3-07-1669/13 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2008 Tartu

Haldusasja number

3-07-1669

Haldusasi

N.K. kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti

12.07.2007 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 1.1-

2.TA28/232 osaliseks tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – N.K.

Vastustaja (haldusorgan) – Sotsiaalkindlustusameti Tartu

Pensioniamet

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 12. oktoobri 2007 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.K. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti

12.07.2007 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 1.1-2.TA28/232 enammakstud peretoetuse tagasinõudes

osaliselt tühistada ja kohustada vastustajat tegema ümberarvestuse tagasimaksmise kohta alates

09.06.2004.

N.K. esitas 11.01.1996 Tartu Pensioniametile avalduse lapsetoetuse määramiseks E-S. K.

eest. Tartu Pensioniameti 11.01.1996 otsusega määrati N.K. le E.-S. K eest lapsetoetus

alates 01.01.1996 kuni 31.12.2011.

Sotsiaalkindlustusameti

Tartu

Pensioniameti

Tartu

osakonna

31.01.2007

otsusega

nr 19040-3 peatati N.K. le peretoetuste maksmine alates 01.02.2007 seoses Rahvastikuregistrist

saadud infoga, et N.K. elab koos tütar E.-S. K. ga Soome Vabariigis alates 09.06.2004.

16.05.2007 kirjas selgitas Tartu Pensioniamet kaebuse esitajale peretoetuste maksmise asjaolusid

ning andis võimaluse enammakstud peretoetuse summas 24 150 krooni vabatahtlikuks

tagasimaksmiseks. N.K. nõustus saadud lastetoetust vabatahtlikult tagastama perioodi

09.06.2004 - 01.02.2007 eest, kuid mitte alates 01.10.1997 saadud perioodi eest.

12.07.2007 tegi Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond ettekirjutuse ja

hoiatuse nr 1.1-2.TA28/232, millega kohustas N.K. t kooskõlas riiklike peretoetuste seaduse

(edaspidi RPTS) §-iga 30 lg 1 ja 3 tagasi kandma Sotsiaalkindlustusametile enammakstud

24 150 krooni hiljemalt 25.10.2007. N.K. t hoiatati ettekirjutuses, et nimetatud tähtajaks

ettekirjutuse täitmata jätmise korral on pensioniametil õigus anda ettekirjutus sundtäitmisele

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kaebuse kohaselt on Tartu Pensioniameti ettekirjutuses toodud summa ebaõige. Kaebaja märkis,

et talle maksti peretoetust lapse eest alates 22.12.1995 kuni 31.01.2007 ja varasema seaduse

kohaselt ei olnud piiranguid lastetoetuse maksmise osas mitmest riigist. Kui alustati kaebajale

lapsetoetuse maksmist, siis kehtis 10.02.1994 vastu võetud lastetoetuse seadus. Kui riik tõstis

lastetoetust, arvestati see automaatselt ümber ja kui vahepeal muutusid seadused, ei saa need

tagasiulatuvalt kahjustada kodanike õigusi ja huve. Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline

sotsiaalkindlustusleping jõustus 01.10.1997 ja see ei saa omada tagasiulatuvat jõudu suhetele,

mis tekkisid enne selle lepingu sõlmimist. Soomes elab kaebaja alaliselt alates 09.06.2004,

varem elas nii Eestis kui Soomes. Saadud raha tagastamisega alates 09.06.2004 on kaebuse

esitaja nõus.

Riik pidi teavitama isikuid, kes said peretoetust, seaduses tehtud muudatustest. Tavakodanik ei

pruugi teada sellise rahvusvahelise lepingu olemasolust ja sellega kaasnevatest uutest

kohustustest. Sotsiaalamet ei ole pannud kaebajale kohustuseks, et toetuse saaja seoses seaduse

muutmisega teataks, et talle makstakse toetust kahest riigist. Seega ei ole kaebuse esitaja

teadlikult eiranud RPTS § 30 lg 2. Kaebuse esitaja ei ole esitanud Pensioniametile valeandmeid,

samuti ei ole süüliselt mitte teatanud asjaoludest, mis oleks takistanud toetuse saamist, sest

toetuse saaja ei olnud teadlik nendest asjaoludest (seaduse muutmisest). Alles 01.01.2001 jõustus

RPTS § 2 lg 3, kus oli selgesõnaliselt sätestatud, et peretoetusi ei maksta, kui isik saab mõne

teise riigi poolt lapsele või perele määratud igakuist toetus. Enne seda olid ainult ametnike

tõlgendused, mis tavainimesele ei pruukinud olla selged.

Kaebaja ei ole süüliselt midagi teinud selleks, et talle oleks määratud toetust. Toetus oli

määratud, seadus muutus, riik jätkas toetuse maksmist. Pärast 01.10.1997 ei ole ta mingeid

allkirju andnud oma uute kohustuste kohta ja seega ei ole käitunud süüliselt, mistõttu RPTS § 30

lg 1 ei kuulu tema suhtes rakendamisele.

2. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet vaidles kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt selgus Rahvastikuregistri andmete kontrollimisel, et N.K. elab koos lapse

E.-S. K. ga Soome Vabariigis alates 09.06.2004. Eelnimetatud informatsiooni alusel peatas

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond oma 31.01.2007 otsusega nr

19040-3 N.K. le peretoetuste maksmise alates 01.02.2007.

05.03.2007 pöördus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond kirjaga

nr 7.5A28-2/1355 Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakonna poole kontrollimaks, kas

kaebaja saab peretoetusi Soome Vabariigi vahendite arvelt.

Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakonna 09.05.2007 teate nr 25.SKA 8-4/2212 kohaselt on

N.K. le määratud ja makstakse perehüvitist Soome Vabariigist tütre E.-S. K. eest alates

01.08.1997. Teatele on lisatud eelnimetatud informatsiooni tõendav Suomi Kansaneläkelaitos

13.03.2007 dokument.

Pensioniamet jäi ka pärast N.K. 12.06.2007 vastust seisukohale, et tagastamisele kuulub kogu

ajavahemiku 01.10.1997 - 01.02.2007 eest saadud lapsetoetus. N.K. ei tagastanud ka perioodi

09.06.2004 - 01.02.2007 eest saadud enammaksu, mistõttu Sotsiaalkindlustusameti Tartu

Pensioniameti Tartu osakonna juhataja tegi 12.07.2007 ettekirjutuse koos hoiatusega nr 1.1-

2.TA28/232. Ettekirjutusega kohustati kaebajat Sotsiaalkindlustusametile tagasi maksma

enammakstud peretoetust summas 24 150 krooni.

RPTS §-ist 2 lg 1 p-d 1 - 3 ja välismaalaste seaduse §-ist 51 lg 2 ning §-ist 4 lg 1 tuleneb, et

peretoetustele õiguse omamise eelduseks on Eestis elamine.

Rahvastikuregistri andmetel elab kaebaja alates 09.06.2004 Soomes, aadressil XXXXXX.

Registrist nähtuvalt on N.K. l juba alates 19.05.2003 olnud elukoht Soomes, kuid aadressil

XXXXXX. Järelikult ei olnud kaebaja eelnimetatud kuupäevast alates olnud Eesti alaline elanik.

Lisaks Eestis elamise tingimusele tuleb peretoetuste maksmisel lähtuda RPTS §-ist 2 lg 3, mille

kohaselt ei maksta peretoetusi perekonnaliikmete kohta, kes saavad mõne teise riigi vastavat

toetust.

Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakonna 09.05.2007 kirjast nr 25.SKA 8-4/2212 ja lisatud

Suomi Kansaneläkelaitos tõendist nähtub, et N.K. le on määratud ja makstakse perehüvitist

Soome Vabariigis tütre E.-S. K. eest alates 01.08.1997.

Asjaolust, et Soome Vabariik on kaebajale tütre E.-S. eest maksnud peretoetust, ei ole N.K.

pensioniametit teavitanud. Samas on kaebaja Tartu Pensioniametile 12.01.1996 esitatud

lapsetoetuse taotlemise avaldusele andnud allkirja, kinnitades, et ta on teadlik kohustusest teatada

pensioniametile kõigist asjaoludest, mis põhjustavad toetuse summa suuruse muutumise või

maksmise lõpetamise. Kuna N.K. ei teavitanud pensioniametit sellest, et talle makstakse

perehüvitist ka Soomest, ei olnud pensioniametil võimalik õigeaegselt peatada lastetoetuse

maksmist. Eeltoodust tulenevalt maksti N.K. le ajavahemikul 01.08.1997 - 31.01.2007

peretoetust summas 24 450 krooni. Nimetatud summast on enammaks 24 150 krooni.

Kaebaja taotles ja talle alustati lapsetoetuse maksmist ajal, mil kehtis 10.02.1994 vastu võetud

lastetoetuste seadus. Eelnimetatud seaduse § 2 lg 1 sätestas, et toetust makstakse Eesti alalisele

elanikule, kui välislepinguga pole sätestatud teisiti. Ka 20.05.1997 vastu võetud ja 01.01.1998

jõustunud lastetoetuse seadus sätestab §-is 2 lg 1 sama põhimõte, millele lisandus klausel, et

toetust ei maksta Eesti alalisele elanikule, kes elab ajutiselt välismaal ning saab ajutise elukoha

riigist lapsele regulaarset toetust.

27.09.1996 allkirjastati Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline sotsiaalkindlustusleping, mis

jõustus 01.10.1997. Eelnimetatud lepingut rakendatakse muuhulgas nii Soome Vabariigist kui ka

Eesti Vabariigist lastetoetust saavate isikute suhtes. Lepingu artiklist 21 tulenevalt makstakse

perehüvitist selle riigi õigusaktide alusel, millele allub laps kuu esimesel kuupäeval. Lisaks

nähtub sama sätte 2. punktist, et juhul, kui lastetoetust ei maksaks kumbki riik või seda

maksaksid mõlemad riigid, tuleb hüvitis välja maksta ainult selle riigi poolt, kelle territooriumil

laps elab. Eeltoodust nähtub, et isikul ei ole alates 01.10.1997, s. t lepingu jõustumisest, õigus

saada lapsetoetust nii Eesti Vabariigist kui ka Soome Vabariigist samaaegselt.

Kaebuses kirjutab N.K. , et alates 2004 elab ta püsivalt Soome Vabariigis, kuid enne nimetatud

daatumit oli ta Eesti alaline elanik, kes elas nii Eestis kui Soomes. Pensioniamet viitas eelnevalt

01.01.1998 jõustunud lastetoetuse seaduse §-ile 2 lg 1 ja selles sisalduvale lisaklauslile, mille

kohaselt ei maksta lapsetoetust Eesti alalisele elanikule, kes elab ajutiselt välisriigis ning saab

välisriigi vahendite arvel lapsele regulaarset toetust.

Eeltoodust lähtudes ei olnud isikul õigus saada lapsele makstavat toetust mitmest riigist korraga

lepingu ega seaduse alusel. N.K. l on alates 01.08.1997 õigus lapsetoetusele Soome Vabariigist

ning Soome on lapsetoetust kaebajale ka maksnud. Nimetatud asjaolust pidanuks kaebaja

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniametit teavitama. Kohustus teavitada pensioniametit

asjaoludest, mis võivad mõjutada isikule makstava peretoetuse suurust või maksmist, on

sisaldunud kõikides lastetoetuse määramist ja maksmist puudutavates seadustes.

RPTS § 30 lg 1 alusel nõutakse toetuse saaja valeandmete esitamise või peretoetuste saamist

mõjutavate asjaolude mitteteatamise ilmnemisel peretoetusteks enammakstud summad tagasi.

Seega on kaebaja kohustatud talle ajavahemikul 01.10.1997 - 01.02.2007 makstud lapsetoetuse

summas 24 150 krooni Sotsiaalkindlustusametile tagastama.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 12. oktoobri 2007 otsusega kaebuse ja tühistas

Sotsiaalkindlustusameti

Tartu

Pensioniameti

12.07.2007

ettekirjutuse

ja

hoiatuse

nr 1.1-2.TA28/232 osas, milles kohustati kaebuse esitajat tagastama enammakstud lastetoetust

perioodi 01.10.1997 kuni 09.06.2004 eest.

Otsuse kohaselt on antud juhul enammakstud toetuse tagasinõudmise aluseks Soome ja Eesti

vahel sõlmitud sotsiaalkindlustusleping. Samas reguleerib sotsiaalkindlustusleping ka ise liigselt

makstud summade tagasinõudmist. Nii on artikli 29 punktis 3 sätestatud, et kui isik on saanud

hüvitist lepingupoole territooriumil aja eest, mille eest tal on õigus saada teise lepingupoole

õigusaktide alusel hüvitist, võib vastavat hüvitist andnud asutus, kui tal on tagasinõude õigus

hüvitise saajalt, paluda teise lepingupoole asutust, kes maksab hüvitisi kõne all olevale isikule,

kinni pidada hüvitisele vastav summa hüvitisest, mida viimati mainitud asutus maksab antud

isikule. Sama artikli punkt 4 kohaselt peab asutus kinni nimetatud enam- ja ettemaksed vastavalt

tema poolt rakendatavatest õigusaktidest tulenevatele tingimustele ja piirangutele. Seega tuleneb

sotsiaalkindlustulepingust, et liigselt makstud summade puhul on esmalt võimalus taotleda teise

riigi vastaval asutusel pidada enammakse väljamakstavatelt summadelt kinni, ehk teha

tasaarvestust, mitte aga kohustada kaebuse esitajat sundtäitmise ähvardusel koheselt saadud

summa tagastada.

Avalduse lapsetoetuse saamiseks Tartu Pensioniametile esitas N.K. 11.01.1996. Otsus N.K.

le lapsetoetuse määramiseks võeti vastu 11.01.1996. Sel ajal kehtinud lastetoetuste seaduse § 2 lg

1 sätestas, et toetusi makstakse Eesti alalisele elanikule, kui välislepinguga pole sätestatud teisiti.

N.K. oli sel ajal Eesti Vabariigi alaline elanik ning välislepingut Eesti ja Soome vahel, mis oleks

toetuste maksmist eraldi reguleerinud, sel ajal ei olnud sõlmitud. Seega sai sel ajal lastetoetuste

määramisel arvestada ainult siseriikliku seadusandlusega.

27.09.1997 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline sotsiaalkindlustusleping

jõustus 01.10.1997 (edaspidi Sotsiaalkindlustusleping). Sotsiaalkindlustuslepingu artikli 21

punkt 1 märgib, et lastetoetused ja -hüvitised, välja arvatud lapse sünnitoetus, makstakse selle

lepingupoole õigusaktide alusel, millele allub laps kuu esimesel kuupäeval. Sama artikli punkt 2

kohaselt juhul, kui eelmises punktis nimetatud hüvitisi käesoleva lepingu või lepingupoole

õigusaktidest tulenevalt ei maksaks kumbki riik või seda maksaksid mõlemad, siis makstakse

need välja vaid selle lepingupoole õigusaktide alusel, mille territooriumil laps tegelikult elab.

Seega on kahe riigi vahel sõlmitud Sotsiaalkindlustuslepinguga selgelt määratletud, et

lastetoetust makstakse selle riigi poolt ja selle riigi õigusaktides sätestatud korras ja ulatuses, kus

laps tegelikult elab. Laps ei saa üheaegselt elada kahes riigis. Sotsiaalkindlustusleping ei luba

saada lastetoetust üheaegselt nii Eesti kui Soome seaduste alusel.

Ka 20.05.1997 vastu võetud lastetoetuste seadus, mis alates 01.01.2000 kannab nimetust riiklike

peretoetuste seadus, samuti 14.11.2001 vastu võetud ja praegu kehtiv riiklike peretoetuste seadus

sätestab põhimõtte, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab peretoetuse

saamisel erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut. Riiklike peretoetuste seaduse (edaspidi

RPTS) § 2 täiendati 01.01.2000 ning selle kohaselt ei maksta toetusi Eesti alalisele elanikule, kes

elab ajutiselt välismaal ning saab ajutise elukoha riigist lapsele regulaarset toetust. Seega ei oma

ka Eestis alaliselt elav kodanik õigust saada Eestis lastetoetust, kui ta samaaegselt saab mõnest

teisest riigist regulaarset toetust, ja seda sõltumata riikide vahel sõlmitud välislepingust. Antud

juhul on aga olemas juba 01.10.1997 jõustunud Sotsiaalkindlustusleping, mis kuulub kaebuse

esitaja puhul rakendamisele. Seetõttu on alusetu kaebaja väide, et varasemate seaduste kohaselt

ei olnud piiranguid lastetoetuste maksmise osas mitmest riigist.

Eelpool tooduga leidis kinnitamist, et kaebuse esitajal ei olnud õigust saada lastetoetust

samaaegselt kahest riigist. Kuid küsimus on edasi selles, kas vastustajal oli õigus enammakstud

summasid tagasi nõuda.

Vaidlustatud otsuses on enammakstud summade tagasinõudmise aluseks märgitud RPTS § 30

lg 1 ja 3. Alates 01.01.2002 kehtiva RPTS § 30 lg 1 sätestab, et toetuse saaja teadliku

valeandmete esitamise või peretoetuste saamist mõjutavate asjaolude mitteteatamise ilmnemisel

nõutakse peretoetuseks enammakstud summad tagasi või tehakse tasaarvestus. Sama paragrahvi

lõike 3 kohaselt tehakse isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos

hoiatusega juhul, kui peretoetuste maksmine on lõpetatud enne enammakstud summa

tasaarvestamist. Nagu märgitud, on antud põhimõte esmakordselt sätestatud 01.01.2002 kehtima

hakanud RPTS-is.

Kaebuse esitajale toetuse määramise ajal kehtinud lastetoetuste seaduse § 15 lg 1 kohaselt sai

sama seaduse alusel liigselt makstud toetussummade osas teha tasaarvestust, kui enammakse oli

tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Enammakstud toetussummade tagasinõudmise võimalust

seadus üldse ette ei näinud, võimaldati ainult tasaarvestust teha.

01.01.1998 jõustunud riiklike lastetoetuste seadus (lastetoetuste seaduse) § 16 lg 1 sätestas, et

käesoleva seaduse alusel liigselt makstud toetussummad nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus,

kui enammakse on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Põhimõte, et liigselt makstud

toetussummasid saab tagasi nõuda ainult siis, kui on tuvastatud toetuse saaja kuritarvitus, on

kehtinud kuni 01.01.2002. Ei 10.02.1994 vastu võetud lastetoetuste seadus ega 20.05.1997 vastu

võetud riiklike peretoetuste seadus pane toetuse saajale kohustust täiendavate andmete

esitamiseks. Toetuse saaja kohustust asjaoludest, mis võivad mõjutada toetuse saamist,

teavitamiseks on esmakordselt sätestatud 01.01.2002 kehtivas RPTS §-is 29 lg 1.

Vaidlustatud otsuses on enammakstud toetussummad tagasi nõutud alates 01.10.1997, kuid

01.01.2002 kehtima hakanud seaduse alusel. Nagu märgitud, sai varem kehtinud enammakstud

summasid kas tasaarvestada või tagasi nõuda ainult toetuse saaja kuritarvituste puhul.

Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud, et kaebuse esitaja oleks käitunud kuritahtlikult ja kui oleks,

siis milles tema kuritahtlik tegevus seisnes. Kuritarvitamise puhul peaks olema tegemist süülise

ja karistatava tegevusega. Antud juhul vaidlustatud otsuses vastavad asjaolusid välja toodud ei

ole. Vastustaja poolt ei ole esitatud ka andmeid, et kaebuse esitaja esitas 1997 toetuse taotlemisel

Soomest viimase sotsiaalkindlustusasutustele valeandmeid.

Kohus nõustus osaliselt kaebuse esitaja väitega, et riik kui tugevam pool on ka ise kohustatud

vältima olukordi, kus seaduse muudatused panevad isikule uusi kohustusi ja nende mittetäitmine

võib kaasa tuua piiravaid tagajärgi. Kuigi kaebuse esitaja on ise 1996 andnud allkirja, et

kohustub Pensioniametit teavitama kõikidest muudatustest, mis võivad toetuse maksmist

mõjutada, oleks ka vastustajal olnud võimalik vältida antud hetkeks tekkinud olukorda.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 39 on asutatud Riikliku pensionikindlustuse

register. Alates 01.01.2000 kehtib ka RPTS § 141, mis sätestab, et andmed riiklike peretoetuste

määramise, määramise aluste ja maksmise kohta kantakse riikliku pensionikindlustuse seaduse

alusel moodustatud pensionikindlustuse registrisse. Riikliku pensionikindlustuse registri

pidamise põhimääruse p 19 kohaselt on registrisse kantud andmed Sotsiaalkindlustusametile

riikliku

pensionikindlustuse

seaduse

ja

teiste

seaduste

ning

riikidevahelise

sotsiaalkindlustuslepingutega pandud ülesannete täitmise aluseks. Punkt 27 kohaselt on Eesti

Vabariigiga sotsiaalkindlustuslepingu sõlminud riikide pädevad asutused registri andmeandjateks

kõigi isikuandmete osas, välja arvatud sotsiaalmaksualased andmed. Seega pidi vastustajal olema

riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel juba varem kui 2007 vajalikud andmed

kaebuse esitaja elukoha ja lapsele Soomest perehüvitise saamise kohta. Seega ei ole vastustaja

kasutanud tema käsutuses olema pidavat informatsiooni ning on jätkanud põhjendamatult

kaebuse esitajale toetuste väljamaksmist kuni 2007. Vastustaja ei ole selgitanud, miks alles 2007

ja millega seoses sai Pensioniamet teada, et kaebuse esitaja elab Soomes ja saab sealt

perehüvitist.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond esitas apellatsioonkaebuse ja

taotleb Tartu Halduskohtu 12.10.2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta

kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on ebaõigesti leitud, et N.K. le toetuse määramise ajal kehtinud 01.01.1994 jõustunud

lastetoetuste seadus ei näinud enammakstud toetussummade tagasinõudmise võimalust üldse

ette, võimaldati ainult tasaarvestust teha. Lastetoetuse seaduse § 15 kohaselt lastetoetuse seaduse

alusel liigselt makstud toetussummad nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus, kui enammakse

on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Järelikult oli pensioniametil võimalik enammakstud

summasid ka tagasi nõuda.

Lisaks tuleb märkida, et 14.06.1995 võeti vastu lastetoetuse seaduse muutmise ja täiendamise

seadus. Eelnimetatud seaduse § 7 alusel muudeti senikehtinud lastetoetuse seaduse § 15 tekst

1. lõikeks ja sätet täiendati 2. lõikega järgmises sõnastuses: „Pensioniametis moodustatud

pensionikomisjoni otsuse alusel võidakse igakuiselt kinni pidada kuni 20 protsenti toetusest. Kui

toetuse maksmine lõpetatakse enne, kui komisjoni otsuse alusel kinnipeetav enammakstud

summa on täielikult kustutatud, nõutakse maksmata osa sisse kohtu korras.” Eelmärgitud

muudatusi rakendati alates 01.07.1995 - 01.01.2002. N.K. esitas taotluse lapsetoetuse

määramiseks 11.01.1996. Seega N.K. toetuse saamise ajaperioodil on pensioniametil alati olnud

võimalus enammakstud summa tagasi nõuda;

2) on jäetud arvestamata, et toetusesaaja kuritarvituse põhimõte kehtis lastetoetuse seaduses ja

riiklike peretoetuste seaduses kuni 01.01.1998. Seadusandja ei ole kuritarvitusena mõelnud ainult

süülist ja karistatavat tegevust karistusõiguse mõttes, vaid ka n. ö riigi usalduse kuritarvitust,

s. t olukorda, kus isik ei teata pensioniametile, et temal on tekkinud asjaolud, mis mõjutavad

lapsetoetuse saamist. Antud selgitust kinnitab ka asjaolu, et 01.01.2002 jõustunud riiklike

peretoetuste seadusesse on teavitamise kohustus selgesõnaliselt lisatud.

Lisaks lastetoetuste seadusele ja riiklike peretoetuste seadusele reguleerisid lapsetoetuse

määramist ja maksmist lastetoetuste seaduse § 13 alusel Eesti Vabariigi Valitsuse 17.03.1994

määrusega nr 98 kinnitatud „Lastetoetuste määramise ja maksmise kord” ja Vabariigi Valitsuse

17.01.1995 määrusega nr 20 kinnitatud „Lastetoetuse määramise ja maksmise kord”.

Eelnimetatud kordades on vastavalt §-is 79 ja §-is 92 sätestatud, et toetusesaaja on kõikide

toetuste osas kohustatud teatama lapse paigutamisest osalisele või täielikule riiklikule

ülalpidamisele, 16-aastase või vanema lapse õpingute katkestamisest või õpingute lõpetamisest

ning teistest asjaoludest, mis tingivad toetuse maksmise lõpetamise või maksmise jätkamise

vähendatud suuruses.

Vabariigi Valitsuse 17.01.1995 määrusega nr 20 kinnitatud kord tunnistati kehtetuks Vabariigi

Valitsuse 18.12.1997 määrusega nr 247 ning kinnitati uus „Lastetoetuste määramise ja maksmise

kord”. Korra § 26 sätestab, et toetusetaotleja kinnitab avaldusel allkirjaga, et on teadlik

kohustusest kohe kirjalikult teatada kõigist asjaoludest, mis toovad kaasa toetuse suuruse

muutmise või toetuse maksmise lõpetamise. Sama korra § 58 ja 60 sätestavad, et toetusesaaja on

kohustatud 10 tööpäeva jooksul oma elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama

asjaoludest, mis toovad kaasa lastetoetuse suuruse ümberarvutamise või maksmise lõpetamise

ning nimetatud asjaolude tekkimisel lõpetatakse toetuse maksmine või jätkatakse seda või

muudetakse selle suurust alates kuust, mis järgneb kuule, mil need asjaolud tekkisid.

Eeltoodust nähtub, et teavitamise kohustus oli tegelikult olemas kogu perioodi vältel, mil

N.K. le maksti lapsetoetust, kuid varasemalt, s. t enne 01.01.2002 oli nimetatud kohustus

sätestatud seaduse alusel antud määrustes. Lisaks teavitas eelnimetatud kohustuse olemasolust ka

lapsetoetuse taotlemise avaldus, millele N.K. on oma allkirja andnud. Ka halduskohus märgib

oma otsuses, et toetusesaaja on pidanud olema teavitamise kohustusest teadlik, kuna avaldus on

N.K. poolt allkirjastatud.

Seega seisneb N.K. kuritarvitus selles, et isik võttis endale kohustuse teavitada pensioniametit

asjaolust, et tema laps E.-S. K. saab lapsetoetust Soome Vabariigi vahendite arvel, mistõttu Eesti

Vabariik toetust maksma ei pea, kuid teavitamist ei toimunud. Juhul kui N.K. oleks

pensioniametile teavitanud, et tema lapsele E.-S. K. le makstakse perehüvitist Soome õigusaktide

alusel, s. t laps vastab Soomest perehüvitise saamise tingimustele, saanuks pensioniamet

õigeaegselt peatada lapsetoetuse maksmise ning enammaksu ei oleks tekkinud;

3) on ekslik väide, et pensioniametil pidid riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel

juba enne 2007 olemas olema andmed N.K. elukoha ja tema lapsele Soomest perehüvitise

saamise kohta ning pensioniamet ei ole kasutanud asutuse valduses olevat informatsiooni ja

jätkanud N.K. le põhjendamatult lapsetoetuse maksmist.

Esimese n. ö vihje, et isikul on põhjust saada välisriikidest toetusi, saab Sotsiaalkindlustusamet

ja riikliku pensionikindlustuse register Rahvastikuregistri andmebaasist. Alles seejärel saab

pensioniamet teha järelepärimise vastava riigi pädevale asutusele kontrollimaks, kas isik saab

mujalt toetusi.

2007 alguses hakkas tööle andmevahetus Eesti Vabariigi Rahvastikuregistri ja Soome Vabariigi

Rahvastikuregistri vahel, mille tulemusena sai Eesti Rahvastikuregister andmed paljude Soomes

elukohta omavate isikute kohta. Alles seejärel saab andmed riikliku pensionikindlustuse register

ning pensioniametil tekib põhjus uurida, kas isik saab toetusi mujalt. Lisaks tuleb märkida

asjaolu, et ruumi sideaadress, s. t aadress, kus isik elab, kuid mis ei ole tema registrijärgne

aadress, Sotsiaalkindlustusameti ja Rahvastikuregistri vahelisest andmevahetusest välja ei tule.

Selle saab sisestada andmebaasi Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakond isiku enda

avalduse alusel. Üsna kindlalt võib väita, et kui andmevahetus rahvastikuregistrite vahel ei oleks

toimima hakanud, ei oleks pensioniamet teada saanud, et N.K. le makstakse perehüvitist

Soomest;

4) on jäetud arvestamata, et enammakstud lapsetoetust summas 24 150 krooni on võimalik tagasi

nõuda siseriikliku õiguse alusel. Lapsetoetus on N.K. le määratud Eesti siseriikliku õiguse alusel.

Eesti ja Soome vahel sõlmitud sotsiaalkindlustusleping ei kehtesta toetuse määramise tingimusi,

vaid nimetatud lepingu artikkel 21 alusel tuli otsustada, kumma lepingupoole õigusaktide alusel

tuleb lapsetoetust maksta. Samuti ei ole imperatiivse iseloomuga sotsiaalkindlustuslepingu

artikkel 29. Nimetatud artikli punkti 1 kohaselt võib lepingupoole asutus, kes on maksnud

hüvitise saajale hüvitist ulatuses, mis ületab tema õigused seda saada, paluda teise lepingupoole

asutust, kes maksab hüvitisi antud hüvitise saajale, pidada kinni liigselt makstud summa

õigusaktidest tulenevate tingimuste ja piirangutega. Sama artikli p 3 alusel olukorras, kus isik on

saanud hüvitist lepingupoole territooriumil aja eest, mille eest tal on õigus saada teise

lepingupoole õigusaktide alusel hüvitist, võib vastavat hüvitist andnud asutus, kui tal on

tagasinõudeõigus hüvitise saajalt, paluda teise lepingupoole asutust, kes maksab hüvitist kõne all

olevale isikule, kinni pidada hüvitisele vastav summa hüvitisest, mida viimati mainitud asutus

maksab antud isikule.

Eeltoodust nähtub, et leping annab võimaluse riikidevaheliseks tasaarvestuseks, kuid

tasaarvestuse eelduseks on tagasinõudeõigus hüvitise saajalt. Pensioniamet on seisukohal, et

siseriiklikul õigusel baseeruv tagasinõude õigus on olemas.

Eeltoodust tulenevalt on pensioniametil valikuvõimalus, kas küsida enammakstud summa tagasi

Soome pädevalt asutuselt N.K. le makstavast perehüvitisest kinnipidamise teel või küsida summa

tagasi N.K. lt otse;

5) on ebaõige väide, nagu kohustaks pensioniamet sundtäitmise ähvardusel koheselt saadud

summa tagastama. Isikut on eelnevalt teavitatud enammakse tekkimisest, talle on antud võimalus

selgitada põhjusi, miks enammakse on tekkinud. Samuti on antud võimalus enammakse

vabatahtlikult tagastada, s. h on võimalik isikule koostada maksegraafik, kui tal ei ole võimalik

korraga summat tagastada. Ettekirjutus tehakse juhul, kui isik ei ole pensioniameti teadetele

reageerinud ega vabatahtlikult enammakstud summat tagastanud. Käesolevaks ajaks ei ole

N.K. pensioniametile enammakstud summat tagastanud. N.K. on nõustunud tagastama

enammakstud lapsetoetust perioodi 09.06.2004 - 01.02.2007 eest, kuid isik ei ole summat

käesoleva ajani tagastanud. Samuti ei ole N.K. võtnud pensioniametiga ühendust, et selgitada,

kui suur on eelnimetatud perioodil makstud summa ning millisele kontole tuleb summa tagasi

kanda.

5. N.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

12. oktoobri 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt on kohtuotsus õige ja seadustele vastav. Pensioniameti seisukohad on iga

kord erinevad. N.K. leidis vea ettekirjutuses ja pensioniamet nõustus sellega, vähendades nõutud

summat. N.K. tegi ettepaneku kompromissi saavutamiseks. Ta nõustus osaliselt Pensioniameti

pretensiooniga ning ootas, et pensioniamet teeks uue ümberarvestuse ja N.K. saaks selle

hüvitada. Selle ettepanekuga pöördus N.K. pensioniameti poole iseseisvalt ja kohtu kaudu, kuid

konstruktiivset vastus ei ole saanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

12. oktoobri 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud seda asjaolu, et kaebuse esitajal ei olnud õigust saada

lastetoetust perioodil 01.10.1997 - 01.02.2007 samaaegselt kahest riigist, s. o nii Eesti Vabariigilt

kui Soome Vabariigilt. Apellatsiooniastmes on jäänud vaidlusaluseks küsimuseks see, kas

apellandil oli õigus vastustajalt enammakstud summasid tagasi nõuda, tehes, juhindudes RPTS

§-ist 30 lg 1 ja 3, ettekirjutuse koos hoiatusega.

8. Õige on halduskohtu seisukoht, et antud juhul kuulub enammakstud summade

tagasinõudmisel kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud

sotsiaalkindlustuslepingus sätestatu ning apellandi väited apellatsioonkaebuses ei anna alust

asuda teisele seisukohale.

9. Vastavalt RPTS §-ile 1 lg 3 kui Eesti Vabariigi sõlmitud välisleping sisaldab peretoetuste

saamise tingimuste ja korra ning vaidemenetluse kohta käesolevast seadusest erinevaid sätteid,

kohaldatakse välislepingut.

Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel on sõlmitud sotsiaalkindlustusleping (alla kirjutatud

27.09.1996 , jõustunud 01.10.1997). Kuna on olemas välisleping, siis vastavalt RPTS §-ile 1 lg 3

tuleb kohaldada välislepingu sätteid, kui peretoetuste saamise tingimused ja kord on erinev

võrreldes RPTS-is sätestatust. Peretoetuste tagasinõudmine on sätestatud RPTS §-is 30 ning ka

välislepingu artiklis 29. Kuna tagasinõudmise kord on erinev, siis tuleb enammakstud summa

tagasinõudmisel

kohaldada

Eesti

Vabariigi

ja

Soome

Vabariigi

vahel

sõlmitud

sotsiaalkindlustuslepingu artiklit 29.

Sotsiaalkindlustuslepingu artikli 29 p 3 kohaselt kui isik on saanud hüvitist lepingupoole

territooriumil aja eest, mille eest tal on õigus saada teise lepingupoole õigusaktide alusel hüvitist,

võib vastavat hüvitist andnud asutus, kui tal on tagasinõudeõigus hüvitise saajalt, paluda teise

lepingupoole asutust, kes maksab hüvitisi kõne all olevale isikule, kinni pidada hüvitisele vastav

summa hüvitisest, mida viimati mainitud asutus maksab antud isikule. Sama artikli p 4 alusel

peab asutus kinni eelmistes punktis nimetatud enammaksed vastavalt tema poolt rakendatavatest

õigusaktidest tulenevatele tingimustele ja piirangutele; asutus kannab kinnipeetud summa üle

nõudmise esitanud teise lepingupoole asutusele.

Seega tulenevalt välislepingust, on enammakstud toetuse puhul esmalt võimalus taotleda teise

riigi vastaval asutusel pidada enammakse väljamakstavatelt summadelt kinni, kuid võimalik ei

ole teha RPTS § 30 lg 3 kohast ettekirjutust koos hoiatusega.

10. Samuti tuleneb RPTS §-ist 30, et ka siseriiklikult peetakse eelkõige enammakstutud summad

ettenähtud peretoetusest kinni ja alles seejärel, kui see ei ole võimalik, tehakse enammakstud

summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Kuna Soome Vabariigis jätkatakse

kaebuse esitajale toetuse maksmist, siis on igati õigustatud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi

vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuslepingu artikli 29 p 3 kohaldamine.

11. Pensioniameti vaidlustatud ettekirjutuses ja hoiatuses on enammakstud toetussummad tagasi

nõutud ajavahemiku 01.10.1997 – 01.02.2007 eest, halduskohtus oli vaidlusaluseks

ajavahemikuks 01.10.1997 – 09.06.2004. Kuna vaidlusalusel ajavahemikul kehtis Eesti Vabariigi

ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustusleping ning enammakstutud toetussummade

tagasinõudmisel kuuluvad kohaldamisele välislepingu sätted, siis ei võta ringkonnakohus

seisukohta selles osas, kas enne 01.01.2002 jõustunud RPTS kehtinud siseriikliku õiguse alusel

on võimalik enammakstud summasid kaebuse esitajalt tagasi nõuda ning seetõttu ei vasta ka

apellatsioonkaebuses esitatud sellekohastele väidetele.

12. Iseenesest õige on apellandi väide, et halduskohus on alusetult asunud seisukohale, et

pensioniametil pidi riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel juba enne 2007 olemas

olema andmed kaebaja elukoha ja tema lapsele Soome Vabariigist perehüvitise maksmise kohta,

kuid samas ei ole see asjaolu vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise aluseks. Viidatud asjaolust

sõltuks tagastusnõude aegumistähtaeg, kuid antud juhul ei ole nõude aegumistähtaja osas

vaidlust olnud.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude

taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson