2-04-829/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-04-829

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere

ja Tiit Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2007, Tallinnas

Tsiviilasi

T. S hagi R. S vastu abielu lahutamiseks, lapse

elukoha määramiseks, lapse ülalpidamiseks

elatise välja mõistmiseks ja ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2007 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. S ja R. S apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

15. mai 2007, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja T. S (IK xxxxxxxxxxx, elukoht XX x-xx

Tallinnas), esindaja adv Maria Mägi

Kostja R. S (IK xxxxxxxxxxx, elukoht XX x-xx

Tallinnas), esindaja adv Kai Amos ja Helen

Reinvart

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12.01.2007 otsus R. Slt T. S kasuks enamsaadud

ühisvara arvel väljamõistetud rahalise hüvitise suuruse, elatise suuruse ja R. Slt

riigituludesse väljamõistetud riigilõivu suuruse osas ning teha tühistatud osas uus

otsus.

2. Mõista R. Slt välja T. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel rahaline hüvitis

95 593 (üheksakümmend viis tuhat viissada üheksakümmend kolm) krooni ja 43

senti.

3. Mõista R. Slt välja T. S kasuks elatis alates 22.01.2006 poolte 12.08.1993

sündinud tütre E. ülalpidamiseks 4500 (neli tuhat viissada) krooni kuus kuni tema

täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni seaduses ettenähtud alustel.

4. Mõista R. Slt välja riigilõiv 2500 (kaks tuhat viissada) krooni riigituludesse.

5. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.

2(9)

6. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

7. Apellatsiooniastme kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. T. S esitas 08.07.2004 R. S vastu hagi abielu lahutamiseks, lapse elukoha

määramiseks ja elatise saamiseks lapse ülalpidamiseks. 14.06.2005 esitas hageja

hagi täienduse ühisvara jagamiseks

2. Poolte abielu sõlmiti 05.08.1989 Tallinna Mustamäe Perekonnaseisuametis. Poolte

abielust sündis 12.08.1993 tütar E..

3. Hageja soovis, et tütar jääks elama tema juurde ja kostjalt mõistetaks välja elatis

5000 krooni kuus.

4. Hageja soovis ka ühisvara jagamist, sealhulgas korteriomandi, asukohaga XX x-xx

Tallinnas, väärtusega 1 270 000 krooni ja kinnistu, asukohaga Rae vallas Harjumaal,

väärtusega 1 500 000 krooni, jagamist. Hageja leidis, et ühisvara jagamisel tuleb

kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest, kuna korteriomandist on omandatud

68% hageja lahusvara arvelt ja kinnistust 8,5% samuti hageja lahusvara arvelt.

5. Kostja tunnistas hagi osaliselt, palus abielu lahutada ja jätta laps elama ema juurde.

Kostja leidis, et põhjendatud elatise suuruseks on 3500 krooni ning see tuleb välja

mõista alates kohtuotsuse jõustumisest, kuna ta on kogu kohtumenetluse aja võtnud

osa lapse ülalpidamisest. Ka oli kostja nõus ühisvara jagamisega, jagamisele

kuuluva ühisvara koosseisuga ning jagamise viisiga, kuid palus mitte kõrvale

kalduda osade võrdsuse põhimõttest. Kostja vaidles vastu korteriomandi väärtusele

ja kinnistu väärtusele.

Maakohtu otsus

6. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, lahutas T. S ja R. S abielu, jättis poolte

alaealise tütre E. elukohaks peale lahutust ema elukoha.

7. Kohus mõistis välja elatise tütre E. ülalpidamiseks 3500 krooni kuus kuni tema

täisealiseks saamiseni või elatisraha suuruse muutmiseni seaduses ettenähtud alustel.

8. Kohus jagas poolte ühisvara järgmiselt: T. S ainuomandisse jäid OÜ B osa;

korteriomand asukohaga XX x-xx ja selles asuv kodune sisustus. R. S

ainuomandisse jäid: CD-plaadid; OÜ B osa; kinnistu XX t xx X külas X vallas,

laenukohustus AS Hansapank ees ja väljaostuõigus sõiduautole Mazda 6 Elegance.

Kohus mõistis R. Slt välja T. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitise

206 337, 43 krooni.

9. Esitatud dokumentaalsete tõenditega leidsid tõendamist järgmised lapse vajadused

keskmiselt kuus: söök (sealhulgas toit koolis) 2500 krooni, ravimid (sealhulgas

füsioteraapia) 500 krooni, näohooldus kosmeetikasalongis 300 krooni, juuksur 150

krooni, hügieenitarbed 200 krooni, kulutused vabale ajale (sealhulgas tantsutrenn)

900 krooni, kulud transpordile 200 krooni, kulutused eluasemele 600 krooni,

kõnekaart 100 krooni, koolitarbed 100 krooni, jalanõud/riided 1000 krooni. Kohus

võttis lapse vajaduste määramisel arvesse ka poolte poolt erinevatel istungitel antud

sellekohased selgitused. Dokumentaalse tõendina lapse vajaduste kohta on hageja

esitanud tõendi nr 351 perearstilt, millelt nähtub küll asjaolu, et tütar põeb sageli

kõrvapõletikku, kuid ei nähtu, et sellega kaasneksid mingi erivajadused või mingi

3(9)

ravimi regulaarse võtmise või mingi ravitoimingu regulaarse tegemise vajadus, mis

omakorda võiksid tuua kaasa keskmisest suuremad kulutused ravimitele. Tulevikus

tekkivaid võimalikke kulutusi ei saa arvestada elatise suuruse määramisel. PKS § 61

lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel

huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Kohus leidis tõendite ja nende alusel

tõendamist leidnud asjaoludest tulenevalt ning arvestades Eesti Vabariigis välja

kujunenud mõistlikku keskmist elatusstandardit, aga ka lapse iga ja sugu (koolis

õppiv 13-aastane tütarlaps) ja seoses sellega igakuiseid üldteadaolevaid kulutusi

koolile, transpordile, vabale ajale, toidule, riietele jmt, et kostja poolt maksmisele

kuuluva elatise mõistlikuks ja reaalselt suuruseks on igakuiselt 3500 krooni.

Rohkem raha võivad vanemad lapse peale vastavate võimaluste olemasolul alati

kulutada, kuid kohus lähtub elatusraha välja mõistmisel siiski vaid vajalikest

kulutustest.

10. Kohus leidis, et elatis tuleb välja mõista alates 22.01.2006 (s.o 10 kuu ja 24 päeva

eest enne kohtuistungi toimumise päeva; 12 x 3500 = 42 000 - 4162 = 37 838 : 3500

= 10 kuud 24 päeva).

11. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et lapse ülalpidamises osalemiseks ei saa lugeda

igakuiseid laenu-, liisingu-, korteri- jmt maksete tasumist. Tegemist oli poolte

ühisvara hulka kuuluva varaga seotud kulutustega, millised kuidagi ei saanud aidata

hagejal tol perioodil lapse igapäevast elu korraldada, talle süüa osta jne. Kohus asus

seisukohale, et kuna ei leidnud tõendamist, et perioodil detsember 2004 kuni

detsember 2005 oleks kostja last regulaarselt ja piisavalt ülal pidanud, on

põhjendatud hageja nõue selle perioodi eest elatis tagant järele välja mõista,

arvestades aga siiski tasutud 4162 krooni.

12. Samas kohus leidis, et perioodidel, kui pooled elasid koos lapsega ühises elukohas

(hagi esitamisest kuni detsembrini 2004 ja jaanuarist 2006 kuni kohtuotsuseni), ei

ole põhjendatud hageja nõue elatise tagantjärgi välja mõistmise kohta. Tõendatud

on, et nimetatud perioodidel kostja osales lapse ülalpidamises. Ei ole võimalik

tagantjärgi tuvastada, kelle ostetud toitu konkreetselt laps ühel või teisel päeval sõi

ja kohtu arvates ei ole see ka vajalik ega mõistlik. Kohtu jaoks on tõendatud, et

mõlemad vanemad pidasid last neil perioodidel ülal.

13. Kohus asus seisukohale, et vaidlusalusest korteriomandist asukohaga XX x-xx

Tallinnas, moodustab abikaasade ühisvara 82,56% (4867, 90 27 918, 97-st =

17,44%), mis tuleb vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg-le 1 jagada poolte

vahel võrdselt. Ülejäänud 17,44% näol on tegemist hageja lahusvaraga.

14. Tunnistaja Õ. E ütlustega on tõendatud, et ta kinkis perioodil 1988 lõpp kuni 1989

igakuiselt hagejale kui oma tütrele, kes oli tol ajal kodune seoses väikese lapse

hooldamisega, 450 rubla ning et see kinge oli mõeldud kooperatiivkorteri ostmiseks.

Ka kinnitas tunnistaja hageja selgitusi selle kohta, et nimelt selle raha, kokku 4867,

90 krooni, kasutas hageja kooperatiivkorteri eest esimese sissemaksu tasumiseks.

Asjaolu, et esimeseks sissemaksuks raha saadi tõepoolest hageja emalt, kinnitas ka

kostja. Samas ei esitanud kostja tõendeid oma väite tõendamiseks nagu oleks olnud

tegemist laenuga ja ta maksis selle sularahas 1992 alguses ämmale tagasi.

Tunnistaja eitas kostjalt nimetatud summa tagasi saamist. Seda ei kinnitanud ka

hageja. Laenu tagasi maksmise tõendamiseks ei piisa väidetava raha saamise allika

(sõiduauto müük) tõendamisest. Kostja ei esitanud tõendeid, millised oleksid

lükanud ümber tunnistaja ütlused ja hageja kinnitused vaidlusaluse kinke kohta. Ka

vastasid tõendamist leidnud kinkelepingute vorm (suuline) tol ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg-s 1 sätestatule (notariaalselt tõestatud pidi olema

kinkeleping alates summast 500 rubla). Asjaolu, kas kostja oli teadlik, et esimene

4(9)

sissemakse oli tasutud hageja lahusvara arvelt, kohtu arvates asjas tähtsust ei oma

ega muuda selle vara iseloomu ühisvara jagamise seisukohalt.

15. Jagatava osa hariliku väärtuse arvestamisel võttis kohus aluseks kohtu määramisel

tehtud eksperthinnangu, mille kohaselt on selle eluruumi turuväärtuseks 1 270 000

krooni. Kuivõrd poolte vahel puudus vaidlus selle vara jagamise viisi üle (jätta

hageja ainuomandisse), siis tuleb jagamise tulemusena jätta kogu eluruum hageja

omandisse ja hagejal tuleb tasuda kostjale enamsaadu arvelt 82,56% : 2 = 41,28%

1 270 000.00-st = 524 256 krooni.

16. Kohus asus seisukohal, et kinnistust asukohaga Peetri külas Rae vallas, moodustab

abikaasade ühisvara 100% ning see tuleb vastavalt PKS § 19 lg-le 1 jagada poolte

vahel võrdselt.

17. Jagatava osa hariliku väärtuse arvestamisel võttis kohus aluseks kohtu määramisel

tehtud eksperthinnangu, mille kohaselt on selle kinnistu turuväärtuseks 1 500 000

krooni. Kuivõrd poolte vahel puudus vaidlus selle vara jagamise viisi üle (jätta

kostja ainuomandisse), siis tuleb jagamise tulemusena jätta kinnistu kostja

omandisse ja kostjal tuleb tasuda hagejale enamsaadu arvelt 50% 1 500 000-st =

750 000 krooni.

18. Peale kogu ühisvara jagamist peab hageja kostjale tasuma rahalist hüvitist 20 000 +

524 256 + 73 478, 70 = 617 734, 70 krooni ja kostja hagejale 6 150 + 750 000 +

67 921, 43 = 824 071, 43 krooni. Tasaarvestuse tulemusena kuulub seega kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele enamsaadu arvelt 206 337, 43 krooni.

R. S apellatsioonkaebus

19. Kostja esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osaliselt ja uue otsusega tunnistada poolte osad korteriomandi XX x-xx

võrdseks ja sellest tulenevalt suurendada T. Slt R. Sle korteriomandi eest

väljamõistetavat rahalist hüvitist 524 256 kroonilt 635 000 kroonini ning tunnistada

jagatava kinnistu X külas X vallas harilikuks väärtuseks 585 000 krooni ja sellest

tulenevalt vähendada R. Slt T. Sle kinnistu eest väljamõistetavat rahalist hüvitist 750

000 kroonilt 585 000 kroonini. Eelnevast tulenevalt mõista T. Slt välja R. S kasuks

enamsaadud ühisvara arvel rahaline hüvitis suuruses 50 000 krooni ja

apellatsioonmenetlusega kaasnenud kohtukulud.

20. Kostja on seisukohal, et korteriomandist moodustab abikaasade ühisvara 100%.

Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud suulise kinkelepingu sõlmimist oma emaga

ja hageja poolt esitatud väite põhistamist ei saa lugeda usutavaks (TsMS § 235).

Kohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja Õ. E ütlusi hagejale tehtud kinke kohta.

Kohtul puudus alus kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest korteriomandi

jagamisel.

21. Kostja arvates ei ole kohus andnud hinnangut hageja vastuolulistele avaldustele

korteriomandi osas. Esmakordselt 14.06.2005 ühisvara jagamise nõuet esitades

väitis hageja, et korter XX x-xx on soetatud kooperatiivkorterina, mille väärtus

soetamisel oli 7167, 90 rubla ja esimese sissemakse tegemiseks andis tema ema Õ. E

laenuna 5000 rubla. 25.10.2005 esitatud hagiavalduse täienduses selgitas hageja, et

korter soetati kooperatiivkorterina 27.12.1989 ning korteri maksumus oli 7167, 90

krooni. Korteri maksumusest 4867, 90 rubla tasus hageja 27.12.1989 oma lahusvara

arvel, millise summa oli saanud oma emalt suures osas juba enne abiellumist.

Hageja rõhutas, et 4,5 kuud peale abiellumist tasus hageja korteri esimese

sissemakse summas 4867, 90 rubla, millisest summast 1622 rubla oli hageja saanud

emalt kingitusena abielu ajal. Ülejäänud 3245, 90 rubla oli aga hageja saanud

mitmete erinevate emalt saadud kingitustena juba enne abiellumist. Hageja väitel

5(9)

kinkis tema ema korteri eest tasumiseks aasta jooksul igakuiselt 450 rubla.

Väidetavalt 4,5 kuu jooksul kingituseks saadud rahasumma on 2025 rubla suuruses

lähtuvalt hageja arvestuse alusena esitatud andmetest mitte 1622 rubla nagu väidab

hageja.

22. Kostja poolt välja toodud asjaolule, et igakuine väidetav kinkesumma 450 rubla on

hagiavalduses käsitsi parandatud, et sobitada summat TsK § 260 lg 1 raamesse, ei

ole kohus tähelepanu pööranud. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu hageja

15.12.2006.a kohtuistungil antud seletusele, et eelmisele esindajale ma ütlesin

tõepoolest, et see oli laen, aga kui küsisin emalt, siis ta ütles, et see oli kinge. Hageja

selline seisukoht on vastuolus väitega, et poolte tahe oli algusest peale suunatud

kinkele. Kui hageja, kes 1989 aasta jooksul sai oma emalt väidetavalt iga kuu 450

rubla kingiks, pidas seda ka ise kuni 2005 sügiseni laenuks, siis polnud poolte tahe

suunatud kinkele.

23. Vastuolulised on ka tunnistaja ütlused. Kostjale teadaolevalt ei olnud tunnistaja

töötasu ettevõttes ”M” 1989 nii kõrge kui tunnistaja väidab ning arvestades

tunnistaja perekonna majanduslikku olukorda sel ajal oli iga kuuliste kingituste

tegemine hagejale 450 krooni ulatuses välistatud. Arusaamatuks jääb ka tunnistaja

kinnitus, et hageja tõi 1989 kingitud raha tema kätte. Kohus ei pööranud küllaldast

tähelepanu sellele, mis sellise kingitud raha tagastamise põhjus ja tunnistaja selgitus,

et hageja oli harjunud, et tema eest tehti kõiki selliseid asju, ei ole tõsiselt võetav.

24. Kostja esitas vastuväite kinnitades, et 4867, 90 rubla näol ei olnud tegemist kinkega,

vaid see oli laen hageja emalt summas 5000 rubla korteri eest esimese sissemakse

tegemiseks, mille kostja maksis tunnistajale tagasi 1992 veebruaris pärast sõiduauto

müügist saadud raha laekumist. Kahjuks ei võtnud kostja tunnistajalt raha saamise

kohta allkirja.

25. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väitega, et kinnistu Peetri

külas Rae vallas jagatava osa hariliku väärtuse arvestamisel tuleks arvesse võtta

asjaolu, et kostja ainuomandisse jääva kinnistu võõrandamise korral, on kostja

kohustatud tulumaksu seaduse (TuMS) § 15 lg 1 kohaselt tasuma tulumaksu 22%

ulatuses, samas kui hageja ainuomandisse jäänud korteriomandi võõrandamise

korral hagejal sellist kohustust tulenevalt TuMS § 15 lg 5 p 1 ei lasuks. Kostja

kinnitas kohtule, et kuna tal kuskil elada ei ole ja laenukoormuse tõttu ei saa ta

taotleda eluasemelaenu, siis peab ta elamispinna soetamiseks võõrandama

hoonestamata kinnistu. Kinnistu võõrandamisel tuleb aga kostjal tasuda kinnistu

müügihinnalt tulumaks. Ei ole õiglane ja PKS mõttega kooskõlas olukord, kus

abikaasade ühisvara jagamisel nende osad tegelikkuses võrdseks ei osutu.

26. Seega jagatava kinnistu osa harilikuks väärtuseks on 585 000 krooni ning sellest

tulenevalt väheneb ka kostjalt hagejale kinnistu eest väljamõistetav rahaline hüvitis

750 000 kroonilt 585 000 kroonini.

Vastus apellatsioonkaebusele

27. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

T. S vastuapellatsioonkaebus

28. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

elatise suuruse ja algusaja osas ning uue otsusega mõista R. Slt T. S kasuks välja

elatis alates hagi esitamisest 08.07.2004 netosummas 5000 krooni kuus kuni E. S

täisealiseks saamiseni. Uue otsusega lahendada ka T. S ainuomandisse jäetud

korteriomandi valduse üleandmise küsimus ja kohustada R. St andma korteriomandi

valdus T. Sle üle kahe nädala jooksul peale otsuse jõustumist.

6(9)

29. Kohtuotsus on vastuolus lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 p-s 1 sisalduvaga,

mille kohaselt tuleb lastega seonduvas tegevuses riiklike või era sotsiaalhoolekande

asutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt esikohale seada

lapse huvid. Samuti ei ole kohtuotsus kooskõlas lapse õiguste konventsiooni artikkel

27 punktiga 2, mis sätestab vanema(te) või teiste lapse eest vastutavate isikute

esmase kohustusena tagada vastavalt oma võimetele ja rahalistele võimalustele lapse

arenguks vajalikud elutingimused.

30. Hageja esitas kohtule E. S ülalpidamiseks vajalike kulutuste kalkulatsiooni, mille

kohaselt moodustavad E. S ülalpidamiseks vajalikud kulutused ühes kuus kokku 10

183 krooni. Kostja omapoolset nägemust E. S ülalpidamiseks vajalike kulutuste

kohta ei esitanud ega märkinud, et hageja poolt väljatoodud kulutustest mõni

kulutus oleks mittevajalik. Kostja pakkus välja, et kulutuste suurus võiks olla 7000

krooni kuus. Arvestades eeltooduga, mille kohaselt on vastustaja omaks võtnud

asjaolu, et E. S igakuulised vajalikud kulutused moodustavad 7000 krooni, on

kohtuotsus, mille kohaselt kohus on lugenud E. S vajalikeks igakuuliste kulutuste

summaks 6550 krooni, ebaõige, vastuolus poolte tahtega ning eelkõige lapse

huvidega.

31. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja poolt esitatud väitega, et E. S

igakuulised vaba aja kulutused, mis sisaldavad muuhulgas kino- ja teatripileteid,

muid üritusi, raamatute ostmist, sünnipäevi ja ekskursioone, moodustavad 1200

krooni. Samuti on jäänud ebaõigesti vajalike kulutusena arvestamata kulutused

transpordile (sõit maale, taksosõit) summas 125 krooni ja kulutused tennisele

summas 1000 krooni. Hageja leiab, et eelnimetatud kulutusi ei saa käsitleda

tulevikus tekkivate võimalike kulutustena kuivõrd vajadus nimetud kulutuste

tegemiseks oli kohtuotsuse tegemise ajal juba tekkinud.

32. Kuna hageja andis poolte ühisvaraks olnud sõiduauto valduse kohtuvaidluse käigus

üle kostjale, siis puudus hagejal juba kohtuvaidluse ajal võimalus lapse maale ja

arsti juurde autoga viimiseks ning E. S pidi juba kohtuvaidluse ajal ning peab ka

edaspidi kasutama maale vanaema juurde sõiduks bussitransporti ning samuti

kasutama taksoteenust arsti juurde sõiduks.

33. Mõistlikkuse põhimõttega ilmselges vastuolus on kohtu käesolev tõlgendus, mille

kohaselt loeb kohus lapse vajalikeks kulutusteks vaid need kulutused, mida reaalselt

kohtuvaidluse ajal juba kantakse. Ilmselgelt ei ole aga võimalik olukorras, kus lapse

ülalpidamiskulusid kannab üksnes üks vanematest, kellel sissetulek on väikene,

kanda kõiki lapse vajalikke ja harjumuspäraseid kulutusi.

34. Hageja poolt esitatud kalkulatsiooni kohaselt kulub kuus keskmiselt üksnes riietele

958 krooni ja jalanõudele veel lisaks 425 krooni. Kohus ei ole põhjendanud, miks on

lapse jalanõude ja riiete igakuulise kulu summat vähendanud ja seda olukorras, kus

kostja ei ole eelnimetaud asjaolu isegi vaidlustanud. Vastupidi — kostja on

kinnitanud, et tema ise on kolmekuulise perioodi jooksul teinud lapse riietele ja

jalanõudele kulutusi summas 3600 krooni, mis teeb keskmiseks kulutuste summaks

ühes kuus 1200 krooni.

35. Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema

varalisest seisundist ja kohustatud isiku parema varalise seisundi korral välja mõista

elatis suuremas ulatuses, kui suudab lapse ülalpidamiseks vahendeid anda teine

vanem. Kohus on jätnud arvestamata poolte sissetulekud: kostajal 33 000 krooni ja

hagejal 7270 krooni kuus. Arvestades eeltooduga võimaldaks kostja varaline

seisund ilmselgelt täita poolte ühise lapse ülalpidamiskohustust vähemalt võrdselt

hagejaga. Hageja on seisukohal, et vastustajalt, kui apellandist olulisel määral

paremat varalist seisundit omavalt vanemalt, tuleks mõista elatis välja pigem

7(9)

suuremas ulatuses kui apellandilt.

36. Kohus on jätnud arvestamata, et kostjalt väljamõistetud 3500 kroonilt kuulub esmalt

mahaarvamisele tulumaks. Seega on elatise summa, mida hagejat saab reaalselt

kasutada lapse ülalpidamiskulude katmiseks 2730 krooni. Kuna kohus luges lapse

igakuuliste vajalike kulutuste summaks 6550 krooni, on hageja kanda reaalselt 3820

krooni ning kostja kanda vaid 2730 krooni.

37. Kohus on jätnud põhjendamatult välja mõistmata elatise alates elatisehagi

esitamisest, mis on vastuolus PKS § 70 lg-ga 1. PKS § 70 lg-st 1 tuleneb, et kui isik

ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi

esitamisest. Ka juhul, kui vanem täidab ülalpidamiskohustust, kuid mitte piisavalt,

tuleb elatis välja mõista alates hagi esitamisest. Hageja möönab, et kostja on

kohtuvaidluse ajal lapse ülalpidamiskohustust osaliselt (vähesel määral) täitnud.

Kohus oleks pidanud mõistma elatise välja alates elatisehagi esitamisest 08.07.2004

arvestades elatise kogusummast maha kostja poolt kohtuvaidluse aial täidetud

ülalpidamiskohustuse 27 666 krooni.

38. Kuivõrd kohus on jätnud korteriomandi hageja ainuomandisse, siis lähtudes AÕS §

68 lg 1 sätestatust, tekib hagejal peale kohtuotsuse jõustumist õigus korteriomandit

üksi vallata. Kohus oleks pidanud otsusega lahendama samuti korteriomandi

valduse kostjalt hagejale üleandmise küsimuse. Hagejal on arvestades kostja senist

käitumist alust arvata, et kostja keeldub peale kohtuotsuse jõustumist valduse

üleandmisest ning hageja on sunnitud korteriomandi valduse saamiseks veelkordselt

pöörduma kohtusse, kuivõrd käesolev kohtuotsus ei ole täidetav valduse üleandmise

osas. Kostja on kogu kohtuvaidluse ajal s.o pea 3 aasta vältel keeldunud

põhimõtteliselt korterist välja kolimast ning endale teist elukohta otsimast, kuigi

poolte läbisaamine on olnud pidevalt äärmisel halb ning kodune halb olukord

äärmiselt koormav poolte ühisele lapsele.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

39. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud toimiku

materjalidega, leidis, et kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada R. Slt

T. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel väljamõistetud rahalise hüvitise suuruse,

elatise suuruse ja R. Slt riigituludesse väljamõistetud riigilõivu suuruse osas.

Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse. Ülejäänud osas on kohtuotsus

seaduslik ja põhjendatud.

40. Kolleegium ei nõustu hageja kaebuse väitega, et kohtuotsus on vastuolus lapse

õiguste konventsiooni artikli 3 p-ga 1 ja artikli 27 p-ga 2. Kohus on elatise suuruse

määramisel arvestanud lapse huvide ja vajadustega ning väljamõistetud elatise

suurus võimaldab tagada lapse arenguks vajalikud elutingimused. Kostja ei

nõustunud hageja väitega, et vajalikud kulutused lapsele on igakuuliselt 10 183

krooni. Kostja väidetel pole ühise kooselu ajal selliseid summasid lapse peale

kunagi kulutatud. Hageja ei ole seda ümber lükanud, vaid väidab, et selliseid

kulutusi on plaanis teha edaspidi, kui elatise suurus seda võimaldab. Kostja nõustus

vajalike kulutuste suuruseks pidama 7000 krooni kuus. Suuremaid vajalikke

kulutusi ei ole hageja ka tõendanud. Lapsest lahus elavalt vanemalt lapsega koos

elava vanema kasuks lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise eesmärk (PKS §

61 lg-d 1 ja 2) on tagada viimasele piisavad rahalised vahendid, et lapse

igapäevavajadused oleks võimalik rahuldada. Kostjalt ei saa nõuda igapäevavajadusi

ületavate kulutuste tegemist, mille tegemisega lapsele maksta tuleva elatise arvel ei

ole kostja nõustunud. See ei välista lapsest lahus elava vanema poolt lapsele soovi

korral lisakulutuste tegemist, kui vanema varaline seisund seda võimaldab.

8(9)

41. Samuti nõustub kolleegium maakohtu poolt määratud elatise väljamõistmise

algusajaga. PKS § 70 lg 1 kohaselt kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab

kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Käesoleval juhul tuvastas kohus, et

ühes korteris elamise ajal, oli laps ka kostja ülalpidamisel ning seetõttu ei ole

põhjendatud mõista selle aja eest veel täiendavalt elatist. Hageja on õigeks võtnud,

et nad sõid koos ja kostja ostis samuti süüa, kostja tasus korteri ülalpidamiskulud ja

autoliisingu, millega tagati lapsele eluase ja transport. Samuti võttis hageja

kohtuistungil õigeks, et kostja tasus tütre füsioteraapia ravi ja tantsutundide eest (tl

174 pöördel). Isa ostis tütrele ka riideid ning tasus juuksuri ja kosmeetiku eest.

42. Asjaolu, et liites erinevad põhjendatud kulutused, sai kohus igakuuliseks kulutuste

summaks 6550 krooni, ei ole vastuolus kostja poolt omaksvõetuga, sest tegemist on

kostja puhul ümardatud summaga. Kohus lähtus elatise suuruse määramisel ikkagi

kostja poolt omaksvõetud kulutuste summast 7000 krooni ja mõistis sellest välja

poole lähtudes põhimõttest, et mõlemad vanemad on võrdselt kohustatud last ülal

pidama. Käesoleval juhul on mõlemad vanemad võimelised seda ka tegema.

43. Õige on aga hageja väide, et kohus ei arvestanud asjaoluga, et kohtuotsuse alusel

kostjalt väljamõistetud elatiselt tasub tulumaksu hageja ning seega ei ole võimalik

kogu kostjalt väljamõistetud raha kulutada lapse ülalpidamiseks. Seetõttu tuleb

hageja poolt tasumisele kuuluva tulumaksu võrra väljamõistetud elatist suurendada.

Kostjalt

maakohtu

poolt

väljamõistetud

elatisest

saab

hageja

kehtivat

tulumaksumäära arvestades tegelikult tütre ülalpidamiseks kulutada 2730 krooni ja

hageja kanda jääb seega 4270 krooni. Selleks, et ülalpidamiskulud jääksid võrdselt

poolte kanda, peab kostjalt välja mõistetava elatise suurus olema 4487 krooni, mis

ümardatult on 4500 krooni

44. Ühisvara jagamise osas ei nõustu tsiviilkolleegium maakohtu seisukohaga, et

vaidlusalusest korteriomandist moodustab abikaasade ühisvara 82,56 % ja 17,44 %

näol on tegemist hageja lahusvaraga. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel

abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vaidlust ei ole selles, et

kooperatiivkorteri osak omandati abikaasade poolt abielu ajal kooperatiivi liikmeks

astumise teel. Osakut ei ole hagejale kingitud. Seega on korteriomandi näol tegemist

ühisvaraga

45. PKS § 19 lg 2 p 3 lubab abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade

osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Kolleegiumi arvates ei ole tõendamist leidnud ka asjaolu, et kooperatiivkorteri

osaku omandamine toimus hageja lahusvara

arvel.

Kolleegium ei loe

usaldusväärseks menetluse kestel hageja poolt esitatud uut versiooni ja seda

kinnitavaid hageja ema ütlusi, nagu oleks pikema perioodi vältel hageja ja tema

ema vahel igakuuliselt sõlmitud sularaha kinkimise lepingud eesmärgiga tekitada

lahusvarana sularaha hulk, mille eest maksta kooperatiivkorteri esimene sissemakse.

See versioon on vastuolus nii hageja enda esialgse seisukohaga kui ka kostja

seletusega. Hageja esitas täiendava hagi ühisvara jagamiseks, milles märkis

järgmist: „… Esimese sissemaksu tegemiseks andis T. S ema Õilme E laenuna 5000

rubla. Laen on tänaseni tagastamata“ (tl 56). Laenu võtmist kinnitas hageja esindaja

ka kohtuistungil: „Nii korteri kui kinnistu soetamiseks oli võetud laenu hageja

emalt. Laenulepinguid kirjalikult vormistatud ei ole. Saame tõendada raha laenamist

tunnistaja ütlustega“(tl 61). Kostja võttis õigeks, et esimese sissemaksu raha laenati

hageja emalt, kui märkis, et laen maksti tagasi automüügist saadud rahast. Seega on

mõlemad pooled kinnitanud raha laenamist Õilme Elt, vastuolulised on poolte

seletused vaid selles, kas laen maksti tagasi või mitte. Arvestades käesoleva vaidluse

eset, ei ole sellel tähtsust. Kui ka laenu tagasi ei makstud, ei muuda see laenatud

9(9)

rahasummat kingituseks ainult ühele abikaasale. Kuna raha oli laenatud perekonnale

eluaseme soetamiseks, oli see antud võrdselt mõlemale abikaasale.

46. Seega ei ole alust korteriomandi jagamisel kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse

põhimõttest. Korteriomandi jätmisel hageja omandisse, tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista rahaline kompensatsioon pooles korteriomandi väärtuses, see on

635 000 krooni. Sellest tulenevalt peale ühisvara jagamist peab hageja kostjale

tasuma rahalist hüvitist 728 478 krooni ja kostja hagejale 824 071,43 krooni.

Tasaarvestuse tulemusena kuulub seega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

enamsaadu arvelt 95 593,43 krooni.

47. Põhjendatud ei ole kostja kaebus selles osas, et kinnistu hariliku väärtuse

arvestamisel tulnuks arvesse võtta asjaolu, et kostja peab endale elamispinna

soetamiseks kinnistu võõrandama ja tasuma kinnistu müügihinnalt 22% tulumaksu.

Esiteks ei tule vara võõrandamisel tulumaksu tasuda mitte müügihinnalt, nagu

arvutab kostja, vaid TuMS § 15 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga üksnes

kasu, mis on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Teiseks ei ole

kostjal mingit kohustust oma vara võõrandada. Eluase on võimalik saada ka

kinnistule elamu ehitamisega, milleks ju kinnistu ka soetati. Kostja ei ole esitanud

mingeid tõendeid selle kohta, et tema materiaalsed võimalused ei võimalda tal

laenu saada. Samuti on kostjal võimalik kinnistu vahetada elamispinna vastu sellelt

maksustatavat kasu saamata.

48. Põhjendatud ei ole hageja kaebuse väited, et kohus oleks pidanud kohustama

otsusega kostjat korteri vabastama ja andma selleks konkreetse tähtaja. Korteri

kostja valdusest väljanõudmine on iseseisev nõue, mida hageja ei ole esimese astme

kohtule esitanud. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega

teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuna ringkonnakohus kontrollib

apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, ei saa

ta lahendada uut nõuet, mida esimese astme kohtule ei esitatud ega menetletud.

49. Seoses väljamõistetud elatise suurendamisega, tuleb kostjalt riigituludesse välja

mõista riigilõiv 2500 krooni. Kuna ringkonnakohus rahuldas mõlema poole

apellatsioonkaebused osaliselt, jätab ta kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1

ja 8 alusel kummagi poole apellatsiooniastme kohtukulud tema enda kanda.

Reet Allikvere Gaida Kivinurm Tiit Kollom