3-07-1292/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1292

Haldusasi

M.D.’i kaebus justiitsministri 25.05.2007 käskkirja nr 212-

k

seadusevastaseks

tunnistamiseks,

kaebuse

esitaja

teenistusse

ennistamiseks

ja

teenistusest

sunnitult

puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja M.D.;

Vastustaja justiitsminister;

Vastustaja esindaja Mariko Jõeorg.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda;

3. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Justiitsminister algatas 02.05.2007 käskkirjaga nr 184-k (tlk 12) kaebuse esitaja suhtes

distsiplinaarmenetluse. 15.05.2007 koostati Justiitsministeeriumi vanglate osakonna poolt

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte (tlk 13-16). Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastamist leidnud

asjaolude kohaselt osales kaebuse esitaja 26.04.2007 kella 17.30 – 00.00 ja 27.04.2007 kella

18.30 paiku teenistusest vabal ajal Tallinnas Tõnismäel ja kesklinna piirkonnas toimunud

ebaseaduslikel rahvakogunemistel, omamata korraldust sisejulgeoleku tagamise süsteemis

töötava riigiametnikuna aidata politseid. Tuginedes eelnimetatud kokkuvõttele andis

justiitsminister 25.05.2007 käskkirja nr 212-k (tlk 17-19; edaspidi käskkiri), millega määrati

kaebuse esitajale distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine. Kaebuse esitaja vabastati

teenistusest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 punkti 3, § 118 lõike 2 ja 3 ning

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 150 punkti 3 alusel.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

2. M.D. on esitanud taotluse justiitsministri 25.05.2007 käskkirja nr 212-k seadusevastaseks

tunnistamiseks (või tühistamiseks), kaebuse esitaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest

sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Nimetatud käskkirjaga vabastati kaebuse

esitaja distsiplinaarkaristusena teenistusest.

3. Kaebuse esitaja leiab, et käskkirjast on raske aru saada, millised kaebuse esitaja teod ja nende

tagajärjed põhjustasid distsiplinaarkaristuse määramise. Tegemist on väidetavalt kaheteistkümne

distsiplinaarsüüteoga, mida kogumis on hinnatud kui vääritut tegu. Samas leiab kaebuse esitaja,

et kuna vanglasüsteemi autoriteet ja maine ei ole seaduse kohaselt vaadeldavad

distsiplinaarsüüteo objektina, siis ta ei ole saanud neid kahjustada, samuti ei ole ta ennast, kui

vanglaametnikku diskrediteerinud.

4. Veel leiab kaebuse esitaja, et avaliku koosoleku seadus (edaspidi AKS), mille ülesanne on

AKS § 1 järgi täpsustada põhiseaduse PS §-s 47 toodud põhiõiguse realiseerimise üksikasju,

kasutab mõisteid „avalik koosolek” ja „keelatud avalik koosolek”. Kuna sellist mõistet, nagu

„rahvakogunemine”, kehtiv seadusandlus ei tunne, ei saa rahvakogunemine kaebuse esitaja

hinnangul olla „seaduslik” või „ebaseaduslik” ning järelikult ei saa selles ka osaleda. Kaebuse

esitaja kohalviibimist 26.04.2007 kella 17.30 – 00.00 ning 27.04.2007 kella 18.30 paiku

Tallinnas Tõnismäel ei saa seetõttu hinnata kui õigusvastast tegu, kuna õigusnormi, millega

kaebuse esitaja käitumine vastuolus oleks, ei ole.

5. Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi poolt haldusasjas nr 3-3-1-70-03 tehtud otsuse punktis

16 võetud seisukohale leiab kaebuse esitaja, et tema süüdistamine Ämari vangla

diskrediteerimises on paljasõnaline – distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ei saa teha mingit

järeldust, kuidas kolleegid reageerisid kaebuse esitaja väidetavale vääritule teole.

6. Samuti märgib kaebuse esitaja, et Ämari Vangla juhtkond ei algatanud tema suhtes

distsiplinaarjuurdlust, vaid teavitas Justiitsministeeriumi kaebuse esitaja osalemisest teatud

sündmustes.

7. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole ta rikkunud avaliku teenistuse eetikakoodeksit – vaidlustatud

käskkirjas välja toodud üleastumisi, mida teoreetiliselt võiks tõlgendada eetikakoodeksi

rikkumisena, ei ole seotud konkreetsete eetikakoodeksi punktidega.

8. Ka märgib kaebuse esitaja, et ta oli distsiplinaarjuurdluse käigus aus, ent vaidlustatud

käskkirjas püütakse kaebuse esitaja ütlusi moonutada.

9. Paljasõnaliseks jääb kaebuse kohaselt käskkirjas esitatud väide, et kaebuse esitaja ei allunud

politsei seaduslikele korraldustele, tõendatud pole kaebuse esitaja väidetav agressiivsus.

10. Kaebuse esitaja ei nõustu käskkirjas tooduga nagu ei oleks ta näidanud üles austust oma

kaastöötajate vastu olukorras, kus riigi sisejulgeolekuga tegelevad struktuurid, sealhulgas

vanglate relvastatud üksus, kelle koosseisus on ka Ämari vanglas töötavad kaebuse esitaja

töökaaslased, oli suunanud oma ressursid avaliku korra tagamisele. Kaebuse esitaja ei olnud

teadlik vanglate relvastatud üksuse osalemisest. Vabariigi Valitsuse pöördumist elanikkonna

poole kaebuse esitaja väidetavalt kuulnud ei olnud.

11. Viimaks leiab kaebuse esitaja, et distsiplinaarkaristus on määratud ebaseaduslikult

distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu, mingit kaalumist otsustamisel ei ole toimunud.

Kaebuse esitaja selgitab, et läks Tõnismäel asunud monumendi juurde tahtlikult ja sihipäraselt,

ent PS § 41 kohaselt on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kaebuse

esitaja on seisukohal, et sündmused Tõnismäel tekitasid reaalse ohu Eesti põhiseaduslikule

korrale ja ta tuli seda kaitsma rahumeelsel viisil, see on jäänud vaidlustatud käskkirjas aga

täielikult kajastamata.

12. Kaebuse esitaja märgib, et viibis Tõnismäel eraisikuna, politsei korraldusi hindas oma

siseveendumuse järgi, osutades tsiviilvastupanu, tema käitumine oli mittevägivaldne, küll aga

kasutas politsei tema vastu täiesti põhjendamatult vägivalda. Kaebuse eistaja rõhutab, et

distsiplinaarkaristuse määramine oli ekslik distsiplinaarsüüteo koosseisu ja Ämari Vangla

mainele kahjulike tagajärgede puudumise tõttu. Väide, et televisioonis, kui internetis levinud

informatsioon kaebaja tegevusest kahtlemata kahjustab ka tööandja mainet, on kaebuse esitaja

sõnul paljasõnaline ning vastustaja ei ole suutnud tõendada, et kaebuse esitaja tegevuse tõttu

oleks Ämari Vangla mainele tekkinud kahjulikke tagajärgi. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et

asjaolu, et kaebuse esitaja ei jaga Vabariigi Valitsuse seisukohta aprillisündmustest, ei andnud

justiitsministrile õigust teda teenistusest vabastada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata.

14. Vastustaja selgitab, et 26.-27.04.2007 pandi Tallinnas Tõnismäel ja selle läheduses toime

arvukalt avaliku korra rikkumisi. Distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidest nähtub, et

avaliku korra rikkumistel osales ka kaebuse esitaja, millele viimane ei ole vastu vaielnud.

Asjaolu, et kaebuse esitaja subjektiivse arvamuse kohaselt ei olnud mitte tema, vaid hoopis

politseiametnike tegevus ebaseaduslik, ei anna talle õigust takistada politseiametnikke avaliku

korra tagamisel. Samuti ei ole kaebuse esitaja pädevuses arvustada talle politseiametnike poolt

antud korraldusi, kahelda korralduste õiguspärasuses ning keelduda korralduste täitmisest.

15. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja ei olnud

pelgalt sündmuste pealtvaataja, vaid osales aktiivselt ja füüsiliselt politseiametnike korralduste

eiramises. Selline tegevus on riigiametnikule (ja antud juhul ei ole tegemist tavapärase avaliku

teenistujaga, vaid riigi sisejulgeoleku struktuuris teenistuses oleva vanglaametnikuga)

absoluutselt lubamatu ning diskrediteerib ka teda ennast. Tööandja on kohustatud sellisele

lubamatule tegevusele reageerima, kuna nii televisioonis kui internetis levinud informatsioon

kaebuse esitaja tegevusest kahtlemata kahjustab ka tööandja (kelleks antud juhul oli Ämari

Vangla) mainet. See informatsioon jõudis väga paljude isikuteni, kelle hulgas oli nii

vanglaametnikke kui ka kinnipeetavaid, kellega kaebuse esitaja oma igapäevatöös vahetult

kokku puutus. VangS § 31 lõike 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja

televisioonisaateid. Kuna kaebuse esitaja igapäevane töö (ametijuhendi punktid 7.10, 7.12 jt; tlk

35) seondus kinnipeetavatega vahetus kokkupuutes, siis peab vanglaametnik olema

kinnipeetavatele positiivseks eeskujuks eelkõige oma seaduskuuleka käitumise poolest.

16. Fakt, et kaebuse esitaja ei täitnud politseiametnike seaduslikke korraldusi, annab vastustaja

hinnangul tema tööandjale põhjust kahelda kaebaja suutlikkuses täita korraldusi ning käituda

adekvaatselt vanglas esile kerkivates kriisisituatsioonides. Sellega võib aga kaebuse esitaja seada

ohtu nii oma kaastöötajate, kui ka kõrvaliste isikute elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku.

17. Vastustaja hinnangul on politseiametnike tegevuse takistamine ning politsei korralduste

eiramine vääritu tegu. Kuna kaebuse esitaja sellist tegevust kajastati massimeedias (televisioon,

fotod internetis) ja vahetult nägi seda kaebuse esitaja endine kolleeg (praegune politseiametnik),

kellega kaebuse esitaja rahvakogunemisel vestles, siis kahjustab selline tegevus nii Ämari

Vangla, kui kogu vanglasüsteemi mainet. Märkimata ei saa jätta sedagi, et avaliku korra

tagamisele oli kaasatud vanglate relvastatud üksus, mille koosseisu kuulus viis Ämari Vangla

ametnikku: st viis kaebuse esitaja töökaaslast.

18. Viimaks märgib vastustaja, et vanglaametnik jääb vanglaametnikuks ka teenistusest vabal

ajal – ta peab ka teenistusest vabal ajal käituma korrektselt ja ei tohi anda alust arvata, et oma

osalemisega ebaseaduslikel rahvakogunemistel, võiks kahelda tema lojaalsuses Eesti Vabariigi

põhiseaduslikule korrale. Viitega Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-38-02, leiab

vastustaja, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei oma antud juhul tähendust, kas see pandi toime

teenistuses viibides või väljaspool teenistust.

19. Vastustaja möönab, et igal isikul on õigus oma arvamusele, kuid selle arvamuse mitte

kokkulangemisel politseiametniku antud korraldusega on ta siiski kohustatud politseiniku

korraldusi täitma – politseil on õigus nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra järgmist ja

korrarikkumiste lõpetamist vastavalt politseiseaduse § 13 lõike 1 punktile 1. Samuti peab

vastustaja ekslikuks kaebuse esitaja seisukohta, et teenistusest vabastamise tingis asjaolu, et

kaebuse esitaja ei jaga Vabariigi Valitsuse seisukohta aprillisündmustest.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata,

tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda.

21. ATS § 160 lõike 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud

distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas

süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega. ATS § 135

lõike 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise

seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest

sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse esitaja ongi esitanud kohtule teenistusse ennistamise ja töölt

sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõude eelnimetatud alustel.

22. Seoses sellega märgib kohus, et käesoleva haldusasja esemeks ei ole politseiametnike ja

teiste võimuesindajate poolt 26. ja 27.04.2007 Tallinna kesklinna kogunenud rahvahulgale (sh

kaebuse esitajale) antud korralduste ja rahvamassi laialiajamiseks kasutatud vahendite

õiguspärasus. Seetõttu ei asu kohus hindama kaebuse esitaja väiteid seonduvalt võimuesindajate

korralduste õiguspärasusega (sh asjaolu, milline oli rahvakogunemise tähendus ja seos avaliku

koosoleku seadusega). Samal põhjusel puudus vajadus nõuda asja materjalide juurde

politseioperatsioone kajastavaid dokumente. Kohus lähtub otsust tehes eeldusest, et politsei ja

teiste korraldused ja toimingud 26. ja 27.04.2007 olid õiguspärased. Samuti ei asu kohus

analüüsima kaebuse esitaja väiteid ja hinnanguid seoses Vabariigi Valitsuse tegevusega

Tõnismäelt hauatähise teisaldamisel ja kaebuse esitaja üldisemaid hinnanguid Vabariigi

Valitsuse ja selle liikmete kohta. Kaebuse esitaja on esitanud kohtusse nõude teenistuslikus

küsimuses ja sellega asja sisuline arutamine piirdub.

23. Haldusasjas ei ole vaidlust selles, M.D. viibis 26.04.2007 kella 17.30 – 00.00 ning

27.04.2007 kella 18.30 paiku Tallinnas Tõnismäel rahvakogunemistel, et ta oli läinud sinna

tahtlikult ja ei allunud politseinike korraldustele.

24. Haldusasjas vaieldakse selle üle, kas M.D.i osalemine eelnimetatud rahvakogunemistel on

käsitletav vääritu teona ATS § 84 p 3 mõttes: millised teod on kvalifitseeritud vääritu teona ja

kas need olid vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatud eetiliste nõuetega

või diskrediteerisid ametnikku või ametiasutust.

25. Distsiplinaarkaristuse määramisel on justiitsminister teostanud oma kaalutlusõigust

Kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 19 lõikega 6 tuleb lisaks

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti formaalse õiguspärasuse kontrollile analüüsida ka seda,

kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse

kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

26. Kohus leiab, et käskkiri on formaalselt õiguspärane: vastab pädevus-, menetlus- ja

vorminõuetele. Kaebaja on väitnud, et Ämari Vangla juhtkond ei algatanud kaebuse esitaja

suhtes distsiplinaarjuurdlust, vaid teavitas Justiitsministeeriumi osalemisest teatud sündmustes.

VangS § 148 kohaselt on justiitsministril õigus määrata distsiplinaarkaristus igale

vanglaametnikule. Paragrahvi 149 lõike 1 kohaselt viiakse distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude

väljaselgitamiseks läbi distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on

ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus. M.D.i suhtes on

distsiplinaarasi algatatud justiitsministri 02.05.2007 käskkirjaga nr 184-k (tlk 12). Seega oli

distsiplinaarmenetluse algatamine õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise norme rikutud

ei ole. Karistuse on määranud pädev isik. Vaidlustatud käskkiri on kooskõlas haldusakti

vorminõuetega.

27. Kohus leiab ka, et vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õiguspärane. Kaebuse esitaja on

pannud toime vääritu teo. ATS § 84 punkti 3 kohaselt on vääritu tegu selline süüline tegu, mis on

vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või

diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime

teenistuses või väljaspool teenistust. Avaliku teenistuse seaduse lisas 1 kehtestatud

eetikakoodeksi punktidest 16 ja 18 nähtuvalt iseloomustab avaliku võimu teostajat ausus ning

austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu ning ametnik on väärikas, vastutustundlik ja

kohusetundlik. Kohus märgib, et ATS § 84 punkti 3 sõnastuse ja mõtte kohaselt piisab ühest

loetletud asjaolust (nt ametniku diskrediteerimisest) selleks, et tegu oleks võimalik

kvalifitseerida vääritu teona.

28. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjas on kaebaja süüteo asjaolusid kirjeldatud piisava

põhjalikkusega. Süüteo asjaolusid, nii rikkumise formaalset külge kui ja teo sisulist külge

iseloomustavaid asjaolusid, rikkumise tagajärgi, ametniku suhtumist oma süüteosse ja selle

tagajärgedesse kogumis hinnates nõustub kohus vaidlustatud käskkirjas toodud järeldustega, et

kaebuse esitaja on süüliselt pannud toime vääritu teo. Seejuures on kaebuse esitaja omistanud

liiga suure tähtsuse vaidlusaluste tegude ja nende poolt kahjustatud hüvede detailsele

kirjeldusele. Vääritu teo puhul on eelkõige tähtis, kuidas see tegu väljapoole paistab ja kuidas

teised isikud ja avalikkus seda tõlgendavad.

29. Käskkirja kohaselt osales M.D. 26.04.2007 kella 17.30- 00.00 ning 27.04.2007 kella 18.30

paiku teenistusest vabal ajal Tallinnas Tõnismäel ja kesklinna piirkonnas toimunud

ebaseaduslikel rahvakogunemistel, ilma, et talle oleks antud korraldust sisejulgeoleku tagamise

süsteemis töötava riigiametnikuna aidata politseid. Oma tegevusega takistas M.D.

teenistuskohustusi täitvate politseiametnike tegevust avaliku korra tagamisel ning eiras korduvalt

politseiametnike poolt üheselt mõistetavalt antud korraldusi meeleavalduse piirkonnast

lahkumiseks. Korraldustele mitteallumise tõttu kasutasid politseiametnikud M.D.i suhtes

füüsilist jõudu ja erivahendeid. Kaebuse esitaja ei eita, et ta nimetatud kogunemistel osales. Asja

materjalide hulgas on kaebuse esitaja distsiplinaarmenetluse käigus antud omakäeline seletuskiri

(tlk 38-41), milles ta kinnitab, et osales nimetatud kogunemistel, märkides ühtlasi, et tegi seda

teadlikult; tema eesmärk oli jälgida toimuvat, et sellest aru saada; 26.04.2007 sai ta enda

kinnitusel vigastada, kui politsei ajas jõuga rahvast Tõnismäelt laiali, ja et teda löödi

teleskoopnuiaga; kaebuse esitaja kattis näo rätikuga, kuna politsei kasutas pulberkustuteid.

09.05.2007 täiendavas seletuses (kirja pandud justiitsministeeriumi sisekontrolli talituse

teenistuja J. Alla poolt; tlk 43) on kirjas, et 26.04.2007 kui politsei andis korralduse lahkuda, jäi

ta siiski kohale, kuna seisis ahelikus teiste inimestega ja hoidis rahvamassi tagasi, et see ei

põrkaks kokku politseinikega. Seega ei vaidle ka kaebaja ise vastu sellele, et ta 26.-27.07.2007

korduvalt eiras võimuesindajate korraldusi. Mingeid volitusi rahvamassi tagasihoidmiseks

kaebuse esitajale avaliku võimu poolt antud ei olnud.

30. Lisaks on asja materjalide hulgas fotod (tlk 44-47), millel on näha ka M.D. nö eesliinil

politseile vastupanu osutamas. Eriti ilmekalt nähtub see fotodelt tlk 44 ja 47. M.D.

möönab, et vastustaja poolt osundatud isik oligi tema ise. Nimetatud fotod olid interneti

vahendusel avalikkusele pikema aja vältel kättesaadavad. Nimetatud fotode uurimise tulemusena

nõustub kohus käskkirjas toodud formuleeringuga, et kaebuse esitaja osales aktiivselt ja

sihipäraselt ebaseaduslikel rahvakogunemistel, takistades politseiametnike tegevust avaliku korra

tagamisel ning eirates korduvalt nende poolt antud üheselt mõistetavaid korraldusi.

31. Kohus leiab, et kaebuse esitaja eiras süüliselt talle kui riigi jõustruktuuri ametnikule

esitatavaid käitumisreegleid. Olles andnud ametivandes tõotuse olla lojaalne ja austada Eesti

põhiseaduslikku korda, astus ta vaidlusaluste sündmuste raames tahtlikult, korduvalt ja

varjamatult välja avaliku korra vastu. Justiitsminister on õigesti kvalifitseerinud sellise käitumise

vääritu teona. Eriti kurioosne on asjaolu, et kaebuse esitaja töökaaslased olid samal ajal vanglate

eriüksuste ametis rahutustes osalejate korralekutsumisega. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kas

kaebuse esitaja teadis oma kolleegide teenistusülesannetest või mitte. Oluline on, milline oli riigi

korda tagada hoidvate teenistujate kohustus avaliku korra rikkumiste ajal. Kohtu hinnangul on

ilmselge, et kaebuse esitaja on seadnud oma käitumisega Ämari Vangla ja vanglasüsteemi

tervikuna halba valgusesse. Ilmselgelt on vanglasüsteemi töötajad ja avalikkus häiritud sellisest

käitumisest, kus isik, kes töötab riigi sisejulgeoleku struktuurides asus politseile vastuhakkajate

poolel. Sel põhjusel ei asu kohus põhjalikumalt analüüsima kaebuse esitaja kahtlusi, kas ja

kuidas ta sai diskrediteerida ametiasutust või iseennast.

32. Kohus leiab ka, et kõnealuse väärteo toimepanemiseks ühest episoodist (näiteks vaid ühel

päeval kogunemistel osalemisest ja selle kohta ühe foto olemasolust). Et aga kaebuse esitaja ei

teinud esimese päeva (26.04.2007) kogemustest veel järeldusi, et rahutustesse ei ole sobilik ilma

selleks võimuvolitusteta sekkuda, näitab ainult seda, et kaebuse esitaja sooritas vääritu teo mitte

teadmatusest või juhuslikult, vaid tahtlikult. Kohus nõustub käskkirjas tooduga selles, et

riigiametnikuna oleks M.D. pidanud äärmise tõsidusega suhtuma ka meedias edastatud Vabariigi

Valituse pöördumisele elanikel mitte alluda provokatsioonidele ja mitte osaleda kogunemistel.

Seejuures on kaebuse esitaja väide selle kohta, et ta ei olnud pöördumisest teadlik, väheusutav,

kuivõrd üldteadaolevalt edastatu vastav teade 27.04.2007 päeva jooksul kõikidele Eesti

mobiiltelefonidele. Isegi, kui kaebuse esitaja seda millegipärast ei saanud, ei ole usutav, et seda

ei saanud ka keegi kaebuse esitaja lähedastest või isikutest, kellega ta 27.04.2007 suhtles ja et

sellest samas juttu ei olnud. Kaebuse esitaja on sisuliselt pannud aga toime mitu samalaadset

tegu, millest igaühte üksikuna saaks kvalifitseerida vääritu teona. Justiitsminister on

kvalifitseerinud kogu kaebuse esitaja rahvakogunemistel tuvastamist leidnud käitumise väärituks

teoks. Kohus leiab, et see ei ole vastuolus ATS § 84 punktiga 3.

33. Kohus nõustub käskkirjas tooduga, et vanglaametnikule kui riigi sisejulgeolekut ja

õiguskorda tagava institutsiooni esindajale on teenistuse iseloomust tulenevalt esitatud ka

kõrgendatud nõudmised väljaspool teenistust tema enda õiguskuuleka käitumise osas ning seda

enam politsei seaduslikele korraldustele allumisel.

34. Kohus leiab, et haldusakti andmisel on justiitsminister järginud diskretsiooni piire ja selle

eesmärki, arvestades olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. ATS § 118 lõige 2 annab võimaluse

vabastada ametnik vääritu teo puhul (ATS § 84 p 3 tähenduses) ametist ilma, et ametnikul oleks

kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega ei ole kaalutlusõiguse piire ületatud.

35. Kohus leiab, et kaebuse esitajale määratud karistus on proportsionaalne. ATS § 87 kohaselt

kohaldatakse ametnike distsiplinaarasjade menetlusele töötajate distsiplinaarvastutuse (edaspidi

TDSV) seadust. TDSV § 8 lõige 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus

süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Sisuliselt tähendab

see säte, et määratud karistus peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb

põhiseaduse § 11 lausest 2, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastav on abinõu, mis on

sobiv, vajalik ning mõõdukas.

36. Ametist vabastamine oli sobiv abinõu, kuna sellisel moel on edaspidi välistatud, et kaebuse

esitada veel oma käitumisega Ämari Vangla (ja vanglate süsteemi tervikuna) mainet kahjustaks.

Ametist vabastamine oli ka vajalik, kuna teist karistust, mis tagaks selle, et kaebuse esitaja

edaspidi vanglasüsteemi kahjustavaid tegusid toime ei paneks, ATS ette ei näe. Kohus leiab ka,

et ametist vabastamine karistusena oli mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas mõttes.

Mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda kaebaja tekitatud kahju Ämari Vangla ja vanglasüsteemi

mainele kaebaja isikuõiguste piiramisega. Kohus leiab, et tekitatud kahju kaalub üles kaebuse

esitaja õiguse töötada vabalt valitud tegevusalal. Justiitsministril ei olnud võimalik jätta

vanemvalvurina tööle isikut, kes on avalikult näidanud oma ebalojaalsust Eesti riigikorrale.

Sellisele isikule ei ole võimalik usaldada äärmiselt vastutusrikkaid ja ka vajadusel jõu kasutamist

eeldavaid teenistusülesandeid. Kaebuse esitaja asjast nähtuvalt seni positiivne teenistuskäik ei

välista tema teenistusest vabastamist asutuse diskrediteerimiseni viinud rikkumise eest.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebuse esitajale määratud karistus ilmses vastuolus süüteo

raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja kaebuse esitaja eelneva käitumisega. Seega on

justiitsministri kaalutlused asjakohased ja ratsionaalsed. Haldusakt on ka piisavalt põhjendatud,

nii et kaebuse esitajal oli võimalik ministri kaalutlustest üheselt aru saada.

37. Nõustuda tuleb käskkirjas märgituga, et vanglaametnik on avalik teenistuja, kellele avalikkus

esitab kõrgendatud eetilisi nõudmisi ja kes peab oma käitumisega olema eeskujuks avalikkusele

nii teenistuses kui ka väljaspool teenistust ning hoidma kõrgel vanglasüsteemi mainet. Oma rolli

tõttu ühiskonnas peavad vanglateenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised

aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning

seda ka teenistusvälises olukorras. Vanglaametnikuna on M.D. andnud ametivande avaliku

teenistuse seaduse § 28 lg 1 kohaselt ja on teadlik eetikanõuete rikkumise eest kaasnevast

vastutusest.

38. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et karistuse määramisel oleks tegemist olnud võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kohus leiab, et ebavõrdset kohtlemist ei ole olnud, kuna

asjas ei nähtu, et samadel asjaoludel oleks mõni teine sama positsiooni valvur saanud leebema

distsiplinaarkaristuse (ei ole väidetud ja ei nähtu, et mõni teine valvur oleks samuti 26. või

27.04.2007 rahutustes osalenud).

39. Justiitsminister ei ole kaebuse esitajat karistades rikkunud ka muid õiguse üldtunnustatud

põhimõtteid.

40. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et distsiplinaarmenetluse raames tuvastatud asjaoludest nähtuvalt

oli M.D.i tegevus suunatud politsei tegevuse vastu avaliku korra tagamisel. Justiitsminister on

õigesti lugenud sellise tegevuse riigi sisejulgeoleku struktuurides töötava ametniku poolt

väärituks teoks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et M.D.i poolt toime pandud rikkumine

ilmneb eriti olukorras, kus riigi sisejulgeolekuga tegelevad struktuurid, sealhulgas vanglate

relvastatud üksus, kelle koosseisus on ka Ämari vanglas töötavad M.D.i töökaaslased, oli

suunanud oma ressursid avaliku korra tagamisele. Lisaks oli eelnenust tulenevalt M.D.i tegevus

vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse lisas 1 kehtestatud eetikakoodeksi punktides 16 ja 18

esitatud eetiliste nõuetega. Samuti oma õigusvastase tegevusega diskrediteeris ta ennast kui

vanglaametnikku ja kahjustas nii Ämari Vangla kui ka kogu vanglasüsteemi autoriteeti ja mainet.

Ka nõustub kohus vastustajaga selles, et asjaolu, et kaebuse esitaja ei täitnud politseiametnike

seaduslikke korraldusi, annab tema tööandjale põhjust kahelda kaebaja suutlikkuses täita

korraldusi ning käituda adekvaatselt vanglas esile kerkivates kriisisituatsioonides. Sellega võib

aga kaebuse esitaja seada ohtu nii oma kaastöötajate, kui ka kõrvaliste isikute elu ja tervise ning

vangla üldise julgeoleku. Teadlikult riigivõimule vastupanu osutav isik ei sobi tööle riigi

jõustruktuurides.

Menetluskulud

41. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt tema kasuks välja kantud

menetluskulud. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Seega tuleb kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole menetluskulude kaebajalt

väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik