2-06-40816/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. august 2007, Tartu kohtumaja lihtmenetluses

Tsiviilasi

X hagi Sampo Pank AS vastu 7 347,54 krooni

väljamõistmiseks

Tsiviilasja number

2-06-40816

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: X

-

kostja: Sampo Pank AS (rk 10040839, asukoht

Narva mnt 11, Tallinn), esindaja Ainar Juht

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Kohtuotsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima;

vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442

lg 6, § 633 lg 7).

HAGINÕUE

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Sampo Pank ja M.L. 03.04.2003. a laenulepingu nr EEL-

030403ML, mille alusel andis kostja M.L. laenu summas 200 000.- krooni, laenu tagastamise

tähtajaga 20.04.2020. a .

Hageja ja kostja sõlmisid 03.04.2003. a käenduslepingu nr KÄ-030403ML, millega hageja

kohustus käendajana vastutama M.L. ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate M.L.

kohustuste täitmise eest.

Lisaks seati laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks ühishüpoteek M.L.

poolt omandatavale V. kinnistule (reg.osa nr 2738) ja hagejale kuuluvale korteriomandile X,

Tartus (reg.osa nr 35870).

Alates 20.01.2004. a ei täitnud M.L. laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ja

kostja pöördus lepingu täitmise nõudega hageja poole. Nimetatud ajast täitis hageja kostja ees

laenulepingujärgset maksekohustust.

19.08.2004. a andis M.L. hagejale notariaalse volikirja V. kinnistu müümiseks tingimustega

hageja omal äranägemisel. 2005. aasta septembris õnnestus kinnistule lõpuks ostja leida.

Sellega seoses pöördus hageja 29.09.2005. a kostja poole palvega teha laenulepingusse nr

EEL-030403ML muudatus, et vabastada kinnistu hüpoteegi alt ja vähendada kinnistu müügist

saadava summa osas laenukoormust.

Läbirääkimistel laenulepingu tingimuste muutmise osas mõistsid hageja ja kostja esindajana

teda teenindanud finantsnõustaja teineteist sarnaselt. Kokku lepiti selles, kinnistu müügist

laekub raha kostjale ning selle arvel kustutatakse kõik selleks hetkeks tekkinud võlgnevused

ning vähendatakse põhivõlgnevuse summat. Laenulepingu muutmise avalduse kirjutas hageja

kostja esindaja dikteerimisel.

20.10.2005. a allkirjastasid hageja ja kostja laenulepingu muutmise kokkuleppe, mille

lahutamatuks osaks oli laenu tagastamise ja intressi tasumise uus graafik. M.L. ei olnud

pooltele kättesaadav ning lepingu muutmise kokkuleppe allakirjutamisele ei ilmunud. Samal

päeval sõlmiti V. võõrandamise kokkulepe, mille järgi sai kostja notari deposiidi vahendusel

kinnistu kogu müügihinna, s.o 120 000.- krooni.

27.12.2005. a sai hageja kätte talle kostja poolt 22.12.2005. a saadetud tähitud kirja, millega

nõuti 7 347,54 krooni tasumist, seoses laenulepingujärgsete täitmata kohustustega, hiljemalt

29.12.2005. a. Hageja teadmise järgi ei saanud täitmata kohustusi, eriti veel sellises summas,

laenulepingu muutmise kokkuleppe järgi ollagi.

Hageja võttis ühendust kostjaga ning sai 29.12.2005. a kostjalt e-kirja palvega võimalikult

kiiresti vähemalt 2 500.- krooni tasuda. 30.12.2005. a maksis hageja kostja kontole 2 500.-

krooni, kuid üksnes tänu sellele, et tunnistas kostja jõupositsiooni enda suhtes.

04.01.2006. a esitas hagejale nõude 2 500.- krooni tagastamiseks. Nõudes tugines hageja

asjaolule, et laenulepingu muutmisele eelnenud läbirääkimiste tekkis hagejal arusaamine, et

V. kinnistu müügist laekunud vahendite arvel kustutas kostja kõik selleks ajaks tekkinud M.L.

kohustused ning ülejäänud summa võeti aluseks uue maksegraafiku koostamisel.

16.01.2006. a vastas kostja hagejale tasutud summa tagastamisest keeldumisega, viidates

hageja 29.09.2005. a avalduses väljendatud soovile müüa V. kinnistu laenujäägi

vähendamiseks.

Kostja seisukohad on ebaõiglased ja ebaseaduslikud. Vastavalt VÕS §-dele 76 lg 4, 88 lg 6 p

1, 88 lg 8 ja 95 lg 5 sätestavad, et laenu põhiosale lisandunud viivis ja muud võlgnevused

tuleb laekuva raha arvel katta esimeses järjekorras ning alles seejärel vähendada laenu

põhiosa.

Edaspidi jättis hageja meelega täitmata kohustused kostja ees, et laen sissenõutavaks muutuks

ning tasus 19.04.2006. a võla kogus summa kostjale ja palus vabastada talle kuuluva

korteriomandi hüpoteekvastutusest. 03.05.2006. a tegid pooled notariaalselt tõestatud

avalduse hüpoteegi kustutamiseks.

Hageja nõuab kostjalt, viimase 22.12.2005. a kirja alusel põhjendamatult tasutud, 7 347,54

krooni tagastamist.

25.06.2006. a esitas hageja oma täiendavad seisukohad. Hageja rõhutab, et ta tasus panga

poolt esitatud nõudeid tunnistades nende õigsust kuni 30.12.2005. a. 30.12.2005. a tehtud

maksele esitas hageja koheselt (04.01.2006. a) tagasinõude ega tunnustanud talle esitatud

nõuet.

Juhul, kui V. kinnistu müügist laekunud raha oleks arvestatud jooksvate võlgade katteks

poleks kostjal olnud õigust arvutada viivist, intressi ja laenu sissenõudmiskulu summalt ca

4 500.- krooni, vaid ainult summalt maksimaalselt 1 200.- krooni. Mis peaks juba teatud

erinevuse andma.

Hageja väitel ei ole ta esitanud pretensiooni nõude arvutamise osas, sest talle ei ole teatatud

alust, kuidas peaks toimuma viivise ja sissenõudmiskulu arvutamine. Arvutamine ei oleks

kostjale siiski jõukohane ka juhul, kui arvutamise metoodika talle teatavaks oleks tehtud, kuna

matemaatika pole kostja erialaks.

Hageja loobus uute tagasinõuete esitamisest kostjale, sest oli sõltuvuses talle kuuluva kodu

(korteriomand X, Tartus) kiirmüügiga realiseerimise riskist. Kostja soovis laenusuhte

lõpetada, korteriomandi hüpoteegi alt vabastada ning seejärel võrdselt positsioonilt kostjale

nõuded esitada.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja hagi ei tunnista.

Kostja kinnitab, et 03.04.2004. a sõlmis ta M.L. laenulepingu nr EEL-030403ML ja hagejaga

käenduslepingu nr KÄ-030403ML. Käenduslepingus fikseeriti käendaja vastutuse rahaliseks

maksimumsummaks

200 000.-

krooni.

M.L.

laenulepingust

tulenevaid

kohustusi

nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu esitas kostja hagejale korduvalt nõudeid. Hageja on

nõuded täitnud ja sellega nende põhjendatust tunnistanud.

29.09.2005. a esitas hageja kostjale kirjaliku avalduse, mille kohaselt soovis müüja V.

kinnistu laenujäägi vähendamise eesmärgil. Vastavalt hageja avaldusele vähendati kinnistu

müügist laekunud 120 000.- krooni võrra laenujääki, mitte ei kustutatud jooksvaid võlgu.

Jooksvate võlgade kustutamise nõude esitas kostja hagejale 22.12.2005. a.

Juhu, kui kinnistu müügist laekunud summa oleks osaliselt arvestatud jooksva võla katteks,

siis oleks laenujääk jäänud selle summa võrra suurem ning kokkuvõtteks oleks hageja

kohustuste maht olnud täpselt sama suur.

Hageja oli ilmselgelt võimeline tasuma 20.10.2005. a sõlmitud laenulepingu muudatusega

kokkulepitud igakuist makset summas 553,61, kuid jättis maksed teadlikult tegemata, et

kostja

laenulepingu

erakorraliselt

üles

ütleks.

Hageja

valmistus

laenukohustuse

ennetähtaegseks täitmiseks ja tasus kostjale 71 606,80 krooni 19.04.2006. a. Vastavalt

hagejale 10.04.2006. a saadetud laenulepingu ülesütlemise avaldusele oleks kostja

laenulepingu üles öelnud alles 25.04.2006. a.

Hageja ei ole tasunud kostjale liigseid või ebaõiglasi summasid. Hageja ei ole tõendanud, et ta

oleks tasunud kostjale rohkem, kui viimasel laenulepingust tulenevalt õigus nõuda oli.

16.01.2006. a esitas kostja hagejale põhjendused, miks ei kuulunud hageja poolt 04.01.2006. a

saadetud tagasinõue rahuldamisele. Hageja ei ole hiljem esitanud ühtegi pretensiooni

võlgnevuse arvutuse osas.

26.06.2007. a esitas kostja oma täiendavad seiskohad ning laenulepingu nr EEL-030403ML

võlgnevuse arvestuse. Kostja väidete kohaselt nõuti hagejalt 22.12.2005. a kirjaga 7 347,54

krooni tasumist, millest põhivõlg moodustas 2 238,71 krooni, intress 3 668,45 krooni, viivis

110,38 krooni, laenu sissenõudmise kulu 1 130.- krooni ja lepingu muutmise tasu summas

200.- krooni. Kostja on loobunud laenu sissenõudmise kulu (1 130.- krooni) nõudest. Vastav

kirjalik kinnitus sisaldub kostja 16.01.2006. a vastuses (tl 27) hageja 04.01.2006. a

tagasinõudele.

Kostja poolt esitatud võlgnevuse arvestuse järgi moodustas laenulepingu nr EEL-030403ML

järgne koguvõlgnevus 25.04.2006. a seisuga kokku 71 612,37 krooni. Sama arvestuse järgi

juhul, kui V. kinnistu müügist laekunud 120 000.- krooni arvel oleks kustutatud esmalt kõik

jooksvad võlad oleks koguvõlgnevus 25.04.2006. a seisuga olnud 72 026,17 krooni, s.o

419,37 krooni suurem.

KOHTU SEISUKOHT

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 03.04.2003. a sõlmis kostja M.L. ja A.E.

laenulepingu nr Eel-030403ML (tl 8-12) ja A.E. käenduslepingu nr KÄ-030403ML (tl 13-

14). Laenulepingus on M.L. nimetatud laenusaajana ning X kaastaotlejana. Laenulepingu

tingimuste järgi on kaastaotleja panga ees koos laenusaajaga lepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest solidaarselt vastutav isik.

2. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga

kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses

sätestatud juhul või tehingu alusel. Laenulepingus nr EEL-030403ML on pooled

solidaarkohustuse tekkimises kokku leppinud. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu

isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt

neist.

3. Vastavalt VÕS §-le 142 lg 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS §

145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja

ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes

juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingus nr

KÄ-030403ML selline kokkulepe puudus, seega oli käendaja vastutus solidaarne.

4. Hageja sõlmis seega kostjaga kaks erinevat lepingut, millest tulenes tema vastutus

laenulepingu nr EEL-030403ML tulenevate kohustuste täitmise eest. 20.10.2005. a

sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu muutmise kokkuleppe. Laenulepingu muutmise

kokkuleppe ja kokkuleppe sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste erinev tõlgendamine on

käesoleva vaidluse põhjuseks. Käendaja ei ole võlasuhte pooleks ning seetõttu ei saa

käendaja sõlmida võlausaldajaga kokkuleppeid võlasuhte tingimuste muutmiseks.

Eelnevast järeldub, et hageja on suhetes kostjaga käitunud laenusaajana, mitte käendajana.

Seetõttu hindab kohus hageja ja kostja õigusi ning kohustusi laenulepingu pooltena.

Kohus ei anna hinnangut hageja ja kostja õigustele ja kohustustele, mis võisid tekkida

poolte vahel sõlmitud käenduslepingust.

5. Vastavalt VÕS §-le 402 on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. AS Sampo Pank on krediidiasutus krediidiasutuste seaduse § 3 tähenduses ja seega

tegutses hagejaga laenulepingu sõlmimisel oma majandus- ja kutsetegevuses. VÕS § 34

järgi on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega. Poolte seletustest ja asjas kogutud materjalidest ei ilmne, et

hageja oleks laenulepingu sõlmimisel kostjaga tegutsenud oma majandus- ega

kutsetegevuses. Kohus leiab, et kostja ning hageja ja M.L. vahel sõlmitud laenuleping nr

EEL-030403ML on tarbijakrediidileping ning poolte suhete hindamisel tuleb eelkõige

juhinduda VÕS 22. peatüki 2. jao sätetest.

6. Hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe laenulepingu nr EEL-030403ML tingimuste

muutmiseks 20.10.2005. a. Kokkuleppele kirjutas laenusaajana alla üksnes hageja. M.L.

kokkuleppe sõlmimisele ei ilmunud (tl 18). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et

laenulepingu muutmise kokkuleppe on pooltele siduv ning, et kokkuleppe alusel muutusid

laenulepingus nr EEL-030403ML sätestatud laenu tagastamise tingimused. Kohus ei

hinda siinjuures milline mõju oli laenulepingu muutmise kokkuleppel M.L. laenulepingust

tulenevatele õigustele ja kohustustele.

7. Vastavalt 20.10.2005. a sõlmitud laenuleping muutmise kokkuleppele laekus kostja

arvelduskontole 120 000.- krooni, mille kostja arvestas põhivõla katteks. 120 000.- krooni

laekus kostjale kolmandale isikule kuulunud kinnistu müügi arvel (tl-58-66). Hageja ja

kostja on mõlemad aktsepteerinud raha maksmist kolmanda isiku poolt, seetõttu ei hinda

kohus täiendavalt sellega seotud asjaolusid. Hageja väitel ei olnud kostjal õigust arvestada

kogu laekunud raha põhivõla katteks. Vastavalt kokkuleppe sõlmimisele eelnenud

läbirääkimistel avaldatud hageja tahtele tulnuks esimeses järjekorras kustutada

kokkuleppe sõlmimise ajaks sissenõutavaks muutunud laenu osa ja kõrvalnõuded ning

alles seejärel vähendada põhivõlga. Hageja on rajanud oma väite sellele, et kostjale oli

tema tegelik tahe teade ning ta tugineb VÕS §-dele 76 lg 4. 88 lg 6 p 1, 88 lg 8 ja 95 lg 5.

Kohus on seisukohal, et hageja viidatud õigusnormid ei ole vaidluse lahendamisel

asjakohased. Hageja on soovinud näidata, et kostja pidanuks eelkõige kustutama juba

sissenõutavaks muutunud võla ja alles seejärel vähendama põhivõlga, kuid viidatud sätted

reguleerivad olukorda, kus võlgnik on teinud ebapiisava makse juba sissenõutavaks

muutnud võla ja kõrvalnõuete tasumiseks ja poolte vahel puudub kokkulepe millises

järjekorras nõudeid kustutada. Antud vaidluses tugineb hageja ise asjaolule, et poolte

vahel oli olemas kokkulepe, millisel viisil laekuvat raha nõude katteks arvestada ning, et

20.10.2005. a vormistatud laenulepingu muutmise kokkulepe ei kajastanud selles osas

õigesti poolte tahet. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et VÕS 22. peatüki 2. jaos

sisaldub erinorm (VÕS 415 lg 2) tarbijakrediidisuhtes tehtud makse arvestamiseks

erinevat liiki kohustuste katteks, mistõttu VÕS üldosa vastav regulatsioon ei ole

tarbijakrediidisuhtes kohaldatav.

8. 20.10.2005. a sõlmitud laenulepingu muutmise kokkuleppe järgi leppisid hageja ja kostja

kokku, et kinnistu müügist laekuva raha arvel kuuluvad täitmisele laenulepingust

tulenevad laenusaaja maksekohustused Panga ees (tl 18). Kostja tõlgendas kokkulepet

selliselt, et kinnistu müügist laekuva kogu raha arvel tuli vähendada põhivõlga. Vastavalt

VÕS §-le 29 lg 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Hageja väitel oli pooltel kokkulepe juba sissenõutavaks muutunud kohustuste

kustutamiseks esimeses järjekorras. Laenulepingu muutmise kokkuleppe tekstist ei ole

võimalik üheselt aru saada milliste kohustuste katteks laekuv raha arvestada tuleb. Seega

pole võimalik poolte ühist tegelikku tahet tuvastada.

9. VÕS § 29 lg 4 ja lg 5 järgi, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma, eelkõige tuleb arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid,

sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale

lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja

väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.

Laenulepingu muutmise kokkuleppes lisana kehtestatud on kehtestatud uus laenu

tagastamise ja intressi maksmise graafik. Samas ei ole kokkuleppes viidet juba

sissenõutavaks muutunud kohustuste summale ega selle tasumise korrale. Kohus leiab, et

arvestades kostjale laekunud raha summat, selle tasumise asjaolusid ning seda, et

kokkuleppe tekstis puudub igasugune viide hageja kohustusele koheselt veel täiendavaid

makseid teha, ei saanud lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõista 20.10.2005. a

sõlmitud laenulepingu nr EEL-030403ML muutmise kokkulepet selliselt, et kinnistu

müügist laekuv kogu raha arvestatakse veel mitte sissenõutavaks muutunud põhivõla

katteks. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik sai mõista kokkulepet selliselt, et lisaks

kokkuleppe alusele tasutavale 120 000.- kroonile ei tule koheselt täiendavaid makseid

teha, seega pidi kostja kustutama esimeses järjekorras juba sissenõutavaks muutnud

kohustused ja alles seejärel vähendama põhivõla summat. Seega arvestas kostja ebaõigesti

kinnistu müügist laekunud kogu raha põhivõla katteks.

10. 22.12.2005. a saatis kostja hagejale nõude 7 347,54 krooni tasumiseks (tl 22). 2 238,71

krooni nõudest moodustas põhivõlg, 3 668,45 krooni intress, 110,38 krooni viivis, 1 130.-

krooni laenu sissenõudmise kulu ja 200.- krooni laenulepingu muutmise tasu (tl 27).

Hageja tasus 30.12.2005. a kostjale 2 500.- krooni nõudest (tl 24) ja esitas 04.01.2006. a

kostjale nõude nimetatud summa tagastamiseks. Arvestades 20.10.2005. a laenulepingu

muutmise kokkuleppega kehtestatud laenu tagastamise graafikut (tl 19-21) ei saanud

hagejale esitatud nõue selles ulatuses sissenõutav olla.

11. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on laenu lepingus sätestatud summas välja

maksnud. Seega ei saa olla vaidlust selles, et kostjal oli nõue hageja vastu ka 22.12.2005.

a nõudes nimetatud põhivõla, summas 2 238,71 krooni, tagastamiseks, kuid kostja nõue ei

saanud sellel ajal olla esitatud ulatuses sissenõutav.

12. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu nr EEL-030403ML järgi laenu summa ja

intressi määra alusel intressi arvestamisele ega esitanud väiteid vigade kohta intressi

arvestamise aritmeetikas. Hageja väidetest tuleneb, et ta põhimõtteliselt tunnistab intressi

tasumise kohustust, kuid leiab, et osa 22.12.2005. a nõudes nimetatud intressi summast

(3 668,45 krooni) tulnuks kustutada 20.10.2005. a laenulepingu muutmise kokkuleppe

alusel. Sellest tulenevalt nõustub hageja paratamatult sellega, et põhivõla jääk pidanuks

22.12.2005. a nõude esitamise ajal vastavalt suurem olema.

13. Kuni 31.12.2005. a kehtinud VÕS § 113 lg 1 redaktsiooni järgi võib võlausaldaja nõuda

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega sõltub viivise suurus

otseselt sissenõutavaks muutunud kohustuse suurusest. Kuna 22.12.2005. a esitatud nõue

hageja vastu ei saanud selles ulatuses sissenõutav olla, siis ei saanud kostjal olla hageja

vastu viivisenõuet 22.12.2005. a nõudes nimetatud ulatuses (110,38 krooni).

14. Hageja ei ole esitanud põhjendusi miks oli alusetu 22.12.2005. a nõudes nimetatud

laenulepingu muutmise tasu nõue tema vastu summas 200.- krooni. Laenulepingu

muutmise tasu maksmise, summas 500.- krooni, on pooled 20.10.2005. a laenulepingu

muutmise kokkuleppes sätestanud ja hageja oli sellest 300.- krooni juba ka tasunud.

Kohus leiab, et selles osas on haginõue põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

15. Kostja ise on tunnistanud oma eksimust 20.10.2005. a sõlmitud laenulepingu muutmise

kokkuleppe tõlgendamisel ja 22.12.2005. a nõude esitamisel. Kostja on 16.10.2006. a

vastuses hageja 04.01.2006. a tagasinõudele loobunud laenu sissenõudmise kulu nõudest

summas 1 130.- krooni (tl 27). Nimetatud summat ei ole hageja kostjale tasunud ja selles

osas on haginõue alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

16. Kostja ei parandanud laenulepingu muutmise kokkuleppe ebaõigest tõlgendamisest

tingitud viga laenulepingust tulenevate kohustuste arvestamisel ja jätkas 6 217,54 krooni,

millest 2 500.- krooni oli hageja tasunud, nõudmist hagejalt 22.12.2005. a kirja alusel.

2006. aasta algusest loobus hageja laenulepingust nr EEL-030403ML tulenevate

kohustuste täitmisest kostja ees (tl 5). 10.04.2006. a saatis kostja hagejale laenulepingu

ülesütlemise avalduse (tl 29). Laenulepingu ülesütlemisega muutusid kõik laenulepingust

tulenevad nõude sissenõutavaks. 19.04.2006. a tasus hageja kostjale lepingu ülesütlemise

avalduses nõutud summa, s.o 71 606,81 krooni (tl 30). Ning täitis sellega kõik

laenulepingust nr EEL-030403ML tulenevad kohustused kostja ees.

17. Vaidluse lahendamiseks tuleb selgitada kas ja millises ulatuses suurenes hageja kohustuste

maht selle tõttu, et kostja tõlgendas ebaõigesti 20.10.2005. a laenulepingu muutmise

kokkulepet. Kostja esitas kohtule laenulepingust nr EEL-030403ML tulenevate

maksekohustuste arvestuse. Kohus peab kostja poolt esitatud arvestust usaldusväärseks.

Kostja poolt esitatud arvestusest nähtub, et kostja nõue 19.04.2006. a seisuga oli

71 606,74 krooni ning juhul, kui kostja oleks arvestanud 20.10.2005. a laenulepingu

muutmise kokkuleppe alusel tasutuks esimeses järjekorras juba sissenõutavaks muutunud

kohustused, oleks nõude summaks olnud 72 026,17 krooni, s.o 419,37 krooni vähem.

Seega eksis kostja kokkuvõttes hageja kasuks. Isegi juhul kui pidada 22.12.2005. a nõudes

toodud viivise summat (110,38 krooni) täies ulatuses alusetuks, on kostja hagejalt

nõudnud kokku vähem kui tal 20.10.2005. a laenulepingu muutmise kokkuleppe õige

tõlgendamise korral õigus oleks olnud .

18. Arvestades eeltoodut ja VÕS § 29 lg 1,4,5; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 6; 396 lg 1; 397 ;402;

415 lg 1,2; 421, leiab kohus, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

19. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtunik