3-08-1119/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. oktoober 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1119

Haldusasi

R.L-i kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26.

mai 2008 tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest

keeldumise otsuse nr 20081167 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 24. septembril 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R.L

Esindaja: adv. Ants Nõmmik

Vastustaja: Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

Esindaja: Liisa Surva

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.L-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD OTSUS

1. 26. mai 2008. aasta otsusega nr 200811167 keeldus Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (edaspidi

KMA) tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest R.L-ile. Otsust põhjendatakse sellega, et kuivõrd

R.L-i on toimepandud kuritegude eest karistatud enam kui aastapikkuse vangistusega ja karistatus ei

ole kustunud, siis on talle elamisloa andmine välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 4 p 5 kohaselt

välistatud ning samas ei esine ka erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid elamisloa andmist VMS § 12

lg 5 alusel. Otsuses tuuakse välja, et R.L on alates 1997. aastast kandnud erinevaid karistusi

kinnipidamisasutustes ega ole seega elamisluba väärtustanud. Viidates VMS § 12 lõikele 6,

märgitakse vaidlustatud otsuses, et R.L-i tuleb käsitleda ohuna Eesti riigi julgeolekule. Samuti

leitakse vaidlustatud otsuses, et elamisloa andmisest keeldumine ei riiva ebaproportsionaalselt R.L-i

perekonnaelu ning tema väidet, et tal on elukaaslane, kellega ta soovib pärast vanglast vabanemist

abielluda, peetakse vaidlustatud otsuses paljasõnaliseks. Seejuures märgitakse otsuses siiski, et

kuivõrd väidetav elukaaslane töötab ja viibib suurema osa ajast Norra Kuningriigis, on kaebuse

esitajal võimalik soovi korral siirduda sinna. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei tekita R.L-ile

täiendavaid õigusi asjaolu, et Eestis elab tema alaealine poeg, kuivõrd pojale on vanemliku

hoolitsuseta jäämise tõttu määratud eestkostja. Otsuse kohaselt on arvestatud asjaoluga, et R.L-i

näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga, ent see iseenesest ei tingi talle elamisloa andmist, kuivõrd

teda tuleb käsitleda ohuna Eesti julgeolekule.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. 06. juunil 2008 Tallinna Halduskohtule saabunud kaebusega taotleb R.L KMA 26. mai 2008

otsuse nr 20081167 tühistamist. Kaebuse esitaja viitab põhiseaduse §-le 26, VMS §-dele 42, 5 lg 1

ja 11 lg 3 ning leiab, et vaidlustatud KMA otsus on õigusvastane. Kaebuse esitaja selgitab, et

saabus Eestisse koos vanematega 1981. aastal ning on sestpeale Eestis elanud ja siin omandanud

hariduse, Eestis elavad senini tema vanemad koos tema Eesti kodanikust alaealise pojaga. Samuti

märgib vastustaja, et kõik tema sugulased elavad Eestis, samas kui Venemaal elavate isikutega ei

ole tal mingisuguseid perekondlikke sidemeid ning pärast 1981. aastat ei ole ta kordagi Eestist

lahkunud ning seega tuleb teda käsitleda pikaajalise sisserändajana vastavalt Euroopa Nõukogu

ministrite komitee 13.09.2000. aasta soovitusele Rec (2000) 15, milles soovitatakse liikmesriikidel

sellisele isikule elamisloa andmisest keeldumisel lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest,

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ning hinnata elamisloa andmisest keeldumisega seotud

tagajärgi isikule ja tema perekonnale. Kaebuse esitaja rõhutab seejuues, et talle elamisloa

andmisest keeldumisega ei tekitata negatiivseid tagajärgi mitte ainult temale, vaid perekondliku

ühtsuse lõhkumisega ka tema pojale ja vanematele. Kaebuse esitaja selgitab veel, et ta ei ole oma

elukaaslasega senini abiellunud, kuna ei soovi sõlmida abielu vanglas, samuti toob ta välja, et

vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole arvestatud tema poja huvidega ega sellega, et poja ema jättis

lapse maha, kui laps oli 5-aastane ning pärast seda on laps elanud kogu ülejäänud elu koos isaga.

Veel märgib kaebuse esitaja, et soovib pärast vanglast vabanemist abielluda N.K-ga, asuda tööle,

kasvatada oma poega ning aidata oma vanemaid.

4. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja täiendavalt, et vaidlustatud otsuse aluseks olevad andmed

ja dokumendid pärinevad aastatest 2004 ja 2005 ning on seega vananenud. Samuti selgitas

kaebuse esitaja oma suhteid pojaga, märkides, et kirjutab ja helistab pojale regulaarselt. Viimast

asjaolu kinnitas kohtuistungil antud ütlustes ka tunnistajana üle kuulatud K.L, kes on kaebuse

esitaja ema ning kaebuse esitaja poja eestkostja. Tunnistaja ütluste kohaselt osales kaebuse esitaja

vabaduses viibimise ajal oma poja kastavatamises ning R.L-i poeg suhtub R.L-i hästi. Viimaks

märkis kaebuse esitaja kohtuistungil sedagi, et kuigi tema elukaaslane N.K töötab Norra

Kuningriigis, ei oleks temal oma elukaaslase juurde Norrasse minemiseks ja seal perekonnaelu

elamiseks praktiliselt mingisuguseid võimalusi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet R.L-i kaebust põhjendatuks ei pea ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et VMS § 12 lg 4 punktides 5 ja 8

sätestatust erandi tegemist ja elamisloa andmist õigustavaid erandlikke asjaolusid kaebuse esitaja

puhul ei esine, leides et sellisteks asjaoludeks ei saa iseenesest olla see, et R.L saabus Eestisse

1981. aastal ja Eestis elab tema alaealine poeg. Vastustaja märgib, et korduv kriminaalkorras

karistamine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas ta suudab

ühiskonnas hakkama saada, ning selgitab, et kaebuse esitaja ei ole ühiskonnas valitsevast

moraalist, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda

erinevates seadustes toodud kitsendusi, kusjuures elamisloa andmisest keeldumine on vajalik

lähtudes riigi julgeolekust, ühiskondlikust turvalisusest ning riigis viibivate isikute õiguste ja

vabaduste kaitse vajadusest.

6. Asjaolust, et R.L on viibinud kinnipidamisasutuses alates 20.01.1997 ning peale vanglast

vabanemist on isik lühikese ajavahemiku möödumisel pannud toime uue tahtliku kuriteo ning

pannud seejuures kuriteo toime ka vanglas viibides, teeb vastustaja järelduse, et kaebuse esitaja ei

ole talle määratud karistustest enda jaoks järeldusi teinud ning seetõttu on kaheldav ka kaebaja

soov asuda peale kinnipidamisasutust tööle, et tagada oma pojale haridus ning toetada oma

vanemaid pensionipõlves.

7. KMA peab vajalikuks rõhutada, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt ei ole riigil

kohustust aktsepteerida välismaalase elukohavalikut ning ka Euroopa Nõukogu Ministrite

Komitee 13.09.2000 soovitus Rec 15 (2000) ei kohusta ka kauaaegsele sisserändajale elamisluba

igal juhul andma, kuivõrd selle kohaselt võib ka pikaajalisele sisserändajale keelduda elamisloa

andmisest, kui ta on süüdi mõistetud raskete kuritegude toimepanemise eest ning kui ta kujutab

tõsist ohtu riigi julgeolekule, ent VMS § 12 lg 6 ja § 12 lg 4 p 8 kohaselt tuleb kaebuse esitajat

lugeda ohuks Eesti riigi julgeolekule.

8. Samuti leiab vastustaja, et vaidlustatud otsus on on proportsionaalne ega riku R.L-i

perekonnaelu põhiõigust. Vastustaja selgitab, et R.L on 08.10.2007 esitatud tähtajalise elamisloa ja

tööloa taotluses esitanud lähedaste sugulaste osas andmed oma ema, isa ning Eestis elava poja

kohta, KMA-le 11.12.2007 esitatud selgituses märkis R.L, et Eestis elab R.L.i elukaaslane A.S

ning alles 11.04.2008 on kaebuse esitaja selgitanud, et tal on uus elukaaslane N.K, kellega ta

kavatseb peale vabanemist abielluda. Vastustaja toob välja, et menetluse käigus kinnitasid kaebuse

esitaja ja N.K vaheliste perekondlike suhete olemasolu nii N.K kui ka tema vend D.S, samas

nähtub, et kuigi N.K tunneb kaebuse esitajat enda väitel alates 1986. aastast, on ta kaebuse

esitajat vanglas külastanud kolmel korral 23.01.2007, 23.07.2007 ja 05.10.2007. Vastustaja leiab, et

eeltoodud asjaolud ei ole piisavad R.L-i taotluse suhtes erandi tegemiseks ning selgitab, et R.L-il

on olnud võimalus sõlmida abielu N.K-ga ka kinnipidamiskohas viibimise ajal, kuid isikud

nimetatud võimalust kasutanud ei ole. Samas toob vastustaja välja selle, et N.K elab ja töötab

Norras ning käib Eestis ainult perioodiliselt ning kuivõrd taotluse esitamise ajal nimetas R.L oma

elukaaslasena A.S-i, kellega ta samuti soovis abielluda, siis leiab vastustaja, et R.L-i väited

perekonnaelust N.K-ga ei ole usaldusväärsed ja kuna R.L ei ole N.K-ga vabaduses viibides koos

elanud, siis ei anna asjaolu, et N.K on R.L-i kinnipidamisasutuses kolmel korral külastanud, alust

eeldada, et isikute vahel on tugev majanduslik ja psühholoogiline side.

9. Vastustaja märgib, et riik ei ole võtnud R.L-ilt võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu,

vaid kaebuse esitaja on ise eraldanud ennast võimalusest elada perekonnaelu, pannes toime

kuritegusid, mille eest kannab vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas.

10. Seoses asjaoluga, et kaebuse eistajal elab Eestis alaealnine poeg, toob vastustaja välja, et Harju

Maakohtu 04.03.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-96/04/04 määrati R.L-i poja eestkostjaks R.L-i

ema K.L ning kohtuotsusest nähtuvalt on R.L-i poega alates 1996. aastast kasvatanud kaebaja

vanemad. Samuti viitab vastustaja Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna 08.01.2003 kirjale

nr 10-17/2, millest nähtub, et vabaduses viibides külastas R.L oma poega mõnel korral ning

11.05.2005 kirjale nr 10-2.5/882, millest nähtub, et R.L ei võta oma poja kasvatamisest osa ka

siis, kui ta ei viibi kinnipidamisasutuses. Vastustaja leiab, et alaealine poeg ei suhtle oma isaga

ning toob välja, et poeg ei ole oma isa ka vanglas külastanud. Vastustaja on seisukohal, et R.L on

oma tegevusega ise eraldanud ennast võimalusest oma pojaga koos elada ning tema poja huvid on

kaitstud elades koos oma vanavanematega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab,

et R.L-i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. KMA on ühelt poolt kaebuse

esitaja kuritegelikku tausta ning teiselt poolt tema perekondlikke sidemeid kaaludes põhjendatult

leidnud, et kaebuse esitajale elamisloa andmist õigustavaid erandlikke asjaolusid ei esine.

12. VMS § 12 lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on

toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja

kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist

kustutatud. VMS § 12 lg 4 p 8 välistab elamisloa andmise välismaalasele, keda on kriminaalkorras

korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et R.L vastab

eeltoodud sätetes nimetatud kriteeriumitele – ta on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid,

mille eest on teda karistatud ka enam kui aastapikkuse vangistusega, kusjuures tema karistatus ei

ole kustunud ega kustutatud, samuti ei ole karistusregistrist kustutatud tema karistusandmeid.

VMS § 12 lõikes 5 sätestatakse, et muuhulgas VMS § 12 lg 4 punktides 5 ja 8 nimetatud

välismaalasele võidakse erandina tähtajaline elamisluba anda või seda pikendada, kui tema suhtes

ei ole tuvastatud sama paragrahvi 4. lõike punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu. Siinkohal

on oluline, et VMS § 12 lõikes 5 sätestatakse erand, mille tegemise võib pädev haldusorgan

kaalutlusõiguse alusel otsustada ning üldreeglina VMS § 12 lg 4 punktis 5 või punktis 8 sätestatud

tunnustele vastavale isikule tähtajalist elamisluba ei anta. On ka ilmne, et üldreeglist erandi

tegemise võimalused ei saa olla eriti avarad, kuna vastasel juhul muutuks VMS § 12 lõikes 4

sätestatud üldreegel sisutuks. Erandlike asjaolude osas nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et

erandlikeks asjaoludeks saavad olla mingisugused sellised asjaolud, mille tõttu tuleb asuda

seisukohale, et isikule tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine riivaks ebaproportsionaalselt

mõnd selle isiku kaitset väärivat õigust, sealhulgas ka isiku õigust elada perekonnaelu, millele

tugineb antud juhul kaebuse esitaja.

13. VMS § 12 lõike 4 punktide 5 ja 8 eesmärk on kaitsta riigi julgeolekut, avalikku korda ning

seeläbi kõigi teiste Eesti Vabariigi territooriumil elavate ja viibivate isikute õigusi ja vabadusi.

Seega küsimus, kas eelviidatud sätetes nimetatud tunnustele vastava isikuk suhtes erandi tegemine

ja talle erandina tähtajalise elamisloa andmine on õigustatud või mitte, taandub sisuliselt sellele,

kas sellist isikut iseloomustavaid konkreetseid asjaolusid arvestades on tal mingisuguseid kaalukaid

põhiõigusi, mille kaitse vajadus kaalub üles avaliku huvi riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse

vastu. Seejuures tuleb aga lähtuda kahest tõdemusest. Esiteks sellest, et välismaalasel ei ole

absoluutset õigust Eesti Vabariigis elada ning teiseks sellest, et VMS § 12 lg 6 kohaselt tuleb VMS

§ 12 lg 4 punktides 5 ja 8 loetletud asjaolusid käsitleda ohuna Eesti riigi julgeolekule. Eelnevast

nähtuvalt on seaduses vaikimisi antud isiku kuritegelikult taustale kui elamisloa andmisest

keeldumise alusele märksa suurem kaal, kui mistahes muudele asjaoludele, mis võiksid elamisloa

andmist siiski õigustada. See omakorda tähendab seda, et R.L-ile erandina elamisloa andmine

oleks õigustatud juhul, kui esinevad mingisugused eriti kaalukad asjaolud, mis eeldavad edaspidigi

tema jäämist Eestisse.

14. Käesoleval juhul leiab kaebuse esitaja, et talle erandina elamisloa andmine on vajalik tema

perekonnaelu kaitseks, tuues konkreetsete asjaoludena välja selle, et ta soovib abielluda Eestis

pikaajalise elaniku elamisluba omava N.K-ga, et Eestis elab tema alaealine poeg, kelle

kasvatamises tahab ta pärast vanglast vabanemist osaleda ning tema vanemad, keda ta soovib

toetada. Kohtu hinnangul on KMA õigesti leidnud, et eeltoodud asjaolud ei ole piisavad VMS §

12 lõikes 5 sätestatud erandi tegemiseks R.L-i suhtes.

15. Mis puudutab kaebuse esitaja soovi abielluda ning elada Eestis perekonnaelu koos N.K-ga, siis

tuleb esmalt ära märkida see, et kuivõrd kaebuse esitaja viibib vanglas, siis ei ole ta seniajani

tegelikult N.K-ga normaalset perekonnaelu elanud. Haldusasja toimikust nähtuvalt on N.K

kaebuse esitajat vanglas külastanud kolmel korral 2007. aastal, samas ei ole kaebuse esitaja KMA-

le esitatud tähtajalise elamis- ja tööloa taotluses oma lähedaste isikute hulgas elukaaslast sootuks

märkinud ning KMA väitel, mida kaebuse esitaja ka ümber lükanud ei ole, on R.L menetluse

käigus varem nimetanud oma elukaaslasena A.S-i. Samas ei ole vaidlust selles, et N.K töötab

Norra Kuningriigis ega ela seega pidevalt Eestis. Kuigi N.K ning ka KMA-le ütlusi andnud D.S

on kinnitanud perekondlike suhete olemasolu kaebuse esitaja ja N.K vahel, nähtub eelnevatest

asjaoludest, et isegi kui nende vahelistes suhetes teatud perekonnaelu elemendid esinevad, siis on

need tekkinud alles 2007. aasta jooksul ning seega ei saa nende vahel olla mingisuguseid pikaajalisi

ja tugevaid perekondlikke sidemeid, mis õigustaksid kaebuse esitajale erandina elamisloa andmist.

See, et kaebuse esitaja ja N.K ei ole seniajani abiellunud, kuigi selleks olnuks võimalus, ei oma

seejuures vähimatki tähtsust.

16. Küll aga on kohtu hinnangul oluliseks asjaolu, et kaebuse esitaja ja N.K vaheline väidetav

perekonnaelu on tekkinud igal ajal, mil kaebuse esitajal ei olnud kehtivat elamisluba ning seaduslik

alus Eestis viibida tulenes pelgalt VMS §-st 181, mille kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival

välismaalasest kinnipeetaval Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku

alust olema. Seega on väidetav perekonnaelu tekkinud ajal, mil kaebuse esitaja pidi teadma, et

pärast vanglast vabanemist tal Eestis viibimiseks seaduslikku alust ei ole ning välisriigi kodanikuna

tuleb tal tõenäoliselt lahkuda Eestist oma kodakondsusriiki. Kohtu hinnangul väärib sellises

olukorras tekkinud perekonnaelu iseenesest väiksemat kaitset ning ilma seadusliku aluseta Eestis

viibiv isik ei saa perekonna loomisega iseendale luua suuremaid õigusi viibimisaluse (elamisloa)

saamiseks. Seejuures leiab kohus, et Eestis seadusliku aluseta viibiva isikuga tuleb samastada ka

isik, kes VMS § 181 kohaselt viibimisalust ei vaja, kuivõrd väljaspool vanglat viibimiseks sellisel

isikul seaduslik alus puudub. Seetõttu vanglas karistust kandva isiku puhul saaks Eestis elava

elukaaslase (abikaasa) olemasolu olla VMS § 12 lõikes 5 sätestatud erandi tegemise aluseks

ennekõike juhul kui sellised mehe ja naise vahelised suhted oleksid alanud enne isiku vanglasse

sattumist ajal, mil tal oli seaduslik alus Eestis viibimiseks.

17. Samuti leiab kohus, et VMS § 12 lg 5 sätestatud erandi tegemist ei õigusta ka see, et Eestis

elab kaebuse esitaja alaealne poeg, kelle kasvatamaises soovib ta osaleda. Vastustaja on õigesti

välja toonud, et vaatamata poja olemasolule, on kaebuse esitaja korduvalt toime pannud

kuritegusid, mis ilmestab selgelt seda, et poja kasvatamist ja pojaga kooselu kaebuse esitaja senini

väärtustanud ei ole. Seejuures on oluline ka asjaolu, et kaebuse esitaja poeg on kaebuse esitaja

vabanemise ajal 16-aastane ning samas on kaebuse esitaja alates 1997. aastast ehk ajast kui

kaebuse esitaja poeg oli 5-aastane, viibinud vabaduses üksnes lühikeste ajavahemike jooksul ega

ole seega, isegi parima tahtmise korral, saanud oma poja kasvatamises mingisugust

märkimisväärset rolli mängida. Seetõttu ei ole õiged kaebuses esitatud väited, et pärast seda, kui

lapse ema lapse 5-aastasena hülgas, on laps pidevalt elanud koos isaga või et kaebuse esitajale

elamisloa andmisest keeldumine lõhuks tema perekonna ühtuses. Sellist ühtsust ei ole kaebuse

eistaja vanglas viibimise tõttu saanudki tekkida. Seega ei saa kaebuse esitaja ja tema poja vahel olla

selliseid tugevaid ja lähedasi suhteid, mis eeldaksid praegu, kui kaebuse esitaja poeg on paari aasta

pärast täisealine, kaebuse esitaja viibimist Eestis. Sarnaselt praegusele, kus kaebuse esitaja suhtleb

oma pojaga kirja ja telefoni teel, on neil võimalik omavahelist suhtlemist jätkata, kui kaebuse

esitaja viibib väljaspool Eestit. VMS § 12 lõikes 5 sätestatud erandi tegemise aluseks võiksid olla

sellised asjaolud, millest tulenevalt vajaks kaebuse esitaja poeg tõepoolest seda, et tema isa viibiks

pidevalt Eestis. Suhetes, kus lapse isa ei ole puht objektiivsetel asjaoludel saanud poja

kasvatamises osaleda poja 6-16 eluaastal, ning viimasel ajal ei ole ilmnenud mingisuguseid uusi

asjaolusid, ei saa sellist vajadust olla. KMA on põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja poja huvid

ja õigused on piisavalt kaitstud seeläbi, et teda kasvatavad tema vanavanemad. Kohus märgib, et

kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud K.L-i ütlustele, mille kohaselt kaebuse esitaja vabaduses

viibides poja kasvatamises osales, räägivad vastu Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna

kirjad, millest nähtuvalt ei kasvatanud kaebuse esitaja oma poega ka vabaduses viibides. Siinkohal

tuleb möönda, et eelnimetatud kirjades esitatud väiteid näol on tegemist kaudse tõendiga ning

selles kirjas esitatud vädete õigsust ei ole võimalik kontrolida, ent samas on ilmne ka see, et

kuivõrd tunnistaja on kaebuse esitaja ema, siis võivad tema ütlused olal mõjutatud

emotsionaalsetest asjaoludest ega ole seetõttu täiesti usaldusväärsed. Samas ei oma see, kui palju

kaebuse esitaja vabaduses viibides oma poja või oma vanemate eest hoolitses või poja

kasvatamises osales, märkimisväärset tähtsust juba seetõttu, et viimase kümne aasta jooksul on

aeg, mil kaebuse esitaja on üldse vabaduses viibinud, väga väike.

18. Asjas kogutud tõendite pinnalt ei nähtu, et kaebuse esitajale elamisloa andmine oleks vajalik

selleks, et kaebuse esitaja saaks oma vanemate eest hoolt kanda. Kaebuse esitaja on esitanud

kohtule küll arstitõendid oma vanemate tervisliku seisnud kohta, millest küll nähtuvad teatud

diagnoosid, ent samas ei nähtu, et kaebuse esitaja vanemate näol oleks tegemist iskutega, kes

tingimata vajavad oma elu ja kohustuste (sh. eestkostetava ees olevate kohustuste) täitmiseks

teiste isikute abi ja samuti ei ole teada ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et vajalikku hoolitsust

saaks või võiks pakkuda just kaebuse esitaja, mitte aga muud kaebuse esitaja vanematele lähedased

isikud.

19. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et tal oleks pärast vanglast vabanemist tööle asuda ning

selle kinnituseks esitatud OÜ Crossbalt tõendit, siis leiab kohus, et see ei ole erandlik alus

elamisloa saamiseks, kuivõrd kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust Eestis töötada ning töö

saamise võimalus ei saa õigustada elamisloa andmist. Samuti tuleb tähele panna, et kohtule

sarnase tõendi esitamine ei kohustada selle andjat mingilgi moel kaebuse esitajaga töösuhtesse

asumast.

20. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja poolt KMA-le tehtud etteheitega, nagu oleks vaidlusaluse

otsuse tegemisel lähtutud mitu aastat vanadest andmetest. Kaebuse esitajat iseloomustavad

tunnused ei ole viimasel ajal märkimisväärselt muutunud. See, et kaebuse esitaja ei ole viimasel

ajal raskeid kuritegusid toime pannud, on pigem tingitud asjaolust, et kaebuse esitaja on viinud

vanglas, kus selliste kuritegude toimepanemine on põhimõtteliselt raskendatud. Samas tuleb

tähele panna, et vaatamata sellele on kaebuse esitaja ka vanglas viibimise ajal kuriteo toimepannud

ning karistatud on teda selle eest viimati käesoleval aastal. Kohus ei nõustu seejuures kaebuse

esitaja väitega, et tema paranemist näitab asjaolu, et viimane karistus on määratud

kokkuleppemenetluses. Kokkuleppemenetluse kasuks otsustamiseks võib olla erinevaid põhjusi,

ent varem korduvalt kuritegusid toime pannud isiku puhul ei saa sellest asjaolust teha kaalukat

järeldust, et kaebuse esitaja on asumas seadusekuulakale teele.

21. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seiuskohaga, et tema näol ei ole tegemist Eesti riigi

julgeolekule ohtliku isikuga, kuivõrd kaebuse eistaja poolt toime pandud kuriteod ei ole rasked

ning kaebuse esitajale on viimasel ajal siiski mõistus pähe tulnud ning ta soovib edaspidi elada

seadusekuulekat elu. Kaebuse esitaja ohtlikkust ilmestab lisaks toimepandud tegude isloomule

väga tõsiselt ka see, et kuritegusid on toime pandud korduvalt ning tegemist on tahtlike

kuritegudega. Vaatamata korduvale karistamisele ei näi, et kaebuse esitaja oleks oma tegudest

tegelikult aru saanud või määratud karistustest järeldusi teinud. Pelgalt kaebuse esitaja väidet, et ta

soovib edaspidi hakata elama seadusekuulekat elu, ei saa usaldada sel määral, et sellele tuginedes

talle erandina elamisluba anda.

22. Kohus märgib samuti, et elamisloa andmisest keeldumine ning sellest tingitud kohustus minna

elama oma kodakonsusriiki või muusse riiki, ei võta siiski alatiseks kaebuse esitajalt õigust

tulevikus Eestis viibida. Tõsi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaselt

kohaldatakse tema suhtes 10-aastast sissesõidukeeldu, ent seda tähtaega on võimalik isiku

taotlusel lühendada. Seega on kaebuse esitajal võimalik lahkuda Eestist oma kodakondusriiki või

muusse riiki ning tõestada seal enda võimet elada seadusekuulekat elu, taotleda seepeale oma

perekondlikke sidemete tõttu sissesõidukeeldu tähtaja lühendamist ning saabuda seadusliku

viibimisaluse saamisel taas Eestisse. KMA on aga õigesti leidnud, et kaebuse esitaja kuritegelikku

tausta arvestades ei ole talle Eestis seadusekuuleka elu elamiseks täiendava võimaluse andmine

õigustatud.

23. Viimaks ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, nagu oleks elamisloa andmisest keeldumise

näol tegemist tema teistkordse karistamisega. Elamisloa andmiest keeldumine on seadusest

tulenevalt kaebuse esitajale määratud kriminaalkaristusi arvestades otsene ja paratamatu järelm,

millest on võimalik erandeid teha vaid erandlilke asjaolude esinemisel. Saades kunagi Eesti

tähtajalise elamisloa, pidi kaebuse esitaja arvestama sellega, et uue tähtajalise elamisloa andmise

või selle pikendamise eelduseks tulevikus on tema seadusekuulekas käitumine. Kaebuse esitaja on

seda nõuet eiranud ning korduva kuritegude toimepanemisega väljendanud elamisloa kui

õigushüve vähest väärtustamist.

24. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda

kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud,

jäävad menetlusosaliste kulud poolte endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik