3-07-1157/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Määruse tegemise aeg ja koht

24. september 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1157

Haldusasi

MTÜ

Mahtra

Rahvakooli

Liit

kaebus

Juuru

Vallavalitsuse

05.02.2007

korralduse

nr

tühistamiseks

Menetlustoiming

Menetluse lõpetamise otsustamine

Resolutsioon

1. Lõpetada haldusasja menetlus.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi

kanda.

3.Saata käesoleva määruse ärakiri menetlusosalistele,

seejuures vastustajale koos ärakirjaga kaebuse esitaja poolt

kohtunõudele antud kirjalikust vastusest.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale on menetlusosalistel õigus 30

päeva

jooksul

määruse

saamisest

arvates

esitada

määruskaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

Tallinna

Halduskohtu kaudu (HKMS § 24 lg 3 ning § 471 lg 2 ja 3).

ASJAOLUD

1. Tallinna Halduskohus võttis 04.07.2007 määrusega menetlusse MTÜ Rahvakooli Liit

kaebuse Juuru Vallavalitsuse 05.02.2007 korralduse nr 35 tühistamise nõudes. Vaidlustatud

korraldusega otsustas Juuru Vallavalitsus lõpetada MTÜ-ga Mahtra Rahvakooli Liit sõlmitud

Mahtra seltsimaja kasutusvalduse lepingu.

2. Eelmenetluses tekkis kohtul kahtlus halduskohtu pädevuse osas, mistõttu nõudis kohus

15.08.2007 kohtunõudes, et pooled esitaksid oma seisukohad vaidluse iseloomu ja

halduskohtu pädevusse kuuluvuse osas.

3. 27.08.2007 kohtule edastatud kirjas leiab vastustaja, et pooltevaheline vaidlus on

tsiviilõigusliku iseloomuga ning selle lahendamine on maakohtu pädevuses. Vastustaja leiab

nimelt, et vaidlus on tekkinud eraõigusliku iseloomuga tähtajatu kasutusvalduse lepingu

pinnalt, mille suhtes kohaldatakse vastavalt AÕSRakS § 91 üüri- või rendilepingu sätteid.

Seejuures rõhutab kaebuse esitaja, et üüri- või rendileping on eraõiguslik tehing, mida

reguleerib võlaõigusseadus. Juuru vald on kaebuse esitajaga sõlmitud lepingu üles öelnud,

järgides lepingu punktis 5.1 sätestatud korda ning Juuru vallavalitsuse vaidlustatud korralduse

näol on tegemist lepingu ülesütlemise tahteavaldusega, mis tekitab tsiviilõigusi ja -kohustusi.

Vastustaja leiab kokkuvõttes, et kõnealune vaidlus on eraõiguslik vaatamata sellele, et üheks

pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik ning et vaidlus puudutab munitsipaalvara

kasutamist. Samuti selgitab vastustaja, et soovib, et kaebuse esitaja tagastaks 01.11.2001

sõlmitud tähtajatu kasutusvalduse lepingu alusel kasutatud vara ning selleks ei ole tal muud

võimalust kui esitada kaebuse esitaja vastu hagi tsiviilkohtumenetluses – kuna kaebuse esitaja

soovib vaidlustada lepingu lõppemise kaasa toonud tahteavalduse, on vastastikuste nõuete

lahendamine õige ja ökonoomne ühes menetluses, s.o tsiviilkohtumenetluses. Vastustaja

palub asjas menetlus lõpetada ja mõista kaebuse esitajalt tema kasuks välja kantud

menetluskulud.

4. 03.09.2007 kohtule edastatud kirjas väljendab kaebuse esitaja seisukohta, et vaidlus kuulub

halduskohtu pädevusse. Kaebuse esitaja tugineb seejuures asjaolule, et vaidlustatud

korralduses sisalduv vaidlustamisviide viitab korralduse vaidlustamise võimalusele

halduskohtumenetluses, samuti on vallavalitsus varem lahendanud vaidemenetluse korras

kaebuse esitaja poolt kõnealuse korralduse peale esitatud vaide ning vaideotsuseski viidatakse

halduskohtu poole pöördumise võimalusele. Samuti leiab kaebuse esitaja, et vaidlus on sisult

piisavalt avalik-õigusliku iseloomuga, et seda lahendada halduskohtus. Kaebuse esitaja

hinnangul tingib halduskohtu pädevuse eelkõige asjaolu, et tegemist on avalik-õigusliku

varaga ning sellise vara kasutusse andmisel ei ole avaliku võimu kandja samasuguses

olukorras, nagu eraisikud. Samuti märgib kaebuse esitaja, et 15.12.2004 sõlmitud Mahtra

Rahvakooli rekonstrueerimise investeeringu avaliku kasutamise lepingu sõlmimiseks sõlmitud

eelkokkuleppe 1.1. rakendumisel oleks kaebuse esitaja olnud kohustatud võimaldama

kokkulepitud ajal ka rahvamaja avalikku tasuta kasutamist. Viimaks taotleb kaebuse esitaja –

juhuks, kui kohus peaks leidma, et vaidlus kuulub maakohtu pädevusse – mitte temalt välja

mõista menetluskulusid, kuna vastustaja on pikema aja vältel aktsepteerinud vaidluse

lahendamiseks pädeva kohtuna halduskohut.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et käesolev vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse ning haldusasjas tuleb

menetlus lõpetada. Oma õiguste kaitseks on kaebuse esitajal on võimalus pöörduda Pärnu

Maakohtusse. Samas leiab kohus, et menetluskulude väljamõistmine kaebuse esitajalt

vastustaja kasuks oleks ilmselt ebaõiglane ning seetõttu tuleb menetluskulud jätta poolte endi

kanda.

6. HKMS § 3 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine.

Tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine kuulub vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(edaspidi TsMS) § 1 maakohtu pädevusse. Halduskohtu hinnangul saab vaidlust pidada

avalik-õiguslikuks juhul, kui vaidlusalust õigussuhet reguleeritakse avalik-õiguslike

normidega ehk juhul, kui sellise õigussuhte sisuks on poolte avalik-õigusliku iseloomuga

subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Ka Riigikohus on 23.12.2003 määruses nr

3-3-4-1-03 märkinud, et kohtute pädevuse piiritlemisel on määrava tähendusega vaidlusaluse

õigussuhte iseloom, kusjuures suhet saab kvalifitseerida eraõiguslikuks, kui avaliku võimu

kandja seisund suhetes teise isikuga on olemuslikult samaväärne seisundiga, milles võivad

olla eraisikud.

7. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et MTÜ Mahtra Rahvakooli Liit ja Juuru valla

vahelise õigussuhte esemeks on Juuru vallale kuuluva vara kasutamine. Halduskohtu

hinnangul on tegemist tsiviilõigusliku kasutuslepinguga ning üksnes asjaolu, et lepingu

esemeks on avalik-õiguslikule isikule kuuluv asi, ei muuda lepingut ennast ega sellest

tõusetuvaid vaidlusi eraõiguslikeks. Eraõiguslike lepingute alusel munitsipaalvara kasutusse

andmisest tõusetunud vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu küsimust on põhjalikult

käsitletud Riigikohtu 20.12.2001 otsuses haldusasjas 3-3-1-15-01. Nimetatud otsuses on

Riigikohus asunud seisukohale, et kuigi kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse

andmisel erineb situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud, ei tule sellest

järeldada, et [munitsipaalvara kasutusse andmiseks] sõlmitav leping ise või lepingu poolte

vaheline õigussuhe muutuks avalik-õiguslikuks ning poolte vahelised lepinguõiguslikud

vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline

isik. Viidatud otsuses märgib Riigikohus, lisaks et juhul kui subjektiivsete avalike õiguste

kaitse küsimus tekib linna ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt

reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse

korras.

8. Samuti leiab kohus, et vaidlusaluses suhtes subjektina on Juuru vald samaväärne

eraõigusliku isikuga – eelkõige ei ole lepinguga pandud kaebuse esitajale avalik-õigusliku

iseloomuga kohustusi ning seega ei saa Juuru vald esitada kaebuse esitajale kõnealuse lepingu

pinnalt ka mingisuguseid avalik-õigusliku iseloomuga nõudmisi. Mis puutub kaebuse esitaja

poolt välja toodud asjaolusse, et vaidlevate poolte vahel 15.12.2005 sõlmitud eelkokkuleppe

(tlk 7) kohaselt on pooled soovinud edaspidi sõlmida Mahtra Rahvakooli hoone avalikuks

kasutamiseks andmise lepingu, mis kaebuse esitaja hinnangul tähendaks talle kohustust

võimaldada kokkulepitud ajal ka rahvamaja avalikku tasuta kasutamist, siis selles osas leiab

kohus, et arusaadavalt ei ole kõnealust hoone avalikuks kasutamiseks andmise lepingut

sõlmitud. Seega ei ole pooltel võimalikke avalik-õigusliku iseloomuga õigusi- ja kohustusi ka

tekkinud. Seetõttu ei asu kohus käesoleval juhul analüüsima seda, kas võimalik avalikuks

kasutamiseks andmise leping oleks avalik-õigusliku iseloomuga või mitte. Isegi kui asuda

seisukohale, et eelkokkuleppest tulenevad pooltele siduvad kohustused, sõltub nende

kohustuste tekkimine eelkokkuleppe p 4.2. kohaselt edasilükkava tingimuse – Rahvakooli

hoone rekonstrueerimise valmimine – saabumisest. Asja materjalidest nähtub, et

rekonstrueerimistööd ei ole lõppenud ning seega ei ole kõnealune edasilükkav tingimus

saabunud. Seega ei ole võimalikust avalikuks kasutamisest andmisest tekkida võivad

kohustused tekkinud. Samas 01.11.2001 kasutusvalduse seadmise leping kaebuse esitajale

ühtegi avalik-õiguslikku kohustust ei pane. Viimatinimetatud lepingu kohaselt on

kasutusvaldaja kohustatud kasutama objekti vastavalt MTÜ Mahtra Rahvakooli Liidu

eesmärgile. Olenemata sellest, kuidas mittetulundusühingu eesmärk põhikirjas sõnastatud on,

ei saa väita, et tegemist oleks avalik-õigusliku iseloomuga piiranguga vara kasutamisel –

samasuguses piirangus võiksid kokku leppida ka kaks eraõiguslikku isikut.

9. Kuivõrd kohus leiab, et vaidlusaluse kasutusvalduse lepingu näol on tegemist

tsiviilõigusliku kokkuleppega, siis tuleb ka Juuru Vallavalitsuse 05.02.2007 korraldust nr 35

vaadelda tsiviilõigusliku tahteavalduse väljendusena, mitte aga haldusaktina, millega

tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse avalik-õigusliku iseloomuga õigusi ja kohustusi.

Asjaolu, et tahteavaldus on vormistatud korraldusena ehk vormis, mille vallavalitsus annab

tavapäraselt haldusaktile, ei muuda seda veel halduskohtus vaidlustatavaks haldusaktiks

HKMS § 4 lg 1 mõistes.

10. Viimaks leiab kohus, et iseenesest asjakohane on ka vastustaja seisukoht, et kuivõrd

vaidlusalusest kasutusvalduse lepingust tulenevad vastustaja võimalikud nõuded kaebuse

esitaja vastu (eelkõige vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõue) tulevad lahendada

maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras, siis oleks ka kaebuse esitaja poolt samast lepingust

tõusetuvate nõuete lahendamine mõistlik samas menetluses. Sisuliselt oleks vastustaja poolt

esitatava nõude (mida kohtule teadaolevalt siiski tegelikult veel esitatud ei ole) ja käesoleva

kaebuse sisuks oleva nõude näol tegemist nõuetega, mis vastastikku välistavad teineteise

rahuldamise ning tsiviilkohtumenetluses oleks võimalik mõlemad nõuded läbi vaadata hagi-

ja vastuhaginõuetena.

11. Eeltoodu

tõttu

leiab

kohus,

et

käesolev

vaidlus

kuulub

lahendamisele

tsiviilkohtumenetluses ning TsMS kohtualluvuse sätetest nähtuvalt kuuluks vaidluse

lahendamine kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtule. Ekslikult leiab vastustaja aga, et asi

tuleks HkMS § 8 lg 5 alusel kohtualluvuse järgi Pärnu maakohtule üle anda. Kohtualluvuse

järgi saab üle anda kaebuse, mis on esitatud küll pädevuse järgi õigele kohtule, ent vääralt

kohtualluvuse järgi. Käesoleval juhul ei ole küsimus kohtualluvuses, vaid kohtu pädevuses.

Seadus ei näe ette võimalust anda kohtualluvuse sätete järgi asju üle teist liiki kohtule, see

tähendab halduskohtult maakohtule – kohtualluvuse järgi üleandmine on võimalik ühelt

halduskohtult teisele või ühelt maakohtult teisele.

12. HKMS § 24 lg 1 p 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui asi ei kuulu halduskohtu

pädevusse. Asjaolu tõttu, et käesoleval juhul on tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis ei

kuulu halduskohtu pädevusse, tuleb haldusasja menetlus lõpetada.

13. Vastustaja on esitanud taotluse kaebuse esitajalt menetluskulude summas 11 062,50

krooni väljamõistmiseks. Kaebuse esitaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei

ole ja leiab kirjalikus vastuses kohtunõudele, et kumbki pool võiks kanda ise oma

menetluskulud. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. HKMS

§ 92 lõige 2 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja oma õiguste

kaitseks halduskohtu poole pöördunud, lähtudes vaidlustatavas korralduses ning vaideotsuses

esitatud vaidlustamisviidetest. Seega sisuliselt on vastustaja kaebuse esitajat kohtu pädevuse

küsimuses eksitanud. Vaatamata sellele, et tegemist on pooltevahelise eraõigusliku suhtega,

leiab kohus, et kaebuse esitaja võis vastustaja poolt vaidlustatud korralduses nimetatud

vaidlustamisviidet usaldada ning vastustaja menetluskulude, mis on sisuliselt tingitud esitatud

vaidlustamisviite ekslikkusest, panemine kaebuse esitaja kanda, oleks ilmselgelt ebaõiglane.

Eestoodud põhjustel tuleb jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik