2-02-290/15 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-02-290

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja

Urmas Reinola

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2007, Tallinn

Tsiviilasi

Jaano Järvsoo hagi Ilona Kaijaneni ja Eesti

Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) vastu

omandiõiguse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.05.2007 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaano Järvsoo apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetusosalised ja nende

esindajad

Hageja Jaano Järvsoo (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x),

esindajad vandeadvokaat Margus Arvisto ja advokaat

Neve Uudelt

Kostja Ilona Kaijanen (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x),

esindaja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Laanemaa

Kostja Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu),

esindaja Silvi Uljas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 04.05.2007 otsus õigusabikulude väljamõistmise

osas ja teha selles osas uus otsus. Välja mõista Jaano Järvsoolt Ilona Kaijaneni

kasuks õigusabikulu 10 000 krooni.

2. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Jaano Järvsoo apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

2(9)

Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse

otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

Jaano Järvsoo omandas 10.08.1999 sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu alusel OÜ-lt

R saeveski asukohaga x. Kooskõlas nimetatud lepingu punktile 5 sai hageja saeveski hoone

valdajaks lepingu sõlmimisel ning hageja on seda hoonet kuni käesoleva ajani vallanud. OÜ

R õiguseellane munitsipaalettevõte R oli saanud saeveski omanikuks 31.01.1994 varade

üleandmis-vastuvõtmise akti alusel X valla munitsipaalettevõttelt PRX ning antud dokument

oli

ka

hooneregistri

tõendil

nr

vara

omandiõiguse

tekkimise

aluseks.

Munitsipaalomandisse oli saeveski antud Põllumajandusministeeriumi 31.07.1992 käskkirja

nr 149 alusel. Peale hageja poolt vaidlusaluse saeveski omandamist teavitati hagejat, et kostja

Ilona Kaijanen on üritanud lubamatult saavutada endale omandiõigust hageja poolt

omandatud saeveskile. Asja edasisel uurimisel selgus hagejale, et Ilona Kaijanen on

omandanud Eesti Vabariik riigivara ostu-müügi lepingu 1-1/98 alusel endise X EPT saekaatri,

mida ta üritas 1999 septembris registreerida looduses eksisteeriva ja hooneregistris juba

registreeritud saeveski hoone alusel enda nimele saekaatri hoonena. Seega oli tekkinud

vaidlus selle üle, et kellele tegelikult kuulub x vallas, x alevikus asuv saeveski hoone. Ilona

Kaijanen arvab ekslikult, et omandas 12.07.1998 riigivara ostu-müügilepingu alusel Eesti

Vabariik endise X EPT saekaatri ehitise. Ilona Kaijanen omandas Eesti Vabariik endise X

EPT saagimise seadme mitte ehitise. Seoses hooneregistri tegevuse lõpetamisega ja

ehitisregistri

moodustamisega

kanti

hooneregistris

registreeritud

saeveski

hoone

ehitisregistrisse. Hageja palub tunnustada enda omandiõigust Harjumaa X vallas X alevikus

asuvale hoonele, mis on ehitisregistris registreeritud ehitisregistrikoodidega nr xxxxxxxxx

(nimetusega Saeveski) ja xxxxxxxxx (nimetusega Saekaater).

Kostja Ilona Kaijanen hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja on seisukohal,

et munitsipaalettevõte R ei ole kunagi omandanud nimetatud hoonet, kuivõrd Eesti Vabariik

ei ole munitsipaliseerimise käigus andnud X valla munitsipaalomandisse üle hooneid, mis on

registreeritud ehitisregistris registrikoodi nr xxxxxxxxxxx ja nr xxxxxxxxxxx all.

Eesti Vabariigi poolt anti vara munitsipaliseerimise käigus X vallale üle puidust hoone,

mis käesolevaks ajaks on juba hävinenud. Inventariseerimise plaanidest nähtuvalt on saeveski

ja saekaatri hoone näol tegemist ühe ja sama hoonega ning seda hoonet ei ole kunagi riigi poolt

munitsipaalomandisse antud, seda tõendab 02.12.1996 Eesti Erastamisagentuuri ja AS X

Põllumajandustehnika vahel sõlmitud hoiuleping, mille on AS-ga X Põllumajandustehnika

sõlminud T.S. Hageja väidab, et X R sai nn saeveski hoone omanikuks 31.01.1994 varade

üleandmise-vastuvõtmise akti alusel omandades vara X valla munitsipaalettevõttelt PRX.

Nimetatud akti alusel ei saanud tekkida AS-le X R omandõigust saeveskile, kuivõrd akti

sõlmimise ajal kehtinud Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohaselt pidi ehitise

võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Kuna ehitise üleandmise akt oli kehtetu, siis

ei tekkinud X Ril omandiõigust saeveskile ja seoses sellega ei saanud ka X R saeveskit müüa

ja hagejal ei tekkinud nimetatud tehingu alusel omandiõigust. Hageja väide, et Ilona Kaijanen

omandas riigivara ostu-müügi lepingu alusel ainult saagimise seadme mitte ehitise, ei vasta

tegelikkusele. Ilona Kaijanen omandas 12.06.1998 sõlmitud erastamise ostu-müügilepingu

alusel hoone, mida on pooled lepingus nimetanud saekaatriks ning mille omanikuna on

ehitisregistris registrikoodi nr xxxxxxxxxxx all registreeritud Ilona Kaijanen ning saagimise

seadme, mida pooled lepingus on nimetanud saeraamiks. Vale on ka hageja väide, et ta sai nn

saeveski

hoone

omanikuks

10.08.1999

ostu-müügilepinguga

heauskselt

vastavalt

asjaõigusseaduse (AÕS) § 95, kuivõrd 10.08.1999 sai ta hoone valduse ning on seda

katkematult vallanud. Asja heauskse omandamise eelduseks on asjaolu, et isik, kes asja

3(9)

omandab saab ka valduse. Hageja pole oma väidet hoone valdamise kohta tõendanud. Ilona

Kaijanen omandas vaidlusaluse hoone 12.06.1998 erastamise ostu-müügilepinguga ning sai

siis ka hoone valduse ning on seda pidevalt vallanud ning tegi seda ka 1999 augustis, mil

väidetavalt pidi hoone valduse saama hageja. Seetõttu ei saanud hageja hoone valdust saada

1999. Hageja poolt kohtule esitatud asjatundja Rein Nattani arvamusega, et ehitusregistris

registrikoodi nr xxxxxxxxxxx all registreeritud hoone (saeveski) ning registrikoodi nr

xxxxxxxxxxx all registreeritud hoone (saekaatri) näol on tegemist erinevate hoonetega ning et

füüsiliselt eksisteerib looduses X, X vallas, Harjumaal hoone, mis on registreeritud

ehitisregistris registrikoodi nr xxxxxxxxxxx all st saeveski, Ilona Kaijanen ei nõustu.

Kostja Eesti Vabariik vaidleb hagile vastu ning toetab kostja Ilona Kaijaneni seisukohti.

Erastamise ostu-müügilepinguga omandas Ilona Kaijanen hoone – saekaatri ja saagimise

seadme – saeraami. Vara üleandmine Ilona Kaijanenile toimus samal päeval, mille kohta

vormistati vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega Ilona Kaijanen sai hoone oma valdusse, on

seda pidevalt vallanud ning tegi seda ka 1999 augustis, mil väidetavalt pidi hoone valduse

saama hageja. Nimetatud saeraam ja saekaater ei olnud varem riigi poolt antud X valla

munitsipaalomandisse. 31.07.1992 käskkirjaga nr 149 lubati X EPT juhatajal X vallale üle

anda X EPT elamu-kommunaalobjektid. Saekaater ja saeraam ei kuulunud elamu-

kommunaalobjektide

hulka

ning

seega

ei

toimunud

ka

nende

üleandmist

munitsipaalomandisse. Endise X EPT varade hulka seisuga 01.12.1993 jäänud saeraam ja

saekaater lülitati 1996 Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu poolt erastamisnimekirja ning anti

Põllumajandusministeeriumi poolt 04.04.1996 aktiga nr 161 üle Erastamisagentuurile.

13.01.1993 üleandmise-vastuvõtmiseaktist nähtub, et X EPT juhataja Tiit Saarmets on andnud

X vallale üle X EPT kommunaal- ja majandusosakonna vara. EEA ja AS X

Põllumajandustehnika vahel sõlmitud hoiuleping, mille p 2 ja hoiulepingu lisa nr 1 kohaselt

andis EEA AS-le X EPT hoiule X asuva X EPT peahoone, saekaatri ja saeraami, tõendab seda,

et X Valla munitsipaalomandisse nimetatud hooneid ei antud. Seega müüs EEA riigi vara,

mitte aga munitsipaalomandisse antud vara. Hageja poolt kohtule esitatud asjatundja Rein

Nattani arvamusega Eesti Vabariik samuti ei nõustu.

Esimese astme kohtu otsus

Kohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis välja Jaano Järvsoolt Ilona Kaijanen kasuks

õigusabikulu 57 601, 56 krooni.

Kohus luges tõendatuks, et alates ostu-müügilepingu sõlmimisest valdab vaidlusalust

hoonet kostja, selles osas on esitatud kirjalikud tõendid: vara üleandmise- vastuvõtmise akt ja

tunnistajate H. H, M. K ja I. K ütlused. Tunnistaja H. H ütluste kohaselt valvas ta aastatel

1998 – 1999 hoonet I.K soovil, M. K ütluste kohaselt viis ta 1999 läbi hoone plaanistamise

töid just kostja tellimisel. Tunnistaja I. K on kostja abikaasa, tema ütluste kohaselt osales ta ka

seetõttu ostu-müügi protsessis, saeveski ostsid ajalehe kuulutuse peale, kus oli kirjas, et müüdi

saeveski koos seadmetega, võtmed sai EPT kontorist, hoonele pani oma luku ette, aastal 2002

müüs ära saeveskis olevad seadmed. Tunnistaja T. S andis ütlusi selle kohta, et oli riikliku

ettevõtte X EPT esindaja, osa hooneid anti üle valla munitsipaalomandisse, üle anti ka vana

puidust 1950-60 ehitatud saeveski, kus oli vertikaalsaag R75, saeveski pärast üleandmist

lõhuti. X EPT-le kuulus ka umbes 1994 ehitatud kergbetoonist saekaatrihoone, mis anti

Põllumajandusministeeriumile Eesti Erastamisagentuuri kaudu müügiks. Hageja tunnistajate

ütlustega ei leidnud tõendamist asjaolu, et vaidlusalune hoone oleks hageja valduses alates

1999 aastast. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt andis hageja talle võtme 2005 lubades hoones

hoida küttepuid, K.P ütluste kohaselt müüs ta saeveski hagejale, andis üle võtme, kumbki

tunnistaja ei kinnita, mil moel sai hageja endale vaidlusaluse hoone faktilise valduse ega

võtmete seost hoonega. Tunnistaja A.K ütluste kohaselt ehitati 1986 või 1987 kivist saeveski

hoone, kusjuures umbes 50 m eemal oli vana puukuur, kus samuti saeti palke, seda hoonet aga

4(9)

alles ei ole. Kohus luges tõendatuks kostjate väited selle kohta, et tegelikkuses oli kaks

hoonet, millest saeveskina kasutatud puukuur lammutati pärast vallale üleandmist, nimetatut

kinnitavad tunnistajad T. S ja A. K. Hageja väited, et ta ostis saeveski või saekaatri nimetuse

all oleva I. K müüdud objekti, ehk tegemist on ühe ja sama hoonega, ei ole tõendatud.

Tunnistaja I. K on üksikasjalikult kirjeldanud objekti ostu-müügilepingu sõlmimise hetkel,

samuti on tema kirjeldus kooskõlas enampakkumise kuulutuses avaldatu ning ostu-

müügilepingu sisuga. I. K ütluste kohaselt oli hoonel paremal eesruum, terade teritamiseks

väike ruum, otse ees suur põhiruum, oli kaks saeraami, üks oli suure kettaga põhiraam, kus

palgid sisse lähevad ja küljed ära tulevad ning väike saeraam. I. K ütluste kohaselt pidasid nad

kostjaga saekaatri all silmas hoonet, Eesti Vabariigi esindaja ei ole vastupidist väitnud.

EV Põllumajandusministeeriumi poolt esitatud selgituse ja dokumentide põhjal järeldas

kohus, et vaidlusalust hoonet (inventariseeritud nimetusega saeraam ja saekaater) ei antud

riigi poolt X valla munitsipaalomandisse. 31.07.1992 käskkirjaga nr 149 lubati X EPT

juhatajal X vallale üle anda X EPT elamu-kommunaalobjektid. Saekaatrihoone ja saeraam ei

kuulunud elamu-kommunaalobjektide hulka ning seega ei toimunud ka nende üleandmist

munitsipaalomandisse. Endise X EPT varade hulka seisuga 01.12.1993 jäänud saeraam ja

saekaater lülitati 1996 Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu poolt erastamisnimekirja ning anti

Põllumajandusministeeriumi poolt 04.04.1996 aktiga nr 161 üle Erastamisagentuurile.

13.01.1993 üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et X EPT juhataja T. S on andnud X

vallale üle X EPT kommunaal- ja majandusosakonna vara. EEA ja AS X

Põllumajandustehnika vahel sõlmitud hoiuleping, mille p 2 ja hoiulepingu lisa nr 1 kohaselt

andis EEA AS-le X EPT hoiule X asuva X EPT peahoone, saekaatri ja saeraami, tõendab

seda,

et

X

valla

munitsipaalomandisse

nimetatud

hooneid

ei

antud.

EV

Põllumajandusministeeriumi poolt esitatud dokumentidest nähtub, et saekaatrit on X vald küll

taotlenud

oma

omandisse

30.11.1995

otsusega

nr

75,

on

koostatud

ka

vara

munitsipaalomandisse üleandmise akt, kuid vara üle ei antud, sest ministeeriumi poolt seda ei

allkirjastatud, vara osas on lisas kirjeldatu kohaselt silmas peetud X EPT peahoonet, saeraami

ja saekaatrit. 13.02.1996 on Eesti Erastamisagentuur taotlenud vaidlusaluse vara (saekaater -

inv nr 1512, saeraam - inv nr 1617 ) lülitamist erastamisnimekirja.

Seega ei ole tõendamist leidnud hageja väide, et 10.08.1999 omandas ta reaalselt

olemasoleva ehk vaidlusaluse hoone OÜ-lt X R. Tõendatud on, et olemasolevat

saekaatrihoonet ei antudki munitsipaalomandisse. Tõendatud ei ole ka asjaolu, et hageja

vaidlusalust vara valdaks. Asjatundja kinnisvaraekspert Rein Nettani arvamus ei lükka ümber

tõendeid vaidlusaluse vara õigusliku kuuluvuse osas.

Kohus leidis, et poolte õigusabikulu tuleb lahendada kuni 31.12.2005 kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg 1 p 1 ja 60 lg 1 alusel. Kohus jättis hageja

kohtukulud tema enda kanda. Ilona Kaijaneni poolt esitatud nõude õigusabikulude

väljamõistmiseks summas 57 601, 58 krooni luges kohus põhjendatuks ja asjakohaseks ning

mõistis vastava kulu välja hagejalt.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

Jaano Järvsoo esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub välja mõista kostjatelt kohtukulud

vastavalt maakohtus esitatud kohtukulude nimekirjale 10 000 krooni ulatuses ning

hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu.

Hageja leiab, et kõiki tõendeid kogumis hinnates ei ole võimalik jõuda teistsugusele

järeldusele, kui et saekaater ja saeraam ei ole hooned, vaid X EPT poolt kunagi omandatud

saagimise seadmed. Eesti Vabariik müüs riigivara ostu-müügilepinguga nr 1-1/98 Ilona

Kaijanenile X EPT saagimise seadmed saekaatri ja saeraami, mis asusid X alevikus olevas

saeveski hoones. Ilona Kaijanen on nimetatud seadmed hoonest välja viinud ehk kätte saanud.

5(9)

Ilona Kaijanen esitas lubamatult 1999 septembris hooneregistrile registreerimiseks

saekaatrina hoone ning registreeris hooneregistris saekaatrina hoone, mis oli juba

hooneregistris saeveski hoonena registreeritud. Kostja ei ole seda hoonet mitte kunagi

omandanud, kuivõrd talle müüs riik üksnes saagimise seadmed. Hageja omandas OÜ-lt X R,

kes oli munitsipaalettevõtte R õigusjärglane, 10.08.1999 sõlmitud notariaalse ostu-

müügilepinguga saeveski hoone ning on selle seaduslik omanik.

Maakohus on riigivara ostu-müügilepingut nr 1-1/98 hinnates jätnud tähelepanuta, et

mitte ühestki müügilepingu punktist ega müügilepingu lisast ei tulene, et Eesti Vabariigi poolt

Ilona Kaijanenile müüdud saekaater on ehitis. Riigivara müügilepingu punkti 1.2 kohaselt oli

müügilepingu esemeks „X EPT saekaater ja saeraam" aadressiga X, Harju maakond. Samuti

ei nähtu saekaatri ja saeraami müügiks avaldatud müügikuulutusest, et Eesti Vabariik müüs

ehitist.

Kohus jättis hindamata arhiividokumendi (Rahvusarhiivi X EPT toimik F 531, n.l., s.

603,1.21), kus on toodud bilansilised andmed X EPT saekaatri ja saeraami kohta. Nimetatud

dokumendist on selgelt ja üheselt mõistetavalt näha, et saeraam ja saekaater on esitatud X

EPT seadmete loetelus ning alles seejärel on toodud ehitis. Eelnimetatut kinnitas ka

tunnistajana

ütlusi

andnud

T.S,

kelle

ütluste

kohaselt

on

arhiividokumendis kajastatud saekaater X EPT poolt soetatud saagimise seade.

Arhiividokumendis on märgitud saekaatri soetusmaksumuseks 147 253 krooni ning saeraami

soetusmaksumuseks 1463 krooni. Eelnimetatust tulenevalt ei saa 02.12.1006 hoiulepingust

järeldada, et Eesti Erastamisagentuur andis AS-le X Põllumajandustehnika hoiule saeraami ja

saekaatri näol mingisuguse ehitise, kuivõrd selle hoiulepingu lisas 1 toodud saekaatri ja

saeraami soetusmaksumused kattuvad täpselt ülalkirjeldatud arhiividokumendis märgitud

seadmete soetusmaksumusega. Sellega seoses ei saa arvestada tunnistaja T. S ütlusi, et

nimetatud hoiulepinguga anti AS-le X Põllumajandustehnika hoiule ehitise nimetusega

saekaater, kuna sellised ütlused on vastuolus eelkirjeldatud tõenditega ning T.S enda ütlustega

arhiividokumendi kohta. Seega andis Eesti Erastamisagentuur 02.12.1006 hoiulepinguga AS-

le X Põllumajandustehnika hoiule saekaatri ja saeraami näol need samad seadmed, mis on

kajastatud arhiividokumendis, mistõttu ei saa see hoiuleping tõendada, et riigi omandis oli

saekaatrina ehitis.

Kohus on valesti hinnanud ka X Vallavolikogu 30.11.1995 otsust nr 75, millega on

otsustatud taotleda munitsipaalomandisse muuhulgas saekaatrit. Eelnimetatud otsuse juures

olevast riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktist ja selle lisa projektist/eelnõust on

näha, et munitsipaalomandisse taotletakse saekaatrit, mille soetamismaksumus oli 147 253

krooni ehk täpselt sama, mis arhiividokumendis toodud seadme saekaater soetusmaksumus.

Seega ei tõenda eelnimetatud X Vallavolikogu otsus, et X Vallavolikogu taotles 1995 enda

omandisse saekaatrina ehitist, vaid see tõendab seda, et X Vallavolikogu taotles enda

omandisse saekaatrina seadet.

Ülalmärgituga seoses on kohus hindamata jätnud X valla munitsipaalettevõtte R

05.02.1997 kirja nr 2/2, mille kohaselt saeveski on hoone, mis kuulub munitsipaalettevõttele

R, kuid saekaater on seade, mille X EPT kunagi Rootsist ostis ning mis munitsipaalettevõttele

ei kuulu. Eelnimetatuga seoses on kohus jätnud lubamatult hindamata ka hooneregistri

tõendid, mis kinnitavad munitsipaalettevõtte R poolt väidetut.

Samuti jättis kohus hindamata X vallavanema 30.01.03 kirja nr 5.1-2.3/95, mille

kohaselt vallavanem kinnitab, et X alevikus asub (s.o siis 2003 seisuga) üks saeveski.

Vastavalt hoone inventariseerimisdokumentidele on hoone üldpind 308 m2. Nimetatud hoone

andis riik X valla munitsipaalomandisse 13.01.1993 aktiga nr 01/256-08. X vald andis selle

munitsipaalettevõttele R, mis ümberkujundati OÜ-ks R, kes müüs hoone edasi hagejale.

Eelnimetatud tõendiga seoses on kohus ebaõigesti lugenud tunnistajana ütlusi andnud T. S

6(9)

ütlustega tõendatuks, et riik andis X vallale üle saeveskina puukuuri, mis peale üleandmist

lammutati.

Samuti on kohus otsuses ebaõigesti märkinud, et tunnistajana ütlusi andnud A. K

kinnitas, et riik andis vallale üle saeveskina puukuuri, mis peale üleandmist lammutati.

Vastupidiselt kohtuotsuses märgitule kinnitas tunnistajana ütlusi andnud A.K hoopis, et tema

teostas vallale üleantud saeveski hoone inventariseerimise ning et tegemist oli kivist hoonega.

Kohus jättis tähelepanuta saeveski hoone eksplikatsiooni, millest nähtub, et saeveski

hoone välisseinte materjaliks on mullkukermiidist suurplokk ning et saeveski hoone pind

kokku oli 308,8 m2. Ka kohtule esitatud saeveski hoone ehitisregistri väljavõttest nähtub, et

saeveski pind on 308,8 m2 ning et see on ehitatud suurplokist ja monoliitsest raudbetoonist.

Ülalmärgitud tõenditega on tõendatud, et riigi poolt valla omandisse antud saeveski hoone ei

olnud puust kuur, mis lammutati, vaid seal ka praegu eksisteeriv 308,8 m2 pinnaga nn kivist

hoone.

Kohus

jättis

tähelepanuta

tunnistajate

A.K

ja

K.P

ütlused

selle

kohta, et riigi poolt X valla munitsipaalomandisse antud saeveski hoones asusid saagimise

seadmed, mis ei kuulunud ei X vallale, OÜ-le X R ega hagejale. K. P ja I. K on tunnistajatena

antud ütlustes kinnitanud, et nimetatud saagimise seadmed viis I. K saeveski hoonest välja

1999.

Menetluskulude väljamõistmisel ei ole kohus arvestanud, et tegemist oli enne

01.01.2006 esitatud hagiga, mille hagihind oli 200 000 krooni. Hagi rahuldamata jätmisel

oleks kohus saanud mõista menetluskulu välja üksnes 5% hagihinnast ehk mitte üle 10 000

krooni.

Vastustajate seisukohad

Eesti Vabariik ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ilona Kaijanen ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

õigusabikulude väljamõistmise osas. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendustega, peab neid piisavaks ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei

korda.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas

teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus. Maakohus on hinnanud asjas esitatud faktiväiteid ja

tõendeid kogumis ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et Ilona Kaijanen ja Eesti Vabariik

kui 12.07.1998 sõlmitud tehingu (leping nr. 1-1/98) osapooled pidasid lepingus sisalduva

termini “saekaater” all silmas hoonet, mitte aga tehnilist seadet nagu väidab ekslikult hageja.

Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 60 lg 1 kohaselt on

tehing õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimisele, muutmisele

või lõpetamisele. Tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses (TsÜS

§ 61 lg 1). Tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui

tehingu sisust ei tulene teisti (TsÜS § 64 lg 1). Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb muuhulgas

arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist.

Käesoleval juhul on kohus selgitanud välja, et lepingu osapoolte tegelikuks tahteks oli

võõrandada mitte tehniline seade nimega „saekaater“, vaid termini „saekaater“ all peeti silmas

konkreetset hoonet, koos seal asuva seadme - saeraamiga. Maakohus on tuginenud taolise

hinnangu andmisel tehingu osapoolte menetluses antud faktiväidetele, samuti tehingu

sõlmimise asjaoludega kursis olnud tunnistaja Ivar Kaijanen ütlustele. Lisaks eeltoodule on

maakohus lepingu osapoolte tegeliku tahte väljaselgitamisel arvestanud muuhulgas ka poolte

7(9)

käitumist enne ja pärast 12.06.1998 erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist. Kohus asus

õigele seisukohale, et 12.06.1998 lepingu lisana sõlmitud vara üleandmise akti ja tunnistajate

H, M.K, T.S ja I. K ütluste põhjal on tõendatud, et Ilona Kaijanenile tutvustati müügiobjektina

ja anti müügilepingu järgselt üle saekaater kui hoone. Seega osapoolte käitumine enne ja

pärast lepingu sõlmimist viitab selgelt asjaolule, et osapooled käsitlesid müügilepingu

objektina saekaatrit kui hoonet.

Hageja asus seisukohale, et arhiiviveeritud X EPT bilansilistest andmetest saekaatri ja

saeraami kohta saab järeldada, et 02.12.1996 anti Eesti Erastamisagentuuri poolt AS-le X

Põllumajandustehnika hoiule sama saeraam ja saekaater kui tehnilised seadmed (mitte

saekaater kui hoone). Kolleegiumi arvates ei oma antud asja lahendamisel tähtsust, kas või

kuidas X EPT oma varasid bilansis kirjendas. Tunnistaja T. S ütlused ei kinnita, et Ilona

Kaijanenile võõrandatud saekaatri näol oli tegemist Rootsist ostetud saekaatri kui tehnilise

seadmega. T.S küll möönab, et X EPT soetas kunagi saagimise seadme, kuid ei väida, et selle

näol on tegemist Ilona Kaijanenile ostu-müügilepingu raames üleantud varaga. Maakohus

tuvastas õigesti, et T. S kui X EPT esindaja ütlustest saab järeldada, et X EPT-le kuulus ka

umbes 1994 ehitatud kergbetoonist saekaatrihoone (ehitatud hiljem, kui X EPT bilansis

kirjendatud 1992 soetatud saekaater), mis anti Põllumajandusministeeriumile Eesti

Erastamisagentuuri kaudu müügiks. Seega tunnistaja T. S kui X EPT töötaja, kes vaidlusalust

vara üle andis kostjale, käsitles saekaatrit hoonena (t.l.175).

Samuti ei kinnita X EPT bilansilised andmed saekaatri ja saeraami kohta fakti, et Eesti

Erastamisagentuuri poolt anti AS-le X Põllumajandustehnika üle saekaater tehnilise

seadmena. Maakohtu poolt on õigesti tuvastatud fakt, mille kohaselt Eesti Erastamisagentuuri

ja AS X Põllumajandustehnika vahel on sõlmitud 02.12.1996 hoiuleping, mille p 2 ja

hoiulepingu lisa nr 1 kohaselt andis Eesti Erastamisagentuur AS-le X Põllumajandustehnika

hoiule X asuva X EPT peahoone, saekaatri ja saeraami, mis tõendab seda, et X valla

munitsipaalomandisse nimetatud hooneid ei antud. Nimetatud hoiulepingu allkirjastas X EPT

poolt juhataja T. S, kes on selles osas ka tunnistajana ütlusi andnud (t.l.175). Juhul kui

hoiulepingu objektiks olnud saekaater ja saeraam oleks 13.01.1993 vara üleandmis-

vastuvõtmisakti nr 01/526-08 alusel antud X valla munitsipaalomandisse, siis oleks T. S

nimetatud asjaolu pidanud X EPT juhatajana teadma ning ta ei oleks saanud hoiulepingut

Eesti Vabariigiga sõlmida.

Maakohus on õigesti leidnud, et tegelikkuses oli kaks hoonet, millest seaveskina

kasutatud puukuur lammutati pärast vallale üleandmist, mida kinnitavad tunnistajad T. S ja

A.K. Hageja väited, et ta ostis saeveski nimetatuse all I. Kaijanenile müüdud objekti, ei ole

tõendatud.

Ka

AS

X

Põllumajandustehnika

18.03.1996

vastuskirjas

EV

Põllumajandusministeeriumile nr 207 loetleb AS X Põllumajandustehnika direktor Tiit

Saarmets isikus AS X Põllumajandustehnika käsutuses olevate erastamisele kuuluvate

objektidena X EPT peahoonet, saeraami ja saekaatrit. Seda, et saeveski ja saekaater on kaks

erinevat hoonet kinnitas T. S ka kohtuistungil (t.l.175). T.S selgitas, et X alevikus oli kaks

erinevat hoonet - üks oli saeveski ja teine saekaater. Saeveski oli X EPT bilansis ja asus X

EPT kinnisel territooriumil. Saeveski hoone, mis oli puidust anti 09.03.1993 üle X vallale.

Tänasel päeval enam saeveski hoonet ei ole, kuna see on maha lõhutud. Samal aja kui saeveski

hoone vallale üle anti, hakati ehitama uut saekaatrit. Hoone oli ehitatud ilma ehitusloata ja

seda ei olnud võimalik arvele muud moodi võtta kui saekaatrina. Saekaater sisaldas nii hoonet

kui ka sisseseadet. Saekaater on kiviehitis, mis on praegugi Xl olemas. Saekaater ja saeraam

ei

kuulunud

elamu-kommunaalobjektide

hulka

ja

neid

ei

antud

üle

X

valla

munitsipaalomandisse. Eesti Erastamisagentuuri ja AS X EPT vahel sõlmiti hoiuleping, mille

kohaselt andis EEA AS-le X EPT hoiule X asuva endise X EPT peahoone, saekaatri ja

saeraami seniks kuni sõlmitakse erastamisleping.

8(9)

Hageja asus seisukohale, et maakohus on valesti hinnanud toimikus olevat X

Vallavolikogu 30.11.1995 ostust nr 75, millega otsustati taotleda munitsipaalomandisse

muuhulgas saekaatrit. Kolleegium leiab, et maakohus on eeltoodud tõendit käsitlenud

kogumis muude tõenditega ja õigesti tuvastanud, et X Vallavolikogu on küll muuhulgas

30.11.1995 taotlenud saekaatri kui hoone munitsipaalomandisse andmist, kuid vara

üleandmise akti reaalselt ei sõlmitud, sest ministeeriumi poolt vastavat akti ei allkirjastatud.

Kohtukolleegium nõustub Ilona Kaijaneni seisukohaga, et hageja poolt viidatud vara

üleandmise vastuvõtmise akti projekti lisas fikseeritud saekaatri maksumuse kattuvus X EPT

bilansis oleva vara soetusmaksumusega ei kinnita, et X Vallavolikogu taotles saekaatri kui

tehnilise seadme munitsipaalomandisse andmist. X Vallavolikogu taotluses ei sisalda

mistahes andmeid ega viiteid, et X Vallavalitsus sooviks taotleda enda omandisse saekaatrit

kui tehnilist seadet. Küll aga ilmneb eeltoodud dokumendi projektist (koosmõjust X valla

poolt esitatud taotlusega) hoopiski asjaolu, et X vald pidas saekaatri all silmas hoonet, mitte

tehnilist seadet. Nimelt taotleb X Vallavolikogu oma otsuses peahoone ja saekaatri

üleandmist. Üleandmise-vastuvõtmise akti projekti lisast, tuleneb, et üle plaaniti anda

peahoone, saeraam ja saekaater. Eeltoodust võib mõistlikult järeldada, et X valla sooviks oli

saada munitsipaalomandisse peahoone ja saekaatri hoone (koos saekaatri hoones asuva

saeraami kui tehnilise seadmega).

Hageja asus seisukohale, et maakohus on jätnud hindamata X valla munitsipaalettevõtte

R 05.02.1997 kirja nr 2/2, mis kinnitavat fakti, et saeveski on hoone, mis kuulub

munitsipaalettevõttele R ja saekaater on seade, mille X EPT kunagi Rootsist ostis ning mis

munitsipaalettevõttele ei kuulu. Kolleegium leiab, kuivõrd maakohus on muude tõenditega

lugenud tõendatuks, et munitsipaalettevõttele R ei saanud 1993 ega ka hiljem omandada

vaidlusalust hoonet, siis ei oma tähtsust ka munitsipaalettevõte R poolt väljastatud kinnitus

asja omandamise kohta või siis tõlgendus erinevatele terminitele. Maakohus tugines EV

Põllumajandusministeeriumi poolt esitatud selgitustele ja dokumentidele, mille põhjal

vaidlusalust hoonet (saekaater) ei antud riigi poolt X valla munitsipaalomandisse. 31.07.1992

käskkirjaga nr 149 lubati X EPT juhatajal X vallale üle anda üksnes X EPT elamu-

kommunaalobjektid. Saekaatrihoone ja saeraam ei kuulunud elamu-kommunaalobjektide

hulka ning seega ei saanud toimuda ka nende õiguspärast üleandmist munitsipaalomandisse.

Saekaatrihoone üleandmine 1992 lõpus - 1993 alguses ei olnud ka faktiliselt võimalik, kuna

tunnistaja T.S ütluste kohaselt ehitati nimetatud hoone alles 1994. Samuti jäeti rahuldamata X

Vallavolikogu 30.11.1995 taotlus juba olemasoleva saekaatri hoone munitsipaliseerimiseks.

Hageja asus seisukohale, et kohus jättis hindamata X Vallavanema 30.01.2003 kirja nr

5.1-2.3/95, mille kohaselt asub X alevikus seisuga 2003 üks saeveski ning nimetatud hoone

andis riik X valla munitsipaalomandisse 13.01.1993 aktiga nr 01/256-08. Kohtukolleegium

leiab, et X vallavanema kiri ei lükka ümber maakohtu poolt kogumis hinnatud tõendeid.

Tunnistajate T.S ja A.K ütluste kohaselt paiknes tegelikkuses X umbes 50 m vahega vana

puidust saeveski (rajatud 1950 – 60-ndatel) ja betoonist saekaater (rajatud umbes 1994).

Tunnistaja T.S ütluste kohaselt andis ta X EPT esindajana X vallale 1993 üle vana puidust

saeveskihoone, mis aga pärast üleandmist lammutati. Uus saekaatrihoone anti aga

Põllumajandusministeeriumile Eesti Erastamisagentuuri kaudu müügiks. Seega, kui ka X EPT

andis riigi nõusolekuta X vallale üle elamu ja kommunaalobjektide hulka mittekuuluva

saeveski hoone, siis tuleb lugeda tõendatuks, et üle anti puidust saeveski hoone, mis varsti

pärast üleandmist lammutati.

Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et toimikus olev ruumide eksplikatsioon

tõendab, et valla omandisse üleantud saeveski hoone ei olnud puust kuur vaid kivist hoone.

Toimikus olev saeveski hoone eksplikatsioon ei kirjenda lammutatud saeveski välisseinte

materjale, vaid Ilona Kaijanenile kuuluva saekaatri välisseinte materjale.

9(9)

Hageja asus seisukohale, et maakohus jättis arvestamata tunnistajate A. K ja K.P

ütlustega selle kohta, et riigi poolt X valla munitsipaalomandisse üleantud saeveski hoones

asusid saagimise seadmed, mis ei kuulunud X vallale, OÜ-le X R ega ka hagejale ning

nimetatud saagimise seadmed viidi Ilona Kaijaneni poolt hoonest välja 1999. Kolleegium

leiab, et maakohus on andnud piisavalt põhjaliku hinnangu asjas ütlusi andnud tunnistajate

ütlustele. Tunnistajad said küll kinnitada saagimise seadmete väljaviimist hoonest Ilona

Kaijaneni poolt 1999, kuid ei saanud kinnitada seadmete väljaviimist munitsipaalomandisse

antud saekaatrist, sest saekaatri hoonet ei ole kunagi munitsipaalomandusse antud. Seega

1999 oli võimalik märgitud seadmeid reaalsuses välja toimetada vaid Ilona Kaijaneni omandis

olevas saekaatrihoonest. Õiged on tunnistajate väited, et see vara ei kuulunud X vallale, OÜ-

le X R ega ka hagejale. Nimetatud saekaatrihoones asuv vara kuulus Ilona Kaijanenile.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt on tuvastatud, et X EPT peahoonet, saeraami

ja saekaatrit (hoonena) ei antud vaatamata X valla poolt 1995 esitatud taotlusele

munitsipaalomandisse. Maakohus märgib õigesti, et tõendamist ei ole leidnud hageja väide, et

10.08.1999 omandas ta reaalselt olemasoleva ehk vaidlusaluse hoone OÜ-lt X R. Kuivõrd

munitsipaalettevõtte PRX ei saanud OÜ-le R üle anda talle mittekuuluvat hoonet, siis ei

saanud OÜ R seda ka hagejale edasi võõrandada ja hagejal ei tekkinud nimetatud tehingu

alusel omandiõigust. Isegi kui X EPT andis 1993 riigi tahte vastaselt X vallale üle elamu-

kommunaalobjektide hulka mittekuuluva saeveski hoone, siis on käesoleval juhul tuvastatud,

et tegemist sai olla üksnes vana puidust saeveski hoonega, mis lammutati varsti pärast selle

üleandmist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3

kohaselt enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele

ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab

kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud

õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või 5% hagi

rahuldamata jäetud osast kostjale. Seega hagi rahuldamata jätmisel oleks maakohus saanud

mõista menetluskulu välja üksnes 5% hagihinnast, s.o 10 000 krooni.

Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis apellatsioonimenetluse kulud jätab

kolleegium poolte endi kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola