3-07-1519/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1519 Haldusasi R.R.i kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

27 000 krooni väljamõistmiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – R.R.; Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise vorm Avalik kohtuistung 28. november 2007. a Tallinnas Resolutsioon

1. Rahuldada R.R.i kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt R.R.i kasuks välja 5000 (viis tuhat) krooni mittevaralise kahju katteks. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Vanglalt R.R.i kasuks välja 810 (kaheksasada kümme) krooni kohtukulude katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 31. detsembril 2007. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 14. veebruari 2006. a käskkirjaga nr 124-d määrati R.R.ile distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. R.R. kandis kartseris karistust 45 päeva alates 15. veebruarist 2006. a. Justiitsministeeriumi asekantsleri 21. aprilli 2006. a vaideotsusega rahuldati R.R.i vaie ning Tallinna Vangla direktori 14. veebruari 2006. a käskkiri nr 124-d tunnistati kehtetuks.

2. R.R. esitas 26. juulil 2007. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitiseks 27 000 krooni, s.o 45 kalendripäeva x 600 kr. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli kaebaja kartseris õigusliku aluseta ja igasuguse süüta. Ebaseadusliku kartserisse paigutamisega rikuti kaebaja inimväärikust ning tekitas hingelisi kannatusi. Kartseris viibimise ajal olid kaebaja õigused kitsendatud ning tingimused piiravamad, nagu n tavalises kambris (aken, isiklikud asjad, õigus liikuda vangla territooriumil ja üks tund värskes õhus). Kaebuse esitaja tugineb oma põhjendustes Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-2-06 väljendatud seisukohtadele.

3. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei teeni kinnipeetavale mittevaralise kahju eest makstav hüvitis oma eesmärki. Küllaldaseks võib osutuda vaideotsus või ka vabandamine. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine ei too iseenesest kaasa inimväärikuse rikkumist. Kuna kinnipeetavalt on vabadus juba võetud ja tema liikumisvabadust on oluliselt piiratud, ei kaasne kartserisse paigutamisega väga intensiivset õiguste rikkumist. Ainuüksi õigusvastane tegu ei too kaasa moraalse kahju hüvitamise nõudeõigust. Kaebusest ei nähtu, milles seisnes tekkinud kahju. Olmetingimuste nõuetele mittevastavus ei ole tõendatud. Piinamise või alandava kohtlemise või väärkohtlemise tõkestamise Euroopa komitee ei ole oma raportis tunnistanud Tallinna Vangla olmetingimusi piinavateks või ebainimlikeks.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

5. Pooled ei vaidlustanud kohtuotsuse punktis 1 loetletud asjaolusid ning kohus loeb need tuvastatuks toimikusse võetud dokumentaalsete tõendite ning kohtuistungil esitatud seletuste ja omaksvõtuga. Seega puudub vaidlus selle üle, et puudus alus kinnipeetav R.R.i suhtes kõige rangema distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks – tema paigutamiseks kartserisse. Kohtuasja lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kinnipeetava õigusliku aluseta kartserisse paigutamine saab rikkuda tema põhiõigusi ja inimväärikust.

6. Riigikohus rõhutas 22. märtsi 2006. a otsuses nr 3-3-1-2-06, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatud karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimustel. Kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt vangistusseaduse § 63 lg-le 1 kõige rangem distsiplinaarmeede. Kartserisse paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust. Kartserisse paigutatud isiku suhtes saab kohaldada vangistusseaduse § 24 lg-s 4, § 25 lg-s 3 ning vangla sisekorraeeskirjade § 8 lg-s 1, § 51 lg-s 3, §-s 60, § 77 lg-s 1, § 83 p-s 31, § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. Kohus peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.

7. Kohus ei nõustu vangla väitega, et ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti tühistamine ei tekita kartserisse paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Seega oli R.R.i kartserisse paigutamine tema väärikust alandav. Kohus leiab, et selles asjas on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju rahalist hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga). Vangla administratsioon võib distsiplinaarkaristust kohaldada seaduses sätestatud alustel ja korras. Käesoleval juhul ei ole vangla seda järginud ning puuduvad asjaolud, sh riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud asjaolud, mis välistaksid vangla vastutuse tekitatud kahju osas või piiraksid seda. Isikule saabunud tagajärg – tema väärikuse kahjustamine – on vahetult tingitud haldusorgani tegevusest – kinnipeetava paigutamisest kartserisse ilma õigusliku aluseta. Vaideotsuse tühistamine ja vabandamine on heastamisvahenditena käesoleval juhul ilmselgelt ebapiisavad.

8. Käesolevas haldusasjas puudub vajadus täiendavalt käsitleda väiteid selle kohta, millised olid kartseri kinnipidamistingimused – kohtuistungil kinnitas kaebuse esitaja esindaja, et kahjunõude alus on kartserisse ebaseaduslik paigutamine ning kinnipidamistingimustele viidati kui ebaseadusliku paigutamisega kaasnenud tagajärgedele. Kahjunõuet ei ole esitatud alusel, et kahjustatud oleks isiku tervist vms. Kohus peab usutavaks kaebuse esitaja selgitusi, et karteris valitsenud tingimused olid halvemad kui tavalises kambris. Vangla ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid. Seega tõi kartserisse ebaseaduslik paigutamine kaasa kaebaja jaoks alusetuid piiranguid ja kitsendusi.

9. Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtub kohus üldisest õiglustundest ja käesoleva vaidluse asjaoludest. Põhjendatud ei ole riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätete automaatne ülekandmine käesolevale vaidlusele. Isikuvabaduse ja inimväärikuse riive ei ole kinnipeetava kartserisse paigutamise korral sama intensiivne kui süütu inimese vanglasse paigutamise korral. See ei tähenda, et kahjunõue oleks üldse välistatud. Arvestades kohtupraktikas sarnastes asjades määratavate hüvitiste suurust ning rikkumise kestvust ja olulisust ning asjaolu, et alusetu kinnipidamisega ei kaasnenud eriti ränki tagajärgi (nt tervisekahjustus) peab kohus õiglaseks mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja 5000 krooni. See summa on igati piisav R.R.i hingeliste kannatuste ja inimväärikuse riive kompenseerimiseks.

10. HKMS § 92 lõike 1 alusel tuleb Tallinna Vanglalt R.R.i kasuks välja mõista kohtukulud. Kaebuse esitaja ei nõudnud advokaadikulude väljamõistmist. Kohus peab antud juhul õiglaseks, et Tallinna Vangla hüvitab kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu täies ulatuses. Kohtuistungil pakkus kohus, et kompromissina võiks Tallinna Vangla tasuda R.R.ile 10 000 krooni, s.h riigilõiv ja õigusabikulud. Arvestades sarnase keerukuse ja mahuga kohtuasjades tavaliselt väljamõistetavaid õigusabikulusid (ca 5000 – 10 000 krooni) ja käesoleva asja riigilõivu suurust (810 krooni), jäi kohtu pakutud kompromiss-summa, millega kaebaja nõustus kuid vastustaja ei nõustunud, samasse suurusjärku kui kohtuotsusega rahuldatud nõue. Seega kuulub kohaldamisele HKMS § 92 lõige 3.

Villem Lapimaa