3-08-286/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-08-286

Haldusasi

O.B.’u kaebus Murru Vangla direktori 07.11.2007 kirja nr

6-10/1987-1

ja

kaebuse

esitajale

taimetoidu

võimaldamisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamise

ning Justiitsministeeriumi 21.01.2008 otsuse nr 11-7/842

tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: O.B.

Vastustajad: Justiitsministeerium;

Murru Vangla.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ning elektrooniline ärakiri

vastustajatele. Vastustajatel on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada

Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31

lg 4).

ASJAOLUD

1. O.B., kes viibis alates 05.09.2007 Murru Vanglas, pöördus 07.09.2007 Murru vangla direktori

poole taotlusega, et talle kui taimetoitlasele võimaldataks taimetoitu, see tähendab toitu, mis ei

sisaldaks liha, kala, piima, muna ja piimatooteid. 17. või 18. septembril 2007 määrati kaebajale

toitlustamine muuhulgas munade, piima ja piimatoodetega.

2. Kaebuse esitaja pöördus 12.10.2007 uuesti kirjalikult vangla direktori poole palvega võimaldada

talle taimetoitu ilma munade, piima ja piimatoodeteta, ent 07.11.2007 vastusega nr 6-10/1987-1

keeldus vangla direktor taotluse rahuldamisest.

3. 21.01.2008 vaideotsusega nr 11-7/842 jättis Justiitsministeerium rahuldamata kaebuse esitaja

vaide.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

4. 14.02.2008 saabus Tallinna Halduskohtule O.B.’u kaebus, millega vaidlustatakse Murru Vangla

direktori 07.11.2007 kiri nr 6-10/1987-1 ning Justiitsministeeriumi 21.01.2008 otsus nr 11-7/842

(vaideotsus). Kaebuse esitaja taotles esialgu ühtlasi, et kohus kohustaks Justiitsministeeriumi andma

korraldust, millega kohustataks Murru Vanglat andma kaebuse esitajale taimetoitu, mis ei sisalda ka

liha, kala, piima, muna ega piimatooteid. Viimatinimetatud taotlusest kaebuse esitaja aga menetluse

käigus loobus, kuivõrd ta ei kanna enam karistust Murru Vanglas.

5. Viidates põhiseaduse (edaspidi PS) § 41 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusele jääda truuks oma

arvamustele ja veendumustele, leiab kaebuse esitaja, et teda näljaga piinates püütakse teda vanglas

omavoliliselt sundida muutma oma religioosseid veendumusi. Kaebuse esitaja selgitab, et on usklik

ning on korduvalt paastudes mõistunud, et talle on vajalik taimetoit. Kaebuse esitaja leiab, et tal on

PS § 40 lõike 3 kohaselt õigus täita usutalitusi, mis tema puhul tähendab taimetoidu söömist.

6. Viidates PS §-le 42, leiab kaebuse esitaja, et ta ei pea vanglale oma usulisi veendumusi

põhjendama ning piisab, kui ta kinnitab, et on kristlane ja taimetoitlane.

7. Kaebuse esitaja leiab, et vangla ei täida vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 62 sätestatud nõuet

tagada kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamine ning vangla ja Justiitsministeeriumi

omavoli tõttu diskrimineeritakse ja piinatakse kaebuse esitajat näljutamisega.

JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT

8. Justiitsministeerium kaebust põhjendatuks ei pea, leides, et sisuliste taotluste osas saab

vastustajaks olla vaid vangla, mitte Justiitsministeerium, ning samas märkides, et kehtiva

vangistusõiguse kohaselt puudub isikul subjektiivne õigus nõuda vanglalt taimetoitu, va

meditsiinilistel või usulistel kaalutlustel, milliseid asjaolusid kaebaja ei ole aga tõendanud. Samuti

selgitab Justiitsministeerium, et O.B.’ule on tegelikult taimetoitu võimaldatud.

MURRU VANGLA SEISUKOHT

9. Murru Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata, leides, et kaebuse

esitajal puudub õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks vajalik põhjendatud huvi. Samas

selgitab vastustaja, et kaebuse esitajale on vangla poolt pakutavat taimetoitu võimaldatud, kuigi

vanglal ei ole selleks otsest kohustust ning kaebajal puuduvad taimetoidu nõudmiseks

meditsiinilised näidustused või usulised kaalutlused.

10. Vastustaja selgitab ka, et VangS § 47 lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine

vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku

toidutarvet, samuti peab kinnipeetava toitlustamine olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni

nõuetele. Viidates sama paragrahvi lõikele 3, märgib kaebuse esitaja, et vangla võib võimaluse

korral lubada kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Tuginedes Sotsiaalministri

31.12.2002 määrusele nr 150 „ Toidunormid kinnipidamisasutustes“ (edaspidi sotsiaalministri

määrus) ei ole vastustaja väitel võimalik toidust lõplikult välja jätta valke ning muid vajalikke

toitaineid, mida inimene vajab ning omandab piimatoodetest. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse,

et teda püütakse näljutades sundida muutma oma religioosseid veendumusi, leiab vastustaja, et ei

ole rikkunud kaebaja usuvabadust PS § 40 tähenduses, samuti pole vastustaja kaebajat

diskrimineerinud, takistades tal täitmast usutalitusi. Vastustaja selgitab, et vangla on taganud

kaebajale võimaluse järgida oma usku ning pakkunud kaebajale võimalust saada taimetoitu, mis on

valmistatud kõiki hügieeninõudeid ja toiteväärtust määravaid õigusakte järgides.

11. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitajale on võimaldatud taimetoitu, kuid tuginedes

sotsiaalministri määrusele nr 150 ei ole võimalik toidust lõplikult välja jätta inimesele vajalikke

toitaineid. Seejuures viitab vastustaja sotsiaalministri määruse § 1 lõigetele 2 ja 4ning § 3 lõikele 4.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

13. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale võimaldati Murru Vanglas toitu, mis ei sisalda

lihatooteid, kuid sisaldab mune, piima ja piimatooteid. Vaidlust ei ole ka selles, et O.B. ei ole

pöördunud taimetoidu saamise taotlusega ei vangla tervishoiuosakonna ega ka vangla kaplani

poole. Samuti ei vaidle O.B. vastu Justiitsministeeriumi vaideotsuses esitatud väitele, et ta ei ole end

vanglas ühegi usuorganisatsiooni liikmena määratlenud ega adekvaatselt põhjendanud, millistel

usulistel kaalutlustel talle täistaimetoit ainuvajalik on.

14. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas Murru Vangla ning Justiitsministeerium on

rikkunud kaebuse esitaja usuvabadust, takistades tal usutalituste toimetamist; ning teiseks selles, kas

ja milline on kinnipeetava põhjendamiskohustus juhul, kui ta nõuab vanglalt taimetoitu ilma

meditsiiniliste näidustusteta usulistel kaalutlustel.

15. Kuivõrd kaebuse esitaja ei kanna enam karistust Murru Vanglas, siis on ta taotlenud kohtult

21.08.2008 kaebuses esitatud taotluse muutmist, loobudes Murru Vangla kohustamise nõudest ning

taotledes Murru Vanglas 07.09.2007 – 14.05.2008 täistaimetoidu võimaldamata jätmise kui

haldustoimingu õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse esitaja on taotluse muudatuses toonud välja

soovi esitada hiljem vastustajate vastu kahju hüvitamise nõue, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et

kaebuse esitajal on põhjendatud huvi sarnase tuvastustaotluse esitamiseks HKMS § 7 lg 1 mõistes.

16. Põhiseaduse § 40 lõike 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult

või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ka kirikute

ja koguduste seaduse § 8 lõike 1 kohaselt on igal isikul õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada

oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste

õigusi ja vabadusi. Üldiselt tuleb usu ja usutalituste mõisteid sisustada avaralt ja mitte piirduda vaid

traditsiooniliste ja harjumuspäraste usutalitustega. Seetõttu võib usutalituste täitmise vabadus

hõlmata ka toitumisharjumusi. Seega nõustub kohus kaebuse esitajaga selles, et teatud toiduainete

vältimine usulistel põhjustel võib olla käsitletava usuvabadusena ja seega PS § 40 kaitsealasse

kuuluvana.

17. Samas on PS §-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus: isikul on õigus nõuda, et tema

usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud

soorituste tegemist. Vaidlust ei ole selles, et keegi ei ole sekkunud kaebuse esitaja usulistesse

veendumustesse ega veennud teda nendest loobuma, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et oleks

takistatud tal mõnede usutalituste sooritamist. Seega on PS § 40 alusel kinnipeetaval õigus mitte

süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatuid toite, kuid ei ole õigust nõuda, et vangla talle

väidetavalt usulistel põhjustel meelepäraseid toite serveeriks. Kohus leiab eeltoodust, et PS § 40

lõikes 1 toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul seetõttu tegemist ei ole.

18. Lisaks vajab käsitlemist ka usutalituste toimetamisele põhiseaduse § 40 lõikes 3 toodud piirang,

et usutalituste toimetamine ei tohi ohustada tervist. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lõike 1

kohaselt on ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel õigus täita

usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust,

nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. Kohus leiab, et tervise

kahjustamise all ei peeta siinkohal silmas mitte ainult teiste isikute, vaid ka usutalituse läbiviija enda

tervist ja seda eriti vanglas viibimise kontekstis. Nimelt on kinnipidamisasutuses viibimise ajal isiku

põhiõigused paratamatult piiratumad kui vabaduses viibides. Põhiseaduse § 20 sätestab õiguse

vabadusele ja isikupuutumatusele, mille esimeses punktis sätestatakse nimetatud vabadusõiguse ühe

võimaliku riivena vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Teisisõnu kaebuse

esitaja õigus vabadusele on põhiseaduspäraselt piiratud tema vabadusekaotuse kandmise ajal ja

nimetatud piirang seab ühtlasi piiranguid kaebuse esitaja teistele põhiõigustele. Kinnipidamisasutus

peab tagama karistuse kandmise eesmärkide täitmise ja samas seisma hea selle eest, et

kinnipeetavatele oleks tagatud tervislik toit ja olmetingimused. Seetõttu on loomulik, et

kinnipidamisasutustes on õigusaktidega reglementeeritud ka kinnipeetavate toidu normid ja

koostis, et vältida võimalike tervisehädade tekkimist, mille ravimise peaks riik ka peale kõige muu

kinni maksma. Kui vabaduses viibides on isikul põhimõtteliselt võimalik toituda nii ebaregulaarselt

ja ebatervislikult kui ta heaks arvab, siis kinnipidamisasutus peab soodustama igati tervislikku ja

täisväärtuslikku toitumist ja seda nii kinnipeetavate tervisele kui ka riigi kulude kokkuhoiule

mõeldes.

19. VangS § 47 lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna

üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava

toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Lõike 2 kohaselt jälgib

vangla toidukava koostamist ja toitlustamist arst. Inimese tervise kaitsmise, haiguste ennetamise ja

tervise edendamise eesmärkidel on kehtestatud rahvatervise seadus, mille § 1 kohaselt saavutatakse

neid eesmärke riigi, omavalitsuse, avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku

kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga. Muuhulgas on nimetatud

eesmärgi

saavutamiseks

pandud

sotsiaalministrile

kohustuseks

kehtestada

toidunormid

kinnipidamisasutustes (§ 8 lg 2 p 22). Nimetatud sättest lähtuvalt ongi sotsiaalminister kehtestanud

31.12.2002 määrusega nr 150 toidunormid kinnipidamisasutustes. Sotsiaalministri määruse § 1 lõike

2 kohaselt peab päevane toidunorm katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe,

rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning

mineraaltoitained) ja valguvajaduse. Lõike 3 kohaselt määratakse pärast vastuvõtmist

kinnipidamisasutusse

kinnipeetavale

toidunorm,

mida

muudetakse

kinnipidamisasutusele

tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutuse alusel. Lõike 4 kohaselt arvestatakse toidunormi määramisel

kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust, terviseseisundit, elanikkonna üldisi toitumistavasid

ning võimaluste piires kinnipeetava oma religiooni toitumistavasid. Lõike 5 kohaselt kindlustatakse

tervishoiutöötaja ettekirjutusel erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine või antakse tavalisele

toidunormile lisaks igapäevast lisatoitu. Kinnipeetava ööpäevane toiduenergiavajadus on toodud §-

s 2 ja sellest on vastustaja ka kaebuse esitaja toidunormi määratlemisel lähtunud. Seega toimub

kinnipeetavate

toitlustamine

kooskõlas

õigusnormidega

ja

kõrvalekalded

üldistest

toitlustamisnormidest peavad olema põhjendatud ega tohi ohustada kinnipeetava tervist.

20. VangS § 62 kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. VangS §

47 lõike 3 kohaselt kindlustatakse arsti ettekirjutusel kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse

korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Vangistusseadus ei kohusta

seega kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama. Sellist

kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuletada ka põhiseaduse §-st 40. Seega leiab kohus, et

võimaluse piirides peaks kinnipidamisasutus võimaldama kinnipeetavale tema usuliste

veendumistega kooskõlalist toitumist, kuid sellise kaalutlusotsuse tegemisel peab arvestama vangla

võimalustega ning vajadusega tagada kõigile kinnipeetavatele tervislik toitumine. Mõeldamatu oleks

igale kinnipeetavate eridieedi korraldamine nende usuliste tavade põhjendusel. Kaebuse esitaja

taotlus talle taimetoidu võimaldamiseks rahuldati osaliselt. Kohus leiab, et ka juhul, kui

kinnipeetavale ei maitse üks või teine toiduaine või vanglas valmistatud toit, on kinnipeetaval alati

õigus seda toitu mitte süüa. Kinnipidamisasutuse toidu menüü peab olema koostatud mitmekesiselt

(sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lõike 4

kohaselt peab kinnipeetava kahe nädala toiduenergiavajadusest katma teraviljatooted vähemalt

34% E, piimatooted 15% E, liha-, kala- ja munatooted kokku kuni 15% E, lisatavad rasvad 11% E,

kartul 9% E, puuvili ja köögiviljad kokku 9% E ja suhkur 7% E.) Kaebajale on võimaldatud toitu,

mis ei sisalda liha, kuid tuginedes sotsiaalministri määrusele nr 150 leidsid vastustajad, et toidust ei

olnud võimalik loomseid valke lõplikult välja jätta.

21. Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et kinnipidamisasutus ei pea alati ja igal juhul garanteerima

kinnipeetavale eridieeti tema usuliste vajadustega seoses, on tegemist kinnipidamisasutuse

kaalutlusõigusega. Sellisel juhul on vaja kaaluda kinnipeetava esitatud põhjendusi tema tervise ja ka

kinnipidamisasutuse võimalustega. Siinkohal on küsimus selles, kas ja kuidas peab kinnipeetav

põhjendama oma soovi saada taimetoitu ilma meditsiinilise näidustusteta ja usulistel kaalutlustel.

Seejuures on kaebuse esitaja viidanud PS §-le 42, mille kohaselt riigiasutused ei tohi Eesti kodaniku

vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta ja järeldab sellest, et ta

ei ole kohustatud vanglale põhjendama oma soovi saada usulistel kaalutlustel taimetoitu. Kohus

sellise väitega ei nõustu. Kohus leiab, et kinnipidamisasutusel ei ole võimalik teha kaalutlusotsust

usulistel kaalutlustel teistsuguse toitlustamise määramise kohta, kui ta ei ole veendunud selles, et

sellised kaalutlused ka tegelikkuses eksisteerivad. Kohus märgib veelkord, et kui vabaduses viibides

on isikul võimalik kujundada oma toidulaud selliseks, nagu tema soovid ja rahalised võimalused

seda lubavad, siis vanglas kehtivad toitlustamise kohta õigusnormid, millest vangla lähtuma peab.

Alus võimaldada eridieeti usulistel kaalutlustel on VangS § 47 lõike 3 näol olemas, kuid enne

kaalutlusõiguse teostamist on vanglal vaja veenduda vastavate faktiliste eelduste olemasolus: kas

kinnipeetaval tunduvad sellised usulised kaalutlused tõepoolest olevat. Arusaadavalt ei saa

kinnipeetav selliseid asjaolusid tõendada, kuid lühida ja adekvaatse põhjenduse peab ta siiski

vanglale esitama. Kohus märgib, et ka sellisel juhul ei ole vanglal kohustust soovitud eridieeti

võimaldada, kuid tal on kohustus teha taotluse osas põhjendatud otsus. Käesoleval juhul ei nähtu,

et kaebuse esitaja oleks oma soovi ja vajadusi adekvaatselt põhjendanud, seega puudus vanglal

võimalus eridieedi võimaldamise osas põhjendatud kaalutlusotsuse tegemiseks.

22. Mis puutub kaebuse esitaja väidetesse, et teda piinati diskrimineerivalt seoses sellega, et talle ei

võimaldatud soovitud taimetoitu ja seega sooviti teda näljutada, leiab kohus, et sellised väited on

reaalsust moonutavad. Ühestki haldusasja materjalist ega vastustajate väidetest ei tulene seda, et

vastustajad oleksid soovinud kaebuse esitajat näljutada ja seeläbi piinata.

23. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajad

ei ole esitanud kohtule taotlust kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmiseks, seega jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik