3-07-2277/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-2277

Haldusasi

P.G

kaebus

Kodakondsus-

ja

Migratsiooniameti

03.10.2007 otsuse nr 34 tühistamiseks ja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: P.G;

Kaebuse esitaja esindaja: advokaat Anti Aasmaa;

Vastustaja: Kodakondsus- ja Migratsiooniamet;

Esindaja Margot Pellmas.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitaja esindajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Tallinna Halduskohus sai 07.11.2007 P.G kaebuse, milles kaebuse esitaja taotleb Kodakondsus-

ja Migratsiooniameti (edaspidi KMA) 03.10.2007 otsuse nr 34 tühistamist. KMA

väljasaatmiskeskus otsustas maksta 03.10.2007 P.G-le otsusega nr 34 väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 2618 lõike 5 alusel rahalist toetust väljasaatmiskeskusest

vabastamisel 200 krooni. Otsuse põhjenduse kohaselt on P.G arvel 03.10.2007 seisuga 0,15

krooni, mistõttu tal puuduvad rahalised vahendid elukohta tagasipöördumiseks.

2. Kaebuse esitaja leiab, et KMA otsus on motiveerimata ja ei ole kontrollitav. Tulenevalt

haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lõikest 1 peab haldusakt olema kirjalikult

põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on

haldusakti andmisel lähtunud. Tulenevalt VSS § 2618 lõikest 5 võib väljasaatmiskeskuse juhataja

otsusel erandlikel asjaoludel ning kui väljasaadetaval puuduvad rahalised vahendid maksta

väljasaadetavale väljasaatmiskeskusest vabastamisel ühekordset rahalist toetust summas, mis ei

ületa kehtivat minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri. Sotsiaalhoolekande

seaduse (edaspidi SHS) § 22 lg 11 kohaselt kehtestab toimetulekupiiri suuruse Riigikogu igaks

eelarveaastaks riigieelarvega. 2007. aasta riigieelarve seaduse § 3 lõike 7 järgi oli üksi elavale isikule

toimetulekupiiri määr 900 krooni kuus. Tulenevalt SHS § 22 lõikest 1 lähtutakse toimetulekupiiri

kehtestamisel minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele

kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks.

3. Kaebuse esitaja märgib, et esiteks on seadusandja antud sätetega näinud ette toetuse maksmise

summas kuni 900 krooni, arvestades väljasaadetava minimaalseid tarbimiskulusid. Kuna

haldusorgan otsustab, millises summas toetust makstakse, leiab kaebuse esitaja, et otsusest peab

nähtuma, mille tõttu peab haldusorgan vajalikuks piirata isiku õigust niivõrd, nagu on tehtud antud

juhul. Otsuses puudub täielikult motivatsioon, kuigi kaebuse esitajale makstud toetus moodustab

ainult 22% seadusega ettenähtud võimalikust toetusest.

4. Otsuse põhjenduse kohaselt maksab bussipilet Tallinnast Narva 150 krooni. KMA on

otsustanud lisaks maksta 50 krooni, põhjendamata, kuidas peaks isik selle rahaga täitma

minimaalsed tarbimisvajadused toidule, riietusele ja muudele esmavajadustele. Arvestades, et P.G-l

oli kontol 0,15 krooni, oleks olnud põhjendatud maksta maksimaalne võimalik summa, kuna 0,15

krooni jääb rahaliste vahendite minimaalse piiri juurde.

5. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks KMA otsustuse sidumine väidetavasse elukohta jõudmise

bussipileti hinnaga. Kui seadusandja mõte oleks olnud piirduda toetuse andmisel elukohta

jõudmise odavaima transpordi kuluga, ei oleks vastav otsus seatud sõltuvusse toimetulekupiirist.

Seda kinnitab ka asjaolu, et toimetulekupiiriks üksi elava isiku kohta 2007. aastal oli 900 krooni,

kuid Eestist ei ole võimalik leida sihtkohta, kuhu jõudmiseks Tallinnast tuleks maksta niivõrd

kallist piletihinda. Vastavalt bussiinfo koduleheküljele (www.bussireisid.ee) ei ületa kaugemate

sihtkohtade hinnad 200 krooni. Seega on kaebuse esitaja meelest ilmselge, et otsuse tegemisel peab

haldusorgan kaalutlema ka muid asjaolusid, kui bussipileti hinda ning vastavad argumendid peavad

olema otsuses esitatud.

6. Otsuses esitatud põhjendus on kaebuse esitaja meelest asjakohatu ka põhjusel, et tulenevalt VSS

mõttest määrab haldusorgan vastava otsusega rahasumma, mis aitab minimaalsel tasemel tagada

inimväärse kohtlemise Eestist väljasaatmisel. Tegemist on riigist väljasaatmise otsuse täitmisel

tekkivate esmavajaduste rahuldamise, mitte Eesti piires elukohta jõudmise toetamisega. Seetõttu

on motiveerimiskohustuse täitmise seisukohalt tähendusetu otsuses esitatud põhjendus.

7. Kaebuse esitaja selgitab lisaks, et minimaalsete elamistingimuste säilitamiseks ei saa talle

makstav summa olla väiksem, kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalk ja palub

kohtul KMA-lt välja mõista rahaline toetus summas 3600-3700 krooni.

8. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-07 esitatud seisukohale, mille kohaselt

kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada

haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei

muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse

jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.

9. 01.04.2008 esitas kaebuse esitaja täiendava taotluse vastustaja süülise tegevusega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglases määras kohtu äranägemisel. Kaebuse esitaja märgib, et

KMA väljasaatmiskeskusest vabastamisel oli kaebuse esitajal ca 150 kilo erinevaid dokumente:

kirjavahetus kohtu ja ametiasutustega. Nimetatud dokumentatsiooni ei ole võimalik toimetada

teise sihtpunkti ühe inimese poolt ja bussiga.

10. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Kaebuse esitaja leiab, et haldusorgan on süülise käitumisega tekitanud temale mittevaralist kahju,

kuna hüvitise määramisel ei arvestatud asjaoluga, et ta peab kaasa võtma suurel hulgal ametlikku

kirjavahetust ametiasutustega ja kohtute menetlusdokumendid, mis on vajalikud tema põhiõiguste

kaitseks.

11. Vastavalt põhiseaduse § 14 on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja

kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Põhiseaduse § 43 sätestab, et igaühel on õigus

tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite

saladusele. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd KMA ei tasunud temale piisavalt hüvitist, ei olnud tal

seetõttu võimalik inimväärikal moel oma kirjavahetust teise sihtpunkti toimetada.

12. Tulenevalt HKMS § 10 lõikest 31 jätab kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamiseks

nõutava hüvitise summa märkimata ja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

13. Eeltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja Tallinna Halduskohtul tühistada KMA 03.10.2007

otsus nr 34, kuna see on õigusvastane ning mõista välja õiglane hüvitis KMA süülise tegevusega

põhjustatud mittevaralise kahju eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, kuna haldusorgani poolt vormistatud otsus on õiguspärane

ning KMA ei ole P.G-le kahju tekitanud.

15. P.G saabus 07.10.2006 ebaseaduslikult Eestisse ujudes üle Narva jõe. 09.10.2006 peeti isik

Piirivalveameti ametnike poolt kinni kui Eestis seadusliku aluseta viibiv isik ning Tartu

Halduskohtu 10.10.2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-1989 paigutati kaebuse esitaja

väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. Isikul puudus reisidokument, mistõttu

ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia. P.G väljasaatmiskeskuses

kinnipidamistähtaega on Tallinna Halduskohtu määrustega kahe kuu võrra pikendatud. Tallinna

Halduskohtu 02.10.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-1897 jäeti KMA taotlus P.G

väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks rahuldamata ja P.G vabastati

väljasaatmiskeskusest 03.10.2007.

16. KMA 03.10.2007 otsuses nr 34 on asjaoludena märgitud, et väljasaadetava P.G arvel on

03.10.2007 seisuga 0,15 krooni. P.G sõnul on tema elukohaks Narva linn, Daumani 4-60. Kuna

P.G-l ei olnud raha elukohta tagasipöördumiseks, tegi KMA väljasaatmiskeskuse juhataja otsuse

toetada P.G-d rahaliselt elukohta tagasipöördumiseks.

Summa määramisel on võetud arvesse nii bussipileti hinda Tallinnast Narva kui ka transporti

väljasaatmiskeskusest Tallinna Bussijaama. Rahalise toetuse maksmisel lähtus KMA VSS § 2618

lõikest 5.

17. P.G palub oma kaebuses KMA-lt välja mõista rahaline toetus 3600-3700 krooni ehk siis toetus

kuupalga alammäära ulatuses. VSS § 2618 lg 5 alusel on väljasaadetavatele võimalik rahalist toetust

määrata lähtuvalt toimetulekupiirist, mitte aga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäärast ning seetõttu oli P.G-le määratav maksimaalne võimalik toetuse summa 900 krooni.

18. Kaebuses märgitakse, et SHS § 22 lg 1 tulenevalt lähtutakse toimetulekupiiri kehtestamisel

minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja

teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Samas lisab kaebuse esitaja, et otsuse põhjenduse

kohaselt maksab bussipilet Tallinnast Narva 150 krooni. Lisaks on otsustatud maksta 50 krooni,

põhjendamata, kuidas peaks isik selle rahaga täitma minimaalsed tarbimisvajadused toidule,

riietusele ja muudele esmavajadustele.

19. Sotsiaalhoolekande seaduse § 4 lg 3 alusel on vältimatut sotsiaalabi õigus saada igal Eestis

viibival isikul ning sama seaduse § 5 lg 1 kohaselt korraldavad sotsiaalhoolekannet sotsiaalminister,

maavanemad ja kohalik omavalitsus. KMA ei ole haldusorgan, kellel oleks seaduslik kohustus

korraldada sotsiaalhoolekannet ning seega ei ole KMA-l kohustust lähtuda toimetulekupiiri

määramisel SHS § 22 lg 1 tulenevatest nõuetest. Otsuse nr 34 andmisel lähtus KMA asjaolust, et

P.G-l ei olnud raha oma elukohta tagasipöördumiseks ning võttes arvesse bussipiletite hindu

otsustas KMA P.G-d rahaliselt toetada. KMA-l ei ole kohustust teha sellist otsust kõikidele

väljasaadetavatele, vaid KMA arvestab haldusorganina väljasaadetava raha olemasoluga ja

väljasaadetavate

isikute

poolt

esitatud

taotlustega

rahalise

toetuse

maksmiseks

väljasaatmiskeskusest vabastamisel.

20. Vastustaja leiab, et otsus rahalise toetuse maksmiseks on proportsionaalne, kuna KMA on

põhjendatult toetanud kaebuse esitaja vaidlustatud otsuses märgitud ulatuses ning toetus on

proportsionaalne toetuse eesmärgiga.

21. Täiendavas nõudes KMA poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks märgitakse, et P.G

väljasaatmiskeskusest vabastamisel oli kaebajal umbes 150 kilo erinevaid dokumente - kirjavahetus

kohtute ja ametiasutustega - mida ei olnud võimalik toimetada sihtpunkti ühe inimese poolt ja

bussiga. Nimetatud asjaoluga mittearvestamisel on KMA väidetavalt oma süülise käitumisega

tekitanud kaebajale mittevaralist kahju.

22. KMA märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju tekkimist

tõendama isik, kes mittevaralise kahju hüvitamist nõuab. Avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7

lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida

ega ole võimalik kõrvaldada RvastS § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustumise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peab

kaebuse esitaja täpselt näitama, milles seisneb mittevaraline kahju ning rahalise hüvitamise nõude

korral fikseerima konkreetsed alused. Kaebuse esitajal on kohustus näidata üheselt põhjuslik seos

süülise käitumise ja tekkinud kahju vahel. KMA leiab, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud

mittevaralise kahju olemasolu, mistõttu tuleb kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jätta

rahuldamata.

23. Vastustaja märgib lisaks, et Riigikohus on oma lahendis haldusasjas nr 3-3-1-93-04 ära toonud

kahju hüvitamise üldpõhimõtte (tulenevalt RvastS § 7 lõikest 1). Nimetatud lahendi kohaselt peab

teo ja sellega tekitatud kahju vahel olema põhjuslik seos ehk tegu pidi tekitama kahju vahetult ja

vältimatult.

24. RvastS § 7 lg 1 seab kahju hüvitamise eelduseks ka tingimuse, et kahju ei olnud võimalik

vältida kannatanupoolsete meetmetega. KMA ei ole P.G-le andnud hüvitusi väljasaatmiskeskuses

kinnipidamise eest, vaid KMA 03.10.2007 otsusega nr 34 otsustati maksta rahalist toetust oma

elukohta tagasipöördumiseks.

25. Kui kaebajal tekkis takistusi 150 kilo ametliku kirjavahetuse kaasaviimisega, oli P.G-l võimalus

esitada KMA väljasaatmiskeskuse juhatajale taotlus täiendava rahalise toetuse saamiseks. P.G ei ole

nimetatud taotlust esitanud ning haldusorganil ei saanud tekkida eeldusi, et P.G-l võiks olla raskusi

oma kirjavahetuse äraviimisega.

26. Vastustaja leiab, et KMA tegevus on olnud õiguspärane, mistõttu puudub kaebuse esitajal alus

kahju hüvitamise nõudeks. Kaebuse esitaja ei ole esitanud mingeid tõendeid ega põhjendatud

väiteid, et vastustaja tegevus oleks põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Seega ei ole alust väita, et

vastustaja tegevuse tulemusel on kaebuse esitajale tekitatud mittevaraline kahju. KMA leiab, et

haldusorgani toimingud ega haldusaktid ei rikkunud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

Vastustaja ei ole kaebuse esitaja õigusi rikkunud ega talle mittevaralist kahju tekitanud ning P.G

mittevaralise kahju hüvitamise nõue meelevaldne ning põhjendamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

25. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus

on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Riigiõigusabi tasu mõistetakse välja eraldi

määrusega. Kohtu põhjendused on järgmised.

26. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et KMA-l on õigus maksta rahalist toetust

väljasaatmiskeskusest isiku vabastamisel. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega.

27. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas KMA oleks pidanud maksma rahalist toetust

maksimaalses määras (900 krooni), arvestades kaebuse esitaja majanduslikku seisukorda ning selle

üle, kas KMA oleks pidanud eeldama, et P.G-l tekib raskusi 150 kilo ametliku kirjavahetuse

kaasaviimisega ja seetõttu suurendama makstavat hüvitist. Lisaks on kaebaja leidnud ka, et KMA

oleks võinud maksta talle rahalist toetust 3600-3700 krooni, mille osas on kaebuse esitajat esindav

advokaat leidnud, et sellise toetuse summa nõudmiseks kaebuse esitajal alus puudub.

28. Alus väljasaatmiskeskusest vabastatud isikule rahalise toetuse maksmiseks tuleneb VSS § 2618

lõikest 5: Väljasaatmiskeskuse juhataja otsusel võib erandlikel asjaoludel ning kui väljasaadetaval

puuduvad rahalised vahendid maksta väljasaadetavale väljasaatmiskeskusest vabastamisel

ühekordset rahalist toetust summas, mis ei ületa kehtivat minimaalsetest tarbimiskulutustest

lähtuvat toimetulekupiiri. Nimetatud toetuse võib väljasaadetavalt või tema Eestisse kutsujalt

pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist välismaalaste seaduses ettenähtud korras sisse nõuda.

Vaidlust ei ole selles, et SHS kohaselt oli 2007 aastal kehtivaks toimetulekupiiriks 900 krooni.

Seega on väljasaatmiskeskuse juhatajal kaalutlusõiguse alusel õigus määrata väljasaatmiskeskusest

vabastatud isikule toetust, juhul, kui on täidetud esiteks tingimus, et isikul puudub endal raha.

Nimetatud tingimus oli käesoleval juhul täidetud: kaebuse esitajal oli isikuarvel 15 senti ja

puudusid andmed selle kohta, et tal oleks olnud sularaha või raha pangakontodel, samuti

sissetulekuid. Kaalutlusõiguse alusel peab väljasaatmiskeskuse juhataja määratlema aga lisaks

eelnevale selle, kas tegemist on erandlike asjaoludega.

Seega ei too VSS § 2618 lõike 5 kohaselt asjaolu, et isikul raha ei ole, automaatselt kaasa kohustust

maksta talle rahalist toetust, liiatigi maksimummääras. VSS § 2618 lõikest 5 ei tulene

väljasaatmiskeskuse juhatajale asjaolusid, millest juhinduda otsustamaks, kas tegemist on erandlike

asjaoludega. Seega on nimetatud asjaolu väljasaatmiskeskuse juhataja otsustuspädevuses. Samuti

juhul, kui väljasaatmiskeskuse juhataja otsustab, et tegemist on erandlike asjaoludega, on summa

suuruse määramine juhataja otsustuspädevuses.

29. HMS § 56 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud, kusjuures

põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lõike 3 kohaselt

tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjendustest nähtuma nii see, millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel

asjaoludel on haldusakt antud, kui see, millisele õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja

milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel

valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on

tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte mõni teistsugune otsustus.

30. Mis puutub kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti kohtulikku kontrolli, siis vastavalt

HKMS § 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on

volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti

andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning

proportsionaalsuse,

võrdse

kohtlemise

ja

muid

õiguse

üldtunnustatud

põhimõtteid.

Kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusaktile esitab nõuded HMS § 4, mille lõike 1 kohaselt on

kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või

valida erinevate otsustuste vahel ja lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid

ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti

üle on piiratud: kohus kontrollib, kas õigusnormid, mille alusel haldusakt välja anti, sisaldasid

endas kaalutlusruumi, kas tegemist sai olla otsustusdiskretsiooniga (kas võtta vastu konkreetne

otsus või mitte) või lisaks ka valikudiskretsiooniga (milline otsus vastu võtta), millised on

kaalutavad väärtused ja millist eesmärki otsus kandma peab. Kohus ei saa asetada ennast

haldusorgani rolli ja hakata asjaolusid ise hindama so otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on

olulisemad. Kohus hindab haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist vaid sellest aspektist, kas

kaalumine leidis aset ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei

riku õiguse üldtunnustatud väärtusi (nt võrdsuse või proportsionaalsuse põhimõtet). Kohus leiab

käesoleval juhul, et haldusorgan on tehtud otsust nõutava hoolikusega kaalunud ning et need

kaalutlused tuginevad õigusnormidele, on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased.

31. Vaidlustatud otsuses on märgitud otsustamiseks vajalike faktiliste asjaoludena, et väljasaadetava

(väljasaatmiskeskuses peetaval) isikuarvel on vaid 15 senti, et tema elukoht on Narva linn ja et

bussipileti maksumus marsruudil Tallinn-Narva on 150 krooni. Nimetatud asjaolusid kaebuse

esitaja vaidlustanud ei ole. Ka kohtul ei ole põhjust arvata, et vaidlustatud otsuse tegemisel lähtuti

vääradest faktilistest eeldustest.

32. Kohus leiab, et otsustusdiskretsiooni teostamiseks tehtud kaalutlused, et tegemist on erandlike

asjaoludega (isikul puudub raha, kui tema elukohta jõudmiseks on vaja osta 150-kroonine Tallinn-

Narva bussipilet, samuti, et 50 kroonist peaks piisama väljasaatmiskeskusest Tallinna bussijaama

jõudmiseks), on ratsionaalsed ja loogilised ning kohtul puudub alus lugeda neid

mitteõiguspärasteks.

Samuti

leiab

kohus,

et

vastustaja

on

teostanud

õiguspäraselt

valikudiskretsiooni: määras kaebuse esitajale toetuse summas 200 krooni. Kaebuses märgitakse, et

SHS § 22 lg 1 tulenevalt lähtutakse toimetulekupiiri kehtestamisel minimaalsetest tarbimiskuludest

toidule, riietele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks.

Samas ei tulene VSS § 2618 lõikest 5 seda, et väljasaadetavale peaks tagama elamiseks vajaliku raha

ühe kuu ulatuses. VSS § 2618 lõige 5 ei sea iseenesest toetuse maksmise otsustajale toetuse suuruse

otsustamisel mingeid kriteeriume. Kohus nõustub vastustajaga selles, et KMA ei ole haldusorgan,

kellel oleks seaduslik kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet ning seega ei ole KMA-l kohustust

lähtuda toimetulekupiiri määramisel SHS § 22 lg 1 tulenevatest nõuetest. Mis puutub sellesse, et

kaebuse esitajal oli kogunenud väljasaatmiskeskuses viibitud aasta jooksul 150 kilo kirjavahetust,

siis kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei anna kaebuse esitajale alust nõuda, et KMA korraldas tema

Narva transportimise autoga või taksoga. Selliseks nõudeks puudub igasugune seaduslik alus.

Millegagi ei ole põhjendatud ega tõendatud kaebuse esitaja väited, et nimetatud dokumentatsiooni

transpordi tagamata jätmine alandas tema inimväärikust. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebuse

esitajale isegi nõudeõigust tema enda koju transpordi kinnimaksmiseks väljasaatmiskeskuse poolt.

Sootuks ei ole tal õigust nõuda, et KMA tegeleks tema isiklike asjade transpordi korraldamisega.

33. Kokkuvõtlikult lähtus KMA otsusese nr 34 andmisel asjaolust, et P.G-l ei olnud raha oma

elukohta tagasipöördumiseks ning võttes arvesse bussipiletite hindu otsustas KMA P.G-d

rahaliselt toetada. Esitatud ei ole ühtegi põhjendust ega tõendit selle kohta, et otsus oleks

vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ehk et väljasaatmiskeskus oleks varem samadel

asjaoludel teinud teistsuguseid otsuseid. KMA-l ei ole kohustust teha sellist otsust kõikidele

väljasaadetavatele, vaid KMA arvestab haldusorganina väljasaadetava rahaliste vahendite

olemasoluga ja väljasaadetavate isikute poolt esitatud taotlustega rahalise toetuse maksmiseks

väljasaatmiskeskusest vabastamisel. Seega ei saa vaidlustatud otsust lugeda isegi kaebuse esitaja

suhtes koormavaks haldusaktiks, vaid tegemist on hoopis teda soodustava haldusaktiga, mistõttu

ei teki iseenesest ka proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise küsimust. Kuid isegi, kui käsitleda

vaidlustatud haldusakti kaebuse esitaja õigusi piirava haldusaktina, ei leia kohus, et tehtud otsus

oleks kaebuse esitaja õigusi ebaproportsionaalselt piirav. Eeltoodust tulenevalt on KMA

03.10.2007 korraldus nr 34, millega KMA maksis kaebuse esitaja rahalist toetust 200 krooni

väljasaatmiskeskusest vabastamisel, õiguspärane, ja selle tühistamiseks puudub alus.

34. Mis puutub esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudesse, siis RvastS § 7 lõike 1 kohaselt

võib isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui avaliku võimu kandja on rikkunud tema

õigusi avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase tegevusega. Kuna kohus leidis eelnevalt, et KMA

tegevus vaidlustatud otsuse väljaandmisel oli õiguspärane, puudub kaebuse esitajal ka alus

kahjunõude esitamiseks. Lisaks märgib kohus, et avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise nõude esitamiseks seab RvastS § 9 lõige 1 kindlad alused: seda nõuet saab

esitada juhul, kui isik leiab, et avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema väärikust,

kahjustanud tervist, võtnud temalt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või

sõnumi saladust või teotanud tema au või head nime. Ka juhul, kui kohus oleks leidnud, et KMA

vaidlustatud otsus on õigusvastane, ei nähtu kaebuse materjalidest ühtegi asjaolu, mis annaks

kaebuse esitajale õiguse esitada KMA vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue kasvõi ühel

RvastS § 9 lõikes 1 sätestatud alusel.

35. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda

kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud,

jäävad menetlusosaliste kulud poolte endi kanda. Riigiõigusabi tasu mõistetakse kaebajat

esindanud advokaadile välja eraldi määrusega.

Kadriann Ikkonen

Kohtunik