2-08-4032/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-08-4032

K O H T U O T S U S

Kohus

Tartu Maakohus Tartu Kohtumaja

Kohtukoosseis

kohtunik Kersti Kerstna-Vaks

Kohtuotsuse tegemise aeg

28. mai 2008

Tsiviilasi

AS SEB Ühisliising hagi V. OÜ ja M.K. vastu 31 389.57

krooni hüvitamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS SEB Ühisliising, reg nr 10281767, Tornimäe

2, Tallinn 10150

Hageja esindaja: Eerika Erlach, Lindorff Eesti AS,

postiaadress Rävala pst 5, Tallinn 10143

Kostja 1: V. OÜ,

seaduslik esindaja juhatuse liige M.K.

Kostja 2: M.K.

Kostjate esindaja: advokaat Kalju Kutsar, Advokaadibüroo

Valge ja Uiga Valga osakond, Riia 14, Valga 68203

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta hageja kanda.

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD

Hageja ja Kostja 1 sõlmisid 18. detsembril 2002. a rendilepingu nr 200201810 (edaspidi

rendileping). Rendilepingu objektiks oli sõiduauto BMW 523, väljalaskeaastaga 2000,

maksumusega 309 999.99 krooni (koos käibemaksuga). Renditähtaeg oli 28. detsember 2007. a.

Rendilepingu osaks on rendilepingu üldised tingimused ja maksegraafik. Rendilepingu täitmise

tagatisena sõlmisid hageja ja Kostja 2 käenduslepingu käendaja vastutuse maksimumsummaga

300 000 krooni. Kuna Kostja 1 ei täitnud rendilepingut nõuetekohaselt ja jättis tasumata

maksegraafikujärgsed maksed, siis lõpetas hageja rendilepingu 30. mail 2005. a ühepoolselt ja

ennetähtaegselt (lk 15). Kostja 2 tagastas sõiduauto hagejale 1. juunil 2005. a hageja poolt

näidatud kohta Tartus Tähe 106 parklasse.

HAGEJA NÕUE

Hageja on seoses rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega esitanud kostjate kui solidaarvõlgnike

vastu järgmise sisuga nõude:

-

osaliselt tasumata kindlustusmakse 398.95 krooni;

-

sõiduauto puksiirteenus Tartu-Tallinn 2360 krooni;

-

sõiduauto remont 3930 krooni;

-

vara müügikahjum 18 445.62 krooni;

-

vara müügiteenus 6255 krooni;

Kokku nõuab hageja kostjatelt 31 389.57 krooni väljamõistmist hageja kasuks. Hageja tugineb

rendilepingu üldtingimuste punktile 10.5 ja 10.7 ning VÕS § 363 p 2, 3 ja § 367 lg 4. Hageja

leiab, et liisingueseme tagastamisjärgne olukord ei vastanud VÕS § 363 punktis 3 nimetatud

tingimustele. Seega oli hageja sunnitud liisingueseme hariliku seisukorra taastamiseks kandma

rahalisi kulutusi VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Lepingu üldtingimuste p 6.7 alusel nõuab hageja

kostjatelt ka viivitusintressi 31 388.57 krooni. Nõutav viivise määr on 0, 3 % päevas tähtaegselt

tasumata summalt. Kostja 2 vastu esitatud nõudes tugineb hageja käenduslepingule.

KOSTJATE SEISUKOHAD (tl 30-32, 59-60)

Kostjad võtavad hagi õigeks tasumata kindlustusmakse osas 389.95 krooni ja on nõus nimetatud

summa tasuma. Samas leiab kostja, et viivise nõudmine on selles osas põhjendamatu, kuna

lepingu lõppemisel tasus Kostja 1 hageja esindaja poolt suuliselt teatatud kindlustusmakse, mis

hiljem osutus väiksemaks tegelikust maksest. Ülejäänud osas vaidlevad kostjad hagile vastu

järgnevalt:

- Kostja 1 ei ole saanud kätte kirjalikku rendilepingu lõpetamise teatist. Teatis oli saadetud

mitte Kostja 1 rendilepingus märgitud asukohta, vaid Kostja 2 elukohta, kus parajasti käis

remont. Lepingu lõpetamisest teatas Kostjale 2 suuliselt 1. juunil 2005. a hageja esindaja Ülar

Tõruke, kes andis korralduse sõiduauto viivitamatult hagejale üle anda. Kostja 2 ettepanekust

tuua auto Tallinnasse, Ülar Tõruke keeldus. Auto oli sõidukorras. Kui Kostja 2 oleks sõiduki ise

toimetanud Tallinnasse, siis oleks saanud vältida kulutust puksiirteenusele.

- Sõiduauto üleandmise-vastuvõtmise aktist tulenevalt vajas autol asendamist ukselink ja udutuli.

Vastavad varuosad oli muretsenud kostja ja need jäid autosse. Muid remonttöid autol teha ei

olnud vaja ja seega ei ole hageja nõue sõiduauto remondi osas tõendatud.

- Arusaamatu on hageja nõue vara müügikahjumi ja müügiteenuste maksumuse hüvitamiseks.

Sõiduauto turuhind pidi jääma 180 000 – 200 000 krooni vahele. Olukorras, kus hageja ei ole

esitanud tõendeid sõiduauto müügiväärtuse kohta, tuleb hageja väiteid müügikahju kohta pidada

paljasõnalisteks ja vastav nõue on täies ulatuses tõendamata.

- Hageja kulutused sõiduki transportimisele, remondile ja müügile ning nõue müügikahjumi

hüvitamiseks ei ole põhjendatud kulutused VÕS § 367 lg 4 mõttes

- Kostja 1 oli paigaldanud sõiduautole uue audiosüsteemi ning valuveljed väärtusega ca 45 000

krooni. Nende asjade jäämine autosse on fikseeritud ka sõiduki üleandmise aktis. Vaatamata

Kostja nõudmistele ei ole hageja nimetatud esemeid tagastanud.

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja avaldas kohtuistungil, et sõiduk on müüdud 139 000 krooni eest 31. mail 2006.

a. koos autosse jäänud helitehnikaga. Hageja ei soovi esitada auto müügidokumente, kuna

tegemist on konfidentsiaalse dokumendiga. Hageja esindaja on nõus, et sõiduauto tagastamisel

hagejale jäi autosse Kostja 1 poolt paigaldatud helitehnika väärtusega 31 225 krooni, mille

demonteerimine ei oleks autot kahjustanud (lk 63). Müügikahjumi arvutamise kohta esitas

hageja esindaja kohtu soovil kirjaliku arvutuse (lk 58). Arvutuse kohaselt tekib müügikahjumina

nõutav 18 445.62 krooni siis, kui auto jääkväärtusest 157 445.62 krooni lahutada auto müügihind

139 000 krooni. Auto jääkväärtus moodustub maksegraafiku alusel tasumata maksete

summeerimisel perioodil 1. detsember 2005. a kuni 28. detsember 2007. a. Hageja ise otsustas,

milliseid remonttöid ja müügikulutusi oli vaja auto müügiga seoses teha ja nende kulutuste

vajalikkust ja suurust tõendavad vastavad arved.

Kostja 1 avaldas, et temal on hageja vastu nõue autosse jäänud ja tagastamata helitehnika osas

31 225 krooni. Kostja 1 tegi kohtuistungil ettepaneku tasaarvestada tagastamata helitehnika

väärtus 31225 krooni osaliselt hageja nõudega kindlustusmakse ja autodiagnostika osas.

Ülejäänud osas palus kostjate esindaja jätta hagi rahuldamata, aga kui kohus peaks hagi

rahuldama, siis teha tasaarvestus ka ülejäänud osas Kostja 1 nõudega hageja vastu. Hageja

vaidles tasaarvestusele vastu.

KOHTU SEISUKOHT ja PÕHJENDUSED

Käesolevas asjas ei vaidle pooled selles, et hagejal oli õigus rendileping Kostjaga 1

ennetähtaegselt lõpetada ja Kostja 2 on võtnud endale käenduskohustuse hageja ees. Kostjad on

omaksvõtnud hageja nõude kindlustusmakse 398.95 krooni osas ja Autolink OÜ poolt osutatud

auto diagnostika 1016.95 krooni osas, kokku 1415.90 krooni. Nimetatud ulatuses loeb kohus

hagi põhjendatuks.

Pooltel on vaidlus selles, kas kostjad peavad kandma Kostja 1 poolse rendilepingu rikkumisega

väidetavalt kaasnevaid kulutusi rendilepingu objektiks oleva sõiduauto pukseerimisele,

remondile, müügiteenusele ja müügikahjumile. Nimetatud kulutuste tegemist põhjendab hageja

asjaoluga, et tagastatud sõiduk ei vastanud VÕS § 363 p 3 nõuetele.

Pooled on sõlminud lepingu rendilepingu nime all 18. detsembril 2002. a tähtajaliselt 28.

detsembrini 2007. a. Lepingu kohaselt omandas hageja müüjalt lepinguesemeks oleva auto ja

Kostja 1 omandas lepingu alusel selle auto valdamis- ja kasutusõiguse rendimaksete tasumise

vastu. Hageja on finantseerinud auto omandamist müüjalt liisinglepingu tüüpiliste tunnuste

kohaselt ja pooltel ei ole ka vaidlust, et pooltevahelise lepingu näol on tegemist

liisingulepinguga. Hageja toetub oma nõudes lisaks rendilepingu üldtingimuste punktidele 10.5

ja 10. 7 ka VÕS § 363 p 2 ja 3 ja § 367 lg 1 ja 4.

Rendilepingu üldtingimuste p 10. 5 kohaselt kannab rentnik kõik lepingu ennetähtaegse

lõpetamisega seotud kulutused. Üldtingimuste p 10.7 kohaselt juhul, kui rentniku või mõne teise

rendiobjekti valdamise ja kasutamise õigust omava isiku tegevuse või tegevusetuse tõttu on

rendiobjekti väärtus vähenenud rohkem kui normaalse kasutamise korral, on rentnik kohustatud

hageja nõudmisel ennistama selle tavaliselt esitatavatele nõuetele vastavasse seisukorda või

hüvitama hageja kulutused, mis viimane tegi rendiobjekti sellisesse seisukorda viimiseks.

VÕS § 363 p 2 ja 3 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see

temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise

tulemusena. Lepingu lõppemisel on liisinguvõtja kohustatud tagastama liisingueseme

liisinguandjale punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu

järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi

reguleerib VÕS § 367, mille lg 1-3 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral

liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mis liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude

kindlakstegemisel

lähtutakse

liisinguvõtja

poolt

pärast

ülesütlemist

tasuda

jäänud

liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis

ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud

kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise

põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Hageja nõue seondub esmajoones liisinglepingu ülesütlemisega ja vaidluse lahendamisel tuleb

lähtuda eelkõige VÕS §-dest 363 ja 367.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

Hageja ei ole mitte millegagi tõendanud oma väidet, et auto tagastamisel oli rendiobjekti väärtus

vähenenud rohkem kui normaalse kasutamise korral hagiga nõutava summa ulatuses. Hageja

selline seisukoht ei ole kooskõlas sõiduki tagastamisel koostatud aktiga. Sõiduki müügikulud ja

muud lisakulud peavad olema VÕS § 367 lg 4 mõttes ka mõistlikult põhjendatud. Seega peab

hageja tõendama selliste lisakulutuste tegemist ja suurust. Kostjad on hageja nõude kulutuste

vajalikkuse ja olemasolu osas vaidlustanud (va kindlustusmakse ja autodiagnostika) ja kohus on

hagejale tõendamiskoormuse jagunemist selgitanud ning teinud ettepaneku esitada täiendavaid

tõendeid (lk 40, 62). Hageja esitada kulutuste tegemise tõendamiseks üksnes vastavate

teenusepakkujate arved ( lk 44-47). Muid tõendeid ei pidanud hageja vajalikuks esitada. Auto

edasimüüki ja müügihinda tõendavat lepingut ja/või muid kirjalikke dokumente ei pidanud

hageja võimalikuks esitada nende konfidentsiaalse sisu tõttu.

Kohus leiab, et hageja hagi on tõendamata väljaarvatud osas, mis on kostjate poolt omaksvõetud.

Üldtingimuste p 10. 6 kohaselt pidi Kostja 1 transportima lepingu lõpetamisel auto hageja

näidatud kohta ja ajaks omal kulul. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja on nimetatud

kohustuse täitnud, transportides auto 1. juunil 2005. a hageja esindaja näidatud kohta Tartus,

Tähe 106 parklasse. Lepingust ei tulene, et kui kostja üldtingimuste p 10. 6 järgi kohustuse

täidab, siis saab hageja nõuda kostjalt täiendavat kulutuste hüvitamist auto edasitransportimise

eest. VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt

ega kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas

tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Kostja 2 on kogu aeg kinnitanud, et ta oli valmis transportima lepingu lõpetamisest

teadasaamisel auto Tallinnasse, kuid hageja tal seda teha ei lubanud. Hageja ei ole sellele Kostja

2 väitele vastu vaielnud. Kohus leiab, et vastavalt üldtingimuste p-le 10. 6 oli hagejal õigus

määratleda auto tagastamise koht, kuid Kostja 1 poolt nimetatud kohustuse täpse täitmise korral

ei ole põhjendatud auto edasitransportimise kulude sissenõudmine kostjatelt olukorras, kus kostja

1 ei keeldunud auto tagastamise kohustuse täitmisest. Tegemist ei ole vältimatult ülesütlemisega

seotud kultusega VÕS § 367 lg 1 tähenduses. Seega tuleb hageja nõue puksiirteenuse kulude

2360 krooni hüvitamiseks lugeda põhjendamatuks.

1. juuni 2005. a sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt (lk 35) on sõiduki puudustena

märgitud üksnes sõidukil puuduvad parema esiukse link ja üks udutuli. Hageja nõude ja teenuse

osutaja Autolink OÜ 30. septembri 2005. a arve (lk 44-45) kohaselt tuleks kostjal hüvitada

sõiduki hooldus- ja remondikuluna ka ABS anduri väärtus ja vahetus, auto elektritööd ja auto

diagnostika tootja esindaja juures kokku 3830 krooni. Kostjad ei vaidlusta auto diagnostika

1016.95 krooni vajalikkust. Ka kohus leiab, et nimetatud kulutus on vajalik kulutus auto seisundi

kindlakstegemiseks pärast lepingu ülesütlemist ja nõue on põhjendatud. Ülejäänud osas on

remondikulude vajalikkus ja ka teostamine tõendamata. Auto üleandmisel ABS anduri vahetuse

ja elektritööde tegemise vajalikkust ei ole tuvastatud. Ei ole tõendatud, et nimetatud tööde

tegemise vajadus selgus auto diagnostika läbiviimisel, sest vastavat dokumenti ei ole kohtule

esitatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et Kostja 1 tagastas auto 1. juunil 2005. a, auto

hooldus- ja remonditööd teostati 3-4 kuud hiljem septembris 2005. a, mistõttu ei saa välistada ka

auto seisukorra muutumist perioodil juuni – september 2005. a.

Hageja väidab, et ta on auto müünud 31. mail 2006. a hinnaga 139 000 krooni. Nimetatud

tehingut tõendavaid dokumente ei ole hageja esitanud. Kostja väidab, et auto turuväärtus

tagastamise ajal oli 180 000 – 200 000 krooni. Hageja on esitanud vara müügikahjumi nõude

18 445.62 krooni. Hageja on vara müügikahju arvestamisel lähtunud vara väidetavast

müügihinnast. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb aga liisingueseme jäämisel liisinguandja oamndisse

kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada mitte liisingueseme müügihinda vaid

väärtust selle liisingandjale tagastamise hetkel. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08

rõhutanud asjaolu, et liisinguandja nõude arvutamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole

liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Välistatud ei ole küll poolte kokkulepped

lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast.

Oluline on siin asjaolu, et kostjad ei saanud mõjutada sõiduki müügiprotsessi.

Sõiduki üleandmisel 1. juunil 2005. a sõiduki turuväärtust ei määratud. Kohus leiab, et olukorras

kus pole tõendatud ei vara müügihind ega ka turuväärtus liisinguandjale tagastamise hetkel on

hageja müügikahju nõue tõendamata ja tuleb lugeda põhjendamatuks. Kuna sõiduki müük hageja

poolt väidetud asjaoludel on tõendamata, siis ei ole tõendatud ka müügiga seotud müügikulu

hagejal 6255 krooni. Tuleb märkida, et ainukene hageja tõend selles osas on Autolink OÜ arve

nr 605116 hagejale( lk 44). Arvelt ei nähtu ka seda, et see arve on üldse esitatud müügiteenuse

osutamise eest hagejale.

Kostjad on esitanud ka vastuväite selles, et hageja võimalik nõue on lõppenud seoses Kostja 1

poolse tasaarvestusega. VÕS § 186 p 3 kohaselt võib võlasuhe lõppeda tasaarvestusega. VÕS §

197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki

pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt

tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid

võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus

avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on

tühine.

Tasaarvestuse õigus on tasaarvestuse õigust omava isiku kujundusõigus. Tasaarvestuse

teostamine annab tasaarvestuse avalduse teinud isikule võimaluse esitada teise poole nõude

suhtes, mis tasaarvestati, täitmise vastuväide. Kohus arvestab tasaarvestuse toimumist üksnes

juhul, kui mõni vaidluse pooltest on tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse avalduse

(Riigikohtu otsus nr 3-2-1-156-04). Tasaarvestuse avalduse võib teha ka kohtumenetluses

(protsessuaalne tasaarvestus). Riigikohus on seisukohal, et tasaarvestuse kaudu saab oma nõude

maksma panna vastuväitena ning seetõttu pole tasaarvestuse aluseks oleva nõude

maksmapanekuks vajalik vastuhagi esitamine (RKTKo otsused nr 3-2-1-156-04 ja nr 3-2-1-50-

04). Tasaarvestuse vastuväite esitamise korral kontrollib kohus ka tasaarvestuseks kasutatud

nõude olemasolu ja tasaarvestuse lubatavust. Kui kohus tuvastab jõustunud kohtuotsusega

tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja tasaarvestuse lubatavuse, loetakse tasaarvestus

toimunuks hetkest, mil teine pool tasaarvestuse vastuväite protsessis esitamisest teada sai.

(Riigikohtu otsus nr 3-2-1-158-04 p 13). Kohtuvaidluse käigus teise isiku hagile esitatud

tasaarvestuse avaldus ja sellega kaasnev vastuväide, mis tehakse juhuks kui kohus teise poole

nõude rahuldab, ei ole tingimuslikuks tasaarvestuseks VÕS § 198 tähenduses.

Kohus leiab, et Kostjal 1 on kehtiv nõue hageja vastu. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hagejale 1.

juunil 2005. a tagastatud sõidukisse oli Kostja 1 paigaldanud Alpine CD stereosüsteemi

väärtusega 31 225 krooni (lk 49). OÜ Serwend õiendi kohaselt ei kahjusta helitehnika lisamine

või demonteerimine auto originaalseadmete seisukorda (lk 50). Kuna Kostja 1 ei saanud kätte

hageja kirjalikku teatist lepingu lõpetamise ja auto tagastamise kohta, siis tuli tal hageja

nõudmisel tagastada sõiduk 1. juunil 2005. a viivitamatult ja tal puudus võimalus demonteerida

sõidukisse paigaldatud ja talle kuuluv helitehnika. Üldtingimuste p 5. 2 kohaselt on rentnikul

õigus parendada rendiobjekti selliselt, et tehtavad parendused ei kahjusta rendiobjekti seisundit

ning on lepingu lõppemisel või lõpetamisel rendiobjektist ilma seda kahjustamata eraldatavad.

Nimetatud üldtingimuste punkti tuleb tõlgendada selliselt, et kui parendused on ilma rendiobjekti

kahjustamata eraldatavad, siis on rentnikul õigus need parendused eraldada sõidukist.

Vastupidine tõlgendus tooks kaasa liisinguandja alusetu rikastumise liisinguvõtja arvel.

Parenduste tuvastamisel sõiduki tagastamisel tuleb liisinguandjal anda liisinguvõtjale mõistlik

aeg nende parenduste eemaldamiseks. Hageja Kostjale 1 helitehnika eemaldamiseks aega ja

võimalust ei andnud ning seadis parenduste tagastamise sõltuvusse Kostja 1 väidetava

võlgnevuse tasumisest hagejale (lk 51). Praeguseks ajaks on hageja väidetavalt võõrandanud

sõiduki koos Kostja 1 poolt sellesse monteeritud helitehnikaga. Seega ei saa Kostja 1 esitada

hageja vastu kohustuse täitmise nõuet parenduste tagastamiseks, kuid Kostjal 1 on võimalik

esitada kahju hüvitamise nõue parenduste väärtuse hüvitamiseks. Vastavalt OÜ Serwend õiendile

on autosse parendusena jäänud helitehnika väärtusega 31 225 krooni (hind koos

paigalduskuludega) ja hageja sellele vastu ei vaidle. Seega on Kostjal 1 kahju hüvitamise nõue

hageja vastu 31 225 krooni, mida Kostjal 1 on võimalik tasaarvestada hageja nõudega.

Tasaarvestuse avalduse esitas Kostja 1 kohtuistungil vastuväitena hagile.

Põhjendatud osas 1415.90 krooni on hageja nõue seega kostjate vastu lõppenud seoses

tasaarvestusega VÕS § 186 p 3 alusel. Tasaarvestuse piiranguid VÕS § 200 tähenduses ei esine.

Ei esine ka VÕS § 200 lg 4 sätestatud piirangut, kuna lõike neli mõttest ja eesmärgist tulenevalt

välistaksid tasaarvestuse üksnes sellised teise poole vastuväited, mis toovad kaasa tasaarvestada

sooviva isiku nõude lõppemise või välistavad selle nõude maksmapaneku teise poole vastu (

näiteks aegumise vastuväide).

Hageja on esitanud ka viivisenõude. Kuna hageja nõue on põhjendatud üksnes osaliselt 1415.90

krooni osas, siis on hagejal võimalik viiviseid nõuda üksnes sellelt osalt. Üldtingimuste p 6.7

kohaselt leppisid pooled kokku viivises määraga 0, 3 % päevas. Kostja 1 on olnud

kindlustusmakse osas viivises 951 päeva, mis on hagi esitamise seisuga 1138.20 krooni viiviseid.

Diagnostika osas on kostja 1 olnud viivises 821 päeva, mis on hagi esitamise seisuga 2505

krooni viiviseid. Hagiavalduses on hageja märkinud, et nõuab viiviseid põhinõudest väiksemas

ulatuses. Seega nõuab hageja hagi põhjendatud osalt viiviseid kokku mitte rohkem kui 1415

krooni, milline nõue tuleb samuti arvestades Kostja 1 kohtuistungil tehtud tasaarvestusavaldust

lugeda tasaarvestusega lõppenuks. Kuna ülejäänud osas ei ole hageja põhinõue tõendatud, on

põhjendamatu ka sellelt nõudelt arvestatud viivisenõue.

Hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata.

TSMS § 173 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tulenevalt TSMS §-st

162 lg.1 ja § 165 lg.1 kannab menetluskulud hageja.

Kohtunik