3-08-1434/67 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.02.2009. a, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1434

Haldusasi

AS Hotell Viru kaebus Tallinna Linnavolikogu 19.06.2008. a

otsuse nr 138 tühistamiseks.

RESOLUTSIOON

Jätta AS Hotell Viru kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule.

(Tähtaja

arvutamisel

tuleb

arvestada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lõikes 2 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lõikes 2 sätestatut.)

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 06.05.1999. a otsusega nr 104 kehtestati „Viru väljaku detailplaneeringu I

etapp", mille kohaselt on Viru väljak 4 kinnistule ette nähtud 17-korruselise hoone ehitamine.

26.05.2005. a esitas kaebaja Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA) ehitusloa väljastamise

taotluse. Vastustaja tellis 24.04.2006. a kaebaja poolt esitatud projektile ehituslik-inventariseerimise

ekspertiisi. Tallinna Linnavalitsuse 15.06.2005. a protokollilise otsusega nr 37 kohustati TLPA-d

algatama Tallinna Linnavolikogu 06.05.1999. a otsusega nr 104 kehtestatud DP osaliselt kehtetuks

tunnistamise menetlus, et kaaluda, kas 17-korruseline juurdeehitus (Viru Poeg) on põhjendatud ja

vastab linnaplaneerimise üldpõhimõtetele.

16.06.2006. a esitas AS Uus Viru kaebuse halduskohtule taotledes TLPA tegevuse viivituse

õigusvastaseks tunnistamist ja vastustaja kohustamist ehitusloa taotluse läbi vaatamiseks. Tallinna

Halduskohtu 15.09.2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-

1210 tuvastati, et TLPA on ehitusekspertiisi ja keskkonnamõju hindamise määramise ja tellimisega

teatud ajaperioodil õigusvastaselt viivitanud, mistõttu viibis ajavahemikul 23. juunist kuni 31.

augustini 2006. aastal ehitusloa menetlus õigusvastaselt. Linn võttis 19.06.2008. a vastu otsuse nr 138,

millega tunnistas kehtetuks DP punkti 1 ja sellega kehtestatud Viru väljaku DP osas, mis näeb ette

Viru väljak 4 kinnistu täiendava hoonestamise kuni 17-korruselise juurdeehitusega.

2. 18.07.2008. a esitas AS Hotell Viru Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu

19.06.2008. a otsuse tühistamise nõudes.

Kohus jättis kaebuse kahel korral käiguta, võttes selle pärast kaebaja täiendavate selgituste esitamist

menetlusse 04.09.2008. a määrusega.

Kohus kohustas vastustajat kaebusele vastama hiljemalt 29.09.2008. a. Vastustaja esitas 26.09.2008. a

taotluse vastuse esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 13.10.2008. a. Tallinna Halduskohus lahendas

taotluse 30.09.2008. a ning pikendas vastuse esitamise tähtaega kuni 13.10.2008. a.

KAEBAJA SEISUKOHAD

3. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Linnavolikogu ei ole kaalutlusõigust otsuse tegemisel teostanud

õiguspäraselt ja otsusest ilmnevad mitmed olulised kaalutlusvead, mille tõttu ei ole otsus õiguspärane

ja tuleb tühistada. Lisaks sellele esinevad ka mitmed teised tõsised menetlusvead. Otsuses ei ole

arvestatud paljude kaebaja poolt nimetatud argumentide ja asjaoludega. Samas on linn jätnud otsuses

põhjendamata, miks kaebaja poolt välja toodud argumentide ja asjaoludega ei ole arvestatud. Samuti on

linn olulise menetlusveana tuginenud menetluse käigus kogutud materjalidest üksnes nendele, mis

toetasid DP kehtetuks tunnistamist, kuid jätnud arvestamata ekspertiisi, mis ei toetanud argumenti,

mille abil linn soovis õigustada DP kehtetuks tunnistamist.

4. Kaebaja on seisukohal, et DP osalise kehtetuks tunnistamise puhul ei ole linn piisavalt arvestanud

selle õiguspärase ootuse ja usaldusega, mis kaebajal oli tekkinud selle suhtes, et DP saab ellu viia.

Kaalutlusotsuse tegemisel oleks linn pidanud põhjalikumalt kaaluma ja arvestama, et linnal endal oli

põhiosa kaebajale DP suhtes õiguspärase ootuse loomisel. DP koostati tuginedes 1996. aastal

korraldatud konkursi võitnud tööle ja töö aluseks olevad konkursitingimused määras linn ise. DP sai

enne kehtestamist kõigi pädevate asutuste kooskõlastuse ning kehtestamisega aktsepteeris linn Viru

Poja ehitamist. Kaebaja leiab, et konkursilahendusel põhineva DP kehtetuks tunnistamisel peab siiski

arvestama sellega, et DP kajastab linna soovi. Kui DP ei oleks põhinenud linna korraldatud konkursi

võidutööl, oleks DP tõenäoliselt olnud ka teistsuguse sisuga. DP kehtetuks tunnistamise puhul tuleb

arvestada, et DP oli oma sisult ka konkursiga legitimeeritud ja vastas igas mõttes linna tahtele. Kaebaja

õiguspärane ootus on sellise DP puhul paratamatult õiguslikus mõttes suurem kui tavalise planeeringu

puhul. Seda konkursiga legitimeeritud DP suurema kaalu ja sellest tuleneva suurema usalduse

argumenti on linn otsuse tegemisel ignoreerinud. Antud otsuse puhul tuleb vaadelda ja kaaluda DP

kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust kõrvuti õiguspärase ootusega, mille on loonud DP

pikaaegne kehtivus ja linna varasem käitumine DP suhtes. Arvestama peab seda, et DP on linnaga

koostöös järk-järgult ellu viidud. Samuti pidanuks linn arvestama sellega, et DP oli kantud avalikust

huvist ja linna jaoks olulised osad on käesolevaks hetkeks realiseeritud ning kaebajal oli igati alust seda

rohkem usaldada linna, et linn võimaldab selle avalikes huvides tehtud osa eest ellu viia ka muud DP-

ga ette nähtud osad.

Kaebaja on kaebuse täiendustes lisanud, et tuleb arvestada, et Tallinna linna poolt korraldatud

konkursi võitnud lahenduse alusel Tallinna Linnavolikogu 06.05.1999. a otsusega nr 104 kehtestatud

“Viru väljaku detailplaneeringu I etapi” DP lahendus on kaalukam, kui ilma konkursita loodud DP

lahendus. Selle kaalukuse annab konkursilahendusele asjaolu, et lahendus on koostatud linna

konkursilähteülesandest lähtudes, mille koostamisel sai linn esitada oma nägemuse nendest

esteetilistest, linnaarenduslikest ja muudest kaalutlustest, millele võidulahendus peab vastama;

lahendus on väljavalitud konkursikomisjoni poolt ja saanud seeläbi spetsiaalselt teatud linna

eesmärkide edendamiseks ja maa-ala arendamise eesmärgiks kokku kutsutud komisjoni heakskiidu.

Samas selgitab kaebaja, et linn on oma vastuses väitnud, et ta ei ole kaebajaga teinud koostööd DP

elluviimisel ja et meie väited sellise koostöö olemasolu kohta on paljasõnalised. Kaebaja peab

asetleidnud koostöö all silmas kohaliku omavalitsuse tegevust DP realiseerimisel õigusaktidega

ettenähtud ülesannete täitmisel. Linn tegi toiminguid ja väljastas vajalikud ehitusload selleks, et

kaebaja saaks DP alusel Viru väljak 4 kinnistule ehitada. Sellest tegevusest nähtus heakskiit DP-le.

Samuti ei astunud linn mingisuguseid samme, millest oleks nähtunud tema rahulolematus kaebaja

poolt elluviidud DP suhtes. Alles 2005. aasta juunikuus ilmnes asjaolu, et linnal on tekkinud soov teha

midagi senisest erinevat Viru Poja osaga DP-s. Selleks hetkeks oli kaebaja arendustegevus DP alusel

kestnud üle kuue aasta ning paratamatult tuleb arvestada, et selle ajaga sai kaebaja usk DP

realiseerimise võimalikkusesse ainult süveneda, mitte kahaneda nagu väidab linn.

5. Linn ei ole otsustamisel kordagi tõsiselt kaalunud DP kehtetuks tunnistamise alternatiivsete meetmete

kasutamist. DP kehtetuks tunnistamisega ei kaasne mingit positiivset lahendust Viru väljak 4 kinnistu

planeerimise ja ehitusõiguse määramise osas. Praeguse otsusega pannakse kaebaja halvimasse

võimalikku olukorda, kus kinnistuosa kasutamine muutub DP kehtetuks tunnistamisega võimatuks ja

valitud meede on sisuliselt varjatud sundvõõrandamine. Praegu jääb otsuse mõjul oluline osa kaebajale

kuuluvast maaalast ilma DP-ta n-ö "planeeringulisse vaakumi". Linn ei ole kaalunudki DP muutmise

algatamist selleks, et kehtetuks tunnistamisega paralleelselt saaks välja töötada uue lahenduse DP

muutmiseks. Alternatiivlahenduse ja selle rakendamisvõimaluste väljaselgitamata jätmist saab pidada

linna poolseks tõsiseks kaalutlusveaks. DP Viru Poja osas muutmine oleks vähem koormav ja

konfliktne kaebaja õigusi arvestades, seega oleks linn pidanud kaalutlusotsust tehes kaaluma Viru

Poega puudutava DP muutmise võimalusi. Linn ei ole otsuses põhjendanud, miks ta peab DP osalist

kehtetuks tunnistamist selliselt, et Viru Poeg jäetakse üldse ära, ainsaks võimalikuks lahenduseks.

Täiesti kaalumata on jäänud lahendusvariant, et DP-d muudetakse Viru Poja ehitusõiguse muutmise

teel.

Kaebaja selgitab kaebuse täiendustes, et ettepaneku alternatiivse lahenduse kaalumise kohta tegi

kaebaja mitmel korral DP osalise kehtetuks tunnistamise menetluses 30.11.2007. a AS Uus Viru

vastuväidetes Viru väljaku DP I-etapi osalisele kehtetuks tunnistamisele. Kuid linn ignoreeris

vastavaid ettepanekuid ja ei esitanud menetluses ega otsuses adekvaatset põhjendust selle kohta, mis

takistab linnal DP Viru Poja osa kehtetuks tunnistamise asemel hoopis vastava DP osa muutmise

menetlemist.

6. DP vanusele tuginedes on linn teinud järelduse ka faktilise ja õigusliku olustiku muutumise kohta,

kuid seda täpsemalt põhjendamata, mis lisaks Tammsaare pargi kaitse alla võtmisele, on tegelikult

faktilises ja õiguslikus olukorras muutunud, mis mõjutaks Viru Poja rajamise-mitterajamise otsust.

Linn tugineb väitele, et faktilised asjaolud ning linnaehituslikud ja muinsuskaitselised

väärtushinnangud on muutunud ning sellest tingituna on õigustatud DP kehtetuks tunnistamine.

Kaebaja leiab, et otsusest ei nähtu, et linn oleks adekvaatselt ja vajaliku põhjalikkusega välja

selgitanud, millised faktilised muutused on tinginud uue otsustamise vajaduse. Otsuse põhjal on näha,

et argumendina kasutakse ulatuslikult linnaehituslike ja muinsuskaitseliste väärtushinnangute

muutumist, kuid faktilistest asjaoludest on tegelikult tõsiselt võetav, vaid fakt Tammsaare pargi

staatuse muutmise kohta. Otsuse seletuskirjas viidatud Tallinna linna poolt 2001. aastal kehtestatud

üldplaneeringu kasutamine argumendina DP vastu on põhjendamatu, kuna täpselt on nimetamata,

milliste üldplaneeringu põhimõtetega on DP vastuolus. Ettevalmistatava teemaplaneeringu

"Kõrghoonete paiknemine Tallinnas" kasutamine DP kehtetuks tunnistamist õigustava argumendina on

samuti lubamatu, kuna tegemist on alles avaliku väljapaneku faasis oleva planeeringuga ja seda ei ole

veel kehtestatud. Uute asjaoludena on nimetatud liikluskoormuse suurenemist ja jalakäijate ruumi

vähenemist ilma, et oleks otsuses esitatud vähegi täpseid andmeid nende asjaolude tõenduseks.

7. Hendrikson & Ko keskkonnamõju hindamise aruanne, millele linn otsuses keskkonda puudutavate

järelduste puhul tugineb, on selgelt tendentslik. Seetõttu esitas kaebaja menetluse käigus omal

algatusel alternatiivse täiendava aruande "Projekti "Viru Poeg" keskkonnamõjude eksperthinnang",

mille koostasid Joonas Hokkanen, Ph.D (keskk), ja Nunu Pesu, M.Sc (Biol), Ramboll Finland Oy-st.

Nimetatud eksperthinnang käsitleb objektiivselt samu aspekte, mis Hendrikson & Ko aruannegi, nagu

mõjud taimestikule, taimestiku varjutamine, inimkoormus pargis, ehitustegevuse mõjud, sotsiaalne ja

majanduslik keskkond. Eksperthinnangu põhijärelduse kohaselt on Viru Poja mõjud oluliselt

tagasihoidlikumad kui Hendrikson & Ko keskkonnamõju hindamise aruande lõppjärelduses on

väljendatud. Hendrikson & Ko keskkonnamõju hindamise aruanne ei arvesta üldse võimalusega, et

ehitamiseaaegse tegevuse mõju on võimalik vähendada õigeid abinõusid rakendades ja loobutud on

üldse igasuguste soovituste tegemisest. Ramboll Oy aruande kohaselt oleks võimalik ehitustegevuse

aegseid mõjusid kohaste meetmetega kontrollida ja need miinimumini viia. Linn ei ole aga otsuses

võrrelnud kahte aruannet ega kaalunud kaebaja esitatud aruande järeldusi ega ka põhjendanud, miks

kaebaja esitatud soovitused ei sobi otsuse tegemisel kaalumiseks. Ramboll Finland Oy aruande

skeemidest nähtub selgelt, et Viru Poeg ei mõjutaks Tammsaare pargi varjutusolukorda. Linn ei ole

otsuse puhul isegi kaalunud Ramboll Finland Oy vastavat esitatud väidet ega püüdnud sellele vastata.

Kaebuse täiendustes lisab kaebaja, et linn on Ramboll Finland Oy aruandes esitatud sisulised

seisukohad jätnud täiesti käsitlemata ja ei ole vastanud kaebaja ettepanekule kaaluda ja arvestada

selles

alternatiivses

aruandes

esitatud

seisukohti.

Kaebaja

esitas

Ramboll

Finland

Oy

keskkonnamõjude hindamisel täpsemate tulemuste saamiseks, kuid linn on aruande sisulisi seisukohti

lihtsalt ignoreerinud.

Hendrikson & Co keskkonnamõju hindamise programmis oli hindamistegevuse põhirõhk kahel

aspektil: esiteks on pearõhk Viru Poja linnaehituslikul/arhitektoonilisel mõjul ja teiseks oli tähtis mõju,

mida hoone ehitamine avaldab Tammsaare pargile. Nagu nähtub programmist ja aruandest oli

programmiga ette nähtud eksperthinnangute kasutamine ja selles osas võeti aluseks juba eelnevalt

tehtud ekspertiisid. Kui keskkonna mõjude hindamise põhirõhk on linnaehituslikul aspektil ja selle

seisukohalt on tehtud juba mitu ekspertiisi, siis jäi kaebajale keskkonnamõju hindamisel üldse

arusaamatuks, milleks on enam vaja keskkonna mõjude hindamist. Teiseks, kui keskkonnamõju

hindamise käigus võetakse aluseks eelnevad ekspertarvamused, siis kanduvad ekspertarvamustes

antud hinnangud üle keskkonnamõjude hindamisse ning subjektiivsed ja hinnangulised väited

võetakse keskkonna mõjude hindamise aruandes hinnangute andmisel aluseks tekitades nö

kumulatiivse vea efekti. Nimetatud põhjusel ei saa kaebaja pidada adekvaatseks Hendrikson & Co

keskkonnamõju hindamise aruande järeldusi, kui keskkonnamõjude hindamisel on lähtutud tehtud

ekspertarvamustest, mis tegelikult väljendavad subjektiivseid seisukohti ekspertiisi sildi all.

Keskkonnamõjude hindamine on iseseisev ekspertiisi tegemise protsess, mille käigus oleks pidanud

analüüsima olukorda objektiivselt ning selle käigus ei oleks tohtinud anda autoriteetset ja faktidega

samaväärtuslikku positsiooni varasematele ekspertarvamustele. Programmi ülesehitus ja planeeritava

keskkonnamõju hindamise põhimõttelised alused olid Hendrikson & Co aruande puhul esitatud

selliselt, et programmi alusel tehtava hindamise tulemused kalduksid lõppjäreldustes negatiivse O-

varianti toetava lahenduse suunas. Hendrikson & Co aruande puhul ei ole isegi püütud välja selgitada

looduskaitselisi meetmeid, mis võiksid rakendust leida Viru Poja ehitamise lubamise korral. Aruanne

ütles rõhutatult, et ainult mitteehitamine on vastuvõetav. Hendrikson & Co poolt keskkonnamõju

aruandes looduskaitseliste alternatiivide väljaselgitamata jätmine võis mõjutada lõplikult otsuse

vastuvõtmist. Linnal puudus alternatiiv, mille valguses otsust looduskaitse seisukohalt oleks saanud

adekvaatselt kaaluda. Sellise tulemust otseselt mõjutava kaalutlusvea puhul on tegemist nii olulise

veaga, et see on otsuse õiguspärasuse seisukohalt mõjuva tähendusega. Nimetatud olulised vead

programmis ja aruandes on tinginud selle, et keskkonnamõju hindamise lõppjäreldusi oleks otsuse

tegemisel pidanud käsitlema reservatsiooniga ja kohane oleks olnud järelhindamise korraldamine. On

ilmne, et puudulikule keskkonnamõju hindamise aruandele tuginemine põhjustas olulise kaalutlusvea

otsuse tegemisel.

8. Viru Poeg paikneb vahetult Viru hotelli küljel ja on madalam Viru hotellist. Seega ei jää Viru Poeg

ühegi Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega

kehtestatud muinsuskaitseala vaatekoridori sisse. Pärast DP kehtestamist ei ole Tallinna vanalinna

muinsuskaitseala piirid ega kaitsevööndi piirid muutnud, samuti ei ole muutunud vaatekoridoride

paiknemine. Ainult juhul, kui oleks muudetud nimetatud piire või vaatekoridoride paiknemist, saaks

väita, et on olemas uus muinsuskaitseline asjaolu, mis räägib DP vastu ja tingib selle uuesti

ülevaatamise. Otsuses oleks pidanud linn põhjendama, kuidas Viru Poeg hakkab rikkuma Tallinna

siluetti, kui ta asub sama mastaapse ja kõrge Viru hotelli hoone kõrval ning Foorumi ja Tallinki

hotelli, Rotermanni kvartali vahetus läheduses, mis välistab võimaluse rääkida mingist järsust

kontrastist kõrval paikneva hoonestusega, samuti asub ta väljaspool vanalinna vaadete kaitseks

kehtestatud vaatekoridore. Kaebaja leiab, et linn on otsuse puhul muinsuskaitseliste aspektide

hindamisel kasutanud ekspertiiside nime all antud linnaehituslikke arvamusi, millel puudub

objektiivne muinsuskaitsealane mõõde.

Kaebuse täiendustes on kaebaja lisanud, et oma kohtule esitatud vastuses on linn piirdunud ainult

viitega G. Piccinato arvamusele, milles on väidetud, et Viru Poeg sulgeks kirdesuunalt vaatekoridori

vanalinnale. Nimetatud G. Piccinato arvamuses on vaate kohta ühelauseline väide, millele ei eelne

mingit adekvaatset skemaatilist põhjendust. Teiseks viitab linn vaate ja vaatekoridoride sulgemise

põhjendamiseks teiste ekspertidena kaasatud isikute (prof M. Kalm, I. Fjuk, D. Bruns) arvamustele,

milles ei ole samuti keegi neist skemaatiliselt või pildiliselt põhjendanud vaate ja vaatekoridoride

sulgemisega ning vanalinna vaadeldavuse rikkumisega seotud väiteid. Kui kõikidel nendel väidetel

oleks reaalne ja selge tõepõhi, siis oleks meie hinnangul linn juba ammu esitanud otsuses ja selle

menetluse käigus vastavad tõendid Viru Poja mõjust vanalinna vaadeldavusele ja vaadetele. Kaebaja

soovib veelkord rõhutada seda, et vanalinna vaadeldavuse kaitsmiseks on vaatekoridorid kehtestatud

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega. Viru Poeg,

mille nägi ette kehtetuks tunnistatud osa DP-st, nende vaatekoridoride ja vaatesektorite sisse ei jää.

Viru hotelli ehitise varjamine Viru Poja kahjuksrääkiva argumendina on kunstlik ja sõltub konkreetse

vaatleja maitse eelistustest. Mitmes ekspertiisarvamuses (Dmitri Bruns, Ignar Fjuk) on Viru hotelli

ennast ka sisuliselt hinnatud linnaehituslikuks õnnetuseks ja ometigi on Tallinna linn pidanud Viru

Poja vastuargumendina pädevaks seda, et Viru Poeg vähendab Viru hotelli arhitektuurilist väärtust.

Seetõttu ei saa pidada adekvaatseks põhjenduseks seda, et otsust on vaja kaitsmaks Viru hotelli.

Arhitektuurilise ja linnaehitusliku meeldivuse puhul on aga vaja arvestada, et igalt eksperdilt saadav

selle kohane arvamus on subjektiivne. Isegi kui tõdeda, et linnaehituslikud väärtused ja nende kaitsmine

ongi teatud ulatuses subjektiivne, siis oleks seda enam pidanud otsuse tegemisel linnaehitusliku poole

kaalumiseks võtma ülevaatlikuma valimi professionaalsete arhitektide ja linnaplaneerijate arvamustest,

mitte piirduma ainult kolme isiku arvamusega. Kaalumise adekvaatsuse huvides oleks pidanud võtma

rohkem arvamusi nii Viru Poja suhtes negatiivselt kui ka positiivselt meelestatud isikute käest.

Positiivselt meelestatud arvamuse avaldajad oleks toonud kaalumise jaoks väärtuslikud positiivsed

küljed Otsuse vastuvõtjate tähelepanu alla, kes oleks saanud vastandlikke linnaehituslikke arvamusi

võrreldes teha adekvaatsema ja ülevaatlikuma otsuse selle kohta, kas Viru Poja negatiivsed küljed

kaaluvad positiivsed küljed üles või on asi vastupidi. Seetõttu peame oluliseks kaalumisveaks seda, et

on tuginetud puudulikule materjalile Viru Pojale linnaehitusliku sobivuse osas hinnangu andmisel.

9. Keskkonnamõju hindamise aruandes on Viru Pojale süüks pandud sotsiaalse ruumi vähenemist ja

sellele tugineb linn ka otsuse tegemisel. Viru Poja tõttu kogunemisruumi vähenemine ei ole linna poolt

otsuses piisavalt põhjendatud argument, kuna Viru Poja jaoks reserveeritud koha praegune

ruumikasutuse intensiivsus ei anna alust arvata, et selle ruumi täisehitamine tekitaks üldse mingi

märgatava muutuse lähiala ja pargi koormatuses ning tihendaks lähiala ja pargi kasutust

keskkonnamõju hindamise aruandes viidatud ulatuses. Ei ole õige rääkida 413 m2 suuruse

põhjapindalaga Viru Pojast kui hoonest, mis oluliselt kahandab sotsiaalset ruumi Viru keskuse

piirkonnas. Otsuse seletuskirjas on tuginetud väärale järeldusele, et senine avalik pargiruum muutub

juurdeehituse ’teenindusalaks’. Faktid näitavad, et nii see ei ole, kuna Viru Poeg ei asu pargis ja selle

ümber on piisav krunt, mida kasutada Viru Poja teenindamiseks. Arvestama peab, et Viru Poeg võib

mõjutada vähesel määral ainult Tammsaare pargi ühe serva kasutust ning on selge liialdus rääkida pargi

ja Viru väljak 4 hoonetekompleksi vahelisest puhverala kadumisest. Kõiki neid asjaolusid on linn

otsuse tegemisel arvesse võtnud moonutatud kujul, mis, on toonud kaasa olulise kaalutlusvea tegemise

otsuse vastuvõtmisel.

10. Kaebaja leiab, et otsuse tegemisel on arvestamata jäetud lisaks ka see, et Viru Poja ehitamisega

tekib teisest küljest juurde sotsiaalset ruumi ning positiivsed mõjud ei tulene Viru Pojast ainult

omanikele ja kavandatava hotelli töötajatele. Viru Poja positiivseid mõjusid oleks pidanud linn otsuse

tegemisel kaaluma põhjalikumalt, kuna otsusest nähtub, et ei ole arvestatud ega kaalutud vähemalt

järgmisi positiivseid sotsiaalseid mõjusid: linna tekib töökohti juurde; Viru Poeg toob linna külastajaid;

Viru Pojaga seoses saavad tegevust teenindussektori ettevõtjad.

11. Kaebaja on seisukohal, et linn on võtnud otsuse aluseks vääradel alustel tehtud ekspertiisi, mis on

kaasa toonud olulise vea kaalutlusotsuse tegemisel, Teiseks on linn oluliselt rikkunud

menetlusnõudeid, kui ei ole põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud kaebaja poolt Aet Pika

ekspertarvamuse suhtes esitatud vastuväidetega. Ekspertarvamuses on olulised formaalsed ja sisulised

puudused. Ekspertarvamuses on viidatud sellele, et talle esitatud materjalide põhjal ei saa ekspert aru,

millist hoonet soovitakse ehitada, kas hoonet ehitusaluse pinnaga 413 m2 või konstruktiivses osas

esitatud hoonet ehitusaluse pinnaga 550 m2. Selline ebaselgus saab tuleneda ainult sellest, et linn on

eksperdile esitanud alusmaterjalidena 2005. aasta mai projekti konstruktiivse osa, milles nähti ette 550

m2 ehitusaluse pinnaga hoone ja 2006. aasta aprillis TLPA-le esitatud parandatud projekti

arhitektuurse osa (selles on ette nähtud DP-ga kooskõlas olev 413 m2 ehitusaluse pinnaga hoone).

Projektis kajastatud hoone ehituskonstruktsiooni osa ja arhitektuurne osa ei saagi kooskõlas olla, kui

TLPA poolt ekspertiisi tegemiseks on esitatud mittekokkukäivad konstruktiivne osa ja arhitektuurne

osa. Adekvaatset ja pädevat ekspertarvamust ei saa olla, kui arvamuse aluseks antud algmaterjalid on

moonutatud nagu käesoleval juhul. Ekspert on teinud mitmeid selliseid järeldusi, mis illustreerivad

seda, et talle ei esitatud korrektseid materjale. Sellest tulenevalt ei saa linn otsuse puhul tugineda Aet

Pika ekspertarvamusele.

Kaebaja lisab kaebuse täiendustes, et linn ei ole menetluses esitanud kordagi vastust kaebaja väidetele,

mis puudutavad Aet Pika ekspertarvamuse konkreetseid vigu. Kaebaja on nendele menetluses

korduvalt osundanud, kuid linn ei ole ei otsuses ega muus menetlust kajastavas dokumendis andnud

ühtegi vastust selle kohta, et need, mida kaebaja peab vigadeks, ei ole vead. Selline kaebaja märkustele

vastamata jätmine on oluline menetlusviga, mida ei saa kohus jätta tähelepanuta. Nii olulistele

märkustele nagu on kaebaja märkused eksperdi vigade kohta oleks linn pidanud tingimata reageerima,

kuna nende märkuste õigsus seab otseselt kahtluse alla otsuse pädevuse ja legitiimsuse. Kaebaja leiab,

et linna poolt kaebaja poolt Aet Pika ekspertarvamuse puuduste kohta tehtud märkustele vastamata

jätmine on menetluslik viga, mis võis mõjutada kaalumismenetluse tulemuseks olevat otsust.

Aet Pika ekspertarvamuse kõrval oli Otsusele eelnevas menetluses Viru keskuse ehitusmahtude kohta

Linna poolt määratud ja tellitud ekspertiis AS-lt Tondi Üks. Linn ise tellis Viru Poja ehitusloa

menetluses ehitusmahtude määramiseks ekspertiisi ning tugines sellele ehitusloa menetluses ja

ehitusloaga seotud kohtumenetluses. AS Tondi Üks poolt ehitusseaduse alusel koostatud ekspertiis

olemasoleva hoonestuse ja projekteeritud hoonestuse ehitusmahtude võrdlus Viru väljaku

detailplaneeringu I-etapiga planeeritud ehitusõigusega annab oma lõppjärelduses selge vastuse, et

Viru Pojaga ei ole väljutud DP-s ette nähtud ehitusõiguse piirväärtustest kinnistul Viru väljak 4.

Kahtlemata on nimetatud asjaolu antud juhul Viru Poja osas ja DP osalise kehtetuks tunnistamise

menetluse puhul oluline, mida oleks linn otsuse langetamisel pidanud kaaluma ja arvestama. Seda

põhjendamata on linn nimetatud ekspertiisi otsuse põhjendustes üldse kõrvale jätnud. AS Tondi Üks

ekspertiisiga mittearvestamine on oluline menetlusviga, kuna linn ei ole võrdselt käsitlenud kõiki

asjassepuutuvaid tõendeid ning on andnud ühele tõendile suurema kaaluja ignoreerinud teist

samaväärset tõendit.

Kaebaja täiendab kaebust järgnevaga. Linn ei ole otsust vastu võttes lahendanud järgmist vastuolu:

kinnistul Viru väljak 4 ehitusmahtude ületamise küsimuses on linn ise tellinud kaks ekspertiisi, ühe

AS-lt Tondi Üks ja teise Aet Pikalt ning need olid vastandliku tulemusega ehitusmahtude ületamist

puudutava vastuse osas. Spetsiaalselt Viru väljak 4 kinnistu ehitusmahtude kohta tellis linn ekspertiisi

AS-lt Tondi Üks. Ometigi on linn otsustanud tugineda Aet Pika ekspertiisi tulemustele ning lihtsalt

ignoreerinud AS Tondi Üks ekspertiisi jättes sellise valiku otsuse seletuskirjas ja menetluses

põhjendamata. Jäme menetlusviga on ka see, kui kaebaja menetluse käigus juhtis linna tähelepanu

kahe ekspertiisi vastuolule, siis jättis linn kaebaja märkused täiesti tähelepanuta ja ei ole isegi sisuliselt

selgitanud, miks linn tugineb oma järeldustes kahest vastandlikust ekspertiisist sellele, mis paremini

toetab linna seisukohta. Kaebaja on esitanud oma vastuväited esiteks 30.11.2007. a vastuväidetes Viru

väljaku DP I-etapi osalisele kehtetuks tunnistamisele ja 22.05.2008. a AS “Hotell Viru” vastuväidetes

Viru väljaku DP I-etapi osalist kehtetuks tunnistamist puudutavale Tallinna Linnavolikogu otsuse

eelnõule. Vastuolu lahendamata jätmist ja kaebajale vastuväidetele mittevastamist on linna esindaja

kohtule esitatud vastuses põhjendanud järgmiselt: “Seejuures põhjus, miks vastustaja ei toonud

seletuskirjas esile AS-I Tondi Üks ekspertiisi tulemusi, on tingitud asjaolust, et nimetatud ekspertiis

keskendus eelkõige ehitusloa menetluses tähtsust omavatele asjaoludele. Seetõttu ei omanud antud

ekspertiis

niivõrd

märkimisväärset

tähtsust

kõneallolevas

küsimuses,

mis

puudutab

Detailplaneeringut.” Nimetatud selgitus on täiesti kohatu ja eirab täiesti seda vastuolu, mis oleks

vajanud lahendamist enne otsuse vastuvõtmist. Järelikult on linn käitunud meelevaldselt eelistades

ühte ekspertarvamust teisele ja jätnud lahendamata ekspertarvamuste vahelise vastuolu. See on jäme

menetlusviga, mis mõjutas otseselt otsuse tegemist.

12. Linn väidab otsuse seletuskirjas, et Viru väljak 4 kinnistul on DP-ga ettenähtud ehitusmahte

ületatud ja seda väidetavalt Viru keskuse kaubamajapoolse hoone mahu väljaehitamisel. Seda

argumenti ei ole õige kasutada Viru Poja ja DP hindamisel ning põhjendamaks, miks Viru Poja

ehitamine ei saa olla lubatav ja DP peaks osaliselt kehtetuks tunnistama. Nimetatud hoonemaht ei ole

seotud Viru Pojaga ega selle mõjudega, millele otsuse tegemisel tuleb keskenduda.

13. Linn on DP kehtetuks tunnistamise õigustamisel kasutanud viidet nn avalikule arvamusele kui ühele

argumendile, mis õigustab otsuse vastuvõtmist. Linn on tuginenud DP kehtetuks tunnistamisel sellele,

et Viru Poja ehitamine on ebapopulaarne otsus ja avalik arvamus on sellele vastu. Samas on otsuse

motivatsioon üldsõnaline ja ebaselgeks jääb, mille alusel on välja selgitatud avalik arvamus, mis toetaks

kaalutlusotsuse tegemist otsuses nimetatud kujul. Ilma täpsustamata, millised kodanikualgatused ja -

aktsioonid on aset leidnud Viru Poja vastu, ei saa Tallinna linn kaalutlusotsust tehes põhjendatult

tugineda avaliku arvamuse väitele. Avaliku arvamuse indikaatoriks, kui see saaks üldse otsuse

tegemisel argumendiks olla, võinuks teoreetiliselt olla konkreetsete küsitluste või uuringute

tulemused, kuid nende läbiviimist otsusest ei nähtu, mistõttu on ka väär tugineda sellele, et

avalikkus on Viru Poja vastu. DP menetluses esitatud seisukohad, millest otsuse põhjendustes

tuletatakse avalik arvamus Viru Poja vastu, on põhiliselt Tallinna linna sisesed või riigiasutuste poolt

antud. Sealt edasi ei ole otsuses täpsemat teavet, kes olid need üldsuse esindajad, kelle arvamus

koondub avalikuks arvamuseks. Otsuses on ainult öeldud paljud üldsuse esindajad, mis on väga

ebamäärane ja raskesti kontrollitav väide. Otsuses on viidatud avaliku arvamuse kasutamise puhul

Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2007. a otsuse nr 3-06-1210 punktile 13, kuid kaebaja leiab, et otsuses

ei saa linn tugineda nimetatud kohtuotsuses välja toodud avaliku arvamuse üldtuntuks lugemisele, vaid

peab esitama otsuse puhul põhjendused, mis tõendavad, et avalik arvamus on Viru Poja suhtes

negatiivne ja et ta on otsuse tegemisel negatiivse avaliku arvamuse olemasolu või selle puudumist

vajalikul määral kaalunud. Seega leiab kaebaja, et otsuses ei ole ühiskondliku surve olemasolu DP

kehtetuks tunnistamiseks mingil määral piisavalt tõendatud ja käsitletav kui asjaolu, millega saaks

õigustada otsuses kajastuvat kaalutlusotsust.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

14. HMS ja PlanS annavad kohalikule omavalitsusele võimaluse ja õiguse kehtestatud DP kehtetuks

tunnistada. Eeskätt on see lubatav olukorras, kus pärast DP kehtestamist on muutunud õiguslik ja

faktiline olustik. Seega tuleb taoliste asjaolude esinemise korral pidada õiguspäraseks kohaliku

omavalitsuse poolt ka kehtestatud DP lahenduse ümber hindamist selle osalise kehtetuks tunnistamise

menetluse kaudu. Haldusakti saab kehtetuks tunnistada eelkõige toetudes uutele ja täiendavatele

asjaoludele muinsus- ja keskkonnakaitse küsimustes, samuti DP elluviimisel ilmnenud negatiivsetele

tagajärgedele, aga nende asjaolude alusel ka muutunud avaliku huvi arvestamise vajadusele.

15. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 11.01.2001. a Tallinna üldplaneeringu, mille 10. peatükis on

sätestatud nõuded Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndis püstitatavatele ehitistele. See

on oluline ja põhimõtteline erinevus võrreldes 1999. aastal vaidlusalusele DP kehtestamisel valitsenud

olustikuga. Üldplaneering muudab DP kehtestamise ajal kehinud nõudeid. Üldplaneeringuga kaasnenud

muudatusi on linn otsuse vastuvõtmisel põhjalikult analüüsinud seletuskirjas, milles on märgitud, et

üldplaneeringu kehtestamine on oluline õiguslike ja väärtushinnanguliste muutuste indikaator ning

kriteerium DP ajakohasuse hindamisel. Käesoleval juhul rõhutab Tallinna üldplaneering kõrgete ja

mastaapsete hoonete sobimatust vanalinna ümbritsevasse muinsuskaitseala kaitsevööndisse. Viru Poeg

jääb Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndisse, mistõttu oleks selle DP määratud kujul

ehitamine vastuolus Tallinna üldplaneeringus sätestatud põhimõtetega. DP kehtestamise ja otsuse

tegemise vahelisel ajal on muutunud ka Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndiga seonduvad

nõuded (Vabariigi Valitsuse 20.05.2003. a määrusega nr 155 vastu võetud „Tallinna vanalinna

muinsuskaitseala põhimäärus“). Enne ülalviidatud Vabariigi Valitsuse määruse vastuvõtmist pidid

olema tagatud olulised kaugvaated, nüüd ei või Muinsuskaitseameti loata püstitada vaatekoridoridesse ja

vaatesektoritesse ka neid ehitisi, mis häirivad Tallinna vanalinna siluetti või varjavad kaugvaateid

muinsuskaitsealale. Samuti aga püstitada muinsuskaitseala välispiirile välismõõtmetelt või

ehitusmahult muinsuskaitseala või tema välispiiriga vahetult külgneva hoonestuse suhtes mastaapidelt

mittesobivaid ehitisi. Hoone välismõõtmete ja ehitusmahu sobivust tuleb aga hinnata lähtuvalt

muinsuskaitseala või tema välispiiriga vahetult külgneva hoonestuse suhtes. UNESCO ekspert G.

Piccinato on oma arvamuses öelnud, et Viru Poeg sulgeks kirdesuunalt vaatekoridori vanalinnale.

Vastustaja leiab, et Viru Poja püstitamine on vastuolus kehtiva Tallinna vanalinna muinsuskaitseala

põhimääruse §-ga 8. Seda põhjusel, et 17-korruseline juurdeehitis tekitab olulise kontrasti senise

hoonestuse mastaapidega ning on vastuolus ka määruses sedastatud vaate väljamise välistamise nõuetega.

Samas võttis Vabariigi Valitsus pärast DP kehtestamist 06.05.2004. a korraldusega nr 341-k „Tallinna

parkide kaitse alla võtmine ja välispiiride kirjeldused“ Tammsaare pargi riikliku looduskaitse alla.

Sellest tulenevalt hakkasid 2004. aasta suvel A. H. Tammsaare pargi osas automaatselt kehtima ka

kaitstavate loodusobjektide seaduse ja Vabariigi Valitsuse 30.05.2000. a määruse nr 173 „Kaitsealuste

parkide kaitse-eeskiri“ nõuded. Seega on seoses Tammsaare pargi looduskaitse alla võtmisega muutunud

oluliselt ka õiguslik olukord võrreldes DP kehtestamise ajaga — Viru Poeg hakkaks piirnema

looduskaitsealuse objektiga. Asjas nr 3-3-1-31-03 on Riigikohus leidnud, et planeeringu kehtestamine

on diskretsiooniotsus. Linnal võib nii keskkonna kaitsmise kui ka puhkeala säilitamise motiivi näol olla

küllaldane huvi keelduda planeeringu vastuvõtmisest, seda enam, et tegemist on looduskaitsealaga.

16. Hendrikson & Ko omab pikaajalist kogemust ettevõtete ja omavalitsuste keskkonnaalases

nõustamises, keskkonnamõju hindamises, keskkonnamõju strateegilise hindamise ning rahvusvahelistes

keskkonna alastes projektides. DP keskkonnamõju hindamise aruanne on koostatud Hendrikson & Ko

litsentseeritud keskkonnamõju hindamise eksperdi Heikki Kalle poolt. OÜ Hendrikson & Ko poolt

koostatud keskkonnamõju hindamise aruandest tuleneb kokkuvõtvalt, et 17-korruselise juurdeehituse

rajamisel

avalduvad

keskkonnale

negatiivsed

mõjud.

Aruande

on

heaks

kiitnud

ka

Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus, märkides et keskkonnamõju hindamisel on

piisava põhjalikkusega käsitletud juurdeehitusega kaasnevat mõju ja mõjutatavaid valdkondi, hinnangud

on asjakohased ja objektiivselt põhjendatud ning lähtuvad pädevate erialaasjatundjate/ekspertide

teadmistest, sarnaste projektidega saadud kogemustest ja keskkonnatingimuste tundmisest. Aruande

kohaselt avalduvad suurimad mõjud linnaruumile ja kultuurikeskkonnale, aga ka sotsiaalsele- ja

looduskeskkonnale. Ohtudeks on pargi taimestiku elu- ja kasvukeskkonna oluline halvenemine,

liikluskoormuse suurenemine, linnaruumiliste arhitektuursete väärtuste mittearvestamine ja avalikkusele

kasutamiseks mõeldud linnaruumi vähenemine. Hendrikson & Ko arvamuses on äärmise

põhjalikkusega (üksikute puude kaupa) hinnatud Viru Poja kaudu avalduvat mõju pargile, mille

tulemusel on jõutud järeldusele, et kõige kriitilisemat mõju omab ehitis valgusnõudlike viirpuude

kasvule. Aruande enamuse järelduste puhul on kaalutud, kas võimalikku tekitatavat kahju on võimalik

mingil

moel

ära

hoida

või

seda

minimeerida.

Ka

Keskkonnaministeeriumi

Harjumaa

Keskkonnateenistus on väljendanud seisukohta, et kuna kavandatava objekti realiseerimisega

kaasnevad mõjud keskkonnaelementidele ja —valdkondadele on enamuses olulised ja negatiivsed ning

nende mõjude leevendamine on praktiliselt võimatu, siis lähtudes ettevaatusprintsiibist oleme

seisukohal, et arendaja soovitud viisil ei ole võimalik kavandatud tegevust antud kohas ja käesolevaks

ajaks kujunenud keskkonnatingimuste korral ellu viia.

Vastustaja on seletuskirjas selgitanud, et Ramboll Finland Oy arvamuses on arvesse võetud eeskätt

ehituse aegsed mõjud, Hendrikson & Ko arvamuses aga ka keskkonnamõjud, mis ilmnevad peale

vaidlusaluse objekti kasutuselevõtmist ja mille mõju on pikaajaline. Ühtlasi on linn Seletuskirjas

selgitanud, et Hendrikson & Ko arvamuse koostamisel on projekti kaasatud ka avalikkus, samas

Ramboll Finland Oy arvamuse koostamisel seda tehtud ei ole. Siiski on vastustaja hinnanud aruannet

kui tervikut võrreldes seda Ramboll Finland Oy arvamusega. Teostatud on oluliste ja põhimõtteliste

asjaolude võrdlus ning need kajastuvad lõppseisukohtades. Vastustaja märkis seletuskirjas, et

keskkonnamõju hindamise aruanne on valminud põhjaliku ja avaliku menetluse tulemusena ja avalikkust

kaasates, mis annab sellele dokumendile Ramboll Finland Oy arvamusest suurema usaldusväärsuse.

KeHJS § 4 kohaselt on keskkonnamõju nimetatud seaduse tähenduses tegevusega eeldatavalt kaasnev

vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Seega

tuleb keskkonnamõjudena käsitleda muu hulgas hinnatava projekti linnaehituslikku mõju. Eelmärgitust

nähtuvalt on kaebaja vastuväited linnaehitusliku mõju arvesse võtmise osas vastuolus KeHJS-s

sätestatuga.

17. DP-ga kehtestatakse linnaehitusliku lahenduse plaan, mis lähtub olemasolevast situatsioonist,

võimalustest ja vajadustest DP alal ja seda ümbritsevas asustuses. Tallinna kesklinnas on pärast DP

kehtestamist (9 aastat tagasi) toimunud märkimisväärsed muutused. Muutunud on linnaehituslikud

nõuded ja tingimused aga ka õiguslik olustik, linna asustus-ja liiklustihedus. Lisaks on Viru Keskuse

kaubamajapoolse hoonemahu väljaehitamisel ületatud lubatud ehitusmahte ning hoone on ehitatud ühe

korruse võrra kõrgemaks DP lubatust, millega on ära lõigatud Gonsiori tänava poolt vaade vanalinna

siluetile. Seega on Viru DP senine elluviimine vähendanud linnaelanike ja -külastajate võimalusi avaliku

ruumi kasutamiseks ning muutnud linnaehitusliku situatsiooni juurdeehituse püstitamise aspektist

ebasoodsamaks kui see oli DP-ga kavandatu kohaselt 9 aastat tagasi. Samuti on avalikult kasutatav

linnaruum muutunud kitsamaks linnaehituslike arengute tõttu DP alal ümbritsevas piirkonnas. Avatud

linnaruumi ahendamine veel ühe kõrghoonega läheb tänast linnaehituslikku situatsiooni arvestades

oluliselt ja põhjendamatult vastuollu avaliku huviga. Need asjaolud on selgitamist leidnud ka

seletuskirjas ja tõendatud A. Pikka arvamuses ning keskkonnamõjude hindamise aruandes.

18. Linn tellis lisaks A. Pikka arvamusele ekspertiisi ka AS-lt Tondi Üks. Nimetatud ekspertiis

keskendus eelkõige ehitusloa menetluses tähtust omavatele asjaolude. Seetõttu ei omanud antud

ekspertiis niivõrd märkimisväärset tähtsust kõneolevas küsimuses, mis puudutad DP-d. Kuigi A. Pikka

ekspertiis oli tellitud samuti eelkõige seoses ehitusloa menetlusega, keskendus see muuhulgas ka DP-ga

seotud asjaoludele, mistõttu omas olulist kaalu Otsuse menetlemisel ja sisulise otsuse tegemisel.

Linn lähtus Viru Poja muinsuskaitselise ja linnaehitusliku sobivuse hindamisel Mart Kalmu, Ignar

Fjuki ja Dmitri Brunsi poolt antud ekspertarvamustest. Vastustaja rõhutab, et arvamuste tellimisel lähtuti

seisukohast, et oluline ei ole üksnes hinnata, kas ehitis kahjustab mingit konkreetset muinsuskaitsealust

objekti, vaid võimalikule ehitisele tuleb anda laiaulatuslikum hinnang mis käsitleb lisaks

muinsuskaitselisele veel ka linnaehituslikke ja kultuurilisi aspekte. Ekspertarvamustes väljendatud

seisukohtadele tuginedes on üheselt selge, et Viru Poeg ei sobi olemasolevasse linnakeskkonda.

Vastustaja kinnitab, et ekspertarvamusi tellides puudus linnal ülevaade valitud ekspertide

meelestatusest Viru Poja suhtes ning kolme eksperdi arvamust peeti piisavaks, selgitamaks välja Viru

Poja muinsuskaitseline ja linnaehituslik aspekt. Kuna kõik eksperdid asusid kokkuvõttes samale

seisukohal, puudus vajadus tellida täiendavaid arvamusi.

19. Kuivõrd Tallinna vanalinn kuulub UNESCO Maailmapärandisse, siis on vanalinna ja selle

lähiümbrust hõlmavad muudatused äärmiselt olulised ka vanalinna kaitse ja säilivuse seisukohast.

ICOMOSM Eesti Rahvuskomitee 12.04.2004. aasta kirjas nr 2-2 on leitud, et juurdeehituse rajamine

sulgeks, eriti Gonsiori tänava suunalt, olulisi vaateid vanalinnale: detailplaneeringus ettenähtud

estakaadi mahtudest Kaubamaja ja Viru Keskuse vahel ei ole kinni peetud, mistõttu on oluliselt

vähenenud avatud linnaruum ning visuaalne nähtavus ida suunalt. Viru Keskuse juures juba

käesolevaks ajaks tehtud ümberehitused on oluliselt muutnud linnaehituslikku olukorda ja linnaruumi

võrreldes 1999. aastaga. Selliste mõjutuste laiendamine ja uute piirangute loomine linnaruumis ei vasta

maailmapärandi kaitsmise põhimõtetele. Samuti rõhutab UNESCO ekspert Giorgio Piccinato oma

raportis Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndi ajaloolist väärtust ning toonitas, et kõik selles

tehtavad ja planeeritavad muudatused peavad arvestama lõpptulemusega Tallinna vanalinna

muinsuskaitseala kaitsevööndis, mitte piirduma pelgalt vanalinna kaitstava alaga. Eksperdi arvates

sulgeks Viru Poja rajamine kirdesuunalt vaatekoridori vanalinnale. Kõiki ülalmärgitud asjaolusid on

põhjalikult kaalutud ja käsitletud ka Seletuskirjas, mis on otsuse sisulise põhjendamise oluliseks osaks.

Tegemist on äärmiselt oluliste mõjutustega nii linnaruumile kui ka kultuurimälestisele, mis kätkeb

endas ka olulist avalikku huvi. Viimane kaalub selles olukorras oluliselt ülesse kaebaja ootused ehitise

püstitamiseks 9 aastat peale planeeringu kehtestamist. Avalikkuse huvi on aktiivselt väljendunud just

viimasel ajal intensiivselt toimunud ehitustegevuse käigus ning uusehitiste linnaehitusliku mõju

hindamine on saavutanud oluliselt suurema aktuaalsuse võrreldes 1999. aastaga. Avalikkuse huvi on

selgelt seotud eesmärgiga vältida linnaruumi arengut kahjustava tegevuse eest, samuti tagada

muinsuskaitse ja. ajalooliste kultuurimälestiste säilimine kõige väärtuslikumal ja sobivamal viisil.

20. Vastustaja märgib, et Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2007. a otsuse nr 3-06-1210 punkti 13

kohaselt peab kohus avalikkuse vastuseisu Viru hotelli juurdeehituse ehitamisele üldteada asjaoluks.

Kuna üldteada asjaolud täiendavat tõendamist või väljaselgitamist ei vaja, ei pidanud ka linn vajalikuks

tellida täiendavaid küsitlusi, uuringuid vms, selgitamaks välja DP-ga seotud avalikku huvi. Otsuse eelnõu

avalikule arutelule panekul laekus Tallinna Kesklinna Valitsusele 27 kirjalikku pöördumist, mis toetasid

Tallinna Linnavalitsuse algatust DP osaliseks kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohus on haldusasjas nr

3-3-1-42-02 märkinud, et kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma

avalikke huve mõistlikul viisil. Avalik huvi säilitada ajalooliselt väljakujunenud miljöö ja olemasolev

elukeskkond linnaruumi mõttes kaaluvad igal juhul kaalukalt ülesse üksikisiku huvi DP kehtimajäämises

eesmärgiga ehitada kinnistule veel üks kõrghoone. Selline tegevus kahjustab märkimisväärselt vanalinna

ajaloolist miljööd ning on korvamatu ja tagasipööramatu protsess.

21. Vastustaja märgib, et Tulenevalt võimude lahususe printsiibist ei ole kohtul õigust sekkuda

kohaliku omavalitsuse pädevusse haldusotsustuse sisu osas ja kohus ei saa langetada sisulist otsust

kohaliku omavalitsuse eest või tema asemel. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-54-03,

mille kohaselt halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus

kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid

mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse

üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning

ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Seega võib väita, et kohus kontrollib kaalutlusotsuse

puhul üksnes seda, kuidas on jõutud vastava otsuseni ja kas sellise otsuseni jõudmise viis on olnud

õiguspärane ehk kohus kontrollib, kas haldusorgan on asja otsustamisel võtnud arvesse kõiki tähtsust

omavaid asjaolusid. Kui kohus jõuab selles küsimuses jaatavale seisukohale, siis ei või ta haldusakti kui

kaalutlusotsust tühistada.

22. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud planeeringu kehtetuks tunnistamise menetluse käigus on linn

kogunud piisavalt teavet, millele on antud otsuse tegemisel õige tähendus ja kaal ning jõutud seeläbi

õiguspärase kaalutlusotsuseni. Kõnealusel juhul ei ole soovitavat eesmärki võimalik saavutada ühelgi

muul viisil kui DP osalise kehtetuks tunnistamisega. Seega on DP osaliselt kehtetuks tunnistamine kui

abinõu sobiv ja vajalik, samas ka ainuvõimalik. Üksnes sel moel on õiguslikult võimalik välistada 17-

korruselise täiendava hoone püstitamine Viru väljak 4 kinnistule ja kaitsta seeläbi olulist avalikku huvi.

Seletuskirjas on üheselt märgitud, et menetluse käigus ei ole ilmnenud ühtegi teist abinõu, mis kinnistu

omanike huve vähem riivates hoiaks ära juurdeehitusega tekitatava kahju. Sama on märgitud ka

keskkonnamõjude hindamise aruandes ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse

kirjas. Linn on otsuse vastuvõtmisel järginud proportsionaalsuse põhimõtet. Linn ei oleks saanud

asuda ehitise mahtu ühepoolselt vähendama või ehitise sihtotstarvet muutma. Kahtlemata oleks DP

muutmine vastavalt otsuse tegemisel kehtestatud kaalutlustele eeldanud sedavõrd olulisi muudatusi, et

selle läbiviimine DP muutmise raames ei oleks osutunud võimalikuks ja oleks tulnud algatada uus

planeering. See aga eeldas kehtiva DP osalist tühistamist. Asjaolu, et linn tunnistas DP osaliselt

kehtetuks, ei tähenda, et nimetatud kinnistu asuks ehituskeeluvööndis ning sellele uue DP kehtestamine

oleks välistatud. Uue DP algatamise taotluse võib teha iga huvitatud isik, sealhulgas AS Hotell Viru.

Sellisele võimalusel on selgelt viidatud ka Seletuskirjas. Peale seda, kui AS Uus Viru on teinud

omapoolsed, otsuses esitatud seisukohti arvestavad, ettepanekud uue DP vastuvõtmiseks, saab linn asuda

kaaluma uue lahenduse sobivust ja kehtestamise võimalust.

23. Konkursiga seonduvate kaebaja väidete osas nõustub vastustaja, et kõnealusel juhul on oluline

rõhutada asjaolu, et konkurss korraldati 1996. aastal ning konkursitingimused määrati sellele eelnevalt.

Seega on konkursist ja DP tingimuste määramisest tänaseks möödunud umbes 12 aastat. On ilmne, et

DP kehtestamise ajal ei olnud võimalik igakülgselt ja ettenägevalt hinnata tulevikus asetleidvaid

muutusi linnaruumi planeerimisel, õigusaktide muutmisega kaasnevaid arenguid, avaliku huvi kasvu

linnehituse küsimustes jms, Seda eriti olukorras, kus meie õiguskord ja väärtushinnangud tulenesid veel

suurel määral eelmise ühiskonna mõjudest. Tallinna Ringkonnakohus on 24.05.2007. a otsuses nr 3-06-

1210 pööranud tähelepanu asjaolule, et avalik huvi linnaruumi kujundamisel võib aja jooksul muutuda,

mis võib omakorda kaasa tuua vajaduse DP lahenduse muutmiseks: „Mida enam möödub aega

detailplaneeringu kehtestamisest, seda enam kahaneb kinnistuomaniku õiguspärane ootus, et

detailplaneeringut õnnestub muutmata kujul realiseerida. „ Lähiaastate " möödudes ei kao

detailplaneeringu toime küll iseenesest, ent kinnistuomanik peab arvestama, et kui detailplaneeringut ei

ole asutud realiseerima paari aasta jooksul, võib kohalik omavalitsus hakata planeerimisotsust

revideerima." See ringkonnakohtu seisukoht on avaldatud konkreetset Juurdeehitust puudutavas

vaidluses TLPA ja AS-i Uus Viru vahel, pidades silmas konkreetse vaidluse asjaolusid ning DP-d.

Linn kinnitab, et ta ei ole DP kehtestamise järgselt viimaste aastate jooksul kaebajaga Viru Poja

rajamisel koostööd teinud. Vastupidi, poolte vahel on olnud kohtumenetlus vaidlusaluse planeeringuga

seonduva Viru Poja ehitusloa osas. See viitab pikemat aega valitsenud erimeelsustele kehtestatud DP

vastavuses tänapäevastele tingimustele ja avalikule huvile. Pigem tunnistab kaebaja ka ise, et planeering

on kehtestatud äärmiselt pikka aega tagasi ja selle lähtealusel pärinevad 90-ndate aastate keskpaigast.

Seega ei ole linn kuidagi süvendanud kaebaja ootusi Viru Poja ehitamise elluviimise võimalikkuse

suhtes. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide õiguspärasele ootusele tuginemisest ei ole

asjakohane ning ta oleks pidanud mõistma, et ligi 12 aastat tagasi määratud kriteeriumitel koostatud ja

ligi 9 aastat tagasi kehtestatud DP ei pruugi olla enam ajakohane ning jääda kehtima.

24. Käesoleval juhul näeb PlanS § 27 lg 1 kohalikule omavalitsusele sõnaselgelt ette võimaluse

tunnistada planeering kehtetuks, kui kohalik omavalitsus soovib selle elluviimisest loobuda. Seega

viidatud PlanS sätte alusel DP kehtetuks tunnistamisel puudub isiku usalduse arvestamise eeldus ja

kohustus. Linn on otsuse tegemisel kaalunud nii sellega kaasnevaid positiivseid kui negatiivseid

asjaolusid. DP positiivsed mõjud ei kaalu üles negatiivseid mõjusid

25. Kaebajal oli võimalik aktiivselt eelnevas haldusmenetluses osaleda, millist õigust tema poolt ka

kasutati. Halduskohtumenetluses ei saa kaebaja tugineda argumentidele, mida ta pole esitanud

haldusakti andmise käigus toimunud menetluses. Haldusorgan saab siiski kaaluda vaid neid asjaolusid,

mis on ilmnenud haldusmenetluse käigus enne otsuse tegemist, mitte aga neid, mis esitatakse alles peale

otsuse vastuvõtmist.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

26. Haldusmenetluse põhimõtete kohaselt võib isik HKMS § 3 lg 1 kohaselt taotleda kohtult õiguste

kaitset, kui haldusmenetluses võidakse piirata isiku subjektiivseid õigusi. Vastavalt tohib õigusi

piirata HKMS § 3 lg 1 tulenevalt ainult seaduse alusel ja lg 2 kohaselt halduse õigusakt ja toiming

peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 54 (haldusakti

õiguspärasuse eeldused) märgib, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

Käesolevas vaidluses on vastustaja andnud haldusakti põhjenduse vastavuses HMS § 56 lg 1

kirjalikult. HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 (kaalutlusõigus) lg 1

kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse

tegemist või valida erinevate otsustuste vahel; lg 2 kohustab kaalutlusõigust teostama kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid

ning kaaludes põhjendatud huve.

Kaebuse esitaja leiab, et otsuse tühistamist tingivad: 1)olulised kaalutlusvead; 2) menetlusnormide

rikkumine. Arvestamata jäeti kaebaja esitatud argumendid ja spetsialistide esitatud uuringud, samas ei

ole põhjendatud, miks nendega ei arvestatud; otsus tugineb neile hinnangutele, milles on esitatud

kriitikat.

27. Kohus märgib esmalt, et ehitusloa taotluse menetlust juurdeehituse ehk Viru Poja osas on

arutatud kohtus ja Tallinna Ringkonnakohus 17.05.06.a. otsuses nr 3-04-247 kontrollis, miks

ehitusloa taotluse menetlus, mis esitati 26.05.05.a. TLPA-le, venis. 11.04.06.a. oli AS Uus

Viru poolt esitatud ametile täiendatud projekt hotelli juurdeehituse rajamiseks. Amet oli

määranud projektile mitmed ekspertiisid; vaidluse all olid järgmised Tallinna Linnavalitsuse

17. mai 2006. a otsuses loetletud ekspertiisid: a) muinsuskaitse ekspertiis; b) keskkonnamõju

hindamine; c) linnaehituslik ekspertarvamus; d) juriidiline analüüs; e) ehitusekspertiis seoses

suurte rahvahulkade kogunemisega kavandatavas ehitises. Lisaks nimetatutele oli tellitud AS-

lt Tondi Üks kaebaja projektile ehitusmahtude võrdlus.

Kohus nõustub menetlusosaliste seisukohtadega, et seni, kuni detailplaneeringut ei ole

muudetud, on see vastustajale siduv ja täitmiseks kohustuslik. Põhimõtteline otsus Viru

hotellile 17-korruselise, püstkülikukujulise mahuga, musta toonklaasiga kaetud juurdeehituse

ehitamiseks langetati detailplaneeringu kehtestamisega.

Kaebaja on seisukohal, et DP osaliselt kehtetuks tunnistamisel ei arvestatud piisavalt

õiguspärase ootuse ja usaldusega DP elluviimise võimalikkuses. DP koostamisel tugineti

1996.a. korraldatud konkursi võidutööle, selle konkursi tingimused määras linn ning

kooskõlastused anti pädevate organite poolt. DP-d viidi ellu linnavõimudega koostöös ning

seda realiseeriti vastavalt järk-järgult. Viru väljaku DP I etapi kehtestamise otsuses võeti

aluseks konkursi võitnud töö, selline DP lahendus on kaalukam, kui ilma konkursita loodud

DP lahendus. Linn oli andnud konkursiülesande, sellest lähtudes anti lahendus arvestades

esteetilist, linnaarenduslikku jm väärtusi; selle lahenduse luges võitjaks ja linna vajadustele

vastavaks konkursikomisjon, kes on igati pädev hindama töö väärtust ja linna vajadusi. Linn

ei olnud näidanud, et DP realiseerimisel puudub koostöö, kaebaja usaldas vastustajat, et 6

aasta kestel on tekkinud koostöö ning et arendustegevus enam ei rahulda linna.

Vastustaja on nõustunud põhimõtteliselt järeldusega, et DP selle koostamise ajal vastas

ootustele, kuid juhib tähelepanu ajale, mil konkurss korraldati.

Vaidlust ei ole küsimuses, et konkurss korraldati 1996.a. Menetlus ehitusloa andmiseks algas

26. mai 2005. a taotlusega. Vaatamata sellele, et tegemist on konkursitööga, algas ometi

vaidlus juurdeehituse, so Viru Poja ehitamise üle ning linnavõimud asusid detailplaneeringu

sobivuses kahtlema, olles paralleelselt ehitusloa menetlusega algatanud „detailplaneeringu

osalise kehtetuks tunnistamise kaalumise menetluse“.

Teatud tingimustel on seadusega lubatud DP osaline või täielik tühistamine, selleks annavad

aluse HMS § 64 lg 2 ja § 66 lg 2 p-id 1 ja 2 ning PlanS § 27 lg 1.

Vastavalt PlanS § 27 lg-le 1 võib kehtestatud detailplaneeringu või selle osa tunnistada

kehtetuks, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib

planeeringu elluviimisest loobuda. Seega sätestab seadus, et kehtestatud DP-d või selle osa

võib seaduse kohaselt muuta, sh tunnistada kehtetuks. Arvates 11.04.06.a., so täiendatud

projekti esitamisest, võeti taas otsustamisele küsimus, kas juurdeehituse realiseerimine on

võimalik ning kui ei ole, kas varasem planeering on asendatav uuega või tuleks varasem

planeering tunnistada osaliselt kehtetuks ilma uut planeeringut kehtestamata.

Ehitise arhitektuurne olemus jäi vaatamata muudatustele üldjoontes samaks. Kaebaja on

seisukohal, et DP osaliselt kehtetuks tunnistamisel ei arvestatud piisavalt õiguspärase ootuse

ja usaldusega DP elluviimise võimalikkuses. Kaebaja väitis veel, et samal ajal oleks saanud

kaaluda ka alternatiivide võimalikkust.

Kohus märgib esmalt, et kaebaja väide alternatiivide kaalumata jätmises ei ole õigustatud,

kuivõrd LPA-le ei ole esitatud kaebaja poolt alternatiivseid projekte; vastupidiselt kinnitavad

tema nõudmised viia ellu juurdeehitis, so Viru Poja ehitamine, TLPA esitatud projekti alusel,

et kaebaja on jäänud kehtiva DP elluviimise nõuete juurde. Kohtule ei esitatud tõendeid, et

kaebaja oli esitanud alternatiivse projekti ning vastustaja jättis selle kaalumata. Samas ei

nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et konkursi võitnud töö omab automaatselt eelisõigusi DP

realiseerumisel, kuna selliseid õigusnorme seadusandja ei ole kehtestanud. Antud juhul ei saa

ka vastustajalt nõuda, et ta ise esitaks alternatiive, kuivõrd ta viis läbi mitmeid erinevaid

uuringuid ning need kinnitasid, et nii keskkonnamõjult kui ka muinsuskaitselistel kaalutlustel

ei ole võimalik ehitamise jätkamine antud kohas. DP realiseeritud osast ei prognoositud

keskkonnakahjulikke mõjutusi, mida ei saa väita juurdeehituse osas. Kuivõrd uuringute

tulemused kinnitasid planeeritu elluviimise objektiivset võimatust või selle suurt tõenäosust,

siis tuli TLPA vastu võtta seisukoht, kas DP-ga kavandatust tuleb loobuda või mitte. Antud

juhul tuvastati, et DP-st tuleb loobuda. TLPA-lt ei ole õige saada lootust jätkata

perspektiivituks muutunud ehitamist, kuivõrd kavandatus ei ole kõrvaldatavaid puudusi.

Planeeringu realiseerimine olukorras, kus selle eesmärk ei ole saavutatav ning kui on

selgunud, et planeering kahjustab oluliselt avalikku huvi, ei ole õigustatud. Kaebaja ei ole

esile toonud, et tema huvi DP realiseerimises on kaalukam, kui avalik huvi selle suhtes, et DP

plaanitud kujul ei realiseeruks.

Menetluste kestel muuhulgas arutati ka küsimust, kas DP osalise kehtetuks tunnistamise

kaalumise tegevus on lubatav. Selles osas on seisukoha avaldanud Tallinna Ringkonnakohus

17.05.06.a. eelviidatud otsuses ja kohus märkis, et „See tegevus ei ole iseenesest

õigusvastane, sest avalik huvi võib linnaruumi kujundamisel aastate jooksul muutuda“. Samas

kohtuotsuses leiti, et „Ringkonnakohus peab avalikkuse vastuseisu nn „Viru poja“ ehitamisele

ja Tallinna linnavalitsuse katseid ehitamist vältida üldteada asjaoludeks (lahendi p 13).

Haldusmenetluse põhimõistete valguses kujutab planeeringu kehtetuks tunnistamise

kaalumine endast lõpuleviidud planeerimismenetluse uuendamist. Uuendamisega taastub

sisuliselt enne planeeringu kehtestamist esinenud menetluslik situatsioon, muuhulgas peavad

uuendatud menetluses olema kohaldatavad samad menetlust tagavad abinõud, mis algupärases

menetluses. Kohus märkis, et „vastavalt PlanS § 9 lg-le 1 on detailplaneering lähiaastate

ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks. Mida enam möödub aega detailplaneeringu

kehtestamisest, seda enam kahaneb kinnistuomaniku õiguspärane ootus, et detailplaneeringut

õnnestub muutumata kujul realiseerida. „Lähiaastate“ möödudes ei kao detailplaneeringu

toime küll iseenesest, ent kinnistuomanik peab arvestama, et kui detailplaneeringut ei ole

asutud realiseerima paari aasta jooksul, võib kohalik omavalitsus hakata planeerimisotsust

revideerima“.

Märgitust järeldub, et vaidlusaluse otsuse mitmed põhilähtekohad ja alused on esitatud

vaidlustatud TLPA haldusaktis ning on sellisena asjakohased.

28. Asjaolud kinnitavad, et arvates eelmärgitud kohtuvaidlusest tuli linnavalitsusel kiirendada

ehitusloa väljastamise küsimuse lahendamist, tehes seejuures vajalikud uuringud, sh

keskkonnamõju hindamine.

Vaieldamatult on tegemist komplitseeritud küsimuste lahendamisega, kuivõrd nii ehitise

olemus, selle asukoht kui ka juba kehtestatud DP olemasolu eeldas tõsist kaalumist ning

uurimistööd, et teha vajalik otsus. Vastustaja on asja otsustamise ajaks viinud läbi mitmeid

täiendavaid asjakohaseid uuringuid, et langetada otsus. Vastustaja sellekohane tegevus on

vastavuses HMS § 6 märgitud uurimispõhimõttega, so et haldusorgan on kohustatud välja

selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks

tõendeid oma algatusel.

Kohus leiab, et asja otsustamise ajaks on olukord oluliselt muutunud ning vastustaja on teinud

asjakohased uuringud, mis võimaldasid DP osaliselt tunnistada kehtetuks.

29. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et linnaruumi muutusi ja arenguid ei olnud

võimalik igakülgselt ette näha ei konkursi korraldamise ajal ega ka DP kehtestamise ajal.

Väärtushinnangud ning õiguskord alles hakkasid kujunema vastavuses kaasaja nõuetega,

seejuures avaliku huvi kasv linnaehituslikes küsimustes oli enne seda olnud pea olematu.

Tallinna RK ongi 24.05.07.a. otsuses nr 3-06-1210 pööranud tähelepanu avalikul huvi

osatähtsusele linnaruumi kujundamisel ning märkinud, et see võib aja jooksul muutuda, mis

omakorda võib tingida DP lahenduse muutmise.

Kuivõrd juurdeehitust ei ole veel realiseeritud, siis leiab kohus, et ülekaaluka avaliku huvi

olemasolul ei saa jätta tähelepanuta kriitikat, mis oli esitatud Viru keskusega seotult, sj on

käesoleva otsuse juures arvamusi esitanud spetsialistid samuti rõhutanud, millest johtuvalt sai

võimalikuks Viru Hotelli ehitamine ning miks selle juurdeehitus muudaks olukorra senisest

halvemaks. Küsimus ei ole seotud pelgalt keskkonnaprobleemidega, millele on kaebaja oma

tähelepanu suunanud ning tellinud omapoolselt ekspertarvamuse, so aruanne, mille koostasid

J.Hokkanen ja N.pesu Ramboll Finland Oy-st.

Lisaks tekkivatele keskkonnaalastele probleemidele, õigusliku olukorra muutustele, ei ole

spetsialistide arvamuse kohaselt arhitektuuriliselt ning linnaruumi arengu seisukohalt

võimalik ignoreerida asjaolusid, et planeeringu osa on ajast maha jäänud ning kohtu arvates ei

nähtu ühestki arvamusest või kaebaja esitatud materjalist, et Viru Poeg annaks

linnaehituslikult lisaväärtuse Viru Hotelli kompleksile või Tallinna Kesklinnale, sh vahetus

läheduses asuvale Vanalinnale. Kohtu arvates on kaebaja ühekülgselt taandanud probleemi nn

maitseküsimusele. Samas nähtub, et kaebaja on valesti aru saanud hinnangutest, mis on antud

väärtuseküsimustes Viru Hotellile.

Viru Hotell`i suhtes antud väärtushinnanguid tuleb vaadelda selle rajamisega seotud

asjaoludest lähtudes. M.Kalm, I.Fjuk ja D.Bruns on esitanud oma seisukohad, millele on

vastustaja viidanud ning teinud sisukokkuvõtte. Viru Hotelli puhul väärtustati selle rajamise

aega arvestades Soome ja Eesti ühistööna valminud hoonekompleksi nii arhitektuuriliselt kui

ka ehituskvaliteedi ja kasutatud materjali poolest, kuigi maitseväärtuse seisukohalt on

spetsialistid olnud eriarvamustel. Viru kompleksi rajamisel ei osatud ette näha selle mõju

Vanalinnale ja negatiivseks hinnati mõju, mis tuleneb selle liigsest lähedusest Vanalinnale.

Vaatamata neile varasematele eriarvamustele sooviti hotellikompleks võtta kaitse alla, kuid

see jäi tegemata.

M.Kalm nimetab (tlk 194 I kd) seda tipptasemel keskkonnaks, mida kahjuks ei väärtustatud,

kuivõrd hotelli müügijärgselt ei ole seda keskkonda säilitatud. Tema hinnangust nähtub, et

hinnaliseks peeti ka hoone fujaeed, mis on nüüdseks ümber ehitatud. Hoone juurde oli

paigutatud E.Viiese pronksskulptuur „Merineid“, mis aga kõrvaldati. Siseõu ehitati täis ning

vähendati valubetoonist vormide väljenduslikkust, mis odavdas arhitektuuri. Muutused

saabusid ka Kaubamaja ühendusgalerii rajamisest, kuna rikuti ära vaade Gonsiori tänavalt

Toompeale; lisaks täideti ära avalik linnaruum Kunstiakadeemia poolsest osast. Seega saab

tema arvamusest järeldada, et omanikepoolselt teostati DP käigus sellised muutused, mis tõid

kaasa väärtustatud kompleksi osas sellised muutused, mis tingivad asjaolude ümberhindamise.

Kaebajas arusaamatusi tekitanud küsimus Viru Hotelli väärtuse osas aitab paremini mõista ka

D.Bruns arvamus (tlk 201 I kd). Tema toob esile, et juba I sõjajärgne generaalplaan nägi ette

ümber vanalinna väljakute rajamise ja nende rajamist ühendas tunnus, nad avanesid vanalinna

ümbritsevasse rohelisse vööndisse, sellest on ka järjekindlalt kinni peetud. Viru väljaku suhtes

oli algselt kavandatud, et ta on 3 küljest ümbritsetud hoonestusega, kuid avatud Tammsaare

pargi poole. Väljak oli plaanitud peaväljakuks. Väljaku hoonestus algas 1950 –tel aastatel.

Viru väljakule plaanitud hotell oma kõrge ja pika osaga eraldas väljaku ruumi haljastusest,

kuid väljak kaotas sellega oma esialgse funktsiooni. Ta seletab seda generaalplaani vastu

eksimusena, kuid nähtub, et hotelli rajamist sooviti, kuna avanes võimalus ehitada heast

materjalist ükskõik kui kõrge tolle ajastu jaoks vajalik luksushotell, sj Inturisti rahadega. Ta

selgitab, et sellise hotelli ehitamiseks sobis keskne ehituskrunt. Kuivõrd juba rikuti

planeerimise järjepidevust, tuli edaspidi leida lahendus väljaku täisehitamiseks kas osaliselt

või täielikult. Viru hoonekompleksi negatiivse tulemusena nimetab ta linna keskosa avaliku

ruumi hõlmamist. Ta märgib ära, et Viru hotelli kõrgosa moodustab linna siluetis elemendi,

kuid muinsuskaitselisest aspektist asub ta liiga lähedal Vanalinnale, häirib linna tuumiku

siluetti. Veel märgib ta, et kaugvaatest on negatiivne see, et tal on ebaelegantne proportsioon,

liigne hoone laius võrdluses kõrgusega ja tekib nn „kummuti „ efekt. Seda efekti püütakse

mitte süvendada ja pakutav ehitis ei ole vastuvõetav, kuna juurdeehitus süvendab seda

negatiivset osa. Ta märgib, et senise kompleksi laiendumine ohustaks esiteks linna siluetti;

teiseks liiguks kehand veelgi lähemale Vanalinnale, kuid need mõjud on Vanalinnale

lubamatud. Arhitektuursest aspektist nähtub, et 1972 ja 2000-ndate hooned avaldavad erinevat

mõju. Viru keskuse siselahendusele etteheiteid temal ei ole, kuid ta jääb seisukohale, et

keskuse välisilme on „hingetult kommertslik“. Lubamatuna nimetab ta senisel ehitamisel

Kaubamaja ja Viru keskust ühendava galerii asemele tekkinud ulatuslikku ehitise mahtu, mis

sulgeb vaate vanalinnale Gonsiori tänavalt. Ka tema hinnangust nähtub, et Gonsiori tänava

siht oli määravaim vaadetes vanalinnale. Veel märgitakse, et rippmahu arhitektuurne osa ei

kannata kriitikat ja Viru keskuse autorite eesmärk ei ole realiseerunud. Ta toob ka esile, et

betoneeriti basseinid, mis Tammsaare pargi poolt kaotas kujundusliku elemendi. Hotelli

kõrgosa arhitektuuri osas ta selgitab, et vaatamata proportsioonidele, on suudetud

arhitektuursete vahenditega anda sellele õnnestunud ilme. Viru tänava sihilt on hästi

vaadeldav hotelli otsafassaad, mida hinnatakse õnnestunuks. Selle ette primitiivse mustast

klaasist klaastahuka ehitamine tähendaks, et otsafassaad jääb varjatuks. Narva mnt poolt on

aga vaade otsafassaadile juba varjatud. Tema hinnangul vaatamata negatiivsetele muutustele

on veel võimalik säilitada vaadet Viru tn algusest. Juurdeehituse osas eeltoodud põhjustel

jääb ta seisukohale, et must tahukas vanalinna hoonete vahetus läheduses ja pargi roheluses

optiliselt kitsendab kogu ümbruskonda. Seega nähtub, et Viru Hotelli rajamise aegne

peaarhitekt, nüüdne arhitektuuridoktor, on esitanud selgituse, millest nähtub, et hotelli

rajamine oli omas ajas võimalus rajada kaasaegne ehitis, see oli viga, kuid selle ehitise

mastaape ei tohiks suurendada; sellest on kõrgosa arhitektuuriliselt siiski hinnatav, mistõttu

tuleks külgvaadet säilitada, kuna ta avaldab positiivset muljet Viru tänava poolsest küljest.

I.Fjuk on esile toonud, et hotelli laiendus suurendaks Viru hotelli mõju Vanalinna suunas

lubamatult selles mõttes, et unikaalse miljööga vanalinna mõju jääks siluetipildis kahanevaks.

Seega peab ta oluliseks, et väljakujunenud mastaabid ei muutuks enam Vanalinna suunas

kahjulikumaks. Ta toob esile, et Tartu mnt suunalt ei tohi vähendada juurdeehituse rajamisega

Vanalinna ja selle tornide vaadeldavust; säilitada tuleb Tammsaare pargi eraldatus, kuna

avaliku ruumi kaalukust ei tohi enam vähendada. Ka tema on avaldanud arvamust Viru hotelli

külgfassaadi kinniehitamise osas ning ta rõhutab vajadust säilitada selle vaadeldavus. Ta toob

välja, et Viru Hotelli kavandamisel 1960 a lõpus oli Vanalinn muinsuskaitsealana alles

kehtestatud. Viru Hotelli ehitamine sai võimalikuks, kuna muinsuskaitseline teadvus kogus

jõudu, kuid puudus kogemus, et hinnata kõiki ohte, kui vanalinna vahetusse lähedusse

rajatakse kõrghoone. Enne, kui hotell saavutas täiskõrguse, oli spetsialistidele ja avalikkusele

selge, et hotelli rajamise otsus oli ekslik. Viru Hotellist sai „hoiatav eeskuju“, mida ei tohi

järgida, mis tuli jätta erandiks.

Sellest kokkuleppelisest seisukohast on kohtu arvates peetud kinni erinevate linnavõimude

poolt ning seda ei ole enam rikutud, käesolevalt on aga sisse seatud need vajalikud

seadusandlikud regulatsioonid, mis ei võimalda enam ehitamist vanalinnale lähemale. I.Fjuk

nimetab seda nn „aukoodeksi“ nurgakiviks.

Laienemist Vanalinna suunas nimetab I.Fjuk koondatult märksõnaga „visuaalne vägivald“ ja

„visuaalne müra“, mis ei tohi ohustada Vanalinna. Vanalinna unikaalsus, mis tugineb

miljööväärtusele, terviklikkusele ja suletusele, on pärand, mille säästmise huvides Viru

keskuse laienemine on mõeldamatu. Merelt vaate osas märgib ta, et Viru Hotell on „kui

üksikuna eksinud valge lammas“, mis on Vanalinna ja kõrghoonete rajooni vahel, kuid kuna

ta ei rõhuta ühte või teist kompleksi, siis on see tasakaal väärtuseks, mille muutust ei soovita

lubada. Laiendus tekitaks hotellist iseseisva kogumi, mille iseloomust tulenevalt ta ei looda,

et see liituks Tartu mnt –Maakri suunal laiuva kõrghoonete miljööga, pigem kahandab

vanalinna osatähtust Tallinna siluetis. Ka tema rõhutab, et Vanalinna, kui unikaalse ansambli

linnaehituslik väärtus ei ole ohvriks toodav mistahes teisele lühi-või pikaajalisele kavale,

kuitahes suurt kasu ta tõotaks. Viru Hotelli, kui iseseisvat ehitist, hindab ta modernistlikuks

arhitektuurikeelelt ja eeldab, et hotellifassaad peaks olema avatud; ta nimetab ka ära, et

Hotelli keskusepoolne väljak ehitati kinni ja hotell minetas palju oma esialgsest väärtusest ja

terviklikkusest, kuid tema vertikaalne maht on jäänud põhiosas avatuks, „ekspressiivne

arhitektoonika“ eksponeerituks. Ta märgib ära, et on paljusid, kellele hotell ei meeldi, see on

loomulik ja mõistetav, kuid kuniks ta eksisteerib just selliselt nagu ta kavandati, tuleb teda

sellisena ka aktsepteerida.

Laienduse osas aga märgib I.Fjuk, et see kavandab hotelli külgfassaadi ulatuslikku

kinniehitamist viisil, mis teravalt hotelli arhitektuursele keelele vastanduks ja kuivõrd see ei

tooks kaasa uut kvaliteeti, millest hotell võidaks, siis sellest aspektist ei ole ta nõustunud ka

hotelli senise ilme muutmisega. Ta märgib ka hotelli säilitamise vajadust senisel kujul seotult

Viru väljaku kontseptsiooniga, mida olemasolevas olukorras on võimalik säilitada, kuivõrd

olemasolev tagab hetkel veel pargi eraldatuse, säilitab Estonia pst-lt Narva mnt suunalise

vaadeldavuse ja vaated Tuletõrje hoone juurest Tartu mnt suunas. I.Fjuk on esile toonud ka

selle, et ehituse projekti autorid ise selgitasid juurdeehituse sobilikkust sellega, et Viru Poja

ehitamisel tekiks terviklik ansambel, sest nemad leidsid, et „must kast“ tasakaalustab keskuse

hoonet. I.Fjuk`i uurimusest on oluline tähele panna seda, et ta uuris ka konkursiaegse

projektiga kavandatud ideed ning ta püüdis aru saada, millest on tekkinud erinevad arusaamad

juurdeehitise sobilikkuse küsimuses. Ta selgitab, et suurt megastruktuuri saab võrrelda teise

sarnase kontekstis, kuid sellist olukorda ei ole. Kuigi ta hindab senise hotelli mõõtmeid

suurteks, leiab ta, et Tammsaare park on suutnud hoida vajalikku tasakaalu. Arhitektide

konkursitöö selgitas ära selle autorite seisukoha; nimelt oli konkursitöös jäetud hotelli

keskusepoolne külg avatuks, madala osa kõrvale plaanitud „must kast“ oli plaanitud pika ja

horisontaalsena ning moodustus teatud kontseptuaalne tervik, need mahud tasakaalustasid

teineteist, kuid maketil oli juurdeehitis nn virtuaalkehana, seejuures ei olnud kavandatud

keskuse ala niisugusena nagu ta on nüüdseks välja ehitatud. I.Fjuk arvamusest nähtub, et

konkursitöö on erinev sellest, mis tegelikult ehitati, hoonestusmahud on oluliselt suurenenud

iga järgneva etapiga ja ka tihenenud. Ta jääb seisukohale, et krunt on liialt väike, et

kavandatut realiseerida ja sõltumata laienduse käsitluslaadist, materjalist, hoone kõrgusest jne,

ei ole uue hoone rajamine enam õige ega soovitav.

Seega nähtub, et muutused võrreldes konkursitööga on seda laadi, mis ei võimalda toetuda

konkursiaegsele ideele ning selles kontekstis on ainetu viidata, et kaebaja saaks toetuda

õigustatud ootusele ja usaldusele. M.Kalm selgitusest (tlk 194 I kd) toob kohus esile veel ka

selle, et kui ehitamine Vanalinna suunal suurendab tasakaalustamata survet vanalinnale,

ahendab vaatesektoreid vanalinnale Viru tänavalt, siis hinnatakse Viru hotelli vaatamata

muutustele siiski sümbolina. Ta nimetab, et hotell on saanud „omaseks“ ja tal on „märgilise

tähendus Tallinna ühe sümbolina“. Seega nähtub, et seda olukorda peetakse väärtuseks, mida

tuleks säilitada, seda enam, et plaanitav juurdeehitus hakkab lubamatult tungima pargiossa ja

viib tasakaalust välja proportsioonid Vanalinna suhtes. Kuna arvamustes on ära nimetatud ka

usaldusekriisi, siis nähtus, et senine linnaruumi liialt tihe ärakasutamine tekitas olukorra, et

muud väljundid ei ole lubatavad. Senise DP elluviimisel ei ole peetud kinni konkursiideest

ning nõuetest, mis olid suunatud väärtusliku säilitamisele, kuid sellises olukorras ei saa

süüdistada linnavõime, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et

nende poolt sooviti siseehituslikke negatiivseid muutusi või kompleksi ühe osa ehitamist

korrus kõrgemana, mis sulgeks Gonsiori tänava vaated või muudaks mälestisena kaitse alla

võetud skulptuuri asukoha muutusi nii, et esialgne kontseptsioon muutuks ainetuks. M.Kalm

märgib, et hotelli laiendamine plaanitaval suunal ei ole võimalik, kuna see on mälestisena

kaitsealuse skulptuuri „Merineid“ asukoht. Selle kujuga seotult nähtub, et kuju viidi ära tema

ettenähtud kohast loata ning kuivõrd basseinid täideti betooniga ning ehitati täis, ei ole

võimalik seda asetada miljöösse, millisena oli ta saanud kaitsealuseks objektiks. Kuju toodi

tagasi muinsuskaitse tungival nõudmisel, kuid olukorda täiel määral ennistada ei ole võimalik.

Seega saab kohus järeldada, et kuigi Viru hotelli rajamist kahetsetakse aspektist, et ei

suudetud ette näha, et ta tungib liialt lähedale vanalinnale ja toob selliselt kaasa negatiivseid

mõjutusi, ta muutis ka linna siluetti ning olukord ei ole enam muudetav, ei tohiks seda

olukorda muuta nii, et järgneksid kahjustused olemasoleva suhtes. Kohus märgib, et kaebaja

on ekspertide hinnanguist ja otsusest nr 138 teinud ekslikke järeldusi, kuivõrd ta annab

hinnanguid kontekstist välja rebitud tsitaatide alusel. AS Hotell Viru tõi välja avaliku arutelu

kestel, et maitsearvamustega ei saa põhistada DP kehtetuks tunnistamist. TLPA on aga

rõhutanud, et konkursi korraldamise ajal ei saadud ette näha kiireid arenguid, ekspertide

arvamused erinevatel ajaperioodidel on muutunud, kuid pikemal ajaperioodil on jõutud

tulemuseni, mil veendunult leitakse, et DP on sobimatu. Vastustaja on õigustatult rõhutanud

ajalist kriteeriumi ja ka esile toonud, et kaebaja jätab arvestamata, et möödunud aja jooksul

toimunud planeerimismenetluse põhimõtete täpsustumine haldus-ja kohtupraktikas seab

kriteeriumid avalike huvide arvestamiseks; planeerimise –ja ehitustegevus peab lähtuma

headest tavadest ja põhimõtetest, arvestama uuenenud nõudmisi. Kuna DP kehtetuks

tunnistamise otsus on planeerimisotsus, siis selle tegemisel peab lähtuma linnaruumi

arendamisel eesmärgist tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid

arvestav, säästev ja tasakaalustatud areng. Vastustaja on viidanud põhjendamisel PlanS § 1 lg

2 ja § 9 lg 1 eesmärkidele ning selgitanud, et planeerimine on dünaamiline protsess, milles

paindlikkus on vajalik. Seega nähtub, et kaalumisele võeti asjakohaselt ajakohasuse nõue,

mille uurimisel toetuti asjaoludele kogumis ning arvestati avalikku arvamust, ametkondade

arvamusi ja spetsialistide seisukohti. PlanS § 9 lg 1 sätestab ajakohasuse nõude ehk kuivõrd

DP koostatakse lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse huvides, siis tema regulatiivsus on

orienteeritud ajaliselt suhteliselt lühikesele perioodile, st arvestatakse eksisteerivaid vajadusi

ja väärtushinnanguid, aktuaalsust ja siduvust. Kui ajas ning ruumis kehtestatud DP enam ei

teeni neid vajadusi, on põhjendatud planeeringu ülevaatamine, vastavalt lubav norm on PlanS

§ 29. Vastustaja on ka märkinud, et ta arvestas, et määratlus „lähiaastate ehitustegevus „ ei ole

iseenesest piisav, et kehtiva planeeringu regulatiivsus lõpetada automaatselt teatud aastate

möödumisel, kuid kui olukord muutub olulisel määral, siis lasub omavalitsusel vastutus

kõrvaldada huvide konflikt, kui see on tekkinud. Vastustaja on välja toonud objektiivse

võimatuse, miks DP ei saa ellu viia kui lähiaastate ehitustegevuse kava.

OÜ Henrikson ja Ko poolt koostatud keskkonnamõjude hindamise aruanne hindab nii

keskkonnalist mõju, kui toob esile ka linnaruumi ja kultuurikeskkonna ja sotsiaalse mõju,

muuhulgas märkides ära, et linnaruumi arhitektuurilisele mõjule avaldab ehitamine

negatiivseid mõjusid. Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus nõustus selle

aruande seisukohtadega 18.06.07.a. Ramboll Finland Oy ei ole seda aspekti uurinud.

Linnaehitusliku sobimatuse küsimus on tihedalt seotud muinsuskaitseliste aspektidega, mille

suhtes Ramboll Finland OY hoidus arvamust avaldamast. Ekspertidena on lisanud oma

arvamused I.Fjuk, D.Bruns, M.Kalm ning asjakohaseid arvamusi leiab ka A.Pikk tööst,

millest nähtub samuti seisukoht, et lisaväärtust Viru Poja ehitamisest ei saabu ning ta toob

esile, et valmisehitatud osa ei vasta kavandatule ning ootused ei realiseerinud, seejuures suleti

väärtustatud vaade Vanalinna siluetile Gonsiori tänava poolt. Muuhulgas märgitakse ära

lubamatu rikkumine senises ehitamistegevuses, so korruse võrra kõrgemas ehitamises DP-ga

lubatust kaubamajapoolse ehitusmahu osas. Kohus esitas korduvalt kohtuistungil küsimusi

kaebuse esitajale seotult selle väitega, et ehitamisel ei peetud kinni korruselisusest, kuid

kaebaja ei esitanud omapoolset selgitust, mistõttu loeb kohus, et väide on tõene.

Kohtuistungil märkis kaebaja esindaja, et vastustaja positsiooni ei aita ka selgitada

G.Piccinato arvamus (tlk 217 I kd ), mis vaid mõne lauseosaga mainib ehitamise negatiivsust.

Kohus märgituga ei nõustu, kuivõrd tema arvamusest nähtub, et kirjavahetus on olnud

pikaajalisem ning UNESCO Maailmapärandi nimekirjas oli lõpuks 2 pakilist teemat, so 17

korruselise hotelli juurdeehituse küsimus ja linnabastioni erastamine. Tema toob esile, et 1966

kuulutati Vanalinn riiklikuks kaitsetsooniks, mis oli NL –s erandlik nähtus ja esimene juhtum,

kuna kaitstavaks väärtuseks loeti tervik. Ta rõhutab muuhulgas, et ka puhvertsoonidel on

omad kaitstavad väärtused. Viru osas leiab ka tema, et olemasolev on juba ise omandanud

arhitektuuriliselt stiililt väärtuse ja juurdeehitus kahjustaks olemasolevat (tlk 222 I kd), kuid

ka tema märgib ära, et hotell ise on „vales kohas“, so liiga lähedal Vanalinnale ja ta on liialt

pealetükkiv. Juurdeehitus aga suurendaks seda mahtu.

Seega jääb kohus seisukohale, et Tallinna Linnavolikogu on toetunud oma arvamuse

esitamisel asjakohaselt ekspertide hinnangutele, mis käsitlevad juurdeehitusega seotud ajalisi

ja muinsuskaitselist aspekte igati asjakohaselt. Kuivõrd PlanS § 27 lg 1 kohaselt võib

kehtestatud DP või selle osa tunnistada kehtetuks, kui kohalik omavalitsus või maa-ala

kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda, siis ei ole vastavaks käitumiseks

takistust õigusnormist. Otsuses ongi märgitud ära põhjusena nii Linnavolikogu soov

tunnistada DP osaliselt kehtetuks, samas aga esitati lisaks erinevaid avalikke kui ka erahuve

kajastavad seisukohad, toodi välja muutunud faktiline olustik. Otsustusprotsess oli laiem, kui

sellele viitab kaebaja, küsimuste ring oli aga samuti ulatuslikum, mis kinnitab, et tegemist ei

ole pelgalt volikogu ametnike sooviga ümber hinnata ehitamise võimalused maitseküsimuse

tasandil. Kaebaja märkis ka ära, et negatiivne hoiak sai alguse ajast, mil endine linnapea

T.Palts võttis negatiivse seisukoha juurdeehitamise võimalikkuses. Kohus leiab, et selline

kahtlustus ei leidnud kinnitust, kuivõrd ükski spetsialist ega uurimistöö ei toetu linnavõimude

arvamusele ning spetsialistid on esitanud oma seisukohad sõltumatult ning lähtudes

siseveendumusest ning spetsialiteedist. PlanS § 9 lg 1 viitab, et DP koostatakse lähiaastate

tegevuse suhtes, ajalise faktori esiletoomine on antud juhul kooskõlas õigusnormiga, antud

vaidluses oli linnal aga igati põhjuseid asjaolud üle hinnata, kuna ajas olid faktilised,

õiguslikud olud oluliselt muutunud.

30. Kaebaja väites, et linn ei kaalunud DP kehtetuks tunnistamisel alternatiivsete meetmete

kasutamist, on kohus juba eelnevas otsuse punktis andnud vastuse ning rõhutab, et eelnev

kinnitab, et vastustaja ei ole jätnud seda väidet kaalumata. Vastustaja ei nõustunud, et

siinkohal sai kaaluda DP muutmist. Vastustaja selgitas, et kuivõrd PlanS ei kasuta sellist

mõistet, siis planeeringu muutmine ise saab toimuda vaid läbi selle, et tuleks kehtestada

vajadusel uus planeering, selle tõttu ei saanud linn ka kaaluda asjaolusid kaebaja soovitud

viisil. Kuivõrd DP saab kehtestada kahel teel, so eelmine sama ala planeering kehtib kuni uue

kehtestamiseni ja kuivõrd vana planeering tuleb tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks

enne uue planeeringu kehtestamist, siis linn lähtus viimasest moodusest, et tagada suurem

õiguskindlus ja selgus. Sellega anti selge signaal, et ehitamist ei saa jätkata olemasoleva DP

alusel. Kohus nõustub, et kaebuse esitaja on sattunud raskesse olukorda, kuna hetkel ei ole

lahendust Viru väljak 4 kinnistu planeerimise või ehitusõiguse osas kaebaja soovitud viisil.

Kohus ei nõustu väitega, et kinnistu kasutamine on muutunud võimatuks. Kinnistu on

kasutusel ning osa DP-st on realiseeritud. Kohus ei nõustunud aga seisukohaga, et

alternatiivsed võimalused on jäänud linnal välja selgitamata ja et selle tõttu on otsus vale.

Otsuse tegemisest on möödunud lühike aeg, seejuures ei nähtunud, kas kaebaja ise on

pakkunud välja alternatiive, mida oleks saanud kaaluda, et seda realiseerida. Kaebaja ei ole

selgitanud, mida ta peab silmas, kui leiab, et oleks saanud kaaluda DP muutmise võimalusi.

Linn on esitanud põhjused, miks ta peab võimalikuks muuta DP-d selliselt, et Viru Poja

ehitamine ei ole võimalik. Kohus juba ka nõustus vastustajaga, et antud ajahetkel ei ole

võimalik saavutada linna taotletud eesmärki muude vahenditega, kui DP osaliselt kehtetuks

tunnistada. Kuna linn ei pea võimalikuks 17-korruselise täiendava hoone rajamist Viru väljak

4 kinnistule, siis kaitstes olulisi väärtusi, avalikku huvi, oli sobiv, vajalik ning ainuvõimalik

tühistada DP realiseerimata osa. Vastavalt märgib ära ka seletuskiri, et menetluse käigus ei

ilmnenud ühtegi teist abinõu, mis riivaks kinnistu omanike huve vähem, kuid hoiaks ära

juurdeehitusega tekkiva kahju. Samasugusele järeldusele jõuti keskkonna mõjude hindamise

aruandes, seda kordas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse seisukoht.

DP-d ei saa muuta ühepoolselt niisuguses mahus, mis eeldab juba uue DP koostamist. Kohus

juhib kaebaja tähelepanu vastustaja positsioonile, et kinnistu ei asu ehituskeeluvööndis, seega

ei ole uue DP algatamine ja kehtestamine välistatud, kui Hotell Viru või keegi muu isik esitab

uue DP taotluse, kuid ehitamine ei ole mõeldav Tammsaare pargi pooleses küljes ning

lähenemisega Vanalinnale.

31. Kaebuses leitakse, et linn on tuginenud DP vanusele ja teinud järelduse faktilise ja

õigusliku olustiku muutumise kohta, kuid täpsemad selgitused ja põhjendused puuduvad.

Tammsaare pargi kaitse alla võtmine on kaebuse esitajale teada, kuid muud asjaolud on

ebaselged seotult juurdeehituse rajamise või mitterajamisega. Kohus märgib, et otsuse p-is 29

on kohus seisukoha võtnud DP ajalises/vanuselises küsimuses. Kuna kaebaja on aru saanud,

et linn tugineb väitele, et faktiliselt on muutunud linnaehituslikud ja muinsuskaitselised

väärtushinnangud ning sellest tingitult on õigustatud DP kehtetuks tunnistamine, siis on

kaebaja mõistnud, millistest väidetest on linn lähtunud.

Kaebaja väidab, et otsusest nähtub, et 2001 a üldplaneeringu põhimõtted on vastuolus DP-ga,

kuid ei nähtu, missugused vastuolud tekkisid. Ta ei ole ka nõus, et ettevalmistamisel olev

teemaplaneering „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ saaks muuta olukorda, kuna lubamatu

on veel kehtestamata akti kasutamine argumendina, et muuta DP-d. Uute asjaoludena on

nimetatud liikluskoormuse kasvu ja jalakäijate ruumi vähenemist, kuid midagi täpsemat ei

nähtu ega tõendata.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et faktiliselt on otsuse põhjal näha üksnes Tammsaare pargi

staatuse muutmine. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 11.01.01.a. Tallinna üldplaneeringu.

Vaidlust ei saa olla küsimuses, kas linn vajas arenguks üldplaneeringut. Sellise planeeringu

ettevalmistamine võtab aega pikki aastaid. Üldplaneeringu 10. ptk sätestab nõuded Tallinna

vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndis püstitavatele ehitistele. Kui eelnevalt oli kõne all

1999.a. olukord, st väljumise aeg nõukogudeaegsest õigusruumist, siis võrdluses selle ajaga ei

ole võimalik eitada üldplaneeringuga kaasnevaid kardinaalseid muutusi, mis on esile toodud

seletuskirjas. Muutus oluliselt õiguslike ja väärtushinnangute osa ning sellest ka DP

asjakohasuse hindamine. Kõrgete mastaapsete hoonete sobimatus vanalinna ümbrusesse,

seejuures muinsuskaitsevööndisse leidis põhimõttelised lahendused. Kui DP kohaselt tuleks

välja ehitada juurdeehitusena veel üks kõrghoone, siis tekiks vastuolu Tallinna üldplaneeringu

nõuetega.

DP kehtestamise ja otsuse tegemise vahelisel ajal on muutunud Tallinna Vanalinna

muinsuskaitseala kaitsevööndiga seonduvad nõuded. Lisaks on vastu võetud Vabariigi Valitsuse

20.05.2003. a määrus nr 155 „Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“. Vabariigi

Valitsuse määruse eelselt pidid olema tagatud olulised kaugvaated. Kaebuse esitaja on väitnud,

et talle on arusaamatud mitmed kaugvaadetega seotud probleemid ekspertide hinnanguis. Kohus

selgitab tekkinud probleemi edaspidiselt üksikasjalisemalt, kuid märgib siinkohal, et nüüdsest

ei või Muinsuskaitseameti loata püstitada vaatekoridoridesse ja vaatesektoritesse selliseid

ehitisi, mis muudaksid Tallinna Vanalinna senist siluetti või varjaksid kaugvaateid

muinsuskaitsealale. Püstitada ei tohi välismõõtmetelt või ehitusmahult muinsuskaitseala või

tema välispiiriga vahetult külgneva hoonestuse suhtes mastaapidelt mittesobivaid ehitisi.

Hoone välismõõtmete ja ehitusmahu sobivust tuleb aga hinnata lähtuvalt muinsuskaitseala või

tema välispiiriga vahetult külgneva hoonestuse suhtes. Suuresti on arvestatud ka asjaoluga, et

Tallinn on arvatud UNESCO Maailmapärandisse, selle tõttu on muutunud suhe Vanalinna ja

selle lähiümbruse ehitistesse ja ehitustegevusse. Märgitud kuuluvus seab omad nõuded ning

avalikes huvides on püsida tasemel, mis seda võimaldab. UNESCO Maailmapärandisse

kuuluvus eeldab õiguste ja kohustuste kooskõla ning loomulikult peab linnavõim arvestama

antud faktiga, kuivõrd avalikes huvides on UNESCO nõuetele vastavus, et vajadusel saada ka

soodustusi, kui linn ise ei suuda pärandit säilitada. Avalik huvi on siinkohal võrratult

kaalukam, kui ühe isiku erahuvi. Vastustaja on asjakohaselt seetõttu toetunud ICOMOS Eesti

rahvuskomitee 12.04.04.a. kirja nr 2-2 seisukohale, et juurdeehituse rajamine sulgeks olulisi

vaateid Vanalinnale, eriti Gonsiori tänava suunalt. Kuivõrd 1999 a-ga on olukord juba

muutunud, siis uute mõjutuste laienemine ei vasta maailmapärandi kaitsmise põhimõtetele.

Vastustaja on ka viidanud UNESCO ekspert G. Piccinato arvamusele, kes leidis, et Viru Poeg

sulgeks kirdesuunalt vaatekoridori vanalinnale. Vastustaja leidis, et Viru Poja püstitamine on

vastuolus kehtiva Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse §-ga 8 põhjusel, et 17-

korruseline juurdeehitis tekitab olulise kontrasti senise hoonestuse mastaapidega ning on

vastuolus ka määruses sedastatud vaate väljamise välistamise nõuetega.

Vabariigi Valitsus võttis vastu pärast DP kehtestamist 06.05.2004. a korraldusega nr 341-k

„Tallinna parkide kaitse alla võtmine ja välispiiride kirjeldused“ riikliku looduskaitse alla

Tammsaare pargi. 2004. aasta suvest hakkasid kehtima A. H. Tammsaare pargi osas kaitstavate

loodusobjektide seaduse ja Vabariigi Valitsuse 30.05.2000. a määruse nr 173 „Kaitsealuste

parkide kaitse-eeskiri“ nõuded. Tammsaare pargi looduskaitse alla võtmisega on olustik

muutunud, samuti õiguslik olukord.

Märgitud õigusaktide andmine on riikluse arengu seisukohalt oluline tegevus ega sõltunud DP

olemasolust või selle puudumisest. Samas nähtub, et võrreldes DP kehtestamise ajaga olukord

vältimatult muutus, kuna kavandatud juurdeehitus hakkaks piirnema looduskaitsealuse

objektiga. Vastustaja on siinkohal viidanud asjakohaselt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-31-03,

milles rõhutatakse looduskaitsealaga arvestamise vajadusele- „planeeringu kehtestamine on

diskretsiooniotsus. Linnal võib nii keskkonna kaitsmise kui ka puhkeala säilitamise motiivi

näol olla küllaldane huvi keelduda planeeringu vastuvõtmisest, seda enam, et tegemist on

looduskaitsealaga“.

Võimalikud mõjutused pargi keskkonnale tõi esile Hendrikson ja Ko ekspert. Kohus ei saa

nõustuda, et ebaselgeks jäid ikkagi veel vastustaja väited, kuidas peale DP kehtestamist 9

aastat hiljem on muutunud DP ala ja selle ümbrus, asustus. Kahtlematult on elanikkond

soetanud senisest ulatuslikumalt ja hüppeliselt sõidukeid isiklikku omandisse, sellest tingituna

kasvas kesklinna liikluskoormus, kuivõrd ei ole suudetud suunata ümber liiklust, mis läbib

kesklinna. Kohtule jääb arusaamatuks, missuguseid andmeid oleks vastustaja pidanud selles

üldteadaolevas asjaolus veelgi rohkem esile tooma. Linna asustustihedus suurenes ka hoogsast

elamuehitusest, seega on vastustaja asjakohaselt viidanud, et linna asustus-ja liiklustihedus on

oluliselt muutnud võrreldes DP kehtestamise ajaga. Kuivõrd avalikult kasutatav linnaruum on

ahenenud linnaehituslike arengute tõttu, siis nähtub, miks linn on pidanud eriti oluliseks

kaaluda, kuidas mõjutab neid arenguid Viru Poja ehitamine Viru t 4 kinnistule, mille

ehituslikuks pinnaks vajalik ruum muudab olukorra veelgi kriitilisemaks. Kohus leiab, et veel

kehtestamata aktide suundumused peegeldavad koosmõjus juba vastu võetud aktidega neid

positsioone, mida muuta ei saa ning puudub põhjus ignoreerida plaanitut. Kuigi

teemaplaneering ei ole veel kehtestatud, on selle koostamise etapp lõppenud ning planeering

on Tallinna Linnavolikogu 17.04.08.a. otsusega nr 69 vastu võetud. Teemaplaneeringu

vastuvõtmisega on linn selle põhiseisukohad heaks kiitnud ning nendest tuleb

planeerimismenetlustes lähtuda, vastupidiselt tuleks anda kaebajale asjatuid lootusi, mida ta

aga ilmselgelt ei soovi.

32. Hendrikson ja Ko keskkonnamõjude hindamise aruande osas leiab kaebaja, et see on

tendentslik järelduste osas, mis puudutab keskkonna alaseid järeldusi. Nimelt märgib kaebaja,

et ta esitas alternatiivselt täiendava aruande, mille koostas Ramboll Finland Oy. Kaebaja jäi

seisukohale, et Tallinna Linn ei ole adekvaatselt põhistanud, miks kaebaja esitatud Ramboll

Finland Oy koostatud keskkonnamõjude eksperthinnangut ja selle seisukohti ei arvestatud,

ignoreerimise põhjust aga ei nähtu. Kaebaja leiab, et selline menetlusviga võis mõjutada

otsuse kujunemist. Märgitud hinnangus on kaebaja arvates aga olulised järeldused a)

mõjutused põhjaveesüsteemile Tammsaare pargis ja nähtub, et suuri mõjutusi taimestikule ei

eeldata; peale ehitusperioodi põhjaveesüsteem eeldatavalt normaliseerub; b) mõjutused

pinnasveesüsteemile pargis osast aga nähtub, et laiendusprojekti kestel ei esine pinnasvee

süsteemile mõjutusi, sellest ka ei eeldata mõjusid taimestikule, pinnasevee süsteemile; c)

pargi varjutamine- nähtub, et varjutusolukord pargi osas ei muutu ja ei teki uusi mõjutusi

taimestikule; d) inimkoormuse mõju osa pargile- nähtub, et laiendusest antropogeense

koormuse suurenemine on peaaegu olematu; e) liikluskoormuse muutused- nähtub, et

muutused on väikesed ja Tallinna liiklusele mõju on vähene, ka liiklusmüra ja saastuse osas,

ehituse ajal tekivad ummikud, kuid need on ajutised; f) lõppjäreldused kinnitavad, et enamik

mõjusid ilmneb ehitusperioodil, mõjude vähendamiseks on vajalik koostada järelevalve ja

keskkonnajuhtimise plaan. Linn üksnes möönis, et selle aruande järeldused on oluliselt

tagasihoidlikumad. Kaebaja jäi seisukohale, et sisulised seisukohad jäeti tähelepanuta ja

ignoreeris neid.

Kohus märgituga ei nõustu. Keskkonnamõjude hindamise teostas vastustaja valitud ekspert,

kelle töö tuvastas, et juurdeehituse rajamine avaldab keskkonnamõju ja see on valdavalt

negatiivne. Seal antakse arvamus nii linnaruumi, kultuurikeskkonna, sotsiaalse ja

looduskeskkonna aspektist, so tunduvalt laiemalt, kui kaebaja tellitud ekspertiis. Kaebaja

poolt kahtluse alla seatud ekspertiisi teostaja vastab eesti seaduse nõuetele, seejuures

kontrollis ja kiitis heaks ekspertiisi tulemused Keskkonnaministeeriumi Harjumaa

keskkonnateenistus 18.06.07.a. Kuidagi ei saa väita, et vastustaja ignoreeris kaebaja

30.11.07.a vastuväiteid või tema poolt tellitud eksperthinnangut. Kaebuse esitaja ei ole

menetluses oma seisukohti muutnud ning ta on olulistes küsimustes saanud vastused. Kuigi

kaebajale on jäänud arusaam, et tema esitatud aruanne on käsitlemata, ei ole see järeldus

tõene. Otsuse nr 138 lk 7 käsitleb Ramboll Finland Oy aruannet, kuid vastustaja leiab, et

aruandes toodud järeldused on ebaadekvaatsed ja liialdatud. Seega on vastustaja oma

hinnangu andnud ning see võib kaebajale mitte meeldida, mis ei tähenda aga hinnangu

puudumist. Käsitletakse ka märgitud aruande lõppjäreldusi ja märgitakse, et keskkonnamõjud

on oluliselt tagasihoidlikumad kui vastustaja poolt arvestatud aruande järeldused. Vastustaja

toob ka esile, et ehitustegevusega kaasnevad negatiivsed mõjud on kohaste meetmetega

leevendatavad. Samas nähtub, et vastustaja avaldas oma seisukoha ja tegi võrdluse teise

aruandega ja vastustaja jääb õigustatult kriitiliseks, kui märgib ära, et arvestada tuleb ka nende

mõjudega, mis jäävad ja kaasnevad peale ehitamist, so peale ehitise valmimist ja selle tõttu

Ramboll Finland Oy arvamus ei anna neid vastuseid, mis on olulised. Ehitustegevuse kestel

kasutusele võetavad abinõud ei lahenda neid küsimusi, mida peab silmas keskkonnamõju

hindamise seadus ja millele vastavuses teostati uurimistöö, kaasates sealjuures avalikkust.

Otsusest nähtub, et vastus anti ka 22.05.08.a. vastuväidetele, vastavalt otsuse lk 8. Kohus

leiab, et lisaks on haldusakti erinevates osades lahti mõtestatud, miks keskkonnakaitseline

aspekt ei saa piirduda vaid ehitamisaegsete mõjude analüüsiga ning kui vastustaja oleks

piirdunud vaid sellise analüüsiga ja lubanud ehitamist, oleks see vastuolus kogumis kogutud

andmetega ning ignoreeriks olulist avalikku huvi. Seejuures ei välista ka ehitamise aja suhtes

avaldatud arvamus negatiivsete mõjutuste tekkimist, mille tagajärgede suhtes ei anna keegi

garantiisid, et need on tagasipööratavad. KMH programm seejuures oli ka avalikustatud ning

avalik arutelu toimus 15.12.06.a., milles osalesid huvilised, vastavalt on andmed tlk 174 I kd.

Viru hoonekompleksi ja pargi vahelise puhverala kaotamine ei ole hinnangute kohaselt

lubatav, kuid ehitamine toob vältimatult kaasa sellise tagajärje.

33. Vaadete sulgemise küsimus. Enim selgusetust tekitab kaebajas seisukoht, et Viru Poeg

sulgeb vaate Tallinna Vanalinnale. Kogu menetluse kestel on kaebaja sellele seisukohale

vastu vaielnud, kuid linn ei tõendanud ei fotode ega skeemidega, kuidas vaated suletakse.

Vastuses märgitakse, et suletakse vaated kirdesuunalt, tuginetakse ka G.Piccinato arvamusele,

kuid seal on vaid ühelauseline väide, millele ei eelne mingit skemaatilist põhjendust. Veel

viidatakse, et ekspertide M.Kalm, I.Fjuk, D.Bruns esitasid arvamused, kuid ka nemad ei ole

skemaatiliselt või pildiliselt põhjendanud vaadete ja vaatekoridoride sulgumist. Kui neil

väidetel oleks tõepõhi, oleks seda juba menetluses või otsuses esile toodud.

Kohus märgituga ei nõustu ja jääb seisukohale, et eraldi skeem või fotosid koguda ei olnud

tarvis. Linnamaastikule lisanduvat, sh kaitsealustele objektidele avaldavat mõju on käsitletud

piisavalt selgelt ja korduvalt on märgitud, et juurdeehitis avaldab olulist mõju, kuna ta on

olulise mõjuga objekt. Ehitatava maht jääks selgelt välja paistma linna siluetis kui ka

kesklinna olulistelt vaatesuundadelt, milles on Mere pst, Viru täna, Pärnu mnt, Tartu mnt.

Vastavalt on seda rõhutanud D.Bruns, I.Fjuk, M.Kalm ja kohus juba on märkinud eelnevalt, et

toodi välja probleemid juba olemasoleva Viru kompleksi mahu suhtes, seega ei ole kaebajale

teadmata, et tekkisid linnaruumilised probleemid ning kogumis saab järeldada, et

ehitustegevuse liikumine Vanalinna suunas ei ole lubatav. Kui senise Viru hotelli kõrgosa

nähtavus linna siluetis on loetud käesolevaks ajaks harjumuspäraseks, ta on vältimatult

muutunud juba üheks linna sümboliks, mis jääb seejuures siiski eraldatuks muust Vanalinnast,

siis uue torni lisandumine Vanalinna suunas rikub kahtlemata vaateruume, mis on aga

taunitav. Tasakaalustamata surve Vanalinnale on siinkohal peaküsimus ja Vanalinna

hoonestusmahtu arvestades ei saa kujundada välja eraldi hoonekompleksi, mis hakkaks

domineerima senisest võimsamini, kui hetkel olemasolev Viru kompleks seda teeb. M.Kalm

on täiendavalt kohtu pärimisele selgitanud, et asudes napilt väljaspool vanalinna

muinsuskaitseala piiri, jääb ehitatav Viru Poeg survestama hoonemahult Vanalinna.

Vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse § 8 lg 1 kohustab, et välditaks muinsuskaitseala

kaitsevööndi hoonestamisel järske kontraste hoonestuse mastaapsuses muinsuskaitsealal ja

vahetult selle piiri ääres. Kuigi kaebajal tekkis küsitavusi plaani ja kaardimaterjali osas,

nähtub, et kinnistu piir jääb vahetusse lähedusse muinsuskaitseala piirist ning eelkõige on

oluline tähele panna, et arvamuste avaldamisel kõneldakse piiri lähedusest, puhverala

tähendusest, viimasel on aga omaette kaitsealused väärtused, mistõttu ei saa neid seisukohti

ümber lükata väljavõttega Tallinna linna Kaardiserverist TLPA veebileheküljelt, so

muinsuskaitseliste piirangutega kaardilt. Tähendust linnasiluetile on rõhutatud lähtudes

visuaalse vaatluse võimalusest ning kohus ei leidnud, et spetsialistide arvamused ning otsus

ei ole pädevad, kui sealt puuduvad konstruktsioonid, mida kaebaja sooviks näha. Kohtu

arvates on kogutud andmetel võimalik hinnata tehtud järeldusi.

34. Kaebaja jäi seisukohale, et linn ei analüüsinud vastuväiteid, mis puudutavad A.Pika

ekspertarvamuse konkreetseid vigu. Puudub vastus küsimusele, kas need on vead või mitte

ehkki kaebaja on korduvalt neid küsimusi püstitanud. Seda menetlusviga ei saa jätta

tähelepanuta, märkuste õigsus seab otseselt kahtluse alla otsuse pädevuse ja legitiimsuse, see

võis mõjutada otsust.

Kohus märgituga ei nõustu. A.Pikk teostatud tööst tehtud järeldused on murdosa otsuse

järeldustest ning ei saa mõjutada oluliseks peetud asjaolusid. Muutunud linnaehituslikku

olukorda ja senise ehitise negatiivseid tagajärgi on analüüsitud põhjalikult (otsuse p 3.4).

Otsuses märgitakse ära mitte üksnes A.Pika arvamus, vaid viidatakse 8 aasta tagusele

olustikule, selle muutusele ning DP-ga kavandatule, mis ei realiseerunud erinevatel põhjustel.

Eesti Arhitektide Liit tõi esile, et avalikkusele suleti Viru ja Tammsaare pargi vahelised

veebasseinid, mis asendati kohvikutega, avalikud tänavad asendusid siseteedega, galerii alla

tekkis linnaruum, mis on väheväärtuslik ega sobi kesklinna. A.Pika tööst märgitakse, et

teostamata jäi avaliku ruumina kavandatud infokeskus „Tallinna tulevik“ ja üle Narva

maantee kulgev klaasgalerii, kuid seda kontekstis, et juurdeehitamine on käesolevalt võimatu,

kuna avalik linnaruum kasutataks ära avalikkusele suletud hotelli ehitamiseks. Seda

avalikkusele suunatud linnaruumi püütakse aga säilitada. Ehitusmahtude osas on märge, et

need ületati, kui hoone ehitamisel ehitati üks osa koorus kõrgemana, kui seda lubas DP.

Kohus juba eelnevalt märkis, et sellele küsimusele ei ole kaebaja omapoolset vastuväidet

esitanud ning sellisena ei ole ka A.Pika arvamus väär. Muuhulgas on tema töös ka märgitud,

et Viru Poja plaanitud koht viitab, et ehitis väljuks kinnistu piiridest, mille suhtes ei ole

kaebaja vastuväiteid esitanud. A.Pika uurimust on ära nimetatud ka otsuse viimases lõigus,

kuid kohus ei näe, et seal oleks kasutatud tema uurimuse väiteid teisiti, kui kohus seda märkis.

Otsuses tuginetakse tema töö sellele osale, mis toob esile, et ehitades on kaebaja suutnud

realiseerida kaubanduse ja erahuvides rohkem, kui DP seda eeldas.

35. Kohus juhib kaebaja tähelepanu veel ühele olulisele järeldusele. Nimelt on kaebaja

toonud korduvalt esile, et tema poolt tellitud töös rõhutatakse juurdeehituse vajalikkust

aspektist, kuidas Viru Poeg aitab elavdada kaubandust, lisab töökohti ning toob Viru

keskusesse turiste, mis on oluline avalik huvi. Tegelikult on aga erinevad eksperdid toonud

välja, et avalik huvi on antud juhul seotud senise olukorra säilitamise vajadusega, mida tingib

muinsuskaitseliselt Vanalinna suhtes kehtiv spetsiifiline kaitsevajadus ja Tammsaare pargi

kaitse huvi. Samas ei ole alati hinnatav selline huvi, mis tooks esikohale ärilised huvid, antud

juhul Vanalinna piirimaile senisest enam turistide ei ole soovitav tuua, et nad paisata

kontsentreeritult Viru keskuse juurde, vastavalt on sellise huvi puudumist lahti selgitanud

G.Piccinato avaldatud seisukoht ( tlk 217 I kd. ). Hetkel ei nähtu sellist huvi, mis tooks

vajaduse veelgi enam koguda turiste Viru keskusesse, kuivõrd vaieldamatult on Viru Keskus

oma funktsioonid selles osas täitnud ja omab märgilist tähendust.

Kohus nõustub vastustaja seletustega ega korda neid ja leiab, et haldusakt on õiguspärane

ning motiveeritud ja esile ei ole toodud menetlusvigu, mis võiks tekitada kahtlusi haldusakti

õiguspärasuses. Ükski kaebaja väide ei too kaasa järeldust, et otsuse tegemisel jäeti kõrvale

asjakohased kaalutlused ning lähtuti ebaolulisest või vastuolulistest kaalutlustest. Seega leiab

kohus, et vaidlustatud otsus ei riku kaebuse esitaja õigusi ja huve ja kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

36. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebuse esitaja menetluskulud.

Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata ( HKMS § 92 lg 1).

Kuna HKMS § 93 lg 5 näeb ette, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud, ei ole kohtu arvates antud juhul põhjendatud menetluskulude väljamõistmine

kaebajalt, kuivõrd kohus leiab, et vastustaja oli suuteline kaitsma kaebust kohtus ilma

advokaadi õigusabi kasutamata. Kaebuses ei olnud esitatud selliseid uusi väiteid ning

õiguslikke konstruktsioone, mis ei olnud eelneva menetlus kestel esile toodud ja võinuks

vastustajat üllatada. Vastustajal on piisavalt spetsialiste, kes selles vaidluses olid pädevad ja

võimelised teda esindama. Enamus vaidlusaluse haldusakti väiteid tuginevad seejuures

uurimustele, hinnangutele, mis on motiveeritud spetsialistide poolt ning esitatud otsuses nr

138.

Karin Kalmiste

kohtunik