3-08-597/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-08-597

Haldusasi

R. F.i kaebus Vormsi Vallavalitsuse 26. septembri 2005

korralduse nr 134 K ning 05. märtsi 2008 vaideotsuse

tühistamise ning Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutuse

tegemise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R. F.

Vastustaja: Vormsi Vallavalitsus

Esindaja: adv. Taimar Ehrlich.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R. F.i kaebus.

2. Tühistada Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korraldus nr 134 K ning 05.03.2008

korraldus nr 17 K.

3. Teha Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata uuesti läbi R. F.i taotlus

XXXXX külas asuva X,XX ha suuruse maa tagastamiseks ning langetada

taotluse suhtes uus otsus kahe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

arvates.

4. Mõista Vormsi Vallavalitsuselt R. F.i kasuks välja menetluskulu 80

(kaheksakümmend) krooni

5. Saata kohtuotsus kaebuse esitajale ning vastustaja esindajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

1. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Lääne

maakonnakomisjoni 24. mai 1995. aasta otsusega nr 112 tunnistati Vormis vallas XXXXX

külas asuva XXXXXXXXX talu VII maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks R. F..

Vormsi Vallavalitsuse 26. septembri 2005 korraldusega nr 134 K otsustati mitte tagastada R.

F.ile eelnimetatud maad X,XX ha ulatuses ning alustada selles osas maa kompenseerimise

menetlust. Korraldust põhjendatakse sellega, et X,XX ha osas on tegemist riigimaantee ja

X,XX ha osas vallateede alla jääva maaga ning ülejäänud X,XX ha suuruse osa jagavad

vallateed kolmeks lahustükiks, mis jäävad ka riigimaantee ja vallateede teekaitsevööndisse.

Samuti tuuakse põhjendusena asjaolu, et Vormsi valla üldplaneeringu järgi on see maa

planeeritud esimeses järjekorras avalikuks ühiskasutuseks ning planeeritakse selle taotlemist

munitsipaalomandisse.

2. 05. märtsi 2008 korraldusega nr 17 K jättis Vormsi Vallavalitsus rahuldamata R. F.i vaide

eelnimetatud korralduse peale. Vaideotsuse märgitakse, et Vormsi Vallavalitsuse 26.

septembri 2005 korralduses nr 134 K nimetatud riigimaantee näol on tegemist XXXXX

teega, mis on registreeritud teede registris numbriga 16132 ning eelmainitud korralduses

nimetatud vallateeks on XXXXXXXXX tee, mis on kantud valla teederegistrisse. Vaideotsuse

leitakse, et maa, mille tagastamist R. F. taotles, on vajalik samas asuvate vallamaja, kooli,

lasteaed-koolituskeskuse, bussi ootepaviljoni, parkla, XXXXX prügimaja ja vana vallamaja

teenindamiseks ning seega vajalik avalikes huvides kasutamiseks, mistõttu jäeti maa tagastamata

maareformiseaduse (MRS) § 6 lg 2 p 4 alusel. Ka tuuakse vaideotsuses välja, et kõnealune maa on

Vormsi valla üldplaneeringus nähtud ette esmajärjekorras avalikuks ühiskasutuseks vajaliku

maana ehk sisuliselt sotsiaalmaana, kusjuures Vormsi valla üldplaneeringu kehtestamisel ei ole

kellelgi selle suhtes olnud vastuväiteid. Seejuures viidatakse vaideotsuses MRS § 6 lõigetele 1 ja 4,

mille kohaselt peab maareformi läbiviimine toimuma kooskõlas planeeringutega. Järgnevalt

märgitakse vaideotsuses, et maa tagastamine on välistatud ka seetõttu, et sellel asuvad riigimaantee

(XXXXX tee) ning kohalik maantee (XXXXXXXXX tee). Vaideotsuses viidatakse ka sellele, et

Tallinna Halduskohtus toimunud haldusasja nr 3-05-1346 menetlemisel kinnitas R. F. soovi

kõnealust maad hoonestada, ent tulenevalt teeseaduses sätestatud teekaitsevöönditest oleks see

kõnealusel maal välistatud ning seega ei oleks võimalik maa otstarbekohane kasutamine. Samuti

viidatakse vaideotsuses asjaolule, et läbi kõnealuse maa kulgeb vee-ja kanalisatsioonitrass.

Viimaks leitakse vaideotsuses, et maa mittetagastamine on õigustatud ka seetõttu, et teed on

jaganud maa lahustükkideks. Seejuures viidatakse vaideotsuses MRS § 6 lõikele 1, mille kohaselt

on kohalikul omavalitsusel kohustus jälgida tagastamismenetluse läbiviimisel planeeringute ja

maakorralduse nõudeid, ning maakorraldusseaduse § 5 lg 2 punktidele 3, 5 ja 6, millest tulenevalt

lähtutakse maakorralduse läbiviimisel eelkõige kinnisasja sobivusest ettenähtud sihtotstarbeks

kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamisest ning kinnisasja kaldumise ja ribasuse

vältimisest.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. 28. märtsil Tallinna Halduskohtule saabunud kaebuses taotleb R. F. Vormsi Vallavalitsuse

26. septembri 2005 korralduse nr 134 K (vaidlustatud haldusakt) ning 05. märtsi 2008

korralduse nr 17 K (vaidlustatud vaideotsus) tühistamist ning Vormsi Vallavalitsusele

ettekirjutuse tegemist kaebuse esitajale maa tagastamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et nii

vaidlustatud haldusaktis kui vaideotsuses esitatud põhjendused ei ole arusaadavalt esitatud

ning on otsitud.

4. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et tema õigusi on rikutud sellega, et maa tagastamiseks

esitatud avaldus lahendati sedavõrd pika viivitusega. Oluliste objektidele juurdepääsu tagamise

vajaduse osas leiab kaebuse esitaja aga, et koolimaja ja lasteaed asuvad teisel pool

riigimaanteed ning juurdepääs niinimetatud vanale vallamajale on maja teisest küljest,

kaupluse vastast. Samuti märgib kaebuse esitaja, et tema käsutuses olevast kaardimaterjalist ei

nähtu, et vaidlusalusel maal asuks riigimaantee. Kaebuse esitaja peab vaidlustatud aktides

asjakohatuks viitamist kohaliku maantee olemasolule, kuna jääb arusaamatuks, kuidas sai

kohalik omavalitsus otsustada tagastataval maal asuva kohaliku tee olemasolu üle enne maa

tagastamise suhtes otsust langetamata. Kaebuse esitaja ei nõustu vaidlustatud haldusaktis

esitatud väitega, et vallateed jaotavad X,XX ha suuruse maaosa kolmeks lahustükiks, kuna

tegemist on isetehtud teedega. Ka märgib kaebuse esitaja, et maa mittetagastamise õiguslikuks

aluseks ei saa olla korralduses märgitud MRS § 6 lg 1 ja lg 2 p 4 ning § 28 lg 1 p 1, kuna

viimatinimetatud sättes kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid ei esine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vormsi Vallavalitsus R. F.i kaebust põhjendatuks ei pea ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega, et maa tagastamise menetlus on

põhjendamatult veninud ning selgitab, et R. F. võttis vallavalitsusega õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise küsimuses esmakordselt ühendust 2003. aasta juulis, pärast seda, kui vallavalitsus

määras õigustatud subjektide poolt tegemata toimingute tõttu venima jäänud omandireformi lõpule

viimiseks üldise tähtaja maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemiseks. Samuti tõi vastustaja välja,

et vallavalitsusel ei õnnestunud R. F.ile edastada posti, kuna viimane oli vahetanud elukohta ega

olnud vallavalitsust sellest teavitanud. Samas märgib vastustaja, et isegi kui menetlus oleks

vallavalitsuse süül veninud, ei muudaks see maa tagastamise otsustusi, kuna õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise küsimus tuleb lahendada sellekohase otsustuse vastuvõtmise aja

olukorrast lähtudes.

6. Vastustaja selgitab, et vaidlusalune maa asub Vormsi valla keskuses ning selle ümber on valla

funktsioneerimise seisukohalt üliolulised hooned ning ka valla arengukava kohaselt on neil hoonetel

valla arengu ja toimimise seisukohalt jätkuvalt ülioluline funktsioon ning maa on seetõttu vajalik

kõnealuste hoonete teenindamiseks ja neile juurdepääsu tagamiseks. Vastustaja märgib, et kaebuse

esitaja on nõustunud, et valla üldplaneeringu kohaselt on maa vajalik olulistele objektidele

juurdepääsu tagamiseks ning samas ei ole ta valla üldplaneeringu menetlemise sellele vastuväiteid

esitanud.

7. Samuti leiab vastustaja, et maa tagastamine on välistatud, kuna maal asuvad Eesti

Vabariigile kuuluv riigimaantee ja Vormsi valla rajatisteks olevad teed. Seejuures viitab vastustaja

muuhulgas haldusasjas nr 3-06-1346 tunnistajana üle kuulatud maamõõtja A. M. väitele, et

XXXXX tee ulatub tagastamiseks taotletud maale ning eelnimetatud haldusasjas läbi viidud

paikvaatluse protokollile, mille kohaselt tuvastas kohus, et maatükki läbib riigimaantee ja valla tee.

Vastustaja märgib, ka et riigimaantee ja vallatee koos selle tagasipöördega (mis on samuti vallatee

koosseisus), jagavad tagastamiseks taotletud maa tõepoolest kolmeks lahustükiks. Vastustaja leiab,

et kuna maa tagastamise menetluses on oluline kinni pidada planeeringute ja maakorralduse

nõuetest, siis oleks maa tagastamine selle seda läbivale teedega lahustükkideks jagamise tõttu

samuti lubamatu.

8. Vastustaja leiab, et riigimaantee ja vallatee ei ole rajatised, mis võimaldaksid maa

otstarbekohast kasutamist MTS § 6 lg 31 mõistes. Vastustaja väitel on R. F. väljendanud

kavatsust maatükk tagastamisel hoonestada ning avada sellel külalistemaja, mis ei oleks

vastustaja hinnangul teeseadusest tulenevate teekaitsevööndiga seotud piirangute tõttu aga

võimalik. Vastustaja märgib lisaks, et kõnealust maad läbivad ka vee-ja kanalisatsioonitrassid.

9. Kohalike teede osas leiab vastustaja, et maa mittetagastamise aluste esinemine või nende

puudumine määratletakse maa tagastamise küsimuse lahendamise aja seisuga ning MRS ei

keela registreerida kohalikke teid enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Veel märgib

vastustaja, et kuna vallatee on käesoleval juhul lisaks sellele nii valminud kui ka kasutuses

olnud juba aastakümneid enne omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist, siis ei saa kuidagi

asuda seisukohale, et vallatee oleks kas pidanud jätma registreerimata või siis ei tuleks seda

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist välistava asjaoluna arvesse võtta.

10. Ka leiab vastustaja, et R. F. nõuet vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks ei saa

rahuldada isegi korralduse nr 134 K tühistamise korral, kuna halduskohtul oleks võimalik

teha haldusorganite kindla sisuga haldusotsustuse tegemiseks kohustav ettekirjutus üksnes

juhul, kui faktilisest olukorrast ja asjakohastes õigusaktidest tulenevalt oleks haldusorganil

võimalik õiguspäraselt võtta vastu üksnes üks otsustus, ent käesoleval juhul ei ole aga olukord

selline.

11. Kaebuse esitaja viite kohta Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2004. a. otsusele, milles

kohustati vallavalitsust jätkama tagastamise menetlust, märgib vallavalitsus, et viited

nimetatud otsusele on asjakohatud, kuna selle otsusega ei kohustatud vallavalitsust R. F.ile

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama, vaid jätkama õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise menetlust.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et R. F.i

kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada, Vormsi Vallavalitsus ei ole vaidlusaluse maa

tagastamata jätmist piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendanud ning nii algses korralduses kui ka

vaideotsuses esitatud põhjendused ei ole veenvad.

13. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et maa, mille tagastamisest keelduti,

asub Vormsi saare tähtsaima keskuse, XXXXX küla keskel ning selle läheduses asuvad

vallamaja, kool, lastead, vana vallamaja ja teised avalikult kasutatavad objektid. Sisuliselt ei ole

poolte vahel vaidlust ka selles, et vaidlusalusele maatükile ulatub osaliselt riigimaantee

(XXXXX tee), mis on riiklikus teederegistris registreeritud numbriga 16132 ning samuti läbib

maatükki kohalik tee (XXXXXXXXX tee), mis on kantud kohalike teede nimekirja. Kaebuse

esitaja väidab küll, et tema käsutuses olevast kaardimaterjalist riigimaantee olemasolu ei nähtu,

ent seda kaardimaterjali kaebuse esitaja kohtule esitanud ei ole ega ole ka vastu vaielnud

vastustaja poolt esitatud asendiplaanile (tl. 33), kus on punase joonega tähistatud tagasi

taotletava maatüki piirid ning kust nähtub tõepoolest, et kõnealune riigimaantee jääb osaliselt

tagasi taotletud maatüki sisse. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud ka vastustaja väidet, et

eelnimetatud XXXXXXXXX tee on kantud kohalike teede registrisse ning selle hulka kuulub

ka tagasipööre riigimaanteele. Eeltoodud asjaoludel ei ole poolte vahel põhimõtteliselt

vaidlust selles, et XXXXXXXXX tee koos tagasipöördega jaotab vaidlusaluse maatüki

kolmeks osaks, mille suurustena on vastustaja poolt esitatud asendiplaanil märgitud X,XX ha;

X,XX ha ja X,XX ha. Viimaks pole vaidlust ka selles, et lisaks Riigimaanteele ja kohalikule

XXXXXXXXX teele on vaidlusalusel maatükil veel mitu nii-öelda isetekkinud teed või rada,

mida aga kumbki menetlusosaline ei käsita teena teeseaduse mõttes ning mille suhtes ollakse

üksmeelel, et need teed on võimalik likvideerida.

14. Vormsi Vallavalitsuse 26. septembri 2005. aasta korralduses nr 134 K viidatud

õigusnormidest tuleb R. F.ile vaidlusaluse maa tagastamata jätmise õigusliku alusena vaadelda

maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 punkti 4, kuivõrd muud seal viidatud normid maa

mittetagastamist ei reguleeri. Eelviidatud sätte kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või

tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MRS § 31 1. lõike punktidele 1 kuni 5, 7,

9, 10 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt MRS § 28 1. lõike punktidele 1, 3 ja 4.

MRS § 28 või § 31 konkreetsetele sätetele korralduses seejuures ei viidata. 05. märtsi 2008.

aasta vaideotsuses esitatud argumentatsioonist nähtuvalt on vallavalitsus tuginenud MRS § 28

lg 1 punktile 4, milles nähakse ette maa andmine munitsipaalomandisse sotsiaalmaana ning

samuti MRS § 28 lg 1 punktile 1 ja MRS § 31 lg 1 punktile 1, milles nähakse ette vastavalt kas

riigi- või munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maa

munitsipaalomandisse andmine või riigi omandisse jätmine.

15. Kohtu hinnangul on vaideotsuses põhjendamatult viidatud MRS § 31 lg 1 punktile 1.

Nagu nähtub Vabariigi Valitsuse 17.01.1994. aasta määrusest nt 12 „Maanteeameti kasutuses

oleva maa jätmine riigi omandisse“ lisast 2, on XXXXX tee X,X ha ning X,X km ulatuses

otsustatud jätta riigi omandisse. Kuigi kohtule ei ole täpselt teada, millistes piirides on

eelviidatud Vabariigi Valitsuse määrusega maa riigi omandisse jäetud, on ilmne, et tegemist on

teealuse maaga. Nimelt oleks riigi omandisse jäetud X,X km pikkuse (tee pikkus) maatüki

laius X,X ha suuruse pindala juures umbes 12 meetrit. Vastustaja ei ole vaidlustatud

korraldustes ega ka kohtumenetluses väitnud, et riigimaantee teenindamiseks oleks vajalik või

et riigi omandisse kavatsetaks jätta käesolevas asjas vaidluse all oleva maatüki arvelt veel

täiendavat maad. Seega saab MRS § 31 lg 1 punktile 1 tuginedes õigustada teega seoses juba

riigi omandisse jäetud maa mittetagastamist, ent see norm ei saa olla aluseks ülejäänud maa

mittetagastamisele. Paraku ei selgu aga ei vaidlustatud korraldusest ega vaideotsusest isegi see,

millises ulatuses on vallavalitsus pidanud maa tagastamist võimatuks riigi omandis oleva

maantee tõttu. Selles osas ei ole vaidlustatud korraldus niisiis kontrollitav.

13. Vastustaja on rõhutanud, et nii riigimaantee kui kohalik XXXXXXXXX tee ei ole MRS §

6 lõikes 31 nimetatud rajatisteks, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist.

Kaebuse esitaja ei ole sellele väitele iseenesest vastu vaielnud ega tegelikult ka vaidlustanud

vallavalitsuse seisukohta, et XXXXX tee ja XXXXXXXXX tee alune ja selle teenindamiseks

vajalik maa on võimalik anda munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse

viimases lõigus on kaebuse esitaja, tõsi küll, seoses lahustükkide tekkimisega, maininud, et

maatükile jäävad teed on isetekkinud/sissetallatud, ent vastustaja väidetele, et XXXXXXXXX

tee on kantud kohalike teede nimekirja ning et reaalselt on seal tee asunud aastakümneid, ei

ole kaebuse esitaja vastu vaielnud. XXXXXXXXX tee osas tuleb aga tähele tuleb panna seda,

et haldusasja materjalidest ei nähtu, et kohalik omavalitsus oleks esitanud maa

munitsipaalomandisse andmise otsustajale vastava taotluse XXXXXXXXX tee alla ja selle

teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmiseks. Samuti ei selgu, millises

ulatuses kohalik omavalitsus kõnealust maad XXXXXXXXX tee teenindamiseks leiab

vajavat. Sisuliselt on kohalik omavalitsus võtnud nii vaidlustatud korralduses kui ka hiljem

vaideotsuses üldsõnalise seisukoha, et maa tagastamine on välistatud seetõttu, et seda läbib

kohalik XXXXXXXXX tee. Kohtu hinnangul ei ole selline üldsõnaline põhjendus piisav ega

veenev.

Põhjendades

maa

tagastamata

jätmist

vajadusega

taotleda

sama

maad

munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, tuleb konkreetselt ära näidata, milline osa

tagastamisnõudega maast on kohaliku omavalitsuse omandisse jääva rajatise teenindamiseks

vajalik ning seda vajadust ka põhjendada selliselt, et seda oleks võimalik hiljem kontrollida.

Käesoleval juhul ei ole selge, kui palju maad tee teenindamiseks vajalikuks peetakse ning seega

ei saa kontrollida ei seda, kas tee teenindamiseks tõepoolest nii palju maad vaja on ega ka

seda, kas tee teenindamiseks vajalikust maast ülejääva osa mittetagastamine on õigustatud või

mitte.

14. Vastustaja on korduvalt rõhutanud asjaolu, et Vormsi valla üldplaneeringus on

vaidlusalune maa määratud esimeses järjekorras avalikuks ühiskasutuseks vajaliku maana. 14.

juunil 2004 kehtestatud Vormsi Valla üldplaneeringu kaardilt (tl. 33-34) nähtuvalt see nõnda

tõepoolest on. Kohus leiab aga, et üldplaneeringuga ei saa otsustada maa omandiõiguse

küsimusi ning kehtestatud planeeringulahendus ei saa iseenesest olla maa mittetagastamise

aluseks. MRS § 6 lõikes 1 sätestatakse küll, et planeeringu või maakorralduse nõuetest

tulenevalt võib maad endistes piirides mitte tagastada ning sama paragrahvi 4. lõike kohaselt

on maa osaline tagastamine võimalik vaid juhul kui see on planeeringu ja maakorralduse

nõuetega kooskõlas. Eelnev ei anna aga alust maa tagastamata jätmiseks planeeringus maale

määratud kasutusotstarbest lähtudes. Kohus leiab, et MRS § 6 lõikest 4 tulenevalt saab maa

osaliselt tagastamisest keeldumisel tugineda planeeringutele ja maakorraldusnõuetele näiteks

juhul, kui tagastatav maa oleks väiksem planeeringus samale alale ette nähtud väikseima

kinnistu suurusest või kui oleks ilmne, et tagastatavat maad ei ole võimalik eraomanikul

kasutada. Käesolevas asjas ei ole vastustaja selliseid asjaolusid aga välja toonud ega

põhjendanud. Seejuures ei nähtu korraldusest, miks leiab vallavalitsus, et planeeringu kohaselt

üldiseks kasutamiseks vajalik maa ei võiks olla eraomandis.

15. Vastustaja märgib, et valdav osa vaidlusalusest maast jääb riigimaantee ja kohaliku

XXXXXXXXX tee sihtkaitsevöönditesse, kus toimuvale majandustegevusele laienevad

teeseadusest tulenevad piirangud. Seegi viide on iseenesest õige ja asjakohane, ent samas tuleb

tähele panna, et MRS ei võimalda seada maa tagastamist sõltuvusse sellest, kas tagastatavale

maale on hiljem võimlik midagi ehitada või mitte. Samuti ei saa õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise menetluses teha ehitustegevust puudutavaid otsustusi. Vastustaja poolt välja

toodud teeseaduse normides tõepoolest seatakse teekaitsevööndisse jääva maa kasutamisele

rida piiranguid, ent ka näiteks hoonete ehitamine ei ole seaduse kohaselt absoluutselt

välistatud, vaid see on tee omaniku loal siiski võimalik. See tähendab, et teekaitsevööndis

ehitamise lubamine on tee omaniku kaalutlusotsus, mille tegemisel peab omakorda kaaluma

kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja isikute ning avalikkuse põhjendatud huve. Seega ei

saa maa mittetagastamist põhjendada sellega, et tulevikus ehitusluba või muud liiki tegevuseks

vajalikku luba maaomanikule tõenäoliselt ei antaks.

16. Vallavalitsus on välja toonud ka selle, et tagastavat maad soovitakse jätta

munitsipaalomandisse sotsiaalmaana MRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Seejuures on märgitud, et maa

on vajalik valla funktsioneerimise seisukohast olulistele objektidele juurdepääsu tagamiseks.

Seda, millistele objektidele juurdepääsu tagamiseks maad sotsiaalmaana munitsipaalomandisse

tarvis on, konkreetselt ei haldus- ega kohtumenetluses välja toodud ei ole ning selleski osas on

vaidlustatud korralduse põhjendused ilmselgelt puudulikud. Nõnda ei ole võimalik kontrollida

seda, kas maa tagastamine tegelikult takistaks juurdepääsu mõnele konkreetsele objektile või

mitte või kas juurdepääs oleks võimalik lahendada muul mõistlikul moel. Neid

põhjendamispuudusi ei ole suudetud kõrvaldada ka ei vaide- ega kohtumenetluses. Kohus

märgib siinkohal, et MRS § 28 lg 1 p 1 annab võimaluse anda munitsipaalomandisse kohaliku

omavalitsuse omandis olevate hoonete ja rajatiste aluse ja neid teenindava maa. Mõistet

„teenindav maa“ MRS-is ei defineerita, ent kohtu hinnangul tuleb see sisustada sarnaselt MRS

§ 6 lõikes 33 toodud mõistega „teenindamiseks vajalik maa“, milleks on viidatud sätte kohaselt

ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise

kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Seega juhul kui maa

on vajalik juurdepääsuks valla omandis olevatele (avalikult kasutatavatele) objektidele, siis on

võimalik seda maad mitte tagastada ning taotleda selle munitsipaalomandisse andmist MRS

§ 6 lg 2 p 4 ja MRS § 28 lg 1 p 1 alusel ning valla seisukohast tähtsatele objektidele

juurdepääsu tagamise eesmärgil ei ole vaja anda maad munitsipaalomandisse sotsiaalmaana

MRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Kohtu hinnangul on siinjuures oluline ka see, et MRS § 6 lg 33

kolmanda lause kohaselt arvestatakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel […]

ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise või selle ehitisega seotud

teise ehitise rajamise vajadust, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve.

Viidatud sättest tulenevalt on omandireformi õigustatud subjekti huvid seatud ettepoole teise

isiku põhjendatud huvist oma ehitist laiendada või teist ehitist püstitada. Kohus leiab, et

samast põhimõttest tuleb lähtuda ka kohaliku omavalitsuse omandis olevaid ehitisi teenindava

(sh. juurdepääsu tagamiseks vajaliku) maa määratlemisel ehk teisisõnu ei saa õigustatud

subjektile maa mittetagastamist põhjendada sellega, et tulevikus soovitakse mõne kohaliku

omavalitsuse omandis oleva ehitise juurde ehitada selle paremaks funktsioneerimiseks

vajalikku muud ehitist (näiteks autoparklat). Juhul kui kohalikul omavalitsusel selline soov

tõepoolest on või tulevikus tekib, siis on võimalik uue hoone või rajatise tarbeks sõlmida maa

omanikuga vastav kokkulepe või seaduses sätestatud juhtudel maa sundvõõrandada.

17. Lisaks ei ole Vormsi Vallavalitsus suutnud maa tagastama jätmist MRS § 6 lg 2 p 4 ja § 28

lg 1 p 4 alusel adekvaatselt põhjendada. Maa sotsiaalmaana munitsipaalomandisse andmise

taotlemisel peab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määrus nr 133 „Maa

munitsipaalomandisse andmise kord“ § 6 lg 2 p 10 kohaselt esitatavas taotluses esitama

tingimata põhjenduse, mis peab sisaldama selgitust, milliste ülesannete täitmiseks omavalitsus

maad vajab ning millisel eesmärgil võetakse maa kasutusse (välja arvatud, kui taotletakse

ehitise juurde). Käesoleval juhul ei nähtu, et Vormsi Vallavalitsus oleks sarnase maa

munitsipaalomandisse andmise taotluse üleüldse esitanud, ent isegi hoolimata sellest leiab

kohus, et juhul kui maa jäetakse tagastamata põhjendusel, et sama maad soovitakse taotleda

munitsipaalomandisse sotsiaalmaana, tuleb samad põhjendused ära näidata ka otsuses, millega

keeldutakse maa tagastamiseks. Ainuüksi üldsõnaline põhjendus, et maad soovitakse

munitsipaalomandisse, ei ole piisav. Käesoleval juhul leiab kohus, et kohalik omavalitsus ei

ole põhjendanud, miks on kõnealust maad vaja sotsiaalmaana jätta munitsipaalomandisse ning

miks ei ole võimalik maale planeeringus ette nähtud avaliku kasutamise funktsiooni täita

olukorras, kus maa on eraomandis.

18. Mõistlikuks ja asjakohaseks peab kohus vallavalitsuse põhjendust, mille kohaselt jagab

kohalik XXXXXXXXX tee vaidlusaluse maa kolmeks lahustükiks ning nõustuda tuleb

sellega, et sarnaste lahustükkide tekkimist saab vaadelda maakorralduse nõuetega vastuolus

olevana, ent jälle kord tuleb tõdeda, et vallavalitsuse vastavasisulised põhjendused on

puudulikud. Vaadates vastustaja poolt koostatud asendiplaani (tl. 35) ja eeldades seal esitatud

andmete õigsust, näib, et tekib kolm maatükki, mille suurusteks vastavalt X,XX ha, X,XX ha

ning X,XX ha. Kohus möönab, et X,XX ha suuruse maatüki iseseisev kasutamine ükskõik

millisel otstarbel on ilmselt välistatud. Samale seisukohale ei saa aga asuda X,XX ha ehk

XXXX m2 suuruse maatüki osas. Nagu kohus juba eelpool märkis, ei saa maa tagastamise

küsimuse lahendamisel otsustada selle üle, kas näiteks ehitustegevus on tagastataval maatükil

tulevikus võimalik või mitte. Ka viidatud üldplaneering ei välista tegelikult sellele alale

eraomandis oleva ehitise (näiteks mõni avalikult kasutatav ehitis või rajatis) püstitamist.

Kohus leiab, et viidates asjaolule, et planeering ja maakorralduse nõuded ei soosi maa osalist

tagastamist, tuleb täpselt ära näidata, milles see vastuolu seisneb. Omandireformi üldisest

loogikast tulenevalt tuleks maad tagastada nii palju kui võimlik ning mittetagastamise aluseks

peavad olema konkreetsed objektiivsed asjaolud, mitte aga üldised ja hinnangud ja arvamused

tulevikus aset leida võivate sündmuste kohta.

19. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et maa tagastamine tuleb otsustada lähtudes

otsustamise ajal kehtivast õiguslikust raamistikust ning faktilistest asjaoludest. Seega ei saa

põhjendatuks pidada kaebuse esitaja etteheidet, et kohalik omavalitsus on otsustanud

kohaliku tee olemasolu üle enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Seejuures ei ole

kaebuse esitaja vaielnud vastu vastustaja väitele, et XXXXXXXXX tee on samas kohas

traditsiooniliselt olnud aastakümnete vältel. Õige on ka vastustaja seisukoht, maa tagastamise

avalduse esitamine või menetlemine ei takista tee kandmist kohalike teede nimekirja. Samuti ei

takista maa tagastamise menetlus iseenesest üldplaneeringu kehtestamist ning juhul kui

üldplaneering on kehtestatud enne maa tagastamise otsustamist, on igati õigustatud ka sellest

lähtumine. Eelpoolesitatud põhjustel leidis kohus aga, et kehtestatud üldplaneeringu lahendus

ei välista konkreetsel juhul maa tagastamist, kuivõrd ühelt poolt ei saa planeeringus mingi

maa-ala kasutusotstarbe määratlemisega otsustada maa omandiõiguse küsimusi ning teiseks ei

ole vastustaja toonud ühtegi põhjendust, miks ei võiks esmajärjekorras avalikuks kasutamiseks

mõeldud maa olla eraomandis. Vastustaja kahtlus, et maa omanik võib hakata tegema takistusi

maa avalikul kasutamisel, võib olla isegi põhjendatud, ent sellisel juhul tulebki küsimus

lahendada vastava lepinguga või juhul kui see on vältimatu ja seaduse kohaselt võimalik, siis

maa sundvõõrandamise teel.

20. Mis puudutab vastustaja väidet, et kaebuse esitaja on soovinud vaidlusaluse maa

hoonestada ja rajada sinna puhkemaja, siis märgib kohus üksnes, et õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise puhul ei ole õigustatud subjekti kavatsustel maa edasise

kasutamise osas õiguslikku tähtsust. Seadus ei anna ka võimalust keelduda maa tagastamisest

põhjusel, et isik on avaldanud soovi seda maad hiljem kasutada mingil kindlal eesmärgil.

Käesoleval juhul on ilmne, et kohalikul omavalitsusel oleksid ka maa osalise tagastamise

korral tulevikus avarad võimalused selle maa kasutamist takistada, arvestades kehtestatud

planeeringut ning teekaitsevööndite olemasolu, ent iga selline takistus omakorda

kohtumenetluses vaidlustatav ning neid küsimusi ei saa otsustada ära maa tagastamise üle

otsustamisel. Vastustaja on toonud välja ka selle, et maad läbivad vee- ja kanalisatsioonitrass,

ent ka nende trasside olemasolu ei välista iseenesest maa tagastamist. Sellega seoses märgib

kohus samuti, et kui vallavalitsus on seisukohal, et kõnealuste trasside näol on tegemist

rajatisega, mis välistab maa iseseisva kasutamise, siis on võimalik maa tagastamata jätmine sel

põhjusel, et maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised (st. teisel isikul on õigus

maad ostueesõigusega erastada) või juhul kui trassid on munitsipaalomandis, siis sel põhjusel,

et maa soovitakse taotleda munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Maa

mittetagastamist ei saa õigustada sellega, et maad läbivate trasside tõttu on keeruline sellele

maale mõnd ehitist püstitada.

22. Kohus ei pea siinkohal vajalikuks analüüsida kaebuse esitaja etteheidet, et maa tagastamise

menetlusega on põhjendamatult venitatud. Kui kaebuse esitaja leiab, et kuna menetlus on

ebamõistlikult veninud, on tal võimalik taotleda kohtult viivituse õigusvastasuse tuvastamist

ning juhul kui viivitusega on kaebuse esitajale tekkinud kahju, siis ka tekkinud kahju

hüvitamist. Kuivõrd haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakti õiguspärasuse

eelduseks see, et akt on antud andmise ajal kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, siis tuleb

nõustuda vastustaja seisukohaga, et isegi juhul kui vallavalitsus oleks otsuse tegemisega

põhjendamatult viivitanud, ei mõjutaks see tehtud otsuse õiguspärasust.

23. Kaebuse esitaja taotleb Vormis Vallavalistusele ettekirjutuse tegemist vaidlusaluse maa

tagastamiseks. Maa tagastamise küsimuse lahendamise pädevus on kohalikul omavalitsusel,

kes peab seejuures lähtuma seadusest ning kaaluma kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid

ning erinevate isikute ning avalikkuse huve. Kohus ei saa teha kohaliku omavalitsuse

pädevusse kuuluvat otsust, vaid üksnes kontrollida otsuse õiguspärasust ning tuvastades

otsuse õigusvastasuse, saab kohus kohustada haldusorganit asja uuesti läbi vaatama ning uut

otsust tegema. Uue tehtava otsuse sisu ei saa kohus haldusorganile ette kirjutada, välja arvatud

juhul, kui seadusest tulenevalt ei ole haldusorganil vähimatki kaalutlusõigust ning asi on

võimalik lahendada vaid üheselt. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Seetõttu teeb kohus

Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutuse vaadata R. F.i taotlus uuesti läbi ning teha uus otsus. Uue

otsuse

tegemisel

peab

haldusorgan

juhinduma

jõustunud

kohtuotsuses

esitatud

seisukohtadest. Kui vallavalitsus jääb seisukohale, et maa tagastamise välistab riigimaantee ja

kohaliku tee olemasolu, siis peab vastavast otsusest (korraldusest) nähtuma, millise osa

tagastamist teed täpselt välistavad. Kui leitakse jätkuvalt, et maad on vaja taotleda

munitsipaalomandisse sotsiaalmaana, siis tuleb täpselt ära näidata, milleks on seda maad

vallale vaja, kuidas seda hakatakse kasutama ning miks on peab see maa vastava ülesande

täitmiseks olema tingimata munitsipaalomandis. Jäädes seisukohale, et maa osalise tagastamise

välistab planeering ja maakorralduse nõuded, peab vallavalitsus konkreetselt ära näitama,

milles vastuolud seisnevad ning näiteks asudes seisukohale, et X,X ha või X,XX ha suuruse

lahustüki tagastamine ei ole just tükkide suurusest tulenevalt mõnest maakorralduse nõudest

tulenevalt võimalik, peab vallavalitsus põhjendama ka seda, miks ei ole sel juhul võimalik

tagastada ülejäänud X,XX ha suurust tükki. Kohus rõhutab, et haldusakti põhjendamise

kohustuse eesmärk on tagada akti kontrollitavus. See tähendab seda, et haldusakti

põhjendavast osast peab nii aktiga puudutatud isikule kui ka hiljem vaidlust lahendavale

kohtule olema selge, miks on üks või teine konkreetne lahendus valitud ning kas ning

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul ka see, milliseid võimalikke alternatiivseid

lahendusi on kaalutud. Vältimaks menetluse põhjendamatut venimist, määrab kohus

vastustajale ka kindla tähtaja – taotlus tuleb läbi vaadata ning uus otsus teha 2 kuu jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

24. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta

vastustaja kanda. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada

kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule

tõendi 80 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohta. Riigilõiv tuleb vastustajalt kaebuse esitaja

kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik