2-06-16311/24 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

RESOLUTSIOON

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord

Pärnu Maakohus Kohtunik

Toomas Talviste

16. juuli 2008.a Pärnu Maakohtu Pärnu Kuninga tn kohtumaja

kantselei kaudu

2-06-16311

A.K. hagi I. K. vastu ühisvara jagamise nõudes

Hageja A.K, isikukood xxxxxxxxx, eluk. xxxxxxxx xx-xx, xxxx

linn, lepinguline esindaja J.S.

Kostja I. K, isikukood xxxxxxxxxxxxx, eluk. xxx-xxxxx xx-xx,

xxxxx linn, lepinguline esindaja advokaat A. N.

3. juuli 2008.a

Rahuldada A.K hagi.

Jagada A. K.ja I. K. ühisvaraks olev korteriomand (Pärnu

Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna kinnistusjaoskonna

registriosa nr xxxxxxx, asuk. xxx-xxxxx xx-xx, xxxxxx linn)

selliselt, et jätta nimetatud vara I.K-le.

Välja mõista I. K. A. K. kasuks 350 000 (kolmsada

viiskümmend tuhat) krooni rahalist hüvitust enamsaadud

ühisvara arvel.

Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline 30 päeva jooksul selle

kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Asja sisu

Hageja nõue ja põhjendused, esitatud tõendid

Kohtule 30.06.2006.a esitatud hagiavalduse (tl 4-6), selle muutmise avalduse (tl 72-73),

rahalise nõude vähendamise avalduse (tl 240-242), menetluse käigus esitatud kirjalike väidete

ja seisukohtade (menetlusdokumendid tl 43-45 ja 129-133) ning eel- ja kohtuistungeil

selgitatu kohaselt registreeriti hageja A.K. ja kostja I. K. abielu xx.xx.xxxx.a Pärnus (tõend tl

Tsiviilasi nr 2-06-16311

x) ning lahutati samas xx.xx.xxxx.a (abielulahutuse tunnistus tl x). Abielu kestel soetati

17.09.1997.a kolmetoaline korter aadressil xxx-xxxx xx-xx Pxxxx linnas üldpinnaga 71,5m2

(leping tl 76-77), mis registreeriti kostja nimele. Pärast abielulahutust erastas kostja oma

nimele maa ja tekkis korteriomand (kinnistusregistriosa nr xxxxxxxx, kinnistusraamatu

väljatrükk tl 9), mida hageja soovib käesolevas hagimenetluses ühisvarana jagada. Hageja on

pöördunud kostja poole enne kohtusse pöördumist vastavasisulise ettepanekuga (tl 10-11), ent

kostja ühisvara jagamise ettepanekuga ei nõustunud, mistõttu on hageja olnud sunnitud kohtu

poole pöörduma.

Hageja palub korteriomand kostjale jätta ning lähtudes tema taotlusel asjas tehtud

eksperthinnangust (tl 212-227) mõista kostjalt hageja kasuks välja 350 000 krooni (pool

korteriomandi väärtuseks olevast 700 000 kroonist) rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara

arvel.

Kostja vastuväited, esitatud tõendid, hageja seisukohad kostja vastuväidete osas

Kostja I. K. on menetluses (pärast Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2007.a otsust käesolevas

asjas) asunud seisukohale, et kõnesolev korteriomand on küll poolte ühisvara ja see tuleb

jagamisel temale jätta ning et selle turuväärtuseks on 700 000 krooni, ent jagamise juures

tuleb kõrvale kalduda ühisvara jagamise võrdsuse printsiibist perekonnaseaduse (PkS) § 19 lg

2 p 2, 3 ja 4 alusel alljärgnevatel põhjendustel.

Vastavalt kostja esitatud menetlusdokumentidele (tl 37-40, 148-149, 188-189 ja 238-239) ja

eel- ning kohtuistungeil selgitatule üüris kostja Rxxx xx-xxx asuvat korterit juba eelmise

abielu ajal (tl 53). Pxxxx xxx eraldas 12.12.1995.a kostjale tema heade töötulemuste alusel

tööandja eluruumi üldpinnaga 28,7m2 (leping tl 56-58), mis koosnes kahest ühetoalisest

korterist nr 208 ja 213 Pxxxx linnas Rxxx xx asuvas majas.

Hageja ei nõustu sellega ja kinnitab, et ruumid eraldati kogu perele, kus tollal kasvatati kahte

last.

Edaspidi eraldati kostjale heade töötulemuste alusel vahetuse korras korter xxx-xxxxx xx-xx

xxxxx linnas, kuhu asus Pärnu Linnavalitsuse Elamuameti 07.08.1996.a käskkirja nr 160 (tl

59) alusel elama kostja koos poegade I. K. ja D. S. Korter eraldati ainult kostjale ja tema

poegadele. Hageja elas ajavahemikus 02.05.1995 – 17.07.1997.a kostjast lahus, olles sisse

kirjutatud aadressile xxxx xx-xxx (tõend tl xx). Seetõttu ei saanud hageja üldse olla

eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 lg 1 kohane õigustatud subjekt. Kostja esitas

avalduse erastamiseks ilma hagejata.

Hageja väitel ei toimunud eluruumide vahetust erandkorras, vaid tavalises korras

linnavalitsuse nõusolekul. Asjaolu, et hageja ei olnud kostja nimetatud ajaperioodil Uus-

Sauga 36-11 korterisse sisse kirjutatud, ei tähenda, et hagejal ei olnud õigust korterit

kasutada ja lugeda seda pärast erastamist ühisvaraks. Pealegi oli hageja korteri erastamise

hetkel juba sinna sisse registreeritud (hageja passi väljavõte tl 78).

26.08.1996.a hinnati kostja avalduse alusel Pärnu Linnavalitsuse erastamiskomisjoni otsusega

viimatinimetatud korter erastamisväärtusega 16 170 krooni (tl 60). Korteri erastamiseks kinkis

kostja ema A. D. (kostja sünnitunnistus tl 55) xx.xx.xxxx.a kostjale EVP-sid 11 100 krooni

(avaldus tl 54), milline tehing kinnitati 08.10.1996.a (tl 61) ja seega erastas kostja korteri

68,6% ulatuses oma lahusvara (kingitud vara) arvelt. Korteri erastamisel kasutati ka N. K.

EVP-sid 500 krooni ulatuses (tl 92). Hagejal ei olnud raha, mille eest oleks saanud korterit

erastada. Hageja väide kinkelepingu notariaalse kinnitatuse kohta on aegunud. Hageja tasus

korteri erastamisel ainult 500 krooni ehk 3,09% erastamise hinnast (tl 62). Kostja arvelt tasuti

2 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-16311

15 100 EVP-krooni eluruumist ostuks (tl 69). Kostja väitel ei ole hageja juba abielu ajal

midagi andnud ega teinud, et korterit (mis oli kohutavas olukorras selle saamisel) parendada

või selle eest tasudagi. Remondi tegi hageja ise, rahaliselt aitas hagejat tema ema, kostja jõi

ega osalenud milleski korteriga seonduvas. Hageja osaluse kohta korteris tehtud remondis ja

seal elamises esitas kostja tunnistajate M. E. ja L.U. ütlused.

Hageja märgib, et kostja esitatud tõenditest ei nähtu, millal toimus kinkimine ning kes kellele

EVP-sid kinkis. Kinkelepingut ei ole esitatud ning see tehing ei vasta sel ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 nõuetele, mistõttu on viited kinkimisele alusetud. Asjaolu, et

hageja osales korteri erastamisel vaid kostja näidatud osaga, ei anna alust ühisvara jagamise

võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumiseks. Hageja töötas ja osales oma töötasuga abielu kestel

ühises majapidamises ja korteris remonttööde teostamisel, andis palgaraha kostja kätte, mida

kinnitavad väljavõte hageja tööraamatust (tl 64-68) ja tunnistajate M. Ki, A. B.i ja V. K.

ütlused.

Pärast abielu lahutamist ei ole hageja osalenud korteri alalhoidmise kulude kandmises ja kõik

need kulud on kandnud hageja summas 73 750.85 krooni, lisaks on ta teostanud korteris

remonti ja ülal pidanud lapsi, sest hageja ei ole maksnud kohtuotsusega (tl 63) kostja kasuks

väljamõistetud elatist. Viimase asjaolu osas on algatatud kriminaalmenetlus, millest hageja

kõrvale hoiab. Kriminaalmenetlus on küll nüüdseks lõpetatud (määrus tl 98), ent hageja ei

täida endiselt oma kohustust lapse ülalpidamiseks. Hageja arvates ei oma nimetatud väited

tähtsust ega vasta ka tõele.

Korteriomandi omandas kostja pärast abielusuhete lõppemist, kinnistusraamatu kandega

02.09.2002.a. Selleks esitas avalduse Pärnu linn (tl 88-91) 19.06.2002.a.

Hageja ei vaidle sellele väitele küll vastu, kuid on seisukohal, et kostja sai korteri

erastamisega EES § 211 alusel korteriomandi ühisomanikuks perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg

1 mõttes. Korteriomand koosneb reaalosast korterile ja mõttelisest osast maatükile ning neid

ei saa vaadelda lahus.

Eelnevat arvesse võttes leiab kostja, et hagejal on õigus hüvitisele mitte rohkem kui 25%

ulatuses ühisvaraks oleva korteriomandi väärtusest, millest eelnevalt tuleb maha arvata kostja

tehtud parendused ehk 73 750.85 krooni.

Hageja sellega ei nõustu ega näe vaatamata võimalikule pisiremondile ja aastate jooksul

kostja kui korteris elava isiku poolt tehtud kulutustele põhjust kalduda kõrvale ühisvara

jagamise võrdsuse printsiibist. Kostja on kulutused kandnud seoses sellega, et on oma perega

korteris elanud, seega on kõik tehtud tema huvides. Samas kinnitab hageja taotlusel tehtud

ekspertiis, et korter vajab remonti, torustik, elektrijuhtmestik ning ahjud vajavad uuendamist.

Seega on korteri turuväärtus tõusnud vaid kinnisvaraturu hinnatõusust ning kostja ei ole

tõendanud oma väiteid korterile parenduste tegemise kohta pärast abielu lahutamist.

Kohtu järeldused, kohaldatavad õigusaktid

Antud asjas puudub vaidlus selles, et korteriomand asukohaga Uxx-Sxxx xx-xx on poolte

ühisvaraks (seda on kinnitatud ka asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses). Abikaasade

ühisvara võidakse PkS § 18 lg 1 kohaselt jagada ka pärast abielu lahutamist ning vaidluse

korral teeb seda kohus abikaasa nõudel PkS § 18 lg 5 alusel. PkS § 19 lg 3 järgi määratakse

abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena

ning varaliste õiguste ja kohustustena. PkS § 19 lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub

ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt

teisele abikaasale rahalise hüvituse. Antud juhtumil puudub vaidlus, et ühisvaraks olev

3 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-16311

korteriomand tuleks jagamise tulemusena jätta seal aastaid elanud kostjale, mõistes hageja

kasuks välja rahalise hüvituse. Poolte seisukohtade järgi puudub menetluse lõpuks vaidlus ka

küsimuses, milline on ühisvara väärtus – see on 700 000 krooni lähtuvalt vahetult enne

menetluse lõppu tehtud eksperthinnangust nr 98 – 0608 (tl 212-227). Vaidlus on üksnes

nimetatud hüvituse suuruses.

PkS § 19 lg 1 sätestab üldnormi, mille kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende

osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse

kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. PkS § 19 lg 2 annab ammendava loetelu

juhtumeist, millal kohus võib abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Need

on:

1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi;

2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara

omandamisel;

3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel;

4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö,

rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

Kostja palub kohaldada PkS § 19 lg 2 sätteid ja on viidanud kolmele viimasele alusele

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumisel. PkS § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks

alused puuduvad ja sellekohaseid asjaolusid esitatud ei ole.

PkS § 19 lg 2 p 2 osas märgib kohus, kuivõrd jagatakse siiski ühisvaraks olevat

korteriomandit, mitte vallasvaraks olnud korterit (mille soetamise asjaolude kohta on esitatud

hulgaliselt väiteid ja tõendeid), ei oma õiguslikku tähendust kostja väited hageja osavõtu

puudumisest korteri remontimisel või rahalise panuse andmisel sellesse. Korteriomand tekkis

2002.aastal formaalse ja kummastki poolest sõltumatu tegevusega – selleks esitas Pärnu linn

EES sätete alusel vastava avalduse (tl 88-91) Pärnu Kinnistusametile. Kuivõrd poolte

abielulised suhted olid selleks ajaks juba 4 aastat lõppenud ning korterit kasutas kostja, ei

saanudki olla võimalik ega mõistlik hageja panus sissetuleku või tööga korteriomandi

tekkesse.

PkS § 19 lg 2 p 3 sätted väärivad aga pikemat käsitlemist. Kostja on esitanud sisuliselt kaks

nimetatud sätte kohaldamist toetavat väidete gruppi:

a) kostja erastas korteri suures osas oma lahusvara (kingitud erastamisväärtpaberid) arvel;

b) nii abielu kestel kui pärast selle lahutamist on kostja korterit parendanud oma lahusvaraga,

suurendades sel viisil ühisvara väärtust.

Kohus jätab kõrvale kostja väited temale korteri eraldamisest ja sellele eelnevast, kuivõrd see

ei oma ühisvara jagamise seisukohast tähtsust. Vaidlus puudub selles, et korter erastati abielu

kestel, täpsemalt 17.09.1997.a.

PkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. PkS § 15 lg 1

kohaselt on abikaasa lahusvaraks muuhulgas abielu kestel kinke teel omandatud vara. Kostja

on esitanud väidetava EVP-de kinkimise kohta kohtule kaks tõendit:

-

A. D. 03.10.1996.a avaldus (tl 54) erastamisväärtpaberiarve kasutamiseks, millel on

märge EVP-de kinkimise kohta I. K. summas 11 100 krooni ja

-

Sama toimingut kinnitav Eesti Ühispanga 08.10.1996.a tõend selgitusega „EVP

kinkimine“.

Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda kostjale kinke teel ehk lahusvarana antut. Kohus

nõustub hagejaga, et 1996.aastal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga

üle viiekümne krooni olema notariaalselt tõestatud. Samal ajal kehtinud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg 3 kohaselt loeti seaduses nõutud tehingu notariaalse tõestamise

nõude järgimata jätmisel tehing tühiseks. See ei tähenda iseenesest EVP-de käsutustehingu

tühisust, s.t neid võis kostjale üle anda, kuid seda ei saa lugeda toimunuks kinke teel sel ajal

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-16311

kehtinud seaduste ja PkS § 15 lg 1 mõttes. Kuivõrd kostja ei ole esitanud notariaalselt

tõestatud EVP-de kinkelepingut, ei ole kostja kohtule tõendanud, et korter kui vallasasi (mille

arvel tekkis korteriomand) oleks kasvõi mingis osas olnud kostja lahusvaraks. Poolte abielu

ajal omandatud EVP-d on nende ühisvara PkS § 14 lg 1 kohaselt. Analoogseid seisukohti on

väljendatud mitmetes Riigikohtu lahendites, mh tsiviilasjades nr 3-2-1-126-04 ja 3-2-1-18-06

tehtud otsustes.

Mis puutub korteri parendamisse nii abielu kestel kui pärast seda, siis nimetatud kostja

vastuväited ei ole leidnud kohtus veenvat kinnitust. Mõlema poole taotletud tunnistajate

ülekuulamisest ei selgu, kes täpselt ja kui palju kooselu ajal korteris remonti tegi, siiski ei saa

kohus ignoreerida hageja tunnistajate M. K ja V. K ütlusi selle kohta, et ka hageja ise tegi

koos tunnistajatega korteris remonti. Pärast abielu lahutamist tehtud remondi osas on kostja

esitanud aga paljasõnalisi väiteid, mis ei ole leidnud ühegi tõendiga kinnitust. Ka

kohtumääruse alusel tehtud eksperthinnang (selle lk 8) kinnitab, et elamu üldosad ja

korterisisesed tehnosüsteemid on uuendamata ja siseviimistlus vajab remonti. Vaidlustamata

asjaolu, et kostja elab korteris üle 10 aasta ja tasub osutatud teenuste eest, ei anna alust

tuvastamaks PkS § 19 lg 2 punktis 3 nimetatud asjaolusid.

Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Poolte ühisvaraks olev

korteriomand tuleb jätta kostjale, mõistes temalt PkS § 19 lg 4 kohaselt hageja kasuks välja

rahalise hüvituse 350 000 krooni.

Menetluskulud

Poolte endi menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 kui

üldnormi kohaselt jätta nende kanda. Hageja on küll taotlenud menetluskulude osalist jätmist

kostja kanda (riigilõivu ja ekspertiisitasu osas), kuid kohus ei leia, et nimetatud taotlus oleks

põhjendatud. Arvestades hageja käitumist (esitas hagi 8 aastat pärast lahutamist, mil korteri

väärtus on mitmekordistunud, kuigi õiguslikult on haginõue põhjendatud) on menetluskulude

poolte endi kanda jätmine õiglane.

Toomas Talviste

Kohtunik

Kohtuotsus osalisest tühistatud ja tehtud uus otsus Tallinna Ringkonnakohtu

13.05.2009.a otsusega nr 2-06-16311.

Tallinna Ringkonnakohtu resolutsioon:

Tühistada Pärnu Maakohtu 16.07.2008 otsus väljamõistetud hüvituse suuruse osas ja teha

selles osas uus otsus. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon järgmiselt:

Rahuldada A.K hagi I.K vastu ühisvara jagamiseks.

Jagada A.K ja I.K ühisvaraks olev korteriomand (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu

linna kinnistusjaoskonna registriosa nr xxxxxxx, asukoht xxxxxx xx-xx, Pärnu linn) selliselt,

et jätta nimetatud vara I.K-le.

Välja mõista I.K-lt A.K kasuks 275 000 (kakssada seitsekümmend viis tuhat) krooni hüvitust

enamsaadud ühisvara arvelt.

Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

5 (5)