2-01-101/18 · 2-01-101/18 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

Legislator summary

AI generated

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

Legislator headnote

AI generated

2-01-101/18 · Viru Maakohus Narva kohtumaja: märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

Full text

ÄRAKIRI

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Sirja Tooming

sekretär Annely Eesmaa

tõlk Jelena Zubtsova

Kohtu

Kohtuotsuse

otsuse

otsuse tegemise aeg ja

tegemise aeg ja

koht

25.03. 2008.a., Rakvere Kohtumaja, Rakvere Võidu 2

Tsiviilasja number

2-01-101

Tsiviilasi

L Š ’i hagi Narva Linnahaigla vastu kahju hüvitamise nõudes

seoses kannatanu surmaga.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: L Š , isikukood xxxx, elukoht xxxx .

Kostja: SA Narva Haigla, reg.kood xxxx, asukoht Haigla 7,

Narva linn 20104, Ida-Virumaa,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ingeri Luik-Tamme,

Advokaadibüroo Paul Varul, Ahtri 6A, Tallinn 10151,

Harjumaa.

Kohtuistungi

Kohtuistungi toim

toim

toimumise aeg

umise aeg

umise aeg 25.02.2008.a.

Istungi

Istungil osalesid

l osalesid

hageja ja kostja lepinguline esindaja

Resolutsioon

Jätta L

Jätta L Š

Š

Š i hagi Narva Linnahaigla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses

i hagi Narva Linnahaigla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses

kannatanu surmaga

kannatanu surmaga rahuldamata tervikuna

rahuldamata tervikuna

rahuldamata tervikuna nii varalise kahju hüvitise nõudes

nii varalise kahju hüvitise nõudes

kummalegi lapsele ig

kummalegi lapsele igakuiselt 915 krooni ja 25 senti kui ka mittevaralise kahju hüvitise

akuiselt 915 krooni ja 25 senti kui ka mittevaralise kahju hüvitise

nõudes L

nõudes L Š 'i kasuks nii L

'i kasuks nii L

'i kasuks nii L Š 'i enda kui ka laste eest kokku summas 500 000 krooni.

'i enda kui ka laste eest kokku summas 500 000 krooni.

Poolte kohtukulud jätta poolte endi kanda.

Kohtu

Kohtuotsus tehak

otsus tehak

otsus tehakse teatavaks Viru Maakohtu Rakvere Kohtumaja kantselei

se teatavaks Viru Maakohtu Rakvere Kohtumaja kantselei

kaudu

kaudu 25

25.03

03.200

.200

.2008.a. ja otsuse

.a. ja otsuse

.a. ja otsuse ärakiri toimeta

ärakiri toimeta

ärakiri toimetatakse

takse

takse kätte pooltele.

kätte pooltele.

Kohtu

Kohtuotsuse

otsuse

otsuse peale on õigus esitada

peale on õigus esitada

peale on õigus esitada apellatsioonkaebus

apellatsioonkaebus

apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule

Viru Ringkonnakohtule

30 päeva jooksul, arvates

30 päeva jooksul, arvates otsuse ärakirja

otsuse ärakirja

otsuse ärakirja saa

saa

saamise päevale järgnevast päevast.

mise päevale järgnevast päevast.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (TsMS § 442 lg. 6

menetluses (TsMS § 442 lg. 6, § 633 lg. 7).

§ 633 lg. 7).

Asjaolu

Asjaolud.

d.

Hagiavalduse kohaselt ööl 27.-28.12.1999.a. hageja abikaasa A Š sai oma korteris

olmetrauma ning suri pärast operatsiooni tegemist Narva Linnahaiglas vere kaotuse

tõttu. Hagejale on teada, et rohke verekaotus tekkis kostja süü tõttu, sest kostja töötajate

poolt ei valitud õigeid ravivõtteid. Hagejal on abielust sündinud xxxx.a. poeg S Š ja

xxxx.a. T Š , kes pärast kannatanu surma mõlemad said pensionit 800 krooni kuus.

Kannatanu surmaga põhjustati kostja süü tõttu hagejale ja tema alaealistele lastele

materiaalne ja moraalne kahju. Hageja palub kostjalt välja mõista lastele kummalegi

kuus 915 krooni ja 25 senti ning 500 000 krooni moraalse kahju katteks.

Kostja kirjalik vastus.

Kostja kohtule 17.12.2001.a. saabunud kirjalikus vastuses hagiga nõus ei ole, sest

hagimaterjalist ei nähtu otsest seost haigla töötajate tegude ja kannatanu surma vahel.

Vastupidi, kannatanu transporditi haiglasse ja teda opereeriti seisundis, kus ta oli

kaotanud palju verd juba enne hospitaliseerimist. Võttes arvesse kannatanu haigust

põhistavaid andmeid, palub Narva Haigla jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja

kanda.

Asja kohtulik arutelu.

Hageja

Hageja kohtuistungil seletab, et mees oli muidu terve inimene. Sel ööl mees lõi

ukseklaasi katki, tahtis ust avada, aga kukkus sellesse. Kiirabisse sai kolm korda

helistatud, aga kirjas on, et üks kord. Sugulane jõudis ka enne kui kiirabi. Koos

abikaasaga sai sõidetud haiglasse, naabrid korrastasid korterit enam-vähem. Öeldi, et

hommikul võib sussid ja muud asjad viia. Kui asi oleks lootusetu olnud, poleks neid asju

palutud tuua. Hageja leiab, et arstide tegevus ei olnud päris õige. Kui oleks õigesti

tehtud, poleks mees surnud. On erapooletu eksperdi Karl Kull´i ekspertarvamus, kus

märgitakse, et arstide tegevus polnud täiuslik. Kui operatsiooni järgne tegevus oleks

õige olnud, poleks surm saabunud. On veel järeldused toimikus lk. 133-137,138, kus

haigla tunnistab, et ei tehtud nõuetekohast haavade revisjoni, seega tunnistab oma süüd

patsiendi surmas. Samas dokumendis avaldatakse arvamust, et verejooksu veenides ei

olnud. Narva Haigla, K.Kull ja ka kõik kolleegid, protokollid toim.lk 97 ja 175,

tunnistavad, et ei toimitud päris õigesti. Hageja soovib, et talle mõistetaks välja

kahjutasu, sest peale mehe surma jäid 11. ja 13.a. poeg hagejale üksi kasvatada. Summa

on vaja laste kasuks välja mõista. Seisuga 1999.a. oli summa 100 000 krooni. Riik

maksis toitjakaotuspensioni 884 krooni kuus ühe lapse kohta, kuid seda ei olnud

piisavalt. Nõudeks kostja vastu on palgavahe, milleks tuleb abikaasa töötasu jagada 4-

ga, nüüd siis 3-ga. Abikaasa keskmine brutopalk oli 5 697, mis jagades kolmega teeb 1

899 krooni. Lastel jäi saamata 100 000 krooni. Pojad said riigilt pensioni 84 kuud järjest

884 krooni. 1 899 krooni miinus 884 teeb 1 015 krooni ja see on korrutatud 84-ga, mis

teeb 85 000 krooni. Hea oleks, kui 118 000 krooni oleks lastelegi makstud. Hageja ütleb,

et tema on kogu aeg töötanud, kuid pärast mehe surma tuli ikkagi müüa suvila ja auto,

et lapsi saaks laagrisse ja eesti keele kursustele saata. Nüüd on alustatud juba korteri

müümist. Lapsed ei saanud koolis tasuta süüa. Nüüd tahaks saata lapsed edasi õppima,

üks tahab minna merekooli, aga koolitamiseks palgast jätku. Hageja palub kohtul

tunnistada kostja süüdi. Süü on osaliselt tõendatud. Ja kuna Narva Haigla on oma süüd

tunnistanud, peab ta maksma kahjutasu. See peaks olema moraalne kahju, milleks

hagiavalduses on märgitud 500 000 krooni. Tänase päeva seisuga võiks rääkida 300 000

krooni suurusest kahjunõudest. Hageja selgitab, et soovib 300 000 krooni endale laste

huvides, sest tema käib poes, maksab kooli eest, muud maksud, riided, jalanõud, samuti

on vaja võlgasid tasuda. Hageja ütleb, et temal on koristaja palk, see on minimaalne

tasu ja sellest ei piisa laste kasvatamiseks. Hageja arvab, et võib-olla tuleb ka

Riikohtusse minna.

Kostja esindaja

Kostja esindaja, lähtudes oma kirjalikest teesidest, selgitab, et kostja ei tunnista

hageja nõuet mitte mingis ulatuses ja L Š 'i nõue varalise ja mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks laste eest tuleb jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et L. Š on

esitanud hagi teiste isikute õiguse või huvi kaitseks ilma selleks seadusliku aluseta. Ei

kehtivas õiguses ega ka hagi esitamise ajal 2001.a. kehtinud õiguses ei ole ettenähtud

võimalust, et lapsevanem pöördub enda nimel lapsele tekitatud väidetava mittevaralise

ja varalise kahjuhüvitise saamiseks kohtusse. Seda seisukohta on kinnitanud ka

Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-55-97. Asjaolu, et lapsevanem on laste seaduslik

esindaja, ei anna lapsevanemale õigust esitada lapsele kuuluvaid nõudeid enda nimel

ega nõuda lastele maksmisele kuuluva hüvitise väljamõistmist endale. Seega tulnuks

soovi korral esitada hagi laste nimel. Kostja leiab, et isegi juhul, kui hageja oleks

esitanud matusekulude hüvitamise nõude ja A. Š 'i lapsed oleksid esitanud ülalpidamise

kaotusest tuleneva nõude ja mittevaralise kahju nõude, mida tegelikult tehtud ei ole, siis

ei kuuluks hagi ikkagi rahuldamisele, sest kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldused

ei ole täidetud. Igasuguse kahju hüvitamise eeldusteks on: kohustuse rikkumine või

õigusvastane tegu või tegevusetus, kahju olemasolu, põhjuslik seos ja süü olemasolu.

Hageja pole tõendanud, et kostja või tema töötajad oleksid rikkunud mingit kohustust

või pannud toime õigusvastase teo või tegevusetuse, mis põhjustanuks A. Š surma.

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 28.09.2006.a. otsus seda ei tõenda,

kuna otsuses sisaldub mitmeid ebaõigeid väiteid ning vastuolusid, mis võisid tuua kaasa

ebaõige lõppjärelduse. Komisjon leidis oma otsuse p.-s 3.2, et veaks tuleb lugeda asjaolu,

et haavade esmase korrastuse käigus ei suudetud lõplikult peatada verejooksu parema

reie tagumise, mediaalse ja eesmise osa pehmete kudede laialdaste purustustega lõike-,

torke-, ja rebimishaavadest. See järeldus ei vasta tegelikkusele. Vastavalt operatsiooni

protokollile ligeeriti kõik veritsevad veresooned ja operatsioon lõppes verejooksu täieliku

peatamisega. Samas viitab ekspert oma eksperdiarvamuses asjaolule, et pärast

vigastuse kirurgilist korrastamist verejooks lakkas, tehti tagumise haava kirurgiline

korrastus verejooksu lõpliku sulgemisega. Seega, olles tunnistanud verejooksu

peatamise fakti, tegi komisjon punktis 3.2 vastuolulise järelduse ja hindas ulatuslike

vigastuste tasapinna veritsust verejooksuna. Komisjoni järeldus, et haige suri kestva

verejooksu tagajärjel, ei vasta tegelikkusele. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktis

nimetatud õmblemata veenist verejooksu ei esinenud. Ka kestvat verejooksu ei olnud.

Operatsioonijärgsel perioodil, umbes nelja tunni jooksul, väljus dreenidest ligikaudu 700

ml veresegulist koevedelikku. Märgitud vedeliku kogust pidas komisjon ekslikult

verejooksuks. Samuti on otsuses leitud, et kirurg oleks tulnud uuesti välja kutsuda ning

viia läbi haava korduvrevisjon. Nimetatud järelduseni jõudis komisjon tulenevalt

ekslikust väitest, et verejooksu ei õnnestunud peatada, ning asjaolust, et väljunud

koevedelikku peeti vereks. Operatsioonijärgsel perioodil patsiendi seisund muutus

suhteliselt stabiilseks. Jälgimislehe kohaselt võis täheldada seisundi paranemist.

Mingisugust

verejooksu

operatsioonijärgsel

perioodil

polnud,

väljus

üksnes

koevedelikku. Operatsioonijärgse verejooksu puudumine ei andnud põhjust vigastuste

korduvrevisjoni läbiviimiseks. Seega andis patsiendi suhtes valitud ravitaktika

positiivse tulemuse ja puudus ka alus patsienti opereerinud kirurgi teistkordseks

väljakutsumiseks. Vigastuste põhjendamatu suurendamine ja operatsiooni pikenemine

võinuks põhjustada patsiendi surma operatsioonilaual tema üliraske seisundi ja

ebastabiilse hemodünaamika tõttu.

Kuna juhtum leidis aset 1999 a., siis tuleb tsiviilasi lahendada sellel ajal kehtinud

õiguse kohaselt. 2001.a. ei näinud seadus ette võimalust ei surmasaanu lastel,

abikaasal, vanematel ega kellelgi teisel nõuda mittevaralise kahju hüvitamist seoses

lähedase surmaga. TSK § 448 lg. 1 sätestas, et kodaniku isiksusele või varale tekitatud

kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. TSK § 463

sätestas kahju hüvitamise tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise korral.

Viidatud sätte lg. 2 kohaselt kannatanu surma korral hüvitatakse kahju TSK §-s 464 lg.

2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada

oma ülalpidamiseks tema eluajal. TSK § 463 lg. 3 kohaselt sai hüvitise välja nõuda kuni

alaealise kaheksateistkümneaastaseks saamiseni. TSK § 464 lg. 2 sätestas, et

kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu

ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist. TSK ei

näinud ette mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ja seda õigust ei sätestanud ka

muud sel ajal kehtinud õigusaktid. Võlaõigusseaduse jõustumisega loodi surmasaanu

lähedastele võimalus nõuda lähedase surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamist erandlike asjaolude esinemisel. Kuna sündmus toimus enne VÕS

jõustumist, siis VÕS ei kohaldu. Samuti ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid

hagejale mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes peab

hageja muuhulgas tõendama, et tal esineb õiguslikus mõttes mittevaraline kahju.

Seda põhimõtet, et moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja, on rõhutanud ka

Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.1996.a. asjas nr. 3-2-1-111-96 tehtud otsuses. Samas

otsuses on Riigikohus märkinud, et kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise

terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire,

samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning

elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad

moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab

tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud

tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Hageja ei ole

mittevaralise kahju olemasolu mitte millegagi tõendanud. Ei ole tõendatud, et üleelatu

jättis jälje isiku psüühikasse ja et sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses,

psüühika või närvitegevuse häire. Hageja leiab, et mittevaralise kahju moodustab

hoolimatu suhtumine patsienti, kaotusvalu ja üksindus ning asjaolu, et lapsed olid

juhtunu ajal 13 ja 14 aastat vanad. Neist asjaoludest tulenevalt hagejal ega tema lastel

ei esine hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Samas juhul, kui mittevaraline

kahju siiski esineks, ei kuuluks see rahaliselt hüvitamisele. Vastavalt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi poolt 11.02.2004.a. asjas nr. 3-2-1-11-04 tehtud otsusele peab kohus

igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja

kompenseerida rahaliselt. Inimeste elu on seotud nii rõõmu ja teiste positiivsete

emotsioonide kui kannatuste, pettumuste ja valuga. Arvestades A.Š 'i surma asjaolusid,

et vigastus sai alguse hageja ja A. Š tülist ning et hageja viivitas kiirabi

väljakutsumisega, ei ole kostja arvates käesoleval juhul isegi siis, kui hagejal ja tema

lastel esineks mittevaraline kahju, põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas.

Nimelt ei surnud A.Š kellegi tahtliku tegevuse tagajärjel, sest arstid tegid tema

päästmiseks selles olukorras parima. Juhul, kui mittevaraline kahju esineks ja see

kuuluks

rahaliselt

hüvitamisele,

siis

tuleks

hüvitist

vähendada.

Riigikohtu

tsiviilkolleegium on asjas nr. 3-2-1-1-01 tehtud otsuses märkinud, et moraalse kahju

suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad, ning et kolleegium

on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille

kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest

ning kohtupraktikast. Kuna kohtupraktikas on kujundatud seisukoht, et lähedased ei

saa nõuda isiku surma põhjustamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamist, siis

analoogiliste

juhtumite

puhul

väljamõistetava

kahju

hüvitise

suuruse

kohta

autoriteetne kohtupraktika puudub. Üldteada on asjaolu, et Eesti meditsiin on

kriitiliselt alarahastatud, mistõttu olukorras, kus napib raha korraga arstidele palkade

maksmiseks ja patsientide ravimiseks, ei ole tervishoiusüsteemil kuskilt võtta

vahendeid poole miljoni krooni hüvitise maksmiseks. Seega juhul, kui kohus leiab, et

mittevaraline kahju siiski esineb ja et see kuulub rahaliselt hüvitamisele, millega kostja

ei nõustu, siis palub kostja hageja poolt nõutavat hüvitist oluliselt vähendada. TSK §

462 lg. 1 kohaselt juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju

tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvise suurust

vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Kannatanuks on käesoleval juhul A.Š , kes

olles alkoholijoobes, lõhkus jalaga ukseklaasi. Seega, seoses sellega, et A.Š ise soodustas

kahju tekkimist ja et hageja osales eluohtliku olukorra loomisel raske ettevaatamatuse

näol, sulgedes joobeseisundis abikaasa klaasist uksega tuppa ning viivitades abi

kutsumisega, tuleks hüvitise väljamõistmisest üldse keelduda.

Hageja ei ole määratlenud, kui suure summa moodustab iga isiku mittevaralise

kahju nõue. Mittevaralise kahju olemasolu ja selle suurust saab hinnata üksnes

konkreetsest isikust lähtuvalt, mitte isikute grupist. Kohus ei saa hagi rahuldada

hindamata iga konkreetse isiku mittevaralise kahju suurust. Seega peab hageja

määratlema, kui suure osa moodustab abikaasa ja kui suure osa kummagi lapse kahju

hüvitamise nõue. Kostja leiab, et hageja kahju nõude arvestus on põhjendamatu ja väär.

TSK § 463 sätestab kahju hüvitamise tervisekahjustuse tekitamise või surma

põhjustamise korral. Selle paragrahvi lg. 2 kohaselt kannatanu surma korral

hüvitatakse kahju TSK § 464 lg. 2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad

said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal. TSK § 463 lg. 3

kohaselt sai hüvitise välja nõuda kuni alaealise kaheksateistkümneaastaseks saamiseni.

TsK § 464 lg 2 sätestas, et kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest

töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus

saada temalt ülalpidamist. Hageja on nõudnud ühe lapse kohta kuus 915,25 krooni

väljamõistmist ja arvestanud seda A.Š 'i viimase kuue kuu keskmiselt brutopalgalt.

Hüvitise arvestamisel ei tule lähtuda mitte keskmisest brutopalgast, vaid netopalgast,

sest netopalga osa on see, mida lastel oli reaalselt võimalik tarbida. Tulumaksu osa

arvel polnud võimalik lastele ülalpidamist anda, kuna tulumaks tuleb maksta riigile. A.

Šostak'i viimase kuue kuu keskmine netopalk oli 5 220 krooni, seega sai igaüks

ülalpidamist 1305 krooni kuus, mitte aga 1 715,25 krooni nagu on märkinud hageja.

Hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida lapsed on seoses isa surmaga

saanud. 28.12.2007.a. Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud kirjas nr. 6.V45-

9/13855-2 on esitatud toitjakaotuspensioni suurused, mida hageja lapsed on saanud.

Kirjast nähtub, et tõele ei vasta hageja väited, et toitjakaotuspensioni suuruseks oli 800

krooni kuus lapse kohta. Varalise kahju hüvitist saab nõuda alates ülalpidamise

kaotusest. Kuna A. Š suri 28.12.1999.a., siis pidi ta saama palga kätte detsembrikuu

eest ja esimene kuu, mille osas lapsed ülalpidamisest ilma jäid, oli 2000. a. jaanuar.

Ülalpidamist saab nõuda üksnes kuni ülalpeetava 18-aastaseks saamiseni. Seega algas

hüvitise arvestus 2000.a. jaanuarist ja lõppes xxxx.a. sündinud S Š 'i osas 16.05.2004.a.

ning xxxx.a. sündinud T Š 'i osas 01.06.2006. a. Seega oleks teoreetiliselt S Š 'il õigus

saada hüvitist 4 aasta, 4 kuu ja 16 päeva ning T Š 'il 6 aasta ja 5 kuu eest. Kuna

põhjendatud ei ole lähtumine brutopalgast, vaid netopalgast, millest tuleb maha arvata

toitjakaotuspension, ja arvestades, et aastas on 12 kuud, siis teoreetiliselt oleks S Š 'il

hüvitis kokku 25 480 krooni ning T Š 'il kokku 35 969 krooni ja kokku 61 449 krooni.

Kuna aga hagejal puudus õigus esitada enda nimel hagi laste varalise kahju välja

mõistmiseks, tuleb varalise kahju nõue jätta igal juhul rahuldamata.

Kostja tegevuse ja A.Š ’i surma vahel puudub põhjuslik seos, sest A. S 'i surm ei

saabunud seetõttu, et kostja või tema töötajad oleksid teinud midagi valesti või jätnud

midagi tegemata.

Kostja ei ole A.Š 'i surmas süüdi. Olukorras, kus tegutsevatel arstidel polnud

olemas kogu seda infot, mis sai teatavaks peale A. Š 'i surma, ei teinud keegi midagi

valesti ega lohakalt, vaid surm saabus mitmete kostjast sõltumatute asjaolude

kokkulangemise tõttu. Kostja süü puudumist tõendab ka asjaolu, et ühtegi kostja

töötajat ei võetud kriminaalkorras vastutusele. Kostja tegi antud situatsioonis parima,

mistõttu puudus alus karistada arste kriminaalkorras ja puudub ka alus mõista kostjalt

välja kahjuhüvitis.

IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused.

TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta,

mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused

põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust.

Kohus, tulenevalt hagiavalduses esitatust, kuulanud ära poolte seletused ning

hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid, tuvastas, et hageja on TSK § 448 ja § 463 lg. 2 p.

1 alusel esitanud kaks nõuet: 1) kostjalt välja mõista Larissa Šostak'i kasuks

varalise kahju hüvitis kummalegi lapsele igakuiselt 915 krooni ja 25 senti ning 2)

nõuda kostjalt Larissa Šostak'i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis nii Larissa

Šostak'i enda kui ka laste eest kokku summas 500 000 krooni. Neid nõudeid muudetud

ei ole. Kohtuistungil möönab hageja, et kahjusumma võiks olla 300 000 krooni, samuti,

et hea oleks, kui lapsed saaksid 118 000 kroonigi. 3) nõude aluseks olevad faktilised

asjaolud on kirjeldatud 28.01.2000.a. kriminaalasja algatamisest keeldumise määruses,

05.01.2000.a. protokollis nr. 1, kohtuekspertiisiaktis nr. 301.

Lähtuvalt nõudeist kohus leidis, et pooltevahelisele suhtele tuleb kohaldada kuni

01.07.2002.a. kehtinud seaduste sätteid, sest juhtunu toimus 1999.a. detsembrikuus.

VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud

enne 01.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte

sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest

ei tulene teisiti.

Lähtudes tuvastatust kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu

tõendanud, kohtu arvates on kostja piisavalt tõendanud, et kostja pole hageja mehe

surmas süüdi, mistõttu kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata järgmistest asjaoludest

lähtuvalt.

1. Hagejale mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise eeldused puuduvad. Hageja

viidatud ja kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 448 lg. 1 kohaselt kodaniku isiksusele või

varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt

täies ulatuses hüvitamisele. Selle sätte alusel materiaalse kahju tuvastamine eeldab

nelja tingimuse olemasolu: kannatanul peab olema tekkinud kahju, tekkinud kahju ja

kahjutekitanu teo vahel peab olema põhjuslik seos, kahjutekitanu tegu peab olema

õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Ühegi neist

puudumisel nõuet rahuldada ei saa. TsK § 448 lg. 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu

kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Seega lasub süü

puudumise tõendamine kostjatel.

Kohtu arvates ei ole ükski neist eeldustest tõendatud ja kuna kostja esindaja on

neid eeldusi detailselt analüüsinud oma 25.02.2008.a. kirjalike teeside p.-s 2, siis kohus,

neid toetades, siinkohal neid üle ei korda.

Kostja ei ole rikkunud ühtegi kohustust ega pannud toime õigusvastast tegu või

tegevusetust. Kostja õigusvastane tegevus on tuvastamata. Eksperthinnang kostja

tegevusetusele on oletuslikku laadi ega saa üheselt kinnitada, et A.Š ’i surm saabus just

konkreetselt kostja mingi töötaja tegevusetuse tulemusena. Vastupidi, üheselt on nii

kriminaalasjast keeldumise materjalides olevate hageja seletuste kui ka tema ütlustega

kohtuistungil kindlaks tehtud, et õnnetus juhtus kannatanu alkoholi tarvitamise ja

koduse tüli tulemusena. Kehtinud TsMS § 94 kohaselt jõustunud kohtuotsus kriminaal-

või haldusõigusrikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale

kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see

isik.

Kohtule

esitatud

Narva

Politseiprefektuuri

28.01.2000.a.

kriminaalasja

algatamisest keeldumise määrusest lähtuvalt ei tuvastatud A.Šostaki surmajuhtumis

kriminaalkuriteo koosseisu. Seda määrust vaidlustatud ei ole. Kelle tahes muude isikute

tegevuse suhtes kriminaalasja algatamise kohta tõendeid esitatud ei ole. Seega on õige

kostja väide, et pole tõendatud, et kostja või tema töötajad oleksid rikkunud mingit

kohustust või pannud toime õigusvastase teo või tegevusetuse, mis põhjustanuks A. Š

surma. Tegemist on kannatanu äärmise ettevaatamatusega, mida saab hinnata vaid

kõiki tõendeid arvestades. Kannatanuks on A.Š , kes, olles alkoholijoobes, soodustas

kahju tekkimist. Kohtu arvates on enimgi kui A.Š , õnnetuses süüdi hageja ise oma

käitumisega. Hageja seletustest tulenevalt tulid nad abikaasaga sünnipäevapeolt, kus

A.Š tarvitas alkoholi, kodus hakati isiklikke probleeme lahendama, mille tulemusena

A.Š ärritus, hageja lahkus ühisest magamistoast ning hoolimata abikaasa hüüetest

tõmbas ukse meelega lukku, et A.Š ei saaks talle teise tuppa järgneda. Hageja sellise

käitumise tagajärjeks oligi A.Š ’i poolt klaasukse purustamine ja katkisesse ukseklaasi

kukkumine. Haiglas tuvastati A.Š ’il keskmine joove. Kohtu-meditsiinilise ekspertiisi

aktis nr. 301 olevast kokkuvõttest nähtuvalt eriti rasked ja elule ohtlikud

kehavigastused tekkisid istumisest ukseraamis olevatele lõikavatele klaasikildudele.

Kohtul puudub pädevus hinnata arstide seisukohti sisuliselt, kuid hageja viidatud ja

kostja tegevuse kohta hinnanguid sisaldavad dokumentaalsed tõendid ei kinnita kostja

süüd. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 28.09.2006. a. otsus seda

üheselt ei tõenda, sest see on tehtud tagantjärele ja oletusliku laadi. Seega puudub

kostja tegevuse ja A.Š ’i surma vahel põhjuslik seos, sest A. Š 'i surm ei saabunud

seetõttu, et kostja või tema töötajad oleksid teinud midagi valesti või jätnud midagi

tegemata.

Juhtunust järeldub, et kui poleks olnud A.Š ’i poolt alkoholi tarvitamist, poleks

olnud kodust tüli, ning kui hageja poleks oma alkoholijoobes abikaasat sulgenud

lukustatud klaasukse taha ega teda ärritanud, poleks õnnetust juhtunud. TSK § 462 lg.

1 kohaselt juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist

või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvise suurust vähendada

või keelduda hüvisest kahju eest. Hüvitise väljamõistmisest tuleb aga üldse keelduda

seoses sellega, et hageja osales oma abikaasa eluohtliku olukorra loomisel raske

ettevaatamatuse näol.

Seega kostja süü tuvastamist ei leidnud ning kui puudub kas või üks TSK § 448

kohaldamise eeldustest, tuleb jätta hagi rahuldamata.

2. Õige on kostja vastuväide selles, et hageja lapsevanemana ei saanud ega saa

pöörduda

enda

nimel

lapsele

tekitatud väidetava

mittevaralise

või

varalise

kahjuhüvitise saamiseks kohtusse. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus oma

otsuses nr. 3-2-1-55-97, mille kohaselt asjaolu, et lapsevanem on laste seaduslik

esindaja, ei anna lapsevanemale õigust esitada lapsele kuuluvaid nõudeid enda nimel

ega nõuda lastele maksmisele kuuluva hüvitise väljamõistmist endale. Seega juhul, kui

hagejale teadaolevalt tekkisid lastel materiaalse või moraalse kahju nõuded, tulnuks

hagejal esitada hagi laste nimel. Ei ole põhjendatud hageja selgitus, et tema seda ei

teadnud. Hagejal on olnud eriharidusega esindaja ja asi on menetluses olnud aastaid,

mistõttu võimalused hagi esitamiseks laste nimel, on hagejal olnud. Riigikohus on oma

lahendis 3-2-1-71-99 selgitanud, et TsMS § 5 lg. 1 p. 1 kohaselt algatab kohus tsiviilasja

isiku avalduse alusel, kes kohtus oma õiguse või vabaduse kaitset taotleb, samuti selle

isiku esindaja avalduse alusel. Antud asjas saaks olla isikuks, kes nõude esitab, laps,

kelle seaduslik esindaja PKS § 50 lg. 2 järgi on ema. Seaduslik esindaja võib asjaajamise

edasi volitada lepingulisele esindajale, kuid nii seaduslikul kui lepingulisel esindajal on

selle protsessiosalise, keda ta esindab, ehk lapse õigused ja kohustused.

Kuna lapsed hagejaks ei ole, siis tuleb hagi laste mittevaralise ja varalise kahju

hüvitamise nõuete osas jätta rahuldamata.

3. Hageja viidatud TSK § 463 lg. 2 kohaselt tervisekahjustuse tekitamise või

surma põhjustamise korral hüvitatakse kahju TsK § 464 lg. 2 tähendatud isikutele selle

osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema

eluajal. TsK § 464 lg. 2 sätestas, et kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju

eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani

õigus saada temalt ülalpidamist ning lg. 3 viitab tagasi §-s 463 lg. 2, 3 ja 4 ettenähtud

määradele ja tähtaegadele. TSK § 463 lg. 3 sätestab aga sõnaselgelt, et kahju

hüvitatakse

1)

alaealisele

kuni

kaheksateistkümneaastaseks

saamiseni,

2)

vanaduspensionieas isikutele, 3) invaliididele, 3) surnu abikaasale või tema vanematele,

sõltumata vanusest ja töövõimest, kes ei tööta ja tegelevad surnu alla kaheksa aasta

vanuste laste, lastelaste,vendade või õdede eest hoolitsemisega, kuni nende kaheksa-

aastaseks saamiseni.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis vastaks võimalusele saada hüvitist

lähtuvalt viidatud paragrahvi lg. 3 p. 3. Hageja kinnitas, et ta töötas ning et tal olid sel

ajal 11- ja 13-aastane laps.

4. Õige on kostja väide, et juhtunu ajal kehtinud TSK ei sätestanud mittevaralise

kahju hüvitamise sätet, mis aga ei tähenda, et sellise sätte TSK-s puudumine iseenesest

välistaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise. Eesti Vabariigi Põhiseaduse

§ 25 sätestas ja sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt

tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest

kuuluks hüvitamisele kogu tekitatud kahju. Kehtinud TsÜS § 172 lg. 2 täpsustas, et

isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju

tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju

tekitamises süüdi. Sama paragrahvi lg. 3 ja 4 kohaselt juhul, kui isiklikke õigusi on

rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja

hüvituse suuruse määramisel arvestab tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu

ning kahju tekitanu süü astet. Moraalne kahju kuulub TsÜS §-st 172 lg. 2-4 tulenevalt

hüvitamisele rahalise hüvitisena. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-11-04 selgitanud,

et kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida

oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Õigesti on kostja viidanud Riigikohtu lahendile nr.

3-2-1-111-96, milles märgitakse et: "Kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise

terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire,

samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning

elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad

moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab

tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud

tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla." Sama otsuse

kohaselt heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on

moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise

muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel. Selliseid asjaolusid ei

ole hageja esitanud ega kohus tuvastanud.

Hageja ei tõendanud, milles tema moraalne kahju õieti seisneb. Hageja sõnutsi

soovib ta hüvitist selle eest, et lapsed jäid ilma isata, tema palk oli ja on väike, mistõttu

ta pidi maha müüma vara, et palgata advokaati, koolitada ja kasvatada lapsi. Kohus ei

välista, et hagejal ja tema lastel oli hingelisi läbielamisi, kuid neid pole hageja isegi

maininud. Eeltoodust tulenevalt peab tõendatud olema, et üleelatu jättis jälje isiku

psüühikasse, et sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses (psüühika või

närvitegevuse häire). Kohus saab hinnata üksnes tajutavaid asjaolusid. Selliseid tagajärgi

ei ole hageja millegagi tõendanud. Riigikohus on andnud selgitusi, et ainuüksi füüsiline ja

hingeline valu ei ole käsitletav moraalse kahjuna. Inimene võib kogeda ka väga

erinevaid tundeid nagu hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne. Tunne on hetkeliselt

tajutav ja võib kaasa tuua ka tagajärgi, kuid hageja mingite selliste tagajärgede

tekkimist ei tõendanud. Hageja on moraalse kahju nõuet põhjendanud vaid raha

nõudega selleks, et lapsed saaksid edasi koolis käia ja et saadav raha oleks õiglaseks

tasuks selle eest, et alaealised lapsed jäid isata kostja süü tõttu, lapsed olid juhtunu ajal

11 ja 13 aastat vanad ning hageja palk on liiga väike. Kuid inimeste elu on seotud nii

rõõmu kui ka teiste positiivsete emotsioonide, kannatuste, pettumuste ja valuga,

mistõttu hageja viidatud asjaolud ei moodusta mittevaralist kahju. Moraalse kahju nõue

ei saa aga kujuneda iseseisva rikastumise allikaks või ka täiendavaks sissetulekuks,

millest võlgnevusi tasuda.

Hageja ei ole määratlenud, kui suure summa moodustab tema ja kui suure summa

kummagi lapse mittevaralise kahju nõue ning millistel asjaoludel neist kellegi nõue

tekkis. Mittevaralise kahju olemasolu ja selle suurust saab hinnata üksnes konkreetsest

isikust lähtuvalt. Seega on õige kostja vastuväide, et hageja moraalse kahju hüvitamise

nõue lähtuvalt isikute grupist ei ole seadusega kooskõlas. Riigikohus oma lahendis nr. 3-

2-1-70-97 selgitab, et tulenevalt PS §-st 25 kuulub õigusvastaselt tekitatud moraalne

kahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Õigusvastase teo all ei saa mõista

vaid kahju tekkimist, vaid õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Hagejale

ei ole aga õigusvastaselt moraalset kahju tekitatud. Lähtudes tuvastatud asjaoludest

kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on põhjendamatu ja tõendamata ning hagi

tuleb jätta rahuldamata.

5. Kohus ei saa hagi rahuldada hindamata iga konkreetse isiku mittevaralise

kahju suurust. Kuna tuvastamist on leidnud, et hagejal kahju tekkimine ei ole

tõendatud ja hageja ei saa nõuet esitada oma laste asemel, siis sellest lähtuvalt kohus ei

hinda täiendavalt poolte esitatud kahju arvestusi, kuid toetab siinjuures kostja

seisukohta, et hüvitise arvestamisel ei tule lähtuda mitte keskmisest brutopalgast, vaid

netopalgast, sest netopalga osa on see, mida lastel oli reaalselt võimalik tarbida, ning et

hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida lapsed on seoses isa surmaga

saanud. Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud kirjas nr. 6.V45-9/13855-2 on esitatud

toitjakaotuspensioni suurused, mida hageja lapsed said ja mis on suuremad, nimelt

915,25 krooni, kui hageja seda esitas. Kostja esindaja on detailselt ka laste suhtes

hüvitise arvestuse teinud ning selle oma kirjalikes teesides esitanud. Hageja seda ei

vaidlustanud. Hageja arvas vaid, et oleks hea 100 000 kroonigi saada, sest vähemast

talle ei piisa.

Kohus tuli järeldusele, et kuna hagejal puudus õigus esitada enda nimel hagi

laste varalise ja mittevaralise kahju välja mõistmiseks, hageja enda varalise ja

mittevaralise nõude olemasolu jäi tõendamata, siis tuleb Larissa Šostak'i hagi SA Narva

Haigla vastu jätta mõlema nõude osas tervikuna rahuldamata.

01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist

alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Hagiavaldus on saabunud Narva Linnakohtule 02.08.2001.a.

Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on

otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud

kohtukulud. Hageja pole kohtukulude nõuet esitanud. Kostja esitas menetluskulude

nõude summale 74 516 krooni, millest tasu õigusabi eest 71 660 krooni ja tõlkekulud

2 856 krooni. TsMS § 61 lg. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus

teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi

eest. Kohus leidis, et kostja õigusabikulud on põhjendatud jätta tema enda kanda, sest

kostja on põhjendamatult andnud hagejale lootust, et ta mingis osas hageja nõude

rahuldab, ja sellega menetlust kohtus tarbetult venitanud. Kostja tõlkekulude nõue pole

põhistatud, kuna menetlus on toimunud eesti keeles ja kostja on saanud menetluses

osaleda nii eesti kui ka vene keeles. Kuna tõlkekulusid tõendav dokument puudub, siis

selles osas jääb menetluskulude nõue rahuldamata.

Lähtudes tuvastatust kohus kohaldas TSK § 448, 462, 464 lg. 3 p. 3, TsÜS § 172,

sätteid ja juhindus TsMSRakS § 3, TsMS §-de 230, 438-439, 441-442, § 632 lg. 1

nõudeist.

Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige

Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 29. aprillil 2008.a

29. aprillil 2008.a

Nooremreferent

I.Golubev

2-01-101/18 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text