3-08-2306/51 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2306

Haldusasi

A.M-i kaebus Tallinna Vangla direktori 05.09.2008

käskkirja nr 813-d tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 03. aprillil 2009

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.M;

Vastustaja: Tallinna Vangla;

Esindaja: Eda Oisalu.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda;

3. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ja elektrooniline ärakiri

vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada

Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Tallinna Vangla direktori 05.09.2008 käskkirjaga nr 813-d määrati vahistatu A.M-ile

distsiplinaarkaristusena noomitus. Distsipliinirikkumine seisnes selles, et kaebaja ei täitnud

10.08.2008 läbiotsimise ajal vangla ametniku korraldust panna käed selja taha. Käskkirja

kohaselt ei lasknud A.M ennast läbi otsida, vehkis kätega, vaidles vastu ning ei tahtnud minna

läbiotsimise ajaks ooteruumi.

2. A.M karistus määrati VangS § 67 punkti 1 alusel, mis kohustab kinni peetavat isikut täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla

kodukorra punkti 14.3.2 sätestatu kohaselt vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel

peavad kinni peetaval isikul käed olema ristatult selja taga, välja arvatud siis, kui kinni peetav

isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei

saa hoida käsi ristamisi selja taga.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja selgitab, et soovib distsiplinaarkaristuse tühistamist, kuna karistus on alusetu.

Kaebaja märgib esiteks, et vangla ametnik A.K jagas korraldusi vene keeles, millest kaebaja

kohe aru ei saanud. Kambrikaaslane tõlkis kaebajale korralduse ning seejärel sai kaebaja aru,

mis tal kästi teha. Kaebaja teavitas seejärel ametnikku enda tervislikust seisundist, kuid ametnik

ei saanud või ei tahtnud temast aru saada. Ametnik ei andnud edasisi selgitusi eesti keeles, vaid

tõukas vägivalda kasutades kaebajat selja tagant, et kaebaja liiguks läbiotsimisruumi. Kaebaja ei

osutanud vastupanu, vaid suundus ooteruumi. Kaebaja märgib, et sündmused toimusid

kaamera vaateväljas ning peaks olema seega salvestatud. Vangla on väitnud, et kambriuks

varjas kaamera vaatevälja, kuid see väide ei vasta tõele. Sündmuse juures viibis viis

kinnipeetavat, kes samuti saavad asjaolusid tõendada. Kaebaja palus vanglat, et neilt võetaks

ütlused, kuid seda ei tehtud. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla väited oma töötajate

usaldusväärsuse kohta on väärad, kuna ametnikud on korduvalt ületanud ametivõimu piire.

4. Kaebaja selgitab, et teavitas nii suuliselt kui ka kirjalikult vangla ametnikke ja arste oma

tervislikust seisundist. 04.07.2006 toimus kaebajaga raske autoõnnetus, milles tagajärjel

tekkisid tal tõsised vigastused, sealhulgas murdusid selgroo kaheksas ja üheksas lüli. Peale

õnnetust pidi kaebaja uuesti käima õppima ja pole tänaseni täielikult paranenud. Seetõttu

tekitab kaebajale füüsilist valu käte selja taga hoidmine, kummardamine ja kükitamine. Kaebaja

märgib, et Tallinna Vangla arst andis välja tõendi tema tervisliku seisundi kohta, kuigi

spetsialisti (neuroloogi) poolt kaebajat läbi vaadatud ei olnud. Kaebaja haigusloo kohta

haiglasse päringut tehtud ei ole, samuti ei võimaldatud tal isegi kolmekuulise ooteaja järel

kohtuda neuroloogiga. Neuroloog küll kutsus kaebaja vastuvõtule, kuid vangla ametnikud tõid

sinna mitteilmumiseks ettekäändeks asjaolu, et kaebaja viibis kutsumise ajal jalutusboksis.

Seega ei võimaldatud kaebajale ettenähtud arstiabi.

5. Kaebaja kannatab selja- ja liigestevalude käes. Siiamaani ei ole kaebajale võimaldatud

spetsiaalset ravi ega ravivõimlemist, vaid on väljastatud ainult valuvaigisteid. Samuti ei ole

kaebajale võimaldatud spordisaali kasutamist, kus kaebaja saaks sooritada vajalikke

ravivõimlemise harjutusi. Kaebaja selgitab, et 12.08.2008 Tallinna Vangla arsti I.K poolt

väljastatud meditsiiniline õiend ei kajasta tegelikku olukorda. Õiendi kohaselt ei ole kaebajal

vastunäidustusi käte selja taha viimiseks. Arst kasutas tema arstlikul läbivaatamisel füüsilist

jõudu, väänates kaebaja tahte vastaselt ja füüsilist valu tekitades tema käed selja taha. Kaebaja

palub seetõttu jätta meditsiiniline õiend tähelepanuta.

6. Kaebaja leiab, et tema suhtes on rikutud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

vanglareeglistiku sätteid. Reeglistiku punkti 3 kohaselt peavad isikutele, kellelt on võetud

vabadus, kehtestatud piirangud olema minimaalsed ning proportsionaalsed õiguspärase

eesmärgiga. Punkt 25.3 sätestab, et vanglarežiim peab tagama vangide heaolu vajadused.

Punkti 39 kohaselt peavad vanglaasutused kaitsma nende hoole all olevate vangide tervist.

Punktis 48.1 selgitatu kohaselt ei tohi vangidega teha katseid nende nõusolekuta ning punkt

48.2 sätestab, et katsed, mille tagajärjed võivad vange füüsiliselt kui vaimselt kahjustada, on

keelatud. Punkt 51.1 selgitab, et rakendatavad julgeolekumeetmed peavad olema minimaalsed

vangide ohutuse tagamiseks. Punkt 53.1 sätestab, et kõrgendatud julgeoleku- või

ohutusmeetmeid tuleb kasutada üksnes erandolukorras. Lisaks selgitab punkt 102.2, et

vabadusekaotuse tõttu on vangistus juba iseeneses karistus ning seetõttu ei tohi

kinnipeetavatele kehtestatud režiim olla selline, mis raskendab vabadusekaotusega juba niigi

kaasnevaid kannatusi. Kaebaja selgitab, et eeltoodu valguses on Tallinna Vangla ametnikud

ebapädevad ning esitavad tahtlikult valeväiteid ja -dokumente.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab

esiteks distsiplinaarmenetluse käigu osas, et Tallinna Vangla järelevalveosakonna vanemvalvuri

A.K poolt koostati 10.08.2008 ettekanne nr 1818 A.M-i distsipliinirikkumise kohta. Intsidendi

juures viibis ka järelevalveosakonna valvur V.T, kes kinnitab seda oma allkirjaga ettekandel nr

1818. Samuti on V.T poolt kirjutatud seletuskiri, milles ta kinnitab vanemvalvuri poolt esitatud

ettekannet.

8. A.M väidab oma seletuskirjas, et ta ei saanud kohe talle antud venekeelsetest korraldustest

aru, kuid lõpuks mõistes, mis tema käest tahetakse, täitis korraldused. Tema väited lükkab

ümber vanemvalvur A.K õiend, kus vanemvalvur kinnitab, et korraldused anti eesti keeles.

Samuti kinnitavad A.K kui ka V.T oma ettekannetes ja seletuskirjades, et kaebaja ei allunud

vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vanglal pole põhjust kahelda oma

vanglaametnike ütlustes, seega on A.M väited vastuolus ametnike ettekannetega. Vastustaja

lisab, et distsiplinaarmenetluse materjalide hulgas on Tallinna Vangla meditsiiniosakonna

üldarst I.K välja antud meditsiiniline õiend, milles üldarst kinnitab, et A.M-i tervislik seisund

lubab tal panna käed selja taha.

9. Inspektor-kontaktisiku V.J poolt koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub

distsipliinirikkumise aeg ja koht, kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud ning

ettepanek distsiplinaarkaristusena noomituse tegemiseks. Seega on kaebaja pannud toime

VangS § 67 punkti 1 rikkumise. Vastustaja leiab, et vaidlusalune käskkiri on tehtud pädeva

isiku poolt talle antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb

seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu, mistõttu

on Tallinna Vangla direktori 05.09.2008 käskkiri nr 813-d õiguspärane.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et

kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on

järgmised.

11. Haldusasjas ei ole vaidlust sellest, et kaebaja jättis täitmata vanglaametniku korralduse

panna käed seljataha. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas kinnipeetaval oli objektiivne

õigustus korralduse täitmata jätmiseks. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas A.M ei lasknud

ennast läbi otsida, vehkis kätega, vaidles vastu ning ei tahtnud minna läbiotsimise ajaks

ooteruumi.

12. Kaebaja selgituste kohaselt ei täitnud ta korraldust koheselt seetõttu, et korraldus anti

vene keeles. Vastustaja on väitnud korduvalt, et valvur andis talle korralduse eesti keeles ja et

ametnik valdas eesti keelt. Seletuskiri on valvuril kirjutatud eesti keeles. Intsidendi juures viibis

ka järelevalveosakonna valvur V.T, kes kinnitab seda oma allkirjaga ettekandel nr 1818. Samuti

on V.T poolt kirjutatud seletuskiri, milles ta kinnitab vanemvalvuri poolt esitatud ettekannet.

Kohus leiab, et korraldus „käed seljataha“ peab ka väga vähese eesti keele oskusega

vangivalvurile olema teada, kuna valvurid ei opereeri väga laia sõnadepagasiga ja nimetatud

korraldus on nende töös igapäevaselt kasutuses. Seega on käesoleval juhul piisav põhjus

eeldada, et korraldus anti eesti keeles.

13. Ka juhul, kui korraldus tõesti anti vene keeles, pidi kaebuse esitaja sellest aru saama

järgmistel põhjustel. Kaebaja väitis, et korraldus anti talle vene keeles ja ta ei oska vene keelt,

mistõttu sai ta korraldusest aru alles siis, kui kambrikaaslane talle selle eesti keelde tõlkis.

Istungil selgitas kaebaja, et tema vene keele oskus on puudulik, aga inglise keelt valdab ta sama

hästi kui eesti keelt. Samuti oskab kaebaja enda kinnitusel suhtlustasandil soome, hiina ja tai

keelt. Seega peab kaebuse esitajal olema hea keeleanne. Kaebaja märkis, et lõpetas Eestis

keskkooli, kus vene keel oli õppeprogrammis, kuid vene keele tase oli minimaalne. Kohus

leiab, et kaebaja väited vene keele absoluutse mittevaldamise kohta on ebausutavad. Vaidlust ei

ole selles, et kaebaja õppis koolis vene keelt. Arvestades kaebuse esitaja sünniaastat ja asjaolu,

et ta lõpetas keskkooli, pidi ta õppima vene keelt koolis 11 aastat. Kuivõrd Eesti elanikkonnast

ligi 40% isikutest on emakeeleks vene keel, on äärmiselt ebatõenäoline, et kaebuse esitaja ei tea

sellist sõna nagu ’ruki’ („käsi“), mida õpiti algklassides. Seega isegi kui vangla ametnik andis

korralduse vene keeles, pidi kaebaja aru saama, mis tal teha kästi. Kohus märgib samas, et

venekeelsete korralduste andmine valvurite poolt oleks seadusevastane ja kohus lähtub

siinkohal siiski eeldusest, et korraldus anti eesti keeles.

14. Kohus leiab, et keeleküsimus ei olnud kaebuse esitajale käte seljataha panemisest

keeldumise tegelik põhjus. Kaebaja istungil antud selgituste kohaselt ei oleks ta käsi selja taha

pannud ka juhul, kui talle oleks korraldus antud eesti keeles. Lisaks on kaebaja ise väitnud, et

kambrikaaslased tõlkisid talle ametniku korralduse. Seega ei seisne peamine küsimus

korraldustest arusaamisest, vaid selles, kas kaebajal võis olla mõni takistus käte selja taha

viimiseks.

15. Objektiivse takistusena saaks käsitleda kaebaja väidet, et käte selja taga hoidmine tekitab

talle füüsilist valu. Kohus küsis vanglalt, kas kaebajal on vangla arstide poolt läbi vaatamisel

nähtunud mingisuguseid näidustusi, mis raskendaksid kaebajal käte selja taha viimist. Tallinna

Vangla esitas kohtule 14.01.2009 vastuse nr 1-13/1948-2 selgitustaotlusele, milles on märgitud,

et käte liigeste liikumisulatus on normi piires ja liigesteturset ei esine. Vangla arst märkis, et

käte selja taha viimine ei ole takistatud. Ka neuroloog ei tuvastanud vastuvõtul, et kaebajale

võiks tekitada füüsilist valu käte selja taga hoidmine. Lisaks edastas vangla 02.04.2009 kohtule

SA Põhja Regionaalhaigla vastuse järelepärimisele ning väljavõtte 04.06.2006 juhtunud

õnnetuse haigusloost. SA Põhja Regionaalhaigla kinnitas, et vigastuste iseloomu ja kliinilist

leidu arvestades ei ole A.M-il takistusi käte selja taha viimiseks. Kohus leiab, et kaebaja pole

tõendanud, et 04.07.2006 õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastused tekitaks talle raskusi käte

selja taha viimisel. Ükski arst pole seda kinnitanud, samuti ei nähtu vastavat asjaolu kaebaja

04.06.2006 haigusloost.

16. Kaebaja väidab ka, et Tallinna Vangla arst I.K kasutas tema arstlikul läbivaatamisel jõudu,

väänates kaebaja käed selja taha, tekitades sellega füüsilist valu. Kohtule esitatud

dokumentidest nähtuvalt on kaebaja esitanud vanglale päringu 15.12.2008, milles esitab

vanglale küsimuse, miks arst tema suhtes jõudu kasutas. Kohus hinnangul oleks kaebaja arsti

poolt füüsilise jõu kasutamisel ja valu tekitamisel pöördunud varem sellise probleemiga vangla

ja/või kohtu poole. Vanglale esitas kaebaja vastavasisulise päringu 15.12.2008 ning kohtule

esitatud selgitustes mainib kaebaja jõu kasutamist esimest korda 17.03.2009 esitatud

selgitustes. Kohus leiab, et kaebaja pole tõendanud arsti poolt jõu kasutamist tema käte selja

taha viimisel ning seetõttu tuleb kaebaja taotlus meditsiiniline õiend tähelepanuta jätmiseks

jätta rahuldamata. Kohus hindab üldarsti I.K poolt väljastatud õiendit koosmõjus teiste

tõenditega kaebaja füüsilise seisundi osas. Lähtudes esitatud tõenditest leiab kohus, et kaebajal

meditsiinilised vastunäidustused käte seljataha viimiseks puuduvad. Seega objektiivsed

takistused vangla esindaja korralduse täitmiseks puudusid ja korralduse täitmatajätmine ei

olnud vabandatav. Seega on kaebaja pannud toime VangS § 67 punkti 1 rikkumise.

17. Kätega vehkimise osas märkis kaebaja, et tal ei ole põhjust korraldust mitte täita, kui ta

korraldusest aru saab. Samas möönis kaebaja ise istungil, et ta ei oleks korraldust täitnud ka

siis, kui see oleks antud eesti keeles, kuna käte seljaleviimine oleks talle tekitanud valu.

Käskkirjast tulenevalt soovisid ametnikud teostada läbiotsimist, kuid kaebaja ei lasknud ennast

läbi otsida, vehkis kätega, vaidles vastu ja ei tahtnud minna läbiotsimise ajaks ooteruumi.

Vastustaja selgituste kohaselt vaadati distsiplinaarmenetluse käigus üle videosalvestised, kuid

vangla ehituslike iseärasuste tõttu ei olnud rikkumine salvestisel näha. Vastustaja kinnitusel ei

ole antud hetkeks videosalvestisi säilinud, kuna neid säilitatakse vaid kaks nädalat. Kohus leidis

juba eelnevalt, et ühel või teisel viisil pidi kaebaja korraldustest aru saama. Seega seisneb

küsimus antud rikkumise tõendatuses ja määratud karistuse proportsionaalsuses. Esiteks

märgib kohus, et asja materjalidest ei tulene, et vangla mingil moel kaebajat taga kiusaks.

Arvestades, et ametnikud soovisid teostada korralist läbiotsimist, leiab kohus, et kaebaja peab

kinni peetava isikuna end laskma läbi otsida ning alluma seejuures vangla ametnike

korraldustele. Kaebaja märkis ka ise kohtuistungil, et liigutas käsi, kuid ei pea seda

vehkimiseks. Kohus leiab, et antud juhul on rikkumine tõendatud vangla ametnike ütlustega

ning distsiplinaarmenetluse materjalidega. Lisaks kinnitab ka kaebaja ise käte liigutamist.

Mingit põhjust ei ole arvata, et vangla administratsioon oleks soovinud määrata kaebuse

esitajale distsiplinaarkaristust juhul, kui kaebuse esitaja oleks käitunud rahulikult ja korrektselt.

Kohus märgib aga, et praktika, mille kohaselt vangla säilitab turvakaamerate salvestisi vaid

kaks nädalat, on kahetsusväärne. Mõistlik säilitusaeg oleks siiski vähemalt 3 kuud arvestusega,

et kui vanglas esineb tõendamist vajavaid sündmusi, on selle tõendamise vajadus 3 kuuga välja

selgitatud. Vajadusel tuleb osasid salvestiti säilitada kauem (näiteks kui on teada, et

vaidlusaluse episoodi üle on käimas kohtuvaidlus).

18. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebuse esitajale on karistus määratud õiguspäraselt. Vangla

on määranud rikkumise eest kergeima võimaliku karistuse – noomituse. Kohus võtab

siinjuures arvesse, et kergema distsiplinaarkaristuse määramisel on haldusorganil ka väiksem

tõendamiskoormis. Noomitus ei riiva kaebaja õigusi nii intensiivselt, kui seda teeks näiteks

kartseri määramine. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on vastustaja ka põhjalikult

uurinud rikkumist ning kaalunud asjas kogutud tõendeid.

19. Kaebaja poolt viidatud Euroopa Vanglareeglistiku sätete osas märgib kohus, et tegemist on

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega liikmesriikidele juhindumiseks siseriiklikus

õiguses ja praktikas. Kaebaja on küll välja toonud punktid, mida tema suhtes on rikutud, kuid

pole põhistanud oma vastavasisulist väidet. Kohus leiab, et vastustaja poolt Euroopa

Vanglareeglistiku punktide rikkumine on tõendamata ning kaebaja pole selgitanud nende

punktide rikkumise seost käesoleva distsiplinaarkaristuse tühistamise nõudega.

20. Kohus leiab, et käskkiri on õiguspärane, antud õiguslikul alusel ning selles ei esine

kaalutlus- ega vormivigu. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel põhjalikult kaalunud

kaebaja poolseid väiteid ning määranud karistuse vastavuses õigusnormidega.

21. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja on taotlenud kohtukulude kaebaja kanda jätmist, kuid pole esitanud kohtukulude

nimekirja. Seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik