2-04-2013/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-04-2013

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Raivo Einula, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.11.2007, Tallinn

Tsiviilasi

TIIU TEKSTIIL OÜ hagi Enn Allmere vastu

kahju 24 819 krooni hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 25.01.2006 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Enn Allmere apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

01.11.2007, avalik kohtuistung

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja TIIU TEKSTIIL OÜ, esindaja Margus

Rebane

kostja Enn Allmere, esindaja adv Velmar Brett

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Pärnu

Maakohtu

25.01.2006

otsus

muutmata

ja

Enn

Allmere

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

3. Välja mõista Enn Allmerelt (IK xxxxxxxxxxx, eluk x) 1240 (üks tuhat kakssada

nelikümmend) krooni ja 95 senti TIIU TEKSTIIL OÜ (registrikood xxxxxxxxx,

aadress x) kasuks.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule

30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

1. Hagiavalduse kohaselt jooksis Enn Allmerele kuuluv koer 18.11.2004 Rapla vallas x

külas asuva x talu hoovist Tallinn - Rapla maanteele ette hagejale TIIU TEKSTIIL OÜ

kuuluvale sõidukile Volkswagen LT 28 (reg.märk xxx xxx), mis oli teel Raplast

Tallinna. Koer sai löögi sõiduki esiotsalt ning tekitas sellega hagejale kuuluvale

sõidukile kahjustusi. Kostja on kahju põhjustanud koera omanik, seega loomapidaja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 mõttes. VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja

kui suurema ohu allika valdaja looma poolt tekitatud kahju eest. Hagejale põhjustatud

kahju koosneb sõiduki remondimaksumusest 14 319 krooni ja remondi ajaks renditud

auto rendimaksetest 10 500 krooni, seega palub hageja välja mõista kokku 24 819

krooni.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, kuna koer ei

kuulunud kostjale. Kostja soetas küll koera 1996, kuid kinkis selle 1998 Ü. K, kes sel

ajal asus üürnikuna tema majja elama. Suulise kokkuleppe kohaselt pidi Ü. K hakkama

koera eest hoolitsema. Kostja ise elab alaliselt Tallinnas ja käib oma majas üksnes aeg-

ajalt, ka õnnetuse päeval oli ta Tallinnas. Politsei trahvis Ü. K väärteomenetluse korras

Rapla valla koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest. Ka ei ole tõendatud

hagejal kahju tekkimine. Esitatud on auto remondi hinnapakkumine, kuid remondi

tegemine ja hinnapakkumises märgitud summa tasumine ei ole tõendatud.

Liiklusõnnetus ei ole nõuetekohaselt registreeritud, süüdlast ei ole tuvastatud. On alust

arvata, et süüdi on hageja.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Enn Allmerelt TIIU TEKSTIIL OÜ kasuks

välja 24 819 krooni. Kostja seletuste ja Ü.K ütluste alusel on tõendatud, et kostja

soetas koera umbes kümme aastat enne õnnetust, kui seal elas eelmine üürnik, kes

samuti hooldas koera; koer jäi Ü.K toita ja hooldada, kui viimane kostja majja elama

asus. Kostja võttis omaks, et käib oma majas regulaarselt ja iga kord toob ta koera

jaoks toitu. Ü.K ütlustest nähtub, et majja elama asumisel 1998 jäi koer tema

vastutusele, kuna kostja ise oli Tallinnas. Kostjaga oli kokkulepe, et ta hakkab koera

hooldama ja saab koera omanikuks. Eeltoodut arvesse võttes saab loomapidajateks

VÕS § 1060 mõttes lugeda nii kostjat kui ka Ü. K. Seepärast ei oma asja lahendamisel

tähtsust kostja ja Ü.Ki väidetud omandiõiguse üleminek koera suhtes. Ü.Kit võib

lugeda koerapidajaks seetõttu, et ta elas kohapeal ning vastutas vahetult koera eest.

Kostjat tuleb sama koera pidajaks lugeda seetõttu, et koer asus tema kinnistul, Ü.K

asus koerapidamisega seotud kohustusi täitma tema soovil ja ta ise võttis samuti osa

koera ülalpidamisest. Esmalt ongi Ü.K nimetanud koera omanikuks kostjat ja andnud

hagejale kostja telefoninumbri. Seda ei saa seletada õnnetusjärgse ehmatuse ja kartusega

võimaliku materiaalse vastutuse pärast, kuna koera kuulumist kostjale kinnitas Ü.K ka

kirjalikult. Tõendeid kogumis hinnates tuleb kostja ja Ü.K lugeda hageja ees

solidaarvõlgnikeks VÕS § 65 lg 1 mõttes ning hagejal on õigus nõuda kohustuse

täielikku või osalist täitmist kas mõlemalt või ühelt võlgnikult. Kohtule on esitatud

politsei poolt koostatud väärteoprotokoll, mille kohaselt on Ü.Kile pandud süüks

Rapla valla koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumine 18.11.2004. Ü.Ki

karistamine väärteomenetluses ei määra, kes kannab materiaalset vastutust looma

poolt tekitatud kahju eest.

4. Tulenevalt VÕS §-st 1056 vastutab suurema ohu allika valdaja kahju tekitamise eest,

sõltumata oma süüst. Seega ei oma tähendust, et tavaliselt oli koer ketis ja koera

lahtipääsemine õnnetuse päeval oli ootamatu ja juhuslik. Kostja vastuväidetest jääb

ebaselgeks, mida oleks hagejale kuuluvat sõidukit juhtinud töötaja A. S pidanud

tegema kahju tekkimise ärahoidmiseks. Puuduvad tõendid selle kohta, et A. S oleks

pidanud arvestama antud kohas looma või mõne muu takistuse teelesattumise

võimalusega; samuti ei kinnita ükski tõend, et koer või mõni vähem kaitstud liikleja pidi

A. S enne majani jõudmist näha olema. Samuti jääb ebaselgeks, mida oleks A.S

pidanud sündmuskohal veel tegema liiklusõnnetuse asjaolude fikseerimiseks ja

süüdlase selgitamiseks. Kohalviibinud Ü.K teatas, et koer kuulub kostjale. Seega oli

hageja autojuhil liiklusõnnetuse kohal küllaldane alus arvata, et ka teine võimalik

kannatanu ja sündmuse osaline on välja selgitatud. Lääne Politseiprefektuuri teatise

kohaselt teatas A.S koheselt pärast õnnetust politseisse. Kohtule on esitatud A. S ja

Ü.Ki poolt allkirjastatud seletus õnnetuse toimumise asjaolude kohta. Puudub alus

kahelda, et A.S toimis vastavalt politseist saadud juhistele. Antud juhul oli tegemist

liiklusõnnetusega liiklusseaduse (LS) § 56 mõttes. Kui lugeda õnnetuse tagajärjel

kannatanuks kostjat, siis vastas hageja esindaja käitumine sündmuskohal samuti LE §

226 p 3 nõuetele. A. S ja Ü.Ki poolt allkirjastatud seletus vastab sisuliselt LE § 227 lg-

s 1 ettenähtud tingimustele: fikseeritud on sündmuse käik, õnnetuses osalenud juht ja

koera omanik. Kirjapanduga nõusolekut on Ü.K kinnitanud allkirjaga. Hageja poolt

juhitud mootorsõiduk põhjustas oma liiklemisega ümbruskonnale suurema ohu nagu

kõik teisedki samal teelõigul sõitnud mootorsõidukid. LE §-de 15 ja 64 rikkumist ei

saa A.S süüks panna ja koerale otsasõidu põhjuseks tuleb lugeda koera ootamatu

teelesattumine. Tunnistajana ülekuulatud Ü.Ki ütluste kohaselt jooksis lahtipääsenud

koer hoovist otse sõiduteele. Õnnetuse kirjalikust vormistusest nähtub, et samal ajal

tuli ka vastassuunast auto.

5. Hagejale tekitatud varalist kahju tõendab AS Saksa Auto hinnapakkumine, milles on

fikseeritud väljavahetamist vajavad autoosad ja vajalikud remonditööd. Hageja on

esitanud ka teise äriühingu poolt tehtud hinnapakkumise, mille kohaselt kuluks auto

taastamiseks 14 908 krooni. Kostja väidab, et hageja auto on vana ja sellest tulenevalt

taastamistööde hind ebamõistlikult kõrge, millega ei saa nõustuda, kuna hagejal on

õigus oma auto taastada ja puuduvad tõendid võimaluse kohta autot odavamalt

remontida. Kohtul puudub alus kahelda selles, et hageja vajas sõidukit oma

majandustegevuseks ja asendusauto rentimine 19.11.-10.12.2004 oli vajalik. Renditasu

10 500 krooni nähtub A. S ja OÜ A-Rental vahel sõlmitud lepingust. TIIU TEKSTIIL

OÜ kassa väljamineku order kinnitab, et 10 500 krooni on A. S hüvitatud.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused

6. Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 25.01.2006 otsuse ja teha uus otsus. Kostja ei

ole väitnud, et ta käis regulaarselt maja juures, vaid et ta käis maja juures korra või

kaks kuus. Sama väitis ka tunnistaja Ü.K. Koerapidamise seisukohalt ei saa lugeda

korra või kaks kuus koera juures käimist regulaarseks. Tunnistaja Ü.K kinnitas ka ise,

et tema söötis, jootis ja jalutas koera. Kohus ei ole tuvastanud, et seda oleks teinud

kostja. Koera omandikuuluvuse seostamine kinnistu omamisega, millel koer asub, on

meelevaldne ja ei ole millegagi põhjendatud. Nii tunnistaja kui ka kostja väitsid, et

koer kuulus tunnistaja Ü.Kile. Kohus on andnud ebaõige hinnangu väärteoprotokollile,

kuna selle kohaselt karistati Ü.Kit kui loomapidajat, mis tähendab seda, et

väärteomenetluses tuvastati koera pidaja. Tunnistaja väärteoprotokolli vaidlustanud ei

ole. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud tõendamiskoormist, kuna leidis, et kostja

vastutab liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest, sest ei esitanud tõendeid selle kohta, et

hageja oli liiklusõnnetuses süüdi. Kohus jätab tähelepanuta selle, et hageja oli ise

mootorsõiduki kui suurema ohu allika valdaja ning VÕS § 1056 näeb ette suurema ohu

allika valdaja vastutuse sõltumata süüst. Mootorsõiduki valdaja vabaneb vastutusest

tekkinud kahju eest ainult VÕS §-s 1057 loetletud juhtudel. Kohus ei ole aga

tuvastanud, missugune hageja süüd välistav asjaolu ilmnes. Samuti on hageja

käitumine vastuolus LE § 227 mõttega, kuna ei tuvastatud liiklusõnnetuse eest

vastutavat isikut.

7. Asjas ei ole tuvastatud, missugused kahjustused tekkisid hageja autol liiklusõnnetuse

tagajärjel. Nõustuda ei saa sellega, et hagejale tekitatud varalist kahju tõendab AS

Saksa Auto hinnapakkumine, sest Saksa Auto ei ole autot remontinud ja hagejale ei ole

reaalset kahju tekkinud. Jääb arusaamatuks, miks ei ole hageja senini autot remontinud

ja esitanud tegelikult kantud remondikulu dokumente. Kui aga sõiduk oli

kasutuskõlblik, siis ei ole hageja põhjendanud asendussõiduki rentimist. Hageja

esitatud rendilepingu poolteks olid A. S ja OÜ A-Rental ning hageja ei olnud

rendilepingu pooleks. Kassa väljamineku order ei tõenda teenuse eest tasumist.

Apellant möönab, et võlaõigusseaduse § 132 lg-test 3 ja 4 tulenevalt tuleb kahju

tekitamise korral hüvitada asja parandamise mõistlikud kulud ja samaväärse asja

kasutamise kulud kahjustatud asja parandamise aja jooksul. Mõistlikuks ei saa pidada

10-aastase auto esitule ja kaitseraua remontimist maaletooja juures uute

originaalosadega, mille koguväärtus ulatub veerandini sõiduki turuväärtusest.

Vastuväited apellatsioonkaebusele

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Menetluse edasine käik

9. Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2007 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 25.01.2006

otsus ja uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. Riigikohus tühistas 24.09.2007 otsusega

ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

10. Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga,

leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu

otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

11. Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes

kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib

olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka

isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas

üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning

järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist

tahteavaldust. See, et Ü.K oli koera omanik ja valdaja, ei välista kostja kui koera

omandiõiguse ja valduse üle andnud isiku solidaarset vastutust VÕS § 137 lg 1 ja

§ 1060 alusel sama looma ühise pidajana. Asjaoludest tulenevalt on tuvastamist

leidnud, et koera peeti kostja teadmisel temale kuuluval kinnistul muu hulgas kostja

huvides. Tuvastamist leidis, et kostja osales koera pidamisega seotud küsimuste

otsustamisel. Kostja Enn Allmere võib loomapidajana vastutada VÕS § 1060 alusel

vaatamata sellele, et hageja oli talle kahju tekitamise ajal mootorsõiduki valdajana ise

suurema ohu allika valitseja VÕS § 1057 mõttes. Suurema ohu allika valitseja süüst

sõltumatu vastutus ehk riskivastutus (VÕS §-d 1056-1060) kohaldub ka siis, kui kahju

põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele

suurema ohu allika valitsejale. Kostja ei ole taotlenud kahjuhüvitise võimalikku

vähendamist.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hagi rahuldanud ja kostjalt 24 819

krooni välja mõistnud. Asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3

järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist.

Seega on asjakohatu kostja väide, et hageja ei ole lasknud kahjustatud sõidukit

remontida. Samuti on seaduslik renditasu väljamõistmine, sest hageja on põhjendanud

rendiauto kasutamise vajadust ja tõendanud tehtud kulutusi. Kostja vastuväide

asendusauto rentimise vajaduse puudumise kohta ei ole õige. Maakohtus puudus

vaidlus selles, et hageja vajas oma majandustegevuses sõidukit. Seega oli tegemist

vältimatu kuluga, millise hageja kandis, tasudes 10 500 krooni renditasu A. S.

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §

3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul

menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne

01.01.2006

kehtinud)

tsiviilkohtumenetluse

seadustikus

sätestatut.

Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisel

jäävad

apellandi

poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda, tulenevalt TsMS § 60 lg -st 1

ja 8. Vastustaja palus välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandilt.

TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on õigusabikulude määraks 5% hagi rahuldatud osast

kõigis kohtuastmetes kokku. Hageja palus välja mõista 10 030 krooni õigusabikulude

katteks ja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 1750 krooni. Kuna maakohus jättis

menetluskulud poolte kanda ja hageja seda ei vaidlustanud, minetas ta kostjalt hagi

esitamisel tasutud riigilõivu tagasisaamise võimaluse. Ringkonnakohus mõistab välja

vaid apellatsioonimenetluse õigusabikulud 5% hagi rahuldatud osast, so 1240,95

krooni.

U.Loonurm R.Einula A.Tänav