2-04-1069/43 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-04-1069

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja

Tiit Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2008, Tallinn

Tsiviilasi

Revalhaus Kinnisvara OÜ hagi OÜ Marine Systems

vastu 3 538 527, 20 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.06.2006 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Revalhaus Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

18. detsember 2007, avalik kohtuistung

Menetlusosalised

Hageja

Revalhaus

Kinnisvara

OÜ

(registrikood

xxxxxxxx), esindajad juhatuse liige Arvo Klaas ning

advokaadis Mikk Lõhmus ja Martin Tamme

Kostja OÜ Marine Systems (registrikood xxxxxxxx),

esindajad adv Kari Paavo Koch

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel OÜ Verpo

Ehitus (registrikood xxxxxxxx)

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 30.06.2006 otsus osas, millega maakohus tühistas

01.09.2004 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud ja

tühistada 01.09.2004 Harju Maakohtu määrusega seatud hagi tagamise abinõud

osas, mida ei ole tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 23.10.2006 määrusega.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 30.06.2006 otsus muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

3. Revalhaus Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Tagastada OÜ-le Blaumont Invest Harju Maakohtu kontole 221013921094

viitenumbriga 3100057385 13.03.2006 tasutud 878 900 krooni.

Edasikaebe kord

Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse

2(8)

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Revalhaus Kinnisvara OÜ esitas hagi OÜ Marine Systems vastu 3 538 527, 20 krooni

saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 07.04.2003 kostjaga Harku vallas

Harjumaal asuva kinnistu nr xxxxx müügilepingu, millele kirjutas nii hageja kui ka kostja

seadusliku esindajana alla mõlema äriühingu juhatuse liige J. Järvik. Lepingut muudeti

23.12.2003 lepinguga, millele hageja seadusliku esindajana kirjutas alla hageja juhatuse

liige A. Klaas ja kostja seadusliku esindajana J. Järvik.

2. Müügilepingu muutmise lepingu p 2.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale müüdud

kinnistu eest 15 257 329, 61 krooni. Lepingu p 2.2 järgi loeti müügihinna tasumise

kohustus 10 548 269, 61 krooni ulatuses täidetuks hageja kohustuse tasaarvestusega.

Tasaarvestuse aluseks olid 23.12.2003 poolte vahel sõlmitud kokkuleppe p 1.1.7 järgi

hageja võlgnevused, sh kostjale loovutatud OÜ Verpo Ehitus 3 mln krooni nõue.

Võlgnevused fikseeriti raamatupidaja esitatud andmete põhjal.

3. OÜ-l Verpo Ehitus ei saanud 23.12.2003 olla nõuet hageja vastu ja ta ei saanud seda

kostjale loovutada ning kostja ei saanud väidetavat 3 000 000 krooni suurust nõuet hageja

kinnistu müügilepingu järgse ostuhinna tasumise nõudega tasaarvestada, sest hageja nimel

kostja ainuosaniku ja juhatuse liikme J. Järviku poolt OÜ-ga Verpo Ehitus sõlmitud

töövõtulepingud nr 1 ja 2 on näilikud ning vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 89 lg-le 1 tühised. Hageja raamatupidamisest nähtub, et J. Järvik sõlmis OÜ-ga

Verpo Ehitus kaks töövõtulepingut, mille kogumaht on 12 111 357 krooni. J. Järvik tasus

hageja pangaarvelt OÜ-le Verpo Ehitus esitatud arvete alusel kokku 2 648 600 krooni.

Arvete esitamine algas pärast seda, kui A. Klaas sai teada J. Järviku poolt 07.04.2003

sõlmitud kinnistu müügilepingust. Vahetult enne hageja ja kostja kokkuleppe lõplikku

vormistamist 23.12.2003 kandis J. Järvik hageja kontolt OÜ Verpo Ehitus kontole kokku

1 100 000 krooni.

4. OÜ Verpo Ehitus on nn riiulifirma. Hageja raamatupidamises puudub dokumentatsioon

vastavate teenuste osutamise kohta. OÜ Verpo Ehitus on registreeritud mahajäetud

puitelamusse. Hagejal ei õnnestunud leida andmeid OÜ Verpo Ehitus registreerimise

kohta majandustegevuse registris. J. Järvik leppis hageja nimel OÜ-ga Verpo Ehitus

kokku töid mahus 5 930 611, 60 krooni. Sellises mahus töid lepingutega määratud

asukohas teha ei saa. Vastavad trassid ja teed ehitasid varem teised isikud.

5. Eeltoodu tõttu ei toimunud lepingujärgset tasaarvestust vähemalt 3 mln krooni ulatuses.

Kostja on 02.08.2004 seisuga põhivõla 3 mln krooni tasumisega viivituses 482 päeva.

Viivis 08.04.2003 - 30.04.2004 on 447 540, 90 krooni, 01.05.2004 - 02.08.2004 69 534

krooni, seega kokku 517 074, 90 krooni.

6. Kostja hagi ei tunnistanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 2 järgi lõpeb võlasuhe

tasaarvestusega ja lõppenud võlasuhtest ei ole võimalik nõuet esitada. Tasaarvestuse

aluseks oli kahepoolne tehing. Õiguslikud tagajärjed, mis kaasnevad lepingulise

tasaarvestusega, erinevad ühepoolse tasaarvestusavalduse õiguslikest mõjudest.

7. OÜ Verpo Ehitus ja kostja vaheline nõude loovutustehing ei riku hageja õigusi, kuna

hageja ei ole tehingu pooleks. Seetõttu ei saa hageja tugineda nimetatud tehingu tühisusele

ega taotleda sellise tehingu tühisuse tuvastamist. Kokkulepped on õiguste ja kohustuste

fikseerimise ja nende olemasolu tunnustamise osas õiguslikult olemuselt käsitatavad

võlatunnistustena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kokkuleppes ja Müügilepingu muutmise

lepingus tunnustas hageja kõnealust nõuet, võlatunnistused on kehtivad, neid ei ole

vaidlustatud.

3(8)

8. Lepingud nii eraldi kui koosvõetuna moodustasid ühise kompromissikokkuleppe. Pooled

sõlmisid kompromisskokkuleppe õigusrahu saavutamise sooviga ning teadmises, et poolte

kokkuleppe objektiks olevad vaidlused saavad lahendatud ning vastaspool uusi vaidlusi ei

tekita.

9. Hageja ja OÜ Verpo Ehitus sõlmitud tehingud ei ole näilikud, nende alusel lepingus

näidatud tööd on reaalselt tehtud.

10. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud OÜ Verpo Ehitus hagile ei vastanud.

Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõud ning mõistis

hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 176 926, 35 krooni.

12. Müügilepingu muutmise lepingust nähtub, et selle p-ga 2.3 muudeti lepingu p 2.1 ja 2.2

ning lepiti kokku, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 15 257 329, 61 krooni

ning et 10 548 269, 61 krooni loevad pooled täies ulatuses tasaarvestatuks müüja

võlgnevuse kustutamisega ostja ees. Hageja väitis, et kostja jättis kinnistu ostuhinna

tasumise kohustuse osaliselt täitmata, kostja väitis, et kohustus täideti vaidlusaluses osas

tasaarvestamisega. Kohus leidis, et kostja väide kohustuse täitmise kohta on põhjendatud.

13. OÜ-ga Verpo Ehitus 07.04.2003 sõlmitud töövõtulepingu nr 1 järgi kohustus OÜ Verpo

Ehitus tegema pinnase- ja teetöid Künka maaüksusel Pärnamäe külas Viimsi vallas

(Soosepa elurajoonis). Hageja väitel olid juba 2002 veebruaris Künka I maaüksusel

Viimsi vallas väljaehitatud tehnovõrgud ja tehtud killustikkattega teed. OÜ-ga Verpo

Ehitus 14.07.2003 sõlmitud töövõtulepingu nr 2 järgi kohustus OÜ Verpo Ehitus tegema

vee-, kanalisatsiooni- ja drenaažitöid Künka maaüksusel Pärnamäe külas Viimsi vallas

(Soosepa elurajoonis). Hageja väitel olid trassid olemas juba 2000 oktoobris.

14. Tehingu näilikkuse hindamisel omab tähtsust, kas lepingus kirjeldatud töid reaalselt tehti.

A. Klaasil oli hageja seadusliku esindajana võimalik olukorraga tutvuda ka enne

23.12.2003 lepingu sõlmimist. Hageja ei tõendanud, et lepingutes märgitud tööd olid

tegemata. Asja sisulise arutamise käigus tegi kohus hageja esindajale ettepaneku asjaolu

täiendavalt tõendada, faktiliselt tegemata tööde kohta tõendeid ei esitatud. Kostja

seadusliku esindaja J. Järviku ütluste kohaselt tehti kõik töövõtulepingus kirjeldatud tööd.

J. Järviku

kui

lepinguosalise

kinnitusel

oli

23.12.2003

leping

sisuliselt

kompromissileping, milles märgitud hind oli kokkuleppeline, sest läbirääkimiste käigus

lepiti kokku kinnistu jagunemine.

15. Hageja esitatud tõendid tehingu näilikkust ei tõenda. Tunnistajate ütlustest seda ei saa

järeldada. Hageja ei selgitanud, kuidas kujunes hind 15 257 329, 61 krooni, mis lepiti

kokku 23.12.2003 kokkuleppes, ning mil moel mõjutasid seda töövõtulepingus märgitud

tööd. Hagiavalduse asjaolud on vastuolulised. Hageja pidas töövõtulepinguid näilikeks,

samas tõi esile, et lepingutes kirjeldatud tööd tehti juba 2000 ja 2002. Hageja ei

põhjendanud, kuidas vaidlustatud töövõtulepingud rikuvad hageja subjektiivseid õigusi.

16. Õige on kostja väide, et 23.12.2003 leping oli sisult ja eesmärgilt kompromissileping.

Asjaolu, et 23.12.2003 leping oli poolte kokkulepe ühise tegutsemise lõpetamiseks, on

tõendatud poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlustega. Hageja seaduslik

esindaja kinnitas kohtuistungil, et kokkulepete eesmärgiks oli jagada ettevõte, lõpetada

erimeelsused ja vaidlused ühelt poolt A. Klaasi ja hageja ning teiselt poolt J. Järviku ja

kostja

vahel.

A. Klaasi

ütluste

kohaselt

kulmineerusid

23.12.2003

tehinguga

läbirääkimised nii-öelda äri jagamiseks, hiljem soovis ta täiendavaid dokumente, et kokku

viia töövõtulepingus toodud tööde loetelu konkreetse objektiga. Kompromissi iseloomu

müügihinna kujunemisel kinnitasid ka hageja seadusliku esindaja ütlused. Seega

vaidlusaluse võlaõigusliku kokkuleppe allkirjastamisel hageja aktsepteeris kinnistul

reaalselt tehtud töid.

4(8)

17. Hageja nõue põhineb tasaarvestusel, tehingute näilikkus ei ole tõendatud ja VÕS § 197

lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil

neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti, seega puudub alus hagetava

summa väljamõistmiseks.

Apellatsioonkaebuste nõue ja põhjendus

18. Revalhaus Kinnisvara OÜ palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada või juhul, kui kohus ei pea võimalikuks asjas uue otsuse tegemist,

saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Hageja palus kostjalt välja mõista hageja

menetluskulud.

19. OÜ Verpo Ehitus ja hageja vahel sõlmitud lepingud olid näilikud. Näilik tehing on tühine

(TsÜS § 89 lg-d 1 ja 2). OÜ-l Verpo Ehitus ei saanud olla nõudeid hageja vastu, kuivõrd

tühistest tehingutest õiguslikke tagajärgi ei teki (TsÜS § 84 lg 1). Kuna nõudeid ei

tekkinud, ei saanud OÜ Verpo Ehitus neid kostjale loovutada (VÕS § 164 lg 1, § 165,

TsÜS § 63 lg 4). Kostja ei saanud hageja nõudega tasaarvestada nõuet, mida olemas ei

olnud (VÕS § 197 lg 1, § 200). Kuivõrd tasaarvestust ei toimunud, on kostja vastavas osas

jätnud täitmata ostuhinna tasumise kohustuse. Müügilepingujärgse hinna tasumata jätmine

toob kaasa viivisenõude. Tasunõue muutus sissenõutavaks 08.04.2003 (VÕS § 82).

Seadusjärgne viivisintressimäär oli kuni 01.05.2004 14%, alates 01.05.2004 9%.

20. Töövõtulepingute näilikkus on tõendatud ning kohus rikkus tõendite hindamisel

menetlusnorme. Töid ei teostanud OÜ Est-Rolev. OÜ Est-Rolev kustutati äriregistrist ja

käibemaksukohuslaste registrist ajal, mil käis väidetav trasside rajamine.

21. Kohus võttis hageja esitatud tõendid kokku lühidalt – hageja esitatud tõendid tehingute

näilikkust ei tõenda ja J. Volti ütlused on väärtusetud. Kostja ei ole hageja väiteid ümber

ei lükanud. Otsus ei vasta põhjenduste osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

442 lg-le 8, ei ole võimalik aru saada, milliseid tõendeid kohus arvestas ja milliseid mitte

ning miks. Tööde mitteteostamine on negatiivne asjaolu, mille tõendamine on

raskendatud. Kohus pani hagejale põhjendamatult koormava negatiivse asjaolu

tõendamiskohustuse olukorras, kus oli võimalik kergesti nõuda kostjalt tõendeid positiivse

asjaolu kohta. Erinevalt kohtuotsuses märgitust ei teinud kohus hagejale eelmenetluses

täiendavat ettepanekut esitada tõendeid kajastatud tööde mitteteostamise kohta.

22. Kohus lükkas kõik hageja esitatud tõendid ümber üksnes kostja seadusliku esindaja

J. Järviku ütlustega. J. Järviku ütlused on ebausaldusväärsed - need on vastuolus

dokumentaalsete tõenditega ning on muutunud menetluse jooksul vastavalt sellele,

milliseid tõendeid ja vastuväiteid esitati. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et 23.12.2003

kokkuleppe sõlmimine ei tõenda OÜ Verpo Ehitus poolt tööde mitteteostamist,

arvestades,

et

J. Järvik

esitas

A. Klaasile

OÜ

Revalhaus

Kinnisvara

raamatupidamisdokumentatsiooni alles kuid pärast kokkuleppe sõlmimist.

23. Kostja kohustus tasuda müügilepingu järgne hind hagiga nõutavas ulatuses ei lõppenud

23.12.2003 tasaarvestuskokkuleppega. Kui tasaarvestatavat nõuet ei ole tegelikult olemas,

ei saa tasaarvestus vastavas osas toimuda. Tasaarvestus sai toimuda juhul, kui

tasaarvestuskokkuleppes saaks näha hageja poolt kostja nõude tunnustamist. Nõude

tunnustamist ei saanud aset leida, kuna kokkuleppes märgiti, et tegemist on teadaolevate

kohustustega, mis viitab, et pooled möönsid muude kohustuste esinemist või mõne

märgitud kohustuse teistsugust sisu või puudumist ja tunnustamine ei olnud hageja tahtega

hõlmatud.

24. Hagejal ei olnud alust arvata, et OÜ-ga Verpo Ehitus sõlmitud töövõtulepingutest

tulenevaid nõudeid ei eksisteerinud, seega ei esinenud asjaolusid, mis oleks hagejat

ajendanud nõuete tunnustamisele suunatud tahteavalduse tegemisele. Hageja lähtus nõude

olemasolu osas J. Järviku infost ning nõustus tasaarvestusega, arvates, et peab nõude

5(8)

nagunii tasuma ning tööd on tehtud ja vastu võetud. 23.12.2003 kokkulepe ega 07.04.2003

müügileping ei anna pidet kostja väitele, et kahepoolsetesse ja kahekülgsetesse

tehingutesse on tegelikult peidetud ka võlatunnistus. Sellist hageja tahteavaldust

lepingutest ei nähtu. Kostja ei olnud kindel oma tegelikus tahtes 23.12.2003 kokkulepete

sõlmimisel. Teadaolevate nõuete omavahelise jaotamise kokkuleppe sõlmimine ei muuda

kokkuleppes näidatud, kuid reaalselt mitteeksisteerivat nõuet reaalselt olemasolevaks.

25. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et 23.12.2003 tehingutel on kokkuvõttes

kompromissi iseloom ning nende hilisem ümberhindamine on vastuolus hea usu

põhimõttega. Kohtu ja kostja käsitlus seondub eelkõige võimaliku hageja õiguste

piiramisega. 23.12.2003 tehingutega jaotati teadaolevaid kohustusi ning ei antud kinnitusi

muude nõuete ja pretensioonide puudumise kohta teineteise suhtes. Kokkuleppe oli

suunatud teadaolevate kohustuste fikseerimisele vältimaks võimalike muude nõuete

üllatuslikku hilisemat esilekerkimist. Tehingutes puudub hageja tahe kohustuste loomiseks

kostja ees. Kokkulepe ei ole suunatud kostjal hageja suhtes olevate vaieldavate nõuete

muutmiseks vaieldamatuks. Tehing sõlmiti ajendil, et A. Klaasile tuli ilmsiks J. Järviku

sõlmitud hagejat kahjustav Müügileping, millele järgnes otsus koostöö lõpetada ja

olemasolev vara jagada. Hageja ja kostja vahelisteks õigussuheteks oli Müügileping ja

tasaarvestuskokkulepe ning puudub kompromissilepingu tunnustele vastav tehing. Hea

usu aspektist tuleks hinnata J. Järviku käitumist – tema sõlmis OÜ-ga Verpo Ehitus

näilikud lepingud, millega tekitas oma ametiseisundit ära kasutades hageja vastu näiliku

nõude, korraldas selle loovutamise enda äriühingule (kostjale) ning kasutas näilikku nõuet

enda kohustusest vabastamiseks. J. Järvik oli 23.12.2003 kokkuleppe sõlmimisel teadlik,

et kokkulepe ei kajasta tegelikku olukorda ning varjas seda hageja eest. Kohus kohaldas

vääralt materiaalõigust, kuna 23.12.2003 ei esinenud VÕS § 578 lg 1 kompromissi

olukorda ning hagi esitamine ei ole vastuolus VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega.

26. Kui hageja oleks tunnustanud OÜ-ga Verpo Ehitus sõlmitud näilikest töövõtulepingutest

väidetavalt tulenevaid nõudeid, ei vabasta see kostjat 3 000 000 krooni ja viiviste

tasumisest. Kui 23.12.2003 tasaarvestuskokkuleppega lugeda näilikest tehingutest tulenev

nõue tunnustatuks, on kostja alusetult rikastunud ning kohustatud tasuma hagejale

3 000 000 krooni koos seadusjärgsete viivistega.

Vastustaja seisukoht

27. Marine Systems OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle

rahuldamata.

28. OÜ Verpo Ehitus apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

29. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud toimiku

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

30. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale maksma poolte 7. aprillil 2003. a

sõlmitud ja 23. detsembril 2003. a muudetud kinnistu müügilepingu alusel 3 mln krooni ja

kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist või on ostuhinna tasumise nõue poolte

23. detsembri 2003. a kokkuleppe p 1.1.7 ja 23. detsembri 2003. a kinnistu müügilepingu

muutmise lepingu p 2.3 kohaselt tasaarvestatud.

31. Tasaarvestust kui eelkõige ühepoolset kujundusõigust reguleerib esmalt VÕS § 197. Kui

kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või

täitma muu samaliigilise kohustuse, võib VÕS § 197 lg 1 järgi kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus

6(8)

oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse

tagajärjeks on VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt see, et tasaarvestuse poolte nõuded

lõppevad kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku

teisiti.

32. Praeguses vaidluses ei ole kostja ühepoolse tahteavaldusega tasaarvestust teinud. Pooled

leppisid 23. detsembri 2003. a kinnistu müügilepingu muutmise lepingu p-s 2.3 kokku

selles, et muudetakse algse müügilepingu p 2.1 ja p 2.2. Vastavalt uuele kokkuleppele

lugesid pooled lepingu p-s 2.2 müügihinnast 10 548 269 krooni 60 senti lepingu

allakirjutamise momendist tasaarvestatuks ja müügihinna selles ulatuses kostja poolt

täielikult tasutuks. Samal päeval sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkuleppe p-s 1.1.7

avaldasid pooled, et teadaolevalt on kostjal hageja vastu mh 3 mln krooni nõue (mille

loovutas kostjale OÜ Verpo Ehitus), mis loetakse poolte vahel tasaarvestatuks vastavalt

23. detsembri 2003. a kinnistu müügilepingu muutmise lepingu p-le 2.3. Samuti kinnitasid

pooled, et nimetatud nõue on kantud poolte bilanssi ja et kostjal ega kolmandatel isikutel

ei ole hageja vastu rohkem nõudeid.

33. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte kokkulepete näol on sisult ja

eesmärgilt tegemist kompromisslepinguga, millega pooled loobusid teatud nõuetest

teineteise vastu. VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi on kompromissileping leping

õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte

vastastikuste

järeleandmiste

teel.

VÕS

§ 578

lg 2

kohaselt

eeldatakse,

et

kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1

kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud.

34. Välja tuleb selgitada, milline oli poolte tahe kompromisslepingu sõlmimisel. Juhindudes

TsÜS §-s 75 ja VÕS §-s 29 sätestatud tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reeglitest,

tuleb poolte tahte väljaselgitamisel lähtuda lepingu sõlmimise asjaoludest, sealhulgas

lepingueelsetest läbirääkimistest.

35. Revalhaus Kinnisvara OÜ osalus jagunes kuni 23. detsembrini 2003. a võrdselt Jürgen Järviku

ja Arvo Klaasi vahel. Jürgen Järviku ja Arvo Klaasi koostöö muutus 2003. aastal võimatuks.

Tekkinud erimeelsuste lahendamiseks alustasid pooled läbirääkimisi. Arvo Klaas, Revalhaus

Kinnisvara OÜ, Jürgen Järvik ja Marine Systems OÜ allkirjastasid 2. oktoobril 2003. a

lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppe, milles fikseeriti edasise tegevuse põhimõtted

vaidlusküsimuste lahendamisel (II kd, tl 413-417). Lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppe

p 1.1 kohaselt on kokkuleppe eesmärgiks reguleerida kohtuväliselt pooltevahelised

vaidlusküsimused Arvo Klaasi, Jürgen Järviku, Revalhaus Kinnisvara OÜ, ja OÜ Marine

Systems vahel tulenevalt poolte tegevusest ja/või tegevusetusest Viimsi vallas Soosepa

elamurajooni arendamisel ning Harku vallas Liivanõmme detailplaneeringuga ettenähtud

kinnistute võõrandamisel. Seega hõlmas kokkulepe ka käesolevas menetluses vaidlustatud

töid, mis teostati Verpo Ehitus OÜ poolt. Sellest järeldub, et eksisteeris vaidlussituatsioon,

mis lahendati kompromissi teel.

36. Peetud läbirääkimiste tulemusena ning realiseerimaks lepingueelsete läbirääkimiste

kokkuleppes sätestatut allkirjastati 23. detsembril 2003. a kolm kokkulepet: müügilepingu

muutmise leping; eraldi kokkulepe Revalhaus Kinnisvara OÜ õiguste ja kohustuste

määratlemiseks ning Jürgen Järviku osa müügileping (1-kroonise müügihinnaga) Arvo

Klaasile. Kõik ülalmärgitud lepingud nii eraldi kui koosvõetuna moodustasid ühise

kompromisskokkuleppe, mille eesmärgiks oli lõpetada kõik omavahelised vaidlused ja

õigussuhted, mis seondusid Revalhaus Kinnisvara OÜ-ga.

37. Ka hageja ise on pidanud hagiavalduses sõlmitud kokkuleppeid kompromissiks.

Hagiavalduse p-s II 1.2 märgib hageja: “Nimetatud kinnistu tegelikku väärtust näitab ka

asjaolu, et A.Klaasi ja J.Järviku kompromissi tulemusena nõustus J.Järvik vastavaks hinnaks

23. detsembril 2003. a nimetama 15 257 329,61 krooni. [….] Seetõttu alustas A.Klaas

7(8)

J.Järvikuga läbirääkimisi, et leppida kokku, kes saab hageja ainuosanikuks ja millistel

tingimustel. Läbirääkimised edenesid visalt, kuivõrd J.Järvik ei olnud aktiivselt huvitatud

kujunenud probleemi läbirääkimiste teel lahendama. [….] Pärast nimetatud avalduse

rahuldamist õnnestus A.Klaasil ja J.Järvikul jõuda kokkuleppele, et J.Järvik võõrandab oma

osaluse hagejas 1 EEK eest A.Klaasile ja lahkub hageja juhatusest. J. Järviku ja A.Klaasi

kokkulepe formuleeriti 3-es 23. detsembril 2003. a sõlmitud lepingus ja hagiavalduse p-s II

1.3: “Lisaks hageja osa müügilepingule sõlmiti 23. detsembril 2003. a ka hageja, keda esindas

Arvo Klaas, Jürgen Järvikuga seotud kostja, mida esindas Jürgen Järvik, vahel kokkulepe

hageja õiguste ja kohustuste määratlemiseks. Lisaks sellele sõlmiti kompromissi raames 23.

detsembril 2003. a ka kinnistu müügilepingu muutmise leping, kinnistu jagamisel tekkivate

kinnistute müügilepingud ning kinnistu ja korteriomandite ühishüpoteegiga koormamise

leping koos vastavate asjaõiguslepingutega ning koostati pandi ja keelumärke kustutav

avaldus.”

38. Samuti leidis hageja tahe kompromissi sõlmimisel tõendamist poolte vande all antud

ütlustega. 12.06.2006 toimunud maakohtu istungil kinnitas hageja seaduslik esindaja, et

kokkulepete eesmärgiks oli jagada ettevõte, lõpetada kõik erimeelsused ja vaidlused ühelt

poolt Arvo Klaasi ja Revalhaus Kinnisvara OÜ ning teiselt poolt Jürgen Järviku ja Marine

Systems OÜ vahel. Arvo Klaas andis ütlusi kohtumenetluses vande all, märkides, et

23.12.2003 tehinguga kulmineerusid läbirääkimised nö äri jagamiseks. ( II kd, tl 388).

Kompromissi iseloomu kinnistu müügihinna kujunemisel kinnitab ka hageja seadusliku

esindaja vastus ütluste andmisel, et ta täpselt ei mäleta, kuidas hind kujunes, kuid kui

niimoodi kokku lepiti, ju siis rahuldas mõlemaid pooli.

39. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja on TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud

asjaolu, et 23. detsembril 2003. a sõlmitud 3 kokkulepet kujutasid endast Marine Systems OÜ,

Jürgen Järviku ja Revalhaus Kinnisvara OÜ ning Arvo Klaasi vahel sõlmitud

kompromisskokkulepet. Kompromisskokkulepete eesmärgiks oli lõpetada kõik erimeelsused

ja vaidlused õigusrahu saavutamise sooviga. Nõustuda tuleb kostja seisukohaga, et kui

kompromisslepingu tingimuseks oleks olnud võimaluse säilitamine täiendavate nõuete

esitamiseks, ei oleks ta niisugustel tingimustel olnud nõus kompromisslepingut sõlmima.

40. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus hageja käsitlusega, mille kohaselt oli 23. detsembri 2003.

a kokkulepete eesmärgiks üksnes olemasolevate (teadaolevate) nõuete fikseerimine. Lisaks

nõuete fikseerimisele otsustasid pooled sellised nõuded ka tasaarvestada. Tasaarvestamise

teostamine iseenesest eeldab juba vastavate nõuete tunnustamist. Sõlmitud lepingutest ei

nähtu, et tegemist oleks olnud tingimuslike tasaarvestustega. Kompromissläbirääkimiste

käigus esindas hagejat professionaalne õigusnõustaja - vandeadvokaat. Vaidlusaluste

tehingute hinda arvestades (miljonid kroonid), ei ole usutav ega veenev hageja väide, et ei

hageja ega tema esindaja ei veendunud enne 23. detsembri 2003. a lepingute sõlmimist

teostatud tööde tegemise faktis ega vaidlusaluse nõude olemasolus. Harju Maakohus juhtis

õigesti tähelepanu asjaolule, et apellandil kui äriühingu seaduslikul esindajal oli võimalik

olukorraga tutvuda ka enne 23. detsembri 2003. a lepingu sõlmimist. Juriidilise isiku

juhtorganiks on TsÜS §-i 31 lg 2 kohaselt juhatus, kuhu kuulus Arvo Klaas. ÄS § 181 lg 1

kohaselt võib osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige ning § 187 lg 1

kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Eelnevast

saab järeldada, et kompromisslepingu sõlmimisel kinnitas hageja teadlikult Verpo Ehitus OÜ

nõuet.

41. Ringkonnakohus leiab, et hageja kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta

tunnustab kostja nõuet on käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. VÕS

§ 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Seega poolte vahel 23. detsembril 2003. a sõlmitud kokkulepped sisaldavad endas notariaalset

võlatunnistust, milles hageja on tunnustanud vaidlustatud Verpo Ehitus OÜ nõuet hageja

vastu. Hageja on vaidlusalust nõuet tunnustanud 23. detsembril 2003. a sõlmitud kokkuleppe

8(8)

punktides 1.1.7 ja 1.1.8, kus on loetletud kostja nõuded hageja vastu ning viidatud

müügilepingu muutmise lepingus sätestatud tasaarvestuskokkuleppele ning müügilepingu

muutmise lepingu punktides 2.3 ja 2.4 sätestatud tasaarvestuskokkuleppes.

42. Konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad

võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva

tehingu tühisusele. Kuna poolte 23. detsembri 2003. a kokkuleppe p-d 1.1.7 ja 1.1.8 on

käsitatavad konstitutiivse võlatunnistusena, ei saa hageja enam selle aluseks oleva

töövõtulepingu tühisusele tugineda. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kohtule ka

alternatiivset võlatunnistuse tagastamise nõuet. Lepingust tuleneva kohustuse täitmise

nõue ei ole sama mis võlatunnistuse tagastamise nõue.

43. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas

usus.

Kohustus

mitte

algatada

vaidlusi

õigussuhetest,

mille

osas

on

sõlmitud

kompromissleping, tuleneb nii sellise lepingu olemusest ja eesmärgist, hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttest kui ka otseselt VÕS § 578 lg-test 1 ja 2.

44. Müügileping on jõus ja kehtiv. Samuti on jõus ja kehtiv Müügilepingu muutmise kokkulepe

ning selles sisalduv tasaarvestuskokkulepe kui kahepoolne tehing. Hagejal oli seadusest

tulenev võimalus kõnealuseid tehinguid vaidlustada (eksimuse või pettuse alusel ). Hageja ei

ole viidatud lepinguid aga vaidlustanud, vastupidi, hageja on VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel

esitanud täitmisnõude, seega tema nõue tuginebki kõnealustele tehingutele. Hagis esile toodud

asjaolude pinnalt oleks hageja kohaseks õiguskaitsevahendiks olnud tehingu tühistamine.

Hageja soov mitte realiseerida oma õigust tehingu tühistamiseks näitab, et 23. detsembril

2003. a sõlmitud tehingud olid kokkuvõttes hagejale soodsad. Selline fakt kinnitab veelkord

23. detsembri 2003. a tehingute kompromissi iseloomu ja näitab, et 23. detsembri

2003.kompromisskokkuleppes hinnati poolte õigusi ja kohustusi kompleksselt. Antud

kompromissi raames saavutatud kokkuleppest taganemine või selle tühistamine oleks kaasa

toonud kogu kompromissi äralangemise, mida hageja ei ole soovinud. Seetõttu ei nõustu

ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse kaalutlustega selle kohta, et tal ei saanud

23. detsembril 2003. a olla tahet kostja vastu abstraktse võlakohustuse loomiseks.

45. Kuna asja menetlus algas enne 31.12.2005, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb käesolevas asja

menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel lähtuda kuni 31.12.2005 kehtinud

seadusest.

Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

tuleb

apellandi

menetluskulud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel jätta tema enda kanda. Vastustaja on

apellatsioonimenetluses teinud kulusid õigusabile. Vastavalt kuni 31.12.2005 kehtinud

TsMS § 61 lg 1 p-le 1 kuuluvad vajalikud ja põhjendatud kulud õigusabile

väljamõistmisele poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, arvestusega mitte üle 5% hagi

rahuldamata osast, seega summas 176 926,35 krooni. Maakohus on kostjalt hageja kasuks

just sellise summa välja mõistnud, mistõttu ei kuulu kostja taotlus õigusabikulude

väljamõistmiseks rahuldamisele.

Reet Allikvere Gaida Kivinurm Tiit Kollom