusena

kahju

tekkimisel,

sest

teades

enda

tervisekahjustumisest, selle sama terviskahjustusega sama töö jätkamine samades

tingimustes soodustas kutsehaiguse tekkimist. Kostja väited sellest, et tema pole süüdi

hagejal kahju tekkimises, on vaid osaliselt tõendatud ja seda eelkõige seeläbi, et selle

kahju tekkimises on osaliselt süüdi ka hageja ise. Kohtu arvetes on võimalik hinnata

hageja süüastet 25% ulatuses, mille ulatuses tuleb ka väljamõistetavat hüvitist ja

muude kulutuste hüvitist vähendada.

35. VÕS § 136 lg 1 ja 2 alusel mõistab kohus välja hüvitise kaotatud sissetuleku eest

ühekordse summana ja alates otsuse tegemise kuupäevast, so 01.12.2008 igakuise

hüvitisena 1740.60 krooni, st 75% 2320.80 kroonist ning kulutuste eest hüvitise

ühekordse summana 41 755.70 krooni, st 75% 55 674.30 kroonist. Muude kulutuste

katteks tuleb kostjalt välja mõista 4769.70 krooni, st 75% 6359.60 kroonist.

Apellatsioonkaebus

36. AS Liviko palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies

ulatuses

rahuldamata

või

alternatiivse

nõudena

vähendada

AS-lt

Liviko

väljamõistetava kahju suurust ja määrata AS-i Liviko vastutuse ulatuseks kuni 25%

kogu hagejale põhjustatud kahju ulatusest ning jätta kohtukulud vastustaja kanda.

37. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik

(kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on apellant kohustatud vastustajale kahju

hüvitama ainult siis, kui apellandi õigusvastase ja süülise tegevuse tulemusena oleks

vastustajale põhjustatud VÕS § 1045 lg 1 p 2 nimetatud tervisekahju. Riigikohtu

lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00 on märgitud, et õigusvastase teo ja

tervisekahjustuse vahel on põhjuslik seos, kui tööandja tegu, millel tema vastutus

põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada

töötingimuste tagajärjeks. Seega on tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva kohustise

tekkimise vajalikuks tingimuseks põhjuslik seos tekkinud kahju ja kahjutekitanu

käitumise vahel. Põhjusliku seosega on tegemist siis, kui kahjutekitanu tegu, millel

tema vastutus põhineb, on tervisekahjustuse tekkimisega sellises seoses, et

tervisekahjustust võib pidada töötingimuste tagajärjeks.

38. Maakohus leidis, et kuna on tuvastatud ohuteguri tervistkahjustav mõju hageja

tervisele ja see põhjustas talle terviskahjustuse kutsehaiguse näol, siis on kostja

õigusvastasel teol otsene põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjuga TsK § 448 lg

1 ja VÕS § 1043 järgi ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole tekkinud kahjus süüdi.

Kohus ei ole kaevatavas otsuses üheselt põhjendanud, milles seisneb apellandi õigusvastane

tegu, st kohus ei ole selgitanud ega kirjeldanud, millise konkreetse õigusvastase (st

õigusaktidega keelatud) teo tagajärjel on vastustajale tervisekahju tekkinud ning kuidas on

konkreetne tegu põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega. Maakohtu käsitluse kohaselt oleks

iga töötava inimese tööülesanded ja töö iseloom (st tööga seotud pidevad liigutused)

õigusvastase iseloomuga. Enamusel tööealistel isikutel korduvad konkreetse töö tegemisel

teostatavad liigutused tunnist-tundi ja päevast-päeva ning enamus töötajaid on seotud

erinevate sundasenditega, st sellisel juhul oleks enamuse töötajate töö tegemine seotud

riskiga, mis võib töötajale põhjustada pidevatest käte liigutamisest või muudest tööga seotud

sundasenditest tuleneva kutsehaiguse. Kohus ei ole põhjendanud, miks just vastustaja

poolt teostatud konkreetsed liigutused, st vastustaja kätele langenud koormus või

vastustaja poolt teostatud tööga kaasnenud sundasendid, olid sedavõrd rasked ja rängad

või eriliselt ohtlikud, et sellised liigutused ja tööülesanded saab koheselt klassifitseerida

tervise õigusvastaseks kahjustamiseks tööandja poolt.

39. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tunnistajate K. A. ja M. M. ütlused, mille

kohaselt oli vastustaja poolt tehtud töö mitmekesine, ülesanded vaheldusid pidevalt, tuli teha

erinevaid liigutusi, sh prakeerimisliinil tuli jälgida ainult liini tööd ja vajutada probleemide

korral nuppu. Tööde rotatsiooni eesmärk oli eelkõige välistada pidevate monotoonsete

sundliigutuste ja sundasendite kasutamine töötajate poolt, et välistada mistahes võimalike

terviseprobleemide teke. Tunnistajad rõhutasid, et töö iseloom tsehhi siseselt pidevalt

vaheldus, st isikud ei pidanud töötama pidevalt ja kümneid aastaid ühes töölõigus ja

ühes asendis. M. M. ütlustest nähtuvalt töötas vastustaja kõige enam korduvaid

sundasendeid sisaldavas töölõigus (st pudeliladujana) ainult 1,5 aastat (ehk u 1/30

kogu apellandi juures töötatud ajast). Seega on täielikult põhjendamatu kohtu väide, et

vastustaja töö sisaldas sedavõrd suures ulatuses tööd kätega ja sundasendeid, et töö

tegemise tulemusena oleks vastustajal saanud tekkida tervisekahjustus, millise

tekkimise süü lasub apellandil. Enamus vastustaja poolt teostatud operatsioone ei

vajanud erilist füüsilist pingutust, mille tõttu ei saanud vastustaja tööülesanded olla

seotud lihaspingega.

40. Tööandja saab vastutada ning vastutab töötajale põhjustatud tervisekahju eest eelkõige

ja ainult juhul, kui tööandja õigusvastase tegevuse tulemusena on töötajale

tervisekahju tekkinud. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, miks või kuidas on

apellandi juures, st tootmisettevõttes töötavate isikute poolt, igapäevaselt nii käte kui

ka jalgadega teostatavad operatsioonid ja võimalikud sundasendid õigusvastased ning

et just nende tagajärjel ja apellandi süül tekkis vastustajale kahju. Samuti ei tõendatud

ega põhjendatud, et töötingimused apellandi juures olid ohtlikud. Kohus on viidanud

küll kutsehaiguse uurimiskokkuvõttele, kuid selles ei ole vastustajale ette heidetud

töötingimuste ohtlikkust, vaid on juhitud tähelepanu töötajate töötervishoiualasele

puudulikule juhendamisele ja väljaõpetamisele. Nimetatud asjaolu aga ei muuda

koheselt vastustaja töötingimusi ohtlikeks ning nimetatud asjaolule ei ole viidanud ka

uurimiskokkuvõte. Töötervishoiualases juhendamises võis olla mingil perioodil

puudujääke, kuid sellekohane asjaolu ei tähenda iseenesest vastustaja tervise

õigusvastast kahjustamist, milline tegevus oleks võimalik kvalifitseerida sellise

ohutegurina, mille tagajärjel vältimatult vastustajale põhjustati tervisekahju, st

kutsehaigus.

41. Briti standardite kohaselt IV riskiastmega tööoludes töötas vastustaja väga harva,

ainult juhtudel, kui toimus eksporttellimuste täitmine. Sellistel juhtudel koostati 6-8

inimesest koosnev grupp, kes hoogtöö korras panid kokku eksporttoodangu jaoks

vajaminevad kastid, aastas kokku maksimaalselt 20 tööpäeva ulatuses. Grupi suurus

oli taotluslikult kujundatud selline, et töötajad saaksid töötada ja puhata vahetuste

kaupa, et töötajatele oleks tagatud piisavad võimalused puhkepausideks ja söömiseks.

Samuti on isikutele tagatud kõik isikukaitsevahendid. Eeltoodu üle vaidlust ei ole.

42. OÜ Medicover riskianalüüsist nähtuvalt on III riskiastmega ohutegurid keskmise

riskiga ohud, st tööandja peab vajadusel planeerima meetmed ohuteguri

kõrvaldamiseks, sõltuvalt ohuteguri võimalikust kahjulikkusest, st tagama vajalikud

isikukaitsevahendid või tagama töötajatele ohutumad töötingimused. Seega ei tähenda

ka III riskiastme ohutegur tingimata, et nimetatud töökoht on tervisele ohtlik või

nimetatud riskiastmega töökohal töötamine põhjustab koheselt isikule kutsehaiguse

või on eelduseks kutsehaiguse tekkele. Nimetatud III riskiastmega töökohal on

tööandja vajadusel kohustatud pöörama teatud teguritele suuremat tähelepanu, et

tagada töökoha ohutus ning ergonoomilisus.

43. TLS § 50 p 5 sätestab, et töötaja kohustub teatama tööandjale viivitamatult

töötakistustest või nende ohust. Vastustaja on ilmselgelt vastavat kohustust rikkunud,

sest terviseprobleemid on samuti käsitletavad töötakistusena ja nende ohuna

töötegemisele, millest töötaja on kohustatud tööandjat viivitamatult teavitama. Kohus

ei ole neid asjaolusid otsuse tegemisel arvestanud ega põhjendanud, mistõttu on

ebaõigesti jätnud materiaalõigusnormi kohaldamata. Kohus on muuhulgas rajanud

otsuse asjas esitamata ja kogumata tõenditele, tuvastades ebaõigesti poolte süüastmed,

mistõttu on oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg 2.

44. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellandil siiski lasub süü vastustajale tervisekahju

põhjustamises ning kutsehaiguse tekkimises, siis märgib apellant, et maakohus on

kaevatavas otsuses samuti ebaõigesti hinnanud vastustaja enda käitumise mõju

tervisekahju tekkimisel ning sellisel juhul palub apellant suurendada vastustaja

süüastet ning oluliselt vähendada apellandilt väljamõistetavat kahjusummat.

45. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel

asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse

kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist, lg 3

järgi isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju

tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 139 lg-te 1

ja 2 kohaldamisel saab kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kannatanu polnud kahju

tekkimises süüdi.

46. Tööandjal puudus igasugune teave ja ülevaade vastustaja terviseprobleemidest, veelgi

enam puudus apellandil teave, et vastustajal olid ilmnenud vaevused kätes juba aastal

1991 ning tal oli teostatud esimene karpaalkanali operatsioon juba aastal 2001. Seda

põhjusel, et vastustaja ei olnud tööandjat oma terviseprobleemidest mitte kunagi

teavitanud, mistõttu on vastustaja rikkunud tööandja teavitamiskohustust ning hea usu

põhimõtet. Kutsehaiguse diagnoosist nähtuvalt oli kutsehaiguse üheks peamiseks

põhjuseks aga just karpaalkanali sündroom, st tervisekahju ja kutsehaigus on

vastustajal süvenenud ja välja kujunenud aastal 1991 ilmnenud terviseprobleemide

eiramise tulemusena ning kätega töö jätkamisest, olles ise teadlik oma tervise

seisundist, sh võimalikest raskematest tagajärgedest. Seega on vastustaja ise oma

tegevusega tekitanud endale tervisekahju. sest ei ole tööandjale edastanud oma tervisega

seoses olulist informatsiooni.

47. Kui vastustaja oleks edastanud tööandjale juba aastal 1991 informatsiooni oma

terviseprobleemide kohta, siis oleks apellant kahtlemata otsinud lahendusi ja täiendavaid

võimalusi, kuidas leida vastustajale tööülesandeid, mis tema tervist võimalikult vähe oleksid

koormanud. Kuivõrd vastustaja kätes olid esinenud juba pikka aega vaevused, siis aastate

jooksul (1991-2006) vastustaja terviseprobleemid süvenesid, kuni avaldusid lõplikult

kutsehaigusena. Vaidlust ei ole selles, et kutsehaiguse tekkimist oleks olnud võimalik vältida

juhul, kui vastustaja oleks apellanti oma tervislikust seisundist õigeaegselt teavitanud.

48. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peavad kohtud teo ja kahju

vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutama nn conditio sine qua non - testi, mille

kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn

elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja

uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks

saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Seega peab kohus

antud juhul tuvastama, kas vastustajal oleks välja kujunenud sellises ulatuses tervisekahju,

kutsehaigus ja osaline töövõime kaotus, kui vastustaja oleks kätega esinenud probleemidest

tööandjat koheselt teavitanud ning apellant oleks saanud vastavad meetmed tarvitusele

võtta ning suunata vastustaja tööülesannetele, kus vastustaja ei pea rakendama oma käsi.

Kohus seda teinud ei ole, mistõttu on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

49. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-53-06 leidnud, et kuigi ühe isiku tegu võib olla

teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seose

olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut

vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei

pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju.

50. Tööandja teavitamata jätmisega ning oma vaevustes kätega töö jätkamisega on

vastustaja enda raskest hooletusest tulenevalt ise põhjustanud tervisekahju niivõrd

ulatusliku

suurenemise,

mis

kujunes

lõpuks

välja

kutsehaiguseks

ja

töövõimekaotuseks. Sellise vastustaja tegevusetuse tulemusena väljakujunenud

kutsehaiguse tekkimise eest apellant ei vastuta. Tegemist on vastustaja väga raske

hooletusega ning vastustaja käitumise (tegevusetuse) tõttu on vastustaja süü ulatus

tervisekahju põhjustamises ilmselgelt oluliselt kõrgem, kui I astme kohtu poolt

hinnatud 25%. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-01 märkinud, et kui kannatanu enda

raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis vastavalt TsK §

462 lg-le 1, sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvitise suurust vähendada või

kahju hüvitamisest keelduda. VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb

muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse

kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav

hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline.

51. Vastustaja rikub hea usu põhimõtet ning tema poolt esitatud hagi eesmärk on sisuliselt

kahju tekitamine apellandile. Tsiviilõiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ja

õiguste teostamine pole lubatud, kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine teisele

isikule (TSÜS § 138 lg 1, lg 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seadusest tulenevate õiguste

teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus

hea usu põhimõttega.

52. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks vastustaja hagi rahuldamata jätmist täies

ulatuses, siis tuginedes eeltoodule ja VÕS § 139 lg l ja 3 sätestatule palub apellant oluliselt

vähendada vastustajale makstava kahju suurust selliselt, et vastustaja süüastmeks loetakse

vastavalt 75% ja apellandi süüastmeks vastavalt 25% või siis vähendada apellandi süüastet

vastavalt kohtu äranägemisele.

53. Maakohus on kaevatavas otsuses ebaõigesti hinnanud vastustaja enda käitumise mõju

vastustaja tervisekahju tekkimisel, sest kohtu põhjendused ei tugine ühelgi tõendil.

Vastustaja süüastmeks on määratlenud 25%, kuid selline süüaste ei vasta tegelikele

asjaoludele ning ei arvesta oluliselt vastustaja käitumise (tegevusetuse) ning otsuste

tegelikke mõjusid vastustaja tervisele (jätkata tööd kätega, olles teadlik oma

terviseprobleemidest ning nendest tööandjale jätkuvalt mitteteavitamine). Seega on õige

kohtulahendi tegemiseks, st apellandi ja vastustaja süüastme täpseks määratlemiseks,

vajalik ekspertiisi korraldamine selgitamaks välja vastustajapoolse raske hooletuse ja

selle tagajärje täpne ulatus ehk vastustaja täpne süüaste vastustajale endale tervisekahju

põhjustamises. Vastustaja osa enesele tervisekahjustuse tekitamisel oli märkimisväärne,

mida tuleb igal juhul kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta ning selle võrra apellandilt

väljamõistetavat summat vähendada.

54. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes TsMS § 633 lg 6 sätestatule palub apellant läbi viia

ekspertiis vastustaja poolse raske hooletuse tagajärgede täpse ulatuse ehk vastustaja täpse

süüastme väljaselgitamiseks vastustajale endale tervisekahju põhjustamises.

Vastustaja seisukoht

55. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

56. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni

korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses oli algselt vaidlustatud maakohtu

seisukohti nii apellandi õigusvastase käitumise kui vastustaja süüastme suuruse kohta.

27.05.2009 toimunud kohtuistungil loobus apellandi esindaja kaebusest osas, millega

oli vaidlustanud apellandi käitumise õigusvastasuse tuvastamise (kaebuse p 1). Seega

selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust samuti ei kontrolli. Kontrollitavas osas

nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kohus

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud

faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või

protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

57. Apellant on seisukohal, et maakohus on kaevatavas otsuses hinnanud ebaõigesti

vastustaja käitumise mõju tervisekahju tekkimisel ja palub suurendada vastustaja

süüastet 75%-ni, jättes apellandi süüastmeks vastavalt 25%. Apellant on seisukohal, et

olukorras, kus vastustajal olid ilmnenud vaevused kätes juba aastal 1991 ja esimene

karpaalkanalite operatsioon oli läbi viidud aastal 2001, kuid ta ei teavitanud tööandjat

terviseprobleemidest enne kutsehaiguse diagnoosimist aastal 2006, on tegemist

vastustaja väga raske hooletusega ja tema tegevusetuse tõttu tuleb tema süü hinnata

ilmselgelt oluliselt kõrgemaks kui maakohtu poolt hinnatud 25%. Kui apellant

tööandjana

oleks

olnud

teadlik

töötaja

terviseprobleemidest,

oleks

leitud

alternatiivseid töövõimalusi, et ennetada probleemide süvenemist ja ilmnenud

vaevused oleks olnud võimalik raviga kõrvaldada ning tekkinud terviskahju oleks

olnud oluliselt väiksem.

58. Maakohus on kannatanu süü küsimust analüüsinud vaidlustatud otsuse p-des 38 ja 39

ning jõudnud uuritud tõendite alusel seisukohale, et tõendatud on kostja väide selle

kohta, et hageja ei teavitanud enne kutsehaiguse diagnoosimist tööandjat temal

esinenud terviseprobleemidest (aastal 2001 tehtud parema käe karpaalkanali

operatsioonist ja 10 aastat enne seda karpaalkanalisse tehtud hormoonsüstidest) ning et

sellist tegevust tuleb vaadelda kannatanu raske hooletusena VÕS § 139 lg 3 mõttes.

Hageja kohtu järeldust ei vaidlustanud.

59. Viidatud säte annab kohtule otsustusõiguse isiku tervise kahjustamise korral

kahjuhüvitist vähendada muuhulgas juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa

kahjustatud isiku raske hooletus. Tegemist on diskretsiooniotsusega, sest kohtul tuleb

tõendamist leidnud asjaolude alusel kaaluda, kas ja kui siis millise süü vormiga oli

kannatanu puhul tegemist, samuti millises ulatuses tõendamist leidnud süü annab aluse

kahjuhüvitist vähendada. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-143-07 29.01.2008 ja nr 3-

2-1-66-05 14.06.2005 asunud seisukohale, et kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu

saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama

astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.

60. Kolleegium on asja lahendamise tulemusena seisukohal, et vaidlustatud lahendis ei

ole maakohus diskretsioonipiire ületanud ja sellele ei ole ka apellant oma kaebust

rajanud. Apellant soovib, et ringkonnakohus võtaks maakohtus tõendamist leidnud ja

poolte

poolt

vaidlustamata

asjaolude

alusel

vastu

maakohtust

teistsuguse

diskretsiooniotsuse ja vähendaks väljamõistetavat hüvitist veelgi. Kolleegium on

seisukohal, et selline õigus ringkonnakohtul puudub. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 1

teeb kohus igasuguse otsustuse oma siseveendumuse kohaselt. Vastavalt TsMS § 631

lg-le 1 võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu

otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele

kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese

astme kohtu otsusest erinev otsus. Apellant ei vaidlustanud ühtki maakohtu poolt

tõendatuks loetud asjaolu ega rakendatud õigusnormi, millede alusel maakohus oma

diskretsiooniotsustuse tegi (kaebuse 7. leheküljel on küll viidatud ebaõigesti

kohaldatud materiaalõigusenormidele, kuid ühtki konkreetselt välja toodud ei ole).

Seega puudub ka kõrgema astme kohtul õigus sekkuda maakohtu poolt oma

siseveendumuse ja seaduslikult tuvastatud asjaolude alusel tehtud kaalutlusotsustusse.

61. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui selline õigus oleks, ei annaks asja lahendamise

käigus tekkinud kollegiaalne siseveendumus alust muuta maakohtu poolt rakendatud

hüvitise vähendamise määra. Hageja ei teatanud aastal 1991 ilmnenud probleemidest

käega ja aastal 2001 käele tehtud operatsioonist. Vastavalt töötervishoiuarsti teatise (t

lk 10) p-le 8 kujunes kutsehaigus välja aastatel 1961-2006. Seega ilmnesid esimesed

probleemid peale 30 aastast töötamist kostja juures, mil kutsehaigus oli juba hakanud

välja kujunema. Operatsioon käele tehti peale 40-aastast töötamist. Seega isegi kui

tööandja oleks saanud aastal 1991 või 2001 teavet hageja tervisest, ei saaks sellest

mõistlikult järeldada, et kutsehaigust ei oleks kas üldse välja kujunenud või oleks selle

tagajärjel tekkinud töövõimekaotus olnud oluliselt väiksema ulatusega. Maakohtu

poolt määratud hageja süü aste 25% on igati optimaalne, mõistlik ja kooskõlas

tuvastatud asjaoludega.

62. Apellandi seisukoht, et vastustaja poolt hagi esitamise eesmärgiks oli kahju tekitamine

apellandile, on tõendamata ega ole kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Vastustaja

hagejana kasutas igaühele Põhiseadusega (§ 15) antud õigust pöörduda oma vabaduste

ja õiguste rikkumise korral kohtusse.

63. Tsiviilasja hinna apellatsioonkaebuse esitamisel määramisel lähtus ringkonnakohus

TsMS § 137 lg-st 1 ja § 129 lg-st 2. Seega on käesoleva tsiviilasja hinnaks

apellatsioonimenetluses vastustaja poolt perioodil detsember 2007 kuni august 2008

saada olev summa 17 093.91 krooni.

64. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 171

lg-le 1 apellandi kanda.

Tiit Kollom Imbi Sidok Ande Tänav