3-07-2304/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 18.märtsil 2008.a. Tallinnas Haldusasja number 3-07-2304 Haldusasi A.U kaebus Kodakondsusja Migratsiooniameti 13.09.2007.a. otsuse nr 20071376 tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD 13.09.2007.a. otsusega nr 20071376 tunnistas Kodakondsusja Migratsiooniamet(KMA) välismaalaste seaduse(VMS) § 149 lg 1 p 4 alusel alates 20.09.2007.a. kehtetuks A.U-le 4.04.2001.a. antud pikaajalise elaniku elamisloa nr EL71H010028. Otsuse kohaselt on A.U 14.12.1985.a. Venemaal sündinud Vene Föderatsiooni kodanik, kes lahkus Eestist 2005.a. ning asus elama Vene Föderatsiooni, mistõttu KMA algatas 24.07.2007.a. tema elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. 30.07.2007.a. esitas A.U ema T.U avalduse, milles selgitas, et poeg viibib Venemaal seoses karistuse kandmisega kinnipidamiskohas, ootab ennetähtaegset vabastamist ja kavatseb Eestisse tagasi pöörduda. 14.08.2007.a. esitas A.U KMA-le seletuskirja, milles selgitas oma Eestis eemalviibimise põhjusi ning palus elamisluba mitte kehtetuks tunnistada, kuna ta soovib pärast karistuse kandmist Eestisse tagasi pöörduda, sest siin elavad tema sugulased – ema ja vend. VMS § 149 lg 1 p 4 kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks välismaalase viibimisel väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike 12 järjestikust kuud. Piirivalveameti andmetel on A.U Eestist lahkunud 15.08.2005.a. ning asunud elama Vene Föderatsiooni, Eestisse tagasi pole pöördunud. Seega on A.U viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike 12 järjestikust kuud, mistõttu on KMA kohustatud tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada. Kaebaja lahkus 2005.a. Eestist Venemaale Kingissepa linna erikooli õppima, enne 12 kuu möödumist ei saanud tagasi pöörduda sellepärast, et viibib parandusliku töö koloonias. Kaebaja ema pöördus KMA Jõhvi osakonda taotlusega pikendada tagasipöördumise 12-kuulist tähtaega. Ka kaebaja palus KMA-l elamisluba mitte kehtetuks tunnistada, sest tal pole võimalik õigeaegselt tagasi tulla. VMS § 149 lg 1 p 4 on rakendatav neil juhtudel, kui välismaalane viibib Eestist eemal omal tahtel, kuid kaebaja viibib Venemaal mitte vabatahtlikult, vaid vääramatu jõu mõjul - sellepärast, et kannab kriminaalkaristust auto ärandamise eest.

KMA palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud otsuses toodule järgmised seisukohad. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel on KMA kohustatud hindama välismaalase vastavust VMS-s sätestatud tingimustele, kaebaja nendele ei vasta. 4.04.2001.a. anti kaebajale alaline elamisluba, mis 1.06.2006.a. jõustunud VMS muudatuste tõttu muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. Seoses õpingutega Vene Föderatsioonis on kaebaja 14.09.2004.a. esitanud KMA-le taotluse Eestist eemalviibimise registreerimiseks ajavahemikus 15.09.2004 – 7.02.2006.

Õpingute ajal sooritas kaebaja kriminaalkorras karistatava teo ja talle mõisteti vabadusekaotus kinnipidamisasutuses, kust ta Arhangelski oblasti parandusliku töö koloonia poolt väljastatud tõendist nähtuvalt vabaneb 24.02.2009.a., ning kaotas sellega võimaluse 12 järjestikuse kuu möödumisel Eestisse tagasi tulla. Seega on kaebaja ise ennast oma seadusevastase käitumisega pannud olukorda, kus tema pikaajalise elaniku elamisluba tuleb kehtetuks tunnistada. Pole oluline, mis põhjusel on isik viibinud väljaspool Eestit, sest VMS ei näe selles osas ette mingeid erandeid.

Teatud õigushüve saamine eeldab riigi poolt seadusega kehtestatud tingimuste täitmist. Tallinna Ringkonnakohus on 28.08.2007.a. otsuses nr 3-06-2058 märkinud, et pikaajalise elaniku staatuse põhikriteeriumiks on riigi territooriumil seaduslikult ja pidevalt elamise kestus, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud. Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi nr 2003/109/EÜ(edaspidi “direktiiv”) kohaselt on pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks liikmesriigi territooriumil elamise kestus. Direktiivi art 9 lg 1 p c sätestab, et pikaajalisel elanikul pole õigust pikaajalise elaniku elamisloale, kui isiku äraolek ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud.

Art 9 lg 2 kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et 12 järjestikust kuud ületav äraolek või teatud konkreetsetel või erakorralistel asjaoludel toimuv äraolek ei põhjusta staatuse tühistamist või kaotamist. Direktiiv pole otsekohaldatav, liikmesriikidele on jäetud õigus otsustada siseriikliku seadusega erandite tegemise või mittetegemise üle. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on siseriiklikult sätestatud VMS-s.

KOHTU PÕHJENDUSED Nagu vastustaja õigesti on märkinud, pole direktiiv otsekohaldatav, vaid eeldab seda, et Euroopa Liidu liikmesriigid võtavad direktiivis märgitud põhimõtted üle ning kehtestavad reeglid oma õigusaktides, mida Eesti riik on ka teinud. VMS-i sätted, millele KMA on vaidlustatud otsuse andmisel tuginenud, ei ole vastuolus direktiiviga. Pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused, elamisloa tühistamise ja selle andmisest keeldumise alused ning pikaajalise elaniku staatusest tulenevad õigused on reguleeritud 1.06.2006.a. jõustunud VMS-i IV2 peatükis. Kaebaja elamisluba on tunnistatud kehtetuks VMS § 149 lg 1 p 4 alusel, mis kehtib järgmises sõnastuses: “(1)Pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks: 4)kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud”. See regulatsioon ei anna KMA-le kaalutlusõigust. Mis põhjusel kaebaja on viibinud väljaspool Eestit, pole oluline, sest VMS ei näe selles osas ette mingeid erandeid. Kaebaja ei viibi Venemaal mitte vääramatu jõu mõjul, vaid enda tahtliku tegevuse tagajärjel – kuritegu toime pannes pidi kaebaja arvestama võimalusega, et talle selle teo eest vabaduskaotuslik karistus mõista võidakse. Kaebaja lahkus Eestist Venemaale

15.08.2005.a. ning kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni 13.09.2007.a. Eestisse ei naasnud, kuna kandis vabaduskaotuslikku karistust mootorsõiduki ärandamise eest Vene Föderatsioonis Arhangelski oblastis. Seega viibis kaebaja väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike peaaegu 25 järjestikust kuud ning KMA oli VMS § 149 lg 1 p 4 alusel kohustatud tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistama. VMS-i varasem alalise elamisloa regulatsioon nägi ette, et alaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks välismaalase viibimisel väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku juhul, kui välismaalane ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eestist Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras(VMS kuni 1.06.2006.a. kehtinud redaktsiooni § 14 lg

2 p 3). Kuna kaebaja oli enda Eestist eemalviibimise KMA-s registreerinud ainult kuni 7.02.2006.a., siis ka seaduse selle redaktsiooni järgi pidanuks KMA kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistama.

Kohtunik: D.Maastik