2-06-38561/35 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-06-38561

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Peet Teidearu

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. september 2007, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-06-38561

Tsiviilasi

A.M. hagi M.P. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja A.M.

hageja volitatud esindaja: A.M. ;

kostja M.P.

kostja volitatud esindaja: v adv Rando Antsmäe (AB Rando

Antsmäe, Raekoja plats 13 / Vabaduse pst 2-14, 51004 Tartu; e-

post rando@antsmae.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

22. august 2007

Protokollija

istungisekretär Kerli Pruuli

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.M. hagi M.P. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Reet

Rosenthali poolt algatatud täitemenetluses nr 186/2006/2058 osaliselt.

2. Tunnistada

sundtäitmine

Reet

Rosenthali

poolt

algatatud

täitemenetluses

nr 186/2006/2058

lubamatuks

intressinõude

(63 464 krooni)

ja

viivisenõude

(144 400 krooni) osas, kokku 207 864 (kahesaja seitsme tuhande kaheksasaja

kuuekümne nelja) krooni osas.

3. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

4. Tühistada Tartu Maakohtu 27. detsembri 2006. a määruse alusel tehtud ja 27. jaanuari

2007. a määrusega pikendatud hagi tagamine tsiviilasjas nr 2-06-38561, millega peatati

Tartumaa kohtutäitur Reet Rosenthali poolt algatatud täitemenetlus täiteasjas

nr 186/2006/2058 kuni käesolevas tsiviilasjas lahendi jõustumiseni.

Menetluskulude jaotus

Menetluskuludest 65 % jätta A.M. ja 35 % M.P. kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

15. detsembril 2006 esitas A.M. Tartu Maakohtusse hagiavalduse M.P. vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt on Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Reet

Rosenthal algatanud täitemenetluse A.M. suhtes M.P. avalduse alusel. 14. novembril 2006 koostas

kohtutäitur täitmisteate, milles antakse teada, et nõude suurus on kokku 590 000 krooni. Hageja sai

täitmisteate kätte 16. novembril 2006.

Kostja nõude aluseks on 5. detsembril 1997 sõlmitud laenu- ja pandileping, millega M.P. laenas

H,S, 590 000 krooni ja laen tagati A.M. ’le kuuluvale korterile (XXXX XX-XX, Tartu) pandi

seadmisega. Hageja on praegu selle korteri omanik ja korter on kantud kinnistusraamatusse.

Korteriomandile on seatud hüpoteek M.P. kasuks summas 590 000 krooni.

Hageja leiab, et sundtäitmine toimub lubamatult. Kostja on esitanud täitmisavalduse olukorras, kus

ta on ise vastuvõtuviivituses. Sama nõude alusel on varem läbi viidud ka teine täitemenetlus

(täiteasi 186/2006/2016 – vana T-13000), mis on lõpetatud sissenõudja avaldusest loobumise tõttu.

Hageja tasus tolles menetluses täituri kontole 5. oktoobril 2006 võla, kuid täitur tagastas summa

22. novembril 2006 hagejale põhjusel, et sissenõudja (kostja) ei soovinud raha vastu võtta. Kostja

põhjendas seda asjaoluga, et talle ei olnud arusaadav, mille ja kelle eest on hageja raha tasunud.

Hageja leiab, et mõistlik inimene oleks makse eesmärgist aru saanud, lisaks selgitas hageja esindaja

makse tegemise asjaolusid ja eesmärki täiturile. Et kostja keeldus õigustamatult täitmise

vastuvõtmisest, siis on ta vastuvõtuviivituses ja ei ole seetõttu õigustatud esitama avaldust uue

täitemenetluse alustamiseks. Kostja on käitunud pahauskselt, seades eesmärgiks mitte nõude

rahuldamise, vaid nõude rahuldamise võlgnikule ja hagejale võimalikult koormavaks tegemise.

Hageja on seisukohal, et kostja poolt täitemenetluses esitatud intressinõue on alusetu – intressi

kohta ei ole olnud ühtegi kokkulepet. Täitmisavalduses viidatakse seadusjärgsele intressile, kuid

lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeks (TsK) ei näinud ette seaduslikku intressi. Pealegi

saaks intressi nõuda vaid laenuperioodi eest, st alates 5. detsembrist 1997 kuni laenu tagastamise

tähtajani (lepingu järgi 5. märts 1998). Kostja ei ole intressinõuet võlgnikule üldse esitanud, seega

ei ole ta oma õigusi nõuetekohaselt teostanud. Lisaks on intressinõue aegunud ja hageja palub

kohtul aegumist kohaldada.

Ka viivisenõuet on kostja 14. novembri 2006 täitmisavalduses nimetanud esmakordselt, kusjuures

seda nõuet ei ole võlgnikule kunagi esitatud. Viivis on käsitletav leppetrahvina ja seega on kostja

tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 kaotanud õiguse seda nõuet esitada. Kostja on arvutanud viivist alates

6. jaanuarist 1998, seega on viivisenõue esitatud selgelt mitte selle tekkimisest teadasaamisel, vaid

olulise hilinemisega. Lisaks on ka viivisenõue aegunud.

Leppetrahvinõude osas toimub kohtuvaidlus (Tartu Maakohtu tsiviilasi nr 2-02-64, vana 2-426/02),

kus nõue on vaidlustatud, seega puudub alus selle sissenõudmiseks. Liiatigi on lepingust tuleneva

leppetrahvi kokkuleppe näol tegemist võlaõigusliku kokkuleppega ja et nõue on esitatud enne

hageja saamist kinnisasja omanikuks, saab leppetrahvi nõue olla suunatud üksnes lepingu poole

vastu kui isiklik võlg. Leppetrahvi hagi menetlus on kostja taotlusel peatatud.

Hageja palub tunnistada M.P. avalduse alusel 14.11.2006 algatatud täitemenetluses (täiteasi

nr 186/2006/2058) toimuva sundtäitmise lubamatuks.

KOSTJA VASTUVÄITED

19. veebruari 2007 vastuses hagiavaldusele ei võtnud kostja hagi õigeks ega tunnistanud

hagiavalduses esitatud nõudeid.

Kostja leiab, et hageja väited kostja vastuvõtuviivituse ja pahausksuse kohta on ebaõiged. Hagejal

puudusid hagiavalduse esitamise hetkel ja puuduvad ka praegu mistahes takistused nõude täitmiseks

M.P. Kostja nõuded põhinevad 1997. aastal sõlmitud laenu- ja pandilepingul ja on muutunud

sissenõutavaks juba 1998. aastal, kuid võlga ei ole seniajani tasutud. Seega ei vasta hageja väide, et

kostja eesmärgiks on teha nõude rahuldamine võlgnikule ja hagejale võimalikult koormavaks, tõele

– hageja oli sunnitud algatama täitemenetluse nõude rahuldamiseks hüpoteegiesemeks oleva

korteriomandi arvel, sest muul viisil ei ole tal õnnestunud laenusummat tagasi saada.

Kostja arvates on hagejale esitatud intressinõue ja viivisenõue põhjendatud ning kuuluvad

täitmisele. Kostja on hagejat ka varem teavitanud intressi- ja viivisevõlgnevusest, muuhulgas

tsiviilasja 2-01-92 menetluses Tartu Maakohtus. Viivisenõue põhineb lepingu punktil 1.4, mille

kohaselt viivise määr on 0,5 % päevas. Puuduvad alused kohaldada aegumist nii intressi- kui ka

viivisenõude osas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 1451 lg 1 kohaselt ei võta pandiga

tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.

Kostja leiab, et sama sättes alusel on tal õigus nõuda ka intressi- ja viivisenõude rahuldamist

hüpoteegieseme arvel isegi juhul, kui nõuded oleks aegunud.

Leppetrahvi nõue A.M. vastu tuleneb laenulepingu punktist 8.1 ja see on samuti tagatud A. M.

kuuluvale korteriomandile seatud hüpoteegiga. Seega on kostjal õigus nõuda leppetrahvi tasumise

nõude täitmist hüpoteegieseme arvel. Sundtäitmiseks ei ole vajalik kohtulahendi jõustumine

leppetrahvi vaidluses. Kui hageja leiab, et leppetrahvi tasumise nõude sundtäitmine on lubamatu,

peab ta esitama põhjendused ja tõendid selle kohta, et kostjal ei ole õigust nõuda A.M. lt leppetrahvi

tasumist.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil osales kostja esindaja. Hageja ega tema esindaja kohtuistungile ei ilmunud. Kohus

otsustas viia läbi sisulise arutamise hageja esindajata ja lugeda hageja kohtust puudumine

põhjendamatuks.

Kostja jäi kohtuistungil oma seisukohtade juurde ja palus jätta hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kostja palus tühistada hagi tagamise.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja nõuab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist mitmetel erinevatel põhjustel. Täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud

või tasaarvestatud. Kõigepealt analüüsib kohus, kas sundtäitmine on lubamatu seetõttu, et kostja on

vastuvõtuviivituses (I). Seejärel võtab kohus seisukoha intressinõude sundtäitmise lubatavuse osas

(II) ja siis viivisenõude osas (III). Lõpuks arutab kohus leppetrahvi nõude sundtäitmise lubatavust

(IV).

I

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002,

kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Et laenu- ja pandileping (tl 17—

19), mille alusel on algatatud vaidlustatav sundtäitmine, sõlmiti 1997. aastal, siis tuleb sellele

kohaldada sõlmimise ajal kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit (TsK).

TsK § 232 lg 1 kohaselt loetakse kreeditor viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku poolt pakutud

nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille teostamiseni võlgnik ei saanud

oma kohustist täita. TsK § 232 lg 3 järgi annab kreeditori viivitus võlgnikule õiguse saada hüvist

viivitusega tekitatud kahjude eest, välja arvatud juhud, kui kreeditor tõendab, et viivitus ei ole

tingitud tema enda või nende isikute tahtlusest või ettevaatamatusest, kellele seaduse või kreeditori

käenduse alusel oli pandud täitmise vastuvõtmine. Pärast kreeditori viivituse lõppemist vastutab

võlgnik üldistel alustel.

Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Reet Rosenthali menetluses oli täiteasi nr 186/2006/2016 M.P.

nõudes H.S. vastu vaidlusaluse laenu- ja pandilepingu alusel, kus võlgnik täitis nõude osaliselt ja

täitmisele kuuluvaks summaks jäi veel 283 168 krooni. H.S. esitas kohtutäiturile taotluse

täitemenetluse lõpetamiseks aegumise tõttu, mille kohtutäitur jättis rahuldamata 07.06.2006

otsusega; H.S. esitas nimetatud otsusele kaebuse kohtusse (tl 126). 5. oktoobril 2006 esitas H.S.

kohtule avalduse kaebuse tagasivõtmiseks ja teatas, et realiseerib oma õigusi nõude aegumise suhtes

hagimenetluse korras (tl 129). 5. oktoobril 2006 kandis A.M. kohtutäituri kontole 283 168 krooni

selgitusega „laenu-pandilepingust 05.12.1997 tuleneva laenujäägi lõplik tasumine, täitevtoimik

nr T-21790100 alusel M.P. kasuks“ ja 9 558 krooni selgitusega „A.M. maksmine täitekulud M.P.

nõudelt“ (tl 20). 9. oktoobril 2006 teatas kohtutäitur M.P. ülekannetest ja palus tema seisukohta,

samuti palus ta H.S. teatada, kas ta vaidleb vastu kohustuse täitmisele A.M. poolt, ning küsis A.M.,

kas ülekanded on tehtud H.S. kohustuste katteks. 13. oktoobri 2006 kirjas kinnitas A.M. esindaja

A.M. , et ülekanded on tehtud H.S. eest. 27.10.2006 määrusega jättis kohus H.S. kaebuse

kohtutäituri 07.06.2006 otsusele läbi vaatamata. 27. oktoobri 2006 avalduses palus M.P.

kohtutäituril kuni nimetatud määruse jõustumiseni peatada täiteasjas menetluse ja mitte kanda oma

kontole üle A.M. poolt tasutud rahasummat. 30. oktoobri 2006 kirjas kohtutäiturile selgitas A.M. ,

et A.M. on tasunud kohtutäituri kontole M.P. võlajäägi ja täitekulud kui panditud korteri omanik.

14. novembril 2006 esitas M.P. Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Reet Rosenthalile täitmisavalduse

A.M. suhtes täitemenetluse alustamiseks 05.12.1997 laenu- ja pandilepingu alusel 590 000 krooni

nõudes (tl 11—14). 15. novembri 2006 avaldusega palus M.P. lõpetada täitemenetluse seoses

asjaoluga, et tema poolt sissenõudmiseks esitatud nõuded on alates 9. novembrist 2006 tagatud

hüpoteegiga A.M. kuuluval kinnisasjal ja ta on esitanud täitmisavalduse A.M. suhtes (tl 22).

22. novembri 2006 avalduses palus M.P. tagastada A.M. kohtutäituri kontole kantud raha, sest ei

A.M. ega H.S. ei ole avaldanud, kelle eest A.M. raha üle kandis, ja puuduvad tõendid, et tegemist

on H.S. võla tasumisega A.M. kui kolmanda isiku poolt; M.P. ei soovinud, et A.M. tekiks tema

vastu alusetu rikastumise nõudeid (tl 23). 22.11.2006 otsuses leidis kohtutäitur, et M.P. avaldused

kuuluvad rahuldamisele, ja lõpetas täitemenetluse (tl 21).

Hageja leiab, et kostja oleks pidanud aru saama, mille ja kelle eest on hageja raha tasunud. Lisaks ei

olnud kostjal õigust täitmise vastuvõtmisest keelduda. Kostja toob välja, et hagejal puudusid

hagiavalduse esitamise hetkel takistused laenulepingust tuleneva nõude täitmiseks.

TsK § 175 lg 2 sätestab, et kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kodaniku

kohustus täita kohustis isiklikult, on kreeditor kohustatud võlgniku eest kolmanda isiku poolt

pakutud täitmise vastu võtma. Käesolevas asjas on tegemist tavalise rahalise kohustusega, mille

puhul ei seadus ega kohustuse olemus ei näe ette kohustuse isikliku täitmise vajadust; samuti ei tule

seda lepingust. Asjakohatu on ka kostja väide, et ta kartis alusetu rikastumise nõudeid enda vastu,

sest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 2 p 2 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda,

kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud. Seega oli kostja kohustatud

hageja poolt makstud raha vastu võtma ning sellest keeldudes sattus ta vastuvõtuviivitusse.

Siiski ei leia kohus, et tulenevalt vastuvõtuviivitusest oleks sundtäitmine lubamatu. Pärast seda, kui

kohtutäitur oli tema arvele kantud summa hagejale tagastanud, võinuks hageja koheselt 14.11.2006

algatatud täitemenetluse raames võlgnevuse tasuda või hoiustada selle võlausaldaja jaoks notari

juures. TsK § 232 lg 3 kohaselt annab kreeditori viivitus võlgnikule õiguse saada hüvist viivitusega

tekitatud kahjude eest /- - -/. Pärast kreeditori viivituse lõppemist vastutab võlgnik üldistel alustel.

Kohus on seega seisukohal, et sundtäitmine ei ole lubamatu põhjusel, et kostja oli täitemenetluse

algatamise hetkel vastuvõtuviivituses. Sellest võib tuleneda üksnes hagejapoolne kahju hüvitamise

nõue kostja vastu, juhul kui kohustuse täitmise vastuvõtmisest keeldumisega on kostja põhjustanud

hagejale mingit kahju.

II

Hageja leiab, et kostja poolt täitemenetluses esitatud intressinõue on alusetu. Kostja nõuab hagejalt

täitemenetluses seadusjärgset intressi kokku summas 63 464 krooni. 14.11.2006 täitmisavaldusele

lisatud intressi arvestusest selgub, et ta on intressi arvestanud ajavahemiku 01.07.2002—10.11.2006

eest seadusjärgse intressimäära järgi, mis tuleneb ilmselt VÕS §-st 397.

Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et vaidlusaluse laenu- ja pandilepingu järgi pidi H.S. võla

tasuma juba 5. märtsiks 1998. Laenulepingult makstava intressi näol on tegemist laenatud raha

kasutamise eest makstava tasuga ning, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, võib intressi nõuda

üksnes lepingujärgse laenu lõpliku tagasimakse tähtpäevani – eelduslikult on selleks ajaks laen

tagastatud. Juhul kui võlgnik tähtajaks võlga ei tasu, võib võlausaldaja kasutada seadusega ette

nähtud õiguskaitsevahendeid, muuhulgas nõuda viivitusintressi ehk viivist, kuid samaaegselt

viivisega ei saa nõuda ka täiendava intressi maksmist. Nimetatud põhimõte nähtub ka Riigikohtu

otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, mille p-s 17 märgib kohus: Kui pooled on leppinud kokku

laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku

intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali)

kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja

laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust.

Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega

õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju

hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).

Seega saaks kostja nõuda intressi üksnes perioodi 05.12.1997—05.03.1998 eest, kusjuures sel ajal

reguleeris võlasuhteid tsiviilkoodeks. TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja

muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised

väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud. TsK § 274 sätestab, et protsentide võtmine

rahalise laenu puhul on lubatud ainult NSV Liidu seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel,

samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide

järgi. Pooled ei ole laenulepingus kokku leppinud laenu eest intressi maksmises. Riigikohus on oma

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04 p-s 18 leidnud: Laenulepingu tasulisust võib ka enne 1. juulit

2002. a tehtud tehingute korral tsiviilseaduse mõttest tulenevalt eeldada juhtudel, kui pooled on

sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses. Järelikult võiks põhimõtteliselt tunnustada kostja

õigust nõuda laenu eest intresse, kui oleks tuvastatud, et pooled sõlmisid lepingu oma majandus- ja

kutsetegevuses. Seda kostja tõendanud ei ole ning kohtuasjas selgunud asjaolud annavad alust

eeldada, et tegemist ei ole majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepinguga.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt laenuintresside tasumist (nõudel puudub

alus) ning selles osas on sundtäitmine lubamatu.

III

Hageja vaidleb vastu ka viiviste nõude sundtäitmisele, põhjendades seda asjaoluga, et nõuet ei ole

võlgnikule kunagi esitatud ning et kostja on seetõttu kaotanud õiguse nõuet esitada. Lisaks leiab

hageja, et viiviste nõue on aegunud.

05.12.1997 sõlmitud laenu- ja pandilepingu p-s 1.4 leppisid pooled kokku, et laenusumma

tähtaegadeks tasumata jätmise korral kohustub laenaja maksma laenutajale viivist 0,5 % päevas

tähtajaks maksmisele kuuluvast laenusummast. Punktis 1.3 toodud graafiku kohaselt kohustus

laenaja laenusumma tagasi maksma järgnevalt:

05.01.1998

3 750 Saksa marka

05.02.1998

3 750 Saksa marka

05.03.1998

66 250 Saksa marka

KOKKU:

73 750 Saksa marka

= 590 000 Eesti krooni

Kostja nõuab viivist järgnevalt:

Ajavahemik

Põhivõlg

Arvutus

Viivis

06.01.1998—13.01.1998

30 000 krooni

0,5 % 30 000-st * 7

1 050,00 krooni

06.02.1998—01.03.1998

30 000 krooni

0,5 % 30 000-st * 23

3 450,00 krooni

06.03.1998—27.11.1998

523 168 krooni

0,5 % 523 168-st * 267

698 429,30 krooni

28.11.1998—04.10.2002

283 168 krooni

0,5 % 283 168-st * 1 215

1 720 245,60 krooni

05.10.2002—10.11.2006

282 168 krooni

0,5 % 282 168-st * 1 494

2 107 795,00 krooni

KOKKU:

4 530 969,90 krooni

Kostja on vähendanud viivisenõuet 144 400 kroonini.

Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 p-s 15 leidnud: Kuna laenuleping sõlmiti ja

ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See

puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse

perioodi eest pärast 1. juulit 2002 (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

05 (RT III 2005, 23, 245), p 11; 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III 2005, 25,

260), p 15). Kolleegiumi arvates kehtib see nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud,

kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. Järelikult tuleb käesolevas asjas

viivisenõudele kohaldada TsK sätteid.

TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma

viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole

kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Käesolevas asjas on tuvastatud, et võlgnik on

kohustuse täitmisega viivituses. Seega on võlausaldajal (kostjal) õigus nõuda viivist.

Tsiviilkoodeksis ei ole sätet, mille alusel kaotaks võlausaldaja õiguse nõuda viivist, kui ta nõuet

piisavalt vara ei esita; viivis on sätestatud ka lepingus, mistõttu võlgnik ja pantija pidid sellest

teadlikud olema.

Hageja leiab ka, et viivisenõue on aegunud. Laenu- ja pandilepingu p 2.3 järgi on pandiga tagatud

ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sealhulgas intressid, leppetrahv, samuti asjale tehtud kulutused,

kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse

tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit

2002 tekkinud aegumata nõuetele. Lõige 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt,

arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega

alates 1. juulist 2002. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste

kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud

lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Praegu kehtiva TsÜS § 146 lg 1

kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 144 sätestab, et koos

põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks

eraldi veel aegunud. Seega algas põhinõude aegumine 1. juulist 2002.

Toimikust nähtuvalt tunnustas H.S. nõuet 4. oktoobril 2002 (tl 126). TsÜS § 158 lg 1 kohaselt

aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lõige 2 järgi võib

nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside

maksmises, tagatise andmises või muus teos. Järelikult katkes põhinõude aegumine 4. oktoobril

2002 ja algas uuesti, mis tähendab, et põhinõue aegus 4. oktoobriks 2005. Lähtudes TsÜS §-st 144

aegus ka viivisenõue 4. oktoobril 2005.

TsÜS § 1451 lg 1 sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla

nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.1 Kohus leiab, et seaduses sellise mõiste kasutamine

viitab üheselt sellele, et sätte eesmärk ongi võimaldada üksnes aegunud põhivõla nõude rahuldamist

pandi eseme arvelt. Viivisenõue on kõrvalnõue. Järelikult on viivisenõue aegunud ja viivisenõude

sundtäitmine lubamatu.

IV

Hageja leiab, et leppetrahvi nõude sundtäitmine on lubamatu, sest selle summa osas toimub kohtus

vaidlus (Tartu Maakohtu tsiviilasi nr 2-02-64, vana nr 2-426/02) ja seetõttu puudub alus selle

sissenõudmiseks. TMS § 2 lg 1 p 19 ja 191 järgi täidetakse käesoleva seadustiku alusel nõuded, mis

tulenevad järgmistest täitedokumentidest: notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja

või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga või laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, ning notariaalselt tõestatud

kokkulepe, mis näeb ette ehitise või selle osa kui vallasasja omaniku kohustuse alluda kohesele

sundtäitmisele ehitise või selle osa pandilepinguga tagatud nõude rahuldamiseks.

Kostja on 13. märtsil 2002 esitanud Tartu Maakohtule hagiavalduse A.M. vastu leppetrahvi

100 000 krooni nõudes 05.12.1997 M.P., A.M. ja H.S. vahel sõlmitud laenu- ja pandilepingu

alusel. Tegemist on sama leppetrahvi nõudega, mille osas toimub sundtäitmine käesolevas

kohtuasjas vaidlustatavas täitemenetluses. Lepingu p 8.1 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda ja

pantija on kohustatud tasuma leppetrahvi ükssada tuhat (100 000) Eesti krooni kümne (10) päeva

jooksul alates pandipidajalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamisest juhul, kui pantija poolsed

käesoleva lepingu punktis 4 toodud kinnitused ei vasta tõele või kui on rikutud lepingu punktides 6

ja 7 toodud kohustusi. Lepingusätte pealkiri on „Pandiga tagatud kõrvalnõuded (leppetrahv)“, mis

viitab sellele, et ka leppetrahvi nõue on tagatud pandiga.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on

hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Poolte

vahel ei ole vaidlust selles osas, et M.P. on nõudnud A.M. lt leppetrahvi tasumist ja viimane ei ole

nõuet täitnud (leppetrahvi nõudes on vaidlus kohtus juba 2002. aastast). Järelikult võib kostja nõuda

leppetrahvi nõude sundtäitmist hüpoteegi arvelt. Hagejal oleks lähtuvalt AÕS § 351 lg-st 3 õigus

esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid kui võlgnik, kuid käesolevas

kohtumenetluses ei ole hageja leppetrahvi nõudele sisulisi vastuväiteid peaaegu üldse esitanud ega

1 Kohtu rõhuasetus.

esitatud vastuväiteid tõendanud (18.04.2007 istungi protokoll, tl 121—122). Hageja väide, et

leppetrahvi nõude näol on tegemist üksnes võlaõigusliku isikliku nõudega, ei vasta tõele, sest

vastavalt laenu- ja pandilepingule on ka leppetrahvi nõue tagatud pandiga (praegu hüpoteegiga).

Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et sundtäitmine leppetrahvi nõude osas on lubatav.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas käesoleva hagi osaliselt

ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks intressi- ja viivisenõude, kokku 207 864 krooni osas.

Kohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi

on

rahuldatud

207 864 / 590 000 =~35 %

ulatuses,

seega

peab

kostja

kandma

35 %

menetluskuludest ja hageja 100 % – 35 % = 65 % menetluskuludest.

HAGI TAGAMISE TÜHISTAMINE

22. augustil 2007 toimunud kohtuistungil palus kostja hagi tagamise tühistada. TsMS § 386 lg 2

sätestab, et asjaolude muutumise korral, eelkõige hagi tagamise aluse äralangemisel või tagatise

pakkumisel, või muul seadusega sätestatud alusel võib kohus poole taotlusel hagi tagamise

tühistada. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse.

27. detsembri

2006

hagi

tagamise

määrusega

peatas

kohus

täitemenetluse

täiteasjas

nr 186/2006/2058 üheks kuuks ja 27. jaanuari 2007 määrusega pikendas kohus hagi tagamist kuni

lahendi

jõustumiseni

käesolevas

tsiviilasjas.

30. märtsi

2007

määrusega

jättis

Tartu

Ringkonnakohus hagi tagamise määruse jõusse. Kohus leiab, et seoses otsuse jõustumisega

käesolevas tsiviilasjas langeb ära hagi tagamise (täitemenetluse peatamise) alus ning seega tuleb

hagi tagamine tühistada.

Kohtunik