2-06-6968/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number Tsiviilasi

Hagihind

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Imbi

Sidok

6. aprill 2009. a., Tallinn

2-06-6968

Svetlana Pahhomova hagi OÜ Prime Trade vastu

põhivõla 400.000 krooni ja viivise väljamõistmiseks

538.387 krooni

Harju Maakohtu 4. juuni 2008. a. otsus

OÜ Prime Trade apellatsioonkaebus

2. märts 2009. a.

Apellant OÜ Prime Trade (registrikood 10793437,

asukoht Tartu mnt. 74, Tallinn), lepinguline esindaja

Marko Jaani

Vastustaja Svetlana Pahhomova (IK xxxxxxxxxxx,

elukoht xxxxxxxxx xx-xx xxxxxxx), esindaja adv.

Natalia Lausmaa

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. juuni 2008. a. otsus Svetlana Pahhomova hagis OÜ

Prime Trade vastu 400.000 krooni põhivõla ja viivise väljamõistmiseks osaliselt –

osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlga 200.000 krooni ja

viivist 46.800 krooni ületav rahasumma, samuti menetluskulude jaotust

puudutavas osas.

2. Tühistatud osas jätta hagi rahuldamata, menetluskulud jaotada ümber.

3. Otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

„Hagi rahuldada osaliselt.

Välja mõista OÜ-lt Prime Trade Svetlana Pahhomova kasuks põhivõlg 200.000

(kakssada tuhat) krooni ja viivis 46.800 (nelikümmend kuus tuhat kaheksasada)

krooni.

Jaotada poolte esimese astme kohtu menetluskulud, jättes nendest 59, 2% hageja

ja 40, 8% kostja kanda.“

4. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

5. Apellatsioonimenetluse menetluskuludest jätta hageja kanda 54, 2% ja kostja

kanda 45, 8%.

6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d:

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha,

sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

28. märtsil 2006. a. esitas Svetlana Pahhomova Harju Maakohtusse hagi OÜ Prime

Trade vastu põhivõla 400.000 krooni ja viivise 204.800 krooni väljamõistmiseks. Menetluse

käigus hageja täpsustas oma nõuet ja vähendas nõuet viiviste osas, paludes kostjalt välja

mõista viivis summas 138.387 krooni.

Kostja pöördus hageja poole 2002. a. novembris palvega laenu saamiseks Tallinnas

Xxxxx xxx xx ridaelamute ehitusprojektis osalemiseks. Ehituse lõpptähtajaks oli kavandatud

2005. a. ning kostja lubas sinna hagejale võla katteks korteri. 27. veebruaril 2003. a. sõlmiti

Haapsalu notari Eha Naudi büroos laenuleping, mille p. 1 kohaselt on lepingu objektiks

400.000 krooni, mille hageja laenab kostjale. Lepingu punkti 2. 1 kohaselt leppisid pooled

kokku laenu tagasimaksmise tähtajaks 31. detsember 2003. a. Hageja kandis 200.000 krooni

notari arvele. Ülejäänud summa 200.000 andis hageja üle sularahas otse kostja esindaja R. A.

kätte ning kostja esindaja kinnitas rahasumma kättesaamist oma allkirjaga laenulepingul, mis

sõlmiti pärast poolte poolt laenulepingu tingimustes kokkuleppimist. Nõude tagamiseks

kohustus kostja hiljemalt 27. juuliks 2003. a. seadma hüpoteegi summas 200.000 krooni tema

poolt omandatavale osale kinnistust Xxxxx xxx xx. Kostja seda kohustust ei täitnud.

Poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist võlatunnistusega, mille kostja

vabatahtlikult notari juuresolekul allkirjastas. Ei oma mingit tähtsust, millisel eesmärgil

kostjal laenu vaja oli, kuidas tegelikult ja kelle kaudu toimus faktiline raha üleandmine ning

kas see üldse aset leidis. Pooled leppisid kokku, et hageja laenab kostjale raha, s. h. ka OÜ

Tornehitus projektis osalemiseks, mis nägi ette maa ostmist, ridaelamute püstitamist ning

seejärel nende müüki. Vastavalt suulisele kokkuleppele OÜ Prime Trade juhatuse liikme R.

A.ga kandis hageja notariarvele 200.000 krooni kostja ja OÜ Tornehitus tulevase tehingu

arvele. Teine summa oli vastavalt kokkuleppele tasutud sularahas. Hagejalt raha saamise fakti

on kostja kinnitanud notari poolt tõestatud lepingus. Samuti puudub vastuolu hageja väites

sellest, et kostja lubas võla tagastada kas rahas või korteri näol. Hageja pole nõus kostja

positsiooniga, kes seostab oma laenulepingu järgsete kohustuste täitmist OÜ Tornehitus

ebaõnnestunud projektiga. Hagejale pakuti kostja poolt sõlmida uus leping, vastavalt millele

kostja kohustus peale allkirjastamist 3 päeva jooksul üle kandma 400.000 krooni, kui hageja

tunnistab, et 200.000 krooni oli eeldatav kasum, mille ta pidi saama peale kostja ja OÜ

Tornehitus ühisprojekti teostamist. Sellega on kostja tunnistanud enesele laenulepinguga

võetud kohustusi 400.000 krooni ulatuses. Kostja kinnitus sellest, et 200.000 krooni osas

omab hageja nõudeõigust OÜ Tornehitus, mitte kostja vastu, on ebaseaduslik ja

põhjendamata. Samuti on alusetu kostja väide selles osas, et teine laenusumma 200.000

krooni on saamata.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud. OÜ Tornehitus esindajad pöördusid kostja poole

ettepanekuga teha koostööd kinnisvaraarenduses Tallinna Xxxxx xxx xx arendusprojektis.

Kostja nõustus ettepanekuga, samuti oli ettepanekust huvitatud hageja, kes on teinud koostööd

kostja juhatuse liikme R. A.ga. Hageja soovis arendusprojektis osaleda kasumi teenimise

eesmärgil, investeerides projekti 200.000 krooni. Hageja eesmärgiks oli investeeritava summa

pealt teenida 100% tootlikkust. Hageja ei soovinud 200.000 kroonist investeeringut ega sellest

saadavat võimalikku tulu selle õiges tähenduses dokumenteerida, vaid soovis investeeringu

fikseerida osapoolte vahelises laenulepingus. Sellest tulenevalt sõlmiti kostja ja hageja vahel

27. veebruaril 2003. a. notariaalne laenuleping. Hageja ja kostja leppisid kokku

kinnisvaraarendamises sooviga, et ehitaja Tornehitus OÜ ehitab Xxxxx xxx xx

ridaelamuboksid. Projekti teostumisel lepiti kokku tasuda hagejale projektis osalemise eest

200.000 krooni. Kuna ridaelamubokside ehitamise lõpuleviimine ja hilisem müük

ebaõnnestus ehitajapoolse lepingurikkumise tõttu, siis projekt ei realiseerunud. Projekti

nurjumisel ja ehitaja vastu kohtumenetluse algatamisel avaldas hageja, et kostja peab hageja

ees kokkulepitud kohustuse siiski täitma.

Poolte vahel 27. veebruaril 2003. a. sõlmitud notariaalne laenuleping on rahatu, samuti

oli sõlmitud lepingu näol tegemist näiliku tehinguga. Hageja tasus 25. veebruaril 2003. a.

notari kontole maksekorraldusega 200.000 krooni. Maksekorraldusele märgiti selgitusena

Xxxxx xxx xx, Tallinn, osaline ettemaks. Väidetavast 400.000 kroonist 200.000 krooni ei

antud üle mitte kostjale, vaid kanti üle kolmanda isiku pangakontole. Sellest nähtuvalt pole

kostja hagejalt laenusummat saanud ega vastu võtnud. Ülekanne teostati hageja initsiatiivil

ning hageja keeldus selle raha ülekandmisest kostja kontole. Alusetu on hageja väide, et

hageja andis kostjale üle 200.000 krooni. Laenulepingust tulenevat teist osa ehk 200.000

krooni pole kostjale üle antud. Selle summa puhul oli tegemist võimaliku tuluga, mida hageja

pidi teostatud investeeringult teenima. Kuna arendusprojekt ei realiseerunud, siis kostjal

hageja ees kohustusi ei tekkinud. Tegemist polnud laenuga, vaid arendustegevusest loodetud

tuluga.

Hageja väide, et kostja pidi võimaldama talle 200.000 krooni eest korteri, on

paljasõnaline ja alusetu. On ebaloogiline, et 200.000 krooni eest pidi hageja saama korteri

(ridaelamuboksi), kui sellise ridaelamuboksi turuväärtus oli sellel ajal peaaegu kümme korda

suurem. Samuti on hageja väitnud 400.000 krooni andmist laenuks, hagile lisatud

laenulepingu punktist 2 .2 nähtub aga, et laenusaaja kohustus seadma laenuandja nimele

hüpoteegi kõigest 200.000 krooni ulatuses. Hüpoteeki pole olnud võimalik seada hageja

kasuks seetõttu, et asjaõiguslepingut pole sõlmitud. Hageja viivitusintressi arvestus on

ebaselge ega põhine seadusel.

Laenulepingust tuleneva 200.000 krooni maksis hageja notari deposiitkontole ning

selle summa omandas OÜ Tornehitus. AS Hansa Liising Eesti ja H. E., J. A., L.A. ning

Tornehitus OÜ ja ja OÜ Prime Trade vahel sõlmiti 27. veebruaril 2003. a. notariaalselt

tõestatud võlaõiguslik kinnistu mõttelise osa müügileping ja avaldus eelmärke kandmiseks

kinnistusraamatusse. Nimetatud lepinguga H. E., J. A., L.A. ja AS Hansa Liising Eesti müüsid

ning Tornehitus OÜ ostis 2040/3057 mõttelist osa ja OÜ Prime Trade ostis 360/3057 mõttelist

osa kinnistust Xxxxx xxx xx, pindalaga 3057 m2. Kostja finantseeris 360/3057 mõttelise osa

ostu 50.000 krooniga ja hageja 200.000 krooniga. Samade lepingupoolte vahel sõlmiti 27. mail

2003. a. notariaalselt tõestatud kinnistamisavalduse tagasivõtmise lepingu lõpetamise

kokkulepe, kinnistu müügileping ja asjaõigusleping. Nimetatud lepinguga lõpetasid lepingu

osapooled nende vahel 27. veebruaril 2003. a. sõlmitud müügilepingu kehtivuse ning AS

Hansa Liising Eesti müüs kinnistu asukohaga Xxxxx xxx xx, pindalaga 3057m2, V. M.. V.

M., H. E., J. A., L.A. ning AS-i Hansa Liising Eesti vahel sõlmiti 27. mail 2003. a.

notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa müügileping, kinnistu mõtteliste osade valdamise

ja kasutamise kord ja asjaõigusleping. Nimetatud lepinguga V. M., H. E., J. A., L.A. müüsid

ja AS Hansa Liising ostis 2400/3057 mõttelist osa kinnistust asukohaga Xxxxx xxx xx,

pindalaga 3057 m2. Nimetatud lepingu punkti 3. 2 kohaselt müügihinnast 500.000 krooni oli

ostja eest tasutud Tornehitus OÜ poolt müüjale V. M.le enne käesoleva lepingu sõlmimist ja

selle summa saamist tõendas müüja V. M. oma allkirjaga kõne all oleval lepingul. Kostja

poolt notaribüroole tehtud järelepäringust selgub, et kostja poolt notarikontole tasutud 50.000

krooni ja hageja poolt tasutud 200.000 krooni tasuti 27. veebruaril 2003. a. sõlmitud lepingu

alusel V. M. arvele ja raha notarikontole tagastatud ei ole. Seega tasutud 250.000 krooni

kajastus Tornehituse OÜ poolt V. M.le tasutud ja tema poolt kättesaadud müügihinnas,

mistõttu hageja omab nõudeõigust 200.000 kroonises summas Tornehitus OÜ, mitte kostja

vastu. Et kostja ei ole laenusummat saanud, siis ei teki ka tal selle tasumise kohustust.

Esimese astme kohtu otsus

4. juuni 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja võlgnevuse 400.000 krooni ja viivise 138.378 krooni. Menetluskulud jättis kohus

kostja kanda.

Pooled sõlmisid 27. veebruaril 2003. a. notariaalse laenulepingu. Lepingu p. 1. 1

kohaselt laenuandja andis ja laenusaaja võttis intressita laenu 400.000 krooni. Lepingu p. 1. 2

kohaselt on laenusumma laenusaajale üle antud 26. veebruaril 2003. a. Lepingu p. 2. 1

kohaselt maksab laenusaaja laenuandjale laenusumma tagasi terviksummana hiljemalt 31.

detsembril 2003. a. Laenusaaja laenuandjale ühtegi summat tagastanud ei ole. Kostja

vastuväite kohaselt on laenuleping rahatu, kuivõrd kostja ei ole raha saanud. Hageja väitel on

ta raha andnud kahes jaos – 200.000 krooni on hageja tasunud notari kontole ja 200.000

krooni andnud juhatuse liikmele R. A.le üle sularahas 26. veebruaril 2003. a. Laenulepingu p.

1. 2 kohaselt on laenusumma laenusaajale üle antud 26. veebruaril 2003. a. Seega vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikele 1 tuleb kostjal tõendada, et kostja ei

ole raha saanud.

Kostja väitel omandas hageja poolt notari kontole kantud 200.000 krooni OÜ

Tornehitus. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja kandis raha 26. veebruaril 2003. a.

notari Eha Naudi deposiitkontole selgitusega „Xxxxx xxx xx Tallinn osaline ettemaks”.

Vaidlust ei ole selles, et 27. veebruaril 2003. a. sõlmiti notariaalne müügileping AS-i Hansa

Liising Eesti ja V. M., H. E., J. ja L. A. ning Tornehitus OÜ ja OÜ Prime Trade vahel.

Nimetatud lepinguga müüsid H. E., J. ja L. A. ja AS Hansa Liising Eesti ning Tornehitus OÜ

ja OÜ Prime Trade ostsid kinnistu nr. XXXXX asukohaga Tallinnas Xxxxx xxx xx.

Nimetatud lepingu p. 3. 2 kohaselt müügihinnast 500.000 krooni on enne lepingu sõlmimist

hoiustatud notari Eha Naudi notarikontole 221012043449 Hansapangas ning lepingupooled

lepivad kokku, et notar edastab hoiustatud raha V. M. kontole lepingu sõlmimise päeva

jooksul peale lepingule allakirjutamist. Notari Eha Naudi vastused kostja ja hageja

järelepärimisele, notari ütlused ja konto väljavõte võimaldavad teha järelduse, et lepingus

nimetatud summa 500.000 krooni sisaldas ka hageja poolt 26. veebruaril 2003. a. notari

deposiitkontole kantud summat 200.000 krooni ning on vastavalt lepingule üle kantud V. M..

Seega on kostja hageja poolt notarikontole kantud raha käsutanud, mis viitab sellele, et

hageja, kostja ja notari vahel oli suuline leping selle kohta, et hageja kannab raha notari

kontole kostja huvides ning kostjal on võimalik raha käsutada. Seejuures ei ole tõendatud

nimetatud osaliste vaheline kokkulepe, et kostja võib raha käsutada vaid konkreetsel otstarbel,

s. o. nimetatud kinnistu ostuks. Seda asjaolu tõendab ka notariaalse laenulepingu p. 1. 2, mille

kohaselt laenusumma on laenusaajale üle antud 26. veebruaril 2003. a. Nimetatud suulise

lepingu olemasolu kinnitavad ka notari Eha Naudi ütlused kohtuistungil. Seega tuleb lugeda,

et hageja on raha kandmisega notari kontole hageja ja kostja vahelise kokkuleppe täitnud ja

raha kostjale üle andnud.

200.000 krooni loetakse kostjale üle antuks raha kandmisest notari kontole, mistõttu

laenulepingu täitmise seisukohast ei ole oluline, mis sai rahast pärast notari kontole kandmist.

AS-i Hansa Liising Eesti ja V. M., H. E., J. ja L. A. ning Tornehitus OÜ ja OÜ Prime Trade

vahel sõlmiti 27. mail 2003. a. notariaalne leping, mille punktis 2. 1 leppisid osalised kokku, et

lõpetavad nende vahel 27. veebruaril 2003. a. sõlmitud müügilepingu kehtivuse ja kinnitavad,

et nende poolt on taastatud lepingueelne olukord. Seega võib järeldada, et OÜ Prime Trade

käsundil notari poolt V. M. kontole kantud raha tagastati OÜ-le Prime Trade või tema poolt

näidatud isikule, kuid nimetatud asjaolu ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelise laenulepingu

täitmise seisukohast ning see ei saa tõendada, nagu oleks hageja raha notari konto vahendusel

üle andnud hoopis OÜ-le Tornehitus.

V. M., H. E., J. ja L. A. ning AS-i Hansa Liising Eesti vahel sõlmiti 27. mail 2003. a.

notariaalne leping, millega AS Hansa Liising Eesti omandas täielikult vaidlusaluse kinnistu

ning lepingu p. 3. 2 kohaselt on müügihinnast 500.000 krooni ostja eest tasutud Tornehitus

OÜ poolt müüjale V. M. enne lepingu sõlmimist ja summa saamist tõendab müüja V. M. oma

allkirjaga lepingul. Nimetatud säte ei välista võimalust, et V. M. kontole kantud raha tagastati

OÜ-le Prime Trade ja seejärel tasus Tornehitus OÜ summa V. M., ega võimalust, et kostja

loovutas nõudeõiguse V. M. vastu OÜ-le Tornehitus ja Tornehitus OÜ sel viisil tasus

eelviidatud lepingu punktis 3. 2 nimetatud summa V. M.. Seega ei lükka eelnimetatud

lepingusäte kaudse tõendina ümber väidet, et raha kandmisega notari kontole 26. veebruaril

2003. a. täitis hageja oma laenulepingust tuleneva kohustuse kostja ees.

Kostja vastuväite teise osa kohaselt on laenuleping rahatu, kuna kostja ei ole saanud

sularahas 200.000 krooni. Lepingu p. 1. 2 kohaselt on laenusumma laenusaajale üle antud

26. veebruaril 2003. a. Hageja väitel andis ta 200.000 krooni kostjale üle sularahas 26.

veebruaril 2003. a. Rahatuse tõendamiseks oleks kostja pidanud tõendama, et nimetatud

päeval hageja kostjale raha üle ei andnud või et hagejal puudus selline summa, mistõttu oleks

raha üleandmine olnud võimatu. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal tema sissetulekuid või

sugulaste võimalusi (hageja väitel sai ta raha isalt) arvestades ei olnud võimalik sellist

summat hankida. Hageja konto väljavõte ei välista sularaha olemasolu hagejal või tema isal.

Asjakohane ei ole kostja väide, et notari arusaamise kohaselt pidasid pooled laenulepingu

punktis 1. 2 silmas vaid deposiiti kantud summasid. Notari arvamus ei oma tähtsust poolte

tahte tõendamisel ning notar ei ole avaldanud ühtegi konkreetset faktilist asjaolu, millest võiks

järeldada, et lepingu punktis 1. 2 peeti silmas vaid deposiiti kantud summasid.

Tuginedes eeltoodule nähtub laenulepingust, et laenusumma on laenusaajale üle antud

26. veebruaril 2003. a. ning kostja ei ole tõendanud vastupidist, seega tuleb lugeda, et hageja

on kostjale laenusumma 400.000 krooni üle andnud. Vaidlust ei ole selles, et kostja

laenusummat tagastanud ei ole, seega kuulub laenusumma hagejalt väljamõistmisele vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lõikele 1 ja § 108 lõikele 1.

Kostja teise vastuväite kohaselt oli laenulepingu näol tegemist teeseldud tehinguga

seltsingulepingu varjamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 sätestab, et näilik

on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel

ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu

olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine.

Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu

kohta sätestatut. Kostja väitel leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja investeerib raha

200.000 krooni kinnisvaraarenduse projekti, mida teostasid OÜ Prime Trade ja OÜ

Tornehitus, ja saab kasu läbi maaklertegevuse ning kasumi jagamise.

Vaidlust ei ole selles, et hageja on esitanud kostjale arveid ning et ühel arvel on

selgitusse märgitud ka „vahendustasu Xxxxx xxx xxa”. Arved ei tõenda veel seltsinglepingu

olemasolu, sest need võidi hageja poolt esitada ka muul alusel, s. h. tavapärase

maakleritegevuse eest. Xxxxx xxx xx kinnistu arenduse ja ehituse koostööleping

20. veebruarist 2003. a. OÜ Prime Trade ja Tornehitus OÜ vahel ei tõenda seltsinglepingu

olemasolu, kuivõrd kostja ei ole veenvalt põhjendanud, miks ei osalenud või ei oleks võinud

osaleda lepinguosalisena ka hageja. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks

sõnaõigusega osa võtnud Nõmme tee arendusele suunatud koosolekutest ning isegi kui see

oleks tõendatud, siis võiks arvestada võimalusega, et lisaks laenulepingule eksisteeris selle

kõrval ka seltsinguleping, millega hageja oleks panustanud arendusse muul viisil kui rahaliselt

– teisisõnu – seltsinglepingu olemasolu iseenesest ei välistaks laenulepingut.

Kostja ei ole ka veenvalt põhjendanud, et pooltel oleks olnud põhjus seltsinglepingu

varjamiseks laenulepinguga. Võimalus maksta vähem makse ei anna iseenesest alust lepingus

väljendatud poolte tahtes kahtlemiseks, sest sellisel juhul tuleks valdava osa majandus-

tehingute puhul kahtlustada näilikku tehingut. Samas pole kostja ka tõendanud, et hagejal või

kostjal oleks väidetava seltsingu ausal näitamisel ka tõepoolest rohkem makse tasuda tulnud.

Vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. Seega on hagejal õigus perioodi eest 1. J.uarist 2004. a. kuni 4. oktoobrini 2007.

a. nõuda viivist summalt 400.000 krooni ning kuna seaduse järgi maksmisele kuuluv viivise

suurus ületab hageja poolt nõutud viivist, siis mõistab kohus hageja nõutud viivise välja ja

loeb, et ülejäänud viivisest on hageja loobunud. Puudub alus viivise vähendamiseks VÕS §

162 alusel, kuivõrd kostja ei ole millegagi põhistanud viivise vähendamise vajadust ning

arvestades, et viivis on arvestatud väiksema protsendi järgi kui seaduses ette nähtud,

mistõttu ei ole ka alust väita, et viivis oleks ülemääraselt suur. Kuivõrd ei esine äärmiselt

erandlikke asjaolusid viivisenõude esitamisel, siis ei ole ka alust rääkida viivisenõude

nõudeõiguse kaotamisest. Tõele ei vasta väide, et VÕS § 113 lg. 1 välistab viivise nõude

intressita laenult.

Apellatsioonkaebus

Kostja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi

täies ulatuses rahuldamata.

Hagiavalduse kohaselt taotles hageja, et kohus mõistaks kostjalt välja võlgnevuse

400.000 krooni ja viivise 204.800 krooni ning vähendas siis viivisenõuet 138.387 kroonini.

Kuna hageja vähendas menetluse kestel nõuet kõrvalnõude osas 66.413 krooni võrra,

pidanuks kohus hagiavalduse rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS §

163 lg. 1 sätestatust, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus ei hinnanud kõrvalnõude põhjendatust vastuväidete osas, mis puudutasid

tõendite vastuolulisust laenulepingust tuleneva kõrvalnõude kohustuse sissenõutavaks

muutumise algustähtaja osas. Kohus ei hinnanud tõendeid kogumis, tõstes esile vaid ühe

tõendi, s. o. vaidlusaluse laenulepingu teksti. Hageja ütluste kohaselt andis ta kostjale raha

projekti eesmärgil, et 2 aasta jooksul tagastab kostja hagejale raha korteri näol. Seega juhul,

kui laenuleping sõlmiti 27. veebruaril 2003. a., siis hageja tegelikuks tahteks oli, et kohustus

muutuks sissenõutavaks alates 28. veebruarist 2005. a., mitte 31. detsembril 2003. a., nagu

sõlmitud laenulepingus oli kehtestatud. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte

tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled

ise sõlmitud lepingut mõistsid. Seega tulenevalt eelpooltoodust oleks pidanud muutuma

kohustus sissenõutavaks alates 28. veebruarist 2005. a. Ajavahemik 28. veebruarist 2005. a.

kuni intressiarvestuse täpsustuse esitamiseni 4. oktoobrini 2007. a. moodustab 949

kalendripäeva. Hageja poolt hagiavalduse täpsustuses esitatud arvestuse kohaselt on viivise

määraks 100 krooni päevas ning seega 949 kalendripäeva eest on viivis 94.900 krooni.

Kohus on jätnud ka põhjendamata, et miks ta ei arvestanud apellandi vastuväidet

viivise vähendamise osas. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kui viivist on arvestatud väiksema

protsendi järgi kui seaduses ette nähtud, võtab see apellandilt õiguse nõuda viivise

vähendamist.

Apellant taotles hagiavalduse rahuldamise korral määrata kindlaks otsuse täitmise kord

ja tähtaeg, et apellant saaks tasuda igakuiselt teatud summa, s. o. 50.000 krooni. Vastustaja

apellandi taotlusele vastu ei vaielnud ning nõustus sellega. Samas pole kohus otsuses võtnud

apellandi taotluse osas mingisugust seisukohta.

Kohus leidis, et kostja on hageja poolt notarikontole kantud raha käsutanud, mis viitab

sellele, et hageja, kostja ja notari vahel oli suuline leping selle kohta, et hageja kannab raha

notari kontole kostja huvides ning kostjal on võimalik raha käsutada. Kohus on jätnud oma

järelduse motiveerimata, samuti on sisuliselt motiveerimata kohtu seisukoht, et tõendatud ei

ole nimetatud osaliste vaheline kokkulepe, et kostja võib raha käsutada vaid konkreetsel

otstarbel, s. o. nimetatud kinnistu ostuks.

Vastustaja tasus 26. veebruari 2003. a. maksekorraldusega Eha Naudi kontole 200.000

krooni. Apellant ei ole vastustajalt laenusummat saanud ega seda vastu võtnud. Kohus pole

kõiki asjas esitatud tõendeid analüüsides selgitanud, kas raha anti kostjale üle, s. t. kas kanti

kostja kontole või kanti kostja korraldusel üle kolmanda isiku pangakontole ning seetõttu on

ebaõige kohtu järeldus, et apellant on notarikontole kantud raha käsutanud. Nimetatud

ülekanne teostati vastustaja initsiatiivil ning vastustaja keeldus selle raha ülekandmisest kostja

kontole. Juhul, kui vastustaja kandis raha notari kontole apellandi huvides, pidanuks see

kajastuma ka tehtava ülekande selgituses ning olema tehtud sellekohane viide laenulepingus.

Kui laenusumma kanti 26. veebruaril 2003. a. üle notari kontole, siis on ebaõige kohtu

seisukoht, et kostjal oli võimalik seda raha käsutada. Notari poolt istungil antud ütluste

kohaselt ei olnud deposiidi väljamaksmisel laenuandja kirjalikku korraldust, suuline võis olla,

kuid seda tunnistaja ei mäletanud.

Kui vastustaja kannab notari deposiiti mingi tehingu katteks rahasumma, siis ei ole

võimalik ilma selle isiku nõusolekuta raha kasutada. Apellandil pole võimalik kolmanda isiku

poolt deposiiti kantud raha käsutada ega anda notarile korraldusi võõra raha käsutamiseks.

NotS § 33 lg. 1 kohaselt võib notar hoiule võtta raha, väärtpabereid, väärtasju ja dokumente,

kui hoiustamine on seotud tema poolt tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel

on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel. NotS § 33

lg. 2 järgi on hoiulevõtmise aluseks hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus,

kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis. Hoiustatu

käsutamine on lubatud üksnes hoiustatu väljaandmiseks õigustatud isikule või tema poolt

nimetatud kolmandale isikule või hoiustatu tagastamiseks hoiustajale (NotS § 33 lg. 3). Kohus

järeldas, et OÜ Prime Trade käsundil notari poolt V. M. kontole kantud raha tagastati OÜ-le

Prime Trade või tema poolt näidatud isikule, kuid nimetatud asjaolu ei oma tähtsust hageja ja

kostja vahelise laenulepingu täitmise seisukohast ning see ei saa tõendada, nagu oleks hageja

raha notari konto vahendusel üle andnud hoopis OÜ-le Tornehitus, on motiveerimata, samuti

nagu seisukoht, et 200.000 krooni loeti kostjale üleantuks raha kandmisest notari kontole.

Kohus oleks pidanud tõendeid analüüsides selgitama välja, kas apellant kiitis tema eest

vastustaja poolt 200.000 krooni maksmise kolmandatele isikutele heaks, kohtuotsusest aga ei

nähtu, et kohus oleks seda asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks analüüsinud. Juhul, kui

apellant kiitis selle maksmise heaks, siis kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, sest siis

rikastunuks apellant võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 alusel.

Ebaõige on kohtu järeldus, et 27. mail 2003. a. sõlmitud notariaalse lepingu, millega

AS Hansa Liising Eesti omandas täielikult vaidlusaluse kinnistu ning lepingu p. 3. 2 kohaselt

müügihinnast 500.000 krooni on ostja eest tasutud Tornehitus OÜ poolt müüjale V. M. ning

V. M. kontole kantud raha võidi tagastada OÜ-le Prime Trade, sest nimetatud lepinguga

taastati esialgne olukord, mille tulemusena pidanuks raha laekuma uuesti notarikontole. Kohtu

järeldus ei ole kontrollitav ja kohtu selline seisukoht on põhjendamata.

Poolte vahel sõlmitud laenulepingu punkti 2. 1 kohaselt kohustus apellant maksma

vastustajale tagasi laenu hiljemalt 31. detsembril 2003. a. Kohtusse esitas vastustaja apellandi

vastu nõude 2006. aasta märtsis. Alates 2003. aasta lõpust kuni 2005. aasta lõpuni ei esitanud

vastustaja apellandile võla tagasimaksmise osas mingisuguseid pretensioone ega etteheiteid.

Kui vastustaja sõlmis raha laenamiseks notariaalse laenulepingu, on ebatõenäoline see, et

vastustaja andis enne lepingu sõlmimist ilma ühtegi dokumenti vormistamata apellandile

sularahas üle 200.000 krooni.

Apellant tugines laenulepingu rahatuse tõendamisel asjaolule, et vastustajal ei olnud

laenu andmiseks rahalisi vahendeid. Vastustaja esitas pangakonto väljavõtte, millest nähtus,

et vastustajal puudus seal selline summa raha, mida ta oleks saanud apellandile laenata. Kuna

apellant esitas väite, tuginedes tõendile, et vastustajal laenuks antud raha ei olnud, pidi

vastustaja omakorda tõendama apellandi väite alusetust ja esitama sellekohased tõendid.

Vastustaja vastuväited on otsitud ja tõendamata, sest ükski mõistlik inimene ei hoia nimetatud

suuruses summasid kodus. Vastustaja väidete vastuolulisusele viitab ka laenulepingu punkt 2.

2, et laenusaaja kohustus seadma laenuandja nimele hüpoteegi kõigest 200.000 krooni

ulatuses, seega väiksemas summas, kui oli väidetav laen 400.000 krooni.

Kohus leidis, et arved ei tõenda seltsinglepingu olemasolu. Kohus pole võtnud

seisukohta selles osas, et peale arvete maksis vastustaja ka 200.000 krooni notari

deposiitkontole selgitusega "Xxxxx xxx xx Tallinn osaline ettemaks", samuti pole kohus

lükanud ümber apellandi seadusliku esindaja vande all antud ütlusi. Kohus leidis

vastuoluliselt, et pole tõendatud seltsingulepingu olemasolu, kuid samas leidis, et võib

arvestada võimalusega, et laenulepingu kõrval eksisteeris veel seltsinguleping. Esitatud

arvetest tulenes otseselt, et vastustaja oli arendusprojektiga seotud ning tema huviks ja

eesmärgiks oli, et projekt realiseeruks ning tema saaks sellelt tulu teenida. Laenulepingut

mõistis apellandi seaduslik esindaja R. A. nii, et 200.000 krooni on hageja osalus ridaelamu

ehitamise projektis, mistõttu märkis vastustaja ka maksekorralduse sisuks Xxxxx xxx xx

aadressi. R. A. väitis, et tegelikult lepiti kokku raha tagastamises pärast projekti lõppu.

Vastustaja seisukoht

Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 657 lg. 1

punktiga 2 tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi rahuldati põhivõlga 200.000

krooni ja viivist 46.800 krooni ületavas osas, sest selles osas hagi rahuldamiseks ei olnud

alust. Kokkuvõttes tuleb hagi rahuldada osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 200.000

krooni põhivõlga ja 46.800 krooni viivist. Menetluskulud tuleb vastavalt ümber jaotada.

Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

Pooled ei vaielnud selle üle, et 27. veebruaril 2003. a. sõlmisid nad notariaalselt

tõestatud laenulepingu (tl. 8). Selle lepingu punktis 1. 1 leppisid pooled kokku, et hageja

annab ja kostja võtab intressita laenu 400.000 krooni, punktis 1. 2 märgiti aga, et laenusumma

on laenusaajale üle antud 26. veebruaril 2003. a. ja et selle saamist tõendab laenusaaja oma

allkirjaga laenulepingul. Lepingu punktis 2. 1 märgiti, et laenusumma maksab laenusaaja

laenuandjale tagasi terviksummana hiljemalt 31. detsembriks 2003. a., punkti 2. 2 kohaselt

kohustus laenusaaja seadma hüpoteegi summas 200.000 krooni tema poolt omandatavale

osale kinnistust asukohaga Tallinnas Xxxxx xxx xx. Pooled vaidlesid esmalt selle üle, millise

õigussuhtega on neil tegemist: hageja väitis laenusuhet, kostja arvates oli laenuleping näilik

ning tegelikult lepiti kokku selles, et hageja investeerib kinnisvaraprojekti, mille eesmärgiks

oli rajada ridaelamu Tallinnas Xxxxx xxx xx asuvale kinnistule. Kostja arvates on

vaidlusaluse lepingu näol tegemist seltsingulepinguga ning tema väitel sõlmiti laenuleping

seetõttu, et hageja soovis saada oma 200.000 krooni suuruselt investeeringult 100%-list

tootlust ega soovinud maksta makse.

Kolleegium leiab, et kostja ei ole laenulepingu näilikkust ega pooltevahelise

seltsingulepingu olemasolu tõendanud. VÕS § 580 lg. 1 kohaselt kohustuvad

seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi

saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

Sellele mõistele vastava lepingu on Xxxxx xxx xx kinnistu arenduseks ja ehituseks

20. veebruaril 2003. a. sõlminud kostja ja OÜ Tornehitus, hageja ei ole aga lepinguosaliseks

olnud (tl. 87). Vastupidist ei saa järeldada asjaolust, et lepingu esilehel on lisaks lepingupoolte

allkirjadele ka hageja allkiri, sest lepingust ei nähtu hageja seltsinglaseks olek ning lepingust

ei tulene hagejale mingeid õigusi ega kohustusi. Järelduseks vaidluse poolte vahelise

seltsingulepingu olemasolust ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et hageja on notari Eha Naudi

arvele 26. veebruaril 2003. a. maksnud 200.000 krooni, selgitades maksekorraldusel, et

tegemist on osalise ettemaksega Xxxxx xxx xx eest (tl. 23). Nii ei ole kostja isegi mõistetavalt

selgitanud, millised õigused ja kohustused hagejal tema arvates seoses väidetava

seltsingulepinguga tekkisid: kuidas sobitub hageja kostja ja OÜ Tornehitus vahelisse

koostöölepingusse ning millest tuleneksid tema õigused ja kohustused suhtes teiste

seltsinglastega, sealhulgas õigus kasumi jaotamisele. Kostja ja OÜ Tornehitus vahelises

koostöölepingus on seltsinglased kokku leppinud, et kasumist lahutatakse mõlema poole

tõestatud kulud ja ülejäänu jaotatakse nende vahel võrdselt (punkt 9. 1 – tl. 89), hagejat ei ole

aga lepinguosaliseks peetud ja tema osalust projektis, nagu ka õigust loodetud kasumile

lepingust ei nähtu. Kostja ei ole eitanud tema enda ja OÜ Tornehitus osalust vaidlusaluses

arendusprojektis, nende isikute vahelisest koostöölepingust ei nähtu aga, et kostja oleks olnud

õigustatud sõlmima lepinguid uute isikute seltsinglastena projekti kaasamiseks. Taolisele

väitele ei ole kostja ka tuginenud. Asjaolule, nagu oleks hageja osalemiseks vaidlusaluses

projektis olnud kokkuleppeid OÜ-ga Tornehitus, ei ole kostja samuti tuginenud, sellekohaste

tõendite esitamisest rääkimata.

Ka muid tõendeid selle kohta, nagu oleks hageja võtnud endale mingeid kohustusi

seoses vaidlusaluse kinnisvaraprojektiga, ei ole kostja kohtule esitanud. Nii ei saa asjaolust, et

hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja on otsinud vaidlusalusele ridaelamule ostjaid ja saanud

selle eest kostjalt tasu, teha teistsugust järeldust. Arvetest, mis hageja on kostjale esitanud,

nähtub, et tegemist on teenustasuga, kusjuures osal arvetest on sõnaselgelt teenusena märgitud

vahendusteenus (tl. 141 – 148). Ka kostja seaduslik esindaja kinnitas vande all, et hageja

tegutses vaidlusalusel objektil maaklerina ega teinud seal muud (tl. 159 pöördel). Kostja ei ole

põhjendanud, miks ei võinud pooltel olla mitut õigussuhet, sealhulgas maaklerileping (VÕS §

658 lg. 1) ridaelamu korteritele ostjate leidmiseks ja laenuleping raha laenamiseks, nagu

hageja ongi väitnud.

Mis puudutab kostja väidet hagejast kui vaikivast seltsinglasest, siis leiab kolleegium,

et kostja poolt esiletoodu ei anna taoliseks väiteks alust. Nii eeldab vaikiva seltsingu leping

VÕS § 610 lõikes 1 sätestatud mõiste kohaselt mitte üksnes vaikiva seltsinglase panust

ettevõtte või selle osa majandamisse, vaid ka kokkulepet ettevõtja kohustuse kohta maksta

sellele seltsinglasele tema panusele vastav osa kasumist. Kostja ei ole esile toonud faktilisi

asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et hageja oleks kohustunud panustama kostja

ettevõtte või selle osa majandamisse ning et pooltel oleks olnud kokkulepe selle kohta, milline

osa ettevõtja kasumist tuleb hagejale vastavuses tema panusega maksta. Kostja ise on

kinnitanud, et hageja ei soovinud vormistada oma osalemist kinnisvara arendusprojektis

teisiti, kui laenulepinguga – seega on aga kostja ise kinnitanud, et hageja tahe oli luua poolte

vahel just laenusuhe. Juba ainuüksi asjaolust, et laenuleping sõlmiti, nähtub, et kostja nõustus

hageja tahtega luua poolte vahel laenusuhe, seega oli tegemist poolte ühise tahtega.

Ka asjaolust, et hageja väitel tuli laen tagastada raha asemel korteri näol, ei saa teha

järeldust, nagu oleks tegemist olnud seltsingulepinguga, seda enam, et kostja on oma taolist

kohustust eitanud, mingeid tõendeid selle kohta ei ole aga esitatud. Seltsingulepinguks ei

muudaks laenulepingut ka see, kui selles lepitaks kokku, et tagastamisele kuulub põhivõlana

suurem summa kui laenuks anti, küll võib laenusaaja taolisel juhul tugineda laenulepingu

rahatusele.

Kostja ongi tuginenud väitele, et ta laenulepingus märgitud rahasummat vaatamata

selle punktis 1. 2 märgitud kinnitusele ei ole saanud. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks

tuvastada, kas kostja sai hagejalt laenuks laenulepingus märgitud 400.000 krooni. Et

laenulepingus on kostja kinnitanud raha saamist, siis leidis maakohus õigesti, et asjaolu, et ta

laenulepingu alusel tegelikult raha ei saanud, tuli tõendada kostjal.

Hageja väitel andis ta kostjale raha üle kahel erineval viisil: 200.000 krooni ülekande

tegemisega notari Eha Naudi kontole ja 200.000 krooni sularahas kostja seaduslikule

esindajale R. A.le. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta notari kontole ülekantud

raha ei oleks saanud. Küll on piisava tõenäosusega tõendatud kostja väide, et sularaha

200.000 krooni ei ole hageja kostjale tema seadusliku esindaja vahendusel üle andnud.

Selle üle, et hageja tegi 26. veebruaril 2003. a. notari Eha Naudi kontole ülekande

200.000 krooni tasumise kohta selgitusega „Xxxxx xxx xx, Tallinn, osaline ettemaks“, pooled

ei vaidle. Maksekorraldus on esitatud ka kohtule (tl. 24). Vaidlust ei ole samuti selle üle, et

27. veebruaril 2003. a. sõlmisid kostja ja Tornehitus OÜ kui ostjad Tallinnas Xxxxx xxx xx

asuvast kinnistust mõttelise osa omandamise eesmärgil müügilepingu (tl. 45) ning et hageja

poolt notari kontole kantud raha sisaldus notari poolt lepingu järgi õigustatud isikule V. M.

ülekantud rahasummas. Ekslik on aga kostja järeldus, nagu tähendaks see, et osundatud

rahasummat ei ole kostja laenuna saanud. Nii on raha makstud kostja 27. veebruari

2003. a. müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse katteks ja sooritus on kostja

kasuks hageja arvel seega tehtud. Et pooled olid hageja poolt antava laenuna pidanud silmas

notari deposiiti kantud raha, nähtub ka laenulepingust, milles märgitu kohaselt on laenuandja

kohustus täidetud 26. veebruaril 2003. a. (laenulepingu punkt 1. 2), see on rahaülekande

tegemise päeval; notari selgitusest, et ülekanne oli tehtud kostja ostuhinna tasumise kohustuse

täitmiseks ja seda pidasid pooled silmas laenulepingu sõlmimisel (tl. 121 ja 158 pöördel);

kostja seadusliku esindaja R. A. vande all antud seletusest, mille kohaselt hageja poolt raha

notari deposiiti kandmine oli seotud Xxxxx xxx xx projektiga ning hageja soovis selle

vormistada laenulepinguna (tl. 159 pöördel ja 160); samuti kostja käitumisest pärast

laenulepingu sõlmimist, kui kostja ei esitanud notarile mingeid pretensioone selle kohta, nagu

oleks nimetatu hagejalt laekunud raha ebaõigesti kandnud üle kostja lepingupartnerile kostja

kohustuse katteks. Et kostja on laenulepingus kinnitanud hagejalt raha saamist ning kumbki

pooltest ei ole väitnud, nagu oleks neil muid laenusuhteid, siis ilmneb ka sellest, et

laenulepingu sõlmimisel peeti laenuna silmas hageja poolt lepingu sõlmimisele eelnenud

päeval tehtud rahaülekannet. Maakohus leidis õigesti, et see, kuidas kostja ja tema

müügilepingu partnerite suhted edasi kujunesid, kas müügilepingust taganeti, kes kellele

võlgu jäi või raha tagastama pidi, ei puutu laenulepingu poolte vahelisse suhtesse.

Mis puudutab hageja poolt kostjale sularahas 200.000 krooni üleandmist, siis leiab

kolleegium, et kohtule esitatu on piisav, andmaks alust järeldusele, et seda raha ei ole kostjale

üle antud. Nii sisaldab hageja esialgne hagiavaldus üksnes üldsõnalist väidet sularaha

üleandmise kohta, ei sisalda väidetava sularaha üleandmise kohta aga mingeid faktilisi

asjaolusid vaatamata sellele, et hagi esitamise ajaks oli hagejale kostja rahatuse vastuväide

teada (tl. 3 – 4). Vastuses hagiavaldusele väitis kostja, et ei ole hagejalt sularaha saanud,

märkides ühtlasi, et hagiavalduses ei ole hageja esitanud fakte, mis sularaha üleandmist

puudutaksid (tl. 19 – 20). Sellele kostja vastusele esitas hageja oma vastuväited, kuid needki

ei sisalda fakte sularaha üleandmist puudutavas osas (tl. 31 – 32), kuigi kostja vastuse

põhjendust arvestades oleks hagejal tulnud need faktid esitada. Edasises menetluses viitas

kostja nii menetlusdokumentides kui istungitel veel korduvalt sellele, et sularahas ei ole talle

mingit raha üle antud ning et hageja sellekohane väide on põhjendamata (tl. 39, 81, 99, 105),

hageja ei pidanud aga ikkagi vajalikuks sularaha üleandmist puudutavaid asjaolusid esile tuua

(tl. 66, 81). Alles 21. märtsil 2007. a. esitatud hagiavalduse täpsustuses märkis hageja, et andis

raha kostja seadusliku esindaja R. A. kätte (tl. 94), ning alles haginõude 9. novembri 2007. a.

täiendavas põhjenduses märkis ta, et raha üleandmine toimus enne notari juurde minekut

(konkreetset kuupäeva täpsustamata) kõrvaliste isikute juuresolekuta ning sellekohast

dokumenti vormistamata (tl. 115). Vande all seletust andes märkis hageja veel, et raha

üleandmine R. A. toimus tema korteris (tl. 159). Sellega hageja poolt esiletoodud asjaolud ka

piirdusid. Hageja ei esitanud mingeid selgitusi selle kohta, milleks soovis kostja väidetavalt

sularahas saadavat laenu kasutada, millistel kaalutlustel lepiti kokku just sularahatehingus või

miks ei pidanud hageja vajalikuks raha üleandmisel kostjalt selle kohta allkirja võtta. Seega

on hageja viivitanud väidetavat sularaha üleandmist puudutavate faktiliste asjaolude

esiletoomisega ja kuigi ainuüksi taoline viivitus iseenesest ei annaks alust järeldusele sularaha

üleandmise või üle andmata jätmise kohta, viitab see siiski hageja soovimatusele toimunut

käsitleda. Lisaks on hageja sularaha väidetavat üleandmist puudutavad asjaolud toonud esile

sedavõrd üldiselt ja poolte käitumise motiive selgitamata, et kirjeldatu ei tundu usutav.

Hageja poolt kirjeldatud käitumise motiivide selgitamata jätmine on oluline,

arvestades eriti hageja käitumist ülekandega notari kontole tasutud samasuure rahasumma

osas, mil hageja pidas vajalikuks anda laenu sihtotstarbeliselt ja kontrollida, et tema antud

raha kasutataks just sellel eesmärgil, milleks kostja oli temalt laenu soovinud. Et hagejale oli

selle tema poolt antava laenu sihtotstarve oluline, nähtub nii sellest, et hageja viibis kostja ja

OÜ Tornehitus poolt lepingu sõlmimise juures, et raha kostjale ülekandmise asemel kandis

hageja selle üle notari kontole kostja poolt tehtava tehingu arvele, aga samuti hageja esindaja

poolt apellatsioonikohtu istungil antud selgitustest, et laenu andmise sihtotstarve oli hagejale

oluline ja ta tahtis olla kindel, et laen kulutatakse just kokkulepitud eesmärgil. Hageja ei ole

mõistetavalt selgitanud, miks ei olnud talle sel juhul oluline see, milleks kostja soovis

kasutada väidetavalt sularahas saadavat samasuurt laenusummat, eriti arvestades asjaolu, et

selle raha kostjale laenamiseks pidi hageja ise laenu võtma, nagu ta on väitnud. Hageja

käitumist laenusuhtes iseloomustab ka asjaolu, et laenuleping kostjaga sõlmiti notariaalselt

tõestatud vormis, kuigi seaduse kohaselt ei ole laenulepingu kehtivuseks taoline vorm vajalik.

Sellest võib järeldada, et hagejale oli lepingu tugev vorm tähtis. Selle taustal on mõistetamatu

hageja poolt suure rahasumma üleandmine, ilma et ta selle kohta mingitki dokumenti oleks

saanud, nagu hageja ise on kinnitanud. Väide, et sularaha anti üle selle kohta allkirja saamata,

on seda ebausutavam, et arvestades hageja pangakontol olevaid summasid (tl. 135) ja tema

vajadust laenu andmiseks ise laenu võtta oli 200.000 krooni hageja jaoks suur rahasumma.

Väidetavalt kostja esindaja kätte antud sularaha on hageja käsitlenud ka vastuoluliselt, väites

nii seda, et andis selle laenuks kostjale, kui seda, et selle sularaha laenas temalt hoopis R. A.,

kes kasutas raha enda tarbeks (tl. 112). Et hageja on esitanud laenuraha väidetavat üleandmist

puudutavad asjaolud üldsõnaliselt ega ole oma käitumise motiive mõistetavalt selgitanud,

hageja poolt kirjeldatud tema enda käitumine on aga ühe ja sama laenu osade suhtes sedavõrd

erinev, annab see aluse pidada hageja poolt esiletoodut ebaloogiliseks.

Kostja on tuginenud väitele, et hagejal ei olnudki raha, mida sularahas laenusuhte

alusel kostjale üle anda. Selle asjaolu tõendamiseks on kohtule esitatud hageja konto väljavõte

ajavahemikul 1. kuni 28. veebruarini 2003. a. (tl. 122, 135). Sellest nähtub, et 1. veebruari

seisuga oli hageja konto jäägiks 24, 83 krooni, et 26. veebruari seisuga oli hageja kontol oli

enne notari kontole 200.000 krooni ülekandmist 285.466, 43 krooni ja pärast seda 85.466, 43

krooni ning et 27. veebruari seisuga mingeid laekumisi ei olnud. Samuti nähtub sellest, et

sularaha ei ole hageja kogu veebruarikuu jooksul oma kontolt välja võtnud. Nii on ilmne, et

hageja kontol ei olnud kostjale 200.000 krooni üleandmiseks piisavat sularaha, aga samuti, et

oma kontol olnud raha ei ole hageja kostjale sularahas laenu andmiseks kasutanud.

Hageja selgitused selle kohta, kust kostjale väidetavalt üleantud sularaha pärineb, on

olnud vastuolulised. Nii on hageja väitnud, et tal oli piisavalt raha, sest kasutas laenu

andmiseks oma sama aasta veebruaris toimunud korteri müügist saadud 300.000 krooni

(hageja vande all antud seletus tl. 158 pöördel ja hageja esindaja selgitus apellatsioonikohtu

istungil) ja laenas selleks vajalikud 100.000 krooni oma isalt (tl. 32). Vande all antud

seletuses on hageja aga ka väitnud, et andis kostjale 100.000 krooni, mis oli tal juba 8 kuud

olnud kodus ja mille ta oli saanud rentnikelt, ostjatelt, müüjatelt jt. (tl. 159). Nii ei ole hageja

olnud selles osas fakte kirjeldades järjekindel, mis samuti tekitab kahtlust tema väidete

usaldusväärsuses.

Lisaks sellele nähtub laenulepingu punktist 2. 2, et pooled leppisid kokku laenu

tagastamise tagamiseks hüpoteegi seadmises summas 200.000 krooni (tl. 8), hageja ei ole aga

maakohtu menetluses mõistetavalt selgitanud seda, miks nõustus ta laenu tagamisega üksnes

pooles ulatuses väidetavast laenusummast. Kui suuremas ulatuses hüpoteegi seadmisega ei

olnud OÜ Tornehitus nõus, nagu hageja pool apellatsioonikohtu istungil selgitas, siis jääb

mõistetamatuks hageja valmisolek anda kostjale siiski sularahas laenu, mille tagamisega

kostja ei nõustunud, eriti arvestades summa suurust, võrreldes hageja majandusliku

olukorraga, ja tema eespoolkirjeldatud käitumist selle laenu andmisel, mille hageja kandis

ülekandega notari kontole. Samas on kõiki asjaolusid arvestades tõenäoline hageja esindaja

selgitus apellatsioonikohtu istungil, mille kohaselt võidi laen tagada 200.000 krooni ulatuses

selleks, et kui projekt ei õnnestu, siis saab hageja vähemalt enda raha tagasi. Seega on aga

hageja pool sisuliselt omaks võtnud asjaolu, et tegelikult andis hageja kostjale laenuks

200.000 krooni vaatamata sellele, et laenulepingusse märgiti kaks korda suurem summa.

Seega kohustus hageja küll laenulepingu punkti 1. 1 kohaselt laenama kostjale 400.000

krooni, kuid tegelikult andis vaatamata lepingu punktis 1. 2 sisalduvale kinnitusele üle üksnes

200.000 krooni. VÕS § 396 lg. 1 kohaselt tuleb kostjal tagastada hagejale laenuks saadud

rahasumma, seega 200.000 krooni.

Et pooled on kokku leppinud intressita laenus, siis ei saa kerkida küsimust intressist.

Seda küsimust ei ole ka kumbki pooltest tõstatanud.

Viivist on hageja soovinud ajavahemiku eest 1. Jaanuarist 2004. a. kuni 4. oktoobrini

2007. a. summas 138.378 krooni. Et laenulepingus ei olnud viivises kokku lepitud, tuleb

viivist arvestada vastavalt VÕS § 113 lg. 1 lausetele 1 ja 2, mille kohaselt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Laenulepingus on laenu tagastamise tähtajaks märgitud küll 31. detsember 2003. a., kuid

hageja on kogu menetluse kestel kinnitanud, et tegelikult oli neil kokkulepe, et võlg

tagastatakse korteri näol kahe aasta jooksul (hagiavaldus tl. 3, vande all antud seletus tl. 159

jm.). Hageja on ka kinnitanud, et ei nõudnud selle aja jooksul kostjalt võla tagastamist,

pidades lepingus märgitud tähtaega ebaoluliseks (tl. 159). Seega on aga hageja ise kinnitanud,

et laenulepingus võla tagastamise tähtaja kohta märgitu ei vasta poolte kokkuleppele.

Niisugustel asjaoludel tuleb aga hageja nõue lugeda sissenõutavaks alates kahe aasta

möödumisest laenu andmisest ja ei ole hagejal tema enda poolt esiletoodu alusel nõuda viivist

alates 1. Jaanuarist 2004. a. Nii on hagejal õigus nõuda viivist alates 28. veebruarist 2005. a. ja

viivituse kestuseks on 949 päeva, nagu kostja on oma apellatsioonkaebuses leidnud. Hageja

poolt tehtud arvestuses kasutatud viivisemäära – 9% aastas – vastu ei ole apellant vaielnud.

Seega kujuneb viivise suuruseks 46.800 krooni (200.000 x 0, 09 : 365 x 949).

Selle summa vähendamiseks ei ole alust – vähendamise taotlust on kostja põhjendanud

sellega, et hageja ei ole enne 2005. a. lõppu esitanud talle pretensioone ega teinud mingeid

etteheiteid ja viivise nõudmine hageja märgitud summas ei oleks kooskõlas hea usu

põhimõttega. Kolleegium leiab, et üksnes asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale pretensioone

enne 2005. a. lõppu, ei anna iseenesest alust viivise vähendamiseks, viivise ulatuse

kindlaksmääramisel on aga kolleegium arvestanud hageja väiteid tema huvi kohta kohustuse

täitmise vastu. Kostjal tasuda tulevat viivisesummat ei pea kolleegium ülemäära suureks,

arvestades kostja poolt kohustuse täitmata jätmise ulatust ja kestust.

Kohtuistungil maakohtus on kostja esitanud taotluse, et kohus määraks kindlaks otsuse

täitmise korra selliselt, et juhul, kui kohus hagi rahuldab, saaks kostja igakuuliselt tasuda

hagejale 50.000 krooni. TsMS § 445 lg. 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel muu

hulgas kindlaks määrata otsuse täitmise tähtaja või tähtpäeva. Seega on kohtul õigus vastava

taotluse korral otsuses selle täitmise kord kindlaks määrata, kuid ei ole kohustust seda teha.

Seega tuleks taotluse esitajal oma taotlust selliselt põhjendada, et kohus saaks kaaluda, kas

otsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramine otsuses aitab kaasa tsiviilkohtumenetluse ülesande

täitmisele, nii et on tagatud mõlema poole huvid (TsMS § 2 ja § 7). Kostja ei ole oma taotlust

põhjendanud mingite asjaoludega, mille põhjal oleks võimalik seda kaaluda, seega ei saa juba

sellest tulenevalt kostja taotlust rahuldada.

Menetluskulu tuleb jaotada vastavalt asja lahendamise tulemusele. TsMS § 162

kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg. 1

kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades,

kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et hagi

rahuldamise ulatust arvestades on õiglane jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

Hagi esitas hageja summas 604.800, 80 krooni ja see rahuldati summas 246.800 krooni

ehk 40, 8% ulatuses. Seega tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jaotada

poolte vahel samas vahekorras ehk hageja kanda jääb menetluskuludest 59, 2% ning kostja

kanda 40, 8%.

TsMS § 171 lg. 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise

korral tuleb arvestada TsMS § 163 sätestatud põhimõtteid. Maakohus oli kostjalt välja

mõistnud

538.378

krooni

ning

kostja

vaidlustas

selle

otsuse

kogu

ulatuses.

Apellatsioonikohus mõistis kostjalt välja 246.800 krooni ehk rahuldas tema kaebuse 54, 2%

ulatuses. Seega tuleb apellatsioonimenetluse menetluskuludest kanda hagejal 54, 2% ja kostjal

45, 8%.

Margo Klaar

Otsus on parandatud Tallinna

Ringkonnakohtu 29 09 2009

määrusega

Imbi Sidok

Malle Seppik