2-06-15895/25 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-06-15895

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.06.2008, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Iko Nõmm, Mart Reino

Tsiviilasi

Arkkitehtitoimisto Aulikki ja Martinus Schuurmann

Avoin yhtio hagi aktsiaseltsi C.H.P. vastu 375 000 krooni

väljamõistmises

ja

viivitusintressi

tasumisele

kohustamises

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.12.2007 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS C.H.P. apellatsioonkaebus

Arkkitehtitoimisto Aulikki ja Martinus Schuurmann Avoin

yhtio vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22.05.2008, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Arkkitehtitoimisto Aulikki ja Martinus Schuurmann

Avoin yhtio (registrikood 0280470-7, asub Topeliuksenkatu

15D, 00250, Helsinkis, Soome Vabariigis), esindajad

Martinus Schuurman ja vandeadvokaat Jaanus Tehver

Kostja AS C.H.P (registrikood 10135416, asub Ülikooli 8,

Tartu, 51003, Tartumaal, Eestis), esindajad Urmas Uustal ja

vandeadvokaat Indrek Leppik

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 10.12.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Jätta apellatsioonikohtu menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Pooled sõlmisid 12.03.2004 projekteerimistööde töövõtulepingu nr 5.04, millega hageja

kohustus koostama projektdokumentatsiooni hotelli planeeritava asukohaga Tallinnas, Paadi

tänaval ning kostja kohustus selle eest tasuma. Pooled on 12.04.2005 vormistanud akti

eskiisprojekti üleandmise-vastuvõtmise kohta, 14.10.2005 akti põhiprojekti üleandmise-

vastuvõtmise kohta ja 08.11.2005 vormistanud akti projektdokumentatsiooni üleandmise-

vastuvõtmise kohta. Tallinna Linnaplaneerimise Amet on 01.08.2005 andnud ehitusloa

Tallinnas, Paadi 5/Laeva 6 hotelli Merikaru ehitamiseks. Kostja on esitanud hagejale

18.10.2005 arve nr 84 viivise tasumiseks summas 634 500 krooni ulatuses arvestusega 0,1%

lepingu maksumusest 423 päeva eest. Hageja on lepingu 5.04 alusel esitanud kostjale

07.11.2005 arve 09.05 tööprojekti eest 375 000 krooni tasumiseks. Kordusarve on sama

summa maksmiseks esitatud 22.03.2006. Kostja on võõrandanud Tallinnas Paadi 5/Laeva 6

asuva kinnistu 16.12.2004 aktsiaseltsile Wolks.

Hageja on 16.05.2006 esitanud kostjale lepingu täitmise, s.o tasu maksmise ja

viivitusintresside tasumise nõude (pretensiooni). Kostja on 18.10.2006 esitanud hagejale

tasaarvestusavalduse, milles teatab, et tasaarvestab hageja tasunõude 375 000 krooni ulatuses

ja viivise nõude enda 634 500 krooni ulatuses esitatud viivise nõudega. Hageja on 06.11.2006

teatanud kostjale tasaarvestuse põhjendamatusest ning asunud seisukohale, et tasaarvestust ei

ole toimunud ning kostja kohustus ei ole lõppenud. Kostja on 04.12.2006 teinud hagejale

avalduse, milles kinnitab, et 18.10.2006 tasaarvestus on kehtiv ning teatanud lepingust

taganemisest töövõtja poolt lepingu olulise rikkumise tõttu.

2. 27.06.2006 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub mõista kostjalt välja tasuna tehtud

töö eest 375 000 krooni ja viivitusintress 0,1% ulatuses päevas alates 29.11.2005 kuni

põhivõla tasumiseni.

Hageja väidab, et on töövõtjana töö tellijale üle andnud ja tellija on töö pretensioonideta vastu

võtnud. Töövõtjal tekib tasunõude õigus pärast tellijapoolset üleandmis-vastuvõtu akti

aktsepteerimist. Akt on alla kirjutatud. Kostja ei ole esitanud töövõtjale töö vastuvõtmisest

keeldumise motiveeritud otsust. Pooled on tööprojekti üleandmisel järginud lepingus

ettenähtut ja käitunud kooskõlas varasema praktikaga.

Hageja väidab, et kostjal puudub õigus tasu maksmisest keeldumiseks. Kostja on võtnud

hageja töö kasutusse. Hageja tehtud projekti alusel alustati 09.08.2005 ehitust; ehitis on

valmimisjärgus. Hageja möönab, et on ehituse käigus kostja palvel jooniseid korrigeerinud ja

täiendanud, kuid see on ehitusprotsessis tavapärane ega oma hagejale tasu maksmise

seisukohalt tähendust. Tasu maksmisest keeldumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ega

asjaolusid arvestades mõistlik. Kostja ei ole ka kohustuse täitmisest keeldumise kohta

tahteavaldust teinud, vaid on jätnud oma kohustuse lihtsalt täitmata.

Hageja väidab, et kostja on hageja arved kätte saanud ega ole neid vaidlustanud. Kostja

maksekohustus muutus sissenõutavaks 29.11.2005 ja kostja on maksekohustuse täitmisel

viivituses. Pooled on kokku leppinud viivitusintressi määras 0,1% ulatuses iga tasumisega

viivitamise päeva eest.

Hageja väidab, et viivitus lepingu täitmisel oli seotud kostja tegevusega. Hageja möönab, et

eskiisprojekt anti tellijale üle ligi aasta lepingus märgitud tähtajast hiljem. Tellija ei andnud

projekteerijale üle korrektset lähteülesannet ja töö käigus muutis ta korduvalt oma soove ja

nõudmisi, mistõttu tuli juba tehtud töö korduvalt ümber teha. Algselt planeeriti hoonet

aatriumiga ja keldrita; hiljem loobuti aatriumist ning sooviti keldrikorrust. Kostja ei andnud

hagejale üle hotelli ruumiprogrammi ja hageja pakutud variantide suhtes tegi kostja korduvaid

muudatusi, mis tingisid ümberplaneerimise vajaduse. Projekti tehniliste lahenduste inseneride

kaasamine oli kostja ülesanne ja alles 2004 maikuus kaasas kostja projekteerimise protsessi

eriosade insenerid. Kostja andis hagejale AS Contactus poolt koostatud lähteandmed üle mais

2004. Kostja soovis ehitist kõrgusega 24 meetrit, millest kõrgemale jääksid õhutorustikud ja

jahutusagregaadid. Vaatamata asjaolule, et detailplaneeringu järgi oli võimalik projekteerida

ja rajada ehitis kõrgusega 21,8 m, soovis kostja 24 m kõrgusega ehitist. Kostja väitis, et

kõrgema ehitise rajamiseks on sõlmitud Tallinna Linnavalitsusega kokkulepe. Tallinna

Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti (SAPA) projektikomisjon lükkas kostja soovitud

eskiisi tagasi ning kostja esitas uue lähteülesande alles 2004 detsembris. Selle tulemusena tuli

töö ümber teha ning uuesti läbida kooskõlastamiseks ettenähtud menetlused. Põhiprojekti ja

tööprojekti valmimine sõltus eriprojektide koostajate tööst; eriprojektid valmisid 2005

septembris ja oktoobris, millest tulenevalt sai hageja kostjale tööprojekti üle anda 08.11.2005.

Hageja väidab, et kostjal puudub tasaarvelduseks alus, tasaarvestust ei ole toimunud ning

kostja kohustus ei ole lõppenud. Tasaarvestada ei saa nõuet, millele saab esitada vastuväiteid.

Hageja on esitanud kostja viivise nõudele vastuväited 16.05.2006 pretensioonis. Kostja on ise

viivituse põhjustanud. Viivise nõue on esitatud enam kui aasta pärast seda, kui oli selge, et

tööd ei saa tähtaegselt üle anda. Viivitusintressi nõudeõigus tekkis ajast, kui lepingus

ettenähtud tähtaeg möödus. Eskiisprojekti üleandmisel oli selge, et tähtaegadest kinnipidada

ei saa. Vaatamata tähtaegade möödumisele tegid pooled pidevalt koostööd; mõlemad pooled

said aru, millest viivitus oli tingitud. Kostja viivitusintressi nõue on käsitatav õiguse

kuritarvitamisena.

Hageja väidab, et kostja taganemisavaldusel puudub õiguslik alus. Puuduseid töös ei esine.

Kostja ei ole keeldunud töö vastuvõtmisest ja esimene teade väidetavate puuduste kohta on

esitatud 15.08.2006. Kostja ei ole järginud töö mittevastavusest teatamisele ettenähtut ning on

kaotanud õiguse esitada tööettevõtjale nõudeid. Taganemisavaldus ei mõjuta kostja

maksekohustuse olemasolu. Arvestades suhte asjaolusid on taganemine vastuolus hea usu

põhimõttega. Kostja on avalduse teinud kaks päeva pärast kompromissivalmidusest teatamist.

Hageja väidab, et kostja ei ole võimaldanud tal lepingus ettenähtud autorijärelevalvet

teostada, rikkudes sellega hageja autoriõigust. Hageja nõusolekuta on tehtud väiksemaid

muudatusi. Hageja väidab, et kostja, AS Wolks, AS Vallikraavi Kinnisvara ja AS Ehitusfirma

Rand & Tuulberg on seotud isikud ning tegutsevad Paadi 5 asuva hotelli valmimisel ühise

majandusliku huviga.

Kostja seisukoht

3. Kostja hagi ei tunnista. Kostja väitel ei ole ta hagejalt tööd vastu võtnud selles esinenud

puuduste tõttu. 08.11.2005 andis hageja kostjale üle dokumentatsiooni, mitte töö. Kostja

vaatas töö lepingus ettenähtud tähtaja kestel üle ning esitas kirjaliku teate puuduste kohta.

Hageja tasunõue on jätkuvalt vaieldav, kuna puudused töös on kõrvaldamata. Puudused on

ilmsed, nende tuvastamiseks ei ole ekspertiisi tegemine vajalik. Hageja viivitas töö

üleandmisega 423 päeva. Hageja andis lepingus ettenähtud eskiisprojekti vaatamata

korduvatele nõudmistele üle ligi aasta pärast tähtaega. Erinevatest ametkondadest

kooskõlastuste saamine oli hageja ülesanne. Hageja viivitus on põhjustanud kostjale olulise

kahju. Hageja pidanuks lepingu järgi esitama kirjaliku avalduse tähtaegade muutmiseks.

Töövõtja ei ole esitanud tellijale lepingu p.s- 5.7 ettenähtud teadet. Viivitusintressi nõue on

esitatud mõistliku aja jooksul, sest viivise arve saab esitada pärast viivituse lõppemist.

Projektinõupidamistel oli trahvidest ja viivistest juttu. Hageja ei ole kostja viivisearvet

tasunud.

Kostja väidab, et pooltel on kokkulepe leppetrahvis, mis olemuselt üksnes sarnaneb viivisele.

Pole mõistlik eeldada, et kostja pidi lepingu sõlmimisel mõistma viivise ja leppetrahvi

kohaldamise erisusi. Pooled on sõlminud enda tahte kohaselt viivise, mitte leppetrahvi

kokkuleppe. Kostja väidab, et tal on vaidluse asjaolusid arvestades õigus oma kohustuse

täitmisest keelduda. Hageja lepingus ettenähtud tasu oli 1 500 000 krooni, millest vaidlus on

üksnes 375 000 krooni üle. Mõlema poole täitmata osa kohustuses on proportsionaalne. Isegi

juhul kui kohus leiab, et hageja nõudeõigus on põhjendatud, tuleb hagi jätta rahuldamata

kostja tehtud tasaarvestuse tõttu. Kostja on esitanud hagejale viivise tasumiseks arve nr 84 ja

18.10.2006 tasaarvestusavalduse ning seega on hageja nõue tasaarvestusega lõppenud. Kostja

möönab, et taganemisavaldus esitati põhjusel, et kostjal puudub koostöö jätkamise vastu huvi.

Maakohtu otsus

4. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt C.H.P. Arkkitehtitoimisto Aulikki ja

Martinus Schuurmann Avoin yhtio kasuks välja 375 000 krooni kohustuse täitmiseks. Muus

osas jättis kohus hagi rahuldamata.

Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on tekkinud töövõtulepingust tulenev kohustus. VÕS §

635 järgi kohustub töövõtja töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama

teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö) ja tellija kohustub maksma selle eest

tasu. Töövõtulepingu II osa p 2.2 järgi oli töö sisuks hotelli projektdokumentatsiooni

koostamine, selle kooskõlastamine kõigis nõutavates ametkondades, projektdokumentatsiooni

koostamise ja kooskõlastamisega seotud ning nendest tulenevad tööd ja toimingud kuni

ehitise täieliku valmimiseni ja kogu ehitise kohta ehitise vastuvõtuakti/kasutusloa

allkirjastamiseni vastavate organite poolt.

Kohus leiab, et kostja väide selles, et kostja ei ole hageja tööd vastu võtnud, ei ole kooskõlas

asjas kogutud tõenditega. VÕS § 636 järgi on töövõtja kohustatud tööna valmistatud asja

tellijale üle andma. VÕS § 638 järgi lasub tellijal töö vastuvõtmise kohustus kui töö

üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse

vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt

antud mõistliku tähtaja jooksul. Pooled on lepingu XVI osas leppinud kokku töö vastuvõtmise

korras. Lepingu p 16.1 kohaselt toimub projekteerimistööde, samuti projekti ja selle osade

vastuvõtt tellija poolt kahepoolse üleandmis-vastuvõtu aktiga, milline vormistatakse

pakkumisjärgsete tööosade kaupa ning millele kirjutavad alla mõlema poole volitatud

esindajad. Töövõtja esitab tööosade üleandmiseks tellijale akti, mille tellija vaatab läbi ja

tagastab projekteerijale allkirjastatult viie tööpäeva jooksul. Vastuvõtmisest keeldumise korral

esitab tellija projekteerijale motiveeritud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta.

Hageja väidab, et on töö nõuetekohaselt teinud ja tellijale üle andnud 08.11.2005 aktiga.

Kostja väidab, et akt tõendab tööprojekti dokumentatsiooni üleandmist, mitte töö üleandmist;

töö vastuvõtmist ja heakskiitmist ei ole toimunud. Projektdokumentatsiooni üleandmise-

vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et lepingus 5.04/12.03.2004 ettenähtud, Tallinnas, Paadi

tänava hotelli tööprojekt on tellijale üle antud. 08.11.2005 on tellija kinnitanud tööprojekti, s.h

joonised vastavalt 01.11.2005 nimekirjale, seletuskiri, viimistlustabelid ning uste ja akende

spetsifikatsioonid, vastuvõtmist. Vastuvõtmine on vormistatud puhta aktiga ja pretensioone

esitatud ei ole.

VÕS § 638 mõtte järgi ei ole töö vastuvõtmise otsustus tingimata vajalik ja üleantud töö

loetakse vastuvõetuks, kui pooled ei ole töö üleandmise ja vastuvõtmise protseduuris teisiti

kokku leppinud. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud, et selleks on vajalik 1) töö

üleandmine aktiga ja 2) tellija valikul kas töö vastuvõtmine (võimalik ka vaikivalt, passiivseks

jäämisega) või vastuvõtmisest keeldumine (tellija esitab motiveeritud otsuse vastuvõtmisest

keeldumise kohta). Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid tema poolt töö

vastuvõtmisest keeldumist või et kostjal oli takistusi töö ülevaatamiseks ja sellele heakskiidu

andmata jätmisega seotud tahteavalduste tegemiseks. Kohus leidis, et vaidlusalune töö osa

(tööprojekt) tuleb lugeda tellija poolt vastuvõetuks.

Maakohus leidis, et hageja andis 08.11.2005 kostjale üle lepingutingimustele vastava töö.

VÕS § 643 järgi peab oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud töövõtulepingu korral

tellija tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 644 järgi peab tellija

teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda,

kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

Kohus

nõustub

kostjaga

selles,

et

tellija

ei

pea

omama

teadmisi

ja

oskusi

projektdokumentatsiooni hindamiseks, kuid sellekohaseid teadmisi tuleb eeldada tellija

omanikujärelevalve teostajalt. 08.11.2005 aktiga on töö üle antud. Puhta aktiga vastuvõetud

töö on eelduslikult puudusteta. Kostjal lasub töös puuduste tõendamise koormus. Kostja ei

pidanud vajalikuks töö vastavuse küsimuses ekspertiisi määramist vaatamata lepingus

sellekohase õiguse nimetamisele (p 6.6) ja kohtu ettepanekule. Kostja ei esitanud tõendeid,

mille alusel saaks tuvastada hageja töös puuduste olemasolu. AS Ehitusfirma Rand &

Tuulberg 14.11.2005 kiri AS-le Vallikraavi märgitud asjaolu ei tõenda. Kostja pole esitanud

tõendeid, mis kinnitaksid, et ehitaja poolt tõstatatud probleemid oleks seotud hageja töö ja

hageja käitumisega.

Vaidlust ei ole selles, et hageja andis projekti dokumendid kostjale üle. Ei ole teada, millises

mahus ja millal jõudsid dokumendid kostja valitud ehitajani ning millised olid ehitaja oskused

projekti lugemisel. Lepingu p-s 9 on märgitud tellija esindajad erinevates küsimustes.

Ehitusfirma allkirjata dokumendil on koostajana märgitud T.Karro, kes tellija esindajate hulka

ei kuulu. Seega ei pidanud hageja käsitama 14.11.2005 kirja tellija teatena. Kostja pole ka

esitanud tõendeid, mis kahtlusteta kinnitaksid, et ehitaja tõstatatud küsimused olid

põhjendatud või et kostja omaniku järelevalvet teostama volitatud isik oleks ehitaja tõstatatud

küsimustega nõustunud.

Kostja on esmakordselt teatanud hagejale väidetavatest puudustest projektis 15.08.2006

kirjaga, seega 10 kuud pärast projekti üleandmist ning rohkem kui kuu peale kohtust

hagiavalduse kättesaamist 04.07.2006. Kohus leiab, et tellija on kaotanud õiguse tugineda töö

mittevastavusele. Lepingu kohaselt kuulub arve tasumisele 21 tööpäeva jooksul alates arve

kättesaamisest. Kohus leiab, et sama ajavahemik tuleb lugeda mõistlikuks tähtajaks töös

esinevatest puudustest teatamisele. Kuna tellija mõistlikul ajal töövõtjale puudustest ei

teatanud, ei saa tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.

Samuti on väidetav töö mittevastavus ka tõendamata. AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg

nimelt koostatud 14.11.2005 kiri ei ole tõenduslikult veenev, kuna selle sisu õigsuse eest ei

vastuta keegi (dokument on allkirjata). Tunnistaja A.A. ütlused töö mittevastavuses on

üldsõnalised ja väidetavad puudused on konkretiseerimata. Kostja pole tõendanud asjaolusid,

mis oleks eelduseks VÕS § 645 lg 2 kohaldamisele.

Pooled kinnitasid kohtus, et ehitus on toimunud olulises osas hageja projekti ja eriprojektide

alusel. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et töö tegemise käigus kooskõlastasid pooled

erinevaid nägemusi projekteeritava ehitise välisilme ja planeeringu osas. Ehituse käigus on

kooskõlastatud nii hageja kui ka eriprojekteerijatega tööga seonduvaid asjaolusid, vahetatud

vastastikku informatsiooni ning kõrvaldatud ilmnenud kitsaskohti. Sellekohane protsess on

projekteerimise ja ehitamise juures tavapärane ning kooskõlas vaidlusaluse lepingu

eesmärgiga. Pooled nägid lepingu sõlmimisel ette suhte jätkumise (hageja õiguse

autorijärelevalvele) kuni ehitise valmimiseni (p 2.2). Tunnistaja E. ütlustega on tõendatud, et

ehitise käigus tuli ette mõningaid ümbertegemisi, ümber tuli teha osa kandekonstruktsioone,

mõned asjad muutusid tulenevalt ruumide lahenduste muutumisest. Kõikide sõlmede

lahendusi eriprojektid koostanud AS Teinos ei joonistanudki ning on tavapärane, et osa

lahendusi ja tööjooniseid teeb ehitaja. Pooled kinnitasid, et ka hageja on ehituse käigus osa

asju täpsustanud. Hageja avaldas ka valmisolekut seda protsessi jätkata; koostöö on katkenud

kostja initsiatiivil. Kostja esitatud dokumentides ei ole tõsikindlaid andmeid, millele tuginedes

saaks kahtlusteta väita, et 08.11.2005 hageja poolt kostjale üleantud töös esines mittevastavus

lepingu tingimustele. Seega on kostja jätnud töö mittevastavuse osas oma tõendamiskoormuse

täitmata ning sellekohased vastuväited tuleb lugeda põhjendamatuks. Nõustuda võib hagejaga

selles, et isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud hageja töös puuduste olemasolu, ei oleks see

iseenesest tasu maksmisest keeldumise aluseks.

Maakohus leidis, et tasunõue on sissenõutav. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue

sissenõutavaks reeglina töö valmimisest ja lõige 4 kohaselt juhul, kui on kokkulepitud töö

vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks,

kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku

leppinud, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks pärast tellijapoolset üleandmis-

vastuvõtu akti aktsepteerimist. Tellija on aktile alla kirjutanud, millega on töövõtja lepingu p

8.3 järgi omandanud arve esitamise õiguse. Vaidlust ei ole töö hinnas, samuti selles, et hageja

on kostjale tasunõude esitanud. Hageja arve on töö sisu osas kooskõlas lepinguga. Lepingu p

8.2 järgi pidi töö eest tasumine toimuma vastavalt töövõtja arvetele ning töö üleandmise ja

vastuvõtmise aktidele. Osundatud dokumendid on kooskõlas lepinguga. Poolte vahel ei ole

vaidlust selles, et kostja on tasunud hageja arved lepingu p-s 8.3 (i-iii) ettenähtud töö eest, s.o

ettemaksuna 225 000 krooni, kooskõlastustega eelprojekti eest 225 000 krooni ja põhiprojekti

eest 450 000 krooni. Hageja on esitanud tööprojekti vastuvõtu akti ning selle alusel esitatud

arve. Kostja ei vaidlusta arve saamist ja selles nõutud maksesumma tasumata jätmist. Hageja

07.11.2005 vormistatud arve 09.05 muutus sissenõutavaks 08.11.2005. Lepingu kohaselt oli

tellija maksetähtaeg 21 tööpäeva alates vastava arve kättesaamisest. Seega langes tellija tasu

maksmisega viivitusse 07.12.2005. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja tasunõue on

põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Maakohus leidis, et kummalgi poolel ei ole õigust viivitusintressile. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel

on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi

tasumist. Pooled on lepingu XII osas kokku leppinud viivise määras. Lepingu kohaselt

kohustus tellija tasuma projekteerija arvete mitteõigeaegse tasumise korral viivist 0,1%

tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud tööpäeva eest (esitatud arve alusel). Projekteerija

kohustus tasuma tellijale viivist 0,1% projekteerimistööde üldmaksumusest iga tema poolt või

korraldusel lepingus sätestatud tähtaegadel alustamata, teostamata või lõpetamata töö tähtaega

ületanud päeva eest. Tellijal on õigus leping ühepoolselt ennetähtaegselt lõpetada, kui

projekteerija viivitab tööde alustamisega või valmimise ja üleandmisega kaks nädalat. Poolte

kokkuleppe kohaselt oli eskiisprojekti üleandmise tähtaeg 13.04.2004, tehnilise projekti

üleandmise tähtaeg 01.06.2004 ja tööprojekti üleandmise tähtaeg 17.08.2004 (lepingu p 4.5).

Projekteerimistööde teostamise detailset ajagraafikut (p 4.6) lepingu lisana vormistatud ei

ole.

Vaidlust ei ole selles, et lepingu sõlmimisel kokkulepitud tähtaegadest kinni ei peetud.

Eskiisprojekti andis hageja kostjale üle 12.04.2005, seega aasta pärast lepingus ettenähtut ja

kaheksa kuud pärast tööprojekti üleandmise tähtaja möödumist. Poolte viivitusega seotud

väited on seotud eskiisprojekti koostamisega seonduvate asjaoludega. Kohus leiab, et

eskiisprojekti valmimise viibimise asjaolud on seostatavad mõlema poole ja ka kolmandate

isikute tegevusega. Hageja väited tellija soovide muutumisest, s.h ehitise esialgsest aatriumiga

planeeringust on kooskõlas projekteerimisnõupidamiste protokollidega. Otsustus hoone

aatriumist loobumise kohta on tehtud 18.05.2004. 25.05.2004 nõupidamisel on kokku lepitud

hoonele muudetud plaanide koostamine. Hageja väited hoone tehniliste osade lähteandmete

üleandmisest 2004 maikuus on kooskõlas AS Contactus 17.05.2004 kirjaga. Protokollidega

on tõendatud ka hageja väited selles, et algselt projekteeriti hoonet kõrgusega 24 meetrit. See

oli mõlema poole teadlik valik, sest mõlemad pooled olid teadlikud detailplaneeringus

sisalduvast

kõrgusmärgist.

Tunnistaja

E. ütlustega

on

tõendatud,

et

projekteerimisnõupidamistel oli juttu sellest, et ehitise kõrgust natuke ületatakse. Tunnistajate

H. ja E. ütlustega on tõendatud, et eelprojekti tegemisel ületati detailplaneeringus ettenähtud

kõrgusmärk ja sellega oli projekteerimisnõupidamistel arvestatud, sest oli juttu, et tehakse

pisut kõrgem ehitis. Hiljem selgus, et kõrgusmärgist tuli siiski kinni pidada ning selle

tagajärjel tuli töö olulises mahus ümber teha. Tallinna SAPA projektide läbivaatamise

komisjoni koosoleku protokollilise otsuse nr 935 järgi nähti ehitise kõrguseks ette 21,8

meetrit ning sellega kaasnenud tagajärgi pole alust kummagi poole kasuks/kahjuks kallutada.

Kõrgusmärgiga seonduvad ümberprojekteerimised kestsid umbes paar kuud.

Hinnates projekteerimisnõupidamiste protokollide sisu kogumis leiab kohus, et pooled ja

teised projekteerimisprotsessi kaasatud isikud on ehitise projekteerimisel töötanud koostöös

ning leidnud vastavalt asjaolude ja soovide muutumisele erinevaid lahendusi. Protokollides

kajastub tavapärane projekteerimise protsess, mille käigus kaalutakse ja katsetatakse erinevad

lahendusi. Tunnistaja E. ütlustega on tõendatud, et projekteerimise protsessis tehti muudatusi

nii tellija kui ka arhitekti algatusel. Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjon andis

korduvalt soovitusi hoone fassaadi esinduslikumaks muutmiseks, mida ka tehti. Tunnistaja

H.i ütlustega on tõendatud, et Tallinna SAPA projektikomisjon ei andnud eskiisprojektile

korduvalt heakskiitu. Peamiselt oli küsimus erinevas nägemuses hoone fassaadi osas ja linnale

ei meeldinud kujunduslikud lahendused. Linnavalitsusele esitati igal korral täiskomplekt

dokumente. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjonile

esitati kooskõlastamiseks tellija poolt heakskiidetud eskiisprojekt. Seega oli tellija

projekteerija kujunduste, valikute ja lahendustega nõus. Tallinna SAPA projektide

läbivaatamise komisjoni erinev nägemus kujundusest laieneb tagajärjena mõlemale poolele

samalaadselt. Erimeelsused kujundlikes lahendustes ei viita puudustele arhitekti töös.

Pooltel puudub vaidlus selles, et tehnilised lahenduselt inseneridelt pidi tellima kostja.

Tunnistaja H.i ütlustega on tõendatud, et probleeme oli küttesüsteemi projekteerimisel. Tellija

soovis gaasikütet, ehitis jääb aga AS Tallinna Küte kaugkütte piirkonda. AS-lt Tallinna Küte

pidi kooskõlastuse hankima tellija ja selle saamine võttis aega. Tunnistaja E. ütlustega on

tõendatud, et AS Teinos ülesandeks oli projekteerida ehituskonstruktsioonide-, veevarustuse,

kanalisatsiooni-, kütte-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemide osad. AS Teinos kaasati

projekteerimise protsessi kostjaga sõlmitud lepingu alusel 2004 aprillist ja töö kestis kuni

2005 aasta sügiseni. Tunnistaja A. ütlused kinnitavad eeltoodud asjaolusid. Kohus ei hinda

tunnistaja A. ütlusi arhitekti viivituse osas piisavaks kummutamaks teiste tunnistajate ja

dokumentaalsete tõenditega kinnitatud asjaolusid. Hinnates tõendeid kogumis tuleb asuda

seisukohale, et eskiisi projekteerimise protsess viibis osaliselt pooltest sõltuvatel asjaoludel,

osaliselt kolmandatest isikutest sõltuvatest asjaoludest.

Kohus leiab, et projekti mahtu ja seotud isikute arvukust arvestades olid poolte esialgselt

kokkulepitud tähtajad optimistlikud. Puudub vaidlus selles, et vaatamata lepingus ettenähtud

tähtaegade möödumisele kulges projekteerimise protsess koostöös edasi.

Õige ei ole kostja väide selles, et lepingus kokkulepitud tähtaegu ei ole muudetud.

Projektinõupidamiste

protokollidest

nähtub,

et

juba

esimene

projektinõupidamine

(28.04.2004) toimus ajaliselt peale eskiisprojekti üleandmise tähtaja (13.04.2004) möödumist.

Seega pidid mõlemad pooled möönma, et lepingus ettenähtud tähtaegadest kinni pidada ei

suudeta. Projekteerimisnõupidamiste protokollidega on tõendatud, et pooled leppisid

korduvalt kokku erinevate tööde tähtaegades, mis erinesid lepingus kokkulepitust.

VÕS § 6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. Hea usu põhimõte laieneb samaväärselt mõlemale poolele ja hinnata tuleb

suhteosaliste objektiivset käitumist ning määrav ei ole situatsiooni subjektiivne tunnetus.

Kohus leiab, et vaidluses esile toodud asjaoludel ei ole kummalgi poolel õigust tugineda

viivitusele, kui kohustuse rikkumisele. VÕS § 101 lg 3 järgi puudub võlausaldajal õigus

osundada võlgniku kohustuse rikkumisele, kui selle rikkumise on põhjustanud tema enda tegu

või temast sõltuv asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Formaalset nõudeõigust ei aktsepteerita, kui võlausaldaja poolel esineb vastuoluline

käitumine või õigust kasutatakse ebalojaalse hilinemisega. Tuginedes hea usu põhimõttele

hindab kohus formaalse nõudeõiguse kohaldamisega saabuvaid tagajärgi. Kohus leiab, et

kostja viivitusintressi nõudega saavutatav tagajärg oleks hea usu põhimõtte kohaselt

vastuvõetamatu. Pooled ja projekteerimisprotsessi kaasatud isikud on koostöös tõusetunud

probleeme lahendanud ja nõupidamistel on kokku lepitud erinevaid tähtaegu. Koostööst ja

kokkulepitust põhjendamatu taganemine ja tuginemine lepingust tulenevale formaalsele

nõudele on hinnatav vastuolulise käitumisena. Kohus leiab, et kostja on õiguskaitsevahendite

valikul eksinud hea usu põhimõtte vastu. Kohase õiguskaitsevahendi valikut ja kasutamist

peab võlausaldaja suutma põhjendada. Kostja pole mõistlikult põhjendanud, miks ta ei

taganenud lepingust või öelnud seda üles pärast esimese tööosa üleandmiseks ettenähtud

tähtaja möödumist või ka pärast eskiisi valmimist. Vaatamata aasta kestnud viivitusele on

kostja eskiisprojekti vastu võtnud viivitusintressi nõudmata. Juhul, kui töö üleandmise tähtaeg

oli kostjale oluline tingimus, võinuks ta lepingust taganeda või selle üles öelda (lepingu p

12.2) juba enne eskiisprojekti kooskõlastamise alustamist. Kostja on oma käitumisega jätnud

hagejale mulje, et viivitusintressi nõuet ei esitata.

Pärast eskiisprojekti üleandmist on projekteerimise protsess kestnud märkimisväärsete

viivitusteta. Lepingus nägid pooled ette, et eskiisi üleandmisest tööprojektide üleandmiseni

jõutakse enam kui 4 kuuga. Hageja andis tellijale tööprojekti üle eskiisi üleandmisest vähem

kui 6 kuu möödudes, mis on projekti mahtu arvestades mõistlik. Töö üleandmisel selles etapis

esines küll mõnetine viivitus, kuid selle mõju kostja majandustegevusele ei saa olla

märkimisväärne. Kohus leiab, et arvestades eeltoodut, ei ole kummalgi poolel õigust

viivitusintressile. Hageja pole esitanud kostjale viivise arvet (lepingu p 12.1). Kumbki

pooltest ei ole oma kohustuste täitmisel järginud lepingus ettenähtud tähtaegu. Ehitussektoris,

s.h ka projekteerimises hindade kallinemine avaldas majanduslikku mõju mõlemale poolele.

Maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse tahteavaldust tuleb hinnata lubamatuks. VÕS 197

järgi võib kumbki pool oma nõude teise poole samaliigilise kohustuse täitmise nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda

tema kohustuste täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS §

198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse tegemiseks

ei ole vajalik passiivnõude omaniku nõusolek. Kostja on teinud tasaarvestuse avalduse

18.10.2006. Kostjal oli tasaarvestava poolena vaieldamatult olemas passiivnõue (hageja

tasunõue 375 000 krooni ulatuses). Kostjal oli õigus ja kohustus talle kuulunud passiivnõue

hageja ees täita. Tasaarvestuse õiguse tekkimiseks on tasaarvestaval poolel vajalik ka

sissenõutavaks muutunud aktiivnõude olemasolu. Pooltel on vaidlus kostjal sissenõutavaks

muutunud vastunõude olemasolus. Võlasuhte poolel tekib tasaarvestuse õigus alates

tasaarvestava poole nõude sissenõutavaks muutumisest.

Hageja väidab, et kostjal puudub nõue hageja vastu. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada

nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Osundatud sätte mõte on selles, et

tasaarvestamisele kuuluvad üksnes selged nõuded. Kostja tasaarvestus põhineb 18.10.2005

arvel nr 84. Hageja on kostja viivituse nõudele esitanud põhjendatud vastuväiteid 16.05.2006

pretensioonis. Seega puudus kostjal 18.10.2006 hageja vastu suunatud selge nõue, mis oleks

tasaarvestuse tegemise eelduseks.

Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja tasunõude kuulub rahuldamisele ja poolte

viivitusintresside nõuded tuleb jätta rahuldamata.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palub tühistada kohtuotsus osas, milles temalt mõisteti välja 375 000 krooni ja jätta

hagi rahuldamata.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et projektinõupidamiste protokollidega on tõendatud,

et pooled leppisid korduvalt kokku erinevate tööde tähtaegades, mis erinesid lepingus

kokkulepitust. Pooled ei ole vaidluses tuginenud asjaolule, et töövõtulepingu tähtaegasid

oleks muudetud. Hageja on omapoolset viivitust põhjendanud üksnes väidetava kostja

tegevusega, mis tingis kokkulepitud tähtaegade mittejärgimise. Seega on kohus rikkunud

TsMS § 434 lg 4 nõudeid ja üllatuslikult tuginenud asjaolule, nagu oleks pooled muutnud

töövõtulepingu tähtaegasid.

Alusetud on kohtu väited, et eskiisprojekti valmimise viibimise asjaolud on seotud mõlema

poole ja kolmandate isikute tegevusega. Arhitekti viivituse tõttu sai projekteerimiskoostöö

alata alles pärast arhitekti poolt eskiisprojekti esitamise tähtaja rikkumist. Samas ei ole kohus

võtnud arvesse, et töövõtuleping sõlmiti 12.03.2004 ja töövõtulepingu p 4.5 kohaselt kohustus

hageja andma kostjale kooskõlastatud eskiisprojekti üle hiljemalt 13.04.2004. Määrates

endale lepinguga vastava tähtaja, ei olnud arhitekt enne eskiisprojekti esitamise tähtaja lõppu

vaatamata oma lepingulistele kohustustele isegi asjakohastelt haldusorganitelt välja

selgitanud, milline võib olla projekteeritava hoone kõrgus. See viitab selgelt just hageja

poolsele lepingu rikkumisele. Kohus on nõupidamiste protokollidest teinud valed järeldused,

sest eskiisprojekti aruteludele eelnevalt pidanuks arhitekt juba välja selgitama vajalikud

algandmed töö tähtaegseks teostamiseks. Kohus ei ole hageja tegevust ajalisest aspektist

hinnanud, vaid keskendunud juba eskiisprojekti koostamise tähtaja ületamise järgselt AS

C.H.P poolsetele projekteerimismenetluses esitatud tavapärastele ettepanekutele, leides, et

need tingisid tähtaja rikkumise. Tunnistaja H.i ütluste kohaselt oli nende ja hageja vahelise

koostöö objektiks hageja abistamine hotelliprojekti kokkupanemisel ja kooskõlastamisel.

Samas selgitab tunnistaja, et selle töö tegemiseks võeti ühendust kusagil mais 2004 ja tööga

oli väga kiire. Selleks ajaks oli juba mööda lastud eskiisprojekti koostamise tähtaeg

13.04.2004, mis viitab üheselt arhitektipoolsetele minetustele tööde õigeaegsel alustamisel.

Samas nähtub Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjoni protokollilises otsuses nr

935, et alles 17.11.2004 on komisjon andnud oma seisukoha hoone kõrguse osas. Kohus ei ole

kaalunud, miks arhitekt, kellel lasus lepingujärgne projekti õiguspärase koostamise ja

kooskõlastamise kohustus, ei küsinud vastavat teavet koheselt lepingu sõlmimisel. Kohus ei

ole andnud hinnangut arhitektipoolsele töövõtulepingu p-de 2.2, 5.2 ja 5.4 täitmisele.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei hinda tunnistaja A. ütlusi arhitekti viivituse osas

piisavaks. Kohtu põhjendus, et kokkulepitud projekti tähtajad on optimistlikud, ei ole aluseks

lepingu täitmise põhimõtte eiramiseks arhitekti poolt. Kuna tegemist oli kogenud arhitektiga,

on tähtaegade lepingus määratlemine eelkõige sõltuv töö täitja poolt tajutavatest asjaoludest.

Kohtu põhjendused, et AS C.H.P. ei ole mõistlikult põhjendanud, miks lepingu rikkumise

korral lepingust ei taganetud või seda üles ei öeldud, ei ole asjakohased. Lepingu täitmise

perioodil uue arhitekti leidmine oli problemaatiline. See oli põhjuseks, miks kostja AS C.H.P

jätkas lepingu olulisi tingimusi rikkunud arhitektiga koostööd, vaatamata asjaolule, et hotelli

ehituse viibimine arhitekti süül tõi ehitushindade järsu kallinemise tõttu kostjale kokkuvõttes

kümneid miljoneid kroone kahju.

Kohtu põhjendused, et tasaarvestusavaldus on lubamatu, ei ole asjakohased. Juhul kui kohus

tuvastab, et hagejal on kostja vastu hagiavalduses märgitud nõue, on hageja nõue

tasaarvestusega lõppenud. Tegemist ei ole kostja poolt hageja nõude tunnustamisega ega

poole omaksvõtuga, vaid protsessuaalse tasaarvestusega ja hageja nõue on vastavalt VÕS §

197 lõikele 2 lõppenud. VÕS § 102 kohaselt peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse

täitmist takistavatest asjaoludest ja nende mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda,

kui ta sai takistavast asjaolust teada. Lepingu p 20.2.1 reguleeris teadete saatmise korda ja

vormi, mille kohaselt pidi kõik pooltevahelised teated edastama kirja, faksi või elektronposti

registreeritud edastamisel või allkirja vastu üleandmisel teise poole poolt. Töövõtja ei ole

esitanud kohtule ühtegi vastavasisulist teadet.

Kohus on alusetult jätnud hindamata tõendid, millest nähtuvad hageja töös esinevad

puudused. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg

14.11.2005 kiri ja 15.09.2006 täiendav meeldetuletus edastati hagejale. Sellega on

tõendamiskoormus täidetud. Kohtuotsuses ei ole analüüsitud hageja tasu sissenõutavust

seoses kõrvaldamata puudustega. Kostja on avaldanud hagejale, et ta keeldub kohustuse

täitmisest suuliselt ja hiljem kohtule esitatud dokumentides kirjalikult. Kuna kostja töötajate

hulgas ei ole projekteerimis- ja ehitusalal alaliselt tegutsevaid spE.aliste, ei saa kostja ka

koheselt projekti dokumentide saamisel hinnata, kas koostatud projektdokumentatsioon vastab

nõuetele. Seetõttu on asjakohane, et hinnangu projekti kohta andis projektijärgsete

ehitustööde tegija AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg. Seega isegi, kui lugeda käesoleval juhul

töö kostjale üle antuks, on kostjal vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 2 ja § 110 lg-le 1 õigus

keelduda oma kohustuse täitmisest (tasu maksmisest), kuni hageja on kõik puudused töös

kõrvaldanud. Hagejal on siiani osa tööprojekti puudusi kõrvaldamata. Kohus ei ole

analüüsinud kostja vastuväiteid, mille kohaselt on tellijal antud asjaoludel õigus keelduda oma

kohustuse täitmisest (tasu maksmisest), kuni hageja on kõik puudused töös kõrvaldanud.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

6. Hageja palub tühistada kohtuotsuse osas, millega jäeti tema viivise nõue rahuldamata, ning

teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis ajavahemikul

alates 07.12.2005 kuni kohustuse täitmise päevani, arvestusega 0,1% tähtajaks tasumata

summalt iga viivitatud tööpäeva eest. Menetluskulud palub jätta kostja kanda.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 101 lg 3. Kuna kostja rikkus töövõtulepingust

tulenevat töövõtjale tasu maksmise kohustust, on hageja viivise nõude aluseks VÕS § 101 lg

1 p 6 ja § 113. Sellise kohustuse rikkumise osas saaks õiguskaitsevahendi kohaldamise

välistamisele tugineda juhul, kui oleks tuvastatud, et hageja oleks oma enda teoga või temast

tuleneva asjaoluga põhjustanud selle, et kostja ei saanud raha õigeaegselt tasuda. Selliseid

asjaolusid kohus ei tuvastanud ning kostja ei ole ka menetluses kunagi väitnud, et ta ei saanud

rahalist kohustust hageja ees täita mingi hagejast tuleneva asjaolu tõttu. Hageja ei ole mingil

viisil takistanud kostjal tema rahaliste kohustuste täitmist.

Kohtu poolt viidatud VÕS § 6 lg 1 (hea usu põhimõte) ei anna alust hageja viivise nõude

rahuldamata jätmiseks. Kohtuotsusest ei selgu, millest tulenevalt on hageja viivise nõue

vastuolus hea usu põhimõttega või milles see vastuolu seisneb. Kohtuotsuse põhjendavas osas

on kohus muuhulgas tuvastanud, et hageja ei ole esitanud kostjale viivise arvet (lepingu

p12.1). Ei selgu, millise tähenduse on kohus sellele asjaolule andnud. Kui kohus on selle

asjaoluga põhjendanud viivise nõude rahuldamata jätmist, siis sellega apellant ei nõustu

järgmistel põhjustel. Esiteks ei ole kumbki pool menetluses esimese astme kohtus esitanud

väidet, et pooltevahelise lepingu p 12.1 kohaselt on kostja viivise maksmise kohustuse

tekkimise eelduseks vastava arve esitamine kostjale. Kuivõrd sellist asjaolu pooled

kohtumenetluses ei esitanud, siis ei saanud pooled selle kohta ka arvamust avaldada (TsMS §

436 lg 3). Hageja leidis, et tal on õigus kostjalt viivist nõuda ning kostja vaidles viivise

nõudele vastu põhjendusel, et hageja põhinõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, järelikult ei

saanud tekkida ka viivitust tasu maksmise kohustuse täitmisel ja vastavat viivise nõuet. Kui

kohus soovis sellises menetluslikus olukorras tugineda asjaolule, et hageja viivise nõuet ei ole

tekkinud lepingu p 12.1 nimetatud arve esitamata jätmise tõttu, pidanuks kohus TsMS § 436

lg 4 kohaselt juhtima sellele võimalusele poolte tähelepanu ja andma neile võimaluse

avaldada oma seisukoht. Kohus on kõnealuse põhjenduse osas rikkunud TsMS § 436 lg 3 ja 4

nõudeid, mistõttu kohus ei saanud hageja viivise nõude rahuldamata jätmisel tugineda

asjaolule, et hageja ei ole esitanud kostjale viivise arvet. Asjaolu, et TsMS § 436 lg 5 näeb

ette sama paragrahvi lg 4 mittekohaldamise kõrvalnõuete suhtes, ei anna antud juhul apellandi

arvates kohtule alust tugineda viivise nõude lahendamisel asjaolule, mille kohta pooltel ei

olnud võimalik arvamust avaldada.

Kohus on pooltevahelise lepingu p 12.1 vääralt tõlgendanud, leides, et viivise nõude

tekkimise eeldus on vastava arve esitamine töövõtja poolt tellijale. Lepingu p 12.1 sätestab:

"Tellija tasub Projekteerijale arvete mitteõigeaegse tasumise korral viivist null koma üks (0,1)

protsenti tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud tööpäeva eest (esitatud arvete alusel)".

Apellant on seisukohal, et "esitatud arvete alusel" tähendab, et viivis rakendub üksnes lepingu

alusel maksmisele kuuluva tasu kohta esitatud arvete alusel ning tasu arved määravad viivise

kohaldamise alguse. Leping ei näe ette, et töövõtja peab viivise nõude maksmapanekuks

esitama tellijale arve. Kuivõrd seadus ei sea rahalise kohustuse rikkumisest tuleneva viivise

maksmapanekut sõltuvusse nõudest teatamisest või muust sarnasest toimingust (erinevalt

leppetrahvist, millele tuginemine nõuab teatamist mõistliku aja jooksul vastavalt VÕS § 159

lg 2), siis ei ole kohtu poolt antud tõlgendus kooskõlas ka viivise maksmise kohustuse

olemuse ja eesmärgiga. Apellant on seisukohal, et otsuse tegemisel arvestamisele kuuluvate

tõendite ja asjaolude alusel tuleks apellatsioonimenetluses teha hageja viivise nõude osas

esimese astme kohtust erinev otsus, s.t viivise nõue tuleb rahuldada.

Hageja vastus kostja apellatsioonkaebuse peale

7. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsus

8. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste esindajate seisukohad ja tutvunud asja

materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste

väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1

kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste

asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9. Esmalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Ekslik on kostja

apellatsioonkaebuse väide, et lepingus sätestatust erinevate tähtaegade aktsepteerimist

lepingupoolte poolt menetluses ei arutatud. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lg-t 4,

kuna hageja on menetluse kestel väitnud, et kostjal ei ole õigust leppetrahvi nõuda, sest ta ei

teatanud sellest hagejale mõistliku aja jooksul pärast lepingu väidetava rikkumise ilmnemist.

Samuti väitis hageja, et kostja lasi tal lepingut täita pärast lepingus sätestatud vahetähtaegade

möödumist, teavitamata teda seejuures sanktsioonide rakendamisest, s.t mõlemad pooled

tegutsesid lepingu täitmisel olukorras, kus tähtaegadest mittekinnipidamine oli ilmne, kuid

sellele vaatamata ei teatanud kostja hagejale, et ta nõuab leppetrahvi. Sellist käitumist käsitles

hageja menetluses kostjapoolse hea usu põhimõtte rikkumisena. Seega oli õige kohtu järeldus,

et

kogutud

tõendite

kohaselt

möönsid

pooled

lepingus

ettenähtud

tähtaegadest

mittekinnipidamist ning aktsepteerisid seeläbi töö teostamist tähtaegadel, mis erinesid

lepingus sätestatust.

Ebaõige ja asjas kogutud tõenditega on vastuolus kostja apellatsioonkaebuse väide, mille

kohaselt oli eskiisprojekti esitamise viibimine seotud üksnes hagejaga. Otsuses on tuvastatud,

et eskiisprojekti valmimine viibis osaliselt pooltest ja osaliselt kolmandatest isikutest

sõltuvatel asjaoludel. Maakohus on põhjalikult poolte seisukohti hinnanud ja ringkonnakohus

ei pea vajalikuks uuesti neid põhjendusi korrata.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega, mis puudutavad

hagejapoolset lepingu rikkumist töö tegemiseks vajalike andmete väljaselgitamisel. Kostja on

kaebuses ebaõigesti väitnud, nagu oleks hageja pidanud enne eskiisiprojekti esitamise tähtaja

lõppu pöörduma haldusorgani poole selgituse saamiseks projekteeritava hoone kõrguse

väljaselgitamiseks. Ühestki lepingu sättest see ei tulene. Vastupidi väidetule pidi arhitekt

lähtuma tellija (kostja) poolt antud lähteandmetest. Hageja on menetluses sellele ka tuginenud

ja sellisest hoone kõrgusest olid teadlikud mõlemad pooled. Hageja on hoone kõrgusega

seonduvat selgitanud oma 01.12.2006 kirjalikes seisukohtades. Pärast tellija (kostja)

heakskiitu pidi arhitekt esitama projekti kooskõlastamiseks haldusorganile, mitte enne seda.

Kuivõrd kostja nõudis algselt nimelt enda antud lähteülesande järgi projekteerimist ning

väitis, et tal olevat hoone kõrguse osas kokkulepe Tallinna linnavõimudega, siis tegutses

hageja tellija lähteülesannet täites õiguspäraselt. Kostja nõustus hoone kõrguse

vähendamisega alles pärast seda, kui Tallinna SAPA vastav komisjon ei kooskõlastanud

17.11.2004 eskiisprojekti detailplaneeringus ette nähtud hoone kõrguse ületamise tõttu. Kohus

on hinnanud tõendeid, k.a tunnistaja A. ütlusi. Et nimetatud tunnistaja ütlustest tehtud

järeldus, mille kohaselt tunnistaja ütlus ei lükka ümber teistest asjas esitatud tõenditest tehtud

järeldusi, ei anna alust väita, et kohus rikkus kaebuses väidetud tõendite hindamist ja otsuse

põhistamist reguleerivaid menetlussätteid. Asjakohatud on väited arhitekti poolt lepingu

täitmise põhimõtete eiramise kohta seoses lepingus sätestatud tähtaegadega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega õiguskaitsevahendite valikust. Maakohus

hindas kostja käitumist olukorras, kus ta vaatamata eskiisprojekti valmimise tähtaja

ületamisele aasta võrra võttis täitmise vastu leppetrahvi nõudmata. Kohus on märkinud

õigesti, et tähtaegade olulisuse korral võinuks kostja lepingust taganeda või selle üles öelda.

Valitud õiguskaitsevahend peab olema kohane ja kooskõlas hea usu põhimõttega. On õige, et

kostja poolt lepingu täitmise jätkamisel ilma leppetrahvi nõuet esitamata tekkis hagejal

põhjendatud ootus, et leppetrahvi nõuet ei esitata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tasaarvestust ei ole toimunud. Kohus tugines

õigesti VÕS § 200 lg-le 4 ja leidis, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele

teine pool saab esitada vastuväiteid. Seega on kohtu põhjendused asjakohased ja kohus on

vastanud kostja tasaarvestuslikule vastuväitele õigesti.

Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud alusetult, et kohus jättis hindamata tõendid puuduste

kohta hageja töös. Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale 08.11.2005 aktiga

lepingutingimustele vastava töö. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendamiskoormise

õigesti jaganud ja tuvastanud, et kostjal lasus kohustus oma vastuväiteid, s.t töös puuduste

olemasolu, tõendada. Kostja oma vastuväiteid ei tõendanud ja 14.11.2005 kiri AS-le

Vallikraavi seda ei tõenda. AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg kiri ei kinnita, et ehitaja poolt

tõstatatud probleemid oleksid seotud hageja töö ja hageja käitumisega. Kohtu ettepanekule

määrata ekspertiis vastavalt lepingu p-s 6.6 ettenähtud võimalusele kostja seda ei soovinud.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on kaotanud õiguse tugineda töö mittevastavusele ning

isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud hageja töös puuduste olemasolu, ei oleks see iseenesest

tasu maksmisest keeldumise aluseks. Kohus tuvastas õigesti, et tasu on sissenõutav ja

rahuldas selles osas hagi.

10. Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et kaebuse väited ei

anna alust tühistada kohtuotsust osas, milles maakohus jättis hageja viivise nõude

rahuldamata. Kohus on veenvalt põhjendanud, miks kummalgi poolel ei ole õigust viivisele ja

neid põhjendusi ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel. Asjas on tuvastatud, et

kumbki pooltest ei ole järginud lepingus sätestatud tähtaegu. Kohus on õigesti rõhutanud, et

juba esimene projekteerimisnõupidamine toimus peale eskiisprojekti üleandmise tähtaja

möödumist. Tõendatud on, et pooled leppisid korduvalt kokku erinevate tööde tähtaegades,

mis erinesid lepingus kokkulepitust. Tunnistaja E. ütlustega luges kohus õigesti tõendatuks, et

projekteerimise protsessis tehti muudatusi, millest osad olid hageja algatusel ja osad kostja

algatusel. Tunnistajate H.i ja E. ütlustel ületati eelprojekti tegemisel detailplaneeringus

ettenähtud kõrgusmärki, kusjuures seda mõlema poole teadmisel. Samuti kaasnes tähtaegade

ületamisi kolmandate isikute tegevusega seoses, nagu on maakohus õigesti tuvastanud.

Tähtaegadest mittekinnipidamine oli osaliselt seotud Tallinna SAPA projektikomisjoni

erineva nägemusega hoone fassaadi kujunduslike lahenduste osas. Nõustuda saab maakohtu

järeldusega, et eelnimetatud tagajärjed laienesid mõlemale lepingupoolele ja eskiisi

projekteerimise protsess viibis nii mõlemast poolest kui ka osaliselt kolmandatest isikutest

sõltuvatest asjaoludest. Hageja andis eskiisiprojekti kostjale üle aasta pärast lepingus

kokkulepitud tähtaega. Samas jätkasid pooled koostööd vaatamata tähtaegade möödumisele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhistamisel viitega VÕS § 6 lg 1 ja § 101 lg-le 3.

Hageja on apellatsioonkaebuses käsitlenud lepingujärgset maksetähtaega, jättes samas

tähelepanuta maakohtu poolt loetletud tähtaja mittekinnipidamised nii hageja kui ka kostja

poolt. Seega ei ole viivitusintressi nõudmine eelnimetatud asjaolusid hinnates kumbagi poole

poolt õigustatud, sest pooled pidid teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Maakohus tuvastas õigesti, et antud vaidluse asjaolusid hinnates ei ole pooltel õigus tugineda

vastaspoole poolt kohustuse rikkumisele, kui selle rikkumise on põhjustanud poole enda tegu

või temast sõltuv asjaolu või sündmus. Kuigi kohus on otsuses välja toonud, et hageja ei

esitanud kostjale viivise arvet (lepingu p 12.1), on hageja selle kohtu konstateeringu

ületähtsustanud. Maakohus ei rajanud otsust hageja viivitusintressi nõude rahuldamata

jätmisel eelnimetatud asjaolule, vaid on kogumis hinnanud poolte käitumist, lepingu täitmise

tegelikke asjaolusid ja esitatud tõendeid.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et poolte apellatsioonkaebustes toodud väited ei anna

alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

Kuna apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust, tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta

apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.

U.Loonurm I.Nõmm M.Reino