3-07-605/13 · Tartu Ringkonnakohus

3-07-605

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2007 Tartu

Haldusasja number

3-07-605

Haldusasi

A.A. kaebus Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna

tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.A. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. juuni 2007

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – A.A. , esindaja L.A.

Vastustaja (haldusorgan) – Ida Politseiprefektuur, esindaja Eve

Kangro

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest,

s. o alates 29. juunist 2007.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 22.03.2007 esitas A.A. halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Ida

Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna tegevusetus ning mõista välja hüvitise tekitatud kahju

eest. Varalise kahju suuruseks märkis ta 45 122 krooni, mittevaralise kahju hüvitise palus aga

määrata kohtu äranägemisel.

Kaebuse kohaselt alustati 07.08.2001 KrK § 139 lg 1 tunnusel kriminaalmenetlust selles, et

kaebajale kuuluvalt X talu kinnistult varastati metsamaterjali. Kriminaalasja on korduvalt asjatult

peatatud.

27.07.2006

andis

Viru

Ringkonnaprokuratuur

loa menetluse lõpetamiseks

kriminaalmenetluse aluse puudumise ja kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu.

31.08.2006 muutis Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise alust, leides, et see tuli

lõpetada aegumistähtaja möödumisel. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-ile 211

lg 1 ja 2 tuginedes leidis kaebaja, et kriminaalmenetluses selgitati välja kahtlustatavat

õigustatavad asjaolud, kuid ei pööratud tähelepanu teda süüdistavatele asjaoludele ja jäeti

teostamata rida menetlustoiminguid. Nende hulgas nimetas ta ära kannatanu ülekuulamise,

sündmuskoha vaatluse, V K ja A V ütluste seostamise olustikuga, nende vastastamise

tunnistajatega ning aerofotode väljanõudmise. Kaebaja väitis, et kui uurijad oleksid need

uurimistoimingud teostanud, oleks kurjategijad süüdi mõistetud ja ta saanuks kahjunõude nende

vastu esitada juba aastal 2002. Mittevaralise kahju nõue toetus kaebaja väitele, et uurijate

tegevusetusega on tema au ja head nime teotatud ning tervist kahjustatud.

2. Ida Politseiprefektuur vaidles kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt ei ole olemas metoodikat, mida järgides on võimalik avastada iga kuritegu.

Uurimistoimingute läbiviimise vajalikkuse otsustab uurija koos prokuröriga. Kaebaja ei ole

vaidlustanud Riigiprokuratuuri 31.08.2006 määrust. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset

menetlust prokuratuur, kes peab tagama uurimise seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kaebuse

aluseks olevad kriminaalmenetluse toiminguid ei ole halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

HKMS) § 4 lg 2 kohaselt toiminguteks, millede õiguspärasuse kontrollimine on halduskohtu

pädevuses. Kõik kaebuse väited puudutavad võimalikke menetlusnormide rikkumisi ja

uurimistaktika ebaõigsust, mille suhtes tulnuks esitada KrMS § 228 lg 1 kohane kaebus

prokuratuurile.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 24. aprilli 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole A.A. poolt esitatud nõuetel alust. Riigivastutuse seaduse (edaspidi

RVastS) § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui

haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku

õigusi. Seega peab kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel kontrollima, kas kaebajale on

tekitatud tema poolt väidetud kahju, kas kahju tekitajana nimetatud haldusorgan on toiminud

õigusvastaselt ja rikkunud kaebaja seadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi ning, kas just see

on olnud kahju tekkimise põhjuseks. RVastS § 12 kohaselt peab kahju seda kandnud isikule

hüvitama isik, kelle tegevuse või tegevusetusega kahju tekitati.

Kaebuse väidetest nähtuvalt moodustab A.A. poolt nõutava varalise kahju summa talle

kuuluvast metsast varastatud metsamaterjali maksumus. Seega on nõude aluseks olev varaline

kahju tekitatud kuriteo toime pannud isikute poolt, mitte politseiametnike tegevusetusega

kriminaalasja uurimisel. HKMS §-ist 3 ei tulene kohtule õigust hinnata kriminaalmenetluse

dokumentide ja toimingute vajalikkust ning otstarbekust ega kontrollida nende õiguspärasust.

RVastS §-is 9 lg 1 sätestatu annab isikule võimaluse nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist ainult väärikuse süülise alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. A. A on

oma kaebuses väitnud, et Ida Politseiprefektuuri tegevusetus on teotanud tema au ja head nime

ning kahjustanud tervist. Õigus aule ja heale nimele on kehtestatud põhiseaduse (edaspidi PS) §-

is 17, väärikuse alandamise keeld tuleneb PS §-ist 18. Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud

aga ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et Ida Politseiprefektuuri politseiametnike tegevus oli

suunatud kaebaja au ja hea nime teotamisele, väärikuse alandamisele või maine rikkumisele, et

vaidluse põhjuseks oleva kriminaalasja menetlemisel anti talle häbistav, alavääristav või

naeruvääristav hinnang, et talle või tema kohta öeldi midagi teotavat või alandavat ning, et

kaebaja hea nimi või maine sai teiste isikute silmis ka tegelikult kahjustatud. Kohtuistungil

möönis kaebaja ka ise, et politseiametnikud pole tema kohta kuskil mingisuguseid andmeid ega

arvamusi avaldanud. Ka oma tervisele tekitatud kahju kohta ei ole kaebaja kohtule mingeid

kinnitusi esitanud.

Lisaks varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuetele on A.A. oma kaebuses esitanud ka Ida

Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise nõude.

HKMS § 7 lg 1 kohaselt saab kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on sellise konstateeringuga kohtulahendi saamiseks tema

enda subjektiivsetest õigustest tulenev põhjendatud huvi ning tuvastamisnõude rahuldamine on

sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui kohus on kaebaja huvi

põhjendatuse kindlaks teinud. Kohtuistungil väitis A. A. , et nõue kuulub kahju hüvitamise

nõuete juurde ja tal pole Ida Politseiprefektuuri tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise suhtes

iseseisvat huvi. Sellist huvi ei näe esitatud dokumentaalsetest tõenditest ja seletustest ka

halduskohus. Halduskohtumenetluses kehtiva põhimõtte kohaselt ei pea halduskohus

kontrollima, kas väited vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse kohta vastavad tõele,

kui ta ei leia kaebaja tuvastamisnõudele põhjendust.

HMS §-ist 3 ei tulene kohtule õigust hinnata kriminaalmenetluse dokumentide ja toimingute

vajalikkust ning otstarbekust ega kontrollida nende õiguspärasust. Halduskohtu kontrollile alluva

haldusakti ja toimingu mõisted on kehtestatud HKMS §-is 4 lg 1 ja 2 ning HMS §-is 51 lg 1 ja

§-is 106. Sätestatu kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel

avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakt ning toiming tegevus, mis pole

õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes või menetlustoiminguna. KrMS § 16

lg 1, § 30 lg 1, § 31 lg 1 ja § 228 lg 1 kohaselt tegutsevad politseiprefektuurid

kriminaalmenetluse läbiviimisel prokuratuuri juhtimise ja järelevalve aluste kohtueelse uurimise

asutuste, mitte haldusorganitena ning vormistatud menetlusdokumendid ei ole haldusaktid ja

kriminaalmenetluse toimingud pole haldustoimingud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on ebaõigesti kohaldatud RVastS § 7 lg 2, 9 lg 1, HMS § 106 lg 1 ning HKMS § 3 ja 4.

Kaebuse esitajale tekitati kahju Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate

tegevusetuse tulemusel ning kuna kaebuse esitaja ei osanud objektiivsete kriteeriumite

puudumisel tuua välja uurijate tegevuse tulemusel talle tekitatud kahjusumma suurust, siis ta

võttis kahju suuruseks metsamaterjali maksumuse (45 122 krooni), mis kurjategijate kohtu alla

andmata jätmisega talle põhjustati. Puuduvad objektiivsed kriteeriumid, mille alusel hinnata

uurijate tegemata töö tõttu kaebajal tekkinud kahju, kuid selline kahju saab olla hinnanguline.

Hinnanguline kahju on väljamõistetav, seda kinnitab Riigikohtu lahend 3-3-1-13-06. VÕS § 127

lg 6 järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju

täpset suurust ei saa kindlaks teha;

2) ei välista HKMS § 4 ja HMS § 106 lg 1 kaebaja õiguste rikkumise korral kohtusse

pöördumist. Korduva kriminaalasja menetluse peatamise tõttu ja mitmete menetlustoimingute

tegemata jätmise tõttu on kaebuse esitaja kandnud kahju. 2001 kuni kriminaalasja aegunuks

lugemiseni oli möödunud 5 aastat, s. o ebamõistlikult pikk aeg ning selline venitamine

Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate poolt põhjustas kriminaalasja aegumise.

Kriminaalasja on korduvalt peatatud, 21.12.2004 rahuldas ringkonnaprokurör A L kaebuse

esitaja poolt esitatud kaebuse Ida-Viru Politseiprefektuuri uurija tegevuse peale kriminaalasja

peatamise suhtes, pärast 2004 käis kaebuse esitaja korduvalt prokuröri juures, kes võttis talt isegi

allkirja kriminaalasjas kokkuleppe sõlmimise nõusolekuks, kuid 27.07.2006 kriminaalasi R P

suhtes hoopis lõpetati;

3) on jäetud hindamata, kas Ida- Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate tegevusetuse

tulemusel põhjustati kaebuse esitajale kahju. Kohus oleks pidanud hindama ja tuvastama, kas

selline avalik-õigusliku haldusülesandeid täitva asutuse poolt menetluse venimine oli

õigusvastane ja rikkus kaebuse esitaja õigusi, kuna haldusmenetlust ei viidud läbi mõistliku aja,

s. o 5 aasta jooksul. Kohus oleks pidanud hindama ka mittevaralise kahju tekitamist sellise

menetluse venitamise tulemusel;

4) on ebaõigesti jäetud välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitis, kuna menetluse venitamine

rikkus kaebuse esitaja õigust kriminaalasja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Venitamine on

kaebuse esitajale kaasa toonud stressi, psüühilisi ja füüsilisi katsumusi. Pikaajaline politseis

käimine, politsei määruste peale kaebamine (millega oli korduvalt menetlus peatatud) on toonud

kaasa tervisehäireid ja kaebuse esitaja on pidanud pöörduma arsti poole. Kohus kohaldas

mittevaralise kahju väljamõistmise alusena vaid RVastS § 9 lg 1, mille sõnastus ei võimaldagi

kaebuse esitajal menetluse venitamise alusel mittevaralist kahju nõuda. Samas sätestab PS § 25,

et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

PS § 25 alusel tuleks kaebuse esitajale hüvitada mittevaraline kahju inimväärikuse alandamise ja

psüühilise pinge tekitamise eest. Kui Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastab, et menetlus on olnud

ebamõistlikult pikk, siis mõistab kohus peaaegu alati välja rahalise hüvitise mittevaralise kahju

korvamiseks;

5) on ebaõigesti hinnatud kaebuse esitaja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitavad menetluse

venimist ja venitamist.

5. Ida Politseiprefektuur vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on ekslik väide, et apellandile tekitati kahju Ida Politseiprefektuuri Jõhvi osakonna uurijate

tegevusetuse tulemusel. A.A. le ei ole Ida Politseiprefektuur kahju tekitanud, vaid talle tekitati

kahju ebaseaduslikult metsa raiunud ja metsamaterjali omastanud kurjategijate poolt. Kahjuks ei

õnnestunud uurimise käigus välja selgitada varguse toimepanijaid, kuid see ei anna alust väita, et

selle põhjustas politseiprefektuuri tegevusetus. Ei ole olemas metoodikat, mida järgides on

võimalik avastada iga kuritegu. Antud asjas ei ole alust väita, et kuritegu jäi avastamata politsei

tegevusetuse tõttu.

Halduskohus on märkinud otsuses, et nõude aluseks olev varaline kahju on tekitatud kuriteo

toime pannud isikute poolt, mitte politseiametnike tegevusetusega kriminaalasja uurimisel.

Selleks hetkeks, kui Ida Politseiprefektuuri politseiametnikud alustasid 07.08.2001 kaebaja

avalduse alusel kriminaalasja menetlust (kriminaalasja nr 01244002619 toimiku lehed 2 ja 5-6),

oli varaline kahju ebaseaduslikult metsa raiunud ja metsamaterjali omastanud isikute poolt juba

tekitatud ning puudub põhjuslik seos kahju tekkimise ja politseiametnike tegevusetuse vahel. See

seos on üks kahju hüvitamise kohustuslikest eeldustest ja tuleneb otseselt RVastS §-ist 12, milles

kehtestatu kohaselt peab kahju seda kandnud isikule hüvitama isik, kelle tegevuse või

tegevusetusega kahju tekitati;

2) ei olnud tegemist haldusmenetlusega, vaid tegemist oli kriminaalmenetlusega ning

kriminaalmenetlus on reguleeritud kriminaalmenetluse kohta käivate sätetega. Vastavalt KrMS

§-dele 16 lg 1, 30 lg 1, 31 lg 1, 228 lg 1 tegutsevad politseiprefektuurid kriminaalmenetluse

läbiviimisel prokuratuuri juhtimise ja järelevalve aluste kohtueelse uurimise asutustena, mitte

haldusorganitena

ning

vormistatud

menetlusdokumendid

ei

ole

haldusaktid

ja

kriminaalmenetluse toimingud pole haldustoimingud.

Sellisele seisukohale on asunud ka Tartu Halduskohus 20.06.2004 otsuses nr 3-517/2003, mille

kohaselt kriminaalmenetluse käigus vormistatavad dokumendid, mille alusel teostatakse või

milles fikseeritakse erinevate kriminaalmenetluse toimingute läbiviimine, ei ole haldusaktid ja

kriminaalmenetluse toimingud ei ole haldustoimingud. Halduskohtu pädevuses ei ole kontrollida

kriminaalmenetluse toimingute vajalikkust ja otstarbekust. Halduskohus ei ole pädev andma

hinnangut ka sellele, kas politsei on kuriteo avastamiseks kasutanud õigeid uurimismeetodeid.

Tartu Ringkonnakohtu 15.12.2004 otsusega nr 2-3-235/2004 jäeti Tartu Halduskohtu nimetatud

otsus muutmata.

Kui kaebaja leidis, et kohtueelse uurimise käigus rikuti KrMS §-is 211 sätestatut, oli tal õigus

vastavalt KrMS §-ile 228 lg 1 esitada kaebus prokuratuurile, s. o asutusele, kes teostab

järelevalvet kohtueelse uurimise üle.

Lisaks tuleb märkida, et Riigiprokuratuuri 31.08.2006 määrust, millega jäeti A.A. kaebus

kriminaalmenetluse jätkamisest rahuldamata, A.A. vaidlustanud ei ole. Antud määruse peale oli

A.A. l advokaadi vahendusel õigus kaevata Viru Ringkonnakohtusse 30 päeva jooksul arvates

määruse saamisest, kuid seda ta ei teinud, mistõttu saab järeldada, et ta nõustus määrusega või ei

kasutanud oma kaebeõigust täielikult;

3) ei olnud tegemist menetluse venitamisega ning politseiprefektuuri poolt ei ole A.A. le

mittevaralist kahju tekitatud. Lisaks ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks temal

mittevaralise kahju tekkimist. Kohtuistungil A.A. ütles, et selliseid tõendeid tal ei ole.

Halduskohus analüüsis mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ja tugines oma põhjendustes

RVastS §-ile 9 lg 1, PS §-dele 17, 18 ning märkis, et nende põhiõiguste kahjustamine on

võimalik inimesele teadlikult pahauskse hinnangu andmisega, õigustatud kriitika piiri teadliku ja

tarbetu ületamisega, talle või tema kohta öelduga, tema panemisega au riivavatesse või

teotavatesse oludesse või muude tegudega, mille eesmärk on inimese au ja väärikustunde

riivamine, tema alandamine, kahjustamine või teotamine ning isiku maine kahjustamisega

avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Samuti kohus märkis, et esitatud ei ole ühtegi väidet ega

tõendit selle kohta, et Ida Politseiprefektuuri politseiametnike tegevus oli suunatud kaebaja au ja

hea nime teotamisele, väärikuse alandamisele või maine rikkumisele, et vaidluse põhjuseks oleva

kriminaalasja menetlemisel anti talle häbistav, alavääristav või naeruvääristav hinnang, et talle

või tema kohta öeldi midagi teotavat või alandavat ning et kaebaja hea nimi või maine sai teiste

isikute silmis ka tegelikult kahjustatud;

4) ei ole Ida Politseiprefektuuri poolt tekitatud A. A. le süüliselt RVastS §-des 7-9 sätestatud

alustel kahju, vastupidi, kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kriminaalasjas on

viidud läbi kõik vajalikud uurimis- ja jälitustoimingud, millest saab järeldada, et

politseiprefektuuri tegevus oli õiguspärane. RVastS §-de 7, 8, 9 alusel on võimalik nõuda

materiaalset ja mittevaralist kahju ainult siis, kui on tõendatud, et avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikes suhetes rikuti isiku õigusi. Käesoleval juhul sellist

asjaolu tuvastatud ei ole. Halduskohtu ülesanne on kontrollida, kas menetlustoiminguga ei

rikutud isiku põhiõigusi ning vabadusi. Kaebuse väited aga puudutavad võimalike

menetlusnormide rikkumisi ja uurimistaktika ebaõigsust, mis ei ole seotud isiku põhiõiguste või

vabadustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

24. aprilli 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus on ebaõigesti kohaldatud RVastS § 7 lg 2, 9 lg 1,

HMS § 106 lg 1 ning HKMS § 3 ja 4.

Vastavalt RVastS §-ile 7 lg 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 2 alusel tegevusetusega tekitatud kahju

hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming

õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

Seega, lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju

tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud haldusakt või toiming (tegevusetuse vormis), millega talle

väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt

tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti (toimingu) vahel.

HMS § 106 lg 1 alusel on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei

sooritata tsiviilõigussuhtes.

HKMS §-is 3 on sätestatud halduskohtu pädevus ning §-is 4 on toodud haldusakti ja toimingu

mõiste, mille peale võib esitada kaebuse halduskohtule.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamise korral.

8. Kaebaja väitel tekitati talle kahju Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate

tegevusetuse tulemusel, mis seisnes selles, et kriminaalasja menetlus peatati korduvalt ja mitmed

menetlustoimingud jäeti tegemata.

Vastavalt RVastS §-ile 7 lg 2 on tegevusetusega tegemist siis, kui haldusakt jäi õigeaegselt

andmata või toiming õigeaegselt sooritamata.

HKMS § 4 lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata,

avalik-õiguslike ülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus,

ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi

reguleerimiseks ning sama paragrahvi lg 2 alusel on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse

kaevata, avalik-õiguslikke ülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või

tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes.

Õige on halduskohtu seisukoht, et kriminaalasja menetluse peatamise määrus ei ole haldusaktiks

ega toiminguks HKMS § 4 mõttes ning seetõttu ei allu halduskohtu kontrollile. Samuti ei ole

toiminguks HKMS § 4 lg 2 mõttes kriminaalmenetluses läbiviidavad toimingud ning ka need ei

allu halduskohtu kontrollile.

Vastavalt HKMS §-ile 3 lg 2 halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste

lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.

KrMS §-de 16 lg 1, 30 lg 1, 31 lg 1, 228 lg 1 kohaselt tegutsevad politseiprefektuurid

kriminaalmenetluse läbiviimisel prokuratuuri juhtimise ja järelevalve aluste kohtueelse uurimise

asutustena, mitte haldusorganitena ning vormistatud menetlusdokumendid ei ole haldusaktid ja

kriminaalmenetluse toimingud pole haldustoimingud. Kui kaebaja leidis, et kohtueelse uurimise

käigus rikuti KrMS §-is 211 sätestatut, oli tal õigus vastavalt KrMS §-ile 228 lg 1 esitada kaebus

prokuratuurile, s. o asutusele, kes teostab järelevalvet kohtueelse uurimise üle. Kuna

kriminaalasja menetluse peatamise määruse ja kriminaalmenetluses läbiviidavate toimingute

vaidlustamiseks on seadusandja ette näinud KrMS-is teistsuguse korra, siis HKMS § 3 lg 2

kohaselt ei kuulu need vaidlused üldjuhul halduskohtu pädevusse. Halduskohtu pädevusse

kuulub kontroll selle üle, kas kriminaalmenetlustoimingutega ei rikutud isiku põhiõigusi ning

vabadusi,

kuid

antud

juhul

ei

ole

kaebaja

vaidlustanud

selliseid

konkreetseid

kriminaalmenetlustoiminguid, mis võiksid rikkuda tema põhiõigusi ja –vabadusi. Halduskohtu

ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda,

millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel.

9. Samas aga ei ole kriminaalmenetlustoimingu õigusvastasust sageli võimalik teisiti tuvastada,

kui teha kindlaks, kas selle toimingu tegemise korda on rikutud. Antud juhul menetlustoimingu

korra rikkumise ja seega ka menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine ei vii iseenesest

kaebuse esitajat sihile. Kahju hüvitamise aluseks ei ole mitte üksnes kriminaalmenetlustoimingu

õigusvastasus, vaid kaebuse esitaja õiguste rikkumise ja kahju vaheline põhjuslik seos. Ka

RVastS § 7 lg 1 annab nõudeõiguse kahju hüvitamiseks vaid isikule, kelle õigusi on rikutud.

Kaebaja poolt viidatud kriminaalasja menetluse peatamise määrused 06.02.2002 ja 25.06.2002

on kooskõlas KrMS §-iga 163 lg 1 p 3 ning ei ole õigusvastased. Kriminaalasja menetluse

peatamise määrus 21.08.2002 on tühistatud 21.12.2004 Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt ning

sellega on tuvastatud ka 21.08.2002 määruse õigusvastasus. Samuti rikkus õigusvastane

kriminaalasja menetluse peatamine 21.08.2002 kaebaja kui kannatanu õigusi, sest kaebaja

huvides oli, et kriminaalasjas viiakse õigeaegselt läbi kõik vajalikud menetlustoimingud. Samas

aga puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kriminaalasja menetluse õigusvastase

peatamisega 21.08.2002 oleks kaebajale tekitatud varalist või mittevaralist kahju. Kaebaja väitel

seisnes õigusvastane tegevus, millega talle kahju tekitati, ka selles, et ei kuulatud üle kannatanut,

ei teostatud sündmuskoha vaatlust, jäeti tegemata V. K ja A. V vastastamine tunnistajate I. H, H.

T ja M. S, jäeti tuvastamata metsa väljavedanud isik, pole teostatud V. K ja A. V ütluste

seostamist olustikuga, on jäetud välja nõudmata aerofotod kinnistutel J ja S teostatud

metsalõikuste kohta 2000 ja 2001 ning jäeti tuvastamata, millist puitu R. Peetso enda maalt

lõikas ja milliseid tööriistu langetajad kasutasid. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt HKMS §-

ist 3 lg 2 ei kuulu eelnevalt loetletud kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse kontroll

halduskohtu pädevusse ja seetõttu ei hinda nende õiguspärasust ja seaduslikkust.

10. Kaebaja on nõudnud nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja on kaebuses

halduskohtule leidnud, et talle tekitatud kahjuks on metsast varastatud metsamaterjali maksumus.

Halduskohus on õigesti leidnud, et nõude aluseks olev varaline kahju on tekitatud kuriteo

toimepannud isikute poolt, mitte aga politseiametnike tegevusetusega kriminaalasja uurimisel

ning seetõttu puudub igasugune seos tekitatud kahju ja politseiametnike väidetava õigusvastase

tegevusetuse vahel. Varaliseks kahjuks võiks olla selline konkreetne kahju, mis on tekkinud

politseiametnike tegevusetuse tagajärjel, kuid sellist kahju ei ole kaebaja välja toonud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt peab kohus määrama hinnanguliselt kahju suuruse ja siinkohal

viitab kaebaja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-13-06. Viidatud Riigikohtu lahend käsitleb seda, kui

kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha.

Antud juhul aga ei ole üldse kindlaks tehtud seda, et politseiametnike väidetava tegevusetusega

oleks kaebajale kahju tekitatud. Kaebaja ei ole ise täpsustanud, milles konkreetselt seisnes talle

politseiametnike poolt põhjustatud varaline kahju. Väidetava tekitatud kahju suuruse oleks

pidanud kaebaja tõendama iga vaidlustatud menetlustoimingu puhul (s. o näit näitama kahju

suuruse, mis tekitati talle kriminaalmenetluse peatamise määrusega).

11. Ka ei ole kaebaja mittevaralise kahju puhul täpsustanud, millise menetlustoiminguga talle

kahju tekitati ja milles see seisnes. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et mittevaralise kahju

hüvitis seisneb selles, et menetluse venitamine rikkus kaebuse esitaja õigust kriminaalasja

lahendamisele mõistliku aja jooksul.

Otsustamaks, kas kriminaalasja uurimisega on venitatud ebamõistlikult, tuleks hinnata tervikuna

kogu kriminaalmenetluse käiku, s. h läbiviidud uurimistoimingute ja –taktika õigsust, kuid

tulenevalt juba eelnevalt viidatud HKMS §-ist 3 lg 2 ei ole sellise hinnangu andmine halduskohtu

pädevuses. Seega on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et puudub Jõhvi Politseiosakonna

uurijatepoolne selline süüline käitumine, mis oleks RVastS § 9 lg 1 kohaselt aluseks

mittevaralise kahju tekkimisele. Iseenesest õige on apellandi väide, et PS § 25 kohaselt on

igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju

hüvitamisele, kuid antud juhul ei ole tõendatud see, et kaebajale oleks Ida-Politseiprefektuuri

Jõhvi Politseiosakonna ametnike poolt õigusvastaselt üldse kahju tekitatud.

12. On ebaõige apellandi väide, et Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijad viisid

kriminaalasja uurimisel läbi haldusmenetlust. Nagu juba eelnevalt selgitatud, toimus menetlus

kriminaalasjas, s. o kriminaalmenetlus, mida reguleerib KrMS, kuid mitte haldusmenetlus. Seega

ei ole asjakohane apellandi väide, et haldusmenetlus ei viidud läbi mõistliku aja jooksul.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude

väljamõistmise taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson