3-08-452/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-08-452

Haldusasi

A.G kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 25.

jaanuari 2008 otsuse nr 04-08 peale.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 21. mail 2008

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebuse esitaja A.G;

Esindaja: Aleksander Strelov

Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet;

Esindaja Margot Pellmas

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.G kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

1. 03. märtsil 2008 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleb A.G Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti (edaspidi: KMA) 25. jaanuari 2008 otsuse nr 04-08 tühistamist. Nimetatud

otsusega jättis KMA rahuldamata A.G vaide toimingu peale, mis seisnes A.G poolt esitatud

erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmises. Sooviavalduse

rahuldamata jätmisest teatas KMA A.G-le 28. novembri 2007 motiveeritud kirjaga nr 15.3-

24/52795-1. Kaebust, kohtuistungil kirjalikult esitatud kohtukõne teksti ning kohtuistungil

kaebuse esitaja poolt suuliselt väljendatut silmas pidades, leiab kohus, et kaebust tuleb mõista

selliselt, et A.G taotleb KMA 28. novembri 2007 kirjas nr 15.3-24/52795-1 väljendatud

otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning KMA kohustamist erandina siseriigis elamisloa

taotluse esitamise sooviavalduse uueks läbivaatamiseks.

2. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et kuivõrd välismaalaste seadus (VMS) jõustus pärast Eesti

Vabariigi Põhiseaduse jõustumist ning sellel puudub tagasiulatuv jõud, siis laienevad VMS

sätted üksnes neile isikutele, kes on saabunud Eestisse pärast VMS jõustumist, mitte aga

kaebuse esitaja suhtes, kes saabus Eestisse juba 1977. aastal. Kaebuse esitaja märgib, et VMS

sätted piiravad tema põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi, moonutades nende iseloomu. Samuti

on kaebuse esitaja seisukohal, et VMS teatud normid on vastuolus VMS preambulis

sätestatud eesmärgiga luua välismaalastele turvatunne.

3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tulenevalt 1994. aastal Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni vahel sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest, mis puudutavad NSVL

relvajõududes teeninud isikute staatust ja sotsiaalseid garantiisid, viibib ta Eestis seaduslikult.

Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et Vene Föderatsioon on väljendanud seisukohta, et

kaebuse esitaja ei ole isikuks, kellele laieneks Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahel

sõlmitud tagasivõtuleping, kuna kaebuse esitajal ei puudu Eestis viibimiseks seaduslik alus.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et tema suhtes kuuluvad kohaldamisele Euroopa

Liidu Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike

staatuse kohta ning direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta.

4. Kaebuse esitaja väitel ei ole KMA arvestanud ka asjaoluga, et tal puudub võimalus Eestist

välja sõita, kuna tal ei ole reisidokumenti ning Vene Föderatsiooni Suursaatkonnas keeldutakse

talle reisidokumendi väljastamisest. Sellega seoses märgib kaebuse esitaja, et kohustust taotleda

Eesti elamisluba Vene Föderatsioonis asuvas Eesti välisesinduses oleks tal võimalik üksnes

õigusrikkumist toime pannes, sest tal puudub Venemaale minekuks vajalik dokument ning

seetõttu on KMA otsus kaebuse esitaja hinnangul vastuolus HMS §63 lg 2 p 4, 5 ja lg 3.

5. Kaebuse esitaja leiab, et KMA on tema sooviavalduse menetlemisel jätnud arvestamata

asjaoluga, et kaebuse esitaja tervislik seisund ei võimalda tal lahkuda välismaale, taotlemaks

elamisluba Eesti välisesindusest. Seejuures viitab kaebuse esitaja asjaolule, et ka

väljasaatmiskeskusest vabastati ta tervisliku seisundi tõttu ning kohtuistungil selgitas kaebuse

esitaja täiendavalt, et tal III astme hüpertooniatõbi, mis tähendab reaalset ja pidevat infarkti-

või insuldiohtu. Kaebuse esitaja rõhutab, et tema tervislik seisund vajab igapäevast jälgimist,

kontrolli, perekonnaliikmete tähelepanu ning viivitamatu abi osutamist eluohtliku seisundi

korral.

6. Samuti leiab kaebuse esitaja, et KMA on jätnud arvestamata asjaoluga, et kaebuse esitaja ja

tema perekond elab Eestis alates 1977. aastast ning kaebuse esitaja soovis taotleda elamisluba

oma perekonnaga ühinemiseks Eestis. Märkides, et tema perekond ei ole nõus Eestist

lahkuma, toob kaebuse esitaja välja, et elamisloa taotlemiseks välismaale minnes katkeksid

tema perekondlikud suhted, kuivõrd sellele järgneks 10-aastane sissesõidukeeld.

7. Kaebuse esitaja sõnul on ta ka varem korduvalt elamisloa taotlusi Eestis esitanud ning

KMA on need menetlusse võtnud.

8. Ka leiab kaebuse esitaja, et KMA otsus rikub tema õigust vallata, kasutada ja käsutada oma

omandit, arvestades, et Eestis asub kaebuse esitaja kinnis- ja muu vara.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei pea A.G kaebust põhjendatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja märgib esiteks, et siseriigis elamisloa taotluse esitamise

sooviavalduse rahuldamine on võimalik, kui isikul puudub mõjuvatel põhjustel võimalus

taotleda elamisluba Eesti välisesindusest ning selliste mõjuvate põhjustena on käsitatavad

isikust sõltumatud asjaolud, mida isik ette ei saanud näha. A.G ei ole vastustaja väitel selliseid

põhjusi aga välja toonud. Muuhulgas viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale

haldusasjas 3-06-651, mille kohaselt on VMS § 111 lg 2 toodud siseriigis tähtajalise elamisloa

taotlemise õigust omavate isikute ühisteks tunnusteks üldreeglina viibimine Eestis seaduslikul

alusel ja/või suur tõenäosus, et tähtajalise elamisloa taotlus kuulub rahuldamisele.

10. Vastustaja selgitab, et A.G on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele anti erandina Vabariigi

Valitsuse 11.07.1996 korraldusega nr 654-k tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 11.07.2001

ning siseministri 19.07.2001 käskkirjaga nr 315 keelduti A.G-le tähtajalise elamisloa

pikendamisest, kusjuures pikendamisest keeldumine on läbinud kohtuliku kontrolli, päädides

Riigikohtu

18.03.2003

otsusega

haldusasjas

nr

3-3-1-12-03,

millega

jäeti

A.G

kassatsioonkaebus rahuldamata. Samuti märgib vastustaja, et KMA 18.07.2003 ettekirjutusega

kohustati A.G-d lahkuma Eesti Vabariigist hiljemalt 15.09.2003. Vastustaja leiab, et A.G

ebaseaduslik viibimine ei saa olla käsitletav mõjuva põhjusena erandina Eestis elamisloa

taotlemiseks, kuna seaduserikkumisega ei saa kaebaja tuletada endale mingeid õigusi, sh ka

õigust esitada elamisloa taotlust siseriigis.

11. KMA on seisukohal, et A.G tervislik seisund võimaldab kaebajal reisida Vene

Föderatsiooni ja taotleda Eesti Vabariigi välisesinduses tähtajalist elamisluba, kuna ei ole

tõendatud, et A.G tervislik seisund ei võimalda transpordivahendite kasutamist, piiriületust

ning Eesti välisesindusse pöördumist. KMA märgib samuti, et väljasaatmiskeskuse arsti

arvamuse kohaselt oli A.G tervislik seisund rahuldav. Samuti leiab vastustaja, et arstiabi

saamine on A.G-le tagatud ka tema kodakondsusjärgses riigis.

12. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu määrusele haldusasjas nr 3-07-1498. leiab vastustaja, et

kaebuse esitaja väide, et välismaalaste seadus tema suhtes ei kohaldu, on põhjendamatu.

13. Seoses reisidokumendi puudumisega leiab vastustaja, et vastavalt Vene Föderatsiooni

seadusandlusele dokumenteeritakse isikud välispassiga või tagasipöördumistunnistusega

pärast isiku Vene Föderatsiooni kodakondsusesse kuulumise tuvastamist isikliku avalduse

alusel, ent A.G on keeldunud Vene Föderatsiooni Suursaatkonnalt endale reisidokumenti

taotlemast. Samuti toob vastustaja välja, et tema praktikas ei ole esinenud juhtumeid, kus

Vene Föderatsiooni Suursaatkond oleks keeldunud Eestis ebaseaduslikult viibivale Vene

Föderatsiooni kodanikule dokumendi väljastamisest tema isikliku ja vormikohase avalduse

alusel.

14. Vastustaja leiab, et VMS § 111 lg 1 ja lg 2 kohaselt on välisesinduse kaudu elamisloa

taotluse esitamise eesmärgiks vältida olukorda, kus välismaalane saabub riiki viisa alusel ja

jääb ebaseaduslikult riiki sooviga siia elama asuda ning märgib, et olukord, kus välismaalane

viibib elamisloa taotluse läbivaatamise ajal ebaseaduslikult riigis on õigusvastane ja keelatud.

Ka märgib vastustaja, et asjaolu, et välismaalasel on varem olnud tähtajaline elamisluba, ei

tähenda, et isiku järgmine taotlus ilmtingimata rahuldatakse.

15. Vastustaja leiab, et riive kaebaja perekonnaelule ei ole sedavõrd intensiivne, et õigustaks

erandi tegemist VMS kehtestatud üldisest korrast. Seejuures märgib vastustaja ära selle, et

A.G abikaasa L.G viibib alates 01.01.2005 Eestis seadusliku aluseta ning talle on tehtud

ettekirjutus Eesist lahkumiseks. Vastustaja toob välja, et A.G ja tema perekonnaliikmete

suhtes tehtud kohtuotsustes on korduvalt väljendatud seisukohta, et kodakondsusjärgsesse

riiki elama asumine ei riku nende perekonnapõhiõigusi. Vastustaja leiab, et rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole sisserännanutel üldist õigust perekonna

ühendamiseks selle riigi territooriumil, kuhu nad on saabunud ning Eesti riik ei pea igal juhul

aktsepteerima välismaalase elukohavalikut.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

16. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et A.G kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Kohtu hinnangul on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus mitte lubada A.G-l erandina

siseriigis elamisluba taotleda, põhjendatud ning õige.

17. Esiteks tuleb märkida, et väär on kaebuse esitaja seisukoht, nagu ei laieneks talle

välismaalaste seadus. Välismaalaste seaduse sätted kohalduvad kõigile Eestis viibivatele või

Eestis viibida soovivatele välismaalastele, kusjuures välismaalasena tuleb käsitada kõiki isikuid,

kes ei ole Eesti kodanikud. Põhjendatud ei ole ka kohtuistungil esitatud kaebuse esitaja

seisukoht, nagu oleks Põhiseadus taganud kõigile isikutele võrdsed õigused, eristamata Eesti

kodanikke ja välismaalasi. Põhiseadus eristab Eesti kodanikke ja välismaalasi (teiste riikide

kodanikke ja kodakondsuseta isikuid) väga selgelt ning kaebuse esitajale ei tulene

Põhiseadusest õigust Eestis viibida ega nõuda, et tema suhtes ei kohaldataks välismaalaste

suhtes kehtivat regulatsiooni. Kaebuse esitaja ei ole mitte kunagi ega mitte ühestki õigusaktist

tulenevalt olnud Eesti kodanik ning seega ei ole tal ka vähimatki alust tugineda Põhiseadusega

Eesti kodanikele tagatud õigustele ja vabadustele.

18. Kaebuse esitaja väide, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 1994. aastal sõlmitud

välislepingutest tulenevalt oleks tal tegelikult seaduslik alus Eestis viibimiseks, on väär.

Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajal elamisluba ei ole ning varem on kaebuse esitajale

elamisloa pikendamisest keeldumine läbinud kohtuliku kontrolli, mille tulemusena leidis

Riigikohus juba 18. märtsi 2003. aastal tehtud otsuses nr 3-3-1-2-03, et A.G elamisloa

pikendamisest keeldumine oli põhjendatud. Samuti ei ole vaidlust selles, et A.G-le on tehtud

ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning seegi on kohtuliku kontrolli läbinud. Seega on kaebuse

esitajal seadusliku viibimisaluse puudumine ning Eestist lahkumise kohustus leidnud kinnitust

ka jõustunud kohtuotsustes ning kõik vastupidised väited on alusetud. Seejuures Vene

Föderatsiooni ametivõimude seisukoht 1994. aastal sõlmitud lepingute tõlgendamise ning

kaebuse esitaja ja teiste temaga sarnases olukorras olevate endise NSVL relvajõududes

teeninud isikute staatuse kohta, on asjassepuutumatu ega sa olla aluseks Eesti õiguse

kohaldamisel.

19. Kaebuse esitaja viide Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2003/109/EÜ pikaajalistest

elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta ei ole asjassepuutuv, kuivõrd viidatud

direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi liikmesriigi territooriumil

seaduslikult elavate kolmanda riigi kodanike suhtes. Kaebuse esitaja viibib aga Eestis ilma

seadusliku aluseta. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja kirjalikus kohtukõnes väljendatud

seisukohaga, et nimetatud direktiivi sätted laienevad talle direktiivi artikli 3 lõike 3 punktidest

a ja b tulenevalt. Viimatinimetatud sätted ei reguleeri sootuks direktiivi kohaldamist, vaid

nendega antakse liikmesriikidele üksnes võimalus kohaldada teatud isikute suhtes direktiiviga

võrreldes soodsamaid sätteid, kui need tulenevad ühenduse või liikmesriigi sõlmitud

välislepingust. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitajale ei ole antud pikaajalise elaniku

elamisluba ning seega ei ole teda alust ka pikaajalise elanikuna käsitada.

20. Järgnevalt tuleb märkida, et käesolev vaidlus puudutab erandina loa andmist elamisloa

taotluse esitamiseks siseriigis, mitte aga elamisloa andmist või sellest keeldumist. Kaebuse

esitaja näib need kaks menetlusetappi põhjendamatult samastavat. Otsustades välismaalaste

seaduse (VMS) § 111 lg 2 p 6 alusel, kas anda isikule erandina luba esitada elamisloa taotlus

Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, ei otsustata isikule viibimisaluse andmise üle. VMS 111

lõikes 1 sätestatud üldreegli kohaselt tuleb elamisloa taotlus esitada Eesti välisesindusele.

Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida seda, et isikud saaksid elamisluba taotleda olukorras,

kus nad on Eestisse kas ebaseaduslikult sisenenud või jäänud Eestisse ebaseaduslikult pärast

viibimisaluse (näiteks elamisloa, viisa) kehtivuse lõppemist. Erandina võib elamisluba taotleda

Kodakondsus- ja Migratsiooniametist eelviidatud paragrahvi 2. lõikes nimetatud juhtudel.

Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja väitnud, et tema puhul esineks mõni VMS § 111 lg 2

punktides 1-5 või 7-13 sätestatud alus elamisloa taotlemiseks siseriigis. Seega tuleb ainsana

kõne alla VMS § 111 lg 2 punkt 6, mille kohaselt võib isik esitada elamisloa taotluse otse

KMA-le juhul, kui KMA on selleks erandkorras loa andnud. Sama sätte kohaselt on sellise

erandliku loa andmise eelduseks see, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus

taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et mõjuvate

põhjustena saavad kõne alla tulla isiku tahtest sõltumatud objektiivsed takistused. See

tähendab, et igasugused subjektiivset laadi põhjused, mille tõttu isik Eesti välisesindusse

elamisloa taotlust esitama minna ei soovi, ei anna alust VMS § 111 lg 2 p 6 kohaldamiseks.

Muuhulgas ei ole põhjust erandi tegemiseks põhjusel, et isik, kellel puudub taotluse esitamise

ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks, kardab, et lahkudes elamisloa taotluse esitamise

eesmärgil Eestist oma kodakondsusriiki, kaotab ta elamisloa taotluse hilisema rahuldamata

jätmise korral võimaluse Eestisse naasta.

21. Esiteks on kaebuse esitaja väitnud, et Venemaal asuvas Eesti välisesinduses elamisloa

taotluse esitamine on tema puhul välistatud halva tervisliku seisundi tõttu. Kohtu hinnangul ei

ole kaebuse esitaja aga tõendanud, et tema tervislik seisund oleks sedavõrd halb, et ei

võimalda tal Eestist oma kodakondsusriiki lahkuda. Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust

selles, et A.G-l esineb terviseprobleeme ega ka selles, et tema tervislik seisund oli asjaoluks,

mis tingis tema vabastamise KMA väljasaatmiskeskusest. See ei tähenda aga, et kaebuse esitaja

tervislik seisund ei võimaldaks tal transpordivahendite kasutamist, piiri ületamist, või Vene

Föderatsiooni territooriumil viibimist. Kaebuse esitaja väide, et tema tervislik seisund vajab

pideval jälgimist, võib olla tõene, ent sellest ei saa teha järeldust, et kaebuse esitaja

terviseseisundit oleks tingimata igapäevaselt vajalik jälgida Eestis või et seda ei saaks teha

Venemaal. Mingisugust põhjust ei ole eeldada, et Venemaa territooriumil ei oleks võimalik

Vene Föderatsiooni kodanikul saada vajalikku arstiabi. Tõsi võib olla ka see, et kaebuse esitaja

tervisliku seisundi tõttu on raskendatud või ebasoovitav reisimine üksinda, ent see ei tähenda,

et piiri ületamine oleks objektiivselt võimatu. Vajadusel korral on kaebuse esitajal võimalik

reisida koos saatjaga, kelleks võib muuhulgas olla tema abikaasa, kellel vastustaja väitel samuti

Eestis viibimiseks seaduslikku alust ei ole ning kes peaks samuti Eestist lahkuma. See, et

kaebuse esitaja abikaasa Eestist lahkuda ei soovi, ei takista kaebuse esitajat endale mõnd teist

saatjat leidmast.

22. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et KMA otsus erandi tegemisest keeldumise

kohta rikub kaebuse esitaja omandiõigust, kuna kaebuse esitajal on Eestis kinnis- ja muu vara.

Kaebuse esitaja õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ei ole piiramatu ning

omandiõiguse teostamise soov ei võta kaebuse esitajalt kohustust täita teistest õigusnormidest

tulenevaid kohustusi. Omandiõiguse teostamise soov ei saa mingil juhul olla objektiivseks

takistuseks elamisloa taotlemiseks välisesinduses. Kuivõrd elamisloa taotlemiseks VMS 111 lg

2 p 6 sätestatud erandi tegemisel ei otsustata elamisloa andmise või sellest keeldumise üle, siis

tuleb asuda seisukohale, et erandi tegemise otsustamisel tuleb vaadelda üksnes esitatava

elamisloa taotluse menetluse perioodi, mitte aga seda aega, mis järgneb esitatud taotluse kohta

sisulise otsuse langetamisele. See tähendab, et isik ei saa VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi

vajalikkust põhjendada sellega, et elamisloa taotluse rahuldamata jätmise (elamisloa andmisest

keeldumise) korral ei oleks tal võimalik Eestisse naasta ning siin oma omandiõigust soovi

kohaselt teostada. Isiku omandisuhted saaksid VMS § 111 lg 2 punktis 6 nimetatud mõjuvate

põhjustena kõne alla tulla üksnes juhul, kui kaebuse esitaja omandiõigusi rikuks äärmiselt

intensiivselt võimatus viibida enda vara juures kuni elamisloa kohta sisulisel otsuse tegemiseni

– näiteks kui oleks põhjust eeldada, et taotluse esitamiseks välisriiki minemise ja elamisloa

osas otsuse tegemise vahelisel ajal võiks isikule kuuluv vara tema äraoleku tõttu hävida ning

seda ei oleks võimalik vältida muul mõistlikul moel, kui isiku enda kohalviibimisega.

Käesoleval juhul selliseid asjaolusid aga ei esine. Seega on põhjendamatu kaebuse esitaja

väide, et tema suhtes oleks tulnud VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erand teha omandiõiguse

kaitse eesmärgil.

23. Asjaolu, et elamisloa taotlemisega Eesti välisesinduses kaasnevad kaebuse esitaja jaoks

kulud, ei saa põhimõtteliselt olla mõjuvaks põhjuseks VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi

tegemisel. Tuleb tähele panna, et kaebuse esitajal puudub seadusest tulenevalt õigus Eestis

viibida ning õiguskuuleka käitumise korral peakski ta viibima oma kodakondsusriigis või

mõnes muus riigis, kus viibimiseks tal seaduslik alus oleks. Sisuliselt on välisesindusest

elamisloa taotlemisega kaasnevate täiendavate kulude põhjuseks kaebuse esitaja enda

õigusvastane käitumine. Lisaks sellele on kaebuse esitaja väitnud, et tal on Eestis kinnis- ja

muud vara. Ka sellise vara arvelt (vara müües, vara tagatisel laenu võttes vms) on kaebuse

esitajal võimalik oma kodakondsusriiki reisimist finantseerida. Muuhulgas märkis vastustaja

kohtuistungil, et kaebuse esitajal oleks võimalik taotleda raha ka Eesti Migratsioonifondist,

ent sedagi ei näi kaebuse esitaja teinud olevat. Eeltoodu põhjal on ilmne, et Eesti

välisesindusse minemisega (sealhulgas vajadusel koos kaebuse esitaja terviseseisundit

kontrolliva saatjaga) seotud kulud ei ole objektiivseks takistuseks taotluse esitamisel Eesti

välisesinduses. Samuti ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaolu, et

ta ei tunne Venemaal kedagi ning tal ei ole seal kusagil elada. Kaebuse esitaja ei ole seejuures

vastu vaielnud vastustaja väitele, et ta on saanud Ameerika abiprogrammi raames St-

Peterburgis korteri.

24. Kaebuse esitaja väide, et siseriigis elamisloa taotluse esitamise mittevõimaldamine rikub

tema perekonnapõhiõigusi, ei ole samuti põhjendatud. Kuivõrd käesoleval ajal ei ole kaebuse

esitajal seaduslikku alust Eestis viibida, siis ei saa kohustus minna elamisloa taotluse

esitamiseks välismaal asuvasse Eesti välisesindusse kuidagimoodi rikkuda tema õigust elada

koos oma perekonnaga. Kohus rõhutab veelkord, et see, kas kaebuse esitaja perekondlikud ja

muud sotsiaalsed sidemed on sellised, et kaebuse esitajale tuleks anda Eestis elamisluba,

otsustatakse elamisloa taotluse sisulise läbivaatamise käigus, mitte aga VMS § 111 lg 2 p 6

sätestatud erandi tegemisel. Asjaolu, et kaebuse esitajal ei ole taotluse esitamiseks Vene

Föderatsiooni minemise ning esitatava taotluse osas otsuse tegemise vahelisel ajal võimalik

oma perekonnaga koos viibida, ei ole selline mõjuv põhjus, mis õigustaks erandi tegemist.

Juhul kui kaebuse esitaja elamisloa taotlus aga rahuldamata jäetakse, siis on perekonnaelu

elamise takistuseks elamisloa andmisest keeldumine, mitte aga see, et kaebuse esitajal ei

võimaldatud elamisloa taotlust esitada siseriigis. Arusaadavalt soovib kaebuse esitaja elamisloa

taotlust siseriigis esitada kartuses, et elamisloa taotlust ei rahuldata ning juhul kui ta saaks

taotluse esitada Eestis, oleks tal praktiliselt võimalik Eestis ebaseaduslikult edasi viibida. See ei

ole aga kindlasti mõjuvaks põhjuseks VMS § 111 lg 6 p 2 mõistes.

25. Mis puudutab kaebuse esitaja viidet Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2003/86/EÜ

perekonna taasühinemise õiguse kohta, siis nimetatud direktiiv ei ole käesoleval juhul

asjakohane, kuna see puudutab olukordi, kus perekonda soovivad ühendada Euroopa Liidu

liikmesriigis seaduslikul alusel viibiv kolmanda riigi kodanik ning tema välismaal elav (või

erandina juba Euroopa Liidu liikmesriiki saabunud) perekonnaliige. Seega eeldab direktiivi

kohaldamine ennekõike seda, et vähemalt üks ühendatava perekonna liikmetest viibib

Euroopa Liidu liikmesriigis seaduslikul alusel. Käesoleval juhul ei nähtu aga, et kaebuse esitaja

või mõni tema perekonnaliikmetest nimetatud direktiivi artikli 4 mõistes viibiks Eestis

seaduslikul alusel. Lisaks sellele ei tulene direktiivist mitte kuidagi, et liikmesriigi siseriikliku

õiguse alusel ei võiks nõuda vastava taotluse esitamist välisriigis asuvas liikmesriigi

välisesinduses või et tingimata peaks andma võimaluse esitada taotlus siseriigis.

26. Kaebuse esitaja väide, et tal puudub võimalus minna Vene Föderatsioonis asuvasse Eesti

välisesindusse seetõttu, et tal puudub vajalik reisidokument ning Vene Föderatsiooni

Suursaatkond keeldub talle dokumendi väljastamisest, ei ole tõsiseltvõetav. Vastustaja tõi

välja, et kaebuse esitajale on korduvalt tehtud ettepanek esitada saatkonnale vastav taotlus

dokumendi saamiseks, ent kaebuse esitaja ei ole nõustunud seda täitma ja saatkonnale

esitama. Kaebuse esitaja sellele vastustaja väitele vastu vaielnud ei ole. Samuti ei ole kaebuse

esitaja esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tema kodakondsusriigi diplomaatiline

esindus tema dokumenteerimisest keeldub. Ei ole ka usutav, et Vene Föderatsiooni

ametivõimudel oleks Vene Föderatsiooni siseriiklikust õigusest tulenev takistus A.G-le

reisidokumendi andmiseks või tema lubamiseks Vene Föderatsiooni. Kaebuse esitaja on

kohtule esitanud koopia Vene Föderatsiooni Suursaatkonna stendil olevast teatest, mille

kohaselt on dokumendi taotlemiseks väidetavalt vaja esitada kehtiv dokument koos

elamisloaga. Kohtule ei ole teada, millistel asjaoludel või milliste olukordade reguleerimiseks

selline teade saatkonna stendile on pandud, ent kindlasti ei ole stendile paigutatud teadet

põhjust käsitada õigusallikana, millest saaks vääramatult järeldada, et Vene Föderatsiooni

Suursaatkond A.G dokumenteerimisest keeldub. Kui Vene ametivõimud reisidokumendi

andmisest aga õigusvastaselt keelduvad, on A.G-l võimalik seda vaidlustada Vene õigusaktides

sätestatud korras. Seega tuleb asuda seisukohale, et Venemaale sisenemiseks vajaliku

dokumendi puudumine on tingitud A.G enda tegevusetusest, ega ole seega vaadeldav

objektiivse takistusena

27. Kaebuse esitaja väitele, et varem on KMA lubanud kaebuse esitajal esitada taotlusi otse

KMA-le, vaidles vastustaja kohtuistungil vastu. Kaebuse esitaja seda väidet kuidagi tõendanud

ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja taotlenud elamisloa pikendamist 2001.

aastal, mil taotlus jäeti rahuldamata, ent selle taotluse esitamise ajal oli kaebuse esitaja õiguslik

olukord arusaadavalt teistsugune, kuivõrd toona esitas ta elamisloa pikendamise taotluse ajal,

mil tal oli kehtiv tähtajaline elamisluba. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, kaugeltki mitte

tõendanud, et KMA oleks tema esitatud elamisloa taotlusi ka hiljem menetluse võtnud. Teisalt

tuleb aga märkida, et isegi kui leiaks tõendamist, et KMA on varem kaebuse esitajale VMS §

111 lg 2 p 6 alusel erandina elamisloa taotlemist siseriigis võimaldanud, siis ei tähenda see, et

samamoodi peaks toimima ka käesoleval juhul ja edaspidi. Erandi tegemise põhjendatust

tuleb KMA-l hinnata igakordselt.

28. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, tuleb poolte

menetluskulud jätta nende endi kada.

Kristjan Siigur

kohtunik