3-08-804/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtuasja number

Kohtuasi

Kohtuistungi toimumise aeg

Kohtuistungil osalenud isikud

Resolutsioon

Edasikaebamise kord

Tartu Halduskohus

Raili Randlane

12. juuni 2008, Jõhvi

3-08-804

M. T kaebus Ida-Eesti Päästekeskuse

26.03.2008 käskkirja nr. 47P tühistamiseks,

teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks

tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse

muutmiseks, teenistusest sunnitult puudutud aja

eest aja eest töötasu ja kuue kuu ametipalga

suuruse hüvituse väljamõistmiseks

3. juuni 2008

M. T ja Ida-Eesti Päästekeskuse

esindaja Rivo Neuhaus

1 .Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta

poolte menetluskulud nende endi kanda.

Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule

esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

26.03.2008 andis Ida-Eesti Päästekeskuse direktor Ailar Holzmann käskkirja nr. 47P (t.l. 11), millega

vabastati avaliku teenistuse seaduse § 108 p. 3, § 112, § 117 lg. 1 p. 6 ning järelevalveteenistuse juhi

10.12.2007 ettepanekule nr. 910/5-14 tuginedes ebapiisavate tööoskuste tõttu alates 26.03.2008

teenistusest tuleohutusbüroo inspektor M. T. 25.04.2008 esitas M. Ta Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja

kaebuse (t.l. 1-4) ja palus, et käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta tühistataks, tunnistataks tema

teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks, mõistetaks talle välja töötasu teenistusest sunnitult puudutud aja

eest ja hüvitusena kuue kuu ametipalk. Kaebaja leidis, et teenistusest vabastamisel on materiaalõigust

vääralt kohaldatud, käskkirja pole põhjendatud ning rikuti ka avaliku teenistuse seaduse § 117 lg. 5, sest

talle ei pakutud teist ametikohta. Oma seisukohti põhjendas ta väidetega, et käskirjast ei selgu, milles

seisnes süü varalise kahju tekitamisel või selleks ohu loomisel ja jääb arusaamatuks, millised 1

asjaolud näitavad võimete, oskuste, teadmiste ja vilumuste mittepiisavust ning miks kohaldatakse

kõige rangemat meedet ega ei arvestata varasema laitmatu töötamisega. Seejuures ta leidis, et

haldusmenetluse analüüsis tuvastatud rikkumised olid üksikud, ebatähtsad ja tähelepanematusest

tingitud ega anna alust väita vastava hariduse, kvalifikatsiooni ja suure töökogemusega ametniku

oskamatust ning piisanuks probleemile tähelepanu juhtimisest või vastava koolituse läbiviimisest.

Veel leidis kaebaja, et tööoskuste hindamisel tulnuks hinnata rikkumistest tulenevat ohtu ning lisas,

et ühtegi analüüsis nimetatud haldusaktidest ei olnud edasi kaevatud ja kogu töötamise ajal polnud

juhi poolt pretensioone esitatud.

Ida-Eesti Päästekeskuse kirjalikus vastuses (t.l. 82-87) ei peetud kaebust õigeks, paluti jätta see

rahuldamata ning kirjeldati üksikasjalikult käskkirja andmise ja teatavakstegemisega seonduvaid

asjaolusid. Vastuseks kaebaja väitele põhjenduste puudumise kohta märgiti, et kuna käskkirja

aluseks olevad dokumendid on mahukad, piirduti üksnes neile viitamisega. Vastuses ei nõustutud ka

sellega, et töötulemuste hindamisel tuvastatud rikkumised olid ebaolulised ja märgiti, et kaebajale

on võimaldatud mitmeid koolitusi, kuid need pole haldusmenetluse kvaliteeti positiivselt mõjutanud

ja lisaks ei läbinud ta ka kutseomistamise eksamit. Veel märgiti, et pole Ida-Eesti Päästekeskuse asi

hinnata oma eelkäija tegevust ametnike tööoskuste kontrollimisel ja juhtiti tähelepanu asjaolule, et

kaebaja eesti keele oskus vastab algtasemele, kuigi nõutav on kõrgtase.

Kohtuistungil jäid kaebaja ja Ida-Eesti Päästekeskuse esindaja oma kirjalike väidete ja taotluste

juurde. M. T palus hüvitada 80 krooni suuruse riigilõivu tasumisega tekkinud menetluskulu ning

väitis täiendavalt, et töötas juhtivinspektori poolt koostatud näidise alusel ja seetõttu ei tekkinud

vead tema süül, lisaks polnud mingit kontrolli ja vigadest ei räägitud. Veel väitis kaebaja, et asja

oleks saanud ajada ka inimlikult, kuid tema vabastamine toimus päevapealt nagu oleks ta

kurjategija, käitumine oli seejuures jäme ja tegelik eesmärk oli koondamine. Rivo Neuhaus juhtis

tähelepanu asjaolule, et vabastamiseni viis siiski konkreetne analüüs, selle põhjused toodi veel enne

kärkkirja andmist ära teatises, millega tutvumisest kaebaja keeldus ning lisas, et muudeti üksnes

ametikoha nimetust ja mingit koosseisude koondamist pole toimunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

M. T oli vaidlustatud käskkirja andmisel Ida-Eesti Päästekeskuse tuleohutusbüroo inspektor (t.l. 11 ja

20). Seega reguleerib tema teenistusalaseid suhteid avaliku teenistuse seadus, mille § 117 lg. 1 p. 6

kehtestatu näeb ette ametniku teenistusest vabastamise ebapiisavate tööoskuste tõttu. Mingeid

täiendavaid tingimusi ega tähtaegu pole seaduseandja selle teenistusest vabastamise liigi juures

kehtestanud. Samuti ei ole ta määratlenud reegleid, kuidas tööoskuse ebapiisavus välja selgitada ja

tõendada.

Antud juhul nähtub kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest, et tuleohutusbüroo inspektorite

tööoskuste ametikohale esitatavatele nõuetele vastavuse kontrollimiseks on läbi viidud asutuse sisene

hindamine. Hindamise kokkuvõtte (t.l. 89-90) ja Ida-Eesti Päästekeskuse 15.08.2007 käskkirja nr. 70

(t.l. 88) kohaselt hindas inspektorite tööoskusi perioodil 01.09.2006 kuni 01.09.2007 neljast erineva

eriala ja struktuuriüksuse ametnikust koosnev komisjon ning kontrollimisel võeti aluseks ettekirjutused

30% ulatuses. M. T suhtes tuvastas see komisjon, et ükski tema poolt koostatud 22

tuleohutusülevaatuse protokollist polnud puudusteta ning analüüsitud 68 ettekirjutusest olid vaid 10

õiguspärased. Seega ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et tegemist oli vaid tähelepanematusest

tingitud üksikute vigadega. Nii hindamise üksikasjalikus analüüsis väljatoodu (tl. 26-55) kui

kokkuvõtte lisas 3 (t.l. 91-92) esitatud tüüpvigade loetelu kinnitavad, et puudusi ei saa nimetada ka

vähetähtsateks ning on igati arusaadav, miks pidas komisjon vajalikuks kaaluda M. T

ametist vabastamist ja tegi selleks ka ettepaneku. Ida-Eesti Päästekeskuse kirjaliku vastuse

väidetel toimus lisaks hindamisele 14.11.2007 veel kutseomistamise eksam (t.l, 86).

Kohtuistungil võttis kaebaja omaks, et ei läbinud seda (t.l. 125). Asjaolu, et M. T on

pikaajaline staaž (t.l. 22-25) ja mitu läbitud täienduskoolitust (t.l. 64-68) ei räägi antud juhul

mitte tema poolt, vaid kinnitab hoopis, et vaatamata saadud koolitusele ei olnud ta siiski

võimeline oma ametiülesandeid nõuetekohaselt täitma ja asjale pelgalt tähelepanu juhtimine ning

uued koolitused poleks pruukinud midagi parandada. Samuti ei tule kaebajale kasuks väide, et

ta töötas oma ülemuse näidise alusel (t.l. 125). Näidise koostamise vajadus juba iseenesest

viitab selgelt, et ilma selleta ei olnud ta võimeline toime tulema. Lisaks ei saa mistahes näidis

kunagi olla lõplikuks lahenduseks ja seda tuleb osata konkreetse juhtumi asjaoludele

kohandada. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et tuleohutusbüroo inspektori ametijuhend (t.l. 15-17)

näeb selle ametikoha ühe kohustusliku tingimusena ette eesti keele valdamise kõrgtasemel, M. T

on aga üksnes kesktaseme oskust kinnitav tunnistus (t.l. 60). Ametniku kohustus osata eesti

keelt tuleneb avaliku teenistuse seaduse § 14 lg. 1 ja keeleseaduse § 5 lg. 2, 4 ja 5 ning

keeleoskuse tasemed on täpsustatud viimati nimetatud seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt

16.08.1999 vastu võetud määrusega nr. 249. Neis õigusaktides sätestatust tuleneb, et teenistuses

võib pidada üksnes sellist isikut, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel antud

õigusaktiga kehtestatud ulatuses ning kuigi keeleoskuse või seda kinnitava dokumendi

puudumine on iseseisevad teenistusest vabastamise alused, viib puudulik keeleoskus ka

vajakajäämisteni tööoskustes.

Nõuded teenistusest vabastamise vormistamise kohta on kehtestatud avaliku teenistuse seaduse

§ 132 lg. 2. M. T suhtes koostatud käskkiri vastab neile kõigile, sest see sisaldab nii ametiasutuse

nimetuse, ametniku ees- ja perekonnanime, ametikoha nimetuse, millelt ta vabastati, vabastamise

aluse formuleeringu viitega avaliku teenistuse seaduse § 117 lg. 1 p, 6 ja kasutamata jäänud

puhkuse eest rahalise hüvitise maksmise ulatuse. Seaduseandja pole avaliku teenistuse seaduses

ette näinud nõuet kajastada seda liiki haldusaktis täpsemaid põhjendusi tööoskuste

ebapiisavaks lugemise kohta ega kohusta järgima haldusmenetluse seaduses haldusakti

põhjendamise suhtes kehtestatut. Neid polegi antud juhul rikutud, sest nimetatud seaduse § 56

lg. 1 sätestatu lubab haldusakti põhjendused esitada ka haldusaktile viidatud muus

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis ja vaidlustatud käskkirjas on olemas selge viide

selliseid põhjendusi sisaldavale ettepanekule (t.l. 93). Kuna ebapiisavate tööoskuste tõttu

teenistusest vabastamine ei ole distsiplinaarkaristus, on asjakohatud kaebuse väited nagu

tulnuks välja selgitada ametniku süü ja arvestada tema varasemat töötamist ning erineva

rangusega meetmete vahel valimine polnud võimalik. Oluline ei ole ka see, kas keegi

menetlusosalistest on kaebaja poolt koostatud ettekirjutusi vaidlustanud või esitanud mingeid

muid pretensioone tema tööle. Eeltoodust tulenevalt on M. T teenistusest vabastamine Ida-Eesti

Päästekeskuse 26.03.2008 käskkirjaga nr. 47P olnud õiguspärane, käskkiri on antud selleks

pädeva ametiisiku poolt, vastab kõigile avaliku teenistuse seaduses teenistusest vabastamise

vormistamise kohta kehtestatud nõuetele ega riku kaebaja õigusi. Seetõttu ei ole kaebus

põhjendatud ega kuulu halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt rahuldamisele.

Kuna Ida-Eesti Päästekeskuse esindaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud

(t.l, 127), jäävad nii kaebaja kui ka vastustaja võimalikud menetlus kulud halduskohtumenetluse

seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda.

Raili

Randlane

Kohtuni

k