3-07-165/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Egon Konsand, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2008 Tartu

Haldusasja number

3-07-165

Haldusasi

E-R.M i kaebus Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korralduse

nr 120 „Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine“

tühistamiseks ja avalik-õigusliku suhte tuvastamiseks, millega

teha kindlaks, et E-R.M on Tamsalu vallas X tn 2 ja X tn 4

vahel asuva maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E-R.M i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. juuni 2008

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – E-R.M , esindajad U. M ja

advokaat Anne Vissak

Vastustaja (haldusorgan) – Tamsalu Vallavalitsus, esindaja Jüri

Allikalt

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu 12. novembri 2007 otsus muutmata.

Apellandi ja vastustaja poolt apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud jätta nende endi kanda.

Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole

Sirje

Must

advokaadi

Anne

Vissaku

poolt

apellatsiooniastmes õigusabi osutamise eest 7681 krooni

80 senti (seitse tuhat kuussada kaheksakümmend üks

krooni 80 senti), mis välja mõista riigieelarve vahendite

arvelt Advokaadibüroole Sirje Must.

Vabastada E-R.M õigusabikulude kandmisest ja jätta riigi

õigusabi kulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest,

s. o alates 20. juunist 2008.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E-R.M esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tamsalu Linnavalitsuse

22.06.2001 korralduse nr 120 „Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine“ ja tuvastada, et E-

R.M on Tamsalu vallas maaüksuste X tn 2 ja X tn 4 vahel asuva maa ostueesõigusega

erastamise õigustatud subjekt.

Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korraldusega nr 120 keelduti E.-R. M ile maa

ostueesõigusega erastamisest Tamsalu linnas X tänaval, kuna tal puudub selle maatüki seaduslik

maakasutuse alus. Keeldumise õigusliku alusena on märgitud MaaRS § 121.

Kaebuse kohaselt müüs Arvu Raidma 1972 oma majavalduse asukohaga Tamsalu alev

X tn 2. Seoses müügiga vähendas Rakvere Rajooni TSN TK 27.09.1972 otsusega nr 175

majavalduse juurde kuuluvat ehituskrunti (7 443 m2), jättes krundi suuruseks ca 3 410 m2.

Krundile oli rajatud mitmeaastane puuvilja- ja marjaaed. Kohalik täitevvõim eraldas samal ajal

E.-R. M ile ja tema abikaasale aianduskrundiks praeguste katastriüksuste X tn 2 ja X tn 4

vahelise ala. Krunt on käesoleva ajani E.-R. M i ja tema perekonnaliikmete valduses ning krundil

asuv puuvilja- ja marjaaed on säilinud valdavas osas viljakandvana algsel kujul.

Kaebaja esitas 16.12.1997 Tamsalu Linnavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks

kooskõlas maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) §-iga 21 lg 1 ja §-iga 22 lg 1 ning Vabariigi

Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“

(edaspidi kord) p-idega 7 ja 8. Tamsalu abilinnapea keeldus 07.12.1999 erastaM kõnealust maad

kaebajale põhjendusel, et Tamsalu linna kehtiva üldplaneeringu kohaselt on tegemist

elamumaaga, mitte istandusega.

Kaebaja märkis, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ei olnud sellel maal

üldplaneeringut kehtestatud. Kaebaja väitel Tamsalu Vallavalitsuse vastuses viidatud Maa-ameti

selgitused 21.07.2006 nr 6.1-3/6411 ja 22.09.2006 nr 6.1-3/6411 moonutavad tegelikkust.

Esimeses kirjas märgitakse, et kaebaja koos abikaasaga rajas puuvilja- ja marjaaia, teises kirjas

väidetakse, et krundil X tn 2 on korterelamu, kuigi tegelikult on tegemist eramumaaga, mitte

korterelamumaaga, ja aed on majaelanike ühiskasutuses. Kooskõlas MaaRS §-iga 121 lg 2 on

istandus käesoleva paragrahvi tähenduses enne MaaRS jõustumist seadusliku maakasutuse alusel

rajatud mitmeaastane puuvilja- või marjaaed või muu istandus, v. a käesoleva seaduse § 6 lg-s 3

nimetatud istandus. Nõue, et istandus peab olema vähemalt 0,25 ha suurune, kehtestati 2000

jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Kuna seadusel ei ole

tagasiulatuvat jõudu, siis 0,25 ha nõue kaebajale ei laiene. MaaRS §-is 121 lg 2 nimetatud

istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust

maad.

Seega oli kaebaja X tänava ääres asuva aianduskrundi erastamise õigustatud subjekt ning

Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korraldus nr 120 on ebaseaduslik. Seaduslikku maakasutust

tõendab kaebaja abikaasa Joann M i 22.10.1975 avaldus elektrivarustuse tehniliste tingimuste

saamiseks pumbamaja ehitamiseks ja avaldusel olevad Rakvere Võrgurajooni ning Energiamüügi

Rakvere jaoskonna kooskõlastused, aga samuti 14.05.1976 energiamüügi akt elektriseadmete

järelvaatuse kohta nr R-60 ja kviitung nr 5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta.

Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 34 lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole

tõendatud vastupidist. AÕS § 110 lg 1 kohaselt vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab

vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik.

Kaevatav korraldus on ebaõige, kuna kaebaja õigus X tn 2 ja X tn 4 vahelise ala

ostueesõigusega erastamiseks rajaneb asjaolul, et puuvilja- ja marjaaed oli rajatud A. Raidma

(ehituskrunt nr 58) poolt seadusliku maakasutuse ajal ning seega õiguslikul alusel ja krundi

vähendamisel ja jagamisel ei kao istanduse rajamise õiguslik alus tema osadelt. Omandiõigust

istandusele on E.-R. M tõendanud kooskõlas maa ostueesõigusega erastamise korra p-iga 11 ap

7, esitades kohalikule omavalitsusele 08.07.1999 vastava tõendi. Kooskõlas maa ostueesõigusega

erastamise korra p-iga 132 ap 4 juhul, kui maakasutuse piirid on määramata, määrab erastatava

maa suuruse piirid kindlaks kohalik omavalitsus, arvestades, et MaaRS §-is 121 nimetatud

istanduse omanikul on õigus ostueesõigusega erastada üksnes istanduse alust maad.

2. Tamsalu Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu.

Vastuse kohaselt on korralduse nr 120 andmisel aluseks võetud kehtiv MaaRS § 121, mille

kohaselt istandus käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist

seadusliku maakasutuse alusel rajatud ning käesoleval ajal korrastatud ja istandusena kasutusel

olev vähemalt 0,25 ha suurune puuvilja- või marjaaed või muu istandus, v. a käesoleva seaduse

§ 6 3. lõikes nimetatud istandus. ENSV ajal toimus maa kasutamine vastavalt ENSV

Maakoodeksile. Maakoodeksi § 77 lg 4 sätestas, et kodanike perekondadele, kellel ei ole isikliku

omandiõiguse alusel elamut, võidakse anda kasutamiseks köögiviljamaad ja § 99 lg 2 kohaselt

köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastaseid istandikke, samuti

püstitada ehitisi. Perekond M ile oli X tänava äärsel alal antud kasutada ligikaudu 750 m2

suurune maa-ala, mida saab käsitleda maakoodeksist tulenevalt ainult köögiviljamaana. Seega

puudus ja puudub ka praegu perekond M il õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, sest MaaRS

§ 22 lg 1 kohaselt ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks

kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse

omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades MaaRS §-is 21 sätestatud kitsendusi,

samuti elamu- korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad,

mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse 121 2. lõikes nimetatud istanduse omanik saab

ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 12. novembri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole asjassepuutuv kaebaja viide asjaolule, et puuvilja- ja marjaaed rajati

ehituskrundi A-58 esialgsete omanike poolt seadusliku maakasutuse ajal, sest kaebaja ei ole

endise omaniku õigusjärglane. Kaebaja ei ole nimetanud maakasutusõiguse andmise aega ega

õiguslikku alust, mistõttu kohus asus seisukohale, et ta oli üks köögiviljamaa saajatest, mida

jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsuse nr 5 alusel. Kuna puuvilja- ja marjaaed ei ole

rajatud kaebaja poolt ja tema kasutusse anti maa 1973 köögiviljamaana, siis saab maakasutus

tuleneda ainult endisest Maakoodeksist.

Kooskõlas tol ajal kehtinud maakoodeksi §-iga 80 lg 1 kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike

kooperatiivsete või ühiskondlike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste elamute juures olevat

maad võidakse kasutada puuvilja- ja marjaaedade rajamiseks ning köögivilja kasvatamiseks

kooskõlas planeerimisprojektiga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maad kasutavad majaelanikud

kollektiivselt või selle jaotab majaomanik (valdaja) perekondade vahel. Maakoodeksi § 80 lg 3

kohaselt puuvilja- ja marjaaiad kuuluvad elamu juurde ning neid võidakse jaotada ainult

kasutamiseks, vaatamata sellele, kes nad rajas. Kooskõlas maakoodeksi §-iga 77 lg 1 kodanike

kasutusse antav maa jaguneb kasutusviisi ja tähtaja järgi õue-aiamaaks, elamukruntideks,

köögiviljamaaks, ametimaaks ning heina- ja karjamaaks. Maakoodeksi § 42 lg 1 sätestas, et

kolhoosid, sovhoosid ning teised ettevõtted, organisatsioonid ja asutused võivad seaduses

ettenähtud juhtudel anda maatükke neile kinnistatud maast teiseseks maa kasutamiseks. Sama

paragrahvi lg-st 3 nähtub, et teisest maakasutamist tõendab maatüki looduses piiristamise akt,

milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus ja maa kasutamise

tingimused. Aktide vormid ja maatükkide looduses piiristamise korra kinnitab ENSV Ministrite

Nõukogu. Kaebajale väidetavalt kuuluva istanduse aluse maa looduses piiritlemise akti ei ole

kaebaja kohtule esitanud ning sellist akti ei saanud ka olemas olla, kuna X tn 2 võõrandatud maa

4 033 m2 jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsusega nr 5 Tamsalu Lubjatehase töölistele

ajutiseks kasutamiseks köögiviljamaana. Maakoodeksi § 95 lg 2 sätestas, et köögiviljamaal ei

lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Tulenevalt

eeltoodust pidi kaebaja maad kasutama ainult köögiviljamaana. Kaebaja väide, et Tamsalu

Lubjatehase töötajad, kelle vahel jagati puuviljaaed, maksid eelmisele omanikule nende

maatükile jäänud viljapuude ja marjapõõsaste eest, ei ole millegagi tõendatud, mistõttu

viljapuude ja marjapõõsaste omandiõiguse üleminek kaebajale on tõendamata. Maa kasutamise

õigust tõendavaks dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni

energiamüügi 14.05.1976 akt nr R-60 elektriseadmete järelvaatuse kohta ega energiamüügi

kviitung nr 5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus

pumbamaja elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks. Pumbamaja olemasolu ei saa mingil

juhul tõendada isiku poolt maa seaduslikul alusel kasutamist.

Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise aja seisuga kehtinud MaaRS § 121 lg 2 sätestas, et istandus

käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku kasutuse

alusel rajatud ning käesoleval ajal korrastatud ja istandusena kasutusel olev vähemalt 0,25 ha

suurune puuvilja- või marjaaed või muu istandus, v. a käesoleva seaduse § 6 3. lõikes nimetatud

istandus. Ekslik on kaebaja arusaam, et ta on X tänava äärse aianduskrundi erastamise

õigustatud subjekt. Kooskõlas MaaRS §-iga 22 lg 1 ostueesõigusega saavad maad erastada

isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus

osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käeolevale seadusele, arvestades §-is 21

sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete

ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse § 121 teises lõikes

nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat

istanduse alust maad. Eesti ENSV ajal toimus maa kasutamine maakoodeksi alusel.

Maakoodeksi § 42 lg 3 sätestas, et kolhooside, sovhooside ning teiste ettevõtete,

organisatsioonide ja asutuste poolt kodanike maakasutamist tõendab maatüki looduses

piiritlemise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organisatsiooni otsus

ja maa kasutamise tingimused.

Kaebaja on kinnitanud, et arhiividest pole õnnestunud leida andmeid talle maa eraldamise kohta.

Seega puudub kaebajal maa kasutamist tõendav dokument. Samuti ei ole ta ise puuvilja- ja

marjaaeda rajanud, vaid talle anti luba kasutada koos teiste Rakke Lubjatehase Tamsalu

Lubjatsehhi töölistega köögiviljamaad X tn 2. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka

endise omaniku viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. E.-R. M i

08.07.1999 omakäelist tõendit, milles ta kinnitab, et talle koos abikaasaga on eraldatud umbes 30

aastat tagasi aianduskrunt X tn 2 krundist, millel kasvanud puude ja põõsaste eest on makstud, ei

saa käsitleda tõendina maa ostueesõigusega erastamise korra p 11 ap 7 mõistes (kui avaldaja

taotleb katastriüksuse moodustamist plaani- ja kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui avaldaja

taotleb istanduse, sh MaaRS § 121 lõikes 2 nimetatud istanduse, aluse maa erastamist ja puudub

võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis avaldaja

kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik

ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu), sest istanduse olemasolu Tamsalus X tn 2

MaaRS § 121 lg 2 mõistes ei ole tõendatud.

Kuna kaebaja vaidlustab Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korraldust nr 120, siis kaebuse

läbivaatamisel saab kohus anda haldusaktile hinnangu, lähtudes haldusakti andmise aja seisuga

kehtinud seadusest, s. o MaaRS §-ist 121 lg 2. Kuna aga antud asjas on kindlaks tehtud, et

kaebajal puudub maa kasutamise seaduslik alus, st maakoodeksi §-is 42 lg 3 nimetatud maatüki

looduses piiristamise akt, siis pole tal kunagi olnud seadusest tulenevat maakasutusõigust (v. a

õigus kasutada ajutiselt köögiviljamaad).

Kaebaja viited AÕS §-idele 34 lg 2, § 90 lg 1, § 110 lg 1 ei ole asjakohased, kuna

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine,

kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja

taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides

sätestatud alustel ja korras.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. E.-R. M esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007

kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on jäetud arvestamata, et vaidlusaluses korralduses selle õigusliku alusena esitatud üksnes

MaaRS § 121, igasugune sisulisem põhjendus haldusaktist puudub;

2) on kaebuse esitaja teinud avalduse X tn 2 istanduse aluse maa ostueesõigusega erastamiseks

16.12.1997. MaaRS §-ist 22 lg 1 tulenevalt on MaaRS § 121 lg 2 nimetatud istanduse omanikul

õigus erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. MaaRS § 121 2. lõikes

defineeritakse istandusena vähemalt 0,25 ha suurune puuvilja- või marjaaed, mis on rajatud enne

maareformi seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel. MaaRS § 121 lg 2 kohaselt

23.10.1997 vastu võetud EV maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide

muutmise seaduse muutmise seaduse kohaselt defineeriti istandust kui enne maareformi seaduse

jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud mitmeaastast puuvilja-või marjaaeda või muud

istandust, v. a § 6 3. lõikes nimetatud istandus. Seega esitas apellant taotluse maa erastamiseks

ajal, kui seaduses ei olnud piirangut istandusealuse maa suurusele;

3) on ebaõigesti leitud, et kuna kaebuse esitajal puudub nimetatud maatüki looduses piiristamise

akt, siis ei ole tõendatud tema seaduslik maakasutusõigus. Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1972

otsuse koopiast nähtub, et maatüki kasutamise otstarve on köögiviljamaa, seega maa X

2 kasutamise tingimused on kindlaks määratud. Maakoodeksi § 42 lg 3 toob ära üldnormid

kodanikele maa kasutada andmiseks. Maakoodeksi 12. peatükis sisalduvad sätted reguleerivad

köögiviljamaa andmise aluseid ja korda. Nimetatud peatükis ei sisaldu sätteid köögiviljamaa

piiristamise kohta. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 117 sätestab, et kui avaldaja taotleb

istanduse aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate

dokumentide esitamiseks, siis tuleb lisada avaldusele avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale

maale jääb üksnes talle kuuluv taimestik. Sellise avalduse on avaldaja vastustajale ka teinud.

Isegi juhul, kui apellandil ei ole olnud võimalik esitada maakasutust piisavalt tõendavaid

dokumente, on antud juhul tõendatud, et apellant on kasutanud istanduse alust maad õiguslikul

alusel. Analoogselt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-43-04 toodud olukorraga on antud juhul

tegemist avaliku võimu teadmisel toimunud maakasutusega. Avalik võim on andnud 1973 loa

kasutada köögiviljamaad X 2 ning kaebuse esitaja on jätkanud selle kasutamist kuni käesoleva

ajani. Apellanti ei ole karistatud maa kasutamise eest. Apellandi suhtes tuleb rakendada avalduse

esitamisel kehtinud MaaRS § 121 lg 2 istanduse piirmäära puudumise osas, kuna avalduse

esitamisele järgnes vastustaja tegevusetus, mille jooksul muutus seadus istanduse vajaliku

suuruse osas ning mille jooksul võttis vastustaja vastu kaebuse esitaja õigusi riivavad õigusaktid

(planeeringud);

4) on rikutud menetlusnormi, kuna kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebuse esitaja poolt

esitatud väidete osas. Halduskohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut kaebuse esitaja viitele

Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-04. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta kaebuse esitaja poolt

vastustajale 08.07.1999 esitatud kinnituse osas, mis on esitatud kooskõlas ostueesõigusega

erastamise korra p-iga 11 ap 7.

5. Tamsalu Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 12. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud korralduse nr 120 andmisel on kohaldatud MaaRS

§ 121 lg 2. Nimetatud paragrahvi teisi lõikeid ei olekski olnud vaja korralduse nr 120 andmisel

kohaldada, kuivõrd nimetatud paragrahv reguleerib hoopis maa tagastamist ning selle lõiget 2

kasutatakse üksnes istanduse mõiste sisustamisel. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks

tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et

haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist. Korralduses nr 120 MaaRS §-ile 121 lg 2 viitamata jätmine ei mõjutanud asja

otsustamist. Haldusasjas on tõendamata asjaolu, et kaebajale oleks olnud enne MaaRS jõustumist

eraldatud seaduslikul maakasutusõiguse alusel maad puuvilja- ja marjaistanduse rajamiseks või,

et kaebaja oleks saanud istanduse omanikuks muul õiguslikul alusel. Kuivõrd põhjendatud on

asuda seisukohale, et kaebajale oli X 2 eraldatud üksnes köögiviljamaad, siis on halduskohus

kohtuotsuse tegemisel kohaldanud õigesti ka maakoodeksi § 95 lg 2, mille kohaselt

köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada

ehitisi ning tulenevalt sellest pidi kaebaja kasutama temale eraldatud maad üksnes

köögiviljamaana. Samuti ei ole halduskohtumenetluses leidnud tuvastamist ega tõendamist

asjaolu, et kaebaja kasutuses oleval maal on tegemist istandusega MaaRS § 121 lg 2 mõistes.

MaaRS ei võimalda maa ostueesõigusega erastamist sellise maa osas, mida isikule on eraldatud

maakoodeksi alusel kasutamiseks köögiviljamaana;

2) on kohus hinnanud tõendeid õigesti, leides, et maa kasutamise õigust tõendavaks

dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni energiamüügi 14.05.1976 akt

nr R-60 elektriseadmete järelevaatuse kohta ega energiamüügi kviitung nr 5362 elektrienergia

arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus pumbamaja elektrivarustuse tehniliste

tingimuste saamiseks. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka endise omaniku

viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. Korra p 11 ap 7 on

rakendatav mitte iseseisvalt, vaid koostoimes teiste punktide sätetega ning alapunktis 7 sätestatu

ei välista punktide 10 ja 11 alapunktides sätestatud muude andmete märkimist avaldusse ja

tõendite esitamist ja lisamist avaldusele;

3) on väär seisukoht, et isegi juhul, kui apellandil ei olnud võimalik esitada maakasutust piisavalt

tõendavaid dokumente, on antud juhul tõendatud, et apellant on kasutanud istanduse alust maad

õiguslikul alusel. Apellant ei ole aga esitanud ei avalduse esitamise ajal ega ka hiljem ühtegi

tema seaduslikku maakasutusõigust tõendavat dokumenti. Apellant ei ole märkinud, milline

konkreetne vastustaja tegevus või toiming annab alust järelduseks, et vastustaja on

aktsepteerinud kaebaja kasutuses oleva köögiviljamaa kasutamist istandusena. Käesolevas asjas

ei esine apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis välja toodud avaliku võimu toimingutega

analoogseid toiminguid, mistõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis antud Riigikohtu selgitused

ja seisukohad kohaldatavad käesolevas haldusasjas. Alates kaebaja poolt avalduse esitamisest

maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.1997 on vastustaja eitanud kaebajale maa

ostueesõigusega erastamise võimalikkust põhjusel, et kaebajal puudub istanduse jaoks seaduslik

maakasutusõigus. Nimetatud asjaolud nähtuvad muu hulgas ka poolte kirjavahetusest. Kuivõrd

Tamsalus Müntheri 2 ei asu istandust MaaRS § 121 lg 2 mõttes ning apellant ei ole

X 2 asuva väidetava istanduse omanik ja tema maakasutusõigus ei ole istanduse rajamiseks

seaduslik, vaid kaebajale on nimetatud maa eraldatud üksnes köögiviljamaana kasutamiseks ja

köögiviljamaale ei lubanud maakoodeksi eelpool viidatud sätted puuvilja- ja marjaistandust

rajada, siis ei ole apellant ka õigustatud sellist maad ostueesõigusega erastama istanduse

omanikuna MaaRS § 121 lg 2 mõttes;

4) ei ole põhjendatud väide, et halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, kuna ei ole

andnud õiguslikku hinnangut apellandi viitele Riigikohtu lahendis 3-3-1-43-04 toodud

seisukohtadele. Viide Riigikohtu lahendile on esitatud üksnes kaebuse lõpptaotluse p-is 2, kuid

milliseid sellest lahendist tulenevaid väiteid kaebaja esitas, ei ole kaebusest tuvastatav. Seetõttu

jääb arusaamatuks, millistele kaebaja väidetele halduskohus otsuses ei vastanud. Halduskohus

käsitles kohtuotsuses kõiki kaebaja väiteid, millised olid esitatud kaebuses;

5) on Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsuse nr 5 täielik ja mingit puuduolevat osa punkti 3

näol sellel dokumendil arhiivimaterjalides ei leidu. Ilmselt on tegemist otsuse vastuvõtmise ajal

otsuse trükkimisel tehtud tehnilise veaga numereerimisel. Seda kinnitab asjaolu, et kui võrrelda

nimetatud otsuse kirjeldavat osa ja selles esitatud avalduste arvu ja järjekorda, siis on nende

avalduste kohta vastuvõetud otsustel samuti sama järjekord.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

12. novembri 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Kaebaja on esitanud avalduse X tn asuva maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.1997.

Linnavalitsuse vaidlustatud korraldusega keelduti E.-R. M ile maa ostueesõigusega erastamisest

Tamsalu linnas X tn, kuna tal puudus selle maatüki kasutamiseks seaduslik alus.

Nähtuvalt asja materjalidest, on kaebaja leidnud, et tal on õigus erastada vaidlusalust maad

ostueesõigusega seetõttu, et tegemist on istanduse aluse maaga.

8. Vastavalt MaaRS §-ile 22 lg 1 saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on

antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise

või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades paragrahvis 21 sätestatud

kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete

ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse paragrahv 12.1 2. lõikes

nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat

istandusealust maad.

MaaRS § 121 lg 2 (vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt on

istandus enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud vähemalt 0,25

ha suurune mitmeaastane puuvilja- või marjaaed või muu istandus.

Seega selleks, et istanduse omanikuna ostueesõigusega maad osta, pidi kaebaja tõendama seda, et

istandus on suurusega vähemalt 0,25 ha ning, et see on rajatud seadusliku maakasutuse alusel.

Ebaõige on apellandi väide, et kohaldamisele kuulub kaebaja poolt avalduse esitamise ajal, s. o

16.12.1997 kehtinud MaaRS § 121 lg 2 redaktsioon.

Vastavalt HMS §-ile 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

Lähtudes HMS §-ist 54 kuulub kohaldamisele vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud

MaaRS § 121 lg 2 redaktsioon.

Kuna antud juhul väidetav istandus ei ole suurusega vähemalt 0,25 ha, siis juba ainuüksi sel

alusel ei ole kaebajal õigus erastada ostueesõigusega vaidlusalust maad.

9. Iseenesest õige on apellandi väide, et vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta kasutas

alates 1973. aastast vaidlusalust maad. Vastustaja on vastu vaielnud asjaolule, et apellant kasutas

vaidlusalust maad seadusliku maakasutuse alusel kui istanduse alust maad. Vastustaja on

möönnud, et apellant võis vaidlusalust maad kasutada köögiviljamaana.

10. Kogu haldusmenetluse kestel ei ole apellant esitanud tõendeid selle kohta, et ta kasutab

vaidlusalust maad seadusliku maakasutuse alusel.

Ebaõige on apellandi väide, et antud juhul on ta esitanud maa ostueesõigusega erastamise korra

punktis 11 alap 7 nimetatud kinnituse ning see on piisav tõendamaks tema seaduslikku

maakasutust.

Vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 11 alap 7 lisatakse avaldusele kui

avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaani- ja kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui

avaldaja taotleb istanduse, sealhulgas maareformi seaduse paragrahvi 121 lõikes 2 nimetatud

istanduse aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate

dokumentide esitamiseks, avaldaja kinnituse selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle

kuuluvad ehitised või taimestik, ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu.

Lähtudes nimetatud viitest, on võimalik esitada avaldajal kinnitus istanduse omandiõiguse kohta,

kuid eelnevalt peab ta siiski maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 11 alap 2 alusel

esitama avaldaja valduses olevad senist maakasutusõigust tõendavad dokumendid (maa

kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms) ja maa plaanid.

11. Asja materjalide hulgas on Tamsalu Alevi TSN TK 21. veebruari 1973 otsus nr 5 (tl 87),

mille p 2 kohaselt on antud X tn 2 Raidmaalt võõrandatud maa 4033 m2 Tamsalu Lubjatsehhi

a/ü komiteele jagamiseks töölistele köögiviljamaaks 1973.

Kuigi puuduvad andmed selle kohta, kellele a/ü komitee jagas köögiviljamaad, võib eeldada, et

kuna kaebaja ja tema abikaasa töötasid sel ajal Tamsalu Lubjatsehhis, võisid nad saada

vaidlusaluse maa 1973. aastal köögiviljamaana.

Halduskohus on õigesti kohaldanud maakoodeksi § 95 lg 2, mille kohaselt köögiviljamaal ei ole

lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Apellant sai

maa kasutusse köögiviljamaana ja seetõttu, vaatamata sellele, et seal juba kasvasid viljapuud ja

marjapõõsad, oli ta õigustatud siiski maad kasutama köögiviljamaana. Talle ei ole antud maad

kasutamiseks istanduse aluse maana. MaaRS sätted ei võimalda maa ostueesõigusega erastamist

sellise maa osas, mida isikule on eraldatud maakoodeksi sätete alusel kasutamiseks

köögiviljamaana.

12. Lähtudes eeltoodust, on asjakohatu apellandi viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-43-04. Nagu

ka apellant ise oma apellatsioonkaebuses väidab, anti talle vaidlusalune maa kasutamiseks

köögiviljamaana, mitte istanduse aluse maana. Apellant ei ole märkinud, milline konkreetne

vastustaja tegevus või toiming annab alust järelduseks, et vastustaja on aktsepteerinud kaebaja

kasutuses oleva köögiviljamaa kasutamist istandusena. Käesolevas asjas ei esine apellandi poolt

viidatud Riigikohtu lahendis välja toodud avaliku võimu toimingutega analoogseid toiminguid,

mistõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis antud selgitused ja seisukohad kohaldatavad

käesolevas haldusasjas.

13. Iseenesest õige on apellandi väide, et vaidlustatud korralduses on selle andmise õigusliku

alusena märgitud üksnes MaaRS § 121, viide vastavale lõikele puudub. Samas aga ei ole see

asjaolu takistanud apellandi korraldusest aru saaM . Vaidlustatud korralduses on esitatud

vajalikul määral selle andmise põhjendused ja seetõttu on ebaõige apellandi väide, et haldusakt

on sisuliselt põhjendamata.

14. Halduskohus ei ole asja lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning ka selles osas

on apellandi väited põhjendamata. Halduskohus on vastanud kõigile kaebuses esitatud väidetele

ning kuna Riigikohtu otsus nr 3-3-1-43-04 ei ole antud juhul asjakohane, siis ei pidanudki

halduskohus sellele viitele hinnangut andma.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Apellandile on antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi

kulud. Apellatsiooniastmes on advokaat A. Vissak esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruses

7681.80 krooni hüvitamiseks. Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning Justiitsministri

26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“.

Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus

riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast

õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel.

Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

Vastustaja on esitanud taotluse apellatsiooniastmes kantud menetluskulude 19 894.80 krooni

hüvitamiseks. Vastustajaks on käesolevas asjas haldusorgan. Haldusorgani poolt välise õigusabi

kasutamine ei ole üldjuhul vajalik ning põhjendatud. Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt

haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus

haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või

töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. HKMS § 92 lg 10 kohaselt on

kohtul õigus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Lähtudes käesoleva kohtuasja asjaoludest, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul

Tamsalu Vallavalitsuse esindamiseks vajalik välise õigusabi kasutamine. Eeltoodust tulenevalt

on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta tema

enda kanda.

Agu Timmi

Egon Konsand

Viivi Tomson