3-06-2208/20 · Tartu Ringkonnakohus

3-06-2208

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. oktoober 2007 Tartu

Haldusasja number

3-06-2208

Haldusasi

Jaanus J.S. kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja

tollikeskuse 06.10.2006 maksuotsuse nr 12-3/451 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23. mai 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jaanus J.S. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2007

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) –J.S. , esindaja Ivo Raudjärv

Vastustaja (haldusorgan) – Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-

ja tollikeskus, esindaja Karin Kask

RESOLUTSIOON

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 23. mai 2007 otsus osaliselt

ning teha tühistatud osas uus otsus, millega tühistada

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse

06.10.2006 maksuotsus nr 12-3/451 osaliselt ja vähendada

J.S. maksustamisperioodide 2003 - 2004 eest täiendavalt

tasumisele

määratud

tulumaksu

krooni

(seitsekümmend kaks tuhat kolmkümmend viis krooni)

võrra.

Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 23. mai 2007 otsus

muutmata.

Välja mõista Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja

tollikeskuselt J.S. kasuks menetluskulud 4278

krooni (neli tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa

krooni).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o

alates 9. oktoobrist 2007.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

1. J.S. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-

ja tollikeskuse 06.10.2006 maksuotsuse nr 12-3/451 osaliselt, s. o 95 417 krooni tulumaksu

määramise osas.

Maksuhaldur kontrollis J.S. poolt maksustamisperioodidel 2003 ja 2004 tulumaksu tasumise

õigsust. Kontrollimise käigus selgus, et J.S. on saanud kontrollitaval perioodil lisaks

deklareeritule täiendavat tulu korterite müügist ja üürimisest ning füüsilistele isikutele antud

laenudelt saadud intressidest kokku summas 696 963 krooni, millelt on jätnud tulumaksu

178 092 krooni arvestamata, deklareerimata ja tasumata. 04.08.2006 esitas J.S. kontrollaktile

eriarvamuse. 06.10.2006 tegi Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus maksuotsuse

nr 12-3/451, millega kohustas J.S. i tasuma maksustamisperioodide 2003 - 2004 eest tulumaksu

summas 178 092 krooni.

Kaebaja vaidlustas oma kaebuses peaaegu eranditult sularahas tasutud üürimaksed, väites, et

tegemist on kommunaalmaksetega. Kaebaja väidete kohaselt ei ole ta saanud intressitulu ei Igor

Davõdovilt ega Sulev Hussarilt. Kaebuse esitaja ei nõustu ka korteri Riia 21-1 müügist saadud

tulu maksustamisega, väites, et korter Riia 21-1 oli tema peamine elukoht. Kuna kaebaja kasutas

Riia 21-1 oma elukohana, siis on tal tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 25 lg 1 kohaselt õigus

maha arvata selle eluaseme soetamiseks võetud liisingu intressid summas 2959.32 krooni.

2. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus vaidles kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on vaidlustatud haldusakt õiguspärane ja põhjendatud. Reeglina on

sularahas maksete puhul tegemist üürimaksega, mille kohta on suurem osa üürnikke andnud

seletuse, et selle tasumine toimus sularahas ning selle tasumist kinnitavad ka maksuhaldurile

esitatud üürilepingute tingimused. Maksuhaldur, võttes arvesse A. Rattaseppa ja I. Davõdovi

seletusi, asus seisukohale, et I. Davõdov võttis J.S. lt laenu 60 000 krooni, makstes tagasi 90 400

krooni, seega tuleb vahet käsitleda laenu eest makstud intressina. Ka S. Hussar sai J.S. lt

laenu summas 60 000 krooni, tagasi maksis aga 88 000 krooni, seega tuleb tegelikult antud

laenusumma vahet käsitleda intressina. J.S. tegelik ja peamine elukoht aastal 2004 oli Pikk 92-

12, millise aadressi on ta teatanud oma elukohana erinevate ajavahemikus 1999 - 2005 tehtud

tehingute sooritamisel AS-ile Hansapank, samuti on ta tasunud regulaarselt kommunaalmakseid

eelnimetatud elamispinna eest. Kuna J.S. ei ole kasutanud 2004 korterit Riia 21-1 oma peamise

elukohana, siis puudub tal õigus nimetatud korteri soetamisel tasutud intresse oma

maksustatavast tulust maha arvata.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 23. mai 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt on õige vastustaja seisukoht, et kaebaja on põhjendamatult käsitlenud 2003 ja

2004 üüritulusid eraldi. Kohus hindas vaidlustatud üüritulusid isikute kaupa alljärgnevalt:

1) Angela Oksar – kaebaja vaidlustab üürimaksete tasumise A. Oksari poolt

jaanuaris-veebruaris 2003. Üürisuhte olemasolu ja üürimaksete tasumine on tõendatud

A. Oksari seletustega ja tema pangakonto väljavõttega, samuti on tõendatud asjaolu, et

märtsis 2003 tasus A. Oksar üüri J. J.S. pangakontole ja ta on KÜ Tiigi 6 arvele tasunud

ka veebruari kommunaalmaksed;

2) Kristi Tamm – kaebaja väitel ei ole K. Tamm tasunud aprillis J.S. le üüri 500 krooni, vaid

see on kommunaalmakse. Kuna J.S. pangakontolt ei nähtu, et K. Tamme poolt tehtud

makse oleks otseselt seotud K. Tamme kasutuses olnud korteri eest kommunaalmaksete

tasumisega ja J.S. on tasunud kommunaalmakset korteri Tiigi 6-316 eest aprillis

241.60 krooni, siis ei olnud J.S. l õigus sellist summat oma maksustatava tulu hulka mitte

arvestada;

3) Victorija Popova – kaebaja väitel ei ole V. Popova tasunud septembris 2003 üüri

1200 krooni, vaid on tasunud käsiraha, mis on talle hiljem tagastatud. Õige on vastustaja

seisukoht, et lepingu sõlmimisel tasutav käsiraha ei kuulu tagastamisele, vaid see

tasaarvestatakse lepinguliste kohustustega, seega ei ole J.S. väide käsiraha tagastamise

kohta põhjendatud. Paljasõnalised on ka J.S. väited selle kohta, et tegelikkuses oli

tegemist tagatisrahaga, kuna tagatisraha puhul on võlaõigusseaduses sätestatud selle

hoiunõuded, samuti intressi maksmise kohustus, mida aga J.S. järginud ei ole.

Maksuhaldur on hinnanud teisi kogutud tõendeid - V. Popova seletust ja tema poolt

esitatud üürilepingut kogumis ja asunud õigesti seisukohale, et antud juhul oli tegemist

J.S. üürituluga;

4) Priit Pikner – kaebaja väitel ei ole P. Pikner tasunud 2003 detsembris kaebajale sularahas

1500 krooni. Üüriraha tasumist tõendab P. Pikneri enda seletus ja kaebaja enda

vastavasisuline

kirjalik

kinnitus

nendevahelisel

üürilepingul:

„tasutud

1500.-

19.12.2003“;

5) Ago Kaasik – antud juhul ei vaidlusta kaebaja üürisuhte olemasolu tema ja A. Kaasiku

vahel, vaid arvab, et kommunaalmaksete osa tuleb üüritulust maha arvata. Kaebaja

taoline seisukoht on ebaõige, sest J.S. ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, kes võib oma

tuludest tehtud kulud maha arvata, seega tuleb summa arvata kaebaja maksustatava tulu

hulka;

6) Kadi Liiker ja Elina Lillemets – üürisid koos korterit kaebaja väitel tema alaealiselt tütrelt

Carina Sutilt. Maksuhalduri poolt kogutud tõendid tõendavad, et korter, mille üüriraha

laekus Carina J.S. arvele, ei kuulunud talle, vaid tegelik üürileandja oli J.S. , kellega

üürnikel oli sõlmitud üürileping. Üürnikud kinnitavad oma seletustes, et J.S. keelas neil

tema kontole raha kanda, mistõttu nad kandsid üürisumma C. J.S. pangakontole. Kogutud

tõenditest nähtuvalt oli üürileandja J.S. , seega on eelnimetatud üüritulud J.S.

maksustatavad tulud;

7) Sille Paulus – kaebaja väitel S. Paulus maksuotsuses märgitud summat talle tasunud ei

ole, tegemist oli C. J.S. üürituluga, kuna üürileping oli sõlmitud C. J.S. ja S. Pauluse

vahel. Maksuhalduri kogutud tõenditest nähtuvalt ei saanud C. S. välja üürida korterit

Tammsaare 5-24, sest korter kuulus tema isale J.S. le, samuti puudub dokumentides

märge selle kohta, et J.S. tegutses C. J.S. seadusliku esindajana. S. Pauluse poolt

maksuotsuses näidatud summade tasumist tõendab S. Pauluse poolt 17.01.2006 antud

seletus, milles ta kirjeldab põhjalikult Tammsaare 5-24 asuva korteri üürimise üksikasju,

samuti asjaolu, et S. Paulus on teinud politseile avalduse kriminaalasja alustamiseks

J.S. suhtes seoses üüritavast korterist asjade kadumisega;

8) Katrin Lankots ja Joonas Raivet – üürisid korterit aadressil Lootuse 25-14, mis kaebaja

väitel kuulus J.S. emale Valve Hirmatile ja kes sai väidetavalt ka eelnimetatud korteri

üürimisest tulu. Maksuhalduri poolt kogutud tõenditest nähtuvalt sõlmisid nii K. Lankots

kui J. Raivet üürilepingu J.S. ga. Mõlemad üürnikud on kinnitanud oma seletustes, et

esimesed üürimaksed tasusid nad 2004 septembris 2000 krooni ja 2004 märtsis 1900

krooni vastavalt sõlmitud üürilepingutele sularahas J.S. le. Maksuhaldurile ei ole J.S. ega

V. Hirmat esitanud ühtegi Lootuse 25-14 üürile andmist tõendavat lepingut, kuigi

üürnikud kinnitavad kirjalike lepingute olemasolu ja, et üürileandjaks oli J.S. . Kaebaja ei

ole ei kontrolli käigus ega eriarvamuses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et üüritulusid

sai Lootuse 25-14 korteri üürimisest tema ema V. Hirmat. V. Hirmat ei ole kontrollitaval

perioodil väidetavalt saadud üüritulu kohta tuludeklaratsioone esitanud, samuti ei kinnita

kumbki üürnikust, et nad oleksid sõlminud üürilepingu V. Hirmatiga. Seetõttu on kaebaja

väited antud juhul paljasõnalised ja valed ning maksuhalduri järeldused maksuotsuses on

õiged;

9) Jaana Orgusaar – kaebaja väitel ei ole J. Orgusaar kordagi tasunud J.S. le üüri.

Maksuhalduri poolt kogutud tõendid kinnitavad, et J. Orgusaar tasus J.S. le 2004 mais

sularahas ettemaksena üüri 500 krooni enne lepingu allkirjastamist – tõendatud J.S. enda

allkirjaga, samuti tõendavad üüri maksmist J. Orgussaare kirjalikud seletused. Seega on

tõendatud J.S. üüritulude saamine;

10) Siiri Kolka – kaebaja väitel ei ole tema pangakontole tehtud igakuulised regulaarsed

maksed tema üüritulu. Kogutud tõenditest nähtuvalt kasutas S. Kolka J.S. le kuuluvat

korterit asukohaga Riia 93-6 ja tasus selle eest kommunaalmakseid, kuigi oma seletustes

väidab, et ei ole J.S. le üüri tasunud. J.S. pangakonto väljavõttest nähtub, et 2004 augustis

on S. Kolka teinud talle ülekande summas 1489.70 krooni selgitusega „Riia 93-6

septembri üür miinus 910.30 (arve nr 06.06.2004)“, seega oli S. Kolka üürisumma

2400 krooni miinus maksud ja mida on ka S. Kolka poolt hiljem tasutud. S. Kolka poolt

J.S. pangakontole tehtud maksete puhul on tegemist üürimaksetega;

11) Margus Lind – kaebaja ei nõustu maksuhalduriga ühe makse osas, s. o esimese kuu üüri

sularahas ettemaksu kohta. Õige on maksuhalduri väide, et kuna üüri ettemaks oli J.S.

lepingute puhul tavapärane, siis on M. Linnu antud seletus tõene, seega on M. Linnu

poolt sularahas tasutud esimese kuu üüri ettemakse J.S. tulu;

12) Triin Krikk – kaebaja väitel ei tasunud T. Krikk üürimakseid, vaid laenu tagasimakseid.

Kuna puudub leping, siis maksuhalduri seisukoht, et antud juhul on tegemist J.S. le

makstud üüriga, on tõendatud T. Kriki poolt antud seletusega, milles ta kinnitab, et üüris

Tiigi 6-316 korteri J.S. lt ja üürilepinguga.

Kaebaja väited, et ta ei ole saanud intressitulu I. Davõdovilt ja S. Hussarilt, ei leidnud kohtus

tõendamist, kuna asjas kogutud tõendid ei kinnita seda. Andrus Rattasepa seletusest nähtuvalt

andis tegelikult I. Davõdovile laenu J.S. A. Rattasepa vahendusel, mida kinnitab ka I.

Davõdovi seletus. Nendest seletustest nähtuvalt võttis I. Davõdov J.S. lt laenu 60 000 krooni,

kuid tagasi maksis 90 400 krooni, mistõttu on maksuhalduril õigus seda vahet käsitleda laenu

eest makstud intressina.

S. Hussari seletustest nähtuvalt sai ta J.S. lt laenu 60 000 krooni, tagasi maksis aga 88 000

krooni. Kuigi laenulepingusse on kirjutatud laenusumma 88 000 krooni, on maksuhaldur, võttes

arvesse kogutud tõendid, teinud õige järelduse, et kuna vaatlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal

kehtis tsiviilkoodeks, mis ei näinud ette füüsiliste isikute vahelistes laenulepingutes intressi

maksmist, siis tegelikult oli J.S. poolt antud laenusumma 60 000 krooni, järelikult tuleb

vahesummat 28 000 krooni käsitleda intressina.

Halduskohus nõustus maksuhalduri väitega, et J.S. tegelik ja peamine elukoht 2004 oli Pikk

92-12 ning see asjaolu on nii maksumenetluses kui kohtumenetluses kinnitust leidnud. Asjaolul,

et J.S. omas ajavahemikul 02.04.2002 - 07.02.2003 sissekirjutust Riia 21-1 aadressil asuvas

korteris, ei ole mingit tähtsust, sest vastavalt seadusele tulumaksuga ei maksustata vara

võõrandamisest saadud kasu, kui isik võõrandas korteriomandi, mis oli kuni võõrandamiseni

kasutusel isiku alalise või peamise elukohana. Nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest, teatas

J.S. oma elukohana Pikk 92-12 erinevate, ajavahemikus 1999-2005 tehtud, tehingute

sooritamisel nii AS-ile Hansapank kui ka AS-ile Hansa Liising, samuti nähtub tema pangakonto

väljavõttest, et ta tasus Pikk 92-12 elamispinna eest regulaarselt kommunaalmakseid. Kui võtta

arvesse asjaolu, et 2004 oli tema sissekirjutus aadressil Rahu 15-228, siis võiks siit järeldada, et

tema peamine elukoht oli 2004 Rahu 15-228, kuid antud juhul ei oma see tähtsust.

Tunnistaja Merle Suti, kes on J.S. abikaasa aastast 1989, ütluste osas asus kohus seisukohale, et

need on subjektiivsed ebausaldusväärsed põhjusel, et tegemist on abikaasadega, kes küll M.

J.S. väidete kohaselt aastatel 2003-2004 elasid lahus, kuid käesoleval ajal elavad koos.

Ebausutav ja vastuoluline on tunnistaja väide selle kohta, et ta küll teab, et aastatel 2003-2004

elas J.S. enamuse ajast Riia 21 korteris, kuid samas tunnistab, et nad elasid lahus ja kinnitab, et

ta ei tea, kas J.S. kuskil mujal elas.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. J.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2007 otsuse

tühistamist ja asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole üüri tasumist võimalik lugeda tõendatuks ainult väidetavalt üüri sularahas tasunud isiku

suulise kinnitusega, kui dokumenti tasumise kohta ei ole. Ka kommunaalmaksete ning muid

tasumisi apellandile ei saa lugeda apellandi üürituluks. Samuti ei saa teistele isikutele tasutud

üüri lugeda apellandi tuluks. Kohus on V. Hirmati üüritulude osas jätnud täiesti tähelepanuta

viimase poolt esitatud kinnituse, et tegemist on tema üürituludega;

2) on jäetud arvestamata võlanõude müügileping, millega on tõendatud, et apellant ei ole saanud

I. Davõdovilt intressitulu 2003 ja 2004 kokku 28 000 krooni. Apellant ostis nõude I. Davõdovi

vastu A. Rattasepalt 99 963.55 krooni eest ja selle summa kättesaamist tõendab A. Ratassepa

allkiri võlanõude müügilepingul 26.03.2001. Samuti ei ole apellant saanud S. Hussarilt

intressitulu 2003 ja 2004, kokku 15 158 krooni. S. Hussarile antud laenuga seoses on apellant

selgitanud, et laenusumma oli 88 000 krooni ja seega ei teinud S. Hussar laenu tagasimakseid

suuremas summas kui ta laenu võttis. Kohus on jätnud arvestamata, et laenusumma suurust

kinnitab nii laenuleping kui ka notari poolt tõestatud hüpoteegi seadmise lepingu punkt 4.1;

3) on jäetud arvestamata, et apellant ei ole saanud maksustatavat tulu Riia 21-1 Tartu asuva

korteri võõrandamisest, kuna kasutas seda kuni võõrandamiseni oma peamise elukohana. Kohus

on jätnud tähelepanuta OÜ Grand Kinnisvara ja apellandi vahel sõlmitud teenustasu lepingu

(esitatud kohtule 03.05.2007), milles apellandi elukohana on märgitud Riia 21-1. Halduskohus

peab järelduste tegemisel samaväärseid tõendeid arvestama või vähemalt põhjendama, miks ta

loeb mõne tõendi usaldusväärsemaks kui teise. Halduskohus on lugenud ebausaldusväärseks

apellandi abikaasa M. J.S. tunnistajana antud seletused eelkõige põhjusel, et need on antud

abikaasa poolt. Apellant esitas taotluse veel kahe tunnistaja (Toomas Koort, Tiit Adams)

ülekuulamiseks, kes saanuks muuhulgas kinnitada M. J.S. öeldut, kuid kohus jättis tunnistajate

ülekuulamise taotluse rahuldamata.

5. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning

taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.05.2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on J.S. vaidlustanud maksuotsuse üksnes osaliselt, jättes vaidlustamata maksuhalduri poolt

määratud maksusumma 82 675 krooni, mis maksuotsusest nähtuvalt oli J.S. poolt saadud

üürituluna. Seega on J.S. tunnistanud aastatel 2003 ja 2004 üüritulude deklareerimata jätmist

tuludeklaratsioonides;

2) on sularahas üürisummade tasumine J.S. le tõendatud järgnevaga: sularahas tasumist

kinnitavad kõik maksuotsuses märgitud üürnikud; üüri sularahas tasumine on võimaldatud ka

üürilepingu tingimustega (näit lepingud T. Krikiga ja V. Popovaga). Vastustaja ei pea usutavaks,

et J.S. sõlmis üürilepingud, milles nähti ette lepingu kohene lõpetamine, kui üüri ei tasuta, kuid

võimaldas siiski üürnikel elada talle kuuluvates korterites mitmeid kuid tasuta – näit A.

Oksaril 2 kuud, J. Orgussaarel 6 kuud. S. Pauluse suhtes, kes ka ise tunnistas makseraskusi, on

J.S. rakendanud üüri sissenõudmise tagamiseks üürniku asjade kinnipidamisõigust. J.S. on

kinnitanud sularahas üüri saamist ka ise – allkiri kinnitusele ettemakse kohta on P. Pikneriga

sõlmitud lepingul ja J. Orgusaarega sõlmitud lepingul. Samuti on paljasõnaline väide, et

kommunaalmaksete tasumist apellandile ei saa lugeda apellandi üürituluks. Halduskohtu

03.05.2007 istungil asus J.S. seisukohale, et sellise väite esitamisel saab tugineda TuMS § 12 lg-

le 3. Nimetatud väitele tugines J.S. üksnes A. Kaasiku ja K. Tamme poolt tehtud maksete puhul.

Apellandi esindaja poolt viidatud säte jõustus alles 01.01.2004. Ebaõige on väide, et teistele

isikutele tasutud üüri ei saa lugeda apellandi tuluks. Nimetatud punktis peab apellant silmas K.

Liikeri, E. Lillemetsa ja S. Pauluse tasutud üürisummasid, mille puhul ta leiab, et tegemist on

J.S. tütre C. J.S. üürituluga. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajaga, kuna üüritud korterid ei

kuulu C. Sutile; K. Liiker, E. Lillemets ja S. Paulus kinnitavad, et üürileandjaks oli J.S. ; C. S.

on K. Liikerilt ja E. Lillemetsalt laekunud summad kandnud edasi J.S. ja M. J.S. pangakontodele.

Mis puudutab väidet, et korteri üürimisest sai tulu J.S. ema V. Hirmat, siis üürnikud ei ole

kinnitanud üürilepingu sõlmimist V. Hirmatiga, nende seletustest nähtuvalt oli lepingutes

üürileandjana märgitud J.S. , üürisummad laekusid J.S. pangakontole, ka sularahas üüri tasumine

toimus J.S. le. Kohus on tõendeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et tegemist oli J.S.

tuluga;

3) on kohus põhjendatult lugenud intressitulu saamise J.S. poolt tõendatuks. Väidet, et

halduskohus oleks pidanud I. Davõdovi, A. Rattasepa ja S. Hussari kohtus üle kuulama, ei pea

vastustaja põhjendatuks, kuna kontrolli käigus on nimetatud isikutelt võetud seletused, mis on

vastustaja poolt ka kohtule esitatud. A. Rattasepa seletusest nähtuvalt andis tegelikult

I. Davõdovile laenu J.S. A. Rattasepa vahendusel, s. t raha I. Davõdovile laenu andmiseks tuli

J.S. lt. Seega oli tegelik nõue I. Davõdovi vastu J.S. l, mitte A. Rattasepal. Apellandi seletused ei

vasta tõele, kuna J.S. l puudus vajadus omaenda nõuet A. Rattasepalt välja lunastada. A.

Rattasepa seletusi laenu andmise kohta tuleb pidada usaldusväärsemaks, kuna tema sõnu kinnitab

ka I. Davõdov. A. Rattasepa ja I. Davõdovi seletustest ilmneb, et I. Davõdov võttis J.S. lt laenu

60 000 krooni, kuid tagasi maksis 90 400 krooni, mistõttu tuleb vahet käsitleda laenu eest

makstud intressina.

Kuna laenulepingus kajastatu oli vastuolus S. Hussari 30.01.2006 laenu kohta antud seletusega,

võttis maksuhaldur S. Hussarilt 29.08.2006 täiendava seletuse. S. Hussar kinnitas oma seletuses

veelkord, et sai J.S. lt laenu 60 000 krooni, mitte 88 000 krooni, nagu kajastub lepingus. Kuna S.

Hussar pidi tegema J.S. le makseid laenu tagastamiseks kokku 88 000 krooni, ei suutnud

maksuhaldur tuvastada ühtegi põhjust, miks S. Hussaril oleks olnud põhjust väita, et osa

laenusummast oli intress, kui see tegelikult ei olnud. Seega tuleb lepingus märgitud summa ja

tegelikult antud laenusumma vahet (88 000 – 60 000 = 28 000 krooni) käsitleda intressina;

4) on ebaõige väide, et apellant kasutas Riia 21-1 korterit kuni võõrandamiseni oma peamise

elukohana. Rahvastikuregistri andmetel oli Riia 21-1 korter J.S. elukohana registreeritud

ajavahemikul 02.04.2002 - 07.02.2003, aastal 2004 oli tema elukohana registreeritud

Rahu 15-228. 2004 oli J.S. tegelik elukoht Pikk 92-12. Selle aadressi on J.S. teatanud oma

elukohana erinevate, aastatel 1999-2005 tehtud, tehingute sooritamisel AS-ile Hansapank, samuti

on ta regulaarselt tasunud kommunaalmakseid nimetatud elamispinna eest. P. Põrk, kes elas

02.10.2002 - 14.07.2006 Riia 21-2 korteris, kinnitab, et J.S. ei elanud sellel ajavahemikul Riia

21-1 korteris ning korter oli välja üüritud erinevatele üürnikele.

Asjaolu, et võõrandatav korter oli kunagi varem J.S. elukohana registreeritud, ei ole aluseks TMS

§-is 15 lg 5 p 1 sätestatud tulumaksuvabastuse kohaldamisele.

OÜ-ga Grand Kinnisvara sõlmitud teenustasu lepingus on aadress Riia 21-1 Tartu näidatud

J.S. elukohana üksnes tulenevalt lepingu sisust – tegemist on sama korteri võõrandamisega

seonduva lepinguga.

Kohus on õigesti leidnud, et M. J.S. seletus abikaasa poolt Riia 21-1 korteri kasutamise kohta on

vastuoluline. M. S. tunnistas kohtuistungil, et kuna nad ei elanud abikaasaga koos, siis ta ei tea,

kas J.S. kuskil mujal (s. t mitte Riia 21-1 korteris) elas, kuid sellist tunnistust ei saa pidada

kinnituseks selle kohta, et J.S. kasutas Riia 21-1 korterit oma peamise elukohana.

Põhjendamatu on väide, et kohus on rikkunud uurimispõhimõtet, kuna ei ole rahuldanud tema

taotlust täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtul on õigus hinnata, kas tunnistaja

ülekuulamine annab konkreetse asjaolu tõendamisel lisaväärtust ning seega ka otsustada, kas

peab vajalikuks menetlusosalise poolt esitatud taotluse rahuldamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu

vaidlustatud otsus tuleb tühistada osaliselt ning ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega tühistab Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 06.10.2006 maksuotsuse

nr 12-3/451 osaliselt ja vähendab J.S. maksustamisperioodide 2003-2004 eest täiendavalt

tasumisele määratud tulumaksu 72 035 krooni võrra. Muus osas jätab ringkonnakohus

halduskohtu otsuse muutmata.

Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete

piires.

7. Üüritulu osas apellandi väite kohaselt ei ole üüri tasumist võimalik lugeda tõendatuks ainult

väidetavalt üüri sularahas tasunud isiku suulise kinnitusega, kui dokumenti tasumise kohta ei ole.

Samas aga ei ole ta apellatsioonkaebuses täpsustanud, kes olid need üürnikud, kes kinnitasid üüri

maksmist ainult sularahas ja samuti ei ole apellant märkinud vaidlusalust summat. Nähtuvalt

halduskohtule esitatud kaebusest on sularahamakseid otse J.S. le teinud A. Oksar, P. Pikner, J.

Orgusaar, M. Lind, S. Paulus ja J. Raivet. Kuna ringkonnakohus nõustub vaidlustatud

maksuotsuses ja kohtuotsuses esitatud vastavate põhjendustega, siis siinkohal kohus ei korda

neid kõiki.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maksuhaldur ja halduskohus on õigesti hinnanud

selles osas tõendeid kogumis ning asunud seisukohale, et kuigi mõnedel juhtudel on üüri

tasumine toimunud sularahas J.S. le ning selle kohta kirjalikku dokumenti ei ole, on siiski

nimetatud summade näol tegemist J.S. üürituluga. Sularahas üürisummade tasumist J.S. le

kinnitavad kõik maksuotsuses märgitud üürnikud. Samuti on üüri sularahas tasumine

võimaldatud üürilepingu tingimustega (näit lepingud T. Krikiga ja V. Popovaga). Usutav ei ole

see, et kuigi üüri ei tasutud, võimaldas J.S. siiski üürnikel elada talle kuuluvates korterites

mitmeid kuid tasuta. J.S. on kinnitanud sularahas üüri saamist ka ise – allkiri kinnitusele

ettemakse kohta on P. Pikneriga sõlmitud lepingul ja J. Orgusaarega sõlmitud lepingul.

8. Samuti on konkretiseerimata apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kommunaalmakseid ning

muid tasumisi apellandile ei saa lugeda tema üürituluks. Apellatsioonkaebuses ei ole täpsustatud,

milliseid ja millal tehtud maksed loeb apellant kommunaalmakseteks ning millised on muud

maksed. Asja materjalide kohaselt peab ta kommunaalmaksetena siinkohal silmas A. Kaasiku ja

K. Tamme poolt 2003 tehtud makseid.

Asja materjalidest nähtuvalt kasutas A. Kaasik Riia 93-6 asuvat eluruumi jaanuar – oktoober

2003 ning tasus apellandile üüri ja kommunaalmaksed. Apellant on esitanud korteriühistu

Riia 93 teatise, mille kohaselt on J.S. tasunud eluruumi Riia 93-6 eest hooldus- ja

kommunaalmakseid perioodil 01.2003 kuni 10.2003 2608.20 krooni.

K. Tamm kasutas eluruumi Tiigi 6-316 ning kandis aprillis 2003 J.S. arvele 500 krooni. J.S. on

aprillis 2003 tasunud hooldustasu korteri Tiigi 6-316 eest 241.60 krooni. Seega on üürina

käsitletav K. Tamme poolt makstud summast 258.40 krooni (500 – 241.60 = 258.40), sest

tõendatud ei ole see, et ka nimetatud summa oleks tasutud J.S. poolt kommunaalmaksetena

korteriühistule.

Arvestades eeltoodut, on J.S. poolt talle A. Kaasiku ja K. Tamme poolt makstud summadest

kommunaalmakseteks tasutud 2849.80 krooni ning see summa ei ole vaadeldav J.S. üürituluna.

Kuigi 2003 ei kehtinud TuMS § 12 lg 3 praegu kehtiv redaktsioon, ei olnud ka 2003 isiku poolt

teise isiku makse vahendamine vaadeldav isiku tuluna.

Kuna apellant ei ole märkinud apellatsioonkaebuses, milliseid ja kelle poolt tasutud makseid ta

loeb muudeks makseteks, siis on raske sellele väitele vastata. Kui apellant on silmas pidanud

siinkohal V. Popova poolt septembris 2003 tasutud 1200 krooni, siis on maksuhaldur seda õigesti

käsitlenud üürituluna ning ringkonnakohus ei korda vastavaid põhjendusi. Samuti on

maksuhaldur õigesti lugenud S. Kolka poolt tasutud summad üürituluks ning ka sellekohaseid

põhjendusi ringkonnakohus ei korda. Tõendatud ei ole, et T. Kriki poolt apellandile tasutud

summad ei olnud üürimaksed vaid laenu tagasimaksed. T. Kriki enda väite oli ta üürnik J.S. le

kuuluvas korteris Tiigi 6-316 ja tasus üüri (toimik II lk 28). J.S. on esitanud asja materjalide

juurde laenulepingu, mis on sõlmitud tema ja T. Kriki vahel (toimik II lk 29). Laenulepingu

olemasolu ei välista aga üürisuhte olemasolu ning usutav on T. Kriki väide, et ta tasus J.S. le

üüri.

9. Põhjendamatu on apellandi väide, et ebaõigesti on loetud teistele isikutele tasutud üüri

apellandi tuluks. Kuna apellant ei ole oma väidet täpsustanud, lähtub ringkonnakohus eeldusest,

et ta on siinkohal silmas pidanud K. Liikeri. E. Lillemetsa ja S. Pauluse poolt tasutud

üürisummasid.

E. Lillemets ja K. Liikeri väitel (toimik II lk 11-12) oli üürileping sõlmitud J.S. ga, kuid üüri

kandsid nad J.S. nõudel C. J.S. arvele.

Maksuhaldur on õigesti leidnud, et üürileping oli E. Lillemetsa ja K. Liikeri ning J.S. vahel.

Asjaolu, et üür taJ.S. C. J.S. arvele, ei muuda teda üürilepingu pooleks ja seetõttu on ka alusetu

väide, et üüritulu sai C. S. . Samuti on maksuhaldur kindlaks teinud selle, et C. S. on K.

Liikerilt ja E. Lillemetsalt laekunud summad kandnud hiljem edasi J.S. ja M. J.S.

pangakontodele.

Asja materjalide hulgas on üürileping, mis on sõlmitud S. Pauluse ja C. J.S. vahel (toimik I lk

40-41). S. Pauluse seletuse kohaselt oli aga tegelikuks üürileandjaks J.S. (toimik II lk 15),

kellega ta on sõlminud ka kokkuleppe üürivõlgnevuse tasumiseks (toimik I lk 42).

Vastavalt TsÜS §-ile 89 lg 1 on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut,

kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatud.

Asjas olevate tõendite põhjal saab väita, et C. J.S. ja S. Pauluse vahel oli näilik tehing, sest

C. J.S. seadusliku esindaja J.S. nõusolekul sõlmiti üürileping, millega varjati J.S. ja S.

Pauluse vahelist üürilepingut. Seega on maksuhaldur õigesti leidnud, et S. Paulusega sõlmitud

üürilepingu alusel sai üüritulu J.S. . Seda, et tegelik üürileandja oli J.S. , tõendab ka tema poolt S.

Pauluse asjade kinnipidamine viimasel makseraskuste tekkimise korral ning kokkuleppe kohaselt

võlgnevuse tasumine J.S. arvele.

10. Õige on halduskohtu seisukoht, et K. Lankotsa ja J. Raivetiga sõlmitud üürilepingute järgi

sai üüritulu J.S. .

Üürilepingud K. Lankotsa ja J. Raivetiga on sõlminud J.S. (toimik II lk 18-20) ning nende järgi

üürisummade tasumine toimus J.S. le. J.S. ema V. Hirmat ei olnud üürilepingu pooleks. Asjaolu,

et V. Hirmat oli üüritava korteri omanik, ei muuda teda üürilepingu pooleks. Samuti ei muuda

see, et J.S. väidetavalt edastas üürisummad V. Hirmatile, viimast üürilepingu pooleks. Kuna J.S.

sõlmis üürilepingud ja üürisummad laekusid talle, siis sai ta ka üüritulu.

11. Põhjendatud on apellandi väide, et ta ei saanud I. Davõdovilt intressitulu 28 000 krooni.

Asja materjalidest nähtuvalt omandas apellant A. Rattasepalt võlanõude I. Davõdovi vastu

99 963.55 krooni eest (toimik I lk 44-45). Maksuhalduri väite kohaselt sai A. Rattasepp raha

I. Davõdovile laenu andmiseks J.S. lt ning seega oli tegelik nõue I. Davõdovi vastu J.S. l, mitte

A. Rattasepal; kuna J.S. andis laenu 60 000 krooni, kuid I. Davõdov maksis tagasi 90 400

krooni, siis vahe on käsitletav laenu eest makstud intressina.

Selline maksuhalduri väide on ebaõige, sest asjas puuduvad tõendid selle kohta, et J.S. oleks

andnud laenu I. Davõdovile 60 000 krooni. A. Rattasepa seletuse kohaselt (toimik II lk 31) võttis

ta J.S. lt laenu 60 000 krooni ja nad sõlmisid selle kohta ka kirjaliku laenulepingu; seejärel laenas

A. Rattasepp raha I. Davõdovile. Seega on tõendatud, et laenuleping oli A. Rattasepa ja J.S.

vahel, mitte aga I. Davõdovi ja J.S. vahel ning J.S. l ei olnud I. Davõdovi vastu nõudeõigust

60 000 krooni maksmiseks. Ka I. Davõdov kinnitab oma seletuses seda, et ta sai laenu A.

Rattasepalt (toimik II lk 33), s. o et laenuleping oli tal sõlmitud A. Rattasepaga.

Kuna J.S. l ei olnud sõlmitud laenulepingut I. Davõdoviga, siis on ebaõige maksuhalduri

seisukoht, et J.S. sai I. Davõdovilt intressitulu.

12. Tõendatud on maksuhalduri seisukoht, et apellant sai S. Hussarilt intressitulu 2003 ja 2004

kokku 15 158 krooni ning selles osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata..

J.S. ja S. Hussari vahel oli sõlmitud laenuleping (toimik I lk 46-49), mille kohaselt J.S. laenas S.

Hussarile 88 000 krooni. Maksuhalduri väite kohaselt moodustab nimetatud summast reaalne

laen 60 000 krooni ning 28 000 krooni intress. Maksuhalduri seisukohta tõendavad S.

Hussari seletused (toimik II lk 40-43). S. Hussar on korduvalt selgitanud, et laenu sai ta 60 000

krooni, ülejäänu moodustas intress. Kuna poolte kokkuleppel on võimalik ka tasumata intressi

märkimine lepingus võlana, siis on S. Hussari seletus usutav ning apellant oleks pidanud selle

ümberlükkamiseks esitama omapoolseid tõendeid (näit raha ülekanne S. Hussarile 88 000

krooni kohta jms). Kuna apellant ei ole seda teinud, siis on tõendatud tema poolt S.

Hussarilt intressitulu saamine 15 158 krooni.

13. Põhjendatud on apellandi väide, et ta ei ole saanud maksustatavat tulu Riia 21-1 Tartu asuva

korteri võõrandamisest, kuna tõendatud on selle kasutamine kuni võõrandamiseni tema poolt

oma peamise elukohana ning seetõttu tuleb maksuhalduri vaidlustatud otsus selles osas tühistada.

Vastavalt TsÜS §-ile 14 lg 1 isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui

vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks

või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni

võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana.

Apellandi väite kohaselt kasutas ta Riia 21-1 korterit kuni võõrandamiseni oma peamise

elukohana. Oma väidet on ta tõendanud tunnistajate M. Suti, T. Koorti ja T. Adamsi ütlustega,

millede kohaselt J.S. kasutas aastatel 2003 - 2004 eluruumi asukohaga Riia 21-1 Tartus

elukohana. Samuti on tõendatud tunnistaja M. J.S. ütlustega (toimik II lk 79), et 2003 – 2004

elasid nad J.S. ga lahus, mitte koos Pikk 92-12 korteris.

Maksuhaldur on sellele apellandi väitele vastu vaielnud ja vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud

J.S. poolt korteri Riia 21-1 kasutamine oma peamise elukohana, sest rahvastikuregistri andmetel

oli 2004 tema elukohana registreeritud Rahu 15-228, kuid tegelikult oli J.S. elukoht Pikk 92-12,

sest selle aadressi on ta teatanud ise oma elukohana erinevatel aastatel ja tasunud regulaarselt

kommunaalmakseid nimetatud elamispinna eest; samuti on P. Põrk, kes elas Riia 21-2

korteris 02.10.2002 – 14.07.2006, kinnitanud, et J.S. ei elanud sel ajal Riia 21-1 korteris ja

korter oli välja üüritud.

Kuna isiku elukoht on koht, kus ta reaalselt alaliselt või peamiselt elab, siis rahvastikuregistri

andmed iseenesest ei saa tõendada isiku elukohta juhul, kui tema väitel ei ole need õiged. Pikk

92-12 korteri kommunaalmaksete tasumise osas on usutav J.S. seletus, et kuna tema pere elas

seal, siis ta tasus kommunaalmakseid, kuid ise ta seal ei elanud. P. Põrk on tõesti oma seletuses

(toimik II lk 46) märkinud, et elas Riia 21-2 korteris 02.10.2002 kuni 14.07.2006 ja selle aja

jooksul ei elanud J.S. korteris Riia 21-2, kuid samas on asjas esitatud P. Põrki volitus J.S. le

(toimik II lk 69) esindamiseks korteriühistu koosolekul 28.01.2003, s. o ajal, mil P. Põrki väitel

J.S. ei elanud korteris Riia 21-1. Volituse alusel saab asuda seisukohale, et J.S. siiski viibis

2003 algus Riia 21-1 korteris, kuigi P. Põrk on väitnud vastupidist. Samuti nähtub asja

materjalide hulgas olevast õiendist (toimik II tl 47), et perioodil 01.01.2003 – 31.12.2004 on

haldus-, hooldus- ja kommunaalteenuste makseid Riia 21-1 korteri eest tasunud 28.02.03

J. Kulbin ja 24.03.03 J.S. .

Seega ei ole maksuhaldur tõendanud seda asjaolu, et J.S. ei kasutanud Riia 21-1 Tartu asuvat

korterit võõrandamiseni oma peamise elukohana ning seetõttu tuleb maksuhalduri vaidlustatud

otsus tühistada osaliselt Riia 21-1 korteri võõrandamisest saadud tulu 246 206 krooni eest

tulumaksu määramise osas.

14. Eeltoodut arvestades tuleb J.S. poolt 2003-2004 saadud maksustatavast tulust maha arvata

277 055,88 krooni (kommunaalmaksed 2849.88 krooni + intressitulu 28 000 krooni + korteri

võõrandamisest saadud tulu 246 206 krooni = 277 055,88 krooni) ning maksusumma väheneb

seega 72 035 krooni võrra (277 055,88 x 26%).

15. Vastavalt HKMS §-ile 92 lg 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuses ja apellatsioonkaebuses oli vaidlustatud

maksusummaks 95 417 krooni. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt 72 035 krooni ulatuses, siis

tuleb vastavalt sellele jagada ka kohtukulud. Kaebuse esitamisel halduskohtule on J.S. tasunud

riigilõivu 2852 krooni, samuti on ta sama summa tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel, kokku

seega 5704 krooni. Arvestades kaebuse rahuldatud osa 75%, tuleb vastustajalt välja mõista

apellandi kasuks menetluskulu 4278 krooni. Muid menetluskulude dokumente ei ole apellant

halduskohtule ja ringkonnakohtule esitanud.

Agu Timmi

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson