3-09-438/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-438

Haldusasi

O.B.’u kaebus Justiitsministeeriumi poolt tekitatud

kahju hüvitamiseks summas 200 000 krooni

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: O.B.;

Vastustaja: Justiitsministeerium;

Esindaja: Margot Olesk.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ning elektrooniline ärakiri

vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada

Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 15.12.2005 pöördus O.B. Justiitsministeeriumi poole palvega anda talle Interpoli

telefoninumber, kuna ta soovis teatada kuriteost. Justiitsministeeriumi 22.12.2005 vastus nr 4-

1-08-5126 ei sisaldanud Interpoli telefoninumbrit.

2. 21.11.2008 esitas O.B. Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse. 26.01.2009 kirjaga

nr 11-4/2423 jättis Justiitsministeerium taotluse rahuldamata.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja selgitab, et pöördus 15.12.2005 Justiitsministeeriumi poole palvega anda talle

Interpoli telefoninumber, kuna ta soovis teatada kuriteost. Tallinna Vanglas keelduti

kategooriliselt

andmast

talle

Interpoli

telefoninumbrit,

vaid

anti

talle

tarbetu

Keskkriminaalpolitsei number 6 123 705. Justiitsministeerium vastas kaebajale 22.12.2005

kirjaga nr 4-1-08/5126. Vastuses ei olnud märgitud Interpoli telefoninumbrit. Kaebaja ei

saanud seetõttu teatada kuriteost ja sellega rikuti tema õigusi.

4. Kaebaja palub Justiitsministeeriumi tegevusetuse eest kanda riigivastutuse seaduse (edaspidi

RVastS) § 7 lõike 1 ja 2 alusel tema isiklikule arvele Tallinna Vanglas 200 000 krooni. Kaebaja

selgitab, et nõuab RVastS § 7 lõike 1 alusel kahju hüvitamist, kuna kahju ei ole tema seisukoha

kohaselt võimalik muul viisil kõrvaldada. Interpoli numbri sai kaebaja teada hiljem ja teisest

allikast. RVastS § 7 lõike 2 alusel saab kaebaja nõuda kahju hüvitamist, kuna

Justiitsministeerium ei sooritanud toimingut õigeaegselt ning rikkus sellega tema õigusi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Justiitsministeerium märgib esiteks, et vaidlus on ajendatud kinnipeetav O.B.u väidetest, et

Justiitsministeerium ei andnud talle Interpoli telefoninumbrit. Vastustaja leiab, et Interpoli

numbri andmist ei saa pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks, võttes arvesse asjaolu, et

isikule anti Keskkriminaalpolitsei number tulenevalt isiku väidetest, et tema sooviks on

teatada kuriteost. Interpol on aga rahvusvaheline politseitööd koordineeriv organisatsioon,

mille eesmärgiks on ennekõike võitlus rahvusvahelise kuritegevuse vastu. Eestis tegelevad aga

kuritegude menetlemisega politseiasutused ja prokuratuur.

6. Vastustaja leiab, et kaebuses ei esine kahju hüvitamise aluseid. Kaebaja ei ole esiteks

näidanud, milles väljendub 200 000 kroonise kahju tekkimine. Riigivastutuse seaduse kohaselt

võib avaliku võimu kandjalt taotleda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist.

Kaebusest ei selgu, millise kahju hüvitamist kaebaja taotleb, kuid võib eeldada, et kaebaja

taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, kuna kaebaja ei ole tõendanud rahalise kahju tekkimist.

Mittevaralise kahju hüvitamise puhul kohaldub RVastS § 9 lõige 1, mille kohaselt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. O.B.u puhul ei ole ükski eeltoodud asjaolu

kohaldatav, mistõttu puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks.

7. Vastustaja lisab, et Justiitsministeeriumi 26.01.2009 vastuse nr 11-7/2423 andmisel selgitati

välja, et O.B.u õiguste rikkumist ega kahju tekitamist ei tuvastatud. Samuti ei taotlenud

kaebaja

Justiitsministeeriumilt

Interpoli

telefoninumbri

väljastamist,

vaid

juhtis

Justiitsministeeriumi tähelepanu sellele, et vangla ei väljastanud talle seda. Selgus ka, et vangla

väljastas kaebajale Interpoli telefoninumbri 22.12.2005. Tallinna Vangla selgitas O.B.ule

12.01.2006 vastuses nr 1-13/25910-1, et vanglal ei olnud võimalik Interpoli numbrit kaebajale

anda kohe seetõttu, et see ei olnud vanglaametnikule teada. Eeltoodust tulenevalt palub

vastustaja jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

9. Vaidlust ei ole selles, et Justiitsministeeriumi 22.12.2005 vastus nr 4-1-08/5126 ei

sisaldanud Interpoli telefoninumbrit. Pooled vaidlevad selle üle, kas Justiitsministeerium

rikkus Interpoli telefoninumbri andmata jätmisega kaebaja õigusi, jättes kaebaja ilma kuriteo

teatamise võimalusest ja tekitades sellega talle kahju.

10. Kohus kontrollib kõigepealt, kas kaebaja õigusi on rikutud, kuna Justiitsministeerium ei

edastanud kaebajale Interpoli numbrit. Kohus märgib, et nõustub vastustajaga selles, et

Interpol on rahvusvaheline politseitööd koordineeriv organisatsioon, mille eesmärgiks on

võitlus rahvusvahelise kuritegevuse vastu. Seega isegi kui kaebaja võttis ühendust Interpoliga,

ei oleks kuriteo menetlemine ja lahendamine olnud nende pädevuses. Kaebaja ise on

selgitanud

kaebuses,

et

vanglas

anti

talle

Interpoli

numbri

asemel

tarbetu

Keskkriminaalpolitsei number. Kohus leiab, et tegemist oli õige numbriga, kuna

Keskkriminaalpolitseis asub Interpoli ning Europoli riiklik keskbüroo. Numbri andnud

ametnik arvas õigustatult, et kaebajal on asjakohasem pöörduda Interpoli vastava riikliku

büroo poole. Seega oli kaebaja ekslikul arvamusel, et sellest numbrist talle kasu ei ole.

11. Kohus märgib lisaks, et kuna kaebaja eesmärgiks oli kuriteost teada anda, oleks pädevaks

organiks, kelle poole kuriteoteatega pöörduda, olnud vastavalt politseiseaduse §-le 3 politsei

või vastavalt prokuratuuriseaduse §-le 1 prokuratuur. Käesoleval juhul ei viita üksi asjaolu

sellele, et kaebaja soovis teatada rahvusvahelisest kuriteost. Isegi kui siiski oletada, et mingil

põhjusel oli kaebajale tarvilik just Interpoli keskasutuse number, siis kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise otsuse kohaselt väljastas Tallinna vangla selle numbri 22.12.2005. Seega

kui kaebaja esitas taotluse Justiitsministeeriumile 15.12.2005 ning number väljastati talle

Tallinna Vangla poolt 22.12.2005, sai kaebaja vajaliku numbri 7 päevaga. Kuna kaebuses

märgitu kohaselt vastas Justiitsministeerium kaebajale samuti 22.12.2005, ei oleks kaebaja ka

Justiitsministeeriumi käest numbrit kiiremini saanud.

12. Kohus lisab eelnevale, et kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on

Justiitsministeerium märkinud, et kahju hüvitamise taotluses märgitud kuupäeval ei ole O.B.

Justiitsministeeriumi poole pöördunud. Justiitsministeerium oletas, et kaebaja on pidanud

silmas 01.12.2005 Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud märgukirju, mis edastati

prokuratuuri

poolt

06.12.2005

kirjaga

nr

PRP-13/05/500

Justiitsministeeriumile.

Märgukirjades juhtis O.B. tähelepanu helistamise mittevõimaldamise, kartseri olmetingimuste

ja tervishoiuteenuste kvaliteedi kohta. Justiitsministeeriumi poolt Interpoli telefoninumbri

väljastamise taotlust märgukirjad ei sisaldanud. Justiitsministeerium edastas 15.12.2005 kirjaga

nr 4-1-08/5126 märgukirjad Tallinna Vanglale lahendamiseks. Tallinna Vangla selgitas

O.B.ule omakorda 12.01.2006 vastuses nr 1-13/25910-4, et Interpoli numbrit ei olnud

koheselt võimalik kaebajale anda, kuna see ei olnud vanglaametnikule teada, kuid Interpoli

number edastati O.B.ule 22.12.2005. Materjalidest ilmneb, et kaebaja ei ole tegelikult esitanud

taotlust Interpoli numbri saamiseks, vaid on teavitanud, et vastavat numbrit talle vangla poolt

antud ei ole.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Justiitsministeeriumi poolt Interpoli numbri

edastamata jätmine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Justiitsministeeriumile ei tulene ka

ühestki

õigusaktist

kohustust

väljastada

kinnipeetavatele

kolmandate

asutuste

kontaktandmeid. Kuna kohus tuvastas, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, ei saa kaebajal olla

tekkinud varalist või mittevaralist kahju. Kaebaja poolt kahju tekkimine põhjendamata,

tõendamata ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja palus jätta kohtukulud kaebaja kanda, kuid ei esitanud kohtule kohtukulude

nimekirja. Seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik