3-07-1558/12 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2008 Tartu

Haldusasja number

3-07-1558

Haldusasi

R.K. kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks

tunnistamise ning mittevaralise kahju 15 000 krooni hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.K. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – R.K.

Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu 26. novembri 2007 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.K. taotles Tartu Vangla toimingute, mis seisnesid perioodidel 15.04.2005-

16.06.2006 ja 14.02.2007-25.04.2007 etapeerimisel tema suhtes saateautos käeraudade

kasutamises, õigusvastaseks tunnistamist ning sellega tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju

hüvitamist summas 15 000 krooni.

Kaebuse kohaselt kasutati mõlemal perioodil kaebaja suhtes etapeerimisel käeraudasid

saateautos õigusvastaselt. Perioodil 15.04.2005-16.06.2006 kasutati tema suhtes õigusvastaselt

käeraudasid

etapeerimisel

saateautos

viibimisel

kokku

16-l

korral

ning

perioodil

14.02.2007-25.04.2007 8-l korral. Vastustaja õigusvastast tegevust tõendab õiguskantsleri

12.06.2006 seisukoht ja Justiitsministeeriumi 17.04.2007 vaideotsus ning see, et Tartu Vangla

on õiguskantsleri ja Justiitsministeeriumi otsuste järgselt lõpetanud kaebaja suhtes õiguste

rikkumise.

Käeraudade kasutamise eelduseks kinnipeetava saatmisel on kõrgendatud põgenemisoht, mis

peab olema tõendatav, ning pädeva ametniku vastavasisuline otsus. Kirjalikku otsust vastustaja

poolt käeraudade kasutamise kohta koostatud ei ole. Tuvastatud ei ole ka kaebuse esitaja

põgenemisohtlikkust. Kaebuse esitaja ei ole kunagi põgenenud saatemeeskonna käest. Vastustaja

viited põgenemistele 20.05.1994 ja 10.01.1996 on meelevaldsed, kuna siis oli tegu politsei käest

põgenemiskatse ja põgenemisega, mille eest on teda karistatud 1996 vangistusega.

Vastustaja viide, et alates 06.09.2006 on käimas kaebaja suhtes kriminaalmenetlus, on antud

juhul asjasse mittepuutuv, kuna tegemist ei ole kahtlustusega, mis antud asjas tõendaks kaebaja

põgenemiskalduvust. Vastustaja arutlused, et saadetavad tuleb ümber paigutada linnas avatud

territooriumil ning, et välistada tuleb tulirelva sattumist saadetava kätte jne, on asjakohatud ja

faktidega tõendamata. Saateautosse paigutati kaebuse esitaja vangla sisesel territooriumil ja

sihtkoha vanglas väljus ta samuti vangla sisesel territooriumil. Kaebajat ei ole kordagi

vangistuses süüdistatud ega distsiplinaarkorras karistatud põgenemises või vägivaldsuses, samuti

pole tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis annaksid alust tema

põgenemis- või kallaletungi ohule. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava järgi ei ole temal

põgenemiskatseid registreeritud.

Kaebaja leidis, et käeraudade õigusvastase kasutamisega rikuti tema põhiõigusi ja inimväärikust.

Kaebaja suhtes kasutati mõlemal perioodil pikema aja vältel ebaseaduslikult käeraudasid

saateautos teiste kinnipeetavate silme all, kus ainukesena kaebajal olid käed raudus. See oli

alandav kaebajale. Ebaseaduslikult kohaldatud ohjeldusmeetmed, s. o käerauad, tähendasid

kaebajale ränka vaimset ja füüsilist survet ning alandusi teiste kinnipeetavate ees. Vaidlusalustel

perioodidel etapeerimisel saateautos pidi ta pikki tunde (2,5 kuni 6 tundi järjest) veetma raudus

kätega kitsas metallkongis. Käeraudade kasutamine tekitas talle füüsilist valu, käed surid pidevalt

välja ja selliselt istuda oli ebamugav ja ahistav.

Õiguskantsleri ettepanekul lõpetati käeraudade ebaseaduslik kasutamine kaebaja suhtes, kuid

seitse kuud hiljem alustati vastustaja poolt uuesti ebaseaduslikult käeraudade kasutamist.

Tartu Vangla süü kui mittevaralise kahju hüvitamise tingimus on tõendatud. Vanglast vanglasse

saatmisel kinnipeetavale nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni

kohustus. Kaebaja väärikuse alandamine ja heaolu langus on olnud vahetult tingitud Tartu

Vangla tegevusest. Arvestades õiguste rikkumiste laadi ja ulatust, on 15 000 krooni mõistlik ja

õiglane hüvitis.

2. Vastustaja Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt puudutab kinnipeetav R.K. kaebus otseselt vanglavälist saatmist.

Vanglavälise saatmise korral on ekslik lähtuda üheselt vangistusseaduse 8. jao määratlusest

julgeoleku tagamisel, kuna tingimused kinnipeetavate ehk saadetavatega toimingute

läbiviimiseks on oluliselt erinevad. Vanglavälisel saatmisel, kasutades analoogiat politsei

praktikast, on tegemist saatmistega kõrgendatud põgenemisriski tingimustes, need on tingimused,

milliste puhul saadetavad on väljaspool suletud territooriumi. Justiitsministri 30.05.2006

määrusega nr 17 kehtestatud „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (edaspidi Töökord)

§ 11 (varasemalt justiitsministri 26.03.2003 määrus nr 20 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja

töökord“ § 12) kehtestab nõude, et saateülesande täitmine tuleb korraldada viisil, mis välistab

saadetava põgenemise või muud saatmise häired. Sellest nõudest tulenevalt vanglavälisel

saatmisel vähim, mida saatemeeskonna ülem saadetavate põgenemise ja muude häirete

vältimiseks teha saab, on käeraudade kasutamine. Kinnipeetav R.K. puhul tuleb paratamatult

silmas pidada asjaolu, et ta on korduvalt saatemeeskonna käest põgenenud – 20.05.1994 ja

10.01.1996, pannes vabaduses viibides toime uusi kuritegusid. Alates 06.09.2006 on käimas

kriminaalmenetlus, milles kinnipeetav R.K. on kahtlustatav kuriteo toimepanemises karistuse

kandmise ajal.

Kinnipeetava individuaalses täitmiskavas leiavad jätkuvalt erinevate osakondade spetsialistid, et

kogutud info põhjal ning tulenevalt kuriteo iseloomust põgenemisrisk eksisteerib, samuti on

olemas kallaletungi oht.

R.K. on keskmisest suuremat kasvu ning väga heade füüsiliste võimetega kinnipeetav.

Suhtlemisel vanglaametnikega üritab laskuda vaidlustesse, saatemeeskondade poolt on

täheldatud, et R.K. muutub silmnähtavalt närviliseks situatsioonides, kus temalt nõutakse

vanglaametnike

korralduste

täitmist

(närvilisus

väljendub

kõrgenenud

hääletoonis,

žestikuleerimises ning nähtavalt suurenenud higistamises).

Nende asjaolude tõttu tunnetavad saatemeeskonna liikmed reaalset ohtu. Ohjeldusmeetmeid

(käeraudu) lubab enesekaitsevahendina kasutada vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 71 lg 2,

mille järgi võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks

enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu − kasutades analoogiat politseiseadusest, siis

aktiivseks kaitsevahendiks on ka käerauad.

R.K. mittevaralise kahju nõuet ei saa pidada põhjendatuks, kuna 18.07.2006 asus Tartu Vangla

koheselt täitma õiguskantsleri tõlgendust ning ettepanekut käeraudu kasutada ainult juhul, kui on

edasilükkamatu juhus ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Alates 01.02.2007 alustati uuesti

saatemeeskondade poolt saadetavatel käeraudade kasutamist, kuna muutus VangS redaktsiooniga

§ 70 sõnastus. VangS § 70 uus sõnastus sätestas käeraudade kasutamise võimaluse ka muudel

juhtudel, kui ainult kõrgendatud põgenemisohu puhul. Alates 26.04.2007 lõpetati käeraudade

kasutamine saatmisel, tuginedes Justiitsministeeriumi 17.04.2007 vaideotsusele nr 4-1-08/1739.

Seega kaebuses vaidlustatud toiming on R.K. suhtes lõpetatud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium oma kohtuotsuses nr 3-2-1-111-96 on üheselt leidnud, et ainuüksi

füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju. R. K. le ei ole tekkinud vigastusi seoses

saatmistel käeraudade kasutamisega. Seega on tõendamata asjaolu, et kaebaja oleks tundnud

nimetatud toimingutel füüsilist valu. Kaebaja väide, et ta tundis alandust teiste kinnipeetavate

ees, ei pea samuti paika, kuna tulenevalt saatemeeskonnale kehtestatud nõuetest paigutatakse

eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav saateautosse teistest saadetavatest eraldi.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus tunnistas 26. novembri 2007 otsusega Tartu Vangla toimingu, mis seisnes

kaebaja suhtes käeraudade kasutamises vanglavälisel saatmisel, õigusvastaseks, ja mõistis Tartu

Vanglalt välja R.K. kasuks mittemateriaalse kahju hüvitise 3000 krooni ning menetluskulu 80

krooni.

Otsuse kohaselt on kaebus põhjendatud osaliselt. Kohus nõustus kaebuse esitajaga, et käeraudade

kasutamine tema suhtes vanglavälisel saatmisel kaebuses toodud perioodidel toimus

õigusvastaselt. VangS §-is 70 lg 1 sisalduv säte, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka

kinnipeetava saatmisel, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht (kuni 31.01.2007 redaktsioon)

või, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel (kehtib alates 01.02.2007),

võimaldab käeraudu kasutada kinnipeetava vanglavälisel saatmisel, kuid sellise vahendi

kasutamine vanglavälisel saatmisel peab olema igati põhjendatud ning sellise otsuse

õiguspärasust peab olema hiljem ka võimalik kontrollida. Seega ohjeldusmeetme kohaldamine,

kui selline otsus tehakse saatmisele eelneva haldusmenetluse käigus, tuleb vormistada kirjalikult

ja motiveeritult.

VangS § 69 lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla direktor. Antud juhul

puudusid vangla direktori otsused kaebuse esitaja suhtes etapeerimisel käeraudade kasutamise

kohta. Samuti ei ole tõendatud, et oleks esinenud selliseid olukordi, kus reaalne põgenemis- või

kallaletungi oht tekkis vahetult saatmise ajal, mis oleks tinginud kohese vajaduse täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

Lisaks VangS §-ile 69 lg 4 näeb ka Töökorra § 4 lg 4 ette, et julgeolekuabinõud kinnipeetava

saatmisel tuleb määrata vangla direktori poolt. Töökorra § 4 lg 1 kohaselt täidetakse

saateülesanne vangla direktori kirjaliku korralduse, juhendaja juhiste ja saateplaani alusel.

Vastavalt Töökorra §-ile 4 lg 4 pöörab vangla direktor kinnipeetavale lühiajalist väljaviimist

lubades korralduses erilist tähelepanu julgeolekule ja arvestab seejuures kinnipeetava

isikuomadusi, karistusaja pikkust, toimepandud kuriteo raskust, laadi, väljaviimise põhjusi ja

muid asjaolusid. Direktori korraldus on üheks saatedokumendiks, mille saamisel ja mille alusel

koostab saatemeeskonna juhendaja saateplaani (Töökorra § 6 lg 2 p 1). Direktori vastava

kirjaliku korralduse puudumisel ei ole saatemeeskonnal endal õigust kellegi suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldada, välja arvatud kui seda tingivad vahetud erakorralised asjaolud.

Kaebuse esitaja staatus − karistatud eluaegse vangistusega − ei ole selliseks erakorraliseks

asjaoluks, mis annaks õiguse tema suhtes põhjendusteta käeraudu kasutada. Samas mõlemal

juhul, nii direktori vastava otsuse olemasolul kui ka erakorralise sündmuse puhul, peab

ohjeldusmeetme kasutamine olema saateplaanis fikseeritud. Vastustaja kinnitusel kaebaja poolt

vaidlustatud perioodil ühelgi juhul saateplaanis kaebaja suhtes käeraudade kasutamist ei

märgitud. Seega kohaldati kaebuse esitaja suhtes käeraudu kõikidel kaebuses väljatoodud

juhtudel õigusvastaselt, vastavat haldusakti vormistamata ja kohaldatud meetme kasutamist

põhjendamata.

Kinnitust on leidnud, et käeraudu kasutati kaebuse esitaja suhtes kogu etapeerimise vältel. Kuni

22.10.2006 kehtinud Töökorra § 19 lg 3 p 1 nägi ette, et kui saadetakse eluaegse vangistusega

karistatud kinnipeetavat või kinnipeetavat või vahistatut, kes on eriti põgenemisohtlikud, liigub

saadetav väljaspool saateauto kambrit käeraudades. Kuigi antud säte on õiguskantsleri

ettepanekul 22.10.2006 kehtetuks tunnistatud, ei olnud ka kuni 22.10.2006 kehtinud Töökorra

§ 19 lg 3 p 1 alusel saatemeeskonnal õigust kasutada käeraudu kogu etapeerimise vältel, vaid

ainult väljaspool saateauto kambrit. Seega piirati kaebaja õigusi eriti intensiivselt ja seda sageli

mitmete tundide vältel, samas kui Töökord nägi võimalust käeraudu kasutada ainult väljaspool

saateauto kambrit. Vastustaja väited saateauto eripärast ja käeraudade äravõtmisega

kinnipeetavale võimalike vigastuste tekitamisest ei anna põhjust käeraudade põhjendamatuks

kasutamiseks ja õigusnormide mittetäitmiseks.

Vastustaja

on

põhjendanud

kaebaja

suhtes

käeraudade

kasutamist

tulenevalt

tema

põgenemisohtlikkusest ning tema võimalikust ohust (enesekaitsevahendina) vanglaametnikele.

Kuid samas ei ole millegagi tõendatud, et kaebuse esitaja põgenemisohtlikkus ja kallaletungi oht

oleks vaidlusalustel perioodidel olnud suurem kui perioodidel, kui tema suhtes käeraudu ei

kasutatud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine ei ole toimunud mitte

muutunud asjaolude alusel ehk põgenemisriski äralangemise tõttu, vaid ühel juhul õiguskantsleri

märgukirja alusel ning teisel korral justiitsministeeriumi vaideotsuse alusel. Mõlemal juhul

selgitati, et ohjeldusmeetmete kasutamine on lubatud, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht

ning kui selle kohaldamise kohta on pädeva isiku vastav haldusakt. Vaidlusalustel juhtudel ei

olnud ohjeldusmeetme kasutamine ühelgi juhul tingitud kaebuse esitaja poolt põhjustatud

intsidendist.

Seega toimus vastustaja poolt kaebaja suhtes käeraudade kasutamine kaebuses märgitud

perioodidel õigusvastaselt. Kohus leidis, et käeraudade kohaldamist ilma õigusliku aluseta saab

lugeda süüliselt inimväärikuse alandamiseks. Antud juhul toimus kaebaja õiguste eriti

intensiivne riive mitte ühel korral, vaid kaebuse järgi 24-l korral. Kaebaja on põhjendatult

viidanud Euroopa Vanglareeglistiku Rec(2006)2 punktile 32.2, mis sätestab, et vangide

transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis või tingimustes, mis võivad

põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandusi, on keelatud.

Kohus oli seisukohal, et hüvitise nõue 15 000 krooni ei ole põhjendatud. Kuigi käeraudade

kasutamine võis tekitada füüsilisi ja hingelisi kannatusi, ei tõendatud ühelgi juhul, et kaebajale

oleks sellega tekitatud tervisekahjustusi, mis oleks tinginud vajaduse arstiabi järele. Hüvitise

nõue hingelise valu põhjustamise eest, mis oli tingitud väärikuse alandamisest, on põhjendatud

summas 3000 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. R.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsuse

tühistamist väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning uue otsuse tegemist, millega suurendada R.

K. le väljamõistetud hüvitist 12 000 krooni võrra.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole otsusega mõistetud hüvitis 3000 krooni proportsionaalne ega vasta riigivastutuse

seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 2 tingimustele, ei taga mittevaralise kahju hüvitamise eesmärke

ning on liiga väike. Varasemast kohtupraktikast on teada (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-06), et

kinnipeetavale, kelle suhtes kasutati käeraudu 5 tundi, mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena

välja 2000 krooni. Apellandi suhtes kasutati ohjeldusmeetmeid õigusvastaselt 24-l korral, kus 3-l

korral olid käerauad üle 6 tunni, 8-l korral üle 4 tunni ja ülejäänud korrad olid käerauad üle

2,5 tunni;

2) ei ole erinevad kohtud kohtumenetluse käigus tuvastanud R.K. põgenemisohtlikkust.

Õiguskantsleri ettepanekul lõpetati käeraudade ebaseaduslik kasutamine kaebaja suhtes, kuid

seitse kuud hiljem alustati vastustaja poolt uuesti ebaseaduslikult käeraudade kasutamist;

3) kasutati apellandi suhtes mõlemal perioodil pikema aja vältel ebaseaduslikult käeraudasid

saateautos teiste kinnipeetavate silme all, kus ainukesena kaebajal olid käed raudus. See oli

alandav kaebajale. Ebaseaduslikult kohaldatud ohjeldusmeetmed, s. o käerauad, tähendasid

kaebajale ränka vaimset ja füüsilist survet ning alandusi teiste kinnipeetavate ees. Vaidlusalustel

perioodidel etapeerimisel saateautos pidi ta pikki tunde (2,5 kuni 6 tundi järjest) veetma raudus

kätega kitsas metallkongis. Käeraudade kasutamine tekitas talle füüsilist valu, käed surid pidevalt

välja ja selliselt istuda oli ebamugav ja ahistav;

4) on käeraudade kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta õigusvastane ning selle meetme

erakordselt

piiravast

iseloomust

tulenevalt

ka

inimväärikust

kahjustav.

Euroopa

Vanglareeglistiku Rec(2006)2 punkt 32.2 sätestab, et vangide transportimine halva ventilatsiooni

või valgustusega veokis või tingimustes, mis võivad põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi

või alandusi, on keelatud. Vastavalt Riigikohtu seisukohale ei ole moraalne kahju rahaliselt

otseselt mõõdetav ning selle eest makstav hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. Moraalse kahju

eest määratav rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane. Vastavalt RVastS §-ile 9 lg 2

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü

vormi ja raskust.

5. Vastustaja Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 26. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei saa antud juhul Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-49-06, millega mõisteti mittevaralise kahju

hüvitisena välja 2000 krooni kinnipeetav A.K.-le, analoogia põhjal kasutada, kuna rahaline

hüvitis mõisteti A.K.-le välja seetõttu, et kohtumenetluses ei leidnud tõendamist asjaolu, et

käeraudade kasutamine ligikaudu viie tunni kestel oli vältimatult vajalik, mistõttu oli sellise

täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine materiaalselt õigusvastane. Apellandi kaebuse

menetlemise käigus on tuvastatud, et käeraudade kasutamine tema suhtes oli õigusvastane

formaalselt, s. t kuna julgeolekuabinõusid ei ole kohaldatud kirjaliku dokumendi alusel, ei ole

vanglal võimalik tõendada, et R.K. saatmisel kasutati täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu

direktori teadmisel ja korraldusel VangS § 69 lg 4 kohaselt;

2) on ebaõige väide, mille kohaselt ei ole erinevad kohtud tuvastanud tema põgenemisohtlikkust.

Viidatud kohtuotsustest (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-1524/2003; Tallinna Ringkonnakohtu

otsus nr 2-3/33/2005; Tartu Halduskohtu otsus nr 3-241/2004; Tartu Ringkonnakohus otsus

nr 2-3-51/05) nähtub, et kohtud ei ole andnud hinnangut R.K. suhtes kohaldatud

julgeolekuabinõude otstarbekusele ega väljendanud veendumust, et apellant ei ole

põgenemiskalduvusega;

3) on välja mõistetud rahaline hüvitis piisav, kuna apellant oleks saanud talle tekkinud kahju

olulisel määral vähendada või ära hoida, kui ta oleks vangla toimingud vaidlustanud juba aastal

2005. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-32-02 on väljendatud seisukohta, et „kahjunõue võib olla

välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks

kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või

vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata

jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi“. Apellant ei ole põhjendanud, miks esitas ta kaebuse alles

nii pika aja möödudes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

26. novembri 2007 otsus muutmata.

Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme

kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete

piires. Apellatsioonkaebust ei ole esitatud halduskohtu otsuse peale osas, millega tuvastati

vaidlustatud toimingute õigusvastasus ning seega ei kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud

toimingute õigusvastasust. Seoses sellega jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi väite, et

erinevad kohtud ei ole kohtumenetluse käigus tuvastanud R.K. põgenemisohtlikkust.

Apellatsioonkaebuses on vaid vaidlustatud väljamõistetud hüvitise suurus.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu otsuse vaidlustatud

osas tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud

seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Vastavalt RVastS §-ile 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust.

8. Seega jätab RVastS § 9 lg 2 kohtule kaalutlusruumi otsustamaks hüvitise suuruse üle.

Halduskohus on õigesti, tuvastades, et kaebaja suhtes käeraudade õigusvastase kasutamisega

kaasnesid talle füüsilised ja hingelised kannatused, mis tingisid väärikuse alandamise, välja

mõistnud mittevaralise kahju hüvitise 3000 krooni. Mittevaralise kahju suuruse määramisel on

halduskohus arvestanud õigusrikkumiste asjaolusid, samuti süü vormi ja raskust ning apellandi

taotlus suurendada väljamõistetud hüvitist ei ole põhjendatud. Kaaludes mittevaralise kahju

tekitamise ja kahju hüvitamise tagajärgi nii kaebajale kui ka avaliku võimu kandjale ning samuti

asjaolu, et kaebajale on õigusvastase käeraudades etapeerimise käigus küll tekitatud

ebamugavusi, kuid samas ei ole kaebajal tekkinud tervisekahjustusi, on halduskohtu poolt

väljamõistetud summa kohane hüvitiseks. Apellandi väide, et halduskohtu poolt väljamõistetud

hüvitis 3000 krooni ei ole proportsionaalne ega taga mittevaralise kahju hüvitamise eesmärke, on

põhjendamatu ja subjektiivne. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-06 on

tehtud tuginedes teistsugustele asjaoludele ning selles määratud hüvitist ei saa aluseks võtta

kõigil teistel juhtudel, kui on õigusvastaselt kasutatud käeraudu.

9. Apellandi enda väite kohaselt kasutati tema suhtes õigusvastaselt etapeerimisel käeraudasid

perioodil 15.04.2005-16.06.2006 kokku 16-l korral ning perioodil 14.02.2007-25.04.2007

8-l korral. Arvestades apellandi poolt märgitud esimese perioodi pikkust, on õige vastustaja

seisukoht, et apellant oleks saanud talle tekkinud kahju olulisel määral vähendada või ära hoida,

kui ta oleks vangla toiminguid vaidlustanud juba 2005. Apellant pidi tajuma seda, et käeraudades

etapeerimine on tema jaoks väärikust alandav, juba esimestel kordadel, mitte aga jõudma sellele

järeldusel alles pärast kahekümne neljandat korda (s. o siis, kui esitas kaebuse halduskohtule).

Seega, kuigi käeraudades etapeerimine oli õigusvastane, on selle pikaajaline kordumine olnud

tingitud osaliselt ka apellandi enda käitumisest.

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud

HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson