3-06-2331/20 · Tartu Ringkonnakohus

3-06-2331

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. september 2007 Tartu

Haldusasja number

3-06-2331

Haldusasi

R.J. i, A.K. , I.A. ja G.Z. i kaebus Tartu Linnavolikogu

19.10.2006 otsuse nr 139 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. mai 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.J. i, A.K. , I.A. ja G.Z. i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. august 2007

Menetlusosalised

Apellandid (kaebuse esitajad) – R.J. ; A.K. , esindaja

V.K. ; I.A. , esindaja A.A. ; G.Z. , esindaja R.J. ning

apellantide nõustaja Sergei Seredenko

Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Linnavolikogu,

esindajad advokaadid Margo Lemetti ja Alo Noormets,

Kaasatud isik – Haridus- ja Teadusministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 15. mai 2007 otsus muutmata.

Menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud jätta

nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavaks tegemisest, s. o alates 11. septembrist 2007.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.J. i, A.K. , I.A. ja G.Z. i esitasid halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Tartu

Linnavolikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 tühistamist, kuna nimetatud otsus on ebaseaduslik ja

rikub nende õigusi.

Tartu Linnavolikogu võttis 19.10.2006 vastu otsuse nr 139 „Tartu Puškini Gümnaasiumi ja

Tartu Slaavi Gümnaasiumi ümberkorraldamine”, millega otsustas:

1. Korraldada alates 24.08.2007 ümber Tartu Linnavalitsuse hallatavate asutuste Tartu Slaavi

Gümnaasiumi ja Tartu Puškini Gümnaasiumi tegevus järgmiselt:

1.1. Tartu Puškini Gümnaasium (liidetav kool) liidetakse Tartu Slaavi Gümnaasiumiga.

1.2. Tartu Puškini Gümnaasiumi tegevus lõpetatakse (tegevuse viimane päev on 23.08.2007).

1.3. Tartu Slaavi Gümnaasiumi nimetus on alates 24.08.2007 Tartu Vene Lütseum.

2. Linnavalitsuse haridusosakonnal teavitada Tartu Puškini Gümnaasiumi ja Tartu Slaavi

Gümnaasiumi ümberkorraldamise ning Tartu Puškini Gümnaasiumi tegevuse lõpetamise

otsusest Haridus- ja Teadusministeeriumi, maavanemat ja kooli. Tartu Slaavi Gümnaasiumi ja

Tartu Puškini Gümnaasiumi direktoritel korraldada koolitöötajate, lapsevanemate või lapse

muude seaduslike esindajate ja õpilaste teavitamine enne 01.03.2007.

3. Lubada linnavalitsusel Tartu Puškini Gümnaasiumi tegevuseks ettenähtud 2007. a

eelarveassigneeringute

ülejääke

kasutada

munitsipaalüldhariduskoolide

eelarvete

korrigeerimiseks vastavalt Tartu Puškini Gümnaasiumi õpilaste õppimise jätkamisele.

Õigusliku alusena on otsuses märgitud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi

KOKS) § 35 lg 2, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) § 49 lg 2, lg 3 p 1 ja lg 4

p 2, § 491 lg 2 p 4 ning Tartu Linnavolikogu 02.12.1999 määrus nr 8.

Kaebuse kohaselt võtab vaidlustatav haldusakt kaebuse esitajatelt või nende lapselt ja

lapselapselt ära võimaluse õppida edasi Tartu Puškini Gümnaasiumis, sellega on rikutud

põhiseaduse (edaspidi PS) §-ist 37 lg 3 tulenevat valikuõigust. PS § 37 lg 3 annab

lastevanematele õiguse otsustada, millisesse olemasolevasse munitsipaalkooli tema lapsed

õppima lähevad ja mis keeles nad seal õppima hakkavad.

Iseenesest TPG tegevuse lõpetamine ei too kaasa kaebuse esitajate õiguste rikkumist, kuid

kaebajate õigust rikub TPG tegevuse põhjendamatu ja õigusvastane lõpetamine. TPG

ümberkujundamise otsus on põhjendamatu ja õigusvastane ning otsus ei ole kooskõlas PGS

§-ga 49 lg 3 p 1. Otsus ei kajasta koolitusnõudluse vähenemist Tartu linnas, vaid kajastab

üksnes olukorda vene õppekeelega koolides.

Linnavolikogu vaidlustatud otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi

arengukavaga. Munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukava aastateks 2004-2007 järgi ei ole

TPG tegevuse lõpetamine ette nähtud. Samas sisaldusid Tartu Raadi Gümnaasiumi ja

Annemõisa Kooli tegevuse lõpetamine linna 1999- 2005 arengukavas.

Vene õppekeelega koolide sulgemine on Tartu linnas süsteemiks. Vastavalt Tartu

Linnavolikogu 20.12.2001 otsusele nr 479 „Tartu Raadi Gümnaasiumi ja Tartu Puškini

Gümnaasiumi ümberkorraldamine” lõpetas 700 õpilaskohaga Tartu vene õppekeelega Raadi

Gümnaasium oma tegevuse 31.08.2002. Tartu Linnavolikogu 20.12.2001 otsusega nr 480

„Tartu Puiestee kooli tegevuse lõpetamine” lõpetati ka Tartu Puiestee kooli, milles oli

410 õpilaskohta, tegevus 31.08.2002.

Vaidlustatud otsuse põhjendusena märgitud „majanduslik” külg on vastuolus PGS §-iga 49

lg 3 p 2, mille kohaselt kooli saab ümber korraldada siis, kui finantseerimisvõimalused on

vähenenud.

Vaidlustatud otsuses märgitud faktiline alus koosneb kahest osast – arvudest, mis vastustaja

põhjenduste kohaselt põhjustavad TPG tegevuse lõpetamist, ja prognoosist, ning kumbki ei

ole usaldusväärne. Linnavolikogu otsuses märgitu järgi on TPG valitsemisel olevas hoones

680 õpilaskohta. Antud arv tuleneb Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000 määrusest nr 31

„Põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste piirarvude kehtestamine”. 07.05.2004 jõustus PGS

§ 25 lg 1, mille kohaselt klassi täituvuse ülemine piirnorm on põhikooliastmes 24 õpilast ja

gümnaasiumiastmes 36 õpilast. Tartu Linnavalitsus on jätnud kontrollimata oma 03.10.2000

määruse nr 31 vastavuse PGS §-ile 25 lg 1 pärast viimase jõustumist ning eiras seaduslikku

piirangut.

Andmed selle kohta, et 2006 TPG esimesse klassi oli esitatud 11 avaldust, on valed. Lapsi ja

lapsevanemaid, kes soovisid, et nende lapsed õpiksid TPG-s, oli enne 2006/2007 õppeaasta

algust rohkem. Pärast 2006 aprillikuus ja augustikuus toimunud lastevanemate koosolekuid

võtsid osa lapsevanemaid sisseastumisavaldused tagasi, kuna kooli direktor A. Braziulene

ütles neile, et gümnaasiumi tegevus tõenäosusega 90% lõpetatakse.

Otsuses viidatud prognoos on äärmiselt kahtlane. Kaebajate poolt esitatud andmete kohaselt

on alates 1997 elusalt sündinud laste arv Tartu linnas pidevalt kasvanud, venelaste osakaal

Tartu linna elanikkonnas on aga stabiliseerunud. Jääb arusaamatuks, miks prognoosi autorid

lähtuvad 12% venelastest Tartu linnas, kui see protsent statistiliste andmete alusel on kuus

aastat järjest 16-17. Vastustaja poolt esitatud graafikutest nähtub, et vene õppekeelega

põhikooli lõpetanute arvu langemise alampunkt on 2011/2012 õppeaastal. Professor E. Saare

poolt koostatud prognoosi järgi on selleks alampunktiks 2008/2009 õppeaasta. Mõlemad

prognoosid näitavad, et koolitusnõudluse langemise vene õppekeelega koolides Tartu linnas

peatub 2008-2011. aastatel ja hakkab seejärel kasvama.

2. Vastustaja vaidles kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt ei ole kaebajad HKMS § 7 lg 1 alusel õigustatud Tartu Linnavolikogu

19.10.2006 otsuse nr 139 peale kaebust esitama, kuna vaidlustatav haldusakt ei riku nende

subjektiivseid õigusi ega piira vabadusi.

Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus nr 139 „Tartu Puškini Gümnaasiumi ja Tartu Slaavi

Gümnaasiumi ümberkorraldamine” on välja antud kehtiva õiguse alusel ja kooskõlas otsuse

õiguslike alustena välja toodud KOKS §-ga 35 lg 2, PGS §-ga 49 lg 2, lg 3 p 1 ja lg 4 p 2.

Kaebuse esitajad on andnud PS §-is 37 lg 3 sätestatud põhiseaduslikule õigusele ja PGS

§-is 31 lg 1 sätestatud valikuõigusele väära tõlgenduse ning tegelikult ei riku vaidlustatud

haldusakt kaebuse esitajatele kuuluvat PS §-is 37 lg 3 ja PGS §-s 31 lg 1 sätestatud õigusi. PS

§-is 37 lg 3 sätestatud põhiõiguse all on seadusandja silmas pidanud eelkõige lapsevanema

poolt hariduse valimist lähtuvalt koolide erinevast õppemetoodikast, maailmavaadetest jms

väärtustest, mitte konkreetsest koolist lähtudes. PS §-st 37 lg 3 tulenevat lapsevanema

valikuõigust, samuti PGS §-st 31 lg 1 tulenevat õpilase valikuõigust ei saa tõlgendada

selliselt, et riik või kohalik omavalitsus peaks kindlustama kord lapsevanema või õpilase poolt

valitud kooli püsimajäämise kuni lapse poolt kooli lõpetamiseni.

Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus nr 139 on nii õiguslikult kui ka sisuliselt põhjendatud

ning vastab õiguspärasele haldusaktile esitatavatele nõuetele. Tartu Linnavolikogu kui KOKS

§ 35 lg 2 ja PGS § 49 lg 2 alusel TPG ümberkorraldamiseks või -kujundamiseks pädeva isiku

19.10.2006 otsuse põhjendavast osast nähtub, et ajavahemikul 2002/2003. õppeaastast kuni

2006/2007. õppeaastani on Tartus asuvate vene õppekeelega koolides õpilaste arv vähenenud

727 õpilase võrra (s.o sisuliselt kolmandiku võrra), kusjuures kolmest vene õppekeelega

koolist – Tartu Annelinna Gümnaasium, TPG ja Tartu Slaavi Gümnaasiumi (edaspidi TSG) –

on kõige suurem õpilaste arvu vähenemine toimunud just TPG-s. Otsuse põhjendavas osas

toodud asjaoludest tulenevalt on üheselt selge, et Tartu linnas on vene õppekeelega koolide

koolitusnõudlus oluliselt vähenenud. Arvestades, et Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus

TPG ümberkorraldamise kohta on tehtud 10-11 kuud enne uue õppeaasta algust 2007

septembrikuus ning nimetatud otsus on PGS §-is 49 lg 2 sätestatud isikutele ka reaalselt

teatavaks tehtud, on täidetud ka PGS §-is 49 lg 2 sätestatud 6-kuuline etteteatamistähtaja

nõue.

Põhjendamata on seisukoht, et koolide ümberkorraldamise korral tuleb arvestada kõikide

Tartu linna koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte ainult vene õppekeelega koolide

statistikat.

Täiesti

alusetu

on

seisukoht,

et

vaidlustatud

otsus

on

vastuolus

Tartu

linna

munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga, kuna viidatud arengukava ei oma

kolmandate isikute, s. h kaebuse esitaja, jaoks mingit iseseisvat õigusjõudu. Tegu on kohaliku

omavalitsuse poolt koostatud kavaga, millises kajastatud suunitlusi arvestatakse lähiaastate

eelarvete koostamisel. Lisaks ei osanud 2003 arengukava koostamisel selle koostajad ette

näha vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse niivõrd suurt vähenemist, et oleks saanud

arengukavas kajastada TPG (või mõne muu vene õppekeelega kooli) tegevuse lõpetamist

2007/2008. õppeaastal.

TPG ümberkorraldamise tingis vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse oluline

vähenemine viimase 5 õppeaasta jooksul, kusjuures Tartu linn kohaliku omavalitsusena on

vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse vähenemist täheldanud ka juba mitmete eelnevate

aastate jooksul. Koolidega seotud ümberkorraldused ja -kujundused on toimunud ka eesti

õppekeelega koolides ning Tartu linna tegevus ei ole mingil juhul suunatud vene õppekeelega

koolide vastu (nt 2004.a lõpetati Tartu Annemõisa Kooli tegevus, samuti on vähendatud eesti

õppekeelega koolides klassikomplektide arvu, kusjuures ümberkorraldused on alati olnud

tingitud koolitusnõudluse vähenemisest).

PGS § 49 lg 3 p 2 kohaselt võib kooli ümberkorraldamine ja -kujundamine toimuda ka juhul,

kui finantseerimisvõimalused on suurenenud või vähenenud. Kuid volikogu ei ole otsuse

õigusliku alusena sätestanud PGS § 49 lg 3 p 2 seetõttu, et vaidlusaluse otsuse tegemine ei ole

tingitud finantseerimisvõimaluste vähenemisest. Otsuses toodud lause, mille kohaselt „on

vene õppekeelega koolide tegevus vaja ümber korraldada, et tagada ressursside otstarbekam

kasutamine”, on otsust lisaks koolitusnõudluse vähenemisele täiendavalt motiveeriva ja

põhjendava

tähendusega.

Seda

lauset

tuleb

mõista

selliselt,

et

seoses

koolide

ümberkorraldamisega vabanevad rahalised vahendid aitavad linna eelarvest tulenevaid

ressursse veelgi otstarbekamalt kasutada, kuna linn suudab vene õppekeelega koolide

koolitusnõudluse samaväärselt täita otsuse tulemusel ka vähesemate rahaliste kulutustega.

Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus nr 139 on sisuliselt igakülgselt põhjendatud ning selles

kajastatud statistilised andmed ja prognoosid vastavad tegelikkusele.

Vastustaja nõustub sisuliselt seisukohaga, et Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000 määruse nr 31

puhul on tegelikult tegemist halduse üksikaktiga, mitte üldaktiga. Määruse õiguslikuks

aluseks on muuhulgas sotsiaalministri 14.06.2000 määruse nr 47 „Kooli tervisekaitsenõuded”

§ 9, milles oli toodud ühe õpilase kohta käiv minimaalne pindala, mis omakorda sõltus

õpperuumi liigist. Seega, võttes arvesse nimetatud määruses sätestatud ühele õpilasele

vastavat minimaalse pindala suurust ja TPG õppehoones asuvate õpperuumide pindalasid,

koostati tabel, millest nähtuvalt on TPG õppehoone õpilaste piirarvuks 680 õpilast. Viidatud

määruse puhul on endiselt tegemist kehtiva ja õiguspärase haldusaktiga, milles kajastatud

Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna haldusalas tegutsevate põhikoolide ja gümnaasiumide

tervisekaitsenõuetele vastavaid õpilaste piirarve oli Tartu Linnavolikogu enda 19.10.2006

otsuse tegemisel kohustatud ja õigustatud arvestama.

Tartu Linnavalitsus ei lähtunud õpilaskohtade piirarvude kehtestamisel klassitäituvuse

piirnormist ega pidanudki sellest lähtuma. PGS §-l 25 ja 03.10.2000 määrusel on erinevad

reguleerimisvaldkonnad ja neid ei saa omavahel võrrelda – määrus reguleerib hoone

mahutavust ja PGS § 25 klassinimekirjas olevate õpilaste piirarvu, mistõttu viidatud allikate

poolt kaitstavad hüved on erinevad.

Käesoleval hetkel on TPG õpilaskohtade piirarv tegelikult isegi suurem kui Tartu

Linnavalitsuse 03.10.2000 määrusega nr 31 kehtestatud 680 õpilaskohta, kuna 13.09.2003

jõustus uus sotsiaalministri 29.08.2003 määrus nr 109 „Tervisekaitsenõuded koolidele”, mille

§ 4 lg 3 kohaselt peab kõikide õpperuumide pindala olema 1,7 m2 ühe õpilase kohta.

Sotsiaalministri 29.08.2003 määruses nr 109 „Tervisekaitsenõuded koolidele” sätestatud

nõudeid arvestades on TPG õpilaskohtade piirarv 2006 seisuga hoopis 730.

Vastustajale teadaolevalt oli TPG 2006/2007. õppeaasta 1. klassi avalduse esitanud isikuid

kokku 11 ja vastustajal puuduvad andmed kaebuse esitaja poolt väidetud ülejäänud isikute

kohta.

Kaebuse esitajad on kaebuses seadnud kahtluse alla ka otsuses kajastatud prognoosi, mille

kohaselt ajavahemikul 2006/2007. õppeaastast kuni 2010/2011. õppeaastani väheneb vene

õppekeelega õpilaste arv veel 132 õpilase võrra. Vastustaja on 02.03.2007 esitanud omalt

poolt kohtule kirjaliku seletuskirja koos selgitustega vaidlusaluses otsuses kajastatud

prognoosi kohta. Prognoosi aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed

2. kuni 12. klassi õpilaste arvu kohta ja Rahvastikuregistris olevad andmed koolikohustuslike

(1. klassi minevate) laste kohta.

Vene õppekeelega koolide 1. klassi minevate õpilaste arvu prognoosiks on võetud

rahvastikuregistrist lähtuvast Tartu linna koolikohustuslike laste arvust 12%, see protsent on

saadud Tartu linna õpilaste üldarvu ja vene õppekeelega koolide õpilaste arvu suhtest.

10. klasside õpilaste arv on kujunenud eelnevatel aastatel vene õppekeelega koolide põhikooli

lõpetajate valikutest lähtuvalt, mistõttu on 10. klassi õpilaste arvuks arvestatud 75% põhikooli

lõpetajate arvust. Ülejäänud klasside (2.-9. ja 11.-12.) õpilaste arv on võetud Eesti Hariduse

Infosüsteemis olevatest andmetest ilma neid muutmata. Neid põhimõtteid arvestades on

prognoosi tulemustes leitud, et 2007/08. õppeaastal moodustab vene õppekeelega õpilaste arv

Tartu linnas 1514 õpilast, 2008/09. õppeaastal 1474 õpilast, 2009/10. õppeaastal 1461 õpilast

ja 2010/11. õppeaastal 1452 õpilast, s .o täpselt samad arvud, mis sisalduvad Tartu

Linnavolikogu vaidlustatud otsuses.

Samuti ei saa vähem tähtsamaks pidada asjaolu, et enamus vene õppekeelega koolide õpilasi

elab Emajõge piiriks tuues Annelinna pool Emajõge (71,46%) ja kesklinna pool Emajõge vaid

18,37%. TPG teeninduspiirkonnas elab vene õppekeelega koolide õpilastest kõige vähem -

TPG piirkonnas vaid 18%, samas kui Annelinna Gümnaasiumi piirkonnas elab 44% ja TSG

piirkonnas 28% vene õppekeelega koolide õpilastest.

3. Kaasatud isik Haridus- ja Teadusministeerium vaidles samuti kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsuses nr 139 välja toodud Tartu

linnas asuva kolme vene õppekeelega kooli õpilaste arvud õppeaastate kaupa, millest nähtub,

et 2002/2003 õppeaasta võrdlemisel 2006/2007 õppeaastaga on õpilaste arv neis koolides

vähenenud kolmandiku võrra. Sellest tulenevalt on selge, et on täidetud kooli

ümberkorraldamise aluseks olev punkt – linnas on koolitusnõudlus vähenenud. Kohalikul

omavalitsusel ei ole otstarbekas pidada üleval koole, mille täituvus on alla poole reaalsest

õpilaskohtade arvust.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 15. mai 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt on õige vastustaja seisukoht, et kaebuse esitajad on andnud PS §-is 37 lg 3

sätestatud põhiseaduslikule õigusele väära tõlgenduse. PS § 37 sätestatud õiguseks on õigus

omandada haridust, mis hõlmab õigust nii põhiharidusele, keskharidusele kui kõrgharidusele,

seda nii välisriigi kodanikule kui kodakondsuseta isikule. Hariduse mõiste annab

haridusseaduse (edaspidi HaS) § 2 lg 1, mis sätestab, et haridus on õppeprogrammidega

ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida

ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. PS § 37 lg 3 järgi on vanemal õigus

otsustada, millist haridust lapsele anda, ehk otsustada, milliste tõekspidamiste järgi ning

missuguseid meetodeid valides lapsele haridus anda. See tähendab, et vastavalt kujunenud

tõekspidamistele on vanemal võimalik valida, millisesse olemaolevasse kooli ta oma lapse

õppima paigutab. PS § 37 sätestatud õigus haridusele ei tähenda, et riigil või kohalikul

omavalitsusel puudub õigus otsustada konkreetse kooli kui õppeasutuse likvideerimist või

ümberkujundamist. Konkreetse kooli osas valikuõiguse tegemine ei ole põhiõigus, vaid isiku

valikuvabadus ja seda olemaolevate haridusasutuste baasil. PGS § 18 märgib, et vanematele

on koolikohustusliku lapse jaoks kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu kohti.

Kaebuste esitajate poolt osundatud PGS § 31 lg 1 sätestab, et õpilasel on õigus valida oma

huvidele ja võimetele vastav kool, valida õppeaineid koolis õpetatavatele valikainete piires

või õppida individuaalõppekava järgi haridus- ja teadusministri määrusega kehtestatud korras.

Ka PGS § 31 lg 1 annab õiguse valida olemasolevate koolide hulgast kooli, mis vastab õpilase

huvidele ja võimetele. Kuid PGS § 31 lg 1 ei anna õpilasele õigust juba valitud koolis

õppimise korral eeldada ega ka nõuda, et ta samas koolis saaks ka hariduse omandamise

lõpetada. PGS § 31 lg 1 ei välista kohaliku omavalitsuse õigust kooli tegevust lõpetada või

ümber korraldada, tagades samas tasakaalustatud ja pluralismil põhineva õpetuse.

Eeltoodu alusel saab väita, et vaidlustatud haldusakt ei riku PS §-is 37 lg 3 ja PGS §-is 31 lg 1

sätestatud vanemate õigust otsustada laste hariduse valiku osas või õpilase enda õigust valida

tema huvidele ja võimetele vastavat kooli. Nõustuda tuleb vastustaja väitega, et kaebuse

esitajad ei ole põhjendanud, tulenevalt kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisest, miks ja

kuidas tulevane Vene Lütseum ei võimalda saada sama haridust kui TPG-s või ei ole õpilaste

huvidele ja võimetele vastav kool, võrreldes TPG-ga.

Kaebuse esitajad on tunnistanud, et iseenesest TPG tegevuse lõpetamine ei too kaasa

kaebajate (põhi)õiguste rikkumist, kaebajate (põhi)õigust rikub TPG tegevuse põhjendamatu

ja õigusvastane lõpetamine. Nähtuvalt kaebustest tingib TPG tegevuse lõpetamine R.J. i, G.Z.

i laste, kes antud ajal õpivad TPG-s, sunnitud ülemineku Tartu Slaavi Gümnaasiumi. TPG

likvideerimise tõttu tuleb teise kooli õppima asuda kaebuse esitajal I.A. l (õpib 11. klassis),

ning 2007 õppeaastal ei ole A.K. l võimalik asuda õppima 1. klassi soovitud TPG-s, vaid

Slaavi Gümnaasiumis. Seega, kui leiab tõendamist, et TPG tegevuse lõpetamine ja kooli

likvideerimine on toimunud õigusvastaselt, saab lugeda, et on ka õigusvastaselt piiratud

kaebuse esitajate õigus õppida koolis, mille nad on valinud ja milles nad soovivad enda või

oma laste hariduse omandamist jätkata.

HaS § 7 lg 2 p 2 kohaselt kohalikud omavalitsused asutavad, reorganiseerivad ja sulevad

õigusaktides ettenähtud korras munitsipaalasutusi ning registreerivad oma halduspiirkonnas

asutatud haridusasutusi. Vastavalt KOKS §-le 22 lg 1 p 34 ja § 35 lg 2 on valla või linna

ametiasutuse ja selle tegevuse lõpetamise otsustamine volikogu ainupädevuses.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti

põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on

haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjendustes tuleb ära näidata haldusakti andmise faktiline ja

õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb ära märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Volikogu vaidlustatud otsuses täidetud kõik HMS § 56 nõuded. Otsuses on välja toodud nii

otsuse andmist tingivad faktilised asjaolud kui õigusaktid, millest on otsuse tegemisel

lähtutud. Otsuses välja toodud faktilised asjaolud ja põhjendused on andnud piisavat

informatsiooni otsuse kohtus vaidlustamiseks ning võimaldavad ka kohtul hinnata haldusakti

seaduslikkust.

HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud linnavolikogu otsuses on aluseks võetud PGS § 49

lg 2, lg 3 p 1 ja lg 4 p 2. PGS § 49 lg 2 sätestab, et munitsipaalkooli korraldab ja kujundab

valla- või linnavolikogu otsusel ümber valla- või linnavalitsus. PGS § 49 lg 3 p 1 kohaselt

võib kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine toimuda juhul, kui linnas või vallas on

koolitusnõudlus suurenenud või vähenenud. Seega on kooli ümberkorraldamise otsustamine

PGS § 49 lg 3 alusel diskretsiooniõiguse alusel tehtav otsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb

kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei saa ümber

hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse

tegemisel on esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas

diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb

seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on

lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.

Halduskohus ei tuvastanud Tartu Linnavolikogu poolt kaalutlusõiguse piiride ületamist.

Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse

piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Vaidlustatud otsuses esitatud

kaalutlused ei tekita kahtlust otsuse ratsionaalsuses, samuti ei ole lähtutud lubamatutest

kaalutlustest.

TPG tegevuse lõpetamise ja kooli TSG-ga liitmise põhjuseks on olnud koolitusnõudluse

vähenemine Tartu linna vene õppekeelega koolides. Koolitusnõudluse vähenemise

analüüsimisel on välja toodud vene õppekeelega koolides õpilaste arv otsuse tegemisele

eelnevatel aastatel, s. o alates õppeaastast 2002/2003 ning arvestatud õpilaste arvu

prognoosiga kuni aastani 2011/2012. Otsuses toodud arvandmete järgi on õppeaastatel

2002/2003 kuni käesoleva ajani kolmest Tartu linna vene õppekeelega koolist õpilaste arvu

vähenemine olnud kõige suurem TPG-s. Ka on vaidlustatud otsuse järgi TPG-s kõige väiksem

õpilaskohtade täituvus (46,2%, kuid teistes on täituvus 57,5% ja 56,8%). Otsuses esitatud

prognoosi kohaselt väheneb ajavahemikul 2006/2007 õppeaastast kuni 2010/2011 õppeaastani

vene õppekeelega õpilaste arv veel 132 õpilase võrra. Eeltoodu alusel on linnavolikogu

pidanud vajalikuks vene õppekeelega koolide tegevus ümber korraldada ning pidanud

olukorra lahendamiseks kõige otstarbekamaks liita TPG TSG-ga, mille tulemusena TPG

tegevus lõpetatakse.

Õige on vastustaja põhjendus, et koolitusnõudluse hindamisel tuli arvestada antud juhul

konkreetse õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte kõikide Tartu linna

koolide, s. h eestikeelsete koolide koolitusnõudluse statistikat. Volikogu on õiguspäraselt

põhjendanud ja arvestanud otsuse tegemisel ainult vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse

statistikat.

Ebaõige on kaebajate väide, et koolitusnõudluse vähenemine vene õppekeelega koolides Tartu

linnas on toimunud linnavõimude sihipärase tegevuse tulemusena, eesmärgiga viia TPG

õpilaskohtade täituvus alla 50%. Kooli likvideerimise põhjendustes ei ole märgitud, et kooli

saaks ümber korraldada või likvideerida, kui kooli täituvus on alla 50%. Sellise kriteeriumi

kehtestamist vastustaja poolt ei ole kohtule tõendatud. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et

õpilaste arvu vähenemine TPG-s on toimunud just Tartu Linnavolikogu või täitevvõimu,

s. o Tartu Linnavalitsuse, tegevuse tulemusena.

Volikogu otsuses toodud arvandemete järgi on TPG-s vähenenud õpilaste arv 2006/2007

õppeaastaks võrreldes 2002/2003 õppeaastaga 47%, samas ajavahemikus vähenes Annelinna

Gümnaasiumis õpilasi 26% ja Slaavi Gümnaasiumis 25%.

Hinnangu andmine sellele, millistel põhjustel ei avatud TPG-s 2006/2007 esimest klassi,

väljub antud haldusasja raamidest.

Volikogu otsuses on märgitud, et TPG koolihoones on 680 õpilaskohast täidetud 46,2%

õpilaskohtadest, samas Annelinna Gümnaasiumis 57,5% ja Tartu Slaavi Gümnaasiumis

56,8%. Kaebajate väitel ei ole näidatud õpilaskohtade arv õige ega ole kontrollitav. Kaebuse

esitajate poolt on kohtule esitatud TPG endise õpetaja V. N poolt koostatud omapoolne

arvestus TPG õpilaskohtade arvu kohta, saades esialgselt õpilaskohtade arvuks 620 ja hiljem

täpsustatult 612. Kohus ei saanud V. N poolt esitatud arvestust käsitleda sellise tõendina, mis

annaks alust hinnata volikogu otsuses esitatud arvutusi ebaõigeteks. V. N poolt koostatud

arvestus on tehtud tema enda poolt määratud arvestusprintsiipidest või tema mälestustest

lähtudes.

Otsuses on esitatud vene õppekeelega koolide kohta prognoos kuni õppeaastani 2010/2011 ja

seda kõikide vene õppekeelega koolide osas kokku. Selle kohaselt õpib õppeaastal 2007/2008

Tartu linna vene õppekeelega koolides 1514 õpilast, 2010/2011 õppeaastal 1452 õpilast.

Kohtul puudus alus pidada vastustaja poolt esitatud prognoosi ebausaldusväärseks või

kahtlaseks. Esitatud prognoos on koostatud linnavalitsuse haridusosakonna poolt, prognoosi

aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed ja Rahvastikuregistris olevad

andmed koolikohustuslike laste kohta.

Kaebajate poolt on kohtule esitatud Tallinna Ülikooli sotsioloogia osakonna professori Ellu

Saare prognoos Tartu linna vene õppekeelega koolide õpilaste arvu kohta kuni õppeaastani

2012/2013. Viimasega on soovitud tõendada, et koolitusnõudluse langemine vene

õppekeelega koolides on praeguseks peatunud ning et õppeaastast 2009/2010 hakkab see

tõusma. Vaatamata kummagi poole poolt esitatud prognoosi tulemuste teatavale erinevusele,

ei anna see alust kohtul lugeda linnavalitsuse poolt koostatud prognoosi ebausaldusväärseks ja

ebaõigeks. Vastustaja on põhjendanud oma selgitustes, millest tuleneb kahe prognoosi

erinevus – linnavalitsus kasutab prognoosides andmeid, mis on saadud otse koolidelt ja

registritest, E. Saare prognoosi aluseks on Eesti Statistikaameti andmed Tartu linna elanike

arvud vanusegruppide järgi. Kuigi esitatud prognoosid on õpilaste arvu osas erinevad,

näitavad mõlemad prognoosid, et õpilaste arv vene õppekeelega koolides alates õppeaastast

2007/2008 kuni õppeaastani 2012/2013 ja ka 2013/2014 stabiliseerub. Seega on vastustajal

olnud nii otsuse ettevalmistamisel kui otsuse tegemisel võimalik arvestada kaugemale ulatuva

prognoosiga.

Kaebajad on leidnud, et volikogu otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste

süsteemi arengukavaga aastateks 2004-2007, kuna selles arengukavas TPG tegevuse

lõpetamist ette nähtud ei olnud.

HaS § 7 lg 2 p 1 näeb ette, et kohalikud omavalitsused kavandavad oma halduspiirkonna

hariduse arengu programme ja viivad neid ellu. „Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi

arengukava aastateks 2004-2007 kinnitamine“ on vastu võetud Tartu Linnavolikogu poolt

22.10.2003. Selle sissejuhatavas osas on märgitud, et arengukava aastateks 2004-2007 on

Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengut ja rahastamist suunav dokument.

Arengukavale

lisatud

tegevuskava

aastateks

2004-2007

käsitleb

arengustrateegia

elluviimiseks vajalikke ülesandeid ja tegevusprojekte. Nimetatud arengukava ei oma antud

haldusasja juures sellist õigusjõudu, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Nagu arengukavas

endas märgitud, on see munitsipaalõppeasutuste arengut ja rahastamist suunav dokument, ehk

halduse sisene dokument, millega ei ole kolmandatele isikutele pandud mingeid kohustusi ega

antud õigusi. Asjaolu, et arengukavas ei olnud 2003 kavandatud TPG tegevuse lõpetamist, ei

tähenda, et vastustajal puudub õigus teha konkreetseid otsuseid, mis ei sisaldu arengukavas.

Seega on volikogu kui kollegiaalse organi poolt vastu võetud diskretsiooniotsus kooskõlas

õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, tugineb seaduslikule alusele, ei ole väljutud

diskretsiooni piiridest ega lähtutud lubamatutest kaalutlustest. Puudusid sellised menetlus- ja

motiveerimisvead, mis tekitaksid kahtlusi kaalutlusotsuse sisulises õiguspärasuses.

Kohus jättis tähelepanuta mitmed kaebajate poolt esitatud, kuid vaidlusaluses otsuses välja

toomata, asjaolud ja paljus emotsioonidel põhinevad põhjendused (kooli taust, n.n võitlus just

vene õppekeelega koolide suhtes, PGS § 9 lg 1 sätestatuga seonduv).

Kohus pidas antud kaebuse lahendamise juures oluliseks asjaolu, et Tartu Linnavolikogu

26.04.2007 istungil oli päevakorras volikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 kehtetuks

tunnistamine, mis võeti volikogu päevakorda rahva initsiatiivi korras, saades selleks ligikaudu

1200 allkirja. Volikogu oma otsust TPG ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise osas ei

muutnud. Samas, nähtuvalt volikogu stenogrammist, oli volikogu liikmetele esitatud ka need

andmed, mida 19.10.2006 otsuses nr 139 välja toodud ei olnud, kuid olid esitatud

kohtumenetluse käigus. Seega on volikogu kui kollegiaalne organ saanud teistkordselt

analüüsida kõiki TPG tegevuse lõpetamisega seonduvaid asjaolusid ning saanud anda

hinnangu esialgse otsustuse õiguspärasusele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. R.J. , A.K. , I.A. ja G.Z. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Halduskohtu

15. mai 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on jäetud välja selgitamata vaidlustatud otsuse eesmärk ja kontrollimata selle järgimine. PGS

§ 49 lg 3 p 1, mille kohaselt kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine linnas või vallas

võib

toimuda

koolitusnõudluse

suurenemise

või

vähenemise

tõttu,

sätestab

kooli

ümberkorraldamise ja ümberkujundamise tingimused, kuid mitte eesmärgi. Haldusakti eesmärk

peab olema kajastatud haldusaktis. Apellandid on jätkuvalt seiskohal, et TPG ja TSG

ümberkorraldamise põhjuseks ei olnud ei „ressursside otstarbekama kasutamise tagamine“ ega ka

hiljem välja mõeldud „õppetöö kvaliteedi parandamine“;

2) on jäetud välja selgitamata diskretsiooni piirid. Kooli tegevuse ümberkorraldamise

koolitusnõudluse vähenemise tõttu diskretsiooniotsuse piirid on tingimused, millal kooli saab

ümber korraldada, kui koolitusnõudlus vallas või linnas on vähenenud. Iga koolitusnõudluse

vähenemine või suurenemine ei too endaga kaasa koolide ümberkorraldamist. Mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes peab kooli ümberkorraldamise otsustuse tegemiseks koolitusnõudluse

vähenemine olema loomulik, ajaliselt keskmises perspektiivis pööramatu, oluline, s. t ületama

teatud kriitilise joone ning võrreldav koolitusnõudluse vähenemisega teistes valla- või linna

koolides. Vaidlustatud otsus ei vasta ühelegi kriteeriumile.

Koolitusnõudluse vähenemine TPG-s:

a) oli kunstlik. Asjaolu, et täituvuse vähenemine TPG-s ei omanud loomulikku iseloomu,

tõendavad otsuses TPG-s õpilaskohtade ebaseadusliku arvu esile toomine ja kooli juhtkonna

ebaseaduslik käitumine õpilaste vastuvõtmisel (TPG teise esimese klassi avamata jätmine

2004/2005. õppeaastal; esimese klassi avamata jätmine 2006/2007 õppeaastal ja kümnendasse

klassi sisseastumise takistamine 2006/2007 õppeaastal;

b) ei ole ajaliselt keskmises perspektiivis pööramatu. Kohaliku omavalitsuse hariduse

arengukavad hõlmavad tavaliselt ajavahemiku 5-6 aastat. PGS ja HaS ei sätesta, millist

ajavahemikku peab hõlmama hariduse arengukava. Koolikohustus algab 7-aastasena, mis samuti

annab võimalust prognoosida seitse aastat ette, teades sündinud laste arvu. Seega saab

põhjendatult väita, et tavaline koolitusnõudluse prognoos hõlmab 5-6-7 aastat. Hariduse

arengukava peab mõistlikkuse põhimõtte kohaselt lähtuma koolitusnõudluse prognoosist.

Statistilised andmed näitavad, et Tartu linnas on pidev sündivuse kasv ja venelaste osakaal Tartu

linna elanikkonnas on stabiilne ja moodustab 16-17%. Otsuses toodud prognoos ulatub

2010/2011 õppeaastani ja näitab koolitusnõudluse vähenemist vene õppekeelega koolides

võrreldes 2006/2007 õppeaastaga 132 õpilase võrra.

Abilinnapea J. Sasi poolt esitatud graafikutest nähtub, et vene õppekeelega põhikooli lõpetajate

arvu langemise alampunkt on 2011/2012 õppeaasta (eesti õppekeelega koolide kohta see on

2012/2013). Prof. E.Saare poolt koostatud prognoosi järgi on selleks alampunktiks 2008/2009

õppeaasta. Mõlemad ajaliselt keskmised prognoosid näitavad, et koolitusnõudluse langemine

vene õppekeelega koolides Tartu linnas peatub 2008-2011 aasta vahel ja hakkab siis jälle

kasvama. Otsuses on aga kajastatud üksnes lühiajaline prognoos, ilmselt eesmärgiga tuua esile

koolitusnõudluse vähenemise näiliku pööramatust;

c) ei ole kriitiline. Kaasatud Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamuse kohaselt saab kriitiliseks

lugeda kooli täituvuse vähenemist alla 50%. Samast kriteeriumist lähtus ilmselt ka vastustaja. Ka

vastustaja väide selle kohta, et 2006/2007 õppeaastal TPG esimeses klassis „soovis õppida asuda

ainult 11 last“ kuigi neid oli 16, näitab, et vastustaja soovis vähendada õppima soovijate arvu

alla 50% ;

d) on täiesti võrreldav olukorraga eesti õppekeelega koolides. Vene õppekeelega koolid tulevad

kriisist välja isegi aasta varem. Seisuga 2000 oli Tartu linnas 23 põhikooli ja gümnaasiumi, neist

5 vene õppekeelega. Viie aasta jooksul suleti vene õppekeelega koolidest 3, mis moodustab 60%.

Proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes tulnuks Tartus sulgeda (23-5) x 60% =11 eesti

õppekeelega põhikooli ja gümnaasiumi, kuid seda ei ole toimunud, mistõttu võib rääkida

ebavõrdsest kohtlemisest. PGS § 49 lg 3 p 1 käsitleb koolitusnõudluse vähenemist vallas või

linnas, aga mitte teatud keelelises sektoris. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et

koolitusnõudluse vähenemine eesti õppekeelega koolides omab sama iseloomu, mis vene

õppekeelega koolides. Kohtule esitati linna kõikide koolide kohta kogutud statistika, millest oli

adekvaatselt näha, et suunad mõlemas keelesektoris on ühesugused ning vene õppekeelega

koolid tulevad kriisist välja isegi ühe aasta varem;

3) on rikutud HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS § 442 lg 8. Kohus on leidnud, et vaidlustatud

otsuses on küll välja toodud vene koolide täituvuse protsent, kuid kooli likvideerimise

põhjendustes ei ole märgitud, et kooli saab ümber korraldada või likvideerida kui kooli täituvus

on alla 50%. Olukorras, kus seadus ei sätesta koolitusnõudluse vähenemise kriitilist piirmäära,

omab Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamus selles osas otsustavat iseloomu. Antud juhul

kohus keeldus järelduste tegemisest, leides, et neid tuleb tõendada, samal ajal jättes esitatud

tõendit põhjendamatult arvestamata. Koolitusnõudluse vähenemise kriitilise piirmäära

määratlemine on käsitletavas vaidluses üks olulisemaid diskretsiooni piire, mille määratlemine oli

otsene kohtu ülesanne otsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Samuti ei ole kohtu arvates

tõendamist leidnud, et õpilaste arvu vähenemine TPG-s on toimunud Tartu Linnavalitsuse

tegevuse tulemusena. Kohtuotsuses on mainitud vaid üks viiest tunnistajatest, T. V, kes

tõepoolest sellest kohtuistungil ei rääkinud. Kõik ülejäänud neli tunnistajat kas otseselt või

kaudselt tõendasid antud asjaolu.

Kohus on asunud seisukohale, et põhjuste hindamine, millistel koolisisestel põhjustel TPG-s

2006/2007 esimest klassi ei avatud, väljub antud haldusasja raamidest. Kohus asus seisukohale,

et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks oli olemas objektiivne ja volikogule esitatud arvestatav

fakt, et esimest klassi TPG-s 2006/2007 õppeaastal avatud ei olnud. Seega leidis kohus, et ei ole

vahet, kas koolitusnõudluse vähenemine omab loomuliku või kunstlikku iseloomu. Esimene klass

jäi 2006/2007 õppeaastal avamata seetõttu, et TPG tegevus pidi väidetavalt lõpetatud olema ja

kooli direktor, PGS § 31 p 1 rikkudes, tahtlikult keeldus õpilasi kooli võtmast. Apellandid

peavad koolitusnõudluse vähenemise iseloomu (loomulik või kunstlik) oluliseks diskretsiooni

piiriks, mille väljaselgitamine oli kohtu ülesandeks.

Poolte vahel ei olnud vaidlust, et Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000 määrus nr 31 „Põhikoolide ja

gümnaasiumide õpilaste piirarvude kehtestamine“ on alates PGS § 25 lg 1 jõustumisest

ebaseaduslik, kuna ei kajasta antud PGS sättes toodud piirangut. Vastustaja esindaja vaid nentis,

et „Tartu Linnavalitsusel puudub kohustus kontrollida 03.10.2000.a. haldusakti vastavust

07.05.2004.a. jõustunud seadusemuudatusele“.

Kohus ei pidanud V. N arvestust usaldusväärseks, kuna leidis, et „V. N poolt koostatud arvestus

on tehtud tema enda poolt määratud arvestusprintsiipidest või tema mälestustest lähtudes“. See

väide ei vasta tõele, sest V. N puhul on tegemist endise TPG õppealajuhatajaga, kes oma ameti

järgi peab tundma ja tunnebki oma õppeasutuse korraldust elukutselisel tasemel. „Mälestustest

lähtudes“ oli koostatud esimene arvestus olukorras, milles puudusid arvestuse tegemiseks

vajalikud lähteandmed. Pärast nimetatud andmete esitamist vastustaja poolt V.N esitas

täpsustatud arvestuse. Kõik arvestuses toodud põhimõtted on professionaalselt põhjendatud.

Vastustaja antud arvestusele sisuliselt vastu ei vaielnud, esitades omapoolset arvestust, mis

täielikust eirab PGS sätestatud klassis õppivate õpilaste piirarvu.

Vastustaja ei ole sihipäraselt esitanud omapoolset TPG täituvuse arvestust, mis arvestaks

õpilaskohtade kehtivale seadusele vastavat arvu ja õpilaste arvu, keda tõendatult ja ebaseaduslikult

TPG õppima ei võetud.

Kohus on nõustunud oma otsuses, et mõlema prognoosi järgi õpilaste arv vene õppekeelega

koolides Tartu linnas lähimatel aastatel stabiliseerub, kuid ei teinud sellest mingeid järeldusi.

Samuti jäi kohtu poolt põhjendamata Tartu Linnavalitsuse prognoosi koostaja ja Tallinna Ülikooli

prof. E. Saare teadusliku autoriteedi võrdsustamine.

Kohus ei ole põhjendanud, miks „nimetatud arengukava ei oma antud haldusasja juures sellist

õigusjõudu, mis tooks kaasa otsuse tühistamise“. Kohus ei toonud selgust asjaolule, miks ühel

juhul on arengukava kooli tegevuse lõpetamise õiguslikuks aluseks, TPG tegevuse lõpetamise

juhul aga ei ole. Kõik ülaltoodu viitab otseselt ebavõrdsele kohtlemisele, kuna teiste koolide

tegevuse lõpetamise juhul see tegevuse lõpetamine oli reeglina arengukavades näidatud;

4) on rikutud TsMS §-is 436 lg 2 ja kohtute seaduse §-is 2 sätestatud kohtute sõltumatuse

põhimõtet. Kohus on pidanud kaebuse lahendamise juures „oluliseks asjaolu, et Tartu

Linnavolikogu 26. aprilli 2007 istungil oli päevakorras volikogu 19.10.2006.a. otsuse nr 139

kehtetuks tunnistamine, mis võeti volikogu päevakorda rahva initsiatiivi korras, saades selleks

ligikaudu 1200 allkirja. Volikogu oma otsust TPG ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise

osas ei muutnud“. Sellega rikkus kohus TsMS § 436 lg 2, kuna kohus rajas oma otsuse

asjaolule, mida istungil ei uuritud ning näitas ennast seotuna volikogu otsusega, mis võeti vastu

pärast viimase kohtuistungi toimumist.

6. Tartu Linnavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb kaebuse rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 15. mai 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on ebaõige väide, et halduskohus on liigselt kitsendanud diskretsiooniõiguse piire, jättes

välja selgitamata Tartu Linnavolikogu otsuse eesmärgi ning diskretsiooni piirid. Sellega ei saa

nõustuda. Riigikohtu halduskolleegium on oma 14.10.2003 otsuse nr 3-3-1-54-03 p-s 38

asunud seisukohale, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on

piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes

seda, et kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada

sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse

üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni

piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Vastustaja on antud juhul

veendunud, et Tartu Halduskohus on kohtu pädevust diskretsiooniotsuse kontrollimisel täpselt

järginud ning diskretsioonipiiride kitsendust ei esine.

Kaebajad on toonud välja enda arvates olulised kriteeriumid - koolitusnõudluse vähenemise

loomulikkus, olulisus jne, mida kohus oleks nende ettekujutuses pidanud Tartu Linnavolikogu

poolt diskretsiooni teostamise hindamisel kaaluma. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et

tegemist on ainult kaebajate endi poolt loodud kaebetaktikaga, millega kohus seotud ei ole.

Lisaks sellele on kohus vastavaid väiteid ka hinnanud ning leidnud, et vastustaja on neid

diskretsiooniotsuse tegemisel arvestanud. Sellisel seisukohal on ka vastustaja.

Kaebajate väide võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise kohta on üldsõnaline ning ei tulene

senisest menetlusest. Asjaolu, et kohus ei ole nõustunud kaebajate järeldustega, ei ole

käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ning kaebajate vastav väide tuleb jätta

tähelepanuta;

2) on ebaõige apellantide väide, et kohus on rikkunud HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS § 442

lg 8. Nimetatud sätted käsitlevad kohtuotsuse seaduslikkust ning seda, et kohtuotsus peab

põhinema asjas kogutud tõenditel. Kaebajad on senises menetluses püüdnud korduvalt

omistada väitele, et kooli saab ümber korraldada või likvideerida, kui kooli täituvus on alla

50%, materiaalõiguslikku tähendust. Teadaolevalt ei ole kaebajate väide õige. Vastavat 50%

piirmäära ei ole kehtestatud ühegi õigusaktiga. Seega on esitatud väite näol taas kord tegemist

ainult kaebajate kaebetaktikaga, mis ei ole kohtule õiguslikult siduv. Asjaolu, et Haridus- ja

Teadusministeerium on selle oma arvamuses välja toonud, ei tähenda, et see oleks õigusakti

jõuga, samuti ei ole see esitatud kindla piirmäärana, vaid kui ühe võimaliku orientiirina.

Samas on vastustaja oma varasemates vastuväidetes tõendanud, et vaidlusalusel juhtumil on

koolitusnõudluse vähenemine nimetatud proportsioonis esinev;

3) on kohus asjas kõiki tõendeid hinnanud korrektselt ning nendest tehtud järeldused on

loogilised ja põhjendatud. See, et kaebaja kohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda veel kohtu

järelduste ebaõigsust. Samuti jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas kohus on väidetavalt

rikkunud kohtute sõltumatuse põhimõtet. Halduskohtu otsus on tehtud materiaal- ning

menetlusõiguse norme õigesti kohaldades ning alused selle tühistamiseks puuduvad. Samuti ei

ole kaebajad toonud välja ühtegi uut argumenti ega asjaolu, mis oleks halduskohtu otsuse

tühistamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

15. mai 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

8. Ebaõige on apellantide väide, et halduskohus on rikkunud HKMS § 19 lg 6 sellega, et

kitsendas liigselt diskretsiooni piire ja jättis välja selgitamata Tartu Linnavolikogu vaidlustatud

otsuse eesmärgi ja diskretsiooni piirid.

Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 väljendatud seisukoha kohaselt

„Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber

kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel

ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas

diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb

seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga“.

Halduskohus on linnavolikogu vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtunud Riigikohtu

halduskolleegiumi nimetatud juhisest. Kohus on kontrollinud, kas linnavolikogu ei ole

vaidlustatud otsuse tegemisel väljunud diskretsiooni piiridest ega teinud muud sisulist

diskretsiooniviga ning õigesti leidnud, et nimetatud asjaolusid ei esine. Apellandid on ebaõigesti

tõlgendanud HKMS § 19 lg 6 ja leidnud, et halduskohus pidi välja selgitama selle sätte kohaselt

otsuse eesmärgi ja see jäi välja selgitamata. Otsuse eesmärk tuleneb otsusest endast ning HKMS

§ 19 lg 6 kohaselt kontrollib kohus, kas on järgitud diskretsiooni eesmärki (mitte aga ei selgita

välja otsuse eesmärki).

Linnavolikogu on vaidlustatud otsuse langetamisel arvestanud kaalutlusõiguse eesmärki.

Kaalutlusotsus peab tagama alusnormi eesmärgi saavutamise. Alusnormiks linnavolikogu

vaidlustatud otsuse tegemisel on olnud PGS § 49 lg 3 p 1 ja lg 4 p 2.

Vastavalt PGS §-ile 49 lg 3 p 1 võib kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine toimuda,

kui linnas on koolitusnõudlus suurenenud või vähenenud. Sama paragrahvi lg 4 p 2 kohaselt

koolide ümberkorraldamine käesoleva seaduse tähenduses seisneb koolide ühinemises või

jagunemises; koolid ühinevad või jagunevad järgmiselt: kool liidetakse teise kooliga ja liidetav

kool lõpetab tegevuse.

Aluseks võttes KOKS § 6 lg 2, mille kohaselt omavalitsusüksuse ülesandeks on muuhulgas

linnas gümnaasiumide ülalpidamine, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses ning HaS

§ 7, kus on sätestatud kohalike omavalitsuse pädevus oma halduspiirkonna hariduse arendamisel,

siis on PGS § 49 eesmärgiks tagada linnas optimaalse koolivõrgu väljakujunemine. Vaidlustatud

otsuse

tegemisel

on

linnavolikogu

alusnormi

eesmärki

silmas

pidanud.

Lähtudes

diskretsioonivolituse eesmärgist oli linnavolikogu õigustatud vaidlustatud otsuses märkima ka

seda, et kooli ümberkorraldamisel lähtutakse ressursside otstarbekamast kasutamisest ning

apellantide vastupidised väited apellatsioonkaebuses on alusetud.

9. Apellantide väiteks kaebuses on ka see, et diskretsiooni piirid jäid asjas välja selgitamata.

Diskretsiooni piirideks on kaalutlusnormiga antud volituste piirid ning neid ei tohi normi

kohaldaja ületada. Diskretsiooni piiride ületamisega on tegemist siis, kui valitakse

diskretsiooninormiga sätestamata õigusliku tagajärje. Linnavolikogu ei ole otsuse tegemisel

rikkunud diskretsiooni piire, sest valitud otsustusvõimalused on seaduse piires.

10. Apellantide poolt välja toodud asjaolud (koolitusnõudluse vähenemine peab olema loomulik,

ajaliselt pöördumatu, oluline ja võrreldav koolitusnõudluse vähenemisega teistes linna koolides)

ei sätesta diskretsiooni piirid, vaid need võiksid olla vaid argumentideks, mida tuleks

kaalutlusotsuse tegemisel arvestada, s. o need võivad olla aluseks otsustamaks, et rikutud on

kaalutlusõigust. Sel juhul, kui ei järgita seaduslikku eesmärki või kui diskretsiooni teostamisel ei

kaaluta piisavalt olulisi seisukohti, võib olla tegemist kaalutlusõiguse rikkumisega.

11. Halduskohus on apellantide poolt nimetatud asjaolusid hinnanud ning leidnud, et vastustaja

on neid diskretsiooniotsuse tegemisel arvestanud ning apellantide vastupidine väide on ebaõige.

Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei tekita kahtlust

otsuse ratsionaalsuses, samuti ei ole lähtutud asjassepuutumatutest kaalutlustest.

Ebaõige on apellantide seisukoht, et koolitusnõudluse vähenemine TPG-s oli kunstlik ning

seetõttu on ka vaidlustatud otsus õigusvastane. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et õpilaste

arv on TPG-s vähenenud Tartu Linnavolikogu või Linnavalitsuse tegevuse tõttu. Apellantide

poolt viidatud tunnistajate V. K, V. N ja K. B ütlused ei tõenda seda, et kooli juhtkonna

ebaseadusliku tegevuse tõttu ei avatud 2004/2005 õppeaastal teist esimest klassi ja 2006/2007

õppeaastal esimest klassi. Nimetatud tunnistajad on andnud ütlusi lähtudes oma subjektiivsest

tajust ning teistelt isikutelt kuuldust, kuid nad ei omanud täpset ametlikku informatsiooni selle

kohta, kui palju lapsi soovis õppima asuda 2004/2005 ning 2006/2007 õppeaastal TPG

esimesse klassi. Samas tunnistaja T. V (oli kooli direktor 2004/2005 õppeaastal) ja tunnistaja

A. B (oli kooli direktor kuni 06.03.2007) ütluste kohaselt oli esitatud ebapiisavalt avaldusi

selleks, et avada 2004/2005 õppeaastal teine esimene klass ja 2006/2007 õppeaastal esimene

klass.

Põhjendamatu on apellantide seisukoht, et kooli ümberkorraldus on õigusvastane seetõttu, et

koolitusnõudluse langus vene õppekeelega koolides peatub 2011 ja hakkab seejärel kasvama.

Nähtuvalt vastustaja poolt esitatud tabelist (II kd tl 72) hakkab õpilaste arv venekeelsetes

koolides tõusma 2012/2013 ning 2013/2014 saavutab 2007/2008 taseme. Asjaolu, et

venekeelsete koolide õpilaste arv 2013/2014 saavutab käesoleva taseme, ei tõenda seda, et

praegune kooli ümberkorraldus oleks ennatlik ja õigusvastane. Mõningane õpilaste arvu kasv

võib tingida tulevikus mõne uue klassi avamise vajaduse.

Alusetu ja tõendamata on ka apellantide väide, et vastustaja sai alandada TPG täidetavuse alla

50% üksnes valeandmetega manipuleerides.

Analoogiliselt halduskohtule, leiab ka ringkonnakohus, et puudub alus kahelda vastustaja

poolt nii volikogu liikmetele kui kohtule esitatud prognoosides venekeelsete õpilaste arvu

kohta. Prognoosi aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed ja

Rahvastikuregistris olevad andmed koolikohustuslike laste kohta. Samuti puudub alus pidada

ebaõigeks vastustaja poolt esitatud analüüsi õpilaste arvu kohta venekeelsete koolide lõikes

ning paljasõnaline on apellantide väide vastustaja poolt valeandmete kasutamise kohta.

Halduskohus on õigesti leidnud, et koolitusnõudluse hindamisel tuli arvestada antud juhul

konkreetsete õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte kõikide Tartu linna

koolide, s. h eestikeelsete koolide, koolitusnõudluse statistikat ning apellantide vastupidine

väide apellatsioonkaebuses on ebaõige. Lähtudes eeltoodust on ka linnavolikogu oma

vaidlustatud otsuse tegemisel põhjendatult aluseks võtnud vene õppekeelega koolide

koolitusnõudluse statistika.

12. Põhjendamatu on kaebajate väide võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise kohta. Asjaolu, et

kohus ei ole nõustunud kaebajate järeldustega, ei ole käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumisena. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa vaadelda ka seda, et otsustades

TPG ümberkorraldamise küsimust, ei arutlenud volikogu selle üle, kui suur on

koolitusnõudlus eestikeelsete koolide lõikes.

13. Ebaõige on apellantide väide, et halduskohus rikkus HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS

§ 442 lg 8 ning seetõttu tuleb halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada.

Vastavalt HKMS §-ile 25 lg 2 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt otsust tehes hindab

kohus tõendeid ning otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas kaebus tuleb rahuldada.

TsMS § 442 lg 8 alusel märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama.

Iseenesest õige on apellantide väide selle kohta, et halduskohus rikkus HKMS § 25 lg 2, mille

kohaselt peab kohtuotsus rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sest

halduskohus on oma otsuse põhjendustes viidanud Tartu Linnavolikogu 26. aprilli 2007

istungile, mille päevakorras oli volikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 kehtetuks tunnistamine,

kuid viidatud istungi protokolli kui tõendit ei olnud asjas esitatud ega ka kohtuistungil

uuritud. Samas ei viinud selline protsessinormi rikkumine ebaõigele otsustamisele ja seetõttu

ei ole ka vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

Ülejäänud osas on apellatsioonkaebuses esitatud väited protsessinormide rikkumise kohta

alusetud. Halduskohus on hinnanud asjas olevaid kõiki tõendeid ning nendest tehtud

järeldused on õiged ja põhjendatud. Iseenesest õige on apellantide seisukoht, et nad peavad

tõendama asjas oma väiteid, mitte järeldusi, kuid samas on arusaamatu nende väide, et

halduskohus jättis tõendi selle kohta, et on kehtestatud kriteerium, mille kohaselt saab kooli

likvideerida või ümber korralda kui kooli täituvus on alla 50%, arvestamata ja keeldus

järelduse tegemisest. Kaebajad on püüdnud omistada väitele, et kooli saab ümber korraldada

või likvideerida, kui kooli täituvus on alla 50%, materiaalõiguslikku tähendust. Halduskohus

on õigesti hinnanud Haridus- ja Teadusministeerium arvamust selle kohta ja leidnud, et sellist

kriteeriumi ei ole kehtestatud ning arvamuses on see märgitud üksnes kui üks võimalik

seisukoht. Seega halduskohus hindas apellantide poolt viidatud tõendit ja tegi vastava

järelduse.

See, et kaebaja kohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda seda, et halduskohus rikkus otsuse

tegemisel protsessinorme. Halduskohus on hinnanud asjas olevaid tõendeid selle kohta, kas

Tartu Linnavolikogu või Linnavalitsuse tegevuse tulemusena vähenes TPG-s õpilaste arv ja

tegi nendest vastava järelduse. Õige on halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud otsuse

vastuvõtmise ajaks oli olemas objektiivne fakt, et esimest klassi TPG-s 2006/2007 õppeaastal

avatud ei olnud. Volikogu on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud asjaolust, et linnas on

venekeelsete koolide osas koolitusnõudlus vähenenud ja lähtuvalt sellest teinud kooli

ümberkorraldamise otsuse.

Halduskohus on õigesti hinnanud TPG endise õpetaja V. N poolt koostatud arvestust TPG

õpilaskohtade arvu kohta ning see asjaolu, et apellandid ei ole nõus kohtu hinnangu, ei saa

olla aluseks väitele, et halduskohus on rikkunud protsessinorme. Halduskohus on hinnanud nii

linnavalitsuse haridusosakonna kui Tallinna Ülikooli sotsioloogia osakonna professori E.

Saare poolt koostatud prognoose Tartu linna vene õppekeelega koolide õpilaste arvu kohta

ning ringkonnakohtul puudub alus anda neile teistsugust hinnangut.

Halduskohus

on

oma

otsuses

põhjendanud,

miks

see

asjaolu,

et

Tartu

linna

munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga aastateks 2004-2007 ei olnud ette nähtud TPG

tegevuse lõpetamist, ei välistanud vastustaja õigust vaidlustatud otsust vastu võtta ning apellantide

vastupidine väide on põhjendamatu.

14. Kuna

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

siis

jäävad

apellantide

poolt

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda.

Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk Agu Timmi Viivi Tomson