3-08-696/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juuli 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-08-696

Haldusasi

Toner.ee OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 14. märtsi 2008 otsuse nr 12-4/252 tühistamise

ning

tollijärelevalve

alla

jäetud

kauba

vabastamiseks

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 20. juunil 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Toner.ee OÜ

Esindaja: adv.Veiko Parts

Vastustaja: Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Sven Veltmann

RESOLUTSIOON

1. Jätta Toner.ee OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Navaka Tolliteenused OÜ esitas 02.01.2006. a Toner.ee OÜ nimel tollideklaratsiooni,

millega deklareeris tolliprotseduurile "vabasse ringlusse lubamine" 4014 karpi koopiamasina

toonereid. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK) 04.01.2006

otsusega nr 22 peeti eelnimetatud kaup, mis kandis Konica Minolta kaubamärki, kinni,

kahtlustatuna intellektuaalomandi rikkumises ning jäeti kaup tolli järelevalve alla ja paigutati

vastutavale hoiule MTT AS-i lattu.

2. 09.01.2006. a võeti kaubast näidiseks üks karp nelja tooneriga, mis suleti tolliplommiga nr

000124030. 02.02.2006. a antud hinnangus tunnistas Konica Minolta Holdings, Inc volitatud

esindaja Konica Minolta Supplies Manufacturing S.A.S. eelnimetatud toonerid intellektuaal-

omandi õigust rikkuvaks kaubaks.

3. 06.03.2006. a teostatud vaatluse käigus võeti kaubast neli näidist, mis suleti tolliplommidega

nr 000124037, nr 000124038, nr 000124039 ja nr 000124040, kusjuures kaks viimast näidist

anti Toner.ee OÜ-le. 18.04.2006. a esitas Toner.ee OÜ seaduslik esindaja MTA-le 05.04.2006.

a UAB Konica Minolta Baltia poolt antud hinnangu tooneri näidisele, mis oli suletud

tolliplommiga nr 000124040 ning palus arvestada vastavat hinnangut tõendina. Hinnangus on

ära toodud tooneri näidise ja originaaltoote visuaalse võrdlemise tulemused, kus on nii

sarnasusi kui ka väikeseid erinevusi. Samas on Konica Minolta Baltia hinnangus ära toonud ka

asjaolu, et nemad võivad üksnes konstateerida visuaalseid erinevusi ja sarnasusi originaaltoote

näidise ja esitatud näidise vahel ning et üksnes tootja suudaks tuvastada, kas esitatud näidis on

valmistatud tema ettevõttes.

4. 27.06.2006. a edastas patendibüroo Intels OÜ PMTK-le Konica Minolta Holdings, Inc'

16.06.2006. a kordushinnangu, mille kohaselt on kinni peetud toonerite näol on tegemist

intellektuaalomandi õigust rikkuva kaubaga.

5. 21.08.2007. a edastas patendibüroo Intels OÜ PMTK-le Konica Minolta Holdings, Inc-i

17.08.2007. a avalduse, millest lähtuvalt teostati 13.09.2007. a tooneritele vaatlus, kus

tuvastati patendivoliniku poolt iga tooneri puhul eraldi, kas tegemist on originaaltootega või

võltsitud tootega. Vaatluse tulemusena tuvastati, et vaadeldud tooneritest oli 282 tk

originaaltooted ning 15 742 tk võltsitud tooted.

6. 14.03.2008.a otsusega nr 12-4/252 otsustas PMTK hõivata ja hävitada PMTK 04.01.2006. a

kauba tollikontrolli all hoidmise otsusega nr 12 kinni peetud ning 13.09.2007. a vaatluse

tulemusena originaalidest eraldatud võltsitud toonerid koguses 15 742 tk.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleb Toner.ee OÜ PMTK 14.03.2008 otsuse

tühistamist ning tollijärelevalve alla antud kauba vabastamist. Esmalt leiab kaebuse esitaja, et

vaidlustatud otsus on põhjendamata, kuna selles ei ole märgitud, millist tolliseaduse (TS) § 45

lõikes 1 viidatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) sätet on otsuse tegemisel kohaldatud. Samuti

on kaebuse esitaja seisukohal, et vaidlustatava otsuse puhul on sisuliselt tegemist kohtuvälise

menetleja poolt kauba konfiskeerimisega karistusseadustiku (KarS) § 83 tähenduses, küll aga

leiab kaebuse esitaja, et konfiskeerimise kohaldamise eelduseks on süüteo (väärteo)

toimepanemise tuvastamine jõustunud karistusotsusega, ent kaebuse esitaja suhtes alustatud

väärteomenetlus lõpetati väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Seetõttu leiab kaebuse

esitaja, et ei ole seaduslikku alust TS § 45 lg 1 kohaldamiseks ja kauba hõivamiseks. Kaebuse

esitaja toob välja, et TS § 45 paikneb TS 5. peatükis, ent niisugune tollikäitlusviis nagu

„hõivamine” tollieeskirjades puudub, kusjuures ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) artikli 4

punkti 15 alapunkti d kohaselt on üheks tollikäitlusviisiks küll kauba hävitamine, ent ÜTS ei

näe ette kauba hävitamise eeldusena selle eelnevat hõivamist, kuna ÜTS mõtte järgi toimub

kauba hävitamine üksnes kauba valdaja enda taotlusel.

8. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et ÜTS-s ei kasutata terminit hõivamine, küll aga

kasutatakse mõistet konfiskeerimine, mille all mõeldakse karistusõiguslikku mõjutusvahendit.

Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et konfiskeerimise sarnast riiklikku sundi ei saa

kohaldada haldusmenetluses, vaid üksnes süüteomenetluses. Kaebuse esitaja hinnangul

peetakse ka ÜTS artikli 75 punktis a neljandas taandes nimetatud meetmete all just

karistusõiguslikke meetmeid.

9. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatav otsus ei ole kooskõlas väärteomenetluse seadustiku

(VTMS) § 29 lg 1 p-ga 5, mille kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud

väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Kaebuse esitaja

leiab, et kuigi tema suhtes alustatud väärteomenetlus on lõpetatud, on tehtud käesolevas

haldusasjas vaidlustatud otsus mis on samuti hinnatav PMTK kui väärteomenetluse

kohtuvälise menetleja otsusena ning seetõttu vaidlustatav otsus ebaseaduslik. Ka on kaebuse

esitaja seisukohal, et vaidlustatav otsus ei ole koskõlas KarS § 2 lg-ga 3 ja põhiseaduse (PS) §

23 lg-ga 3. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr3-4-1-10-04, leiab kaebuse esitaja, et

hõivamine iseseisvas haldusmenetluses asub PS § 23 lg 3 kaitsealas, kuivõrd vaidlusaluse

haldusmenetluse esemeks on sama juhtum, mis väärteomenetluse puhul, hõivamine kujutab

endast konfiskeerimist ning haldusmenetluses menetleti sisuliselt teistkordselt varem

väärteomenetluses menetletud juhtumit.

10. Viidates nõukogu määruse 1383/2003 artiklile 13 leiab kaebuse esitaja, et kuna kaup peeti

kinni 04.01.2006. a, oleks teade väärteomenetluse alustamise kohta pidanud tollipunktile

saabuma hiljemalt 01.02.2006. a, ent kuivõrd selleks ajaks ei olnud väärteomenetlust veel

alustatud, siis oleks tulnud kaup vabastada alates 02.02.2006. a, mistõttu puudus alus kauba

edasiseks kinnipidamiseks.

11. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et intellektuaalomandi rikkumine ei ole tuvastatud.

Kaebuse esitaja leiab, et Konica Minolta Supplies Manufacturing France S.A.S. 02.02.2006. a

hinnangut (edaspidi ka Prantsuse hinnang) ei saa tõendina kasutada selle ebausaldusväärsuse

tõttu, kuivõrd analüüsi aluseks olev näidis võeti rahandusministeeriumi 22.04.2004. a määrust

nr 83 „Kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise kord” oluliselt rikkudes,

kuna MTA ei teavitanud kaebajat ei kauba läbivaatusest ega näidise võtmisest, kuigi ÜTS art

242 lõige 1 ja art 240 lg 1 selle et näeb. Samuti leiab kaebuse esitaja, et kaubamärgi valdaja

hinnangus peab olema märgitud näidise kirjeldus ehk selgelt nähtuma, millise konkreetse

näidise analüüsi alusel hinnang anti, see aga Prantsuse hinnangust ei selgu. Kaebaja leiab, et

kaubamärgi valdaja hinnang kauba võltsituse kohta peab põhinema kaubamärgi valdaja enda

toodete ja näidiste võrdlemisel, ent Prantsuse hinnangust ei nähtu millisest konkreetsest

lähtematerjalist hinnangu andmisel lähtuti, hinnangus puudub konkreetne faktiline võrdlus

uuritava kauba ning kaubamärgi valdaja enda toodete vahel. Seetõttu asub kaebuse esitaja

seiskohale, et hinnangus esitatud väide, et ehtsal kaubal on kaks kriipsu ja kile läbipaistev, on

paljasõnaline. Samuti leiab kaebuse esitaja, et nõukogu määruse nr 1383/2003 artikkel 5

punkti 5 alapunkti h ja artikli 9 lõike 3 mõttest tulenevalt peab hinnang põhinema tehnilisel

analüüsil, kirjeldades autentse ja kahtlusaluse kauba vahelisi erinevusi. Seejuures viitab

kaebuse esitaja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artiklile 52, millest

tuleneb, et õiguse valdaja on kohustatud esitama piisava tõendusmaterjali veenmaks pädevaid

organeid, et on toime pandud õigusevaldaja intellektuaalomandiõiguse rikkumine ning andma

kõnesolevate kaupade piisavalt üksikasjaliku kirjelduse, et tolliorganitel oleks lihtne neid ära

tunda. Samuti leiab kaebuse esitaja, et TS § 39 lg 5 p 4 kohaselt peab hinnangus sisalduma

järelduslik osa, milles õiguste omaja annab motiveeritud vastuse, kas tegemist on

intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga või mitte, ent Prantsuse hinnangus on vaid

paljasõnaliselt väidetud, et tegemist on intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga.

12. Konica Minolta Business Technolgies Inc 16.06.2006. a hinnang (edaspidi Jaapani hinnang)

ei ole kaebuse esitaja väitel samuti usaldusväärne, kuivõrd selles puudub hinnangu esemeks

olnud näidise kirjeldus ning hinnangust ei selgu, kuidas hinnangu andmiseks esitatud näidis oli

pakendatud, mistõttu ei ole võimalik veenduda, et hinnang oleks antud 06.03.2006. a võetud

kordusnäidise alusel. Kaebuse esitaja hinnangul ei kõrvalda Jaapani hinnangus esinenud

puudusi ka Konica Minolta Business Technologies Inc hilisem 30.06.2006. a avaldus, kuna

selleski ei ole viidet tollitõkendi numbritele. Samuti peab kaebuse esitaja Jaapani hinnangut

pealiskaudseks, kuna puudub näidise väline analüüs tooneripudeli osas ning väline vaatlus

tehti vaid kleepriba ja trükimustri suhtes. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et hinnangust

ilmneb, et analüüsitud on näidise aine kahe keemilise elemendi sisaldust, ent tegelikkuses

koosneb tooneri aine 20 keemilisest elemendist ning lõplikku järeldust toote võltsituse kohta

ei saa teha vaid kahe elemendi põhjal. Samuti kahtleb kaebuse esitaja selles, et Jaapani hinnang

ei ole koostatud Konica Minolta Business Technologies Inc’ poolt Jaapanis, kuna dokumendi

kujundus ja tekstiosade sõnastus on äravahetamiseni sarnased Prantsuse hinnanguga, mille

kaebaja vaidlustas selle ebausaldusväärsuse tõttu. Kaebaja lisab, et isegi juhul, kui oletada, et

Prantsuse hinnang ja Jaapani hinnang on usaldusväärsed, on nende tulemused vastuolus UAB

Konica Minolta Baltia hinnanguga.

13. Konica Minolta Business Technologies, Inc. 17.08.2007. a kiri ei ole kaebaja arvates

käsitatav hinnanguna TS § 39 lg 4 ja 5 tähenduses, kuna see ei vasta TS § 39 lg-s 5 sätestatud

sisunõuetele. Samuti ei saa kaebuse esitaja väitel hinnanguna käsitleda 13.09.2007. a toonerite

vaatluse protokolli ning sarnane vaatlus ei asenda kaubamärgi õiguste omaja kirjalikku

hinnangut TS § 39 lg 4 ja 5 mõttes, mis tähendab, et vaatluse alusel ei saa tuvastada, kas

tegemist on intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga või mitte. Pealegi leiab kaebuse esitaja,

et PMTK-l ega patendivolinikul ei olnud pädevust niisugust vaatlust teostada.

14. Kaebuse esitaja kahtleb selles, kas 13.09.2007. a vaatluse esemeks olid ikka need toonerid,

mille ta 02.01.2006. a Eestisse toimetas. Kaebuse esitaja märgib, et puuduvad tõendid selle

kohta, milliseid kauba puutumatust tagavaid meetmeid rakendati toonerite suhtes alates nende

tollijärelevalve alla võtmisest kuni 13.09.2007. a vaatluse lõpuni. Seega kaebaja eeldab, et

kauba puutumatuse tagamiseks vajalikke tollitõkendeid ei paigaldatud ei tooneritele ega ka

transpordivahendile, millega neid AS MTT laost HTG Invest lattu veeti, ning sellega rikuti

oluliselt nii tolliseadust kui ka rahandusministri 23.04.2004. a määrust nr 90 „Tollitõkendite

panemise ja eemaldamise kord”.

15. Kohtuistungil leidis kaebuse esitaja, et TS § 45 lõikes 1 sätestatud võimalus kaupa hõivata

on vastuolus PS §-ga 10, § 13 lõikega 2, § 23 lõikega 3 ning § 32 lõikega 1.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja

selgitab, et vaidlustatud otsus on tehtud tolliseaduse § 45 lg 1 alusel ning vaidlustatud otsust

ei saa pidada ebaselgeks, kuna selle põhjendustest selgub üheselt, et TS § 45 lg 1 kohaldamise

aluseks on ühenduse tolliseadustiku artikli 75 punkti a neljas taane.

17. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega, mis puudutavad haldusmenetluse resultaadi

sõltuvust süüteomenetlusest ning leiab, et antud olukorras saab rääkida haldusmenetluse ja

süüteomenetluse paralleelsusest ehk olukorrast kus ühe ja sama teo või sündmusega seotud

faktilised asjaolud tuvastatakse ning neile antakse õiguslik hinnang teineteisest sõltumatult,

samaaegselt või järgnevalt nii väärteomenetluses kui haldusmenetluses.

18. Vastustaja leiab, et kuigi hõivamisel ja konfiskeerimisel on sarnane sisu, ei saa väita, et

ÜTS-is mõistetaks konfiskeerimise all karistusõiguslikku mõjutusvahendit, kuivõrd see

välistaks ÜTS-st tulenevate põhimõtete kohaldumise tolli rakendatavas haldusmenetluses.

Samuti leiab vastustaja, et kauba hõivamine haldusmenetluses on võimalik ning selgitab, et

hõivamine on vajalik eeldus ÜTS art 53, 73 ja 75 nimetatud kaupade hävitamiseks, kuna

hõivamisega saab riik hävitamisele kuuluva kauba üle valduse.

19. Vastustaja ei nõustu väitega, et et haldusmenetluses toimub isiku teistkordne karistamine.

20. Ka leiab vasustaja, et samastada ei saa väärteomenetluse algatamist ning tollipunktile

vabasse ringlusesse laskmise peatamist puudutava teate esitamist, kuna käesoleval juhul on

oluline, millal asus toll sisuliselt kontrollima kahtlusi kauba intellektuaalse omandi rikkuvuse

osas. Seetõttu leiab vastustaja, et tollipunktile esitatava teatena tuleb käsitleda PMTK

04.01.2006. a otsust nr 22, millega kaup kinni peeti.

21. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et intellektuaalomandi õiguse rikkumist ei ole

tuvastatud, siis selles osas viitab vastustaja juba vaidlustatud otsuses toodud põhjendustele.

PMTK hinnangul on üheselt ja veenvalt tõestatud ning kinnitust leidnud et kaebuse esitaja

kauba puhul on tegemist intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga. Vastustaja soovib

rõhutada, et käesoleval juhul on vaid kaubamärgi õiguste omajal parim oskusteave ja

kogemused eristada ehtsat kaupa intellektuaalset omandit rikkuvast kaubast. Kaubamärgi

omanik ning tema Eesti esindaja on välja selgitanud selle osa kaebuse esitaja kaubast, mis on

intellektuaalset omandit rikkuv.

22. Mis puudutab kaebuse esitaja väitesse, et intellektuaalomandi õiguse rikkumise

tuvastamine on tehtud toonerite suhtes, mis ei kuulu kaebuse esitajale, siis leiab vastustaja, et

selliseks kahtluseks puudub kaebuse eistajal igasugune alus. Vastustaja selgitab, et kinnipeetud

kaup viidi hiljem tõepoolest üle teise tollilattu, ent kauba transportimisel ei olnud tollitõkendite

paigaldamine vajalik, kuivõrd toll ise korraldas kauba ümberpaigutamise. Vastustaja leiab, et

tollitõkendite paigutamine on TS § 44 suunatud eelkõige kauba puutumatuse tagamiseks

olukorras, kus kaup väljub määramatuks tähtajaks tollijärelevalve alt.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnistuseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab, et OÜ Toner.ee kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata

jätta. Kohtu hinnangul on PMTK asunud vaidlustatud otsuses põhjendatult seisukohale, et

OÜ Toner.ee nimel 02.01.2006. a vabasse ringlusesse lubamiseks deklareeritud koopiamasina

toonerite hulgas oli 15 742 toonerit, mis kandsid võltsitud kaubamärki ning kujutasid endast

seega intellektuaalset omandit rikkuvat kaupa ning kõnealuse kauba hõivamine ja hävitamine

on õiguspärane. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kauba hõivamist käsitlev

tolliseaduse § 45 lg 1 on vastuolus põhiseadusega.

24. Tolliseaduse § 45 lõikest 1 tulenevalt hõivab toll ühenduse tolliseadustiku artiklites 53, 57

ning 75 nimetatud kauba ning seejärel kas realiseerib, hävitab või annab selle tasuta üle

tolliseaduse paragrahvides 97 ja 98 sätestatud korras. Euroopa Ühenduse Nõukogu määruse

2913/92/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS) artikli 75 punkti a

neljanda taande kohaselt võetakse kõik vajalikud metmed, sealhulgas konfiskeerimine ja müük

selliste kaupade suhtes, mille kohta kehtivad keelud või piirangud. Euroopa Liidu nõukogu

22.07.2003. a määruse (EÜ) nr 1383/2003 teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises

kahtlustatavate kaupade suhtes võetava tollimeetme ja kõnealuseid õigusi rikkuvaks

tunnistatud kaupade suhtes võetavate meetmete kohta artikli 16 kohaselt on kaupa, mis on

sama määruse artiklis 9 sätestatud menetluse lõpul tunnistatud intellektuaalomandi õigust

rikkuvaks, keelatud lubada siseneda ühenduse tolliterritooriumile, lubada vabasse ringlusesse,

viia välja ühenduse tolliterritooriumilt, eksportida, reeksportida, suunata peatamismenetlusele

ning paigutada vabatsooni või -lattu. Intellektuaalomandi õigust rikkuva kauba mõiste on

seejuures avatud nõukogu määruse (EÜ) 1383/2003 artiklis 2, mille punkti a esimese

alapunkti kohaselt on intellektuaalomandi õigust rikkuvaks kaubaks ka selline kaup, mis on

ilma loata varustatud kaubamärgiga, mis on identne sama liiki kaupade õiguskaitse saanud

kaubamärgiga või mida ei saa tema oluliste tunnuste poolest sellisest kaubamärgist eristada

ning millega seetõttu rikutakse ühenduse või liikmesriigi õigusaktides sätestatud kaubamärgi

valdaja õigusi. Tolliseaduse § 97 lõike 4 kohaselt kuulub intellektuaalset omandit rikkuv kaup

hävitamisele tollijärelevalve all. Eeltoodust tulenevalt tuleb õiguskaitse saanud kaubamärgiga

lubamatult varustatud kaupa käsitada kaubana, mille kohta kehtivad keelud ja piirangud ning

mis kuulub seetõttu hõivamisele ja hävitamisele.

25. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 02.01.2006. a deklareeriti kaebuse

esitaja nimel vabasse ringlusesse lubamiseks Venemaalt Eestisse toodud koopiamasinate

toonerid, mis kandsid tähist „KONICA MINOLTA“, mis sarnaneb Konica Minolta

Holdings Inc. nimele registreeritud kaubamärgiga. Vaidlus on poolte vahal aga eelkõige selles,

kas kaebuse esitaja poolt Eestisse toodud toonerite näol on tegemist intellektuaalomandi

õigusi rikkuva kaubaga. See vaidlusküsimus hõlmab muuhulgas ka küsimusi, kas näidised,

mille põhjal kaubamärgiomanik leidis, et tegemist on intellektuaalomandi õigusi rikkuvate

toodetega, pärinesid ikkagi kaebuse esitaja poolt Eestisse toimetatud kaubast ning kas

13.09.2007. a läbi viidud vaatluse esemeks olnud toonerid olid needsamad, mille toll

04.01.2006. a kinni pidas. Samuti on pooled eri meelt selles, kas kauba hõivamine on sootuks

võimalik olukorras, kus kaebuse esitaja suhtes algatatud väärteomenetlus on väärteo

aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetatud.

26. Põhjendamatuks tuleb pidada kaebuse esitaja väidet, et vaidlustatud otsuses ei ole

täpsustatud, millist TS § 45 lõikes 1 viidatud ÜTS sätet on otsuse tegemisel kohaldatud.

Vaidlustatud otsuse põhjendavast osast nähtub üheselt ning kaebusest nähtuvalt on kaebuse

esitajagi seda mõistnud, et konkreetsel juhul on silmas peetud ÜTS artikli 75 punkti a

neljandat taanet. Otseselt viidatakse sellele ka vaidlustatud otsuse 7. lehekülje kolmandas ja

neljandas lõigus, kus märgitakse sõnaselgelt, et tegu on kaubaga, mille suhtes kehtivad keelud

või piirangud ning mille lubamine ühenduse tolliterritooriumile on üheselt keelatud.

27. Õige ei ole kaebuse esitaja väide, et vaidlusaluste toonerite äravõtmiseks ei olnud

seaduslikku alust – konkreetseks seaduslikuks aluseks ongi TS § 45 lg 1. Seejuures ei nõustu

kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatava otsuse näol on sisuliselt tegemist kauba

konfiskeerimisega KarS § 83 tähenduses. Kuigi on tõsi, et TS §-s 45 sätestatud hõivamise ning

KarS §-s 83 sätestatud konfiskeerimise sisu ja tagajärjed on sarnased – tegemist on riikliku

sunniga isikult asja äravõtmises ilma hüvitise või muud liiki vastusoorituseta – on siiski ekslik

neid kahte instituuti samastada ning asuda seisukohale, et kauba hõivamine TS § 45 alusel on

võimalik üksnes süüteomenetluse raames. Kohus leiab, et isikult asja äravõtmine võib olla ette

nähtud ka muul juhul kui süüteomenetluses ning muuhulgas ka juhul kui sarnase asja

valdamine küll objektiivselt vastab teatud süüteo (kuriteo, väärteo) tunnustele, ent

süüteomenetlust ei ole mingil põhjusel kas alustatud või on see lõppenud muul moel kui

süüdimõistva otsusega. Tuleb tähele panna, et ei TS ega ÜTS ei reguleeri kriminaal- ega

väärteomenetlust ning TS § 45 lõikes 1 sätestatud hõivamise instituudi kohaldamine on

süüteo toimepanemisest või selle menetlemisest sõltumatu haldusõiguslik sunnivahend

õiguskorda objektiivselt rikkuva olukorra lahendamiseks. Kohtu hinnangul samastab kaebuse

esitaja põhjendamatult õigusrikkumise ja süüteo ning leiab seega ekslikult, et igasuguse riikliku

sunni kohaldamine on võimalik üksnes süüteo toimepanemise korral ning süüteomenetluse

raames. Objektiivselt õiguskorraga vastuolus oleva olukorra lahendamine vajadusel

haldusõiguslikke ja mittekaristuslikke sunnivahendeid kasutades on võimalik ka juhul kui isiku

karistusõigusliku vastutuse välistab näiteks süüteo aegumistähtaja möödumine või ka juhul,

kui isiku süüd kuri- või väärteo toimepanemises muul põhjusel tuvastada võimalik ei ole.

Iseenesest väär ei ole küll kaebuse esitaja väide, et konfiskeerimine on KarS § 83 kohaselt

võiamlik üksnes süüteo toimepanemise korral, ent käesoleval juhul ei ole see väide

asjakohane, kuivõrd vaidlusaluste toonerite hõivamise (st. kaebuse esitajalt äravõtmise)

aluseks ei olnud KarS § 83 ega ükski muu karistusõiguse, kriminaal- ega väärteomenetluse

norm, vaid TS § 45 lg 1.

28. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheidet, et kauba hõivamist reguleeriv TS §

45 on paigutatud kaubale tollikäitlusviisi määramist reguleerivasse, mitte aga vastutust

reguleerivasse peatükki ning on seetõttu vastuolus 4PS § 13 lõikega 2. TS § 45 paiknemine

just tolliseaduse 5. peatükis on põhjendatud, kuna sisuliselt ongi tegemist meetmega, mida

rakendatakse sellise kauba suhtes, millele ei ole selle kauba olemusest tulenevalt võimalik

deklaratsiooniga taotletavat tollikäitlusviisi määrata. Nagu juba eelpool märgitud, ei seondu

kauba hõivamine mingil moel karistusõigusliku vastutusega. Mis puutub kaebuse esitaja

argumentatsiooni, et ÜTS art 4 p 15 alapunkti d kohaselt on üheks tollikäitlusviisiks kauba

hävitamine, mille eeldusena ei näe aga ÜTS ette kauba hõivamist, siis tuleb märkida, et ÜTS

artiklis 182 on tõepoolest ette nähtud võimalus ühenduseväline kaup hävitada ning selle

tollikäitlusviisi määramise kord on sätestatud ühenduse tolliseadustiku rakendussätete

(ÜTSRS) artiklis 842, ent see ei välista kuidagi keelatud kauba hävitamist tolli poolse

sunnimeetmena, mis on muuhulgas ette nähtud ÜTS artiklis 56 ega sellise kauba hävitamise

tagamiseks vajalikku kauba hõivamist. ÜTS III jaotise mõttest tulenevalt toimub kauba

hõivamine vajadusel enne tollikäitlusviisi määramist ning hõivatud kaubale tollikäitlusviisi ei

määrata vaja ei ole ega saagi. Tolli poolt hõivatud kauba hävitamine ÜTS art 56 või TS 97 lg 4

tähenduses ei ole samastatav ÜTS art 4 p 15 alapunktis d nimetatud tollikäitlusviisiga.

29. Kaebuse esitajal on õigus, väites, et ÜTS-is ei kasutata mõistet hõivamine, vaid üksnes

mõistet konfiskeerimine, küll aga ei saa nõustuda sellega, et ÜTS-is peetakse konfiskeerimise all

silmas tingimata karistusõiguslikku meedet või et kauba konfiskeerimine oleks ÜTS kohaselt

võimalik vaid süüteomenetluses. ÜTS ei reguleeri karistusõiguslikke küsimusi ning seega on

seal kasutatud konfiskeerimise mõiste avaram, hõlmates ka muud avalik-õiguslikud

sunnivahendid, mis on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, see tähendab vastava kauba

isikult äravõtmisele ning selle ühenduse tolliterritooriumil ringlemise välistamisele. Seega ei

ole õige kaebuse esitaja seisukoht, et hõivamise isntituut on Eesti seadusandja poolt

omaalgatuslikult välja mõeldud ega lähtu ühenduse tollieeskirjadest. ÜTS art 75 kohaselt tuleb

seal loetletud kauba suhtes võtta kõik vajalikud meetmed, sealhulgas konfiskeerimine ja müük,

mis tähendab, et konkreetsete meetmete valik on ÜTS-is jäätud liikmesriigi seadusandja

otsustada ning seega ei ole põhjust Eesti seadusandjale ette heita omaalgatuslikkust. Eeltoodu

tõttu ei nõustu kohus ka kaebuse esitaja väitega, et ÜTS artiklis 75 nimetatud „kõigi vajalike

meetmete all “ on silmas peetud tingimata karistusõiguslikke meetmeid. See ei tulene ei ÜTS

art 75 tekstist ega ka ÜTS üldisest mõttest. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et TS §-i

45 kohaldamine on välistatud selle normi deklaratiivse iseloomu või piisavalt üksikasjalike

menetlusnõuete puudumise tõttu. Kaebuse esitaja ei ole seejuures täpsustanud, milline

menetluslik regulatsioon tema hinnangul hõivamise kohaldamisega seoses puudub, küll aga

leiab kohus, et kauba hõivamine nagu igasugune avalik-õigusliku iseloomuga koormava

meetme kohaldamine peab toimuma haldusmenetluse seaduses sätetest ja haldusmenetluse

üldpõhimõtetest tulenevalt, millele muuhulgas osundatakse üheselt ka TS § 1 lg 4. Seega ei saa

väita, et vastav menetluskord puuduks.

30. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et kauba hõivamine ei ole võimalik haldusmenetluses. Ei

ÜTS ega ükski teine õigusakt, samuti mitte õguse üldpõhimõtted ei välista kohtu hinnangul

sarnase sunnimeetme kohaldamist haldusmenetluses. Nagu eelpool öeldud, ei ole kauba

hõivamine karistusõiguslik meede, selle eesmärk ei ole isiku käitumises süülise õigusvastasuse

tuvastamine ja talle karistusõigusliku vastutuse panemine. Eelviidatud eesmärki kandis

kaebuse esitaja suhtes läbi viidud ning väärteo aegumise tõttu lõpetatud väärteomenetlus.

Kauba hõivamise eesmärgiks on aga ühenduse tolliterriutooriumil keelatud kauba ringlemise

välistamine. Asjaolu, et isiku süü tuvastamine tollialase karistatava teo (väärteo)

toimepanemises ei ole leidnud vastava menetluse lõpuks tuvastamist, ei tähenda seda, et

muude meetmetega ei võiks takistada sellisest käitumisest johtuva õiguskorrale kahjuliku

tagajärje saabumist.

31. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et asjaolu, et teatud kauba näol on tegemist

intellektuaalomandi õigusi rikkuva kauba ehk keelatud kaubaga, on võimalik tuvastada üksnes

kriminaal- või väärteomenetluses. On tõsi, et välistatud on haldusmenetluses tuvastatud

asjaolude alusel isiku süüdimõistmine, mitte aga vastupidine. Isiku süüdimõistmine ning

karistamine on rangeim võimalik riikliku sekkumise viis isiku tegevusse ning sellele on seatud

rida piiranguid, muuhulgas näiteks aegumistähtajad, mille möödudes, ei saa isikut ka

süüteokoosseisu kuuluvate asjaolude tuvastamise korral süüdi mõista. Ent juhul, kui süütegu

ei tuvastata, ei ole süüteo elementideks olevate asjaolude tuvastamine muul eesmärgil

välistatud. Väär on seisukoht, et juhul kui mingi tegu on kriminaal- või väärteo korras

karistatav, siis ei olegi selle teo tagajärgede vastu võimalik avalikul võimlul võidelda muul

moel kui vaid vastavas süüteomenetluses.

32. Nõustuda ei saa ka kaebuse eistaja väitega, et vaidlustatud otsus on vastuolus

väärtoemenetluse seadustiku § 29 lg 1 punktiga 5, mis keelab väärteomenetluse alustamise või

jätkamise aegumistähtaja möödumisel. Käesoleval juhul ei puuduta vaidlustatud otsus mingil

moel väärteomenetlust, vaatamata sellele, et vaidlustatud otsuse aluseks olevad asjaolud on

needsamad, mis tingisid nüüdseks aegumistähtaja tõttu lõpetatud väärteomenetluse kaebuse

esitaja suhtes. Vaidlustatud otsusega ei tuvastata väärteo toimepanemist ega määrata selle eest

karistust. Samavõrd asjakohatu on ka kaebuse esitaja arutlus vaidlustatud otsuse vastuolu

kohta KarS § 2 lg 3 ning PS §-s 23 sätestatud ne bis in idem põhimõttega. Vaidlustatud otsusel

ei ole karistavat iseloomu ning eelviidatud sätted ei välista väärteomenetluse lõpetamise korral

isiku suhtes muude, mittekaristusliku iseloomuga koormavate haldusõiguslike meetmete

võtmist.

33. Kuivõrd kohs ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et nõukogu määruse (EÜ) 1383/2003

artiklis 10 nimetatud siseriiklikuks menetluseks peab tingimata olema süüteomenetlus, ning

leiab, et selleks võib olla mistahes menetlus, mille eesmärk on teha kindlaks, kas tegemist on

intellektuaalomandi õigust rikkuva kaubaga või mitte, siis ei saa põhjendatuks pidada ka

kaebuse esitaja väidet, et vaidlusalune kaup oleks tulnud vabastada 02.02.2006. a. Kohus

nõustub vastustajaga selles, et vastava teatena tuleb käsitada 04.01.2006. a otsust kauba

kinnipidamise kohta, kuna sellega sisuliselt alustati menetlust, kontrollimaks kahtlust, et kaup

võib olla intellektuaalomandi õigust rikkuv.

34. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatud otsus on sisuliselt

põhjendamatu ning et vaidlusaluse kauba intellektuaalomandi õigusi rikkuv iseloom ei ole

tuvastatud. Hinnates kõrvuti Konica Minolta Supplies Manufacturing S.A.S 02.02.2006. a

hinnangus, Konica Minolta Business Technologies Inc 16.06.2006. a hinnangus ja sama

ettevõtja 17.08.2007. a aasta avalduses toodud asjaolusid ning väärteomenetluse raames

13.09.2007. a toimunud vaatluse käigus tuvastatud asjaolusid, on PMTK põhjendatult asunud

seisukohale, et 04.01.2006. a kinni peetud tooneritest 15742 tk on intellektuaaomandi õigust

rikkuvad võltsitud kaup.

35. Käesoleval juhul on võltsitud kaup tuvastatud 13.09.2007. a toimunud vaatluse käigus, kus

kontrolliti ükshaaval kõiki tooteid ning eraldati võltsitud tooted ehtsatest. Seejuures oli

eristamise aluseks kaubamärgiomaniku esindajate poolt antud kirjalikes hinnangutes välja

toodud tunnused ning hinnangule lisatud fotomaterjal originaaltoodetest. Vaatluse

protokollist (tl. 90) nähtuvalt on eristamise aluseks järgmised originaaltootele iseloomulikud

tunnused: oroginaaltootele kinnitatud eemaldatav kile on täiesti läbipaistev ning toote päritolu

viitava fraasi „MADE IN FRANCE“ asukoht on joondatud fraasi kohal oleva sõna „Tokyo“

„k“-tähe juurest. Esmalt tõusetub küsimus, kas sarnase vaatlusega on võimalik

intellektuaalomandi õigust rikkuvat kaupa tuvastada. Kohtu hinnangul ei ole see välistatud

ning TS § 39 nimetatud kirjalik hinnang ei ole ainus võimalik tõend kauba võltsituse kohta. Ei

TS ega määrus 1383/2003 ei piira intellektuaalomandi õigusi rikkuva kauba tuvastamiseks

kasutatavate võimalike tõendite liike. Mõlemast eelviidatud õigusaktist tuleneb üksnes see, et

õiguste valdajal peab olema võimalus kahtlusalusele kaubale oma hinnang anda. Käesoleval

juhul on esitatud vastavad kirjalikud hinnangud, milles on kirjeldatud ning fotomaterjaliga

ilmestatud ehtsa toote tunnuseid ning juhitud tähelepanu kontrollimiseks saadud võlstoodete

eripäradele.

36. Kohtu hinnangul ei ole vajalik, et kaubamärgiomanik tingimata isiklikult kontrolliks kõiki

üksikuid tooteid ja tuvastaks TS § 39 sätestatud kirjaliku hinnangu vormis, kas tegemist on

ehtsa tootega või mitte. Käesoleval juhul on 13.09.2007. a toimunud vaatluse käigus ükshaaval

kontrollinud kõiki tooteid patendivolinik. Patendivoliniku esindusõigust ei ole kaebuse esitaja

kahtluse alla seadnud. Kohus leiab, et volitus esindaja kaubamärgiomanikku hõlmab ka

patendivoliniku volitust kontrollida kaubamärgiomaniku nimel võltsimiskahtlusega tooteid

ning tuvastada, kas tegemist on ehtsate toodetega või mitte. Käesoleval juhul nähtub

kirjelikest hinnangutest, et võltsitud toodete eristamine ehtsatest on võimalik tooneri pudeli

visuaalse vaatluse teel. Sarnasel moel intellektuaalomandi õigus rikkuvate toodete

tuvastamiseks ei ole tingimata vajalik, et tuvastamise viiks läbi intellektuaalomandi õiguste

valdaja enda töötaja. Siinkohal tuleb tähele panna, et asjassepuutuvate intellektuaalomandi

õiguste valdajaks on juriidiline isik, kes peab igal juhul tegutsema füüsilisest isikust esindaja

kaudu. Sellises olukorras on võimalik võltsimiskahtlusega toodete kontrollimine ka

patendivoliniku poolt.

37. Arvestades, et käesoleval juhul on viimaks intellektuaalomandi õigust rikkuvad tooted

tuvastatud sel moel, et kaubamärgiomaniku volituse alusel tegutsev patendivolinik on kõik

tooted ükshaaval üle vaadanud ning eristanud õiguste valdaja kirjalikes hinnangutes välja

toodud parameetrite alusel ehtsad tooted võltsitutest, siis ei ole iseenesest märkimisväärset

tähtsust sellel, kas õiguste valdajale hindamiseks saadetud näidised olid võetud vastavat korda

järgides või kas antud kirjalikud hinnangud vastavad täpselt TS §-s 39 sätestatud nõuetele.

Seetõttu ei ole põhjust pikemalt peatuda ka küsimusel, kas kirjalikes hinnangutes oleks tulnud

viidata näidiste tollitõkendite numbritele või neid üksikasjalikumalt kirjeldada. Nimelt tuleb

tähele panna, et kirjalike hinnagute sisuline väärtus seisneb selles, et neis on kirjeldatud

originaaltoote eripärasid ning toodud välja, et ehtsa tootega võrreldud tooted, mida

iseloomustavad teistsugused tunnused, ei ole ehtsad tooted. Seega sõltumata isegi sellest, kas

hinnangute andmisel kontrollitud toode oli võetud kaebuse esitaja poolt imporditud toodete

hulgast või mitte, on ilmne, et kui vaatluse käigus tuvastatakse tooted, mis ei vasta oma

tunnustelt kirjelikes hinnangutes esitatud ehtsa toote tunnusjoontele, küll aga vastavad

kirjelikus hinnangus võltstooteks nimetatud toote tunnustele, siis on nende näol tegemist

võltstootega. Teisisõnu, kui kirjelikes hinnangutes on märgitud, et ehtsa toote eemaldatav kile

on läbipaistev, hindamisel olnud võrldustootel oli see aga valkjas ja mitte täiesti läbipaistev,

siis on ilmne, et võltsitud tooteks saab tunnistada ka iga sellise toode, mille kattekile ei ole

täiesti läbipaistev ning seda sõltumata sellest, millist päritolu oli hindamisel kontrollitud

võltstoode. Samas märgib kohus, et käesoleva haldusasja materjalid ei kinnita kuidagi kahtlust,

et intellektuaaloamdni õiguste valdajale kontrollimiseks saadetud ning hinnangu andmise

aluseks olnud näidised ei pärinenud kaebuse esitaja poolt Eestisse toodud kauba hulgast.

Näidiste saamise asjaolusid on kajastatud Konica Minolta Business Technologies Inc

17.08.2007. a avalduses, kus viitakase ka näidistele paigaldatud tollitõkendite numbritele.

38. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheidet, et kirjelikes hinnangutes ei ole

piisavalt üksikasjalikult kirjeldatud võrdlust originaaltootega ning väited originaali

iseloomustavate karakteristikute (korgil kaks kriipsu, eemaldatava kile läbipaistev materjal)

kohta on paljasõnalised. Ei ole mõeldav, et õiguste valdaja peaks kuidagi täienevalt asuma

tõendama või põhjendama, et ehtsal tootel on just tema poolt antud kirjalikus hinnangus

kirjeldatud tunnused. Samuti ei saa nõustuda seisukohaga, et võltsitud toodete eristamiseks

tuleb tingimata läbi viia toodete tehniline analüüs. Põhjalike tehniliste analüüside läbi viimine

oleks ebaproportsionaalne olukorras, kus kauba ehtsust on võimalik tuvastada märksa

lihtsamal moel, see tähendab visuaalse vaatlusega.

39. Kohus märgib, et kuigi kaebuse esitaja on vaidlustanud intellektuaalomandi õiguste

valdaja kirjalike hinnangute usaldusväärsuse ning leidnud, et patendivolinikul ei olnud õigust

kaupa kontrollida, ei ole kaebuse esitaja ise esitanud ühtegi tõendit, mis tema kahtlusi

kinnitaks või millest võiks järeldada, et tema poolt Eestisse toimetatud tooted on valmistatud

vaidlusaluse kaubamärgiomaniku või mõne tema poolt volitatud isiku poolt. Samuti ei ole

kaebuse esitaja ka väitnud, et 13.09.2007. a toimunud vaatluse käigus eristati võltsitud

toonerid ehtsatest justnimelt intellektuaalomandi õiguste valdaja kirjalikes hinnangutes välja

toodud kriteeriumite alusel. Kohus leiab, et olukorras, kus patendivolinik on ükshaaval

kontrollinud kõiki vaidlusaluseid tooteid, lähtudes intellektuaaloamdni õiguste valdaja

kirjalikes hinnangutes välja toodud kriteeriumitest ning tuvastanud seeläbi võltsitud kaubad,

samas kui kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit vastupidise kohta, tuleb

intellektuaaloamdni õigust rikkuv kaup lugeda kohaselt tuvastatuks.

40. Mis puutub kaebuse esitaja kahtlusesse, et 13.09.2007. a toimetatud vaatluse käigus

kontrollitud kaup ei ole seesama kaup, mille kaebuse esitaja 2006. aasta alguses Eestisse

toimetas, siis leiab kohus, et selline kahtlus on põhjendamatu. 04.01.2006. a otsusega nr 12 on

kõnealune kaup kinni peetud ja võetud tolli järelevalve alla ning ei nähtu, et kaup

kinnipidamise ning 13.09.2007. a vaatluse vahelisel ajal tolli järelevalve alt väljunud. Kohus

nõustub vastustaja seisukohaga, et tollitõkendite paigutamine kauba puutumatuse tagamiseks

on vajalik juhul, kui kaup tolli järelevalve alt väljub. Ei tolliseadusest ega selle alusel antud

õigusaktidest ei tulene, et igasugusele tolli järelevalve alla jäetud kaubale tuleks ilmtingimata

paigaldada tollitõkend. Tollitõkendi paigaldamine on vajalik eelkõige selleks, et vältida

kaubaga toimingute tegemist ilma tolli teadmata. Olukorras, kus toll ise kaubaga

mingisuguseid toiminguid teeb, muuhulgas korraldab kauba viimist ühest tollilaost teise, ei ole

tollitõkendite paigaldamine vajalik.

41. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt

esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri

ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude

nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõuseti ning kummagi

poole menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik