2-06-6622/50 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtukoosseis

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

2-06-6622

Tallinna Ringkonnakohus

29.12.2008, Tallinn

Ulvi Loonurm, Iko Nõmm, Ande Tänav

X X hagi L R vastu 159 600 krooni saamiseks

Harju Maakohtu 08.04.2008 otsus

L R apellatsioonkaebus

12.12.2008, avalik kohtuistung

Hageja: X X (ik xxxxxxxxxx, Postkast xxxxxxxxx), esindaja advokaat

Madis Mahlapuu (AB Kuklase & Partnerid, Pronksi 3, Tallinn 10124,

kuklaseab@neti.ee);

Kostja: L R (ik xxxxxxxxx, xxxxxxxxxxx), esindaja advokaat

Mariann Tusti (Niguliste AB, Niguliste 2, Tallinn 10146, e-

post: nigulisteab@hot.ee).

RESOLUTSIOON:

Jätta Harju Maakohtu 08.04.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta apellatsioonikohtu menetluskulud kostja kanda.

Välja mõista riigieelarvest 1982 (üks tuhat üheksasada kaheksakümmend kaks) krooni

40 senti, sh käibemaksu 302,40 krooni Advokaadibüroo Kuklase ja Partnerid kasuks

riigi õigusabi osutamise eest advokaat Madis Mahlapuu poolt.

Välja mõista riigieelarvest 4212 (neli tuhat kakssada kaksteist) krooni 60 senti, sh

käibemaksu 642,60 krooni Niguliste Advokaadibüroo kasuks riigi õigusabi osutamise

eest advokaat Mariann Tusti poolt.

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata vandeadvokaadi vahendusel, esitades

kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest.

Asjaolud ja hageja nõue

1. 27.03.2006 esitas X X (hageja) Harju Maakohtule hagi L R (kostja) vastu. Hageja palus

välja mõista kostjalt võlgnevuse 159 600 krooni, millest põhivõla 140 000 krooni ja intressid

19 600 krooni.

Kostja sai 24.03.2004 sõlmitud laenulepingu alusel hagejalt laenuks 140 000 krooni ja ta

kohutus tasuma lepingu p 2.1 alusel intressi 7% aastas laenusumma põhiosajäägilt.

Laenuleping on sõlmitud tähtajatuna. Nimetatud laenulepingule allakirjutamisega on kostja

Menetlusosalised ja nende

esindajad

tunnustanud oma võlgnevust hagejale 140 000 krooni ulatuses ning võtnud endale kohustuse

see võlgnevus tasuda. Antud juhul on tegemist poolte vahelise deklaratiivse võlatunnistusega,

mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine.

Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine,

s.t. võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ja hageja

vahel olid lisaks laenusuhetele ka üürisuhted. 31.05.2004 sõlmitud üürilepingu alusel kasutas

hageja ühte tuba kostjale kuuluvast kolmetoalisest korterist asukohaga xxxxxxxxxx.

29.12.2005 jõustus poolte vahel uus üürileping. 12.01.2006 sekkus üürisuhtesse kolmas isik

Viktor Levin ja kuna üüripinda ei olnud enam võimalik kasutada, ütles hageja lepingu

ennetähtaegselt üles ning kolis korterist välja.

Hageja pidas vajalikuks tähtajatu laenulepingu 20.01.2006 (kostja poolt ülesütlemisteade kätte

saadud 24.01.2006) üles öelda põhjusel, et tal ei olnud sel ajal teist eluruumi ning võlgnetava

summa arvelt saaks ta endale eluruumi soetada. Vaatamata ülesütlemisteate kättesaamisele ei

ole kostja kuni hagiavalduse esitamiseni võlga tagastanud.

Hageja luges kohustuse täitmise tähtpäevaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 alusel

tähtpäeva, millal möödub kahekuuline tähtajatu laenulepingu ülesütlemise tähtaeg. 24.03.2004

laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustub laenusaaja maksma laenusumma põhiosajäägilt intressi

7% aastas, mis on tegelikult väiksem, kui seadus võimaldaks. Samas jääb hageja lepingus

kokkulepitud intressimäära juurde. Tulenevalt asjaolust, et hagiavalduse esitamise hetkest on

võlasuhte algusest möödunud kaks aastat, palus hageja lisaks põhivõlale kostjalt välja mõista ka

kahe aasta intressid 19 600 krooni.

Kostja vastuväited

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja ei ole kunagi hagejalt

140 000 krooni laenuks saanud. Kostjal on olnud koguaeg endal rahalisi vahendeid.

Vastupidi, kostja on hoopis hagejale raha laenanud ja lubanud tal enda juures elada.

Hagiavalduses viidatud üürisuhe nägi tegelikkuses välja selline, et kuigi hageja eluruume

kasutas, ei maksnud ta selle eest. Esitatud laenuleping on rahatu ning kostja on arvamusel, et

hagejal pole niisugust raha olnudki, rääkimata selle laenamisest kostjale. Samuti ei meenu

kostjale, et ta oleks niisugusele lepingule alla kirjutanud. Hageja terroriseerib kostjat juba

pikemat aega. Samuti helistab hageja sageli kostjale ja sõimab teda. Kostja on suhtunud

hageja tegudesse siiani kannatlikult, kuna hageja on kostja praeguseks surnud sõbranna poeg,

kelle eest sõbranna palus hoolitseda, kui vaimselt haige inimese eest.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 02.11.2007 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 140 000 krooni ja osaliselt intressid 17 908,42 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas oli olemas võlakohustus, mida sai

VÕS § 396 lg 2 alusel pidada laenulepinguks ja kas kostja on ka tegelikult hagejalt 140 000

krooni saanud. Esitatud tõenditest järeldub, et hagejal oli 24.03.2004 laenulepingu väidetava

sõlmimise ajal 241 889,40 krooni, mis laekus 03.03.2004 korteri asukohaga xxxxxxxxxxxx

müügist ning seega oli tal võimalik kostjale laenata ka 140 000 krooni.

Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistikakeskuse ekspertiisiaktiga nr DK-0162-07/3411, nr DM-

0095-06/1383 ja nr DK-0094-06/1382 on tõendatud, et vaidlusalusele lepingule ja

kokkuleppele on allakirjutanud kostja. Kohus leidis, et allkirja andmist saab käsitleda otsese

tahteavaldusena. Poolte vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv ja seega on tekkinud võlasuhe.

Hageja nõuab kostjalt 140 000 krooni tagastamist. Kuigi kostja viitab, et kostja ei ole saanud

hagejalt 140 000 krooni, ei ole ta selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Üksnes

pangaväljavõtte esitamine, millest nähtub, et kostja rahaline seisund on olnud hea ning mingit

vajadust tal hagejalt laenu võtta pole olnud, ei tõenda laenulepingu rahatust. Seega ei saa

kohus lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja ja kostja vaheline 24.03.2004 laenuleping oleks

tühine. Pooled sõlmisid tähtajatu lepingu, mistõttu võis laenuandja vastavalt VÕS § 398 lg-le

1 nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenuleping öeldi üles

20.01.2006. Hagi esitamise ajaks oli nimetatud tähtaeg saabunud, järelikult oli hageja

õigustatud nõudma kohustuse täitmist.

Kohus leidis, et intresside arvestus ei ole korrektne. Intressi maksmise kohustus tekib alates

laenu väljamaksmise kohustuse täitmisest. Laenusumma on antud laenusaajale üle

24.03.2004. Intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemisel. Laenuleping lõppes

20.01.2006 selle ülesütlemisega. Sellest tulenevalt intressi arvestamise perioodiks on 1 aasta 9

kuud ja 26 päeva ehk 667 päeva. Seega tuleb intressi arvutada järgnevalt: 7% : 365 x 667 x

140 000 = 17 908,42 krooni.

Apellatsioonkaebuse põhjendus

4. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 08.04.2008 otsuse ja jätta menetluskulud hageja

kanda. Väär on kohtu seisukoht, et kostja väited selle kohta, et ta pole hagejalt raha saanud,

on lükatud ümber hageja pangatõendiga. Kostja taotles hageja pangaväljavõtte esitamist,

millest nähtuks, kas 140 000 krooni on kostjale üle kantud või sularahas välja võetud. Seda

hageja ei teinud. Kostja esitas oma pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et hagejalt ta raha ei

ole saanud. Samuti puudus tal igasugune vajadus raha laenuks võtta. Kohus ei ole hinnanud

samast perioodist kostja poolt esitatud võlakirja, millest nähtub, et hageja on võlgu hoopis

kostjale. Seega on kostja väited tõendatud.

Kohtule esitatud laenulepingul on allkiri lepingu teisel leheküljel, kust ei nähtu, millisest

summast ja millistest lepingutingimustest on jutt. Seega ei ole laenulepingu esimese lehena

esitatu usaldusväärne ja sellel puudub ka kostja allkiri. Kostja kinnitab, et mingit raha pole ta

hageja käest saanud ning tal pole olnud vajadust hagejalt ka laenu võtta. Kohus ei ole

hinnanud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Sellega on

rikutud TsMS § 442 lg 8 sätteid, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

Apellatsioonkaebuse vastus

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused.

6. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja

intressinõude. Seega vaatab ringkonnakohus asja läbi üksnes osas, milles kohus mõistis

kostjalt välja põhivõlgnevuse 140 000 krooni ja intressid 17 908,42 krooni, seega kokku

157 908,42 krooni.

Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega

korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised

asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse

või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea

nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas

tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus

seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud

või nende puudumise.

TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus ei ole

tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme.

Maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ja

et see on poolte poolt alla kirjutatud. Kostja vastuväide, et ta ei ole 24.03.2004 sõlmitud

lepingule alla kirjutanud, on ümber lükatud eksperdi 03.07.2007 arvamusega (I kd lk 239-

243). Lisaks on nimetatud eksperdiarvamuses kinnitatud, et ka 09.06.2004 kokkuleppele

kirjutas alla kostja. Selle kokkuleppes (I kd lk 8) tunnistas kostja 24.03.2004 laenulepingust

tulenevaid kohustusi. Lisaks on kokkuleppele kostja omakäeliselt kirjutanud alläärele teksti,

mille koostamine kostja poolt on tuvastatud 10.03.2006 ekspertiisiaktiga (I kd lk 163-165).

Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid laenulepingu rahatuse kohta.

Hageja poolt esitatud konto väljavõtte kohaselt on hageja 05.03.2004 teinud ülekande kostja

kontole 60 000 krooni ulatuses. Ülekanne oli tehtud lühikest aega enne laenulepingu

sõlmimist ja ülekanne tõendab, et hageja on kostjale raha andnud. Samas ei ole hageja kunagi

väitnud, et ta oleks kogu laenulepingujärgse summa tasunud kostjale pangaülekandega. Kostja

on ise lepingu p-s 1.3 kinnitanud, et lepingu sõlmimise ajaks 24.03.2004 on laenusumma 140

000 krooni kätte saadud. Asja materjalist nähtuvalt olid poolte vahel tekkinud pikema aja

jooksul rahalised suhted. Kostja vastuväite, et hagejal ei ole laenulepingus märgitud ulatuses

rahalisi vahendeid olnud, on hageja ümber lükanud ja esitanud AS Hansapank tõendi nr

200.224-100/172 (II kd lk 25), millest nähtub, et 03.03.2004 on hagejale laekunud ainuüksi

korteriomandi müügist 241 889,40 krooni.

Kohtuotsus on kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 2, 442 lg-ga 8 ja otsusel tühistamiseks puudub

alus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja

kanda.

Harju Maakohtu 16.10.2006 määrusega määrati hagejale õigusabi riigi kulul ja riigi õigusabi

osutajaks nimetati advokaat Madis Mahlapuu. Harju Maakohtu 07.11.2006 määrusega määrati

kostjale õigusabi riigi kulul ja riigi õigusabi osutajaks nimetati advokaat Mariann Tusti.

Advokaat Madis Mahlapuu on taotlenud ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest

riigieelarvest 1982,40 (1680 + käibemaks 302,40) krooni väljamõistmist Advokaadibüroo

Kuklase

&

Partnerid

kasuks.

Õigusabi

osutamine

on

seisnenud

tutvumises

apellatsioonkaebusega, konsultatsioonis kliendiga, vastuse koostamises ja kohtuistungil

osalemises. Advokaat Mariann Tusti on taotlenud ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi

eest riigieelarvest 4212,60 (3570 + käibemaks 642,60) krooni väljamõistmist Niguliste

Advokaadibüroo kasuks. Õigusabi osutamine on seisnenud kohtuotsusega tutvumises,

apellatsioonkaebuse

koostamises,

kliendiga

kohtumistes,

vastusega

tutvumises

ja

kohtuistungil osalemises. Kohus leiab, et esindajate taotlused tuleb rahuldada ning riigi

õigusabi tasu tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 27.07.2006 määruse nr

24 p 2 ja 27.12.2006 määruse nr 39 p 3 alusel riigieelarvest välja mõista.

U.Loonurm

I.Nõmm

A.Tänav