3-07-2388/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. märtsil 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-2388

Haldusasi

Kohtutäitur Urmas Tärno kaebus justiitsministri

23.10.20 07 käskkirja nr 390-k tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 20. veebruaril 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja kohtutäitur Urmas Tärno;

Esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher;

Vastustaja justiitsminister;

Esindaja Annika Leevand.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus:

- tühistada justiitsministri 23.10.2007 käskkiri nr 390-k;

2. Mõista

Justiitsministeeriumilt

Urmas

Tärno

(isikukood xxxxxxxxxxxx) kasuks välja menetluskulud

summas 37 653 (kolmkümmend seitse tuhat kuussada

viiskümmend kolm) krooni ja 20 senti.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 17.05.2004 tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi: PMTK) E. B.le

korralduse nr 15-2.1/5522 maksuvõla tasumiseks. Korralduses on märgitud, et seisuga

13.05.2004 on täitmata maksukohustusi kokku 105 491 krooni ning eelnevalt on kohtutäitur

Urmas Tärnole antud sissenõudmiseks Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 06.01.2003

korraldus nr 6.2-01/108.18 summas 37 377 krooni. 17.05.2004 korralduse nr 15-2.1/5522

resolutiivosa on aga sõnastatud järgmiselt: „kohustan maksukohustuslast tasuma maksuvõla

kogusummas 14450 krooni AS-i Eesti Ühispank või AS-i Hansapank, arvestades maksuvõla

liigile alltoodud Maksu- ja Tolliameti pangakontosid ja viitenumbreid“.

2. 29.06.2004 esitas PMTK Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur Urmas Tärnole avalduse

täitemenetluse algatamiseks E. B. suhtes. Avalduse kohaselt on täitedokumendiks PMTK

17.05.2004 korraldus nr 15-2.1/5522. Nõude suurust kajastatakse avalduses aga järgmiselt:

füüsilise isiku tulumaks 13 045 krooni, sellelt arvestatud intress 7221 krooni ning FIE

sotsiaalmaks 35 968 krooni ning sellelt arvestatud intress 11 880 krooni.

3. 30.07.2004 algatas kohtutäitur PMTK 17.05.2004 korralduse nr 15-2.1/5522 ning PMTK

poolt 29.07.2007 esitatud avalduse alusel E. B. suhtes täitemenetluse 68 114 krooni

sissenõudmiseks.

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

4. 23.10.2007 käskkirjaga nr 390-k luges justiitsminister eeltoodud asjaoludel tuvastatuks

kohtutäitur Urmas Tärno poolt kuni 31.12.2005 kehtinud täitemenetluse seadustiku (edaspidi

varemkehtinud TMS) § 23 lõikes 1 sätestatud ametikohustuse süülise mittenõuetekohase

täitmise ning määras selle eest distsiplinaarkaristusena 50 000 krooni suuruse rahatrahvi.

Vaidlustatud käskkirjas asus justiitsminister seisukohale, et algatades täitemenetluse 68 114

krooni suuruse võla sissenõudmiseks, alustas kohtutäitur nõude täitmist suuremas ulatuses,

kui täitedokumendist nähtus, olles asunud otsustama täitedokumendi sisu üle. Justiitsminister

sedastas vaidlustatud käskkirjas, et kui haldusakti põhjendus ja resolutsioon on omavahel

vastuolus, ei saa kohtutäitur asuda haldusakti andnud haldusorgani rolli ja otsustada kohustuse

sisu üle. Karistuse määramisel on vaidlustatud käskkirja kohaselt arvestatud seda, et

kohtutäiturit ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, kohtutäitur on distsiplinaarmenetluse

algatamise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisele osutanud igakülgset kaasabi ning

ametikohustuse mittenõuetekohase täitmise põhjuseks oli mingil määral ka sissenõudja tahte

(avaldus) ja täitedokumendi vastuolu. Samas on peetud silmas seda, et kuna Urmas Tärno

nõuete täitmise protsent on Harju tööpiirkonnas üks parimaid, siis ei ole kahtlust arvata, et

50 000 kroonine rahatrahv on kohtutäituri sissetulekutega võrreldes ebaproportsionaalne.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palub kohtutäitur Urmas Tärno justiitsministri

23. oktoobri 2007 käskkirja nr 390-k tühistada.

6. Esiteks ei ole kaebaja arvates põhjendatud justiitsministri seisukoht, et kaebaja on eksinud

formaliseerituse printsiibi vastu. Kaebuse esitaja leiab, et varem kehtinud TMS-s ei olnud

sätestatud, et kohtutäitur peab täitedokumendi sisu selgitamiseks lugema üksnes

täitedokumendi resolutiivosa ning jätma ülejäänud täitedokumendi tähelepanuta; antud juhul

juhindus kohtutäitur täitedokumendist tervikuna ning vähemalt formaaljuriidiliselt oli selline

tõlgendus kooskõlas seaduse sättega. Seejuures märgib kaebuse esitaja, et PMTK korralduse

resolutiivosas on esitatud andmed, kuhu maksuvõlad tuleb tasuda, selliselt, et on vajalik

eristada maksuvõlga võla liikide kaupa. Taoline resolutsioon suunab täitedokumendiga

tutvujat täitedokumendi sisulise osa juurde, et täpsustada tasutavad maksuvõlad liikide kaupa.

Viitega Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-119-02 esitatud seisukohale märgib kaebuse esitaja, et

tal oli kohustus täitemenetlus algatada, sest talle esitati varemkehtinud TMS § 23 lõikes 1

ettenähtud dokumendid. Kaebuse esitaja märgib, et kohe täitemenetluse alustamisel selgitas

PMTK täitemenetluse alustamise avalduses, milline on maksuvõla sissenõutav jääk

täitedokumendi alusel ja selgitas, kuidas maksuvõla jääk on seotud eelneva, juba täitmisel

oleva samasisulise täitedokumendiga ning ka edaspidise menetluse käigus palus täitur MTA-lt

selgitust võlgniku maksuvõla jäägi kohta ning MTA vastava üksikasjaliku selgituse ka andis

(näiteks 06.02.2007). Kaebuse esitaja rõhutab seejuures, et kuni 2007 septembrini oli PMTK

isegi veendunud, et sissenõutavaks summaks 17.05.2004 korralduse alusel on just 68 114

krooni, aga mitte 14 450 krooni.

Seega on kaebaja tema enda hinnangul juhindunud täitemenetluse alustamisel ja läbiviimisel

täitedokumendist, arvestades ühtlasi sissenõudjaks oleva organi selgitusi.

7. Kaebuse esitaja selgitab, et kuna täitedokument oli iseenesest arusaadav, siis täitur ei olnud

otseselt kohustatud MTA poole selgituste saamiseks pöörduma. Faktiliselt ta vastavad

selgitused siiski sai ja seega ei ole täitur rikkunud tegelikult ka varemkehtinud TMS-i §-i 31.

8. Kaebaja rõhutab, et ta ei ole kontrollinud täitedokumendi ega esitatud maksevõlgnevuste

õiguspärasust. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole viinud läbi materiaalõiguslikku analüüsi,

kuna täitedokumendi resolutiivosa ja sisu vahel valitsenud vastuolu ületamiseks ei

analüüsinud kaebaja ühtegi materiaalõiguslikku normi ega võlgnevuse sisulisi asjaolusid ega

võtnud arvesse ühtegi muud täitemenetlusega seotud faktilist asjaolu. Täitemenetluse summa

määramisel juhindus kaebuse esitaja enda väitel täitedokumendist ja selles toodud sissenõudja

poolt esitatud arvandmetest. Kaebuse esitaja leiab, et lihtsate matemaatiliste arvutuste

tegemine

võiks

olla

vaadeldav

kui

lubatud

tolerants

formaliseerituse

printsiibi

ellurakendamise raames ning kui lubatud meetod lahendaks olukorda, kui täitedokumendis

sisaldub vastuolu või ilmselge tehniline viga. Seejuures viitab kaebuse esitaja sellele, et

sissenõutava nõude summa on vaja kohtutäituril välja arvutada ka näiteks viivisnõuete ja

intressi sissenõudmisel või teatud juhtudel võla pööramisel solidaarvõlgniku vastu, samuti

juhtudel, kus kohtuotsusega on välja mõistetud mitmeid erinevaid vastastikuseid summasid.

Kaebuse esitaja märgib veel, et Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-3-03 pannud

kohtutäiturile palju suurema kohustuse saada aru täitedokumendi sisust kui pelgalt

resolutsiooni lugemine. Sellest tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et ta pidi arvutama

matemaatiliselt nõude suuruse ja see vastas täitedokumendis ja avalduses toodud suurusele.

Teisisõnu pidi kohtutäitur hindama avaldust ja täitedokumenti koosmõjus.

9. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et isegi kui eksimus formaliseerituse printsiibi vastu on aset

leidnud, ei ole sellise eksimuse näol tegemist distsiplinaarsüüteoga kohtutäituri seaduse

(edaspidi KTS) § 32 mõistes. Selles osas viitab kaebuse esitaja esmalt Riigikohtu lahendile

haldusasjas nr 3-3-1-70-04, milles leiti, et notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab

olla distsiplinaarkorras karistatav tegu üksnes siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske

eksimine õigusnormi kohaldamisel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et lugedes sissenõudja

poolt esitatud täitedokumendi ja sissenõudja avalduse hoolikalt läbi, ületas kaebaja

täitedokumendis sisalduva vastuolu mõistlikul ja menetlusökonoomilisel kaalutlusel,

tuginedes sissenõudja enda poolt tehtud ja samas täitedokumendis sisalduvatele arvutustele.

Seega esines täituri tegevuses kohusetundliku töö tulemusel tehtud mõistlik kaalutlus, mistõttu

ei ole distsiplinaarkaristuse määramine lubatav, isegi kui kohtutäituri seisukoht osutub

kohtumenetluses ebaõigeks. Viitega Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-35-0 ei nõustu

kaebuse esitaja justiitsministri arvamusega, et varemkehtinud TMS § 23 lõike 1 näol on

tegemist selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormiga. Kaebuse esitaja rõhutab, et

formaliseerituse printsiipi, mille rikkumist kaebuse esitajale ette heidetakse, justiitsministri

poolt kirjeldatud kujul seaduses ei sisaldu. Tegemist on õigusteoreetilise doktriiniga, mille

konkreetne kohaldamise viis sõltub üksikjuhtumist ja õigusnormi rakendaja isiklikust

hinnangust. Kaebuse esitaja on arvamusel, et varemkehtinud TMS § 23 lõikest ei tulene

selgelt ja üheseltmõistetavalt, et kohtutäitur täitedokumendist juhindumisel peaks

tähelepanuta jätma dokumendi kõik ülejäänud osad peale resolutsiooni ning ei või

dokumendis sisalduvaid vastuolusid ületada. Kaebuse esitaja märgib, et varemkehtinud TMS

§ 23 lg 1 ega muud sätted ei anna selget ja ühest vastust juhtudele, kus täidedokumendi

erinevad osad on arvandmete osas üksteisega vastuolus, kuid samas on täitedokumendi

põhjendustest selgelt ja ilma materiaalõigusliku analüüsita näha, millist summat sissenõudja

on õigustatud sisse nõudma.

Kaebuse esitaja väitel tuleb arvestada sedagi, et antud juhul olid täitedokumendi väljaandnud

organ ja sissenõudja kokkulangevad ning PMTK esitas sissenõudja avalduse, mis on seaduse

kohaselt samuti aluseks täitemenetluse algatamisel.

10. Samuti leiab kaebuse esitaja, et ta lahendas täitedokumendis sisalduva vastuolu

kohusetundlikult ja professionaalselt vastavalt oma isiklikule arusaamisele. Veel märgib

kaebuse esitaja, et võlgnikul olnuks võimalus vaidlustada täitemenetluse algatamine

tsiviilkohtumenetluses, ent seda kaebuse esitaja ei teinud. Sel põhjusel on tänaseni lahtine

küsimus, kas kohtutäituri tegevus täitemenetluse alustamisel oli seadusevastane või mitte.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et käskkirjaga on rikutud kohtutäituri professionaalse

sõltumatuse põhimõtet. Sisuliselt karistati kaebuse esitajat selle eest, et ta asus seaduse

tõlgendamisel erinevale seisukohale justiitsministrist formaliseerituse printsiibi olemuse ja

rakendamise küsimuses. Kaebuse esitaja leiab, et justiitsministril ei ole pädevust sekkuda

kohtutäituri tegevusse, sundides distsiplinaarkaristuse ähvardusel täiturit omaks võtma

justiitsministri või Justiitsministeeriumi ametnike seisukohti täitemenetluse seadustiku

tõlgendamisel.

11. Kolmandaks leiab kaebuse esitaja, et tuvastatud ei ole kohtutäituri süü. Käskkirjas

sisalduv paljasõnaline väide tahtluse kohta on seesmiselt vastuoluline, kuna väidetavalt

seisnes tahtlus kohtutäituri teadlikkuses sellest, et täitedokumenti täideti selle resolutsioonis

näidatust suuremas summas. Kaebuse esitaja leiab, et selline teadlikkus ei ole asjakohane

küsimus tahtluse tuvastamisel – tahtlus distsiplinaarasjas pidanuks olema suunatud rikkumise

toimepanemisele, mitte täitedokumendi ja seaduse tõlgendamisele. Kaebuse esitaja leiab, et

on loogiline ja loomulik, et õigusnormi tõlgendamine täitedokumendi täitmise ulatuse

kindlaksmääramisel on teadlik tegevus, ent see ei saa endast kujutada samaaegselt tahtlust

panna toime õigusrikkumine.

12. Neljandaks leiab kaebuse esitaja, et isegi kui kohtu arvates on distsiplinaarsüüteo

toimepanemine leidnud tuvastamist, on käskkirjas selle eest määratud distsiplinaarkaristus

kaebaja arvates ebaproportsionaalne distsiplinaarsüüteoga ja selle määramisel on tehtud

tõsiseid kaalutlusvigu. Kaebaja arvates on selge, et võimalik distsiplinaarsüütegu ei ole seotud

tahtluse ega raske hooletusega, vaid tulenes eksimusest seadusesätte tõlgendamisel, samuti ei

peegelda varemkehtinud TMS § 23 lg 1 vastu eksimine kaebaja erialaste teadmiste

mittevastavust kohtutäiturile seatud kvalifikatsiooninõuetele, kuna tegemist oli spetsiifilise

eksimusega

üldnormi

tõlgendamisel.

Kuna

kaebaja

arvates

ei

anna

käesolev

distsiplinaarsüütegu alust arvamuseks, et kaebaja võiks tulevikus tahtlikult või hooletusest

rikkumisi toime panna. Samuti ei demonstreeri väidetav rikkumine kaebaja mittevastavust

kohtutäituri kvalifikatsiooninõuetele. Kaebuse esitaja hinnangul oleks distsiplinaarkaristuse

määramise eesmärk käesoleval juhul täidetud KTS §-st 32 tuleneva noomituse näol. Kaebuse

esitaja leiab, et asetades toime pandud distsiplinaarsüüteo võimalike rikkumiste skaalale,

tuleks kaebajale määratud rahatrahvi summas 50 000 krooni käsitleda distsiplinaarkaristusena,

mida määratakse keskmisest raskemate distsiplinaarsüütegude eest, ent kaebaja toime pandud

distsiplinaarsüüteo (kui selline üldse aset leidis) raskusaste on aga keskmisest oluliselt

väiksem, kuna mainitud hindamisskaalale peavad mahtuma lisaks ka süüteod, mis seotud

hooletuse ja tahtlusega, samuti omakasu ajendil toime pandud süüteod.

13. Kaalutlusviga seisneb kaebuse esitaja hinnangul selleski, et käskkirja kohaselt on

karistuse määramisel arvestatud seda, et kohtutäitur on jäänud oma seisukohale

formaliseerituse printsiibi küsimuses ehk sisuliselt on karistust raskendavaks asjaoluks loetud

seda, et täitur ennast distsiplinaarmenetluses kaitses ja selgitas oma tegevuse sisulisi

kaalutlusi.

14. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et rahatrahvi suuruse määramisel lähtutud ebaseaduslikust

diskrimineerivast kaalutlusest varanduslikul ja/või professionaalse edukuse alusel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Justiitsminister vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja

selgitab, et täitedokumendiks olnud PMTK korralduses pandi võlgnikule kohustus tasuda

maksuvõlg summas 14 450 krooni, ent kohtutäitur algatas täitemenetluse summas 68 114

krooni. Vastustaja leiab, et konkreetne maksuvõlgnevus sisaldus korralduse resolutsioonis

ning resolutsioonile järgnev osa pangakontode ja viitenumbrite kohta ei ole käsitletav

haldusakti resolutsioonina. Sissenõudja avaldus omab täitemenetluse algatamisel vastustaja

hinnangul tähtsust niivõrd, kuivõrd selle näol on tegemist sissenõudja ühepoolse

tahteavaldusega täitedokumendi sundtäitmisele andmiseks, ent täitemenetluse algatamise

avaldusega ei saa muuta täitedokumenti. Viitega Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-2-1-

119-02 märgib vastustaja, et sissenõudja avalduse ja täitedokumendi vastuolu korral tuleb

lähtuda täitedokumendist.

16. Järgnevalt märgib vastustaja, et kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ja

distsiplinaarkaristuse määramine ei sõltu asjaolust, kas võlgnik on kohtutäituri tegevust

vaidlustanud või mitte ega ka võlgnikule tekitatud kahju suurusest.

17. Vastustaja leiab, et kohtutäiturit on karistanud seaduses sisalduva ja üheselt mõistetava

õigusnormi rikkumise, mitte formaliseerituse printsiibi rikkumise eest. Seejuures märgib

vastustaja, et haldusakti resolutsioon on haldusakti osa, millega haldusorgan paneb isikule

teatud kohustuse või annab õiguse. Seega on kaebuse esitaja, muutes haldusakti kohustavat

osa (resolutsiooni), hakanud otsustama materiaalõiguslikke küsimusi. Vastustaja leiab, et

sisuliselt muutus kohtutäituri tegevuse tulemusena võlgnikult sissenõutav maksuvõlg

suuremaks kui haldusaktist tulenes. Vastustaja märgib, et isegi juhul, kui haldusakti motiivid

on vastuolus haldusakti resolutsiooniga, ei saa kohtutäitur olla see isik, kes hakkab

haldusaktis sisalduvat vastuolu lahendama ning oma suvast lähtudes otsustab sissenõutava

summa suuruse üle.

18. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 60 lõikele 2 leiab vastustaja, et

seadusest tulenevalt on kohtutäituril kohustus juhinduda haldusakti resolutsioonist, mitte

asuda haldusakti väljaandja asemele ja otsustada kohustuse sisu muutmise üle. Haldusakti

põhjendus on vastustaja hinnangul suunatud eelkõige haldusakti adressaadile ning selle

eesmärk on pikemalt põhjendada haldusakti resolutiivosas toodud seisukohta, et haldusakt

adressaat saaks otsustada haldusorgani tehtud otsuse seaduslikkuse ja selle üle, kas

haldusaktiga on tema õigusi rikutud. Kui kohtutäituril on alust arvata, et kohustav haldusakt

on ebaõige ja sisult vastuoluline, on kohtutäituril võimalik juhtida haldusorgani/sissenõudja

tähelepanu sellisele ebatäpsusele, ent käesoleval juhul ei nähtu, et kohtutäitur oleks seda

teinud.

19. Vastustaja leiab, et varemkehtinud TMS § 23 lõikes 1 sätestatud ametikohustus on selgelt

sätestatud ja üheselt mõistetav ega vaja tõlgendamist. Kindlasti ei saa seda tõlgenda selliselt,

et kui kohtutäiturile tundub, et haldusorgan on haldusaktis teinud mingi vea, siis on

kohtutäituril õigus hakata sellist viga parandama. Vastustaja leiab, et kohtutäituril ei olnud

õigust matemaatiliste arvutuste teel muuta täitedokumendist tulenevat Võlgniku kohustuste

sisu ning sellised vastuolud tulnuks lahendada muul viisil

20. Süü osas leiab vastustaja, et kohtutäitur on tunnistanud, et viib täitemenetlust võlgniku

suhtes läbi 68 114 krooni nõudes, hoolimata asjaolust, et haldusorgan on kohustanud

võlgnikku tasuma maksuvõlg suurusega 14 450 krooni ning distsiplinaarmenetluse kestel on

kohtutäitur toonud õigustusi, miks tal on õigus nõuda võlgnikult suuremat summat, kui

täitedokumendi

resolutsioonis

toodud.

Kohtutäituri

antud

selgituste

alusel

sai

järelevalveorgani poolt kohtutäituri tegevuses süü tuvastamisel olla ainuvõimalik järeldus, et

kohtutäitur tegutseb tahtlusega, kui täidab nõuet suuremas summas, kui tuleneb

täitedokumendist - kohtutäitur oli teadlik, et nõuab võlgnikult suuremat summat, kui tuleneb

täitedokumendist, ta oli veendunud sissenõutava summa õigsuses ning soovis, et võlgnik

täidaks nõude kohtutäituri poolt nõutavas suuruses.

21. Mis puutub määratud karistuse proportsionaalsusesse, siis leiab vastustaja, et üksnes

noomituse määramine ei oleks karistus täitnud oma eesmärki, kuna distsiplinaarkorras

karistatav rikkumine on olulise kaaluga. Arvestada tuleb asjaolu, et õigusnorm, mida

kohtutäitur rikkus, on üks olulisemaid täitemenetluse läbiviimise seisukohalt ning selle täpne

järgimine on kohtutäituri oluline ametikohustus. Samuti selgitab vastustaja, et karistuse

määramisel on arvestatud sellega, et kohtutäitur on jäänud põhimõttelisele seisukohale, et tal

on õigus otsustada täitedokumendi sisu üle. Seejuures märgib vastustaja, et alternatiivse

võimaliku karistusena kaaluti ka ametist tagandamist, ent distsiplinaarsüütegu ja karistust

kergendavaid

asjaolusid,

oleks

kohtutäituri

ametist

tagandamine

ilmselgelt

ebaproportsionaalne karistus. Samuti rõhutab vastustaja, et karistus on määratud õigusnormi

rikkumise eest, mitte seetõttu, et kaebaja on majanduslikult edukas. Samas leiab vastustaja, et

distsiplinaarkaristuse liigi ning karistusena määratava rahatrahvi suuruse otsustamisel tuleb

eelkõige arvesse võtta kohtutäituri sissetulekut, et määratud karistust oleks kohtutäituril

võimalik ka reaalselt täita.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Kohus, tutvunud poolte väidetega ja asjas kogutud tõenditega ning hinnanud neid kogumis

ja nende vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud, ja tuleb rahuldada. Kohtu

hinnangul on kohtutäitur toiminud E. B. suhtes vaidlusaluse täitemenetluse algatamisel

täitedokumendist tuleneva nõude suuruse tuvastamisel kohusetundlikult ning mõistlikele

kaalutlustele tuginedes ega ole eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi

kohaldamisel. Seetõttu ei olnud justiitsministril alust kohtutäitur Urmas Tärnole

distsiplinaarkaristuse määramiseks. Samas leiab kohus, et olenemata kohtutäituri tegevuse

kvalifitseerimisest

distsiplinaarsüüteona,

tuleb

ilmselt

ebaproportsionaalseks

pidada

vaidlustatud käskkirjaga määratud karistust. Menetluskulud tuleb vastustajalt kaebuse esitaja

kasuks mõista välja osaliselt.

23. Käesolevas haldusasjas ei ole poolte vahel vaidlust faktilistes asjaoludes, mida on

kajastatud kohtuotsuses esimeses osas. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kohtutäitur rikkus

täiteasja menetlemisel toimingute tegemise ajal kehtinud TMS norme; kas tegemist oli

rikkumisega, mille eest on võimalik kohtutäiturit distsiplinaarkorras karistada; kas

distsiplinaarkaristuse määramisel on tuvastatud kohtutäituri süü ning viimaks selles, kas

määratud karistus on proportsionaalne.

24. Kohtu hinnangul ei ole kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse

hindamisel põhjendatud ega isegi mitte võimalik hinnata esimest kahte vaidlusküsimust

teineteisest sõltumatult. Seda seepärast, et kohtutäiturile määratud distsiplinaarkaristuse

õiguspärasuse hindamise seisukohast ei oma tähtsust eraldivõetuna mitte see, kas kohtutäitur

on täitemenetluse toimetamisel käitunud absoluutselt õiguspäraselt, vaid kontrollida tuleb

seda, kas kohtutäituri käitumises on esinenud selliseid täitemenetlust reguleerivate eeskirjade

rikkumisi, mida on alust käsitada kohtutäituri ametikohustuste täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmisena KTS § 32 p 1 mõistes. Rõhutada tuleb seda, et mitte iga

täitemenetluse toimetamisel tehtud eksimus või õigusvastane täitetoiming ei anna alust

kohtutäituri

karistamiseks

distsiplinaarkorras

ning

justiitsministri

distsiplinaarvõim

kohtutäituri üle ei ole absoluutne. Vaba elukutse pidaja, nagu notari ja kohtutäituri,

ametikohustuste

täitmatajätmist

või

mittenõuetekohast

täitmine

distsiplinaarsüüteokoosseisudena

on

seaduses

sätestatust

täpsemalt

määratletud

kohtupraktikas. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et ametitoimingute

teostamisel tehtud eksimuste eest on vaba elukutse pidaja distsiplinaarkorras karistamine

välistatud, kui vastav eksimus sai võimalikuks vaatamata sellele, et vaba elukutse pidaja

tugines ametitoimingut tehes kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele kaalutlustele.

Teisisõnu on distsiplinaarkaristuse määramine üldjuhul võimalik vaid siis, kui vaba elukutse

pidaja (näiteks kohtutäitur) on eksinud selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormi

vastu (eelkõige lahendid haldusasjades nr 3-3-1-35-00 ja 3-3-1-70-04). Eelnevast tuleneb

samuti, et distsiplinaarkaristuse määramiseks ei ole alust, kui eksimus ametitoimingu

tegemisel seisneb selles, et kohtutäitur on vastavat ametikohustust sätestavat õigusnormi

tõlgendanud ning see tõlgendus on hiljem, näiteks kohtumenetluse käigus, osutunud vääraks,

ent vastavat ametikohustust sätestav norm võimaldab tõlgendamist ning kohtutäitur on

tõlgendamisel lähtunud kohusetundliku töö tulemusel mõistlikest kaalutlustest. Mis puutub

sellesse, kas norm tõlgendamist võimaldab, siis tuleb asuda seisukohale, et juhul kui normi on

mõistuspäraselt argumenteerides võimalik tõlgendada vähemalt kahel eri moel, ilma et

kumbki tõlgendus oleks ilmselt meelevaldne, ei ole tegemist selgelt sõnastatud ja üheselt

mõistetava õigusnormiga. Seega juhul, kui kohtutäitur on oma ametitegevuses lähtunud

mõnest sellisest võimalikust normi tõlgendusest, siis ei ole alust tema karistamiseks

distsiplinaarkaristusega.

25. Eeltoodud põhjustel tuleb meeles pidada seda, et käesoleva haldusasja raames erineb

halduskohtu pädevus täitemenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisel maakohtu

pädevusest kohtutäituri ametitoimingu õiguspärasuse kontrollimisel vastavalt kehtiva TMS §-

le 218. Seega on täiesti võimalik, et maakohus saaks käesoleval distsiplinaarkaristuse

määramise aluseks olevatel faktilistel asjaoludel tuvastada kohtutäituri ametitoimingu

õigusvastasuse, ent samadel asjaoludel ei saaks justiitsminister rakendada kohtutäituri suhtes

distsiplinaarvõimu. Kuivõrd vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kohtutäitur on rikkunud

varemkehtinud TMS § 23 lõikes 1 sätestatud ametikohustust, siis tulebki käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohast anda hinnang sellele, kas nimetatud normi näol on tegemist selgelt

sõnastatud ja üheselt mõistetava normiga ning kui see nõnda ei ole, siis kas kohtutäitur on

tõlgendanud seda normi kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele kaalutlustele tuginedes.

26. Varemkehtinud TMS § 23 lõige 1 sätestas, et täitemenetlus algatatakse sissenõudja

avalduse ning sellele lisatud täitedokumendi alusel. Sama paragrahvi teises lõikes oli

sätestatud sissenõudja avaldusele esitatavad nõuded ning seal kajastamist vajavad andmed.

Vaidlust ei ole poolte vahel iseenesest selles, et täitemenetluse algatamine ei ole lubatud

täitedokumendis näidatud nõudesummast suuremas ulatuses. Küll on pooled aga eri meelt

küsimuses, kas käesoleval juhul, kus täitedokumendiks oleva haldusakti eraldi tekstiosana

välja toodud resolutiivosas väljendatud nõude (tasumisele kuuluva maksuvõla) koondsumma

ei ühti samas täitedokumendis välja toodud erinevate maksuvõla liikide summadega, peab

kohtutäitur täitemenetluse toimetamisel tingimata lähtuma resolutiivosas väljendatud

summast või oli varemkehtinud TMS § 23 lõiget 1 võimalik mõista ka selliselt, et kohtutäitur

peab täitmisele pööratava nõude suuruse tuvastama täitedokumendiks olevast haldusaktist kui

tervikust lähtudes.

27. Varemkehtinud TMS § 23 lg 1 ei sätestanud, kuidas peaks kohtutäitur toimima

täitedokumendi vastuolulisuse korral. TMS § 31 reguleeris küll seda, kuidas toimida

täitedokumendi ebaselguse korral, ent ei viidatud säte ega ka ükski teine selgelt sõnastatud

norm ei reguleerinud seda, mida mõista täitedokumendi ebaselgusena. Käesoleval juhul

seisnes PMTK 17.05.2004 korralduse nr 15-2.1/5522 vastuolulisus selles, et korralduse

resolutiivosas pandi maksukohustuslasele kohustus tasuda 14 450 krooni suurune maksuvõlg.

Seejuures viidati selles resolutiivosas samas korralduses eespool esitatud tabelile, milles

kajastati maksuvõlgade suurusi võla liikide kaupa. Seega ei saa vaadata resolutsioonina vaid

korralduses olevat sõrendatud teksti. Korralduses on tekst „k o h u s t a n maksukohustuslast

tasuma maksuvõla kogusummas 14450 krooni AS-i Eesti Ühispank või AS-i Hansapank,

arvestades maksuvõla liigile alltoodud pangakontosid ja viitenumbreid“. Edasi järgneb tabel,

kus näidatakse, milliste rekvisiitidega ja millisele kontole kanda füüsilise isiku tulumaks ja

FIE sotsiaalmaks. Seejuures ei ole märgitud, kuidas 14 450 krooni suurune võlg erinevate

maksuliikude vahel jaguneb. Seetõttu on paratamatu, et kohtutäitur pidi konkreetsete

maksuliikide summade suuruse teadasaamiseks pöörduma korralduse esimesel leheküljel

toodud tabeli poole. Põhjendavas osas on esitatud kaebuse esitaja täitmata maksukohustused

seisuga 13.05.2004 tabeli kujul. Lisaks on näidatud, et eelnevalt on tabelis väljatoodud

võlgadest antud täitmisele 37 377 krooni. Kohus leiab, et kohtutäitur tõlgendas antud

olukorras täitedokumenti loogiliselt, saades sissenõutava summa korralduse esimesel lehel

märgitud tabelist ja lahutades sellest summa, mis oli eelnevalt teise korralduse alusel

täitmisele antud. Arvestades asjaolu, et resolutsioonis märgitud 14 450 krooni ei haaku

kuidagi korralduse põhjendavas soas toodud maksuvõlgnevuste tabeliga, ei saa kuidagi

meelevaldseks pidada kohtutäituri järeldust, et resolutsioonis märgitud summa 14 450 näol on

tegemist haldusakti ilmse ebatäpsusega HMS § 59 mõistes. Kohtutäitur ületas ebatäpsuse,

tehes ise vastava arvutustehte. Vastu ei saa vaielda asjaolule, et kohtutäitur lähtus seejuures

menetlusökonoomsetes kaalutlustest. Kohus peab veelkord vajalikuks rõhutada, et

varemkehtinud TMS § 23 lõikest 1 ei tulenenud, et kohtutäitur peab lähtuma täitedokumendi

täitmisel vaid selle resolutsioonist ning seda silmas pidades ei saa käesoleval juhul pidada

kohtutäituri tegevust meelevaldseks.

28. Mis puudutab vastustaja viidatud Riigikohtu lahendeid, mis selgitasid formaliseerituse

põhimõtte olemust, siis leiab kohus, et ka nendes lahendites anti sisuline hinnang

konkreetsetele kohtutäituri ametitoimingutele. Tegemist on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

lahenditega, kus vaadati läbi kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebusi. Arvestades

distsiplinaarvõimu kitsamaid piire leiab kohus, et nimetatud lahendistes tehtud järeldustega ei

saa varemkehtinud TMS § 23 lõiget 1 sisustada. Ka leiab kohus, et faktiliste asjaolude

erinevust arvestades oleks ka sisulises osas otsese analoogia toomine viidatud lahenditega

väär ja Riigikohtu esitatud seisukohti moonutav. Seega leiab kohus, et käesolevas asjas ei saa

viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditele (eelkõige lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-119-

02) tuginedes väita, et kohtutäitur asus andma hinnangut täitedokumendi sisulisele

õiguspärasusele..

29. Vastustaja on viidanud HMS § 60 lõikele 2, milles sätestatakse, et haldusakti resolutiivosa

on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa ning haldusakti muudel

osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel, on iseseisev õiguslik

tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Eeltoodust järeldab vastustaja, et kohtutäitur ei

oleks tohtinud sisustada haldusakti resolutsiooni haldusakti põhjenduste abil. Kohus leiab,

viidates otsuse eelmisele punktile, et kohtutäitur ei olegi antud juhul andnud haldusakti

põhjendavale osale iseseisvat tähendust. Kaebuse esitaja lähtus haldusakti põhjenduste sellest

osast, millele resolutsioon otseselt viitas.

Seega oli nimetatud osa korralduse põhjendustest (maksuvõlgade tabel) tegelikult vaadeldav

ka resolutsiooni osana, kuivõrd ilma vastava osata ja vaid resolutsiooni (tekstiosa, mis algab

„k o h u s t a n …“) vaadates ei oleks vaadeldavat korraldust olnud sootuks võimalik täita.

Seega ei ole HMS § 60 lõige 2 käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane norm.

30. Mis puutub vastustaja etteheidetesse selles osas, et kaebuse esitaja ei ole kasutanud

varemkehtinud TMS §-s 31 sätestatud võimalust küsida lahendi andnud organilt lahendi

selgitamist, märgib kohus järgmist. Esiteks selgitas kohtutäitur, et tema hinnangul ei olnud

tegemist ebaselge lahendiga, mille osas tulnuks küsida lahendi andnud organilt selgitust.

Kohus leiab, et tulenevalt kohtutäituri autonoomiast, mida kohus analüüsis otsuse punktis 24,

on ka sellise hinnangu andmisel tegemist kohtutäituri kui sõltumatu ameti pidaja sisulise

otsusega ametitoimingute täitmisel, millesse justiitsminister ei saa distsiplinaarvõimu korras

sekkuda. Erandina saaks selline sekkumina tulla kõne alla vaid juhul, kui kohtutäituri järeldus

on ilmselgelt meelevaldne, st ei põhine loogilisel arutluskõigul ja seda ei ole võimalik

adekvaatselt põhjendada. Käesoleval juhul ei saa kohtutäituri järeldust, et lahend oli selge,

kuna selles olev vastuolu oli ületatav lihtsate matemaatiliste tehete abil, meelevaldseks

pidada.

31. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest, et ehkki kohtutäitur ei ole konkreetselt

varemkehtinud TMS §-le 31 viidates korralduse reolutsiooni osas kirjalikku järelpärimist

maksuhaldurile esitanud, on akti väljaandnud organ siiski korduvalt korralduse sisu

kohtutäiturile selgitanud. Käesoleval juhul langesid akti väljaandnud organ ja sissenõudja

kokku, tegemist oli ühe ja sama organiga. Seetõttu on kohtutäitur põhjendatult käsitanud

täitedokumendi kohta esitatud selgitusena ka PMTK 29.07.2004 avaldust täitemenetluse

algatamiseks (tlk 26-27). Teiseks on kohtutäituri büroo töötaja kontrollinud nõude jääki ja

saanud sellele 06.02.2007 PMTK sissenõudmise osakonna vanemspetsialistilt e-posti teel

vastuse. Kolmandaks on kohtutäiturile esitatud vaidlusaluse korralduse parandamise projekt

(tlk 31-32), mis ei ole allkirjastatud ega kunagi kehtinud, ent mille autentsuses ei ole põhjust

kahelda ja mis ometi selle esitamise hetkel kinnitas kohtutäiturile tema enda arvutuskäigu

õiguspärasust. Kõikides eelmistes kolmes kirjalikus pöördumises on maksuhaldur kinnitanud,

et sissenõutav summa ei ole mitte 14 450 krooni, nagu on kirjas resolutsioonis, vaid 68 114

krooni, mis on tuletatav korralduse esimesel lehel oleva maksuvõlgnevuste tabeli abil. Seega

on kohtutäitur sisuliselt saanud lahendi väljaandnud organilt korduvalt temalt täitedokumendi

alusel oodatava soorituse osas selgitusi. Vahemärkusena tuleb märkida, et selgituste kirjalikku

vormi kohustuslikkust varemkehtinud TMS §-st 31 ei tulenenud. Alles 06.09.2007 jõudis

kohtutäituri büroosse MTA 05.09.2007 kiri nr 13-4/32604 (tlk 33-34), milles MTA teatab, et

võlg, mida nad nõuavad alates 05.09.2007, on 14 450 krooni st nõuet vähendati esialgse

korralduse resolutsioonis oleva summani. Seepeale viis ka kohtutäitur täiteasjas vastavad

korrektuurid sisse.

32. Kohus nõustub kaebuse esitajaga ka selles, et võlgniku enda käitumine ei andnud kaebuse

esitajale põhjust arvata, et tema käsitlus sissenõutavast summast on ebaõige. Kohtutäitur

saatis E. B.le täitekutse 30.07.2004 milles ühtlasi teatas alustatud täitetoimingust, teatas

sissenõutavad summad ning tutvustas kaebuse esitamise korda. E. B. pöördus vaidlusaluses

täiteasjas kohtutäituri poole esmakordselt 09.08.2004. E. B. pöördus järgneval kolmel aastal

korduvalt kaebuste ja järelpärimistega kohtutäituri poole, vaidlustamata kordagi sissenõutavat

summat. Alles 28.08.2007 esitas ta kaebuse kohtutäiturile, milles vaidlustas muuhulgas

sissenõude suuruse.

33. Kokkuvõttes on kaebuse esitaja adekvaatselt ära põhjendanud, millistel kaalutlustel ta

võttis nõude summana aluseks 68 114 krooni, varemkehtinud TMS-i § 23 lõige 1 ei ole selgelt

sõnastatud ja üheselt mõistetav norm. Kaebuse esitaja ei ole asunud täitedokumendiks olevat

haldusakti iseseisvalt sisustama ning on seega kohusetundliku töö tulemusena mõistlikule

kaalutlusele tuginedes leidnud, et tema toimimisviis oli õige. Seejuures ei pea kohus

distsiplinaarvõimu ulatuse piiratust arvestades võimalikuks lõplikult hinnata, kas kohtutäituri

tegevus oli materiaalselt õiguspärane. Küll leiab kohus, et sellise tegevuse eest

distsiplinaarkaristuse määramiseks puudus alus.

34. Ehkki vaidlustatud käskkiri tuleks tühistada ainuüksi otsuse eelmises punktis kokkuvõetud

põhjustel, peab kohus vajalikuks anda lühike hinnang ka neile käskkirjas kajastamist leidnud

kaalutlustele, mis puudutavad karistuse liigi ja määra üle otsustamist. Distsiplinaarkaristuse

määramise käskkiri kui halduse üksikakt on HMS § 54 kohaselt õiguspärane vaid siis, kui see

on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. HMS § 3 lg 2 kohaselt peab haldusakt või -toiming

olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 4 lg 1 kohaselt

on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või

valida erinevate otsustuste vahel ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt tuleb kaalutlusõigust

teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 19 lg 6 kohaselt

kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse puhul ka seda, kas on järgitud

kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse

üldtunnustatud põhimõtteid.

35. KTS § 33 kohaselt on kohtutäiturile määratavad distsiplinaarkaristused noomitus,

rahatrahv või ametist tagandamine. KTS § 38 kohaselt võib distsiplinaarkaristusena määrata

kohtutäiturile rahatrahvi kuni 100 000 krooni. Karistuse määramise näol on seega tegemist

distsiplinaarvõimu teostaja kaalutlusotsusega. Seejuures ei ole KTS-s sätestatud, millistest

kaalutlustest karistuse liigi ja määra valimisel lähtuda tuleks, ent igasuguse karistusliku

iseloomuga mõjutamise puhul peavad nendeks kaalutlusteks kohtu hinnangul olema süüteo

raskus ja selle toimepanemise asjaolud ja süüteo toimepanija varasem käitumine. Seejuures

tuleb arvestada kõiki süüteo ja selle tuvastamise menetlusega seotud karistust kergendada ja

raskendada võivaid asjaolusid. Kahtlemata on karistuse määramisel tähtis roll ka karistuse

eesmärgil, milleks eelkõige on veenda süüteo toime panijat süüteokoosseisu täitnud käitumise

lubamatuses ning vältida sarnaste süütegude toimepanemist edaspidi.

36. KTS §-des 37 kuni 39 on kohtutäituri suhtes kohaldatavate võimalike karistuste skaala

väga lai. Kahtlust ega ka vaidlust poolt vahel ei ole selles, et 50 000-kroonise rahatrahvi näol

on tegemist keskmisest raskema distsiplinaarkaristusega. Lisaks asjaolule, et 50 000 krooni

suurune trahv moodustab poole maksimaalsest võimalikust rahalisest karistusest, mis

kohtutäiturile distsiplinaarsüüteo eest määrata võimalik on, tuleb arvestada tingimata ka seda,

et 50 000 krooni näol on igal juhul tegemist märkimisväärse summaga, mis veelgi suurendab

selle karistuse raskust.

37. Õige on iseenesest justiitsministri käsitlus, et täitedokumendi tegelikkusest suuremas

summas täitmine on tõsine rikkumine, ent käesoleval juhul on karistuse määramisel olulisi

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ilmselgelt vääralt hinnatud. Kohtu hinnangul ei ole

põhjendatud käskkirjas väidetu, nagu oleks kohtutäiturile süüks arvatud tegu sedavõrd raske,

et kaaluda tuli suure rahatrahvi ja ametist vabastamise vahel. Ametist vabastamine saab kõne

alla tulla siiski vaid sellise süüteo puhul, mille toimepanemine välistab isiku jätkamise

kohtutäituri ametis ehk siis peab selline tegu olema sarnase iseloomuga, mis välistab

kohtutäituri edasise usaldamise avaliku võimu volituste täitmiseks.

Käesoleval juhul, isegi kui asuda seisukohale, et kohtutäitur toimis vääralt ning täitis

distsiplinaarsüüteo koosseisu, ei saaks mingil juhul rääkida kohtutäituri usaldusväärsust

sedavõrd kahjustavast käitumisest, mis peaks tingima tema ametist vabastamise. Juba

ainuüksi seetõttu on karistuse määramisel tehtud oluline kaalutlusviga.

38. Õigesti on vastustaja kergendavate asjaoludena käsitlenud seda, et kohtutäituril varasemad

distsiplinaarkaristused puudusid, et ta osutas distsiplinaarmenetluse läbiviimisele igakülgset

kaasabi, et kohtutäituri vea põhjustas vähemalt osaliselt sissenõudja tegevus ja seda, et

täitedokument ise oli vastuoluline. Küll aga ei saa nõustuda sellega, et raskendava asjaoluna

tulnuks arvestada seda, et kohtutäitur jäi ka distsiplinaarmenetluses oma tõlgenduse juurde ja

õigustas oma valikuid. Põhimõtteliselt võib karistust raskendavaks asjaoluks teatud juhtudel

olla küll süüteo toime pannud isiku suhtumine oma teosse, ent kuidagi ei saa karistust

raskendavaks pidada seda, et isik on esitanud mõistlikke põhjendusi distsiplinaarvõimu

teostaja hinnangul süüteokoosseisu täitnud käitumise kohta. Vastupidi, isegi juhul kui asuda

seisukohale, et kohtutäitur oli distsiplinaarsüüteo toime pannud, oleks tema poolt oma

käitumisele mõistlike põhjenduste esitamist pidanud käsitlema pigem kergendava kui

raskendava asjaoluna.

39. Mis puutub aga sellesse, et karistuse määra üle otsustamisel on muuhulgas lähtutud ka

sellest, et kohtutäitur Urmas Tärno on üks piirkonna edukamaid täitureid, siis sellisest

kaalutlusest lähtumine ei ole kohtu hinnangul lubatav. Kohus ei välista, et põhimõtteliselt on

võimalik arvestada distsiplinaarkaristuse määramisel isiku varanduslikku seisu, ent seda

sõnaselgelt lubava seadusesätte puudumisel saab isiku varanduslik seisund (või käesoleval

juhul kohtutäituri büroo toimetulek) olla karistuse määramisel arvestatav vaid isikule

määratava karistuse suurust vähendava asjaoluna. Teisisõnu oleks võimalik rahatrahvi

summat vähendada, kui on alust arvata, et süüteo raskusele ja muudele asjaoludele vastav

karistus oleks süüteo toime panija majanduslikku seisundit arvestades liialt koormav, ent see

ei õigusta heal majanduslikul järjel oleva isiku suhtes süüteo raskusest ja muudest asjaoludest

tulenevalt karistuse raskendamist.

40. Viimaks tuleb märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ehkki KTS võimaldab kuni

100 000 kroonise rahatrahvi määramist, on kohtutäiturite distsiplinaarpraktikas seni välditud

rahatrahvi maksimummäära kasutamist ja seega on praktikas olnud üle 50 000 kroonise

rahatrahvi alternatiivina kaalutud juba ametist vabastamist. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse

esitajale

käesoleval

juhul

kahtlemata

määratud

keskmisest

oluliselt

rangem

distsiplinaarkaristus, mis ilmselgelt ei vastaks ka süüteo tuvastamise korral selle raskusele.

Menetluskulud

41. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. Kaebuse rahuldamisega teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks. Kaebuse

esitaja esindaja on 20.02.2008 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, milles kajastatakse

menetluskulusid summas 60 693 krooni, millest riigilõiv summas 1502 krooni ja

õigusabikulud summas 59 191,30 krooni. Ühtlasi kinnitatakse, et kulud on laekunud

advokaadibüroo Raidla ja Partners arvele.

42. Mis puudutab riigilõivu summas 1500 krooni (+ ülekandetasu 2 krooni), siis on kohus

juhtinud kaebuse esitaja tähelepanu 27.11.2007 kaebuse menetlusse võtmise määruses

asjaolule, et kaebuse esitaja on maksnud riigilõivu 1500 krooni ekslikult, lähtudes nähtavasti

riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 56 lõikest 13. Kohus leidis, et kaebuselt tuli tasuda

riigilõivu RLS § 56 lõikes 10 sätestatud määras ehk 80 krooni. See tähendab, et kaebuse

esitaja on tasunud liigselt riigilõivu 1420 krooni.

Kõnealuses summas kuulub riigilõiv kaebuse esitajale HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel

tagastamisele. Riigilõivu tagastamiseks tuleb kaebuse esitajal esitada kohtule vastav taotlus

ning näidata selles ära rahandusministri 29.12.2006 määruses nr 68 „Riigilõivu sularahas

vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ §-s 11 loetletud andmed.

Vastustajalt tuleb aga kaebuse esitaja kasuks mõista välja riigilõiv õiges summas: 80 krooni ja

sellele lisanduv ülekandetasu 2 krooni.

43. HKMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Arvete spetsifikatsioonidelt nähtuvalt hõlmab osutatud õigusabi kokku

teenuse osutamist 1,7 + 22,7 = 24,4 tunni ulatuses. Tunnitasuks on arvestatud 1990 krooni +

käibemaks 18%. Vastustaja esindaja on kohtuistungil leidnud, et kantud kulud on

põhjendatud. Kohus leiab, et asja õiguslikku keerukust arvestades ei ole menetluskulud siiski

täiel määral põhjendatud. Kulude kasuks räägib iseenesest asjaolu, et kaebuse esitaja esitatud

esialgse õiguskaitse taotlus oli edukas: kohus rahuldas selle. Seega olid kulud selles osas

põhjendatud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud menetluslikke taotlusi, mille kohus oleks

rahuldamata jätnud. Ka on kohus valdavalt nõustunud kaebuse esitaja õiguslike

argumentidega. Küll leiab kohus, et kulude täiel määral põhjendatuse vastu räägib asjaolu, et

vaidlust faktilistes asjaoludes ei olnud ja ka õiguslikult oli vaidlus keskmisest haldusasjast

lihtsam. Kohus võtab siinjuures arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja ise töötab ametis, mille

eelduseks on akadeemiline juriidiline kõrgharidus ja kus ta peab igapäevaselt olema suuteline

tulema toime õiguslikult keerukates olukordades. Kohus ei leia, et kaebuse esitaja

pöördumine vandeadvokaadi poole oleks olnud põhjendamatu, kuid on igati põhjust eeldada,

et küll istungile ise tulemata, osutas kohtutäitur kaebuse kirjalike seisukohtade koostamisele

ise igati väärtuslikku kaasabi. Nii ei pea kohus kaebuse ettevalmistamisele arvete kohaselt

kulunud 24,4 tundi tervikuna vajalikuks ja põhjendatuks HKMS § 93 lõike 5 tähenduses.

Kohus leiab, et õigusabi oleks olnud vajalik ja põhjendatud mitte rohkem kui 16 tunni (kahe

tööpäeva) ulatuses. Sellisel juhul oleks olnud kohane õigusabikulu summa ilma käibemaksuta

16 x 1990 x 31 840. Käibemaksu lisandudes oleks vajalik ja põhjendatud õigusabisumma

37 571,20 krooni. Seega tuleb vastustajalt ka kaebuse esitaja kasuks välja mõista 37 571,20 +

80 + 2 = 37 653,20 krooni.

Kadriann Ikkonen

kohtunik