2-09-8724/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr. 2-09 - 8724

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus Tartu Kohtumaja

Kohtukoosseis

kohtunik Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

23. aprillil 2009. a Tartu

Tsiviilasi

OÜ Sanitex IM pankrotiavaldus AS Merko Tartu vastu

Menetlusosalised

Võlausaldaja: OÜ Sanitex IM, reg nr 10192638, asuk Riia

138C, Tartu

Võlausaldaja esindaja: vandeadvokaat Leonid Tolstov,

Advokaadibüroo Paul varul, asuk Soola 3, Tartu, e-post:

menetlus@varul.ee

Võlgnik: As Merko Tartu, reg nr 10081063, asuk Kaarlimõisa

küla, Mäksa vald, Tartumaa

Võlgniku esindaja: vandeadvokaadi vanemabi Triinu Hiob,

Advokaadibüroo Lepik ja Luhaäär LAWIN, asuk Niguliste 4,

Tallinn 10130, e-post: triinu.hiob@lawin.ee

Menetlustoiming

Pankrotimenetluse

algatamata

jätmine

ja

menetluse

lõpetamine, menetluskulud

Eelistung

14. aprill 2009. a

Protokollija

Evelin Laansalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta algatamata AS Merko Tartu pankrotimenetlus ja

lõpetada asjas menetlus.

2. Jätta

kõik

menetlusosaliste

pankrotiavalduse

läbivaatamisega seotud menetluskulud OÜ Sanitex IM

kanda.

3. Välja mõista OÜ-lt Sanitex IM menetluskuluna 30 000

(kolmkümmend tuhat, ei sisalda käibemaksu ) krooni AS

Merko Tartu kasuks.

4. Tagastada Advokaadibüroole Paul Varul OÜ Sanitex IM

poolt pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust pool

st 3000 (kolm tuhat) krooni, mis kanda Advokaadibüroo

Paul Varul arveldusarvele nr 221005104968 (OÜ Sanitex IM

on tasunud riigilõivuna 6000 krooni 26. veebruaril 2009. a

Rahandusministeeriumi

arvele

nr

10220034796011

viitenumber 2900072699)

5. Määruse täitmine määruse p 4 osas panna Kohtute

Raamatupidamiskeskusele.

Määruskaebuse esitamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Määruskaebuse

esitamise tähtaeg on viisteist päeva määruse määruskaebuse

esitajale kättetoimetamisest alates.

I Asjaolud ja poolte taotlused

Võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse 2. märtsil 2009. a. 17. aprillil 2009. a. loobus

võlausaldaja kirjalikult pankrotiavaldusest. Võlausaldaja palub tagastada pool tasutud riigilõivust

ja mõista võlgnikult välja võlausaldaja kasuks õigusabikulud 21 925 krooni (ilma käibemaksuta)

ja pool riigilõivust 3000 krooni.

Taotluse kohaselt ei ole olukorras, kus võlgnik on kohtumenetluse jooksul tasunud

võlausaldajale ca 400 000 krooni ning esitanud ülejäänud tasunõude ja viiviste tasumise

tagamiseks pangagarantii, võlausaldajal põhjust taotleda jätkuvalt võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Antud juhul ei ole kohus veel pankrotimenetlust algatanud, seega ei saa

rääkida ka pankrotimenetluse lõpetamisest. Seega PankrS § 150 ei näe ette võimalust nõuda

võlausaldajalt kulude hüvitamist olukorras, kui võlausaldaja loobub pankrotiavaldusest veel enne

pankroti algatamist. Järelikult tuleb menetluskulude hüvitamise küsimuse lahendamisel lähtuda

TsMS § 172 lg-st 1. Antud juhul tuleb arvestada, et kui võlgnik oleks veel enne pankrotiavalduse

esitamist tasunud võlausaldajale 400 000 krooni ning esitanud ülejäänud tasunõude osas

pangagarantii (nagu ta tegi vahetult enne eelistungit), ei oleks võlausaldaja pöördunud

pankrotiavaldusega kohtusse. Tuleb arvestada, et võlgnik jättis kogu võlausaldaja tasunõude

täies ulatuses rahuldamata. Pankrotiavalduse esitamise hetkeks ei olnud võlgnik sentigi teostatud

tööde eest tasunud. Selline võlgniku käitumine andis võlausaldajale aluse arvata, et võlgnikul

puuduvad rahalised vahendid. Seega on antud juhul õiglane mõista kõik võlausaldaja

menetluskulud välja võlgnikult ning jätta võlgniku enda kulud tema enda kanda.

Võlgnik ei vaidle pankrotiavaldusest loobumisele ja menetluse lõpetamisele vastu.

Võlgnik on esitanud 21. aprillil 2009. a kohtule taotluse menetluskulude kindlaks määramiseks.

Võlgnik on kandnud menetluskulusid 123 985.80 krooni (koos käibemaksuga), õigusabi kuluna.

Kulu palub võlgnik välja mõista võlausaldajalt.

Võlgnik leiab, et antud juhul on võlausaldaja loobunud pankrotiavaldusest seetõttu, et on olemas

PankrS § 15 lg 2 p 6 sätestatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks (on olemas piisav

tagatis). Puudub sisuline vahe selles, kas nõude täidetuse/tagatuse tõttu jätab kohus

pankrotimenetluse algatamata või loobub võlausaldaja menetluse algatamata jätmise aluse

esinemise tõttu ise oma pankrotiavaldusest. Kulude kandmine tuleb lahendada analoogia alusel

PankrS § 15 lg –ga 4. Tähendust ei oma siin asjaolu, et võlgnik on nõude täitnud või taganud

alles pärast pankrotiavalduse esitamist, kuid enne algatamist. Ka PankrS § 15 lg 4 koostoimes

PankrS § 15 lg 2 p-ga 6 näeb ette selle, et pankrotiavalduse esitaja peab kandma kulud ka siis,

kui nõue on täidetud või tagatud alles pärast pankrotiavalduse esitamist. Võlgnik juhib siinjuures

tähelepanu ka PankrS §-le 10 lg 6. Nimetatud sätte mõte on, et avalduse esitamise alusena tuleb

mõista selle sisulist põhjendatust. Võlausaldaja on esitanud põhjendamatu pankrotiavalduse

olukorras, kus võlgnik ei ole maksejõuetu, mis nähtub muuhulgas antud tagatisest, aga ka

majandusaasta aruandest, kinnistusraamatu ja krediidiinfo andmetest. Pankrotiavaldus on

esitatud seoses võimetusega tasuda hagilt riigilõivu ja soovimatusega läbida pikaajalisem

hagimenetlus. Menetluskulude panemine võlausaldajale on seega ka õiglane. Võlausaldaja

avaldus talle õigusabikulude ja poole riigilõivu väljamõistmiseks võlgnikult on põhjendamatu ja

tuleb jätta rahuldamata.

Võlausaldaja esitas 22. aprillil 2009. a vastuse võlgniku taotlusele menetluskulude

väljamõistmiseks. Võlgniku viide PankrS §-le 15 lg 4 ei välista TsMS § 172 lg 1 rakendamist.

Antud juhul on oluline hinnata AS Merko Tartu käitumist enne ja pärast pankrotiavalduse

esitamist. Peale pankrotiavalduse esitamist loobus võlausaldaja osaliselt oma alusetutest

vastuväidetest ning tasus märkimisväärse summa võlgnikule. Ülejäänud nõudeosas on antud

pangagarantii. Võlgniku viide PankrS §-le 10 lg 6 ei ole antud juhul asjakohane. TsMS § 174 lg

7 ei võimalda nõuda menetluskulude hüvitamist kahju hüvitamise raames. Võlgniku arvel olev

raha on tema lepingupartnerite raha. Raha, mille võlgnik väidetavalt hoiustas pangagarantii

esitamiseks, on tegelikult OÜ Sanitex IM raha. Avalike registrite andmed ei tõesta kuidagi

võlgniku maksejõulisust, seda ei ole võimalik välja lugeda ka AS Merko Ehitus konsolideeritud

2008. a aruandest. Võlgniku taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

Juhul kui kohus leiab, et võlgniku menetluskulud tuleb võlausaldajalt välja mõista, tuleb nõuet

vähendada, sest see on ilmselgelt üle paisutatud. Pealegi pole alust nõuda õigusabi arvete

käibemaksu osa väljamõistmist.

II Kohtu seisukoht ja resolutsioon

PankrS § 15 lg.2 sätestab lahtise loeteluna alused, mil kohus jätab pankrotimenetluse algatamata.

Nimetatud sätte p.7 kohaselt võib kohus jätta pankrotimenetluse algatamata ka muul seaduses

sätestatud alusel kui on nimetatud sama §-i lg.2 punktides 1-6.

TSMS § 429 lg.1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse.

Kuna võlausaldaja on pankrotiavaldusest loobunud, siis tuleb võlgniku pankrotimenetlus jätta

algatamata PankrS § 15 lg 2 p 7 alusel. PankrS § 15 lg 4 kohaselt kui kohus ei algata

võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud

menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. PankrS § 150 lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja

pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse

seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud

võlausaldaja. PankrS § 15 lg 4 ja PankrS § 150 lg 3 koosmõjust nähtub, et alati, kui kohus jätab

pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamata või avalduse rahuldamata või läbi

vaatamata, samuti siis kui võlausaldaja ise loobub pankrotiavaldusest juba algatatud

pankrotimenetluses, kannab menetluskulud võlausaldaja. Kohus on seisukohal, et pooled võivad

kokku leppida ka teisiti. Nimetatud põhimõte on õiglane seetõttu, et kuigi kuni pankroti välja

kuulutamiseni osaleb menetluses üldjuhul üksnes üks(mõni) võlausaldaja, on ikkagi tegemist

kollegiaalse menetlusega, mis toimub võlausaldajate ühistes huvides. Pankrotimenetlus ei tohi

muutuda pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ainuhuvides toimuvaks menetluseks ning

asendada tema jaoks hagi- ja individuaalset täitemenetlust. Pankrotimenetluse tulemuseks peab

olema võlgniku maksejõulisuse kontroll, mitte aga avalduse esitanud võlausaldaja nõude

rahuldamine enne pankroti välja kuulutamist või pankroti välja kuulutamise asemel. Seega võtab

iga võlausaldaja, kes esitab võlgniku vastu hagiavalduse asemel pankrotiavalduse, riski, et

tegelikult ei esine pankrotimenetluse algatamise aluseid ja võlgnik võib olla maksejõuline

vaatamata sellele, et võlgnik võlausaldajale oma võlga ei tasu. Selliste riskide maandamiseks,

samuti võlgniku kaitseks toimub pankrotiavalduse põhjendatuse kontroll nn kolmes etapis: 1)

pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamine (PankrS § 14); 2) pankrotimenetluse

algatamise otsustamine (PankrS § 15); 3) pankrotiavalduse rahuldamise otsustamine (PankrS §

31). Käesolevas asjas on kohus pankrotiavalduse menetlusse võtnud, sest ei esinenud PankrS §

14 lg 1 sätestatud keeldumise aluseid. Kirjalikku määruse vormistamist selleks ei näe

pankrotiseadus ette. Kirjalikult peab kohus vormistama pankrotiavalduse menetlusse võtmisest

keeldumise määruse (PankrS § 14 lg 2), sest sellele saab esitada määruskaebuse. Kui kohus ei

oleks võtnud pankrotiavaldust menetlusse, siis ei oleks kohus saanud asuda järgmise

pankrotiavalduse põhjendatuse kontrolli etapi juurde, kohus ei saaks siis arutada

pankrotimenetluse algatamise küsimust.

Kuna võlausaldaja on pankrotiavaldusest loobunud ja pankrotimenetluse algatamise otsustamise

vajadus on ära langenud, ei saa kohus hakata ka sisuliselt hindama pankrotiavalduse esitamise

põhjendatust ning menetlusosaliste seisukohti võlgniku antud garantii piisavuse ja võlgniku

maksevõime kohta, st kohus ei hakka tuvastama, kas esineb ka muid PankrS § 15 lg 2 sätestatud

aluseid pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. On oluline märkida, et isegi kui kohus seda teha

võiks, ei muudaks see menetluskulude jaotust. Samuti peab kohus märkima, et käesolevas

menetlusetapis (pankrotimenetluse algatamise küsimus) ei saa kohus hinnata sisuliselt ka

võlgniku maksevõimet. Käesolevas menetlusetapis piisab, kui võlausaldaja põhistab võlgniku

maksejõulisust vähemalt ühe PankrS § 10 lg 2 sätestatud asjaoluga.

PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti, st, et pankrotiseaduse sätted on

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete ees erinormi tähenduses. Kuna PankrS § 15 lg 6 ja § 150

lg 3 reguleerivad menetluskulude jaotust pankrotiavaldusest loobumisel ja pankrotimenetluse

algatamata jätmisel, siis puudub kohtul alus kohaldada selleks üldnormina TsMS § 172 sätteid.

Küll on aga asjas vajalik kohaldada üldnormina TsMS-i menetluskulude kindlaksmääramise

sätteid sh TsMS § 174` ja § 175.

TsMS § 174` lg 1 kohaselt asja menetluse lõpetamise korral hagist loobumise tõttu määrab kohus

menetluse lõpetamise määruses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Sama §-i lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi

Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.

Vabariigi Valitsus on kehtestanud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 (edaspidi

Määrus). Määruse § 2 kohaselt on kulude sissenõudmise piirmäär mittevaralise nõudega

tsiviilasjades maksimaalselt 200 000 krooni. Maakohus leiab, et TsMS § 175 lg 3 ja Määrus on

teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude osas imperatiivsed normid

ja määrusega sätestatud sissenõudmise piirmäärad on arvestatud kogu kohtumenetluse aja, st

kolme kohtu astme peale kokku.

Käesoleval juhul nõuab võlgnik lepingulise esindaja kuluna 104 487.95 krooni (ilma

käibemaksuta) 50.55 tunni eest, tund hinnaga 2000 krooni tund. Tegemist on keskmisest

kõrgema tunni hinnaga, mida on arve spetsifikastioonide kohaselt kasutatud alati, sõltumata

osutatud töö laadist- st sõit Tallinnast Tartusse kohtueelistungile, e-kirja saatmine, telefoni kõned

ja vastuväidete koostamine pankrotiavaldusele on kõik tasustatud sama tunnitasu määraga.

Kohus leiab, et põhjendatud oleks erineva sisuga tööde puhul erineva tunnihinna kasutamine.

Käesoleval juhul on võlgniku lepinguline esindaja osalenud asjas üksnes pankrotimenetluse

algatamise otsustamise faasis I astme kohtus, koostanud võlgniku vastuse pankrotiavaldusele

koos lisadega, tegelenud tagatise ja selle piisavuse küsimusega, osalenud kolmel kohtu

eelistungil pikkusega kokku 2 tundi ja 45 minutit (mitte aga 19, 5 tundi nagu on märgitud

õiguabiarvetes) ja koostanud menetluskulude nimekirja. Spetsifikatsiooni kohaselt sisaldab

märkimisväärne osa osutatud teenusest suhtlemist kliendiga. Arvestades kõiki nimetatud

asjaolusid leiab kohus, et võlgniku õigusabi kulude taotlus on ebamõistlikult suur. Kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus ka ajutise halduri keskmise

menetluskuluga ühe menetluse kohta, mis Tartu maakohtu tööpiirkonnas on keskmiselt 20 000 –

35 000 krooni menetluse kohta (koos kõigi maksudega). Ei saa olla põhjendatud, et

menetlusosalise esindaja põhjendatud kulud ületavad ajutise halduri keskmise kulu rohkem kui

kolm korda. Arvestades asja olemust, osutatud õigusabi mahtu ja eelpool märgitud asjaolusid,

tuleb käesoleval juhul lugeda võlgniku põhjendatud ja vajalikuks kulutuseks õigusabile 30 000

krooni, mis tuleb välja mõista võlausaldajalt.

TsMS § 174 lg 6 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja

kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Võlgnik ei ole nimetatud kinnitust andnud, mistõttu tuleb kulutus

õigusabile välja mõist käibemaksuta.

Kohtunik