3-07-1521/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1521

Haldusasi

Tuleviku Arenduse OÜ kaebus Põhja maksu- ja

tollikeskuse 27.06.2007 maksuotsuse nr 12-5/416

tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 16. aprillil 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Tuleviku Arenduse OÜ

Esindaja: v.adv Helmut Pikmets

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Uku Tampere

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tuleviku Arenduse OÜ kaebus osaliselt.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.06.2007 maksuotsus

nr 12-5/416 osas, millega määrati Tuleviku Arenduse OÜ-le ja kohustati teda tasuma

käibemaksu summas 104 400 (ükssada neli tuhat nelisada) krooni ning tulumaksu

summas 216 126 (kakssada kuusteist tuhat ükssada kakskümmend kuus) krooni.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt Tuleviku Arenduse OÜ

kasuks välja menetluskulu 5423 (viis tuhat nelisada kakskümmend kolm) krooni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-kaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi: maksuhaldur) pani 27. juuni 2007

maksuotsusega nr 12-5/416 Tuleviku Arenduse OÜ-le kohustuse tasuda käibemaksu summas

677 433 krooni ning tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 1 385 317 krooni.

Maksuhaldur asus nimetatud maksuotsuses seisukohale, et Tuleviku Arenduse OÜ (endise

ärinimega OÜ IWW Invest) ei ole OÜ-lt Sandrom, OÜ-lt Hagar Grupp, Konvento Ehituse OÜ-

lt ja OÜ-lt Imreka saadud arvete alusel teenuseid soetanud ning seetõttu ei ole Tuleviku

Arenduse OÜ-l õigust eelnimetatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Samuti on

maksuotsuses märgitud, et maksuhalduril tekkis kahtlus, et Tuleviku Arenduse OÜ osales

maksupettuses ning Tuleviku Arenduse OÜ ei ole suutnud tõendada vastupidist. Sellest

tulenevalt on vaidlustatud maksuotsuses asutud seisukohale, et Tuleviku Arenduse OÜ teadis või

pidi teadma, et arvete alusel tasuti raha isikutele, kes tegelikult ei olnud teenuse osutajad ning

eelnimetatud äriühingutele 2005. aasta jaanuari ning 2006 aasta märtsi vahelisel perioodil tehtud

väljamaksed ei ole käsitletavad ettevõtlusega seotud kuludena.

2. Maksuotsuse põhjendustes viita maksuhaldur sellele, et kaebuse esitaja ning tema väidetavad

tehingupartnerid ei suutnud meenutada tehingute üksikasju ning nende seletus on vastuolus asjas

kogutud muude tõenditega. Samuti avaldati maksuotsuses kahtlust, et maksumenetluse käigus

maksuhaldurile esitatud lepingud on koostatud tagantjärele ainult maksuhalduri tarbeks, leides, et

sellele viitavad lepingutes esinevad ebatäpsused ning asjaolu, et kaebuse esitaja ei esitanud

lepinguid maksuhaldurile esimesel nõudmisel. OÜ Sandrom ja OÜ Hagar Grupp arvete puhul

toodi maksuotsuses välja, et nimetatud äriühingute juht T. Jäppinen on kinnitanud fiktiivsete

arvete esitamist kaebuse esitajale ning tema öeldut kinnitavad ka A.Le ütlused. Konvento

Ehituse OÜ esitatud arvete fiktiivsust põhjendati maksuotsuses esiteks sellega, et nimetatud

äriühingu poolt esitatud omanikujärelevalve arvel nimetatud tööd kattusid kaebuse esitaja

raamatupidamises oleva AS Taalri Varahaldus arve aluseks olnud töödega, ning sellega, et

Konvento Ehituse OÜ-l ei olnud omanikujärelevalve teostamiseks vajalikku tegevusluba. Lisaks

märgiti maksuotsuses, et väidetavalt külmhoone projekteerimise eest esitatud arve fiktiivsusele

viitab asjaolu, et kaebuse esitaja esindaja Rimm Ehaste suhtles väidetavalt selle projekti osas

A.Lega, ent Konvento Ehituse OÜ juhatuse liige J.I A.Lt ei tundnud, samuti asjaoluga, et J.Ia

ütluste kohaselt tegeleski Konvento Ehituse OÜ vaadeldaval perioodil fiktiivsete arvete

väljastamisega. OÜ Imreka arvete poolt esitatud arvete kohta leiti maksuotsuses, et arvetel

kajastatud kinnisvaraturu analüüside teostamine ei oleks olnud võimalik ilma kohapeal (st.

Ukrainas) käimata, ent väidetavalt need analüüsid koostanud L. Raag väitis, et ta Ukrainas ei

käinud, samuti pidas maksuhaldur kahtlaseks asjaolu, et ei koostatud analüüsi ega selle

algandmeid kajastavaid dokumente ei olnud säilinud ei töö teostajal ega tellijal.

KAEBUS JA SELLE PÕHJENDUSED

3. Halduskohtule 27. juulil 2007 esitatud kaebuses taotleb Tuleviku Arenduse OÜ 27. juuni 2007

maksuotsuse nr 12-5/416 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et kontrollaktis ja maksuotsuses

toodud seisukohad ei ole põhjendatud ning kaebuse esitaja tegevuse täiendav maksustamine ei

ole seaduslik, maksuhaldur on tõendeid vääralt hinnanud ja osaliselt tõendid hindamata jätnud

ning kontrollaktis ja maksuotsuses tehtud järeldused on motiveerimata ega tugine tõenditele.

Kaebuse eistaja leiab, et maksuhaldur ei ole järginud Euroopa Kohtu poolt liidetud kohtuasjades

C-354/03, C-355/03 ja C-484/03: Optigen tehtud otsuses, samuti kohtuasjades nr 3-3-1-50-03,

3-4-1-1-02, 3-3-1-43-03 tehtud Riigikohtu lahendites võetud seisukohti ning märgib, et kaebuse

esitaja on käitunud heas usus, olles kindel selles, et talle osutab teenust maksuotsuses nimetatud

isikud, kusjuures see, kas nimetatud isikud osutasid teenust enda vahenditega või kasutas selleks

alltöövõtjaid, ei oma maksustamise ja tööde teostamise osas tähendust.

4. Kaebuse esitaja märgib, et esitas maksumenetluses maksuhaldurile tõendid soetatud kaupade

ja teenuste kohta (arved, lepingud, üleandmise aktid jne.) ja esitas ka asjakohased selgitused.

Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, millistest tõenditest maksuhaldur on siiski lähtunud, leides,

et kui maksuhaldur lähtus kogumis kõikidest tõenditest, siis saanuks järeldus olla vastupidine,

kuna kaebaja on esitanud kirjalikud tõendid tehingute toimumise kohta ja selgitused, samuti on

kolmandad isikud kinnitanud tehingute toimumist. Seejuures heidab kaebuse esitaja

maksuhaldurile ette, et maksuotsuses puudub tõendite analüüs ning seetõttu ei ole võimalik ka

kaebuse esitajal esitada sisulisi vastuväiteid. Kaebaja leiab, et maksuhaldur pidanuks ka

põhjendama, miks ta ei arvesta kaebajat soosivate tõenditega ja kolmandate isikute ütlustega.

5. Kuigi

maksuhaldur

ei

ole

kaebaja

arvates

olemasolevate

tõendite

pinnalt

motiveerimiskohustust täitnud, leiab kaebuse esitaja, et eeldused käibemaksu mahaarvamiseks on

täidetud ja tõendatud. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebuse esitaja on soetanud kaupu

teistelt isikutelt. Samuti ei ole maksuhaldur tõendanud, et kontrollaktis loetletud teenuseid või

kaupu ei lähe kaebuse esitaja majandustegevuses ka vaja. Maksuotsuses toodud kahtlustus

dokumentide võimaliku tagantjärgi koostamise kohta ei ole õige ja on tõendamata.

6. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et Toivo Jäppineni ütlused on vastuolulised, ent

maksuotsuses ei ole seda vastuolu käsitletud, samuti ei ole maksuotsuses põhjendatud, miks

peaks võtma aluseks just maksuhalduri seisukohta toetavaid ütlusi. A.Le ütluste osas toob

kaebuse esitaja välja, et A.Le väitel tellis temalt arveid inimene nimega Madja, ent ei selgu, kes oli

see tellija, keda Madja esindas. Samas viitab kaebuse esitaja 09.06.2006 protokollile, mille

kohaselt oli A.Le kliendiks Toivo Jäppinen, mis viitab pigem sellele, et vähendati kaebajale

teenust osutanud isikute maksubaasi.

7. Kaebuse esitaja hinnangul ei saa eelviidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu lahendite kohaselt

kaebuse esitaja vastutada selle eest, kui temale teenust osutava isiku maksubaasi vähendatakse.

Kui kaebuse esitaja on teenused ja kaubad saanud ja käitunud piisava hoolsusega, siis ei saa

negatiivsed maksuõiguslikud tagajärjed kaebajale saabuda. Kaebuse esitaja märgib, et tema

seisukohast ei ole oluline, kas teenused osutab arvel märgitud isik või temaga vastavasisulise

kokkuleppe sõlminud kolmas isik. Samuti ei oma kaebuse esitaja seisukohast tähendust, kas arvel

märgitud ja kaebajale teenust osutanud isik ja alltöövõttu teostanud isik tasuvad enda maksud või

panevad toime koguni maksupettuse. Kokkuvõtlikult leiab kaebuse esitaja, et kuivõrd kaebuse

esitaja on eeldanud kaupade ja teenuste soetamist arvetel näidatud tehingupartneritelt ning ta on

olnud piisavalt hoolas isikusamasuse tuvastamise nõude täitmisel (isikud on olemas ja

tuvastatud), ei saa ega pea kaebuse esitaja vastutama teiste isikute (maksu)kohustuste võimaliku

täitmata jätmise eest.

8. Kaebuse esitaja leiab, et ka talle täiendava tulumaksukohustuse panemine on ebaseaduslik, sest

ta on soetanud teenused arveid esitanud isikutelt ning maksuhalduri poolt tulumaksu täiendav

määramine olukorras, kus teenused ja kaubad on reaalselt soetatud ning need on kaebuse esitaja

ettevõtluses kasutatavad, on vastuolus ka seaduse ja Riigikohtu praktikaga. Seejuures viitab

kaebuse esitaja sellele, et maksuotsuse kohaselt ei vaidlusta maksuhaldur seda, et kaebuse esitaja

on arvetel nimetatud kaubad ja teenused tegelikult saanud ning üksnes Konvento Ehitus OÜ

poolt väljastatud arvete osas märgib maksuhaldur, et ta eeldab, et tegemist on sisuliselt samade

teenustega, mida osutas kaebajale AS Taalri Varahaldus.

9. Kaebaja rõhutab, et tulumaksustamisel on olulise tähtsusega maksevõimelisuse põhimõte,

millest lähtudes ei saa ulatuses, milles kaebuse esitaja tegi ettevõtluses kasutatavate teenuste

soetamiseks kulutusi, kaebuse esitaja vara vähenemine olla käsitletav ettevõtlusega mitteseotud

kuluna ning järelikult on vastavas osas väiksem ka ettevõtlusega mitteseotud kuludelt arvestatav

tulumaksusumma. Seejuures leiab kaebuse esitaja, et määrava tähtsusega on teenuse soetamiseks

vajalike kulutuste kindlaks määramine. Oma seisukohta, et maksuhaldur peab õiguspäraseks

maksustamiseks esmalt välja selgitama kulutused ettevõtluseks soetatud kaupadele ja teenustele,

põhjendab kaebuse esitaja viitega Riigikohtu 14.10.2004 otsusele haldusasjas 3-3-1-39-04 ning

haldusasjas 3-3-1-51-04. Eeltoodu põhjal leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduril on kaebuse

esitaja väidetavate ettevõtlusega mitteseotud kulude maksustamiseks kohustus määrata kaebuse

esitaja raamatupidamisdokumentide alusel või vajadusel hindamise teel kindlaks ettevõtluses

kasutatud teenuste soetamiseks vajalikud kulutused ja sellega tuleb arvestada. Kaebuse esitaja

rõhutab ühelt poolt, et kulutust tõendava tõendi puudumisel peab maksuhaldur hindamise teel

kulutuse suuruse kindlaks määrama ning teisalt viitab asjaolule, et kaebuse esitaja on

maksuhaldurile kulutuste suuruse avaldanud, mis lükkab ümber maksuhalduri väite nagu ei oleks

kaebaja kasutanud võimalust hindamise osas seisukohta avaldada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Maksuhaldur leiab, et kaebus on põhjendamatu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega, nagu oleks maksuhaldur arvestanud ainult oma

positsiooni tugevdavate tõenditega. Vastustaja märgib, et tõepoolest, isikud, kes algselt on

andnud

maksuhaldurile

kaebuse

esitaja

seisukohast

soodsaid

ütlusi,

on

hiljem

kriminaalmenetluse käigus oma selgitusi muutnud ning tunnistanud, et nende näol oli tegemist

nn arvevabrikutega, kes tegelevad vastavalt tellimusele fiktiivsete arvete väljastamisega.

Vastustaja leiab, et esimesed ütlused ei ole usaldusväärsed, viidates sellele, et näiteks T. Jäppinen

küll algselt kinnitas tehingute toimumist, ent ei suutnud meenutada tehingute üksikasju. Ka

märgib vastustaja, et ebausaldusväärsed on M.M seletused tehingute kohta OÜ-ga Sandrom,

kuna enamasti ta ei tea või ei mäleta konkreetseid asjaolusid.

11. Viidates Riigikohtu lahendis 3-3-1-50-03 võetud seisukohale, leiab vastustaja, et

uurimispõhimõttest tulenevalt ei pea maksuhaldur ise välja selgitama tegelikku müüjat.

12. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja kaebuses meelevaldselt tõlgendanud A.Le ütlusi ning

märgib, et A.L vastas eitavalt küsimusele, kas nimetatud äriühingutega (s.h Tuleviku Arenduse

OÜ) on toimunud reaalseid majandustehinguid.

13. Vastustaja meelest ei ole asjakohane ka kaebuse esitaja väide, et ta on tegutsenud heauskselt

ja ei vastuta selle eest, et müüjad tasumisele kuuluva käibemaksu summat fiktiivsete arvete alusel

vähendavad. Maksuhaldur nõustub, et ka väidetavalt teenust osutanud isikute maksubaasi

vähendati, kuid leiab T. Jäppineni ja A.Le ütlustele tuginedes siiski, et OÜ Sandrom ja OÜ Hagar

Grupp tegelesid ka fiktiivsete müügiarvete väljastamisega ning sellest tulenevalt on kaebuse

esitaja osalenud maksupettuses ja väited heauskselt tegutsemisest on paljasõnalised.

14. Mis puudutab tehinguid OÜ-ga Imreka siis maksuhaldur on endiselt seisukohal, et ka need

tehingud on fiktiivsed. Vastustaja leiab, et sarnase töö teostamiseks oleks olnud vajalik ka

kohapeal Ukrainas käimine ja kohalike oludega tutvumine, mida aga tehtud ei ole ning samuti

viitab tehingu fiktiivsusele vastustaja hinnangul asjaolu, et säilinud ei ole ei vastavaid

tasuvusuuringuid ega ka nende aluseks väidetavalt olnud lähteandmeid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Hinnates poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab kohus, et Tuleviku Arenduse OÜ kaebus tuleb rahuldada üksnes osaliselt.

Halduskohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et Tuleviku Arenduse

OÜ ei ole soetanud maksuotsuses nimetatud arvetel kajastatud kaupu ja teenuseid OÜ-lt

Sandrom, OÜ-lt Hagar Grupp ja Konvento Ehitus OÜ-lt ning seejuures on maksuhaldur

põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et viidatud kaupade ja teenuste

müüjaks ei ole arvetel müüjana näidatud isikud. Vastupidiselt leiab kohus aga, et maksuotsus ei

ole piisavalt põhjendatud OÜ-lt Imreka soetatud teenuste osas.

16. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lõikest 1

tulenevalt

maksukohustuslase

poolt

tasumisele

kuuluvaks

käibemaksusummaks

maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt

arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks […] kasutatava kauba

või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on määratletud KMS

§ 29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike esimene punkt, mille

kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või

teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Maksuhaldur on vaidlusaluses maksuotsuses asunud

seisukohale, et kaebuse esitaja on rikkunud KMS § 29 lõiget 1, kuna tegelikke tehinguid Tuleviku

Arenduse OÜ ning maksuotsuses nimetatud äriühingute vahel ei ole toimunud ning seega ei

vasta sisendkäibemaksu mahaarvamine KMS § 29 lõigetes 1 ja 3 sätestatud nõuetele.

17. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nii Tuleviku Arenduse OÜ kui kõik maksuotsuses

nimetatud tehingupartnerid olid vaadeldaval ajal käibemaksukohustuslased, samuti ei ole vaidlust

selles, et OÜ Sandrom, OÜ Hagar Grupp, Konvento Ehituse OÜ ning OÜ Imreka on kaebuse

esitajale esitanud sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse seisukohast seaduses sätestatud

nõuetele vastavad arved.

18. Kohus leiab, et maksuhaldur on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole

soetanud OÜ-lt Sandrom viimase poolt väljastatud arvetel näidatud teenuseid. Maksuhalduri

seisukohta kinnitavad OÜ Sandrom juhatuse liikme Toivo Jäppineni poolt kriminaalmenetluses

21. septembril 2006 kahtlustatavana antud ütlused (tl. 92 jj), kus T. Jäppinen väidab, et valdavalt

olid OÜ Sandrom ostu-müügi tehingud fiktiivsed. Seejuures kinnitab T. Jäppinen ka fiktiivsete

müügiarvete koostamist ning seda, et A.L või „keegi sellest seltskonnast“ ütles talle, et on vaja

OÜ Sandrom müügiarvet. Viimatiöeldut tuleb kahtlemata mõista selliselt, et OÜ Sandrom näol

oli tegemist nö. arvevabrikuga, kellelt telliti fiktiivseid müügiarveid. Kaebuse esitaja märgib

kohtuistungil esitatud teesides iseenesest õigesti, et kriminaalasjas esitatud kahtlustuses ei ole

kaebuse esitaja ärinime mainitud, ent teeb sellest eksliku järelduse, nagu ei puudutaks T.

Jäppineni poolt antud seletused kaebuse esitajale esitatud arvetel nimetatud teenuseid. Nimelt

tuleb tähele panna, et kahtlustuses nimetatud äriühingute näol (OÜ Aulus, OÜ Krepling jt. (tl.

93)) on tegemist äriühingutega, kellelt saadud fiktiivsete arvete alusel on OÜ Sandrom ise

sisendkäibemaksu maha arvanud. Seetõttu ei saa T. Jäppineni poolt OÜ Sandrom fiktiivsete

müügiarvete kohta öeldu puudutada kahtlustuses nimetatud äriühinguid, sest OÜ Sandrom

raamatupidamisarvestuses kasutatud ning kahtlustuses nimetatud isikutelt saadud fiktiivsed arved

ei kajasta mitte neile äriühingutele kauba ja teenuste müümist, vaid neilt ostmist. Eelnev ei lükka

aga ümber T. Jäppineni poolt öeldut, et samaaegselt fiktiivsete ostuarvete kasutamisega oma

raamatupidamises tegeles OÜ Sandrom ka fiktiivsete müügiarvete väljastamisega. Seega sisuliselt

on T. Jäppinen väitnud, et 2005. aasta mais ja 2006. aasa märtsi vahelisel perioodil väljastatud

OÜ Sandrom müügiarved olid peamiselt fiktiivsed. Vaidlust ei ole seejuures asjaolu üle, et

kaebuse esitajale esitas OÜ Sandrom kaks arvet nimelt eelviidatud perioodi jooksul. Seisukohta,

et üheks OÜ Sandrom poolt väljastatud fiktiivsete arvete saajaks oli ka kaebuse esitaja, kinnitab

ka A.L poolt kriminaalmenetluse raames kahtlustatavana antud selgitus (tl. 74), kus ta ütleb

kaebuse esitajaga tehtud tehingute kohta, et tema käest telliti arved ning tellijat esindas inimene

hüüdnimega Madja. Tuleb tõdeda, et A.L-le ülekuulamisel esitatud küsimuses on viidatud

„kahtlustuses toodud varifirmadele,“ samas kui nimetatud kahtlustus ülekuulamisprotokollis ega

ka üheski teises halduskohtule esitatud dokumendis ei kajastu. Kõrvutades aga A.L poolt öeldut

T. Jäppineni eelviidatud ütlustega, tuleb tõdeda, ent A.L ütlused kinnitavad ennekõike T.

Jäppineni väidetut, et vajadusest OÜ Sandrom müügiarve järele teavitas teda A.L või keegi

samast seltskonnast. Seega on maksuhaldur põhjendatult asunud T. Jäppineni ja A.L ütlusi

kogumis hinnates seisukohale, et OÜ Sandrom poolt kaebuse esitajale esitatud arvete näol on

tegemist fiktiivsete arvetega, mille OÜ Sandrom esindaja T. Jäppinen on koostanud A.L

tellimusel.

19. Seisukohta, et OÜ Sandrom ei ole kaebuse esitajale arvetel nimetatud teenuseid tegelikkuses

osutanud, kinnitavad ka nii kaebuse esitaja kui OÜ Sandrom juhatuse liikme T. Jäppineni kesised

teadmised tehingute tegemise ja osutatud teenuste üksikasjade kohta, samuti sõlmitud

töövõtulepingute (tl. 121 jj) üldsõnalisus. Kõrvutades 30. aprillil 2005 sõlmitud töövõtulepingus

esitatud lepingu objekti kirjeldust, OÜ Sandrom arvet nr 802 (tl. 185) ning M.M (tl. 101) ja T.

Jäppineni (tl. 116) antud selgitusi ei selgu kaugeltki, milles arvel kajastatud maa planeerimise tööd

tegelikkuses seisnesid. Tehingute reaalse toimumise vastu räägib kahtlemata ka asjaolu, et ei

väidetav teenuse osutaja ega ka tellija ei ole osanud anda selgitusi selle kohta, kuidas töid

tegelikult tehti, milliseid ja millist päritolu masinaid ja seadmeid selleks kasutati jne. Iseenesest

võib kaebuse esitaja väide, et teda huvitas ainult töö lõpptulemus, mitte aga selle teostamise viis,

olla mõistlik, küll aga ei saa mõistlikuks pidada seda, et kaebuse esitaja on esitatud arve alusel

maksnud välja enam kui 900 000 krooni tööde eest, mille üksikasju kaebuse esitaja juhid ei tea

ning seda olukorras, kus üks kaebuse esitaja tegevust korraldanud isik – R. Ehaste – väidab, et

tööd võttis vastu M.M (tl. 103). Samas väidab M.M, et tema ise töid vastu ei võtnud, sest ta pole

sel alal asjatundja (tl. 106). Sisuliselt soovib kaebuse esitaja väita seda, et ta nõustus mingisuguste

talle küsimuse esitamise ajal mitte meenuvate isikute arvamuse põhjal esitatud töömahtudest

lähtudes tellima OÜ-lt Sandrom mingisuguseid töid, mille täpsest sisust tal aimu ei ole, ning

tasuma nende eest koos käibemaksuga 906 261 krooni. Isegi 2005. aasta Eesti kinnisvaraturu

olukorda arvestades näib sarnane käitumine ebamõistlik ja mitteusutav.

20. OÜ Sandrom arvel nr 902 kajastatud teenuse osutamise seab kõrvuti eelpool nimetatud

isikute poolt antud ütlustele kahtluse alla asjaolu, et ei maksu- ega kohtumenetluses ei ole

kaebuse esitaja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, kes oli väidetav Moskvas asuv ettevõte,

kellele OÜ Sandrom leidis või millest nähtuks, et kõnealune ostja pakkus kaebuse esitajale

kuulunud kinnistu eest just sellist hinda, nagu kaebuse esitaja väidab (12 107 315 krooni).

Tehingu fiktiivsust kinnitab täiendavalt ka poolte vahel väidetavalt sõlmitud lepingu üldsõnalisus

ning igasuguste osutatavate teenuste üksikasjalikumate kirjelduste puudumine. Kohus leiab, et

olukorras, kus poolte vahel sõlmitud kirjalikust lepingust selguvad küll ühe poole kohustused

(teostatavate tööde hind), ent teise poole kohustuste sisu jääb hämaraks, tuleb eeldada, et

tegemist ei ole lepinguga, mille eesmärgiks oleks seal märgitud õiguslike tagajärgede saavutamine.

Kahtlust tehingu tegelikus toimumises lisab asjaolu, et kaebuse esitaja ja OÜ Sandrom vahel 01.

mail 2005 sõlmitud lepingu kohaselt on OÜ Sandrom konsultatsiooniteenuse maksumuseks

märgitud 12 000 000 krooni, ent umbes samasuguseks kujunes lõpuks OÜ Sandrom leitud

kliendi poolt pakutud kinnistute ostuhind. Eelnev kinnitab maksuotsuses esitatud kahtlust, et

lepingud OÜ-ga Sandrom on vormistatud tagantjärele ning üksnes maksuhaldurile esitamise

tarbeks. Kõnealuse lepingu fiktiivsusele viitab ka maksuotsuses välja toodud asjaolu, et 4%

suurune vahendustasu määr figureerib küll OÜ Sandrom arvel nr 902 ja maksumenetluse käigus

antud seletustest, mitte aga sõlmitud lepingus. Seejuures mõistlikku põhjendust, millest lähtuvalt

leiti just selline vahendustasu määr, ei ole kaebuse esitaja samuti esitanud. Ka ei ole kaebuse

esitaja vastu vaielnud ega omapoolset mõistlikku seletust esitanud maksuhalduri väitele, et

esitatud töövõtulepingutes on osaliselt segamini aetud lepinguosaliste nimed ja kuupäevad ning

tasumist puudutavad andmed (maksuotsuse lk 14 p. 2). Kokkuvõttes leiab kohus, et OÜ

Sandrom arvel nr 902 näidatud teenuse osutamine ei ole tõendamist leidnud.

21. Kohtu hinnangul on maksuhaldur samuti õigesti leidnud, et OÜ Hagar Grupp poolt kaebuse

esitajale väljastatud arvetel nimetatud teenuseid OÜ Hagar Grupp tegelikult osutanud ei ole.

Maksuhalduri väidet, et OÜ Hagar Grupp tegeles ka fiktiivsete müügiarvete väljastamisega

teistele isikutele, kinnitavad Toivo Jäppineni poolt kriminaalmenetluses 20. septembril 2006

kahtlustatavana antud ütlused (tl. 81 jj). Antud ütlustes möönab T. Jäppinen siiski ka reaalse

majandustegevuse olemasolu IT-kaupade ja teenuste valdkonnas. Põhimõtteliselt õige on

kaebuse esitaja väide, et ka kaebuse esitajale osutas OÜ Hagar Grupp nimelt teenuseid ning

vähemalt haldusasja toimikus olevast kirjalikust ülekuulamisprotokollist ei saa teha järeldust, et

tegemist oli kindlasti IT-teenustega Asjas kogutud muid tõendeid T. Jäppineni ütlustega

kõrvutades leiab kohus siiski, et kaebuse esitajale OÜ Hagar Grupp arvetel näidatud teenuseid

osutanud ei ole. Eelnimetatud ülekuulamisel kinnitas T. Jäppinen, et müügiarvete jaoks vajalikud

andmed sai ta A.L või temaga seotud isikute käest. Sama asjaolu kinnitas T. Jäppinen järgmisel

päeval toimunud ülekuulamisel ka OÜ Sandrom kohta (tl. 92 jj). Fiktiivsete arvete vahendamist

on seejuures kinnitanud ka A.L (tl. 90, tl. 74-75). Samadel põhjustel, nagu eelpool juba OÜ

Sandorm kohta märgitud, peab kohus õigeks maksuhalduri seisukohta, et A.L ja T. Jäppineni

ütlused koostoimes kinnitavad, et OÜ Hagar Grupp poolt kaebuse esitajale esitatud arvete alusel

tegelikult teenuste osutamist ei toimunud. Ka OÜ-ga Hagar Grupp sõlmitud kirjalikud lepingud

on töö sisu kajastamise osas äärmiselt üldsõnalised ning neist ei selgu, milles OÜ Hagar Grupp

poolt osutatud teenused tegelikult seisnesid. Kaebuse esitaja esindajate poolt maksumenetluses

antud selgitused OÜ Hagar Grupp arvel nr 051205-1 (Detailplaneeringualane ning

arhitektuurialane konsultatsioon Undiaugu-Kükita) kajastatud teenuste sisu kohta on üldised

ning arusaadavalt ei ole kaebuse esitajal säilinud konsulteerimise tulemusena valmitud

dokumente. Seega puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks, et mingisugust

konsultatsiooniteenust tegelikult osutatud on. Ebamõistlik oleks eeldada, et sarnase hinnaga

konsultatsiooniteenuse tulemust mingil taasesitamist võimaldaval viisil ei vormistatud või et

kaebuse esitaja ei pidanud mõistlikuks seda säilitada. Vaidlust ei ole seejuures asjaolus, et kuigi T.

Jäppinenilt on maksuhaldur osutatud konsultatsiooniteenuste raames koostatud dokumente

küsinud, ei ole ka T. Jäppinen neid esitatud. Maksuhalduri seisukohta, et OÜ Hagar Grupp ja

kaebuse esitaja vahel tehinguid tegelikult toimunud ei ole, kinnitab ka OÜ Projekt Kuubis

juhatuse liikme Merylin Jalakase poolt maksumenetluses antud selgitus (tl. 162) mille kohaselt

mingisugust kirjalikku materjali OÜ-le Projekt Kuubis ei esitatud. Seejuures ei ole M. Jalakase

ütluste usaldusväärsuses vähimatki põhjust kahelda. Kuigi võib vaielda selle üle, mida võis M.M

pidada silmas maksuhaldurile antud ütluste (tl. 108) punktis 13 nimetatud „visandite“ ja

„kavandite“ all, on ilmne, et OÜ-le Projekt Kuubis mingisugused vormistatud visandeid või

kavandeid ei esitatud. Seejuures on tähelepanuväärne, et OÜ Projekt Kuubis on kaebuse esitajale

esitanud arveid kogusummas alla 40 000 krooni koos käibemaksuga, samas kui väidetavalt sama

arendusprojekti detailplaneerimise ja arhitektuuriküsimustega seotud tööde eest on OÜ Hagar

Grupp poolt esitatud arvete kogumaht ligi 450 000 krooni koos käibemaksuga. Sedavõrd kõrge

hinnaga konsultatsiooniteenuse osutamise seab kahtluse alla ka asjaolu, et teadaolevalt ei

töötanud OÜ-s Hagar Grupp ühtegi detailplaneeringute koostamise või arhitektuurivaldkonna

spetsialisti ning vastavat kvalifikatsiooni ei olnud ka T. Jäppinenil. Kui teatud lihtsakoeliste tööde

puhul võib nõustuda, et tellijal on ükskõik, kes selliseid töid teostab, siis nii-öelda vaimset panust

eeldavate teenuste puhul, nagu konsultatsioonid, seda kindlasti eeldada ei saa. Kohtu hinnangul

seab arvete tõepärasuse kahtluse alla juba ainuüksi asjaolu, et arvetel kajastatud teenuseks on

konsultatsiooniteenus valdkonnas, milles konsulteerimiseks ei ole arve esitajal teadaolevalt

mingisugust pädevust, kusjuures ka teenuse ostja ei ole suutnud veenvalt põhjendada, miks just

sellise isiku käest vastavat konsultatsiooniteenust telliti. Tuleb tähele panna, et erinevate T.

Jäppineniga seotud äriühingutega seotud tehingute saamisloo kohta on kaebuse esitaja esindajad

selgitanud üldsõnaliselt, et see toimus isiklikele kontaktidele tuginedes või varasema tutvuse

tõttu. Nii nagu eelnimetatud detailplaneeringu alaste konsultatsioonide kohta, ei ole ühtegi

tõendit ka arhitektuurialaste konsultatsioonide kohta. Samuti puuduvad andmed ja tõendid OÜ

Hagar Grupp arvel nr 051228-1 kajastatud marketingi ettevalmistamise ja läbiviimise

korraldamise kohta, milles väärtuseks koos käibemaksuga on ometigi üle poole miljoni krooni.

Kuivõrd vastustaja ei ole ümber lükanud kaebuse esitaja väidet, et T. Jäppinen oli oma

majandusalase hariduse pinnalt suuteline sarnaseid teenuseid osutama, siis tuleb möönda, et

ilmselt oleks tal olnud võimalik seda ka teha, ent see ei lükka ümber siiski teiste tõendite pinnalt

(T. Jäppineni ja A.L ütlused OÜ Hagar Grupp fiktiivsete müügiarvete kohta, OÜ Harar Grupp

teisel arvel nimetatud konsultatsiooniteenuste osutamise võimatus, sõlmitud lepingu

üldsõnalisus, kõnealusel arvel nimetatud marketingiteenuste kohta igasuguste taasesitamist

võimaldavate andmete puudumine) tekkinud veendumust tehingu fiktiivsuse osas.

22. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et T. Jäppineni on menetluse käigus andnud vastakaid

ütlusi, siis iseenesest on see õige, kuivõrd varasemalt maksuhaldurile antud selgitustes (tl. 115) on

T. Jäppinen OÜ Sandorm ja OÜ Hagar Grupp arvetel nimetatud tehingute toimumist

kinnitanud, ent maksuhaldur on põhjendatult asunud seisukohale, et hiljem kriminaalmenetluse

käigus antud ütluste valguses ei saa varem antud ütlusi usaldada. Maksuhaldur on põhjendatult

viidanud sellele, et kinnitades tehingute toimumist, ei osanud T. Jäppinen nimetada tehingute

üksikasju, samuti kinnitavad kriminaalmenetluses antud vastupidiste ütluste tõesust muud

tõendid, nagu A.L ütlused, esitatud arvete ja lepingute üldsõnalisus jne. Viimaks tasub ka

märkida, et kinnitades kriminaalmenetluses fiktiivsete müügiarvete esitamist, on T. Jäppinen

andnud end süüstavaid ütlusi ning seejuures on ta üle kuulatud kahtlustatavana. Kahtlustatava

positsioonis olles end süüstavate valeütluste andmist ei saa pidada usutavaks.

23. Ka Konvento Ehituse OÜ poolt esitatud arvete osas on maksuhaldur põhjendatult leidnud,

et nende alusel ei ole kaebuse esitajale tegelikult teenuseid osutatud. Seda seisukohta kinnitavad

eelkõige kriminaalmenetluse raames 23. oktoobril 2006 kahtlustavana üle kuulatud J.I ütlused (tl.

78), mille kohaselt tegeles Konvento Ehituse OÜ T.S vahendusel saadud tellimuste kohaselt

fiktiivsete arvete väljastamisega. Seejuures on J.I möönnud, et Konvento Eituse OÜ tegeles ka

reaalse majandustegevusega, nimetades seejuures tehingupartnerid, kellega tehti reaalseid

tehinguid, ent kaebuse esitaja nime nende hulgas ei ole. Samuti on J.I väitnud, et ei tunne A.L,

kellega kaebuse esitaja esindaja R. Ehaste enda väitel suhtles. Kaebuse esitaja poolt kohtuistungil

esitatud teesides toodud väide, et A.L võis tegutseda T.S või mõne teise isiku kaudu Konvento

Ehituse OÜ-lt saadud volituse alusel, ei ole asjakohane, kuna kaebuse esitaja ei ole väitnud,

kaugeltki mitte tõendanud, et ta sellise volituse olemasolu või mõne isiku pädevuse sarnast

volitust välja anda, kontrollinud oleks. Kohtu hinnangul on maksuhaldur õigesti leidnud, et

Konvento Ehituse OÜ poolt 03.08.2005 esitatud arvel nr 193 on nimetatud samad teenused, mis

kajastuvad ka AS Taalri Varahaldus arvel nr 15805. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtki

mõistlikku põhjendust, miks oli vajalik ühe ja sama ehitustöö üle kahe omanikujärelevalve

teostamine või miks otsustati tellida omanikujärelevalve äriühingult, kellel puudus tegevusluba

vastaval tegevusalal tegutsemiseks. Konvento Ehituse OÜ-lt omanikujärelevalve teenuse saamise

vastu räägib ka asjaolu, et kaebuse esitaja esindajad ei teadnud, kes reaalselt järelevalvet teostab.

Arvestades omanikujärelevalve funktsiooni, tuleb eeldada, et omanikul peab sellise järelevalve

teostaja vastu olema mingisugune põhjendatud usaldus ning seetõttu ei saa pidada usutavaks, et

omanikujärelevalve tellitakse vastavat tegevusluba mitteomavast äriühingust, kusjuures ei pöörata

mingisugust tähelepanu sellele, milliseid inimesed vastavat järelevalvet teostavad või kuidas nad

seda teevad. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et AS Taalri Varahaldus poolt esitatud järelevalve

arve summa on umbes kümme korda väiksem Konvento Ehituse OÜ poolt esitatud arve

summast. Ka see asjaolu kinnitab kohtu hinnangul seisukohta, et Konvento Ehituse OÜ arved

on fiktiivsed.

24. Erinevalt teistest maksuotsuses nimetatud äriühingute poolt osutatud teenustest on ainsana

kaebuse esitaja esitanud taasesitamist võimaldava tõendi väidetavalt Konvento Ehituse OÜ

arvetel nr 1 ja nr 46 kajastatud teenuse kohta, nimelt külmhoone tehnilise projekti, seletuskirja ja

joonised (tl. 195 jj). Seega tuleb asuda seisukohale, et Konvento Ehituse OÜ ja kaebuse esitaja

vahel 02. veebruaril 2005 sõlmitud töövõtulepingus nimetatud töö on tegelikult teostatud. Küll

aga nõustub kohus vastustajaga selles, et kõnealuse töö teostajaks (projektdokumentatsiooni

koostajaks) ei saanud olla Konvento Ehituse OÜ. Sellise seisukoha poolt räägivad Konvento

Ehituse OÜ juhataja J.I eelpool kajastamist leidnud ütlused, millest ei nähtu, et Konvento

Ehituse OÜ oleks sarnaseid töid teostanud, samuti asjaolu, et J.I ei tunne enda väitel

projektdokumentatsioonis projektijuhina märgitud A.L. Sõlmitud lepingu (tl. 138) ebaehtsusele

viitab selle üldsõnalisus ehk asjaolu, et lepingus ei ole sõnastatud töö lähteülesannet ning selles ei

viidata mingitele muudele dokumentidele, kust see lähteülesanne nähtuda võiks, samuti on

lepingus eksitud aastaarvudega, märkides I osamakse tasumise tähtajaks 28. veebruari 2006,

samas kui lepingu tähtaeg lõpeb 01. septembril 2005 ning ka kõnealune I osamakse kohta on

arve esitatud 2005. aasta veebruaris. Viimatinimetatud eksimus lepingu tekstis kinnitab

maksuotsuses avaldatud seisukohta, et seegi leping on vormistatud tagantjärele üksnes

maksuhaldurile esitamise eesmärgil ega ole olnud reaalsete tehingute aluseks.

25. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebuse esitaja ei ole OÜ Sandorm, OÜ Hagar Grupp ja

OÜ Konvento arvetel nimetatud teenuseid soetanud käibemaksukohustuslasena registreeritud

isikult. Ainuüksi asjaolu, et arvel näidatud isik ei ole tegelikult arvel näidatud teenuseid osutanud,

ei välista siiski täielikult tellija õigust arvel näidatud käibemaksusumma võrra oma maksustatavast

käibest sisendkäibemaksu maha arvata. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei ole isikul

eelkõige juhul, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et isik ise on osalenud maksupettuses

ja isik ei ole omapoolsete tõenditega suutnud seda kahtlust hajutada või ka juhul kui

maksupettuses osalemine ei ole tuvastatud, ent arve adressaat (tellija) on käitunud

hoolsuskohustust rikkudes, jättes järgimata piisava hoolsuse tehingu teise poole tuvastamisel.

26. Haldusasjas nr 3-3-1-50-03 on Riigikohus asunud seisukohale, et juhul kui maksuhalduril on

põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, ei laiene ostja heausksuse eeldamise

põhimõte ning sarnase kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et

vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud müüjaga siiski tegelikult toimunud. Kohtu hinnangul

on maksuhalduril kogutud tõendite pinnalt tekkinud põhjendatud kahtlus, et Tuleviku Arenduse

OÜ on maksupettuses osalenud ning kaebuse esitaja ei ole seda kahtlust omapoolsete

täiendavate tõendite esitamisega ümber lükanud. Siinkohal on oluline, et maksumenetluses ei pea

maksuhaldur tuvastama maksupettuses osalemist, vaid maksuhalduril peab tekkima üksnes

põhjendatud kahtlus sellises maksupettuses osalemise kohta. Kohtu hinnangul on põhjendatud

kahtluse tekkimiseks käesoleval juhul piisavalt alust, arvestades, et Tuleviku Arenduse OÜ-le

arveid esitanud isikute juhid ei ole kriminaalmenetluses kahtlustatavatena üle kuulatuna tehingute

toimumist kinnitanud, küll on nad aga kinnitanud, et nende juhitavad äriühingud tegelesid

fiktiivsete

arvete

esitamisega.

Kahtlust

kinnitab

ka

asjaolu,

et

suure

väärtusega

konsultatsiooniteenuste kohta ei ole säilinud mingisuguseid materjale, mis võiksid kinnitada

selliste teenuste saamist, samuti asjaolu, et teenuseid on tellitud äriühingutelt, kellele ei ole

vastava teenuse osutamiseks nõutavat tegevusluba (Konvento Ehituse OÜ) või kellel ei ole

teadaolevalt mingisugust sisulist pädevust vastavaid teenuseid osutada (planeerimis- ja

arhitektuurialane konsultatsiooni T. Jäppineniga seotud ettevõtetelt). Samuti kinnitavad neid

kahtlusi allkirjastatud lepingute üldsõnalisus ning maksuotsuses välja toodud ja kaebuse esitaja

poolt mõistlikku seletust mitteleidnud vead lepingutes, mis viitavad asjaolule, et lepingud on

sõlmitud tagantjärele maksuhaldurile esitamise tarbeks. Seega on maksuhaldur põhjendatult

asunud seisukohale, et kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et talle arveid esitanud isikud

tegelikult talle arvetel näidatud teenuseid ei osutanud. Kuivõrd maksuhalduril on põhjendatud

kahtlus maksupettuses toimepanemises, siis ei saaks vajalike täiendavate tõenditena ilmselt

arvesse tulla maksupettuses osalemise kahtluse alla langenud isikute seletused. Eelkõige saaks

tehingute ehtsust tõendada erinevad tõendid tehingute tegemise asjaolude kohta (tellimiskirjad,

hinnapakkumised,

arvete

üksikasjalikud

spetsifikatsioonid,

tööjoonised,

osutatud

konsultatsiooniteenuste sisu kajastavad materjalid jms). Selliseid dokumente kaebuse esitaja aga

ei maksu- ega kohtumenetluses esitanud ei ole. Kohus möönab siinkohal, et kaebuse esitajal ei

olnud seadusest tulenevalt kohustust kõiki selliseid dokumente koguda või säilitada, ent see ei

vähenda kaebuse esitaja tõendamiskoormust ning pööramata tehingute tegemisel neile

asjaoludele tähelepanu, riskiski kaebuse esitaja sellega, et tehingu toimumise tõendamisega võib

ta hätta jääda.

27. Haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et kui hiljem selgub, et

tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on tulumaksu määramine põhjendatud

juhul kui ostja teadis või pidi teadma, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja,

kusjuures tulumaksu määramine on põhjendamatu, kui ostja põhjendatult eeldas, et arvel

näidatud isik on kauba tegelik müüja. Kohtuotsuse eelmises lõigus toodud põhjustel on kohus

seisukohal, et kaebuse esitaja vähemalt pidi teadma, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole

kauba tegelik müüja ning seetõttu on põhjendatud ka arvete alusel tehtud väljamaksete

maksustamine tulumaksuga.

28. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, nagu oleks maksuhaldur lubamatult jätnud

välja selgitamata ettevõtlusega seotud teenuste soetamiseks vajalikud kulutused. Juba eeltoodud

põhjustel on maksuhaldur asunud seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole arvetel näidatud teenuseid

soetanud. Seejuures ei ole maksuhaldur asunud seisukohale, et samu teenuseid ja samas mahus

on tegelikult soetatud kelleltki teiselt. Põhimõtteliselt on võimalik, et kaebuse esitaja on

mingisugustelt tundmatutelt isikutelt konsultatsiooni- ja muid teenuseid soetanud, ent kas ja

millises mahus seda tehtud on, on teadmata. Kohtu hinnangul ei saa maksuhaldurile sellises

olukorras panna kohustust ise tuvastada, kas, kellelt ja milliseid teenuseid võib kaebuse esitaja

tegelikult soetanud olla. Seetõttu ei nõustu kohus ka kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur

oleks pidanud määrama maksusumma hindamise teel vastavalt MKS §-ile 94. Olukorras, kus

maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus, et maksukohustuslane on osalenud

maksupettuses ning maksukohustuslane ei ole suutnud esitada täiendavaid tõendeid tehingute

toimumise kohta, võib maksuhaldur lähtuda eeldusest, et kahtlusalustel arvetel näidatud töid ei

ole üldse teostatud ega pea hakkama omal algatusel hindama seda, kas või kui suures mahus

oleks maksukohustuslase väidetav ja tundmatu tehingupartner hinnanguliselt võinud tegelikult

teenuseid osutada või kaupu müüa. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja pidevalt väitnud, et OÜ

Sandrom, OÜ Hagar Grupp ja Konvento Ehituse OÜ on osutanud just arvetel kajastatud

teenuseid ja arvetel näidatud mahtudes, samas on maksuhaldur need väited põhjendatult kahtluse

alla seadnud ja leidnud, et tehinguid ei ole tegelikult tehtud. Hindamise teel maksustamine saaks

kõne alla tulla juhul kui kaebuse esitaja esitanuks täiendavad tõendid tehingute toimumise kohta

ning kui neist tõenditest nähtuvalt saaks põhjendatult asuda seisukohale, et tehingud on küll

toimunud, ent mitte arvetel näidatud isikutega, vaid mõne muu kas isikuliselt või vähemalt

üldiste tunnuste alusel määratlemist võimaldava isikuga. Nii näiteks võiks hindamise teel

maksustamine olla võimalik, kui kaebuse esitaja, loobudes oma senisest positsioonist, et tehingud

on teostatud arvete esitajaga, esitaks mingisugused täiendavad andmed, millest nähtuks, et arvete

alusel välja maksutud raha on tegelikult siiski kasutatud ettevõtluse tarbeks. Selliseid väiteid

kaebuse esitaja aga esitanud ei ole. Kohus leiab eeltoodule tuginedes, et isik, kelle käitumine

annab alust põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta, ei saa nõuda MKS § 94

kohaldamist enda kasuks ega nõuda, et juhul, kui maksuhaldur ei nõustu kõigi fiktiivseks

tunnistatud arvetel näidatud summadega, siis võtaks maksuhaldur siiski hindamise teel seisukoha

selles, kui suures osas võinuksid mingisugused tehingud teoreetiliselt toimuda.

29. Kohtu hinnangul ei ole maksuotsuse põhjendatud aga osas, mis puudutab OÜ Imreka

väljastatud arvet ärikinnistu arenduse nõustamise kohta. Erinevalt varem nimetatud äriühingutest

on arve sisuks olevate analüüside koostamist kinnitanud nii L.R (tl. 86), kes enda väidete

kohaselt need ise koostas, kui ka tema poeg I.R (tl. 84), kes koostas kaebuse esitajale arve.

Seejuures on I.R kriminaalmenetluses tunnistajana antud ütlustes kinnitanud fiktiivsete arvete

esitamist OÜ-le Tava Mets ning selgitanud, et kaebuse esitajalt laekunud summad kandis ta edasi

OÜ-le Hillasted ja OÜ-le Hellkevar nende ees tekkinud võlgade katteks, mis seondusid OÜ-le

Tava Mets esitatud fiktiivsete arvetega. I.R on seega tunnistanud, et OÜ Imreka tegeles

muuhulgas fiktiivsete arvete esitamisega, ent maksuhaldur on sellest teinud põhjendamatult

järelduse, et ka kaebuse esitajale esitatud arved olid fiktiivsed. Kohus möönab siinkohal, et

näiteks asjaolu, et ei väidetava töö teostajal ega ka tellijal ei ole sedavõrd mahuka analüüsi kohta,

samuti mitte selle algandmete kohta, säilinud ühtegi taasesitamist võimaldavat tõendit, on

kahtlust äratav. Põhimõtteliselt võib alust olla ka maksuhalduri kahtlusel, et OÜ Imreka arvel ja

tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis (tl. 143) nimetatud tööde teostamine ei ole võimalik ilma

analüüsi esemeks oleva kinnisvara kohapealse vaatluseta, ent seda kahtlust ei ole maksuotsuses

siiski mõistlikul viisil põhjendatud ning vastustaja ei ole ka kohtumenetluse käigus suutnud

ümber lükata kaebuse esitaja argumentatsiooni, mille kohaselt sarnase tasuvusanalüüsi ja

finantsplaani koostamine kinnisvara kohapealset ülevaatamist ei eelda. Erinevalt eelpool

käsitletud olukordadest, kus sarnaseid kahtlusi kinnitasid ka muud menetluse käigus kogutud

tõendid, tuleb asuda seisukohale, et OÜ Imreka osas ei ole maksuhaldur oma kahtlusi

põhjendanud ning eeltoodust tulenevalt ei saa maksuhalduri poolt kogutud tõendite põhjal väita,

et OÜ Imreka ei ole kaebuse esitajale arvel näidatud teenuseid osutanud. Tuleb möönda, et

maksuhalduri kahtlused ei ole siiski tekkinud tühjale kohale, ent selle asemel, et püüda kõnealuse

tehingu asjaolusid täpsemalt selgitada, näib maksuhaldur olevat lähtunud eeldusest, et kuivõrd

ülejäänud äriühingutega sõlmitud tehingute fiktiivsus on piisavalt tõendamist leidnud ning samas

on tuvastatud ka asjaolu, et OÜ-le Imreka polnud fiktiivsete arvete väljastamise teenuse

osutamine võõras, siis on ka OÜ Imreka poolt kaebuse esitajale esitatud arve fiktiivne. Sellisele

eeldusele saaks teatud määral tugineda juhul, kui leidnuks tuvastamist OÜ Imreka seotus samade

isikutega, kellega on seotud ülejäänud käesolevas maksuotsuses nimetatud äriühingud, ent sellist

seost maksuotsuses tuvastatud ei ole. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja on OÜ-

lt Imreka arvel näidatud teenuse soetanud ning maksuotsus tuleb seda tehingut puudutavas osas

tühistada ehk osas, millega määrati kaebuse esitajale ja kohustati teda tasuma käibemaksu

104 400 krooni ning kuivõrd vastustaja ei ole iseenesest seadnud kahtluse alla OÜ-lt Imreka

soetatud teenuse seotust kaebuse esitaja ettevõtlusega, siis ka osas, milles määrati kaebuse

esitajale ja kohustati teda tasuma tulumaksu summas 216 126 krooni. Kohus märgib siinkohal, et

maksuotsuse leheküljel 19 toodud esimese tabeli alt teises reas on ilmselt ekslikult märgitud

väljamakstud summana 284 000 krooni, kuivõrd tegelikult oli välja makstud summa

kontoväljavõttelt nähtuvalt 284 400. Viga ei ole mõjutanud siiski maksuotsust, kuivõrd sama

tabeli real kokku kajastatud summa on võimalik saada juhul, kui alt teisel real oleks õige summa,

st. arv 284 400.

MENETLUSKULUD

30. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja

on taotlenud tasutud 5000 krooni suuruse riigilõivu ning 31 152 krooni suuruse õigusabikulu

väljamõistmist. Kohtu hinnangul on kaebuse esitaja esitanud piisavad tõendid selle kohta, et

kulud on kantud. Kohtuistungil ei vaidlustanud kulude kantust ka vastustaja esindaja ega

pidanud õigusabikulusid ka põhjendamatult suureks. Vaidlustatud maksusumma suuruseks oli

kokku 2 062 750 krooni, kaebus kuulub rahuldamisele 320 526 krooni ehk umbes 15,6%

ulatuses. Seega tuleb kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista menetluskulu 36 152 *

15,6% = 5423 krooni.

Kristjan Siigur

kohtunik